• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

VE: Silde, Ago – maavanem

Autor Avo | Avaldatud: 13. okt. 2004
Maavanem Ago Silde pöörab pessimiste Ida-Viru fännideks
Intervjuu “See on loll jutt, et Ida-Virumaal on nii kehv. Siin on tegelikult kõik olemas,” põrutab poolteist kuud Ida-Viru maavanema ametit pidanud Ago Silde (40). Neli aastat tagasi Raplamaalt Narva kutseõppekeskust juhtima tulnud Silde kavatseb selles maavanemana veenda nii kohalikke kui ka investoreid ja turiste.

Peaaegu kõiki oma kõnesid olete alustanud ja lõpetanud väitega, et Ida-Virumaa on hea koht elamiseks, töötamiseks ja puhkamiseks. Kas te ise siiralt usute seda või räägite seda sellepärast, et teilt maavanemana seda oodatakse?

Ida-Virumaa on mitmes mõttes Eesti üks rikkamaid maakondi ning kui rääkida, et meil on negatiivseid asju, nagu narkomaania või tööpuudus, siis neid on igal pool. Aga Ida-Virumaal on ka väga palju positiivset ja me võiksime seda positiivset teha rohkem atraktiivseks. Minu roll on ka selles, et pöörata neid, kes on praegu pessimistid, optimistideks.

Vaatan Ida-Virumaad võib-olla natukene teise pilguga kui see, kes on siin sündinud, kasvanud ja kogu aeg elanud. Sel suvel võtsin aega ja liikusin ringi, käisin mitmeid kordi Peipsi põhjarannikul ja sõitsin Gorodenkani. Need on vaieldamatult kihvtid kohad. Minge Raplamaale ja leidke mõni selline koht!

Küsimus on selles, kuidas idavirulasi selle optimismiga nakatada. Vähesed taovad uhkusega vastu rinda, et elavad Ida-Virumaal…

Võib-olla see ongi minu sõnum, et uhke on olla idavirulane. Nagu press pani mulle tiitli, et olen maakonna müügimees number üks, siis minu roll ei ole võib-olla ainult maakonda väljapoole, vaid ka seespool müüa. Me ei pea ennast sõimama – küllaltki palju sõimame end ju ise. Lugege mõne endise ja ka praeguse parlamendisaadiku heietusi, ma ei hakka nimesid nimetama: kõik on kehvasti, meil on kriisid… Mis kriisid meil siin on? Lõuna-Eestis on töötuse küsimus sama hull, seal pole enam tööstust ka, ent seal pole keegi kunagi kriisidest rääkinud. Aga meie räägime, et meil on kriis.

Ehk räägitakse kriisist seetõttu, et sellega loodetakse tõmmata Ida-Virumaale haletsust ja tähelepanu?

Leian, et see on praegu vale taktika. Kui sellist müüki on aastast aastasse tehtud, siis sellel ostjal või sellel, kelle ees nutetakse, saab lihtsalt siiber. Arvan, et läbi on see nn sotsiaalabi periood, kus meile tassiti Soomest vanu riideid ja me elasime ainult sellest. Möödas on see aeg, kus lootsime ainult sellele, et tuleb keegi onu ja aitab meid. Ütleksin, et praegu ei ole enam mõtet sellist taktikat oma müügis kasutada.

Siin on ju kõik olemas – eelmisel nädalal käisin Nitroferdis ja teistes ettevõtetes –, need on väga tugevad asjad. Äriinkubaatorid on veel lapsekingades, aga küll need ka tekivad. Väga hea näide on Narva kutseõppekeskuse äriinkubaator: kolm kutseõppekeskuse eelmise aasta lõpetajat panid firma püsti, toodavad traadita Interneti seadmeid ja poolteise kuuga müüsid maha tuhat komplekti. Nii et kõik võimalused on olemas.

