Torma puhkpilliorkester (pasunakoor) on asutatud 1848. aastal ja on Eesti esimene pasunakoor.
Väägvere kolleegid on millegipärast seda austavat nimetust – esimene – küll päris pikalt kandnud, kuid arhiivide andmed näitavad, et 1839. aastal asutatud Väägvere orkester polnud pasunakoor. Orkestri koosseisus mängisid asutamisel sellised instrumendid – kaks viiulit, kaks klarnetit, kaks ventiilideta metsasarve ja vile. Kas sellist orkestri koosseisu saab nimetada pasunakooriks? Aga see selleks… kõvad tegijad olid ja on Väägvere mehed tänapäevani! Alles pärast 1860. aastat näeme-kuuleme Väägveres juba pasunakoori.
Torma pasunakoori (asutaja Adam Jakobson) protokolliraamatutest loeme huvitavaid arve tema algusest. Aastakümnete jooksul on soetatud selliseid instrumente: kolm flööti, kaks oboed, 13 klarnetit (A, B, C, ES), neli fagotti, üks inglissarv, neli metsasarve, üks bassettsarv, kaks kornetit, neli trompetit, üks tenor, kaks tuubat, üks triangel ja kaks suurt vaskkerega trummi. Võib arvata, et neid instrumente ei kasutatud korraga, üheaegselt.
Nende muusikariistade valik näitab seda, et orkestri asutaja oli küllalt arukas ja taibukas muusikamees.
Torma pasunakoori (puhkpilliorkestri) juhtideks on eri aegadel olnud:
Adam Jakobson (orkestri asutaja-juht aastail 1848-1857)
Carl Robert Jakobson (1859-1862)
Friedrich Masing (1863-1875)
Joosep Neumann (1876-1878)
Adalbert Reiljan (1879-1894), asutas ka viiulikoori;
Gustav Kommusaar (1895-1920)
August Tomberg (1921-1936)
Hugo Kirdelaht (1937-1941)
Oskar Kask (1945-1952)
Alfred Õunapuu (1953-2001)
Kui sai mööda II maailmasõda, oli orkestril alles vaid neli muusikariista. Alustati 1945. aastal meesansambli ja väikese tantsuorkestriga. Aasta hiljem saadi kokku juba enam kui kümne mängijaga puhkpilliorkester.
Sajandaks juubeliaastaks 1948. aastal oli koosseisus juba 28 mängijat. Orkestri töös vaheaegu pole olnud. Repertuaaris on kõike vajalikku – kontsertpalasid, tantsupalasid, marsse jne.
Noote on hangitud tuttavatelt orkestritelt kui ka isiklike noodikogude omanikelt. Hilisem aeg on toonud repertuaari täiendust Kooriühingult.
Kaasa on tehtud kõik üldlaulupeod alates 1947. aastast, vaid 1965. aasta jäi vahele koosseisus valitsenud ebakõlade pärast.
Aastail 1949-1967 oli orkestrantide kasvulavaks Carl Robert Jakobsoni nimelise Torma kooli puhkpilliorkester.
Orkester on esinenud korraldatud laulupäevadel ja ka teistel puhkudel: kontsert Estonia kontserdisaalis, Sakala kultuurihoones, filmimine 100. juubeli puhul Estonias, filmi Suvi võtetel Palamusel, Tartu Ülikooli aulas, laulupäevadel Tartus, Narvas, Haapsalus, Vändras, Elvas, Toilas, Jõgeval, Mustvees, Palamusel, Voorel, Kallastel ja mujal.
Orkestri kasvandikeks on olnud mitmed hilisemad muusikaelutegelased: Tartu muusikakooli direktor Ilmar Lääne, mitmed RAMi lauljad ja teised.
1998.a. tähistastati meeleolukalt Torma puhkpilliorkestri 150. juubelit mitmete kollegide osavõtul.
Alfred Õunapuu on orkestrant alates 1937 tänaseni, oli dirigent aastail 1953-2001 (mõelgem vaid – olla dirigent 48! aastat!).
NB! Tänavu suvel 27. juulil 2002 toimub Torma Rahuorus järjekordme TopOf – puhkpilliorkestrite omalaadne kokkutulek.
Alfred Õunapuu andmete alusel, Avo Blankin, tema kasvandik
xxx
Torma vald on pannud käima puhkpilliorkestrite festivali
Tormast pärit mehed, Tallinna Tehnikaülikooli matemaatikaõppejõud Aksel Jõgi ja Tallinna Pedagoogikaülikooli vanemteadur Endel Laul koostasid paar aastat tagasi raamatu ”Eesti vanima pasunakoori lugu: Torma puhkpilliorkester 150”.
Seal on kirjas, kuidas Torma kihelkonnakooli õpetaja ja vennastekoguduse jutlustaja Adam Jakobson ning baltisaksa kirjamees ja arst Georg Julius Schultz-Bertram 1848. a eesti maarahva pasunakoori asutasid.
