| Vanaldane countrytäht |
|
||
Countrytäht Dolly Parton, kes saavutas oma kuulsuse nii heliseva hääle kui kopsaka rinnapartiiga, esinemas juuni algul Nashville’i countryfestivalil. |
||
|
|
||
 |
||
Kas sina pärined Juhanist või Jaanist?
Mari Sarv, 16.06.2005
|
Sellega saab igaüks hakkama, aga kui tuleb kirikuraamatutest saksakeelset gooti kirja lugeda, läheb asi keeruliseks. Kes sellegagi hakkama saab, põrkab 19. sajandi algusse jõudes perekonnanimede otsalõppemise otsa, sealt ajas veel kaugemale minnes on vaid Jaanid ja Juhanid, talurahval perenimesid polnud. Eesti Isikuloo Keskuse juhataja Fred Puss räägib, et just viimati nimetatud põhjusel kirjutatakse kogemata võõrad inimesed enda sugupuusse. Eesnimede valik oli samuti suhteliselt piiratud ja samanimelisi palju, seega peab kindlasti kontrollima ka sünniaegu ja muid andmeid. Enne perenimede panemist nimetati inimesi talu nime järgi, mistõttu kolimise järel võis Otsa Jaanist saada Oja Jaan – mine võta kinni, oli ta su esiisa või mitte. “Tuleb vaadata kõikide laste andmeid ja kõiki muid sissekandeid inimese kohta kirikuraamatus. Siis saab alles otsustada, kas varasem Tamme Juhan oli hilisem Vargamäe Juhan või olid nad siiski erinevad inimesed,” räägib Puss. Suguvõsa uurimise teenuse tellimiseks spetsialistidelt, et mitte ise arhiivides ekslema hakata, piisab Pussi sõnul ka ainult ühest nimest, ehkki enamasti teatakse oma esivanemaid vähemalt kaks põlvkonda tagasi. Viimase poole sajandi andmeid saab igaüks küsida perekonnaseisuametist, edasi peab arhiividesse pöörduma. Puss rõhutab, et tööülesanne peab olema hästi läbi mõeldud – nii ise uurides kui ka teenust tellides. “Räägitakse mehest, kes uuris oma suguvõsa ja kui korraldas kokkutuleku, siis selgus, et kohale tulid mitu eri suguvõsa, mille ainsaks ühendavaks lüliks oli ta ise,” räägib Puss ja selgitab, et ema ja isa sugulased ju omavahel sugulased pole. Nii tuleb enne uurima asumist selgeks teha, kas uurida ainult oma esivanemaid ehk kõuke, jättes kõrvale esiisade õdede-vendade lapsed ja abikaasad, või alustada perekonnanime saanud esiisast ja uurida kõiki tema järglasi kuni tänapäevani. “Perekonnanimesid pandi 1820.–1830. aastatel, ajas tagasi minnes leiab andmeid inimese kohta veel saja aasta jagu,” teab Puss. Kõukude uuring annab infot teie juurte kohta, teine, nime ajaloo uuring, aitab võib-olla leida uusi sugulasi. Ise uurides jääb toppama Pussi sõnul on küllalt neid, kes omal käel uurimist alustanud ja toppama jäänud, aga tuleb ette ka selliseid, kes hakkavad ise edasi uurima sealt, kus tellimus lõppes. Tellimust nimelt ei esitata nii, et “palun kõiki esivanemad 18. sajandi alguseni” või “palun kogu perekonnanime Sarv ajalugu”, vaid töö maht tellitakse töötundides. Miinimumtellimus on kolm tundi, millega jõuab Pussi kinnitusel kõukude uuringuga umbes 18. sajandi alguseni. Kirja pannakse nii palju esivanemate abikaasasid ja õdesid-vendi, kui paljude kohta infot leitakse, aga spetsiaalselt neid ei otsita. Mitme liini korraga uurimisel selle ajaga nii kaugele muidugi ei jõuta. Sugupuu tuleb igal juhul ise valmis joonistada, otsite siis infot ise või tellite spetsialistidelt – viimased annavad teile üle põhjaliku ja süsteemse infopaketi, mitte ilusa puu. Puss soovitab selleks spetsiaalseid arvutiprogramme, millest üle ilma populaarseim on Family Tree Maker. See on küll tasuline, aga hea. Pane tähele: •• Ära unusta naiste neiupõlvenimesid! Sugupuus võibki ainult neid kasutada. |
| Eesti Päevaleht |
JOHANNES HIIEMETS
Sündinud 20.11/03.12.1904 Narvas. Ristitud: 12.12/25.12.2004 Narva Aleksandri kirik (R. Paucker). Konfirmeeritud: 24.06.1923 Tallinna Kaarli kirikus.
Isa Jaan oli raamatukaupmees Jakob Hiiemets (20.07.1872), ema – Anna (snd Moses). Õed-vennad: õde, algkooliõpetaja.
Õpingud: Mustvee alg- ja täienduskool, -1924 Tallinna Õhtukeskkool, 1925–29 Tartu Ülikooli teoloogia teaduskond, 1932 theol mag (ajalooline usuteadus, Torma kihelkonna ajalugu), 1935 sooritanud keskkooli usuõpetaja eksamid.
Akadeemiline kuuluvus: Pro venia concionandi/pro ministerio: sügis 1929 Tallinn.
Prooviaasta: Palamuse kog õp A. Keremi juures.
Ordinatsioon: 09.03.1930 Tallinna piiskoplik Toomkogudus.
Teenistuskäik: 1926–28 Avinurme kog jutlustaja ja asjaajaja, 1930–36 Väike-Maarja kog õpetaja, 1937 Rõuge kog ajut õpetaja, 1938 Rõuge kog õpetaja kt, 1938–40 Väike-Maarja kog õpetaja. Ametist vabastatud 01.01.1941. Arreteeritud 27.06.1941.
