IMRE SOOÄÄR: Muhu sild
Muhu patrioot Imre Sooäär tuletab Saaremaa ja mandrirahvale meelde, et Eesti suuruselt kolmas saar oma identiteediga pole kuskile kadunud.
Äsja püstitas Eesti Päevaleht oma võrguväljaandes poliitiliselt ebakorrektse lugejaküsimuse, mille juured ulatuvad mitmes mõttes kaugele ja riivavad paljude saarte elanike tundeid. Küsimus oli selline: “Kas püsiühenduse (silla) rajamine mandri ja Saaremaa vahele ohustab saare identiteeti?”
Selline küsimus on oma olemuselt eksitav ja ignorantne paljude väikesaarte suhtes. Millise saare identiteedist ja millisest püsiühendusest käib jutt? Häda on küsimuse asetuse vormis, mis saastab ka selle sisu. Kui mingi saare identiteeti sellise küsimusega otseselt kahjustatakse, siis on selleks kindlasti Muhu saar. Süüdi pole ainult Päevaleht. Püsiühenduse loomise sihtpunktidest on juba mitmed väljaanded mõnda aega eksitavalt rääkinud ja siin oleks viimane aeg asjasse selgust tuua.
Jutt käib loomulikult mandri ja Muhu, mitte mandri ja Saaremaa vahele püsiühenduse loomisest ning siin on kaalul mitte ainult Muhu, vaid ka Saaremaa enda ja paljude väikeste saarte identiteedi säilitamine.
Eksitavalt nimetame
Liiga sageli on hakatud kogu Saare maakonda eksitavalt Saaremaaks kutsuma. Saaremaa on Eesti suurima saare geograafiline nimi nagu seda on vastavalt Muhu või Hiiumaa. Saaremaaks ei tohiks nimetada Muhu, Vormsi, Abruka, Vilsandi või Ruhnu saart, ehkki nad praeguse haldusterritoriaalse jaotuse alusel Saare maakonna alla kuuluvad. Ka neil väikesaartel on õigus oma identiteedile ja ajaloolisele nimele.
Esmapilgul võib-olla tühisena tunduva nimevääratusega riivatakse jämedalt kõigi nende väikesaarte elanike au- ja uhkusetunnet, kelle kodusaar vägivaldselt suurde katlasse pannakse. Kuna ühe konkreetse Eesti saare nimi on Saaremaa, siis ei tohiks sama nimega nimetada maakonda, kuhu kuulub ka hulk väiksemaid saari. See tekitab asjata keelelist segadust ja hävitab vaikselt ülejäänud Saare maakonda kuuluvate saarte identiteeti.
Maakonna lühendnimetus on käibele läinud mitme maakonna kohta. Kui Lääne- ja Pärnumaa puhul saab sellest veel kuidagi aru, siis Muhumaa Saaremaaks nimetamine riivab selgelt muhulaste huve ja seega ka Muhu saare identiteeti. See algab juba Tallinnast lahkudes, kui teeviidad näitavad Saaremaa, mitte Muhumaa poole. Tekib küsimus, kuidas on seda teed mööda võimalik Muhumaad läbimata Saaremaale saada? Muhu on küll tammiga Saaremaaga ühendatud, aga siiski omaette saar, oma rahva, kultuuri, kommete, muheda murraku ja huvitava ajalooga.
Muhumaa vägivaldselt Saaremaaks nimetamine riivab jämedalt muhulaste kodutunnet ja suurendab haldusterritoriaalseid erimeelsusi saarte vahel. Kurb on kuulata parvlaevadel Virtsust Kuivastusse sõitjaid rääkimas: “Näe, Saaremaa paistab juba.” Virtsu ja Kuivastu vahel seilates ei saa ka kõige terasemate kotkasilmadega Saaremaad näha, kuna Muhumaa jääb ette. Isegi ametlikel, riigiasutuste templitel ilutseb räigelt Saaremaa, kuigi tegu on hoopis Saare maakonda puudutava sisuga.