Laul ja Jõgi tuletavad meelde, et eestlaste kui rahvuse eneseteadvus hakkas kasvama just laulu- ja mänguseltsides. Küllap oleme tänini kandnud endas uskumust, et ühtekuuluvustunne ja usaldus sünnib midagi koos tehes ja seda tegu lauldes ja tantsides ülistades.
Laul, pillimäng ja kirjasõna
Adam Jakobson (1817–1857) oli silmapaistev köster-koolmeister, kes tormalaste vaimuannetesse ja kultuurihuvisse austusega suhtus. 1857. a kirjutas Jakobson raamatu ”Monni armastuse sanna mängo ja laulosöbradele”, kus tutvustas laulu- ja mängukooride asutamise kogemusi ja kutsus maarahvast üles asutama iseoma südamerõõmuks laulu- ja mängukoore üle kogu maa.
Rahva vaimustus oma orkestri loomisest oli nii suur, et muusikariistade muretsemiseks hakati korjandusi tegema. Raha annetasid nii Tartu professorid, ametimehed kui ka lihtkodanikud, kelle hulgas Jakobsonil oli palju sõpru.
Pillimängijaid tuli kohale isegi kaugetest küladest – Kasepäält, Ootkakult, Iraverest, Rääbiselt, Sadalast, Tarakverest –, põhiliselt külakooliõpetajad, taluperemehed ja kihelkonnakooli poisid.
Adam Jakobson sai koolmeistri, köstri, laulu- ning mängukoorijuhina väga tuntuks kogu kihelkonnas ja naaberkihelkondadeski.
Et eestlane saaks aimu euroopalikust kõrgkultuurist, tõlkis Jakobson eesti keelde helilooja Franz Joseph Haydni elukäiku tutvustava teose ”Josep Haideni ellokäik”. See ilmus oma aja kohta erakordselt suure tiraaþiga, 2000 eksemplari.
Laul ja Jõgi kirjutavad, et kui Adam Jakobson 1857. a suri, oli teda ära saatmas nii palju rahvast, et kõik ei mahtunud kirikusse ega surnuaeda.
Isa jälgedes
Adam Jakobson pärandas kogu oma vaimujõu esiklapsele Carl Robertile. Laulu- ja pasunakoori arenguks sai poeg küll vähem teha kui isa, kuid kujundas eestlaste mõttemaailma eriti oma õpikute kaudu.
1867. aastal ilmus C. R. Jakobsoni ”Uus Aabitsaraamat” (tiraaiga 10 000 eksemplari), mis esmakordselt arvestas ka eesti talulapse tundeelu. Samal aastal ilmus veel valla- ja mõisakoolidele mõeldud ”Kooli Lugemise raamatu” I osa.
Tema koolilugemiku kaudu jõudsid rahvuslikus vaimus luuletused ja laulud peaaegu iga eestlaseni. Rahva seas muutusid üldtuntuks ja viisistatuna lauldavaks Lydia Koidula luuletused ”Sügise mõtted”, ”Sind surmani”, ”Mo isamaa on minu arm”, ”Miks sa nutad lillekene”, ”Meil aia ääres tänaval”, ”Eesti muld ja Eesti süda”.
Jakobson pidas eestlase hingeelu arendamise seisukohast eriti tähtsaks lauluõpikute koostamist. Nii valmiski tal laste- ja segakooridele mõeldud kahe-, kolme- ja neljahäälsete laulude kogumik ”Rõõmus laulja”.
Pillipuhumisest tähtsam
1940. aasta juunis alanud Nõukogude okupatsioon keelustas kõik ühiskondlikud ja kultuurilised seltsid ning lõikas seega läbi Torma mängu- ja lauluseltside plaani anda ühiselt välja ”Torma albumi” teine osa, mis pidi olema pühendatud Adam ja Carl Robert Jakobsonile.
Mõne aja pärast tõusis Eesti kohale haakristiga punalipp. Elu alalhoidmine sai okupatsioonide tingimustes tähtsamaks kui pillipuhumine.
Sõjajärgses Tormas oli säilinud rahvamaja ja 1946 mängis puhkpilliorkester taas. Repertuaari valik toimus küll Glavliti terase pilgu all ja 1950. aasta märtsipleenumi otsuse valguses langesid põlu alla ning kuulutati kodanlikeks natsionalistideks Cyrillus Kreek, Tuudur Vettik, Alfred Karindi.
Paljudest raskustest hoolimata leidis Torma orkester võimalusi jätkata, sest
pillimäng ja muusikaarmastus on kandunud põlvest põlve edasi.