1921 Lutheri vabriku tööline, Sõjaministeeriumi arhiivi kirjutaja, 1929–30 Väike-Maarja Ühisgümnaasiumi usu- ja ajaloo õpetaja, 1933-35- Kirikumuusika sekretariaadi liige.
Perekonnaseisuametnik: 1930-36, 1938-40 Väike-Maarja, 1936-38 Rõuge kog.
Avaldanud raamatud: «Aurelius Augustinus» (1935), «Assissi Franciscus», «Thascius Caecilus Cyprianus» (mõlemad 1937), «Martin Luther» (1939), «Taeva Jaan. Lugu vana-Roosa prohvetist» (1937) ja «Õpetaja Quandti rasked päevad».
Aumärgid: –
Laulatatud: 13.02.1927, abikaasa: Marta (snd Suur, 01.05.1904). Lapsed: 1 Eva (05.04.1928). 2 Tiiu (07.02.1930). 3 Ruth (30.06.1931). 4 Jaan (17.02.1934).
Surnud: 24.04.1942, vangilaager Kirovi oblastis. Maetud: ?
…
Allikad: KA toimik, K. Veem 1988.
Artikid: Inna Grünfeldt. Usulookirjutaja napp ja karm sajand.
Rita Pokk. Sammunud kaasa kirikuisade võitlusradu.
xxx
Usulookirjutaja napp ja karm sajand
22.01.2005 00:01Inna Grünfeldt, reporter
Väike-Maarja kirikuõpetaja Johannes Hiiemets, kellele oli antud vaid 38 eluaastat, jõudis olla nii armastatud õpetaja kui ka usuajaloo uurija ja kirjanik.
Johannes Hiiemetsa 100. sünniaastapäeva tähistamisel Väike-Maarjas kandis praegune kirikuõpetaja Ahto Mäe ette Johannes Hiiemetsa jutluse.
“Kes siis moodustavad selle kurja maailma?” küsis õpetaja Hiiemets aastakümnete eest oma koguduselt. Ja vastas: “Oleme ise osa sellest. Oleme osa maailmast, kus ei taheta armastada, küll aga vihata, ja sellepärast on õnnetu meie olevik.”
“Miks on killustatud perekond, seltskond, terve rahvas? Puudub ühine mõte ja tahe,” arutles Hiiemets enne Teist maailmasõda. Võinuks need sõnad lausuda samahästi ka täna.
Kommunistlikes vaadetes süüdistatud, aga kommunismivastasuse eest 1941. aastal arreteeritud ja järgmisel aastal Kirovi vanglas surnud Johannes Hiiemets jäi lõpuni oma usuliste veendumuste juurde.
“Ta on jäänud oma ütlustele lõpuni truuks – et oli usuvabaduse kaotamise vastu,” ütles Johannes Hiiemetsa tütar Tiiu Pihlak, üks imekombel 1944. aastal põgenikelaevalt Moero pääsenuist.
Isa elujuhina nimetas ta põhimõtet – ärge tehke oma ligimesele seda, mida ei taha, et teile tehtaks.
Jooksupoisist teoloogiks
16-aastaselt ise end ülal pidama hakanud noormehe kujunemislugu iseloomustab visadus: õppimine nii jooksupoisi kui ka arhiivitöötaja ameti kõrvalt, kuni avanesid uksed Tartu ülikooli. Esialgu majandust õppinud, kuid aasta pärast teoloogiale pühendunud tudeng nägi kitsikust ja nälga, otsis tunniandmisvõimalusi ja kirjutas palvekirju toetuste saamiseks.
Prooviaasta Palamusel selja taga, tuli Johannes Hiiemets 1929. aastal Väike-Maarjasse usu- ja ajalooõpetajaks ning teda mäletatakse õpilaste poolt armastatud pedagoogina.
Detsembris 1929 esitas ta palve loa saamiseks kandideerida Väike-Maarja kirikuõpetajaks. Luba tuli, hääletus oli edukas, ametivande andis ta 8. märtsil 1930 ja järgmisel päeval ka ordineeriti.
Huvi tema introduktsiooni-jumalateenistuse vastu oli nii suur, et Väike-Maarjasse vooris kokku kogu ümbruskonna rahvas.
Suhtumine õpetaja Hiiemetsa kujunes vastuoluliseks. Noorem põlvkond pooldas, vanem rahvas oli vastu. 1936. aastal palus ta end ajutiselt mõnda teise kogudusse üle viia. Vahetust tehti Rõuge kirikuõpetajaga.
“Ta polnud nii kauge ja kõrge kui saksa soost õpetajad. Johannes Hiiemets oli esimene eesti soost kirikuõpetaja Väike-Maarjas,” rääkis Väike-Maarja muuseumi juhataja Ene Ruubel.
Õpetaja Hiiemetsa korraldatud vaimulikule laulupäevale kogunes 20 laulukoori ja neli pasunakoori lähemalt ja kaugemalt.
Õige vaim suletöös
Johannes Hiiemetsa tähtpäeval tema kirjanduspärandit käsitledes kõneles õpetaja Ahto Mäe 1935. aastal Hiiemetsa sulest ilmunud teosest “Augustinus” lähtuvalt pühakutest ja märtritest. “Pühak on püha inimene, kes valib alati parema talle antud võimalustest,” nimetas Mäe ja meenutas Virumaa arvukaid paiku Väike-Maarjast Simuna ja Kadrinani, mis on saanud nime pühakute järgi.
Kokku ilmutas Johannes Hiiemets seitse raamatut usuajaloost. 1935. aastal ilmunud “Augustinusele” järgnesid 1937. aastal “Cyprianus: kirikuisa ja märter” ja “Franciscus Assisist: vendluse kuulutaja”.
“1930. aastad oli vaimuliku kirjanduse tõusuaeg. Üks olulisemaid autoreid oli Johannes Hiiemets,” ütles Väike-Maarja vallaraamatukogu juhataja Irma Raatma.
