Autos elav Aleksandr tunneb ennast kaitsetu hiirena Peeter Ernits, erikorrespondent, 10.04.2004
Juba teist aastat elab 45-aastane pensionär Aleksandr Tallinna kesklinna ühte parklasse paigutatud autos. Kui autoaknad tahmast mustaks poleks parkunud, võiks mees sellega vabalt linna vahel ringi uhada.
Erinevalt naabritest, kes pidevalt kohta vahetavad, seisab Nõukogude sõiduauto Moskvitš parklas alati truult oma koha peal. Tal ei ole kusagile kiiret.
See, mis auto sisemuses toimub, jääb kõrvalise pilgu eest paraku varju. Omanik on aknad seest ilmselt musta värviga katnud, tundub alguses.
Ühel hommikul mul viimaks siiski veab. Teatud nurga alt piiludes läigatab ootamatult kuldne abielusõrmus, veidi hiljem eristavad mu kevadhommiku valgusest pimestatud silmad suurt ja laia mehekätt.
Isegi siis, kui ma pikalt ja nõudlikult autouksele koputan, püsib see liikumatult ühe koha peal. Kulub veel jupp aega, enne kui Aleksandr, nii on auto asuka nimi, nõustub oma kummalisest eluruumist väljuma ja ühes minuga väikesele hommikusöögile suunduma.
«Kohv või tee?»
«Tee.»
«Äkki omlett? Või pirukas?» Pirukad ühe tillukese baari vitriinis paistavad üsna isuäratavad. Aleksandr lepib ikkagi teega.
Suur Juhus tuli vahele
Mõneks ajaks kaob Aleksandr ühes oma truu kaaslase – suure, võidunud spordikotiga – tualettruumi. Kui ta naaseb, näen, et Aleksandri silmavaade on selge ja arukas. Ainult et kuidagi kartlik.
«Inimesed elavad šablooni järgi,» alustab Aleksandr. «Kes saab palka 5000, unistab
10 000st, kes saab 10 000, püüdleb 15 000 poole. Sama on auto, korteri ja selle sisustusega.» Aleksandr vaatab mulle väga pikalt otsa: «Kuniks Suur Juhus selle kauni rea katkestab.»
Ta muigab.
Aleksandri jaoks oli tolleks Suureks Juhuseks paari aasta tagune röövimine. Sestpeale püüab ta oma korteris viibida nii vähe kui võimalik.
Tavaliselt elabki Aleksandr oma autos. Üksnes seal, plekklooma kitsukeses üsas tunneb ta ennast praegu turvaliselt. Ostes maksis selle eest kolm tuhat. Igal aastal on ta korralikult ülevaatusel ära käinud. Kõik on tipp-topp.
Aleksandr on Krasnodari poiss.
«Kasakas?»
«Kasakas.» Mehe suunurk hõredate vuntside all värahtab. Uhkest kasakast on tänaseks paraku väga vähe alles jäänud. Üksnes riismed. Isa oli lendur, sai surma, ema kodune.
Eestisse sattus Aleksandr veerand sajandi eest. Teenis kahurväelasena. Pärast teenistust jäi Tallinna pidama. Seejärel sõitis mehhaanikuna mööda kaugeid meresid, oli tüürimees. Pärast firma Ookean pankrotti töötas Muugal. Neljakümnekaheselt, see tähendab kolm aastat tagasi, läks pensionile.
«Mehhaanikutel on lgotõ (soodustused – P. E.).»
«Nagu baleriinidel?»
«Nagu baleriinidel.»
Aleksandr ei kuulu nende sadade meeste ja naiste hulka, kes hommikust saati Eesti Vabariigi pealinna prügikaste sorteerivad ja pudeleid korjavad. 1400 kroonist pensionist elab temasugune vähenõudlik mees lahedasti ära.
Lisaks käib Aleksandr veel keskturul «produkte» müümas. Kümnest läheb, kolmest on prii. Kui muidugi läheb.