Ö-monument Orissaarde
Kuivastu sadamas vaatavad vastu reklaamid tüüpi ÖLU ON MÖNUS, mis Muhumaaga absoluutselt ei seostu. Muhulased ei vääna õ tähte oma murrakus ö-ks, vaid hääldavad selle puhtalt õ-na. Ö ja õ piir läheb kuskilt Orissaare kandist ja Muhumaal ö-teemalisi pilatekste saarlaste pihta lugedes jääb Muhu saar oma rikka kultuuriga täielikult naabersaare varju. Saaremaale tuleks ö ja õ tähe piirile kivist piirimärk panna, mis kujuneks kindlasti huvitavaks turismiobjektiks ja aitaks nii Saare- kui ka Muhumaa identiteeti kaitsta ja kinnistada.
Laulupidudel on läbi aegade kõige rohkem just Muhu rahvariideid kantud ja ka paljud Tallinna koolid valivad laulupeole minekuks oma rahvariide puudumisel Muhu rahvarõivad. Nüüd on aga saabunud aeg, mil need samad lapsed neid rõivaid juba Saaremaa rahvariieteks nimetavad, sest eksitav üleriiklik keelekasutus soosib seda.
Siin tuleks teha põhimõttelisi riiklikke keelekasutuse otsuseid, kas jääda Saare maakonna juurde ka kõigis ametlikes dokumentides või lörtsida piltlikult öeldes kõik Saare maakonna alla kuuluvad väikesaared üheks suureks Saaremaaks. (Kurioosumina kaitses kommunist Kingissepa nimi nõukogude ajal piirkonna identiteeti paremini kui Saare maakond praegu. Vähemalt ei saanud rajooni nime kuidagi segi ajada ühegi saare nimega.) Seda tehes hägustub ka Saaremaa enese kui saare identiteet. Kokkuvõttes saamegi vastu küsida, mida me siis tegelikult kaitseme ja mis püsiühendusest räägime.
Saaremaa või Saartemaa
Kui Päevalehe küsimuse mõte oli tähelepanu juhtimine Saare maakonna identiteedile, siis oleks saared pidanud mitmuses olema, kuna saari on seal rohkem kui üks. Kui tegu on väikesaarte identiteedi kaitsmisega laiemalt, siis tuleks nii ka kirjasõnas väljendada. Segaduste vältimiseks võiks maakonna nime muuta Saartemaaks. Kõigi väikesaarte identiteeti tuleks võrdselt kaitsta ja neid õigete nimedega nimetada. Sama olukord on ju ka Kassari saarel, mida vägivaldselt Hiiumaaks kutsutakse. Kui me oma väiksemad saared jalge alla tallame ja nende nimed ühe suurega määrime, siis pole loota, et me ka Euroopa Liitu minnes Eesti riigi identiteedi eest suudame seista.
Väikesaarte identiteedi kaitse tuleb seadustada ja selleks läbi vaadata uuest aastast kehtima hakkav väikesaarte seadus. Kui me neile pisiasjadele tähelepanu ei pööra, siis pole meil sooja ega külma ka suurematest asjadest, mis teevad Eesti riigi sisult rikkaks, omanäoliseks ja ainulaadseks teiste riikide seas. Selleks vajame piisavalt hoolivat suhtumist, südant ja sügavuti mõistmist. Respekt oma riigi väiksemate osade vastu õpetab meid ka EL-i astudes teistelt sama nõudma meie suhtes.
EL-is antakse ju Eestile, sisuliselt linnusilma suurusele maale võrdne hääleõigus suurriikidega, et me oma väikese maa õiguste ja identiteedi eest saaksime seista. Kuidas saame seda teistelt Euroopa riikidelt nõuda, kui me oma Eesti riigi killukestele samasugust respekti ei paku?
|
Uudised
VE: Sooäär, Imre – muhulane
(30.07.2003)
Muhu patrioot Imre Sooäär tuletab Saaremaa ja mandrirahvale meelde, et Eesti suuruselt kolmas saar oma identiteediga pole kuskile kadunud.
