VE: Eesti Asi

Avameelselt eesti asjast president Lennart Meriga 31.12.2004 00:01Rein Veidemann

Seda kahekõnet sisse juhatades meenutan aukartusega teilt ja Andreas Oplatkalt 1999 kahasse ilmunud raamatutäit intervjuusid. Mõned küsimused selle raamatu kõrval on kui tilk merre. Teie elulugu on sünkroonis Eesti saatuse looga ja muudab pöördumise teie poole vägagi sümboolseks. Lennart Meri – kõik temas ongi eesti asi.

LMeri.JPG: President Lennart Meri oma kaardikogu ees

Kui aga distantseeruda teie enda isikust, siis kuidas tõlgendaksite seda natuke arhailist määratlust – «eesti asi»?

Aga mis ei ole eesti asi?

On üks lihtne sõna «laat». Kas olete etümoloogilise sõnastiku abil uurinud, mis on «laada» algtähendus? Et «laat» on sündinud Vatikanis väga varastel aegadel, kui ristiusk alles hakkas laienema? Ja et sellel sõnal omakorda on üllatavalt palju ühist Euroopa Liiduga?

«Laat» tuleneb sõnast «oblaat». See tähendas õndsust, pattude andeksandmist, armulaualeiba, mis on võib-olla teisejärguline. Esmajärguline on, et kõik vajalik seeditakse «eesti asjaks».

Olgu see alustus küsimusele «Mis ei ole eesti asi?».

Ja mis siis seda ei ole?

Meil on niisuguseid eesti asju, mida teie ja mina ei tahaks eesti asjaks nimetada. Mis meile ei meeldi. Näiteks horoskoop, lollide enesepettus. Niisuguste sõnade ette võiksime tõmmata kindla piiri ja öelda, et need on üleminevad asjad, üleminevad moed. Meil on palju rämpsu, palju niisugust, mis pahvatas esile koos vabaduse palanguga ja vaibub peatselt – selles pole mingit kahtlust.

Kui minna poliitika juurest üle pigem kultuuri juurde: vaadake, kui koomiliseks on Saksamaal muutunud «multi-kulti»! See koomiline aeg on igal pool taganemas. «Multi-kulti» oli Euroopa laienemisega kaasnev joovastus. Imestus, kui soovite, rõõmusegune avastus, aga mitte kohustus.

Mäletan, kunagi istusin Münchenis, kus oli koos kõrge seltskond. Ruhrgas oli sinna saabunud koos kõigi peadirektoritega. Peadirektori abikaasa istus mu kõrval ja peadirektor mu vastas, enesestmõistetavalt kõik smokingites.

Ja siis ütles proua peadirektor, et nädal aega tagasi oli Vene gaas sakslastel külas. «Nad on hoopis teistsugused, kui me ette oskasime kujutleda. Tuleb, istub maha ja mängib naeratades Chopini.»

Ja räägib unistavalt sellest, kuidas Vene gaasimonopol haarab oma embusse Saksa gaasimonopoli ja neelab selle alla, nii et Kohlist jääb ainult juuksetutt järele… Schröderi parukast tuleb praegu hoopis murelikumalt rääkida.

Niisugune joovastav vabanemistunne pühkis üle Euroopa. See on õnneks nüüd kadunud.

Teie vihje sõna «oblaat» etümoloogiale inspireerib mind. Mulle tundub, et «eesti asjaga» on sama lugu nagu oblaadiga. Minu skepsis seostub sellega, et me ei näe enam seda «eesti asja». Seda suurt asja-ajamist on vähemaks jäänud. Ma tahan teile komplimendi teha, et teie presidendiks olemise ajal paistis «eesti asi» selgemalt silma, sellel oli sära ja jumet. Võib-olla nüüd on aeg teine ja seda suurust ei peagi enam otsima. Või kuidas?

Aga mõelgem ka sellele, millise meeletu murrangu oleme läbi elanud. Murrang ei alanud ju sellest, et naised hakkasid lisaks juustele ka varbaotsi värvima. Meil on kõik muutunud. Halb muutus heaks, aga ka hea muutus halvaks. Muutus kahjuks ka keel.

Muutuste suurust iseloomustab see, et Tallinnas on sama palju kasiinosid kui Las Vegases ja kolm korda rohkem kui Soomes.

Neid on Tallinnas kolm korda rohkem kui raamatukogusid, kümme korda rohkem kui noortekeskusi ning kakskümmend korda rohkem kui kinosid.