Neli ja pool aastakümmet on orkestrit elus hoidnud Alfred Õunapuu, kes suunas inimesi pillimängu juurde oma julgustava sõna ja nõuannetega. 1998. aastal ulatas Alfred Ôunapuu taktikepi orkestri noorele tromboonimängijale Enno Tublile.
Nii on Adam ja Carl Robert Jakobsoni alustatu jätkunud tänaseni. Torma vallas on saadud käima seltsitegevus ning möödunud aastal pandi koos vallavalitsuse, kohalike kultuuritöötajate ja põllumeeste seltsiga alus Torma puhkpilliorkestrite festivalile.
Sel suvel toimub festival 21. juulil ja on pühendatud C. R. Jakobsoni 160. sünniaastapäevale.
Imbi Paju
Lisateavet Torma festivali TOPOF kohta
Ahto Vili (050) 4 42 27
Kaja Ivask (052) 2 09 23
e-mail: linnutaja@hot.ee
.X (22.IX) 1808 Tallinnas pastori pojana, õppis Tallinna toomkoolis ja 1827-35 Tartu Ülikoolis arstiteadust.
G. J. Schultz-Bertram ja Torma puhkpilliorkester
1819.a. välja antud Liivimaa Talurahvaseadus käsitles valla- ja kihelkonnakoolide statuuti. Tormas oli 1819.a. 6 vallakooli: Tormaküla, Rääbise, Vaiatu, Lullikatku, Kõnnu ja Näduvere. 1828 asutati Lilastvere kool ja 1871 alustas Võtikvere kool. Torma kihelkonnakool asutati 20. detsembril 1820.a. Esimeseks õpetajaks määrati Johann Dankmann. Kihelkonnakooli lõpetanutest said vallakoolide õpetajad, mõisaametnikud, meistrid jne.
Paul Ariste sündis 3. II 1905 Tartumaal Torma vallas Rääbise mõisa sepa pojana. Lõpetas Tõikvere algkooli ja 1925 Tallinna Poeglaste Humanitaargümnaasiumi. 1925-1929 õppis Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas eesti keelt ja germanistikat. Õpingute kõrval ja hiljem töötas Eesti Rahva Muuseumi Arhiivraamatukogus (1925-27) ja Eesti Rahvaluule Arhiivis (1927-31).
Sihtasutuse Virumaa Muuseumid asutamine eelnõu
TÄIENDAV PÄEVAKORRAPUNKT: Valitsus kiitis heaks Sihtasutuse Virumaa Muuseumid asutamine eelnõu. Sihtasutuse asutajateks on Eesti Vabariik, kelle asutajaõiguste teostajaks on kultuuriministeerium, ning Rakvere linn ja Vihula vald. Sihtasutus hõlmab peamiselt seni riigiasutusena tegutsenud Rakvere Muuseumi koos filiaalidega (Rakvere Ordulinnus, R. Sagritsa Majamuuseum ning Rakvere Linnakodaniku Majamuuseum) ning Palmse mõisakompleksi. Sihtasutuse põhiülesanded on Palmse ajaloolise mõisasüdame baasil Balti aadlikultuuri käsitleva vabaõhumuuseumi loomine ning seal aastaringselt tegutseva kultuuri- ja puhkekeskuse väljaarendamine, Rakvere Muuseumi tegevuse arendamine koos ekspositsioonipinna laiendamise ja fondihoidla väljaehitamisega, Rakvere ordulinnuse osaline renoveerimine ja linnuse funktsioneerimine aastaringse kultuuri- ja vaba aja keskusena ning teadus-, õppe- ja uurimistöö organiseerimine ja finantseerimine ülalnimetatu baasil. Sihtasutuse asutamisel lõpetatakse Rakvere Muuseumi kui riigiasutuse tegevus. Muuseumikogudesse kuuluvad museaalid jäävad riigile ning antakse sihtasutuse kasutada. Vastavalt korralduse eelnõule annab kultuuriministeerium sihtasutusele üle Tallinnas Tatari 64 asuv kinnistu (AS Printall) koos 7 hoone ja rajatisega, mille harilik väärtus mitterahalise sissemaksena on 18 500 000 krooni ning täiendavalt mitterahalise sissemaksena pärast maa kandmist kinnistusraamatusse riigivara,mille harilik väärtus on kokku 32 894 545 krooni. Lääne-Viru Maavalitsus annab üle mitterahalise sissemaksena pärast maa kinnistusraamatusse kandmist riigivara hariliku väärtusega 9 860 000 krooni. Kultuuriministeerium ja Lääne-Viru Maavalitsus annavad veel sihtasutusele mitterahalise sissemaksena üle vallasvara hariliku väärtusega kokku 16 708 390 krooni. Rakvere linn annab asutamisel sihtasutusele üle rahalised vahendid 100 000 krooni ulatuses ning Vihula vald annab üle vallale mittevajaliku korteriomandi harilikus väärtuses 30 000 krooni.