Äsja püstitas Eesti Päevaleht oma võrguväljaandes poliitiliselt ebakorrektse lugejaküsimuse, mille juured ulatuvad mitmes mõttes kaugele ja riivavad paljude saarte elanike tundeid. Küsimus oli selline: “Kas püsiühenduse (silla) rajamine mandri ja Saaremaa vahele ohustab saare identiteeti?”
Selline küsimus on oma olemuselt eksitav ja ignorantne paljude väikesaarte suhtes. Millise saare identiteedist ja millisest püsiühendusest käib jutt? Häda on küsimuse asetuse vormis, mis saastab ka selle sisu. Kui mingi saare identiteeti sellise küsimusega otseselt kahjustatakse, siis on selleks kindlasti Muhu saar. Süüdi pole ainult Päevaleht. Püsiühenduse loomise sihtpunktidest on juba mitmed väljaanded mõnda aega eksitavalt rääkinud ja siin oleks viimane aeg asjasse selgust tuua.
Jutt käib loomulikult mandri ja Muhu, mitte mandri ja Saaremaa vahele püsiühenduse loomisest ning siin on kaalul mitte ainult Muhu, vaid ka Saaremaa enda ja paljude väikeste saarte identiteedi säilitamine.
Eksitavalt nimetame
Liiga sageli on hakatud kogu Saare maakonda eksitavalt Saaremaaks kutsuma. Saaremaa on Eesti suurima saare geograafiline nimi nagu seda on vastavalt Muhu või Hiiumaa. Saaremaaks ei tohiks nimetada Muhu, Vormsi, Abruka, Vilsandi või Ruhnu saart, ehkki nad praeguse haldusterritoriaalse jaotuse alusel Saare maakonna alla kuuluvad. Ka neil väikesaartel on õigus oma identiteedile ja ajaloolisele nimele.
Esmapilgul võib-olla tühisena tunduva nimevääratusega riivatakse jämedalt kõigi nende väikesaarte elanike au- ja uhkusetunnet, kelle kodusaar vägivaldselt suurde katlasse pannakse. Kuna ühe konkreetse Eesti saare nimi on Saaremaa, siis ei tohiks sama nimega nimetada maakonda, kuhu kuulub ka hulk väiksemaid saari. See tekitab asjata keelelist segadust ja hävitab vaikselt ülejäänud Saare maakonda kuuluvate saarte identiteeti.
Maakonna lühendnimetus on käibele läinud mitme maakonna kohta. Kui Lääne- ja Pärnumaa puhul saab sellest veel kuidagi aru, siis Muhumaa Saaremaaks nimetamine riivab selgelt muhulaste huve ja seega ka Muhu saare identiteeti. See algab juba Tallinnast lahkudes, kui teeviidad näitavad Saaremaa, mitte Muhumaa poole. Tekib küsimus, kuidas on seda teed mööda võimalik Muhumaad läbimata Saaremaale saada? Muhu on küll tammiga Saaremaaga ühendatud, aga siiski omaette saar, oma rahva, kultuuri, kommete, muheda murraku ja huvitava ajalooga.
Muhumaa vägivaldselt Saaremaaks nimetamine riivab jämedalt muhulaste kodutunnet ja suurendab haldusterritoriaalseid erimeelsusi saarte vahel. Kurb on kuulata parvlaevadel Virtsust Kuivastusse sõitjaid rääkimas: “Näe, Saaremaa paistab juba.” Virtsu ja Kuivastu vahel seilates ei saa ka kõige terasemate kotkasilmadega Saaremaad näha, kuna Muhumaa jääb ette. Isegi ametlikel, riigiasutuste templitel ilutseb räigelt Saaremaa, kuigi tegu on hoopis Saare maakonda puudutava sisuga.
