Allikas: Vikipeedia
Juuniküüditamine oli 1941. a juunis Nõukogude Liidu võimude poolt toime pandud küüditamine, mille käigus aeti oma kodudest välja ja toimetati teistesse piirkondadesse üle 100 000 inimese.
Juuniküüditamine hõlmas Eesti, Läti, Leedu, Valgevene, Ukraina ja Moldaavia alasid.
Juuniküüditamine Eestis
Ettevalmistused
Operatsiooni korraldasid nn „troikad” (kolmest isikust koosnevad komisjonid). Kogu Eesti ulatuses juhtisid küüditamist troikana Eesti NSV Riikliku Julgeoleku rahvakomissar Boris Kumm, Eesti NSV siseasjade rahvakomissar Andrei Murro ning Eestimaa Kommunistliku Partei I sekretär Karl Säre. Samade organite esindajatest koostati „troikad” ka maakondades. 1941. aasta juuni algul koostati maakondlike troikade istungitel NKVD kogutud materjalide alusel küüditatavate lõplikud nimekirjad.
Konkreetse käsu arreteerimiste ja väljasaatmiste teostamiseks andis ÜK(b)P ja NSVL RKN täiesti salajane otsus nr 1299-526 cc 14. maist 1941. aastal „Direktiiv sotsiaalselt võõra elemendi väljasaatmise kohta Balti liiduvabariikidest, Lääne-Ukrainast, Lääne-Valgevenest ja Moldaaviast”.
Küüditamise ehk “sundevakueerimise” läbiviimisele asuti 13. ja 14. juuni ööl, reedel vastu laupäeva. Keskpäeval oli kõikidele asutustele antud korraldus saata oma transpordivahendid miilitsa käsutusse. 13. juuni õhtul hakkasid varem ette valmistatud kogunemiskohtadesse koonduma asjasse pühendatud seltsimehed. Kohalviibijatest moodustati neljaliikmelised „brigaadid”, mida üldjuhul juhtis julgeolekutöötaja. Brigaadidele jagati välja instruktsioonid ja vajalikud paberid: arreteeritavate ja küüditatavate nimekirjad, vara ülevõtmise blanketid jms.
Küüditamise algus
14. juuni öösel kella 1-2 paiku alustasid küüditamist läbiviivad rühmad tegevust samaaegselt üle Eesti. Õhtul magama läinud pered aeti üles ning neile loeti ette määrus, mille alusel nad kuulutati kas arreteerituks või kodumaalt välja saadetuks. Mingit kohtuotsust selleks polnud. Korterid ja hooned otsiti läbi. Kaasa lubati võtta kuni 100 kg asju.
Paar tundi pärast küüditamise algust saabusid esimesed autod raudteejaamades haruteedel ootavate vagunite juurde. Kokku oli operatsiooni läbiviimiseks varutud 490 vagunit. Need seisid Tallinnas Koplis ja Pääskülas ning Haapsalus, Keilas, Tamsalus, Narvas, Petseris, Valgas, Tartus ja Jõgeval.
Tähega A (arreteeritud) tähistatud vagunitesse paigutati täiskasvanud mehed, tähega B vagunitesse naised ja lapsed. Sel hetkel nägi enamik naisi oma mehi ja enamik lapsi oma isa viimast korda. Arreteerimisele või küüditamisele kuulunud inimeste tagaotsimine jätkus 16. juuni hommikuni.
Küüditatute saatus
17. juunil 1941 hakkasid küüditatute rongid Narva ja Irboska kaudu Eestist välja sõitma. Vagunitesse oli paigutatud üle 50 inimese. Täistuubitud vagunitesse pääses valgust vaid kitsast pilust. Vett ei olnud, käimla aset täitis põrandast läbi ulatuv toru. Õhk oli vaguneis raske ja läppunud, päikeselõõsas seistes muutusid vagunid lämmatavalt kuumaks.
Algul sõitsid A- ja B-vagunid ühes ešelonis, mõne aja pärast haagiti aga esimesed lahti ja saadeti otse sunnitöölaagritesse.
Enamik A-vagunitesse paigutatud arreteeritutest suunati algul Ukraina NSV Starobelski ja Babino laagritesse ning Uurali lähistele Verhodurski laagrisse Sverdlovski oblastis, väiksem osa viidi kohe Kirovi oblasti vangilaagritesse. Starobelskisse ja Babinosse saadetud vangid sattusid sõjategevuse piirkonda ning toimetati seetõttu peagi Siberi vangilaagritesse. Külma, viletsa toidu ning üle jõu käiva töö tagajärjel suri enamik arreteeritutest juba esimesel Siberi talvel. 1941. aasta lõpul asusid vangilaagrites tegutsema uurimiskomisjonid. Suur osa vangistatutest lasti maha. 1942. aasta kevadeks oli umbes 3500-st otse vangilaagritesse saadetud mehest elus paarsada.