1939. aastal ilmus “Suurte usuvõitlejate” sarjas “Martin Luther: elu ja võitlus”. Johannes Hiiemets võttis teoses lahti seletada ka lauakõne tsitaadi: “Kes ei armasta laulu, naisi ja veiniga kaetud lauda – see on lollina elanud ja lollina läheb ka hauda.”
Aastatel 1994 – 1995 ilmusid neist teostest uustrükid.
Hiiemetsa usuteoste ilukirjanduslikumasse poolde kuuluvad vennastekoguduse liikumist kajastavad “Taeva Jaan: lugu Vana-Roosa prohvetist” aastast 1937, romaan “Õige vaim” aastast 1939 ja 1940. aastal viimasena “Õpetaja Quandti rasked päevad: peatükk kodumaa kirikuloost”. Teoste aluseks on ajaloolised isikud.
“Neid raamatuid on huvitav, hea ja kerge lugeda,” iseloomustas kolme teost Väike-Maarja turismikorraldaja Ellu Moisa. “Autor ei mõista hukka ega kiida, ta jutustab, kuidas tegelikult oli.”
“Johannes Hiiemetsa nimi oli kaua aega täiesti unustatud,” tähendas Irma Raatma. “Teda teadsid vaid vanemad kirikuringkonna inimesed. Vene ajal ei tohtinudki teada.”
Ene Ruubeli sõnul kogus põhimaterjali muuseumi kodu-uurija Eduard Leppik. Ühe albumi tõi muuseumile Johannes Hiiemetsa kunagise õpilase Elli Tikkari poeg.
“Suuremat uurimist seni ei olnud, kuni Johannes Hiiemetsa venna lapselaps Kadri Olesk kirjutas temast aastal 2002 Tartu ülikooli usuteaduskonna bakalaureusetöö,” rääkis Ene Ruubel, kuidas sünnisajandi künnisel sai avatud ühe Väike-Maarja suure mehe lugu.
Väike-Maarja noored mehed kandsid ette kirikuõpetaja ja usuloolase Johannes Hiiemetsa eluloo. Neis aastates Hiiemets pürgis kehvuse kiuste jooksupoisist teoloogiks.
Foto: Margus Ott
xxx
Lähiajal avaldab www.virumaa.ee Johannes Hiiemetsa magistritöö “Torma kihelkonna ajalugu” (koopia seisuga 1927).
Johannes Hiiemets kaitses magistritöö 3.veebruaril 1933.
Tiit Vähi ehitab Vladimir Putini semudele Sillamäele sadama Andres Reimer, 08.06.2005 |
|||||
Sügisel avab ekspeaminister Tiit Vähi Sillamäel Eesti suurima erasadama, mille omanikud kuuluvad Venemaa presidendi Vladimir Putini sõpruskonda. Vähi hakkas Sillamäe sadamat kavandama Euroopa Liidu idapoolseima sadamana, kuid Tallinna Sadama juhtide lühinägelikkuse tõttu kerkib Narva lahte ühtaegu Venemaa läänepoolseim sadam. Vähi kaasas projekti rahastama Hansapanga ja Ühispanga loodud konsortsiumi ning säilitas poole osalusest enda kontrollitavale Silmet Grupile. Müstilises valgussõõris Kremli kassiir Karm hinnavahe Sillamäe tõus Soome lahte kerkib turismikeskus •• Malovi ja Katkovi erilist usaldusväärsust Venemaa võimude silmis peegeldab nende poolt Soome lahes käivitatud erakordne turismiprojekt. Kineksi omanikud arendavad turismikeskuseks Soome rannikust 35 kilomeetri kaugusel asuvat Goglandi saart, mille Venemaa võitis oma koosseisu Teise maailmasõja tagajärjel ja mis oli kuni viimase ajani kasutusel üksnes sõjalise tugipunktina. |
|||||
 |
Ikka meie Keres
03.06.2005Lauri Vahtre
Mäletan täpselt: olin oma sõbraga tema isa sünnikodus Võsu lähedal Lahe külas, istusin kenal valgusküllasel kinnisel rõdul laua taga ja õppisin 8. klassi lõpueksameiks. Ei mäleta vaid, mis ainet. Korraga paiskus uks lahti, sisse tuhises sõbra vanaema ja käsutas: «Nii, poisid, nüüd püsti! Paul Keres on surnud!» Tõusime, jahmunud ja tummad, ning mõtlesime vist sedasama masendusmõtet, mida tuhanded teisedki tol päeval: ja nii ta siis ei saanudki kunagi maailmameistriks. See meie Keres.
Pärast Heuerit on Keresest muidugi riskantne kirjutada, aga kalender sunnib. 30 aastat pole palju ega vähe, vaid umbestäpselt üks inimpõlv. Need, kes 30 aasta eest sündisid, on praegu värsked lapsevanemad, laste jaoks on Keres aga keegi, kellest «jutustas vanaisa». Minusuguste ja vanemate jaoks jääb Keres luust ja lihast inimeseks ning paljud meist ei ole vist tänini üle saanud 30 aasta tagusest masendusest: nüüd on ta surnud ja igasugune lootus kadunud.
Muide, Keres võiks praegugi elada. 89-aastasena. Midagi imeväärset selles ei oleks.
Keres sai legendiks juba eluajal.
Kõigepealt oli ta mõnevõrra «teisest ilmast» omaenda rahva jaoks, eriti pärast sõda. Paljud tundsid või teadsid Kerest isiklikult või olid teda oma silmaga näinud, näiteks simultaanil, ent aukartus ja distants jäi. Keres oli inimene, aga ühtaegu sümbol ja müüt.
Muu kõrval kehastas ta kadunud iseseisvusaega, nagu ka (1949 surnud) Valgre, Siberist tagasi tulnud Artur Rinne või Kristjan Palusalu. Viimasest paljud ei teadnudki, et ta on elus ning töötab kuskil Tallinna ujulas.