Turg on Aleksandri jaoks pigem vaheldus. Siis puhkab veidi. Või läheb vanalinna jalutama. Aleksandr võiks seal lõputult jalutada. Vaadata Toompea platvormidelt alla, seisatada uhkete baaride ja restoranide akende ees.
Omada või olla?
Aleksandr jõudis küsimuseni «kas olla või omada» alles 43. eluaastal. Ühel sügispäeval varastati ta paljaks nagu püksinööp. Tema kahetoalisest korterist võeti kõik, mida vähegi võtta andis: vaibad, kristall, kodutehnika ja dokumendid. Pangakaart tõmmati tühjaks. Aleksandril oli seal mustadeks päevadeks tuhat dollarit.
Sestpeale ei taha Aleksandr enam midagi omada, üksnes olla. Traagika on selles, et viimasel ajal kardab Aleksandr ka olla. «Inimene ei kujuta endale kahjuks ette, kui kergesti võib sellest kõigest, mis sul on, tegelikult ilma jääda. Kõigest. Asjadest, ka elust.»
Aleksandr jutustab, kuidas ta öösiti oma autos piipu popsutades maailma asjade üle mõtleb. Seal on alati hea olla, kordagi pole keegi seganud. Neli petrooleumilampi kütavad tillukese salongi isegi karmil talveööl mõnusalt soojaks.
Kui sa just jõmmkärakat ei taha ja kui elu sulle armas on, siis petrooleumi siin küll kasutada ei tohi. Vana laevamehhaanikuna teab Aleksandr seda suurepäraselt. Talle on elu armas, seepärast põletab ta oma petrooleumilambis petrooleumi asemel diislit.
Nuudlid auravad, Aleksandr on oma tillukesel priimusel sardelle praadinud. Haukab Ülemiste järve äärest metsast korjatud seent peale. Lehitseb raamatukogust toodud ajakirju. Aleksandrile meeldivad žnanje Sila (Teadmise Jõud) ja Nauka i Zizn (Teadus ja Elu), aga ka kriminullid.
«Looduses elavad nii hiired kui öökullid,» jutustab Aleksandr. «Sama loomulik on seegi, et öökullid hiiri söövad.» Ta vaatab mulle seepeale väga pikalt otsa. «Hiire jaoks on see aga tragöödia.» Pikk vaikus. Näitlejad ütleksid, et selline vaikus kannab.
«Teie mõtlete s e l l e l e?»
«N ü ü d mõtlen.»
«Ja näete ümberringi palju öökulle?»
«Kahjuks ei näe. Öökullid püüavad ka ise hiire moodi välja näha.»
«???»
«Ja neid on liiga palju saanud.»
«Keda?»
«Öökulle. Nad varitsevad kõikjal. Ja hiired on nende ees kaitsetud.»
«Te tunnete end hiirena?»
Aleksandr noogutab.
«Miline pass teil taskus on ?»
«See, mille peal on rooma viis (välismaalaste hall pass – P. E.).»
«Viies kolonn?»
«Võib-olla tõesti, et viies kolonn.»
Kui Aleksandr viimaks oma tillukest eluruumi pildistada lubab, ei taha fotograaf sinna miskipärast pugeda. Lausa punnib vastu. Pole ka ime, kogu auto interjöör on paksu nõekorraga kaetud. Nii istmed, lugematud kilekotid, mis sinna on topitud, rooliratas kui aknad.
Alles nüüd ma taipan, et Aleksandr pole oma aknaid mitte uudishimulike pilkude vältimiseks mustaks võõbanud. Seda on hoopis nõgi teinud.
National Geographicu fotograaf oleks Aleksandri kummalisse eluruumi kindla peale pugenud. Selle peale võiks ma mürki võtta.
Muuseas Aleksandr ise ei pea autos elamist mingiks imeks: «Meil lõunas on see tavaline.»