B-vagunitesse paigutatud naised ja lapsed viidi asumisele Kirovi, Novosibirski, Omski ja Tomski oblastitesse ning Altai ja Krasnojarski kraisse. Nendest naistest ja lastest suri külma, nälja ja raske töö tagajärjel iga teine. Jätkusid ka arreteerimised, mistõttu nii mõnigi sattus asumiselt vangilaagrisse.
Pärast sõja lõppu hakkasid küüditatute elutingimused pikkamööda paranema. Aastatel 1946 – 1947 lubasid võimud saata tagasi Eestisse lapsed, kellel oli kodumaal sugulasi. 1949 – 1951 aga otsisid julgeolekuorganid enamiku tagasi saadetud lastest üles ning saatsid nad uuesti Siberisse. Kodumaale õnnestus küüditatutel tagasi pöörduda alles 1950. aastate lõpul.
Küüditatute arv
13. juunil 1941. aastal Moskvast antud korralduse kohaselt oli Eestist ette nähtud küüditada 11 102 inimest. Kõiki neist ei õnnestunud küüditajatel siiski tabada.
1941. aasta lõpul esitas NSVL Riikliku Julgeoleku rahvakomissar Merkulov Stalinile, Beriale ja Molotovile lõpliku aruande, mille kohaselt küüditati Eestist kokku 9146 inimest, kellest arreteeriti 3173. Sama aruande kohaselt kuulus küüditatute hulka 124 territoriaallaskurkorpuses arreteeritud sõjaväelast.
1942. Saksa okupatsiooni ajal tegeles Nõukogude okupatsiooniohvrite kindlakstegemisega 1941. aasta 4. septembril loodud „Äraviidute Otsimise ja Tagasitoomise Keskus”, saksakeelse lühendi järgi ZEV. 1943. aastaks oli ZEV ankeetide abil kogutud andmete alusel nimekirja kandnud 9 632 küüditatut. Selles nimekirjas puudusid juudi rahvusest isikud.
Praegu loetakse juuniküüditatute koguarvuks veidi üle 10 000 inimese. Alaealisi (kuni 17-aastaseid) oli neist 36 – 38 %, alla aastaseid lapsi üle 100, oli ka voodihaigeid vanainimesi.
Juuniküüditamise tagajärjel hukkus umbes 6000 inimest.
Kirjandus
- Küüditamine Eestist Venemaale. Deportation from Estonia to Russia (6. osa). Juuniküüditamine 1941 ja küüditamised 1940-1953. Koostanud Leo Õispuu. Toimetanud Ülo Ojatalu. 896 lk, eesti ja inglise keeles. Memento 2001. ISBN 9985909658.
Välislingid
Juuniküüditamine ERM saidil
Vaata ka
VE: juuniküüditamine
Juuniküüditamine
Allikas: Vikipeedia
Juuniküüditamine oli 1941. a juunis Nõukogude Liidu võimude poolt toime pandud küüditamine, mille käigus aeti oma kodudest välja ja toimetati teistesse piirkondadesse üle 100 000 inimese.
Juuniküüditamine hõlmas Eesti, Läti, Leedu, Valgevene, Ukraina ja Moldaavia alasid.
Juuniküüditamine Eestis
Ettevalmistused
Operatsiooni korraldasid nn „troikad” (kolmest isikust koosnevad komisjonid). Kogu Eesti ulatuses juhtisid küüditamist troikana Eesti NSV Riikliku Julgeoleku rahvakomissar Boris Kumm, Eesti NSV siseasjade rahvakomissar Andrei Murro ning Eestimaa Kommunistliku Partei I sekretär Karl Säre. Samade organite esindajatest koostati „troikad” ka maakondades. 1941. aasta juuni algul koostati maakondlike troikade istungitel NKVD kogutud materjalide alusel küüditatavate lõplikud nimekirjad.
Konkreetse käsu arreteerimiste ja väljasaatmiste teostamiseks andis ÜK(b)P ja NSVL RKN täiesti salajane otsus nr 1299-526 cc 14. maist 1941. aastal „Direktiiv sotsiaalselt võõra elemendi väljasaatmise kohta Balti liiduvabariikidest, Lääne-Ukrainast, Lääne-Valgevenest ja Moldaaviast”.
Küüditamise ehk “sundevakueerimise” läbiviimisele asuti 13. ja 14. juuni ööl, reedel vastu laupäeva. Keskpäeval oli kõikidele asutustele antud korraldus saata oma transpordivahendid miilitsa käsutusse. 13. juuni õhtul hakkasid varem ette valmistatud kogunemiskohtadesse koonduma asjasse pühendatud seltsimehed. Kohalviibijatest moodustati neljaliikmelised „brigaadid”, mida üldjuhul juhtis julgeolekutöötaja. Brigaadidele jagati välja instruktsioonid ja vajalikud paberid: arreteeritavate ja küüditatavate nimekirjad, vara ülevõtmise blanketid jms.