Nii et temast teati pigem tema mälestust – võitmatu Maailma-Kristjan, meeletu rahvamass 1936. aastal olümpiasangarit vastu võtmas ja nii edasi. Keres seevastu oli olemas, teda võis kohata tänaval või teleekraanil, kuid samas hõljus ta otsekui mingis kättesaamatus kõrguses-kauguses, maailma kõige targemate inimeste, tippmaletajate valitud seltskonnas.
Selles maailmas elati ja tegutseti muude reeglite järgi kui need, mille Nõukogude võim oli peale sundinud lihtinimestele.
Näiteks kui Nõukogude võim keelas omada välismaist autot (kui see ei olnud just sõjaeelne BMW-ront), siis Keresel see ometigi oli.
Välismaine auto oli mõistagi silmapete. Mitte selles mõttes, et seda poleks olemas olnud – oli küll –, vaid selles mõttes, et tegelikult ei elanud Keres sugugi «väljaspool» Nõukogude võimu. Jaa, ta käis võrdlemisi vabalt välismaal, talle ei olnud Haag ega Pariis mingid salapärased fiktsioonid nagu minu põlvkonnale, vaid täiesti reaalselt olemasolevad linnad oma ilu ja oma vigadega.
Kuid Nõukogude võim painas ja muserdas teda vaata et rohkemgi kui mõnd eesrindlikku saekaatri töölist keskmiselt edukast Eesti kolhoosist.
Muserdamine oli kaudne. Ei saa öelda, et Kerest oleks otseselt represseeritud, eriti kui mõelda nende peale, keda 1949. aastal ja ka enne ning pärast seda Siberisse saadeti, vangi pandi, maha lasti.
Keres oli Saksa ajal jäänud Eestisse (esimene süütegu), teiseks mänginud kaasa Saksa võimualuses maailmas toimunud turniiridel ja tagatipuks püüdnud 1944. aasta sügisel Nõukogude võimu eest Rootsi põgeneda.
Ühes seltskonnas Friedebert Tuglase, Tiit Kuusiku ja veel paljude teistega. Paraku jäi sellel seltskonnal minemata, mis üldise ja massilise põgenemise taustal oli pigem erand ja juhus.
Eelöeldut arvesse võttes oli Keresel «patte» rohkem kui küllalt, et joonelt Siberisse või isegi seina äärde minna. Nüüd me teame, et seda ei juhtunud, aga kuidas võis Keres seda teada? Mitte kuidagi. Vähemalt Stalini surmani. Aga seda aega oli tervelt kaheksa ja pool aastat, kui arvestada tollest õnnetust 1944. aasta sügisest.
Kuid Keres oli legend või midagi sellesarnast ka muu maailma jaoks, ja mida aeg edasi, seda enam. Üks legend, eksmaailmameister Capablanca, oli surnud 1942. aastal. Teine, Capablanca alistaja ja valitsev maailmameister Alehhin, oli lahkunud 1946. aastal. Keres oli jõudnud nende kõrvale, eriti AVRO turniiri võitmisega 1939. aastal. Ta polnud üksik ega ainus, olid veel Flohr, Fine, Tartakover, Bogoljubov, Reshevsky, Botvinnik, Euwe jmt.
Ent sõda ja aeg kui niisugune tegid oma töö ja hõrendasid tippmaletajate ridu. Kuna Kerest siiski otseselt ei saadetud nõukogulikku hakklihamasinasse – võib-olla aitas teda julge «käik», Molotovile saadetud isiklik kiri – , siis õnnestus tal rivvi jääda ja hoida oma kohta päris tipu lähedal.
Kummatigi jäi viimane samm astumata ja jääb igavesti teadmata, kas selles tuleb süüdistada Mihhail Botvinnikut või on sellised süüdistused liiast. Botvinnik oli kahtlemata Kerese «kuri geenius», kes mängis väga hästi malet, kuid valdas väga hästi ka jala tahapanemise kunsti väljaspool malelauda.
Tema positsioon nõukogude malebürokraatias oli võrreldamatult tugevam kui Damoklese mõõga all elaval Keresel. Botvinnik ei olnud mees, kes oleks neid eeliseid kasutamata jätnud ja kahtlemata raskendas see Kerese taastulekut malemaailma tippu.
Niisiis surus Botvinnik Kerese kõrvale ja astus ise 1948. aastal malekuninga troonile. Tookord selgitati maailmameister muuseas mitte tiitlimatði, vaid turniiri abil, sest Alehhin oli surnud meistrina ja troon oli tühi. Favoriidiks peetud Keres jäi kolmandat-neljandat kohta jagama.
Botvinnik alistati üheksa aastat hiljem, ta võitis trooni tagasi, ta tõugati uuesti, tuli tagasi, siis tulid uued maailmameistrid – ja kogu selle aja seisis Keres tipu lähedal, hingas igale malemonarhile kuklasse, suutmata ometigi tema kohta hõivata.
Ta sai hakkama kordumatu saavutusega – jääda n e l i k o r d a pretendentide turniiril teiseks, st jääda neljal korral napilt ilma õigusest mängida valitseva maailmameistriga tiitlimatði. Ja mängimata see jäigi. Alati oli just sel hetkel, kui mõõtu võeti, keegi (noorem) mees temast üle.
Kuid üldiselt lugupeetud Kerese ebaõnn ei jäänud malemaailma tippjuhtidele märkamata ja FIDEs võeti tõsiselt arutlusele küsimus, kas mitte teha Keresele erandit ning lubada teda siiski tiitlimatðile. Küsimus lahendati hääletamisega, paraku Kerese kahjuks, kusjuures malerüütel lohutas hiljem n-ö vastu hääletanuid – «ma ise oleksin teie asemel sama moodi hääletanud». See oli väga kereselik käitumine.
Võib-olla see rüütellikkus maksiski talle kokkuvõttes maailmameistrikoha.
Võib-olla armastas ta liiga palju malet ja liiga vähe võitu. Neli korda teiseks jääda – kas see asi ikka saab olla puhas juhus ja ebaõnn? Kuid olgu kuidas on, Kerese härrasmehelikkus asetas ta kõige lugupeetuma suurmeistri seisundisse, mida on tunnistanud enamik toonaseid malekuulsusi, ja mitte ainult kuulsusi.
1976. aasta paiku rippus Havanna maleklubi seinal kolm ja ainult kolm portreed – Capablanca, Laskeri ja Kerese oma. (Kui ma Kuubalt naasnud Mart Tarmaku juttu õigesti mäletan. Capablanca ja Keres igatahes kindlasti.)
Viimane reaalne ðanss troonile pääseda oli Keresel 1965, kui ta jäi pretendentide heitluses napilt alla Spasskile. Seda, et tookordne võimalus viimaseks jääb, ei võinud keegi siiski surmkindlalt teada.
Jah, juba 1930ndaist saadik võidutses noorus, kuid näiteks Viktor Kortðnoi karjäär tõestas hiljem, et malekuningat võib tõsiselt ohustada ka veel 50-aastaselt ja vanemaltki. Ja Keres oli 1965. aastal Spasskile kaotades 49-aastane.
Surmkindlalt võis neid asju teada alles siis, kui tuli surm ja igasugused lootused kustutas. Muide just siis, kui Keres oli võitnud kaks turniiri – mitte just kõige tugevamad, aga ka mitte nõrgukesed – ning mõni malekommentaator kirjutas Kerese uuest noorusest.
Seejärel jäi tõesti vaid legend, segu mälestustest ja fantaasiast, osake ühe rahva enesetunnetusest. Kunagi 1980ndate algul nähti EÜE kokkutulekul järgmist taidluskava. Kaks meest mängisid malet. Taamal seisis mingi kast, millele oli kirjutatud «MEIE KERIS». Sinna kasti viskasid maletajad aeg-ajalt kahmaka vett, mispeale kastist sirutus iga kord välja paar kerisekivi näoga tüüpi, et öelda: «Ðahhhhh!»
NASA spetsialistide koostatavasse Maale potentsiaalselt ohtlike kosmoseobjektide nimekirja lisati komeet Catalina 2005 JQ5, mis on praegu suurim jälgitav objekt ja võib planeediga kokku põrgates põhjustada laialdasi kahjustusi, kirjutab New Scientist.
Ainus teadaolev peaaegu kindlasti kauges tulevikus Maa või Kuuga kokku põrkav komeet on Swift-Tuttle. Foto: Repro
Catalina nimekirja lisamine annab muuhulgas märku jätkuvast ebaselgusest, kas Maale on ohtlikumad asteroidid või komeedid.
Varasemate uuringute kohaselt on komeedilöögi proportsionaalset riski hinnatud vahemikku 1-50 protsenti ning värskeimad andmed paigutavad selle pigem prognoosi alumisse serva.
Ent komeetide ohtlikkust tõstab nende suurem liikumiskiirus ja raskemini tuvastatav orbiit, mistõttu võivad teadlased kokkupõrkekursil olevat komeeti märgata alles siis, kui see on meie planeedile juba väga lähedale jõudnud.
Catalinat märgati esimest korda 6. mail ning esialgu peeti seda asteroidiks.
Hiljem selgus siiski, et tegemist on komeediga, sest sellest tehtud fotol on selgelt näha neile objektidele omast «ähmasust,» mis on põhjustatud komeedist eralduvast jääst ja tolmust.
Komeedi läbimõõduks hinnatakse esialgu 980 meetrit, ent tõenäoliselt korrigeeritakse seda arvu pärast täpsemaid uuringuid allapoole.
26. mail arvutasid NASA teadlased välja, et Catalina võib Maaga 2085. aasta 11. juunil küll teoreetiliselt kokku põrgata, ent selle sündmuse tõenäosus on 1:300.000.
Kui komeedi läbimõõt on tõepoolest 980 meetrit, tekitaks see maapinnaga kokku puutudes 6 gigatonnise plahvatuse ehk vabastaks sama palju energiat kui 6 miljardi tonni dünamiidi plahvatamine.
Astronoomid eeldasid, et edasised vaatlused välistavad tavaomaselt igasuguse võimaluse, et komeet võib Maad tabada, ent arvutustega saadi hoopis vastupidine tulemus, mille kohaselt võib objekti teekond siiski Maaga kokku puutuda.
Teadlased toonitasid samas, et täpsete andmete puudumine komeedi ja Maa orbiidi ristumise aja kohta vähendas esialgu kokkupõrke tõenäosust 1:120.000.000ni.
Seega on oht väga väike, ent kokkupõrge ei ole ka veel kaugeltki välistatud.
Praegu jälgitavatest komeetidest põrkab kauges tulevikus Maa või Kuuga peaaegu kindlasti kokku Swift-Tuttle, ent see ei juhtu veel sel aastatuhandel.
Varastatud Munchi maalide leidja saab autasu
02.06.2005 12:28PM Online
Oslo politsei on kahe varastatud Edvard Munchi maali leidjale välja pannud 2 miljoni norra krooni (4,2 miljonit krooni) suuruse autasu, kirjutab BBC.
Munchi üks varastatud maalidest – «Madonna». Foto: AFP
Politsei teatel võib autasu saada iga inimene, kes aitab politseil Oslo linnale tagastada varastatud maalid.
Munchi maalid «Karje» ja «Madonna» varastati Oslos asuvast Munchi muuseumist 2004. aasta augustis.
Siiani on arreteeritud neli isikut, keda kahtlustatakse nende kahe maali varguses.
Kahtlusalused, kellest ühe isik on avalikustatud, väidetavalt kas siis aitasid vargaid või olid varguse organisaatorid.
Oslo politsei jurist Morten Hojem Ervik lükkas aga tagasi väite, et autasu pakuti ainult selle tõttu, et politsei on oma uurimisega ummikus.
«Autasu pakkumine on alates maalide kadumisest päevakorras olnud ning me ootasime lihtsalt õiget aega,» selgitas Ervik
Edvard Munch tegi mõlemast maalist neli versiooni. Üks «Karje» versioon varastati 1994. aastal Oslos asuvast Norra Rahvusgaleriist.
Kunstiteos oli kadunud kolm kuud, enne kui selle puudumine avastati.
EI SUUDA SÖÖGILE VASTU PANNA: Buliimikud ja anorektikud mõtlevad liiga palju söögi peale. Corbis/Scanpix
Riin, 20, kes neli aastat tagasi kannatas tõsiste söömishäirete all, räägib oma haigusest avameelselt vaid sel põhjusel, et tema kogemusest võiks kellelegi teisele abi olla. Tudengineiu võrdleb õgimissündroomi alkoholismiga: «Sarnasus on olemas. Vahe on ainult selles, et ühed inimesed söövad, teised joovad.»
Riin on pikemat kasvu sale noor daam. Linnas teile vastu jalutades ei oskaks te hingestki arvata, et see ilus ja arukas tüdruk on neli aastat iseendaga võidelnud ning julgeb endale tunnistada pisikest hirmu: mis saab siis, kui ohjeldamatud söömishood peaksid kunagi tagasi tulema. «Aga selle nimel, et nõnda ei juhtuks, teeme me psühhiaater Anu Järvega koostööd.»
«Kord ütles sõbranna mulle, et tema arvates söön ma alati niivõrd vähe, et minul küll kehakaalu pärast muret poleks vaja tunda. Sel hetkel sain aru, et suudan inimesed osavalt ära petta. Tõsi, teiste juuresolekul suutsin ennast hästi kontrollida, ent niipea, kui tekkis võimalus üksiolekuks, haarasin kohe söögi järele.»
Buliimikud ja anorektikud on Riinu arvates väga nutikad: nad oskavad oma haigust suurepäraselt peita, seepärast jääbki enamikule nende häire märkamata. Riin ütleb, et neli aastat tagasi sõi ta ohjeldamatult terve päeva jooksul. See ei olnud nälg, mis pidevalt mugima sundis. «Praegu mõtlen, et kuhu see kõik mulle ära mahtus. «Söömisest sai Riinu elu mõte. «Teatud hetkel lihtsalt tundsin, et nüüd ja kohe pean süüa saama.»
Kui kodus maiustused otsa said, kõndis tüdruk kodu lähedal asuvasse poodi ja ostis kõike, mille järele isu tekkis. Poodi läks ta isegi siis, kui sadas paduvihma või kaupluse sulgemiseni oli jäänud kõigest mõni minut. «Ostsin kommi, küpsiseid, ðokolaadi, jäätist, ühesõnaga – kõike head ja paremat!»
Riin tunnistab, et praegu ei söö ta päeva jooksul kolmandikkugi sellest kogusest, mis neli aastat tagasi. «Ma isegi ei taha, mul hakkab halb. Süda läheb pahaks.»
Et tegemist on tõsise söömishäirega, selle peale tüdruk ise ega ta vanemad esialgu ei tulnud.
Lohutas end söömisega
«Kõik see kordus päevast päeva: sõin ennast kurguni täis, lausa õgisin. Loomulikult ei lõpetanud ma enne, kui kõik oli otsas. Pärast tekkisid painavad süümepiinad: miks ma endale küll niiviisi halba teen? Olin enda peale kohutavalt pahane. Söömine tekitas ainult hetkelise heaolutunde, pärast seda põdesin, mul oli väga halb olla.»
Riinu sõnul söövad buliimikud selleks, et saada lohutust ja turvatunnet, mida nad mujalt ei leia.
Mis saab olla ühe 16aastase neiu söömishäirete põhjuseks? Riin vaikib hetke. Uus kool nõudis maksimaalset pühendumist, kuid mitte koolis ei peitunud peamine põhjus. «Jah, ma tundsin hirmu, püüdsin hakkama saada, hästi tubli olla. Tegelikult olid väga rasked ajad isiklikus elus. See oli väga traagiline periood, mind koheldi ülekohtuselt.» Nüüdseks on sellest möödas neli ja pool aastat, ent Riin ütleb veel tänagi, et see on tema jaoks valus teema. Seega võib söömishäire põhjus olla Riinu arvates mis iganes ja mitte kunagi pole võimalik öelda, kuidas keegi teine taolises olukorras käitub.
«Hakkan rohkem sööma siis, kui olen närviline – kui ma midagi ootan või teadmatuses olen.» Riinu söömishood olid otseselt seotud närvilisusega: nälga kui sellist pole, ent vajadus süüa küll.
Riin ütleb, et tema puhul ei ole tegemist klassikalise buliimikuga: «Enamasti buliimikud ei võta väga palju juurde, aga mina võtsin. Sest mina ei oksendanud. Kui, siis harva.»
16aastasena ostis tütarlaps apteegist kõikvõimalikke kaalulangetamise preparaate ja kergeid lahtisteid, aga «need ei mõjunud eriti, pigem tekitasid näljatunnet».
Püsivaid tulemusi ei andnud veepäevad ega ka muud dieedid. «Pigem tegid minu organismile hoopis karuteene.»
Vähem kui aastaga tõusis neiu kehakaal 12 kilo võrra, kuidagi märkamatult kaalus ta ühel hetkel 72 kilo ja siis panid seda juba ka sõbrannad tähele. «Teised arvasid, et olen lihtsalt hea elu peal.»
Riin tunnistab, et teatud osa süüst oli ka hormoontablettidel, mis tekitavad veelgi suuremat söögiisu.
Süües kasvas isu
Riin elas gümnaasiumis õppides ühikas. Koduse eluviisiga harjunud tütarlaps käis tihti ka kodus, seal söötis ema tütrel kõhu täis ja pakkis armsale lapsele veel head-paremat kooli kaasagi.
«Ma sõin alati hommikuti kodus, siis läksin kooli ja sõin ka seal hommikust. Siis tuli lõuna, vahepeal pidin veel midagi näksima. Seejärel tuli õhtusöök. Tihti läksin ma õhtul koju ning loomulikult ei suutnud ma ära öelda ema valmistatud söögist.» Riin ei oskagi kilodesse ega grammidesse arvutada, kui palju ta tol ajal päeva jooksul kokku sõi. «Toidu kogust ei panegi tähele, see muudkui hävib ja hävib. Sellest ei saa ise arugi.»
Nõiaringist psühhiaatri abil välja
Lahja toit ja portsjonite vähendamine süvendasid Riinus rahutust. Ja ega kaal seepärast veel langenud.
«Tekitas minus lootusetuse. Isegi kui suutsin olla päeva või paar enda arvates tubli ja süüa nagu tavalisele inimesele kohane, siis varsti tuli ikkagi tagasilöök ja süvendas probleemi veelgi.»
Riin mõtles kaalujälgijatega liitumisele ja uuris punktisüsteeme, tüdrukud räägivad omavahel sellest üsna palju. «Võib-olla ei olnud mul ettevõtlikkust. Kui mul on selline raskem periood, siis olen väga kodune ega taha teistega suhelda.»
Et probleem võib olla psühholoogilist laadi, selle peale tuli tüdruk ise. Otsis internetist oma küsimustele vastust ja nii jõudiski psühhiaater Anu Järveni. «Tavaliselt lähevad minuvanused psühhiaatri vastuvõtule ema käekõrval või on saatjaks mõni endast vanem sõbranna. Mina tegin selle sammu iseseisvalt…» Emale rääkis Riin oma probleemidest alles siis, kui ta oli psühhiaatri juures juba käinud.
Oma esimest psühhiaatriakliinikusse minekut meenutab Riin muigamisi: «Ma ei osanudki midagi oodata. Arvasin, et nüüd pannakse minu pikkus ja kaal kirja, loetakse sõnad peale. Aga see ei ole sugugi nii!»
Riin peab ennast ideaalide poole püüdlejaks, kuigi ideaali pole võimalik kunagi saavutada. «Kui kogu aeg oma välimuse peale mõelda, olekski üks pidev rahulolematus. Pigem üritada iseendaga leppida – lisaks välimusele ja kehakaalule on maailmas veel palju olulisemaid asju, mille pärast muretseda.»
Psühhiaatrist on Riinul olnud suur tugi ja neiu seda ka tunnistab: «Alati, kui käin oma arsti juures, tekib mul hea ja rahulik tunne: kõik on ju tegelikult hästi, ma suudan oma probleemist üle olla. See polegi nii raske! Tuleb lihtsalt tugev olla ja leida söömisele asendustegevus.»
«Ainult rääkides asju korda ei saa,» ütleb Riin kerge ohkega meie kohtumise lõpus. Neiu arvab, et ilma antidepressantideta ei suudaks ta olla praegu selline, nagu on: «Võtan neid rohtusid kuurina. Alguses ma ei tahtnud, kuid siis sain ikkagi aru, et omal jõul ma sellest välja ei tuleks.»
Sel kevadel on olukord kontrolli all ja söömishood Riinu ei paina. «Ma ei tea, mis saab siis, kui ma ühel päeval antidepressantidega lõpetan. See on hetk, mida ma natuke kardan, kuigi me arstiga teemegi selle nimel pidevalt tööd ja näeme vaeva, et taolist asja vältida… et minu elu läheks edasi ka ilma ravimiteta.»
Riinu arvates ei peaks söömishäirete all kannatajad kartma psühhiaatri käest abi otsida. «Sageli mõeldakse, et see on kõige hullem, mis kellegagi üldse juhtuda võiks – sattuda psühhiaatriahaiglasse, aga see kõik on mõeldud ju inimese enda tervise heaks. Söömishäired on eelkõige vale mõtlemise tulemus.»
Sel kevadel avati TÜ Psühhiaatriakliinikumis söömishäiretega patsientide tarvis statsionaarne osakond. «Kui oleks vajadus, ei kardaks ma seal ravil olla. Iseasi, kas ma saaksin seda endale lubada. Elu on niivõrd kiire, et leida endale aega paariks kuuks tavaelust eemale tõmbuda, kuigi tervis peaks siiski kõige tähtsam olema.»
Praegu üritab Riin süüa võimalikult tervislikult ja viimast söögikorda mitte väga hilja peale jätta. «Elan kõhutunde järgi, kui kõht on tühi, tuleb süüa, sest näljatunnet ei ole mõtet taluda. See teeb asja ainult hullemaks.» Riin kinnitab, et ei ole pidanud millestki loobuma – ta suudab arukaid otsuseid vastu võtta täiesti iseseisvalt.
Buliimikud ja anorektikud mõtlevad liiga palju söögi peale. «Kui mul on hea olla, ei vaja ma sööki kui vahendit oma aja sisustamiseks. Kui on pingelangus või kohutavalt palju asju teha, ei tule söök tihtipeale meeldegi. Kõige parem minu jaoks on olla tegevuses. Aktiivne elu suudab kõik kehaprobleemid iseenesest paika panna.»
Riinu sõnul tunneb ta ennast alati suurepäraselt siis, kui on kaalult veidi kergem, aga kui mõni kilo juurde tuleb, on masendus tagasi.
Miks aga nii palju koolinoori söömishäirete all kannatab, teab Riin vägagi hästi: «Meedia mõjutab noorte mõtlemist liigagi palju. Noored tüdrukud tahavad väga oma iidolite moodi välja näha… Eeskuju leiavad nad ajakirjadest, televisioonist, internetist, kus kuulsused räägivad oma saladustest, kuidas nad oma imelise figuuri saavutanud on. Ja siis see 12aastane tütarlaps mõtleb, et kui ta nädal aega sööb seda, mida Sarah Jessica Parker, näebki nädala pärast täpselt samasugune välja.» Supersaledus on ikooniks seatud ja see saab paljudele saatuslikuks.
Tegelikult suudaks inimene oma mõtlemisega üsna palju ära hoida. «Tähtsad pole kilod, vaid see, et inimene end oma kehas hästi tunneks.» Riin on praegu oma kehaga rahujalal, ja loodetavasti jääb see nii ka tulevikus.
Nõuanded juhuks, kui söömine on muutumas haiguseks:
Miks mitte vahetada sõltuvus söögist hoopis näiteks spordi vastu välja?
Söömishäiretega inimesed ei suuda oma keha adekvaatselt tajuda – neile tuleks kasuks, kui nad mõnikord ka teise juttu oma keha kohta usuksid (et nende kehal pole tõesti midagi häda).
Iga naine tahab olla ilus. Läbi aastakümnete on iluideaalid muutunud. Praegusel ajal on loodud mulje, et väliselt ilus saab olla vaid sale/kõhn naine. Õnneks on hakanud suhtumine natukene muutuma.
Haigusest ülesaamise protsess nõuab tohutult aega ja energiat. On loomulik, et tuleb tagasilööke, aga neist ei tohi lasta ennast heidutada.
Kellelegi peaks oma murest ikkagi saama rääkida!
Ka söömist peab nautima!
Meil kõigil on ainult üks elu, mis kestab vaid hetke. Kui sul on probleem, tunnista seda ja ära häbene abi küsida.
40 aastat tagasi võttis partei ajalugu teinud Leiuse rajalt
Jaan Jürine
02.06.2005
|
Kui eile mängiti Prantsusmaa lahtiste meistrivõistlustel veerandfinaale, siis 40 aastat tagasi jäi Roland Garros’ väljakuil üks neljast veerandfinaalist mängimata. Moskva parteibossid keelasid Toomas Leiusel väljakule minemast, sest ta vastaseks oli lõuna-aafriklane Cliff Drysdale. Ja apartheidipoliitikat viljeleva LAV-i esindaja võistlemine nõukogude sportlasega oli lubamatu. Formaalselt jäi parteil õigust ülegi, sest aasta varem oli ROK sulgenud LAV-ile pääsu Tokyo olümpiamängudele. Aga tennis polnud tollal olümpiaala ning LAV-i mängijad viibisid võistlustel Prantsusmaa tenniseliidu kutsel.
<SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.trigger.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl12&m=2″> </SCRIPT> Loobumine ette teada “Teadsime French Openil muidugi juba enne turniiri, et kui loos lõuna-aafriklastega kokku viib, ei lubata mängida. Mõne nädala jooksul muudeti Moskvas seda seisukohta, sest Wimbledonis juba võis nendega kohtuda. Keeld jäi kehtima meeskonnavõistluste kohta: näiteks järgmisel aastal anti meile mõista, et Itaaliale oleks vaja kaotada, et mitte LAV-iga kokku minna. Metrevelit ei pandud meeskonda ja muidugi kaotasimegi,” meenutas Leius. Millised olnuks väljavaated Drysdale’i võitmiseks? “Tema oleks olnud favoriit. Aga nõustun John McEnroe’ga, kes on öelnud ilusa mõttetera: “Mida vanemaks sportlane saab, seda paremini ta noorpõlves mängis!” Võib-olla leian ise aastate pärast, et hoopis mina võinuksin võita,” arvas täna 63-aastane Leius, kes peab oma 1965. aasta hooaega õnnestunuks just French Openi tõttu. Praegust turniiri vaatab Leius televiisorist. “Tänapäeva tennises juhtub arvukalt üllatusi, omal ajal oli hierarhia rohkem paigas.” Leius ootab põnevusega meeste poolfinaali, kus maailma esireket Roger Federer kohtub tõusva tähe Rafael Nadaliga. “Pikk ja raske mäng tuleb. 18-aastane Nadal tundub ülivõimekana, sest meeste tennises jõutakse harva nii noorelt küpse mänguni,” kommenteeris Leius. Põnevusmatð tulekul •• French Openi eilsetes viimastes meeste veerandfinaalides olid ühes paaris vastamisi argentiinlased. Üllatuslikult jõudis poolfinaali Argentina kuues reket Mariano Puerta, alistades Guillermo Canase 6:2, 3:6, 1:6, 6:3, 6:4. |
| Eesti Päevaleht |
Uudised
www.DELFI.ee
VE: Tubin, Eduard – 100, Alatskivil
Eesti Kooriühingu ja Alatskivi valla eestvõttel toimus 18. juunil helilooja Eduard Tubina 100. sünniaastapäeva tähistamine Alatskivi lossi pargis.
Üritust austasid oma kohalololekuga ka helilooja omaksed ja sõbrad.
Toredast kontserdipäevast väike pildi-meenutus.
mõnus koht kuulamiseks-vaatamiseks
ühendkooride ees kergejalgselt jooksmas ülipop Ants Üleoja
juba ta laulab..
väikemees sa puhka, väsimus on käes,väikemees see oli ilus päev…
ilusad tüdrukud!
vaade…
esimesed 3 on E.Tubina omad
Tormis ja Surva
ilus sinine rida – INSENERIDE MEESKOOR ehk Üleoja koor
ja siin nad laulavad mäed ja orud kajama..
Ants posti otsast:”Mehed, siin puhub tuul suhu, sättige laul selle järgi…”
all keskel kätleb kauge külaline Vardo Rumessenit
rõõmus käteplagin..ja üks ninanokkija..
tänu….
Alatskivi vallavanem Maie Nisu kutsub kaugeltulnud VIP-külalisi Alatskivi lossisaali kohvile..
ühendkoorid Alatskivi lossi taustal; vasakul-ees”raadiotorn” ja paremal maas suitsev”tuletorn”
õhtul: paremale ära…
juttu jätkub kauemakski…