Need on nähtused, mis mulle muret teevad ja millest ajakirjandus häbelikult vaikib.

Kahjuks.

Jah. Aga ma mäletan ju ka asja teist külge. Kui enne Teist maailmasõda läksid mõnda söögimajja, kus viinamüüki ei olnud, sest viinamüüki lubati vaid seal, kus oli patent seina peal, siis mingisugune väikene üleskutse oma raha kultuurile ohverdada oli siiski olemas ilma viina pealesurumise abita.

Selle vorm oli üle Eesti Vabariigi ühesugune. See oli umbes ruutmeetrisuurune klaaskast, mille taga oli näha, kas ja kuidas viiesendised liikusid. Nad liikusid klaasi taga ja nende liikumine oli õnneasi.

Kui õigel hetkel õiges kohas õige tugevusega viiesendise sisse lükkasid, võis ka robinal neid viiesendiseid tagasi saada. Aga raha läks vaestemajade ja heategevuse peale ja kohaliku staadioni ehitamisele. See kõik oli teada ja läbipaistev. See kõik kadus ära, kui Ždanov tuli.

Aga kui minna asjade juurde, mis meile rõõmu teevad?

Tahaksin öelda, et iroonia ja skepsis on minu meelest need Eesti tugevad iseloomujooned, mis on hoidnud meid valvel ja tänu millele oleme suutnud hoida ja kaitsta ka Eesti sõltumatust, julgeolekut ja loodust. Tõsi, me ei ole suutnud kaitsta rukkileiba. Rukist on siltidel rohkem kui leivas.

Rukkileiva koha pealt aplodeeriks teile minu 84-aastane ämm: jumal hoidku, ometi üks inimene, kes jagab tema seisukohta, et seda puhast rukkileiba mida tema Eesti ajal sai, ei osata või ei taheta enam teha.

Võiksime tagasi minna Andrus Saareste sõnastiku juurde ja meenutada, et eesti keeles on olemas «rukkileib», «peenleib», «sepik» ja «sai». Need jagunesid omakorda pesakondadesse. Tehke endale naljaviluks nimekiri kauplustes pakutavatest leivasortidest. See on täiesti uskumatu, mida paber välja kannatab: kirdesai, jalgpallileib, – kas ka edelasepik? Kas ärimehed loodavad kirjanduspõllul võita Marie Underit, Tammsaaret ja Vildet?

Kas ütleksite seda ka tädi Maalile, kes võiks tänu teile üldnimena mahtuda samuti Saareste sõnaraamatusse?

Kui rääkida Saarestest, peaksin muidugi tsiteerima Erast Parmastot, kes oli mu esimese raamatu retsensent. Ta kirjutas sõbralikult, aga lisas, et Meri on linnapoiss ega tunne värve ja lõhnu. Tal oli õigus. Seepärast õppisin pähe Saarestet ja olin õnnelik, kui Lembe Hiedel pahandas: «Oled liiga palju Saarestet lugenud.»

Maaliga on lugu kurvavõitu: Maali nimi vastab kindlale ajajärgule. Tema noorus möödus siis, kui talutüdrukuid püüti saata Jänedale või mõnda teise põllumajanduskooli. Nad kandsid valge kraega helesiniseid kleite ja õppisid, kuidas jahutada piima, valmistada toitu, katta lauda.

Nad sündisid ajavahemikus 1920–1925. Kui panna sellele juurde 15 aastat, saamegi väga jõulise oskusi väärtustava aja, kus tädi Maalid teadsid täpselt, mida teha, et pere sõjad üle elaks.

Lapsajakirjanikud käskisid tädi Maalil Nokiat leiutada. Kõik muudkui kirjutasid ja kellelgi ei olnud aega lugeda. Nii tapetigi tädi Maali.

Tulgem lahkuvasse aastasse. Eesti saamine Euroopa Liidu ja NATO liikmeks muudab ilmselt 2004. aasta ajalooliseks. Kas see tähendab ühtlasi meie jaoks «ajaloo lõppu» valmissaamise, tagatiste, partnerluse mõttes? Et Gustav Suitsu luuletatud Eesti kui Tuulemaa on pääsenud tuulevarju?

Mu vastus on ei. Eesti julgeolek ei ole mitte kunagi valmis. Eesti majanduspoliitika pole kunagi valmis. Alati tekib tühimikke, mida üks või teine riik kas juhuslikult või sihipärase poliitika tulemusena tahaks enda turgude huvides laiendada.