Ö-monument Orissaarde
Kuivastu sadamas vaatavad vastu reklaamid tüüpi ÖLU ON MÖNUS, mis Muhumaaga absoluutselt ei seostu. Muhulased ei vääna õ tähte oma murrakus ö-ks, vaid hääldavad selle puhtalt õ-na. Ö ja õ piir läheb kuskilt Orissaare kandist ja Muhumaal ö-teemalisi pilatekste saarlaste pihta lugedes jääb Muhu saar oma rikka kultuuriga täielikult naabersaare varju. Saaremaale tuleks ö ja õ tähe piirile kivist piirimärk panna, mis kujuneks kindlasti huvitavaks turismiobjektiks ja aitaks nii Saare- kui ka Muhumaa identiteeti kaitsta ja kinnistada.
Laulupidudel on läbi aegade kõige rohkem just Muhu rahvariideid kantud ja ka paljud Tallinna koolid valivad laulupeole minekuks oma rahvariide puudumisel Muhu rahvarõivad. Nüüd on aga saabunud aeg, mil need samad lapsed neid rõivaid juba Saaremaa rahvariieteks nimetavad, sest eksitav üleriiklik keelekasutus soosib seda.
Siin tuleks teha põhimõttelisi riiklikke keelekasutuse otsuseid, kas jääda Saare maakonna juurde ka kõigis ametlikes dokumentides või lörtsida piltlikult öeldes kõik Saare maakonna alla kuuluvad väikesaared üheks suureks Saaremaaks. (Kurioosumina kaitses kommunist Kingissepa nimi nõukogude ajal piirkonna identiteeti paremini kui Saare maakond praegu. Vähemalt ei saanud rajooni nime kuidagi segi ajada ühegi saare nimega.) Seda tehes hägustub ka Saaremaa enese kui saare identiteet. Kokkuvõttes saamegi vastu küsida, mida me siis tegelikult kaitseme ja mis püsiühendusest räägime.
Saaremaa või Saartemaa
Kui Päevalehe küsimuse mõte oli tähelepanu juhtimine Saare maakonna identiteedile, siis oleks saared pidanud mitmuses olema, kuna saari on seal rohkem kui üks. Kui tegu on väikesaarte identiteedi kaitsmisega laiemalt, siis tuleks nii ka kirjasõnas väljendada. Segaduste vältimiseks võiks maakonna nime muuta Saartemaaks. Kõigi väikesaarte identiteeti tuleks võrdselt kaitsta ja neid õigete nimedega nimetada. Sama olukord on ju ka Kassari saarel, mida vägivaldselt Hiiumaaks kutsutakse. Kui me oma väiksemad saared jalge alla tallame ja nende nimed ühe suurega määrime, siis pole loota, et me ka Euroopa Liitu minnes Eesti riigi identiteedi eest suudame seista.
Väikesaarte identiteedi kaitse tuleb seadustada ja selleks läbi vaadata uuest aastast kehtima hakkav väikesaarte seadus. Kui me neile pisiasjadele tähelepanu ei pööra, siis pole meil sooja ega külma ka suurematest asjadest, mis teevad Eesti riigi sisult rikkaks, omanäoliseks ja ainulaadseks teiste riikide seas. Selleks vajame piisavalt hoolivat suhtumist, südant ja sügavuti mõistmist. Respekt oma riigi väiksemate osade vastu õpetab meid ka EL-i astudes teistelt sama nõudma meie suhtes.
EL-is antakse ju Eestile, sisuliselt linnusilma suurusele maale võrdne hääleõigus suurriikidega, et me oma väikese maa õiguste ja identiteedi eest saaksime seista. Kuidas saame seda teistelt Euroopa riikidelt nõuda, kui me oma Eesti riigi killukestele samasugust respekti ei paku?