Eelkõige peame ise aru saama, et see keskkond on väärtus, mida saab müüa. Arvan, et Sillamäe sadamast saab Ida-Virumaal see püssipauk, mis paneb asjad liikuma. Mõelge, kui järgmisel suvel hakkab käima tiibur Kotkast, sada inimest tuleb maha, me peame neid toitma, majutama ja kantseldama. Need sada turisti annavad tööd juba vähemalt 3, 4, 5 inimesele. Aga laev võib käia 2 või 3 korda päevas. Kui on kokkulepped paigas, tuleb hakata kõvasti tööle majutuskohtade ja turismifirmadega. Hästi, soomlane käib esimeses hulgilaos ja võtab oma õllekastid ära, aga mida ta siin edasi teeb? Sellele tuleb mõelda ja tegelikult annab see meeletud võimalused põhjaranniku turismiarenguks.

Olgu maavanem nii hea müügimees kui tahes, aga üksi jääb ta siiski hätta…

Minu soovunelm on, et igal linnal, vallal ja mittetulundusühingul oleks oma kaubamärk, millega Ida-Virumaad reklaamida. Avinurmel, Lohusuul on need olemas, arvan, et Narval on neid praegu mitu tükki ning neist paari – Narva rallisprindi ja rahvusvaheliste kokandusvõistluste loojaks pean iseennast. Need igal juhul ka jätkuvad. Näiteks augustis Narvas toimunud rahvusvaheline tippkokkade sõu jõudis kaheksa maa ajakirjandusse ja sellest kirjutati näiteks Helsingin Sanomate (Soome mõjukaima päevalehe – toim.) teisel leheküljel. Selliste asjadega annabki maakonda müüa.

Kui asusite neli aastat tagasi juhtima Narva kutseõppekeskust, oli teil selge siht silme ees: panna toimima neljast kutsekoolist moodustatud keskus ja sellele tuul tiibadesse puhuda. Kas maavanemana saab rääkida sama konkreetsetest eesmärkidest?

Narvas oli siht, mille me tollase haridusministriga paika panime – majanduslikult põhjendatud ühendamised viie aastaga ära teha, aga need said tehtud kahe aastaga. Praegu on õpilase kohta 6,5 ruutmeetrit pinda ja õpilase pearahast saab aastas investeerida miljoneid. Paljud koolid kurdavad, et raha ei jätku, aga selles mõttes on Narva kutseõppekeskuse direktor praegu lihtne olla.

Eesmärke maavanemana pean veel peas natukene formuleerima. Kindlasti on asju, mis praegu koostamisel oleva maakonna arengustrateegiaga välja tulevad ja mida tahaks ajada, aga need ei pruugi sõltuda ainult minust. Maavanema töö on rohkem lobitöö – rääkimine, asjaajamine ja suunamine. Kui räägime Narva uuest sillast, siis siin ei saa maavanem öelda, et 2007. aastal läheb esimene auto üle. Raha ei tule minu kaudu, vaid mina pean suunama ja rääkima, et asjad hakkaksid toimuma. Sest see kaup, mis hakkab Sillamäe sadama kaudu tulema, ummistab muidu kogu Ida-Virumaa. Praegu tunnen, et kui oskame seda väga hästi ajada, saame Narva silla valmis kas ühel ajal või võib-olla isegi enne Saaremaa silda.

Olete öelnud, et te pole paigalistuja, vaid tahate kogu aeg midagi teha. Kas pole ohtu, et maavanema amet teile ühel hetkel igavaks muutub ja te lendate uue väljakutse peale?

Ma ei ole ühepäevaliblikas, et kui homme tuleb hea pakkumine, siis lendan siit minema. Pigem püstitan mingid eesmärgid ja tahan need täita. Narvas oli asi konkreetne: kirjutasime projekti, saime raha, panime halli püsti, ostsime aparatuuri sisse. Maavanem töötab rohkem suuga, kui kirjutab projekte ja toob raha sisse. Aga usun, et igav ei hakka – see maakond on niivõrd suur ja eriline, ma pole veel jõudnud kõiki omavalitsusigi läbi käia.