Küüditamise algus
14. juuni öösel kella 1-2 paiku alustasid küüditamist läbiviivad rühmad tegevust samaaegselt üle Eesti. Õhtul magama läinud pered aeti üles ning neile loeti ette määrus, mille alusel nad kuulutati kas arreteerituks või kodumaalt välja saadetuks. Mingit kohtuotsust selleks polnud. Korterid ja hooned otsiti läbi. Kaasa lubati võtta kuni 100 kg asju.
Paar tundi pärast küüditamise algust saabusid esimesed autod raudteejaamades haruteedel ootavate vagunite juurde. Kokku oli operatsiooni läbiviimiseks varutud 490 vagunit. Need seisid Tallinnas Koplis ja Pääskülas ning Haapsalus, Keilas, Tamsalus, Narvas, Petseris, Valgas, Tartus ja Jõgeval.
Tähega A (arreteeritud) tähistatud vagunitesse paigutati täiskasvanud mehed, tähega B vagunitesse naised ja lapsed. Sel hetkel nägi enamik naisi oma mehi ja enamik lapsi oma isa viimast korda. Arreteerimisele või küüditamisele kuulunud inimeste tagaotsimine jätkus 16. juuni hommikuni.
Küüditatute saatus
17. juunil 1941 hakkasid küüditatute rongid Narva ja Irboska kaudu Eestist välja sõitma. Vagunitesse oli paigutatud üle 50 inimese. Täistuubitud vagunitesse pääses valgust vaid kitsast pilust. Vett ei olnud, käimla aset täitis põrandast läbi ulatuv toru. Õhk oli vaguneis raske ja läppunud, päikeselõõsas seistes muutusid vagunid lämmatavalt kuumaks.
Algul sõitsid A- ja B-vagunid ühes ešelonis, mõne aja pärast haagiti aga esimesed lahti ja saadeti otse sunnitöölaagritesse.
Enamik A-vagunitesse paigutatud arreteeritutest suunati algul Ukraina NSV Starobelski ja Babino laagritesse ning Uurali lähistele Verhodurski laagrisse Sverdlovski oblastis, väiksem osa viidi kohe Kirovi oblasti vangilaagritesse. Starobelskisse ja Babinosse saadetud vangid sattusid sõjategevuse piirkonda ning toimetati seetõttu peagi Siberi vangilaagritesse. Külma, viletsa toidu ning üle jõu käiva töö tagajärjel suri enamik arreteeritutest juba esimesel Siberi talvel. 1941. aasta lõpul asusid vangilaagrites tegutsema uurimiskomisjonid. Suur osa vangistatutest lasti maha. 1942. aasta kevadeks oli umbes 3500-st otse vangilaagritesse saadetud mehest elus paarsada.
B-vagunitesse paigutatud naised ja lapsed viidi asumisele Kirovi, Novosibirski, Omski ja Tomski oblastitesse ning Altai ja Krasnojarski kraisse. Nendest naistest ja lastest suri külma, nälja ja raske töö tagajärjel iga teine. Jätkusid ka arreteerimised, mistõttu nii mõnigi sattus asumiselt vangilaagrisse.
Pärast sõja lõppu hakkasid küüditatute elutingimused pikkamööda paranema. Aastatel 1946 – 1947 lubasid võimud saata tagasi Eestisse lapsed, kellel oli kodumaal sugulasi. 1949 – 1951 aga otsisid julgeolekuorganid enamiku tagasi saadetud lastest üles ning saatsid nad uuesti Siberisse. Kodumaale õnnestus küüditatutel tagasi pöörduda alles 1950. aastate lõpul.
Küüditatute arv
13. juunil 1941. aastal Moskvast antud korralduse kohaselt oli Eestist ette nähtud küüditada 11 102 inimest. Kõiki neist ei õnnestunud küüditajatel siiski tabada.
1941. aasta lõpul esitas NSVL Riikliku Julgeoleku rahvakomissar Merkulov Stalinile, Beriale ja Molotovile lõpliku aruande, mille kohaselt küüditati Eestist kokku 9146 inimest, kellest arreteeriti 3173. Sama aruande kohaselt kuulus küüditatute hulka 124 territoriaallaskurkorpuses arreteeritud sõjaväelast.
1942. Saksa okupatsiooni ajal tegeles Nõukogude okupatsiooniohvrite kindlakstegemisega 1941. aasta 4. septembril loodud „Äraviidute Otsimise ja Tagasitoomise Keskus”, saksakeelse lühendi järgi ZEV. 1943. aastaks oli ZEV ankeetide abil kogutud andmete alusel nimekirja kandnud 9 632 küüditatut. Selles nimekirjas puudusid juudi rahvusest isikud.
Praegu loetakse juuniküüditatute koguarvuks veidi üle 10 000 inimese. Alaealisi (kuni 17-aastaseid) oli neist 36 – 38 %, alla aastaseid lapsi üle 100, oli ka voodihaigeid vanainimesi.
Juuniküüditamise tagajärjel hukkus umbes 6000 inimest.
Kirjandus
Välislingid
Juuniküüditamine ERM saidil
Vaata ka