Selles mõttes on hea, et ka Euroopa Liit ei saa mitte kunagi valmis.

Meil kõigil lasub kohustus hoolitseda selle eest, et eestlane oskaks tööd teha, et tal oleks midagi müüa, et tal oleks oma turg nii Eestis kui väljaspool Eestit. Sedasama mõtleb Eestist kaks korda suurem Läti ja sada korda suurem Saksamaa. Kõike saab müüa ja kõike tuleb osta, kvaliteet sünnib meie kätest. Eesti ainus piir on kvaliteet.

Küllap ongi raske endale ette kujutada puhast Eesti asja. Mis on puhas Eesti?

Puhas Eesti on nagu destilleeritud vesi, kus elu sureb. Elu vajab soolasid. Puhast Eestit pole olemas, pole kunagi olnud. Kõige põnevamad vastused on Richard Villemsi käes, kes on väga ettevaatlikult osutanud, kui sarnane on meie geneetiline minevik, meie eesti juur.

Ja ometi varjab meie geneetiline sarnasus kõike seda, mis meid teistest eristab, mis meile kallis on ja mida me kultuuriks nimetame. Me võime võõralt kontinendilt siirata endale neeru, kuid ometi mõtleme ja kõneleme eesti keeles.

Mida me teame iseendast? Me laiendasime oma Euroopat niipea kui jää hakkas taganema, oleme andnud Pulli ja Kunda kultuurile oma nimed, oleme uskumatult kaua elanud oma imeilusal saarel, mida piirab läänest meri ja põhjast meri ja idast Peipsi järv ja lõunast liivlastest keelevennad. Me saar varjas meid, kuid ei eraldunud kontinendist. See oli ka põhjus, miks inimesel ja geoloogil tekkis nii püsiv juurdumine.

Kui tahame vastust kõigile küsimustele, võib selle kokku võtta väga lühidalt: kuidas nii väike rahvas suutis nii palju üle elada? Minu vastus kõlab pigem nii: kuidas suutsime nii palju vastu võtta? Kõik, mis tuli väljastpoolt, võeti vastu kaheliselt – hindamisi ja eelarvamusega. Kõik võõras pidi end eestlasele tõestama – läbi aastatuhandete.

Hans Kruus on kirjutanud liigutava lehekülje oma isast, kojamehest, kes sai kojamehe palka ja oma esimese raha ja laenuga ostis endale kotitäie superfosfaati: nii pani ta aluse talule. Selles ilusas kirjelduses peitub eelarvamus ja vabadus, eneseteostus, kõik see, mis nii järsult eristas Eesti saart Vene endassesulgunud keiserriigist.

Mul ongi mõnikord tunne, et selle lakkamatu enesetõestuse käigus tahame ületada arengukõverat ennast.

Mindki viib see aeg-ajalt tagasi füsioloogilisele küsimusele: kas meil on õigust üle hüpata inimesele ja inimtõule ja rahvale vajalikest embrüonaalsetest arengustaadiumitest. Neid võib muidugi läbi kõndida kiiremini, aga neid ei saa vahele jätta. Ei saa kala-olekust otsekohe hüpata dotsendiks…

Need on minu jaoks heatahtlikud küsimused: meil on rohkem autosid kui keskeltläbi Prantsusmaal. Osa neist on küll suveautod, et sõita maale suvitama. Aga mis jällegi on väga südamelähedane: Eesti on kesksuvel täis inimesi, kes sõidavad ühelt suvekontserdilt teisele, ühelt etenduselt teisele, ühelt kokkutulekult teisele.

Praegu käib meeletult rõõmus ja ahne Eesti taasavastamine. See on meie tugevus, see sünnitab uhke tunde. Inimesed on suvel avatud, viisakad, teretavad juba kaugelt. Tõsi, see suveaeg on ikka veel lühike.

Täna ongi sobiv aeg endalt küsida: miks me ei võiks ka talvel tunda südames suvist soojust, hinnata kas või seda, et Eesti ajaloos ei ole kunagi nii palju elumaju ehitatud nagu praegu, et uued kodud kuulevad juba praegu laste lalinat?

Et meie noored on õppinud tööd tegema, et elu ei ole kerge, aga me näeme ometi, kuidas ta meie käte vahel muutub ja sisendab eneseusaldust.

Aasta lõpul tahaksingi kõigile soovida eneseusaldust! See on meie võti.

Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.