Eesti Põlevkivi juht Mati Jostov on öelnud, et olete võib-olla suurem Ida-Virumaa patrioot kui nii mõnigi, kes on siin eluaeg paigal istunud. Kust on pärit teie armastus Ida-Virumaa vastu?

Ütleksin Jostovi kohta samamoodi. Ka Tiit Vähi (Silmet Grupi juht) kuulub minu arvates sellesse parteisse, ja Tõnis Seesmaa (Silmet Kinnisvara juht). Nii et mitte ainult mina ei leia, et need, kes veel ei ole patrioodid, tuleb panna samamoodi Ida-Virumaa arengu eest võitlema. Pole mõtet ajada lolli juttu, et Ida-Virumaal nii kehv on.

Aga miks te pole Kehtna patrioot, kus olete õppinud, töötanud ja kus elab teie pere?

Ega ma Kehtnast ka kehvasti räägi, aga ma ei räägi sellest nii hästi kui näiteks Narvast. Kui olin Narva kutseõppekeskuse direktor, hakkasime küllalt vara seda keskust reklaamima. Me polnud veel uut restorani valmis saanud, vist käisid alles lammutustööd, aga müüsime juba esimest jänesepraadi.

Minu ideoloogia on selline, et tuleb müüa natukene ette. Sellega püstitad endale ülesande ega saa seda tegemata jätta.

Võib öelda, et suurettevõtete juhid tegid teist maavanema. Kuivõrd saate tänu sellele ettevõtjaid maakonna arendamisse kaasata?

Minu esimene võit maavanemana oligi see, et saime maakonna arengustrateegia töörühmadesse väga kõvad tegijad. Selles suhtes on tõesti hea meel, et nii hõivatud inimesed on maakonna arengu nimel tööle saadud.

Miks nad tulevad ja seda tööd teevad? Nad teevad seda ka oma huvides, sest nad saavad väga hästi aru, et ka ettevõtete arenemisvõimalused seisavad selle taga, et pole arengustrateegiat. Transiidikoridorid peavad arenema, hariduses tuleb teha ümberkorraldusi. Näiteks eelmise reede otsust luua Ida-Virumaale tugev tehniline kõrgkool oli ettevõtjatele väga vaja, kõik ju karjuvad, et inseneride kaader vananeb.

Usun, et arengustrateegiast tuleb väga korralik dokument, mitte selline, mis jälle lauasahtlisse jääb. Pigem ikka tegevusdokument, mille võib ministeeriumides lauale lüüa ja mida ministeeriumi ametnikud saavad ka kasutada.

Teie õpitud erialal – maaparandaja-hüdrotehnik – ja suurel kirel kokandusel on vähe ühist. Kuidas tekkis huvi kokkamise vastu?

Kui olin Kehtna ametikooli direktor, kirjutasime teeninduse ja kokanduse vallas europrojekte ning tekkisid väga head suhted Soome kokkade liidu presidendi Martti Lehtineniga. Algul oli mul rohkem õpilaste vahendaja roll, aga Narvas sain aru, et võiks kokavormi ka selga panna. Kokad on omaette kihvt seltskond. Üldiselt mulle meeldib rohkem peakokk olla.

Sel suvel napsas Narva meeskond Kohalikud Kollid, kuhu teiegi kuulusite, Euroopa barbeque meistrivõistlustel kolmanda koha. Sealt on ainult üks samm maailmameistrivõistlusteni…

Praegu tean kindlalt ainult seda, et tahaks siin piirkonnas seda asja edasi arendada. Mitmed mõtted peas juba liiguvad, näiteks suvel võiks Jõhvi keskväljakul mingi kokandussõu toimuda. Olen mõne peakokaga sellest rääkinud ja ettevalmistused käivad. Aga idee pole veel nii küps, et sellest täpsemalt rääkida.

Kui peaksite täna õhtul presidenti võõrustama, siis mida te talle serveeriksite?