Uudised
VE: auto-Aleksander
Autos elav Aleksandr tunneb ennast kaitsetu hiirena Peeter Ernits, erikorrespondent, 10.04.2004
Juba teist aastat elab 45-aastane pensionär Aleksandr Tallinna kesklinna ühte parklasse paigutatud autos. Kui autoaknad tahmast mustaks poleks parkunud, võiks mees sellega vabalt linna vahel ringi uhada.
Erinevalt naabritest, kes pidevalt kohta vahetavad, seisab Nõukogude sõiduauto Moskvitš parklas alati truult oma koha peal. Tal ei ole kusagile kiiret.
See, mis auto sisemuses toimub, jääb kõrvalise pilgu eest paraku varju. Omanik on aknad seest ilmselt musta värviga katnud, tundub alguses.
Ühel hommikul mul viimaks siiski veab. Teatud nurga alt piiludes läigatab ootamatult kuldne abielusõrmus, veidi hiljem eristavad mu kevadhommiku valgusest pimestatud silmad suurt ja laia mehekätt.
Isegi siis, kui ma pikalt ja nõudlikult autouksele koputan, püsib see liikumatult ühe koha peal. Kulub veel jupp aega, enne kui Aleksandr, nii on auto asuka nimi, nõustub oma kummalisest eluruumist väljuma ja ühes minuga väikesele hommikusöögile suunduma.
«Kohv või tee?»
«Tee.»
«Äkki omlett? Või pirukas?» Pirukad ühe tillukese baari vitriinis paistavad üsna isuäratavad. Aleksandr lepib ikkagi teega.
Suur Juhus tuli vahele
Mõneks ajaks kaob Aleksandr ühes oma truu kaaslase – suure, võidunud spordikotiga – tualettruumi. Kui ta naaseb, näen, et Aleksandri silmavaade on selge ja arukas. Ainult et kuidagi kartlik.
«Inimesed elavad šablooni järgi,» alustab Aleksandr. «Kes saab palka 5000, unistab
10 000st, kes saab 10 000, püüdleb 15 000 poole. Sama on auto, korteri ja selle sisustusega.» Aleksandr vaatab mulle väga pikalt otsa: «Kuniks Suur Juhus selle kauni rea katkestab.»
Ta muigab.
Aleksandri jaoks oli tolleks Suureks Juhuseks paari aasta tagune röövimine. Sestpeale püüab ta oma korteris viibida nii vähe kui võimalik.
Tavaliselt elabki Aleksandr oma autos. Üksnes seal, plekklooma kitsukeses üsas tunneb ta ennast praegu turvaliselt. Ostes maksis selle eest kolm tuhat. Igal aastal on ta korralikult ülevaatusel ära käinud. Kõik on tipp-topp.
Aleksandr on Krasnodari poiss.
«Kasakas?»
«Kasakas.» Mehe suunurk hõredate vuntside all värahtab. Uhkest kasakast on tänaseks paraku väga vähe alles jäänud. Üksnes riismed. Isa oli lendur, sai surma, ema kodune.
Eestisse sattus Aleksandr veerand sajandi eest. Teenis kahurväelasena. Pärast teenistust jäi Tallinna pidama. Seejärel sõitis mehhaanikuna mööda kaugeid meresid, oli tüürimees. Pärast firma Ookean pankrotti töötas Muugal. Neljakümnekaheselt, see tähendab kolm aastat tagasi, läks pensionile.
«Mehhaanikutel on lgotõ (soodustused – P. E.).»
«Nagu baleriinidel?»
«Nagu baleriinidel.»
Aleksandr ei kuulu nende sadade meeste ja naiste hulka, kes hommikust saati Eesti Vabariigi pealinna prügikaste sorteerivad ja pudeleid korjavad. 1400 kroonist pensionist elab temasugune vähenõudlik mees lahedasti ära.
Lisaks käib Aleksandr veel keskturul «produkte» müümas. Kümnest läheb, kolmest on prii. Kui muidugi läheb.
Turg on Aleksandri jaoks pigem vaheldus. Siis puhkab veidi. Või läheb vanalinna jalutama. Aleksandr võiks seal lõputult jalutada. Vaadata Toompea platvormidelt alla, seisatada uhkete baaride ja restoranide akende ees.
Omada või olla?
Aleksandr jõudis küsimuseni «kas olla või omada» alles 43. eluaastal. Ühel sügispäeval varastati ta paljaks nagu püksinööp. Tema kahetoalisest korterist võeti kõik, mida vähegi võtta andis: vaibad, kristall, kodutehnika ja dokumendid. Pangakaart tõmmati tühjaks. Aleksandril oli seal mustadeks päevadeks tuhat dollarit.
Sestpeale ei taha Aleksandr enam midagi omada, üksnes olla. Traagika on selles, et viimasel ajal kardab Aleksandr ka olla. «Inimene ei kujuta endale kahjuks ette, kui kergesti võib sellest kõigest, mis sul on, tegelikult ilma jääda. Kõigest. Asjadest, ka elust.»
Aleksandr jutustab, kuidas ta öösiti oma autos piipu popsutades maailma asjade üle mõtleb. Seal on alati hea olla, kordagi pole keegi seganud. Neli petrooleumilampi kütavad tillukese salongi isegi karmil talveööl mõnusalt soojaks.
Kui sa just jõmmkärakat ei taha ja kui elu sulle armas on, siis petrooleumi siin küll kasutada ei tohi. Vana laevamehhaanikuna teab Aleksandr seda suurepäraselt. Talle on elu armas, seepärast põletab ta oma petrooleumilambis petrooleumi asemel diislit.
Nuudlid auravad, Aleksandr on oma tillukesel priimusel sardelle praadinud. Haukab Ülemiste järve äärest metsast korjatud seent peale. Lehitseb raamatukogust toodud ajakirju. Aleksandrile meeldivad žnanje Sila (Teadmise Jõud) ja Nauka i Zizn (Teadus ja Elu), aga ka kriminullid.
«Looduses elavad nii hiired kui öökullid,» jutustab Aleksandr. «Sama loomulik on seegi, et öökullid hiiri söövad.» Ta vaatab mulle seepeale väga pikalt otsa. «Hiire jaoks on see aga tragöödia.» Pikk vaikus. Näitlejad ütleksid, et selline vaikus kannab.
«Teie mõtlete s e l l e l e?»
«N ü ü d mõtlen.»
«Ja näete ümberringi palju öökulle?»
«Kahjuks ei näe. Öökullid püüavad ka ise hiire moodi välja näha.»
«???»
«Ja neid on liiga palju saanud.»
«Keda?»
«Öökulle. Nad varitsevad kõikjal. Ja hiired on nende ees kaitsetud.»
«Te tunnete end hiirena?»
Aleksandr noogutab.
«Miline pass teil taskus on ?»
«See, mille peal on rooma viis (välismaalaste hall pass – P. E.).»
«Viies kolonn?»
«Võib-olla tõesti, et viies kolonn.»
Kui Aleksandr viimaks oma tillukest eluruumi pildistada lubab, ei taha fotograaf sinna miskipärast pugeda. Lausa punnib vastu. Pole ka ime, kogu auto interjöör on paksu nõekorraga kaetud. Nii istmed, lugematud kilekotid, mis sinna on topitud, rooliratas kui aknad.
Alles nüüd ma taipan, et Aleksandr pole oma aknaid mitte uudishimulike pilkude vältimiseks mustaks võõbanud. Seda on hoopis nõgi teinud.
National Geographicu fotograaf oleks Aleksandri kummalisse eluruumi kindla peale pugenud. Selle peale võiks ma mürki võtta.
Muuseas Aleksandr ise ei pea autos elamist mingiks imeks: «Meil lõunas on see tavaline.»