Võimul olev valitsus on oma koalitsioonilepingus deklareerinud koostöömeelt. Selle üheks väljenduseks on küllap ka kolmapäeval allkirjastatud valitsuse ja tööandjate koostöömemorandum. Veel Siim Kallase ajal sõlmis valitsus samalaadse dokumendi Kirikute Nõukoguga. See kogemus osutas, et ühe huvigrupiga sõlmitud lepe põhjustab proteste teiste huvigruppide poolt ja jätab mulje valitsuse erapoolikusest.
– – – – –
Erinevad koostöödokumendid ja memorandumid on küllap ühiskonnaelu paratamatu osa. Kõige laiemat tähelepanu on pälvinud presidendi poolt algatatud ühiskondlik kokkulepe ja valitsuse tellitud Eesti tulevikuarenguid analüüsiv strateegia “Säästev Eesti 21”.
Koostöötahte üldiselt positiivsete suundumuste juures ilmutavad end paratamatult ka negatiivsed märgid. Eesti Kaubandus-Tööstuskoja ja Eesti Tööandjate Keskliiduga allkirjastatud memorandumi kõrval tasub meenutada ka möödunud aasta 17. oktoobril sõlmitud ühishuvide protokolli Kirikute Nõukoguga. See protokoll rõhutas kristlike konfessioonide olulist rolli ühiskonnas, pani aluse kaplaniteenistuse edendamiseks riigiasutustes ja rõhutas usundite õpetamise vajadust riiklikus haridussüsteemis.
See ühishuvide protokoll põhjustas valulise reaktsiooni Eesti mittekristlikke usundeid ühendava ümarlaua poolt, mis leidis, et valitsuse ja Kirikute Nõukogu vahel sõlmitud ühishuvide protokoll kõneleb kavatsusest muuta luteri usk riigiusundiks.
Sellesama ühishuvide protokolliga algas tegelikult ka diskussioon usundiloo kohustusliku õpetamise üle üldhariduskoolides, paisudes eriti ägedaks praeguse valitsuse ajal. Tõneäoliselt vaid haridusministri Toivo Maimetsa vastuseisu tõttu jäid usuõpetuse pooldajad sedakorda alla.
Oma huvide esindamiseks üritas ka Eesti mittekristlikke usundeid ühendav ümarlaud sõlmida valitsusega ühishuvide protokolli, kuid Siim Kallase valitsus mittekristlaste sellekohasele kirjale ei vastanud.
Valitsuse niisugune tegevus jättis paratamatult mulje, et tegutseti vaid ühe grupi, antud juhul tugevama, kristliku kiriku huvides.
Sõlmides sedakorda ühepoolse koostöömemorandumi tööandjatega on valitsus taas astunud ohujoonele, kus valitseb risk saada süüdistatud erapoolikuses.
Tööandjad ja ametiühingud on paistnud silma sellega, et nad on üldjuhul püüdnud probleeme lahendada kolmepoolsete läbirääkimiste kaudu, kus valitsus on olnud seni vaid vahendaja rollis. Eesti Ametiühingute Keskliidu esinaise Kadi Pärnitsa sõnul on siiski ka ametiühinguil olemas valitsusega kahepoolne koostöölepe, mis sõlmiti juba Mart Laari valitsuse ajal. Samas lõid ametiühingud eelmise, Siim Kallase valitsuse ajal läbirääkimiste ukse kinni ja on valmis neid jätkama alles nüüd uue valitsusega. See tõstab paratamatult üles küsimuse ühepoolsete koostöölepete vajalikkusest üldse.
Täna valitsuse ja tööandjate vahel sõlmitud memorandumis ei ole ilmselt midagi niisugust, mis võiks kahjustada töövõtajate või ametiühingute huve, kuid nii või teisti jääb kogu protsessile külge lobitegemise maik, kus üritataks mingeid asju ajada teisi asjast huvitatud osapooli kaasamata.
On täiesti loomulik ja oodatud, et valitsus teeb koostööd. Veelgi enam – päris kindlasti peaks valitsus tegema seda kõigi ühiskonna gruppide ja osapooltega, neist ühte või teist eelistamata.
Lõpetuseks jääbki üle loota, et valitsus ei lähtu vaid kellegi lobitegevusest, vaid näitab ka ise üles initsiatiivi. Selle tulemusel võiks sündida küllap veel sadakond memorandumit. On iseküsimus, kas neid klanitud ja deklaratiivsevõitu pabereid ikka niiväga vaja on?
|
Valitsuse klantsmemorandum
Valitsuse klantsmemorandum
Kommentaar – Ülo Mattheus – 9. juuli, 2003 19:02
Võimul olev valitsus on oma koalitsioonilepingus deklareerinud koostöömeelt. Selle üheks väljenduseks on küllap ka kolmapäeval allkirjastatud valitsuse ja tööandjate koostöömemorandum. Veel Siim Kallase ajal sõlmis valitsus samalaadse dokumendi Kirikute Nõukoguga. See kogemus osutas, et ühe huvigrupiga sõlmitud lepe põhjustab proteste teiste huvigruppide poolt ja jätab mulje valitsuse erapoolikusest.
– – – – –
Erinevad koostöödokumendid ja memorandumid on küllap ühiskonnaelu paratamatu osa. Kõige laiemat tähelepanu on pälvinud presidendi poolt algatatud ühiskondlik kokkulepe ja valitsuse tellitud Eesti tulevikuarenguid analüüsiv strateegia “Säästev Eesti 21”.
Koostöötahte üldiselt positiivsete suundumuste juures ilmutavad end paratamatult ka negatiivsed märgid. Eesti Kaubandus-Tööstuskoja ja Eesti Tööandjate Keskliiduga allkirjastatud memorandumi kõrval tasub meenutada ka möödunud aasta 17. oktoobril sõlmitud ühishuvide protokolli Kirikute Nõukoguga. See protokoll rõhutas kristlike konfessioonide olulist rolli ühiskonnas, pani aluse kaplaniteenistuse edendamiseks riigiasutustes ja rõhutas usundite õpetamise vajadust riiklikus haridussüsteemis.
See ühishuvide protokoll põhjustas valulise reaktsiooni Eesti mittekristlikke usundeid ühendava ümarlaua poolt, mis leidis, et valitsuse ja Kirikute Nõukogu vahel sõlmitud ühishuvide protokoll kõneleb kavatsusest muuta luteri usk riigiusundiks.
Sellesama ühishuvide protokolliga algas tegelikult ka diskussioon usundiloo kohustusliku õpetamise üle üldhariduskoolides, paisudes eriti ägedaks praeguse valitsuse ajal. Tõneäoliselt vaid haridusministri Toivo Maimetsa vastuseisu tõttu jäid usuõpetuse pooldajad sedakorda alla.
Oma huvide esindamiseks üritas ka Eesti mittekristlikke usundeid ühendav ümarlaud sõlmida valitsusega ühishuvide protokolli, kuid Siim Kallase valitsus mittekristlaste sellekohasele kirjale ei vastanud.
Valitsuse niisugune tegevus jättis paratamatult mulje, et tegutseti vaid ühe grupi, antud juhul tugevama, kristliku kiriku huvides.
Sõlmides sedakorda ühepoolse koostöömemorandumi tööandjatega on valitsus taas astunud ohujoonele, kus valitseb risk saada süüdistatud erapoolikuses.
Tööandjad ja ametiühingud on paistnud silma sellega, et nad on üldjuhul püüdnud probleeme lahendada kolmepoolsete läbirääkimiste kaudu, kus valitsus on olnud seni vaid vahendaja rollis. Eesti Ametiühingute Keskliidu esinaise Kadi Pärnitsa sõnul on siiski ka ametiühinguil olemas valitsusega kahepoolne koostöölepe, mis sõlmiti juba Mart Laari valitsuse ajal. Samas lõid ametiühingud eelmise, Siim Kallase valitsuse ajal läbirääkimiste ukse kinni ja on valmis neid jätkama alles nüüd uue valitsusega. See tõstab paratamatult üles küsimuse ühepoolsete koostöölepete vajalikkusest üldse.
Täna valitsuse ja tööandjate vahel sõlmitud memorandumis ei ole ilmselt midagi niisugust, mis võiks kahjustada töövõtajate või ametiühingute huve, kuid nii või teisti jääb kogu protsessile külge lobitegemise maik, kus üritataks mingeid asju ajada teisi asjast huvitatud osapooli kaasamata.
On täiesti loomulik ja oodatud, et valitsus teeb koostööd. Veelgi enam – päris kindlasti peaks valitsus tegema seda kõigi ühiskonna gruppide ja osapooltega, neist ühte või teist eelistamata.
Lõpetuseks jääbki üle loota, et valitsus ei lähtu vaid kellegi lobitegevusest, vaid näitab ka ise üles initsiatiivi. Selle tulemusel võiks sündida küllap veel sadakond memorandumit. On iseküsimus, kas neid klanitud ja deklaratiivsevõitu pabereid ikka niiväga vaja on?