Kui ma kokkan, siis vabas õhus. Kui president tuleks külla, viiksin ta mõnda looduslikult kaunisse paika ja teeksin ära, mis seal siis ikka. Ütleme ausalt, et mingit super a la carte’i ma ei valmista, aga näiteks lõhet võin grillida. Kuna tean, mida president sööb – presidendi kokk on minu hea sõber –, siis pole probleemi.

SIRLE SOMMER-KALDA
Laupäev, 9.10.2004

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Jakobson, Max – Soome tuntuim välispoliitik

Autor Avo | Avaldatud: 12. okt. 2004

Max Jakobson: Lihula näitas Eesti aja loo raskestimõistetavust

EPL – MÖTE, 12.10.2004

 

“Esimene reaktsioon on selgelt negatiivne, sest see on Saksa munder,” ütles Soome tuntumaid välispoliitikuid Max Jakobson, kui Jaanus Piirsalu näitas talle Lihulas maha võetud mälestussamba pilti. Eestis toime pandud inimsusevastaseid kuritegusid uurinud Jakobson teab, et Eestil on raske oma Teise maailmasõja aegseid valikuid maailmale selgitada, kuid Eestile võib siin appi tulla Venemaal maad võttev autoritaarsus, mida Läänes kardetakse.

Eestis on suvel ja sügisel taas käinud aktiivne keskustelu Eesti valikutest Teises maailmasõjas. Te kirjutate oma raamatus “Bilanss” (“Tilinpäätös”), et kui arvestada Teise maailmasõja tulemusi, jäi Soome bilanss kasumisse. Eesti oma peaks teie loogika järgi olema kindlalt kahjumis.

Pole kahtlust, et võrreldes muude Euroopa maadega tuli Soome maailmasõjast üsna heade tulemustega välja. Soome läks Jätkusõtta, ma ise läksin 18-aastasena sõtta ja olin kaks aastat Karjala maakitsusel, kui Saksamaa ründas Venemaad. Me uskusime, et Saksamaa purustab N Liidu kiiresti, nii arvas ka USA ja tegelikult tollal kogu Lääne-Euroopa. Me läksime sõtta, sest tahtsime saada tagasi alasid, mille kaotasime Talvesõjas. Teame nüüd, mis oli lõpptulemus: me ei saanud neid tagasi. Kuid säilitasime iseseisvuse ja demokraatliku riigikorralduse.

<SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl11&m=2″> </SCRIPT> <SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl12&m=2″> </SCRIPT>

Max Jakobson
• Max Jakobson sündis 1923 Viiburis juudi advokaadi peres. Ta on töötanud Soome korrespondendina BBC-s, aga enamuse ajast tegelenud välispoliitikaga.
• 1965-71 oli ta Soome esindaja ÜRO-s ning esitati ka Kurt Waldheimi kõrval ÜRO peasekretäri kandidaadiks, kuid Jakobsoni juudi päritolu tõttu oli N Liit ja selle satelliidid tema vastu.
• Ta on kirjutanud arvukalt raamatuid ja artikleid julgeoleku- ja välispolitiika teemadel.
• Ta on ka president Lennart Meri poolt kokku kutsutud Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Rahvusvahelise Eesti Komisjoni juht.

Eesti saatus oli täiesti teine. Enam-vähem samal ajal, kui Eestis möödub 60 aastat Nõukogude vägede saabumisest, tähistab Soome juba sõjast väljatulekut (3. september 1944 – toim). Jah, Eesti bilanss on kahjumis. Eriti veel muidugi seetõttu, et ega Saksamaagi poleks teile iseseisvat riiki andnud. Loomulikult, ega me ka kõike ei tea, mis oleks juhtunud, kui Saksamaa oleks Venemaa võitnud.

Erinevalt soomlastest võitles enamik eesti mehi Teises maailmasõjas Saksa mundris. Mis te nende valikust tagantjärele arvate?

Loomulikult lootsid need mehed, et kui Saksamaa võidab sõja N Liidu vastu, on see Eestile kasulikum. Ma vähemalt oletan, et nii tollal mõeldi.

Nüüd on sellest 60 aastat möödas ja keegi Lääne-Euroopast ei mõista eesti meeste tollast valikut. Kas teie meelest on Eestil üldse võimalik Lääne-Euroopale selgeks teha, miks nad võitlesid Saksa mundris?

Eks meilgi oli väga raske Läänele seletada, miks me sõdisime N Liidu vastu Saksa poolel. Algul saadi sellest veel veidi aru, aga aja jooksul seda enam heaks ei kiidetud ja Soomele hakati Saksa poolel sõdimist ette heitma, sest too on kõigi silmis kindel vaenlane. (Soome seisukoht oli, et nad pidasid N Liidu vastu õigustatud sõda, kuna 1939. aastal Talvesõja ajal oli Soome rünnaku ohver ja Jätkusõja moraalne õigustus oli heastada Soomele tehtud ülekohus – toim.)

Selles valguses ei üllata, et maailmas ei mõistetud ega mõisteta sedagi, et eestlased võitlesid Saksa mundris oma iseseisvuse eest.

Mida peaks tegema, et meid mõistetaks?

Te peaksite esitama oma ajalugu väga realistlikult. Loomulikult on tegemist asjaga, mis on juba horisondi taha hääbumas ja mida on raske uuesti esile tuua ja vaidlustama hakata. Hoiakud on välja kujunenud. Aga peab ausalt selgitama, miks eestlased võitlesid Saksa poolel: mitte sellepärast, et te oleksite armastanud sakslasi. Pealegi, täna teame, et Hitleri plaanide järgi poleks Eesti jäänud iseseisvaks. Aga jah, esitage oma ajalugu realistlikult. Ma kujutan ette, et kui te teete seda tööd pikka aega, siis vähehaaval hakatakse mõistma. Aga muidugi, see on raske – nii õigesti esitada kui ka hoiakuid muuta.

Mida te mõtlete selle all, et peaksime esitama oma ajalugu realistlikult?

Peate oma ajalugu seletama nii, et te mitte niivõrd ei kaitse ega õigusta, vaid selgitate, miks kõik just nii juhtus. Et eestlased sõdisid ikkagi selle poolt, et N Liitu tagasi lüüa, mitte Saksamaa ja selle tollaste ideoloogiliste väärtuste poolt. Seda täna maailmas väga laialdaselt ei teata ja just selle peaksite oma ajaloost esile tooma.

Kas Soome tegi pärast Teist maailmasõda midagi erilist selgitamaks oma seisukohti?

Väga vähe. Meid poleks sel ajal mõistetud. Soomegi jäi selles mõttes uudiskünnise taha. Kui valmistasin 1961. aastal Washingtonis suursaadikuna ette Kekkoneni (Soome tollane president – toim) visiiti, siis Kennedy (USA president tollal – toim) küsis: “Kõige rohkem on meid, ameeriklasi huvitanud küsimus, miks N Liit on sallinud Soome iseseisvust?”

Soovitasite, et Eesti peaks oma ajalugu Läänele ausalt esitama, aga ma kardan, et see ei huvita seal eriti kedagi – kõigil on kindlasti oma ajaloogagi probleeme.

Nii see on. Aga oleks üks soovitus. Venemaa olukord hakkab kindlasti pälvima palju tähelepanu, eriti kui president Vladimir Putin tugevdab veelgi oma autokraatlikku võimu, mis tal juba käes on. Näiteks lubab ta pidada terroristidega piirideta sõda, mis on Läänes paljud ärevaks teinud. Te võiksite ehk üritada mingil moel selle taustal panna Lääne inimesi aru saama, milline on Eesti asend ja suhe Venemaaga. See oleks võimalus Lääne inimestele teie tollaseid valikuid arusaadavaks teha.

Arvate, et praegu võiks olla hea aeg katsuda Eesti ajalugu seletada?

Ehk on… Aga loomulikult pole see kerge.

Vaadake palun seda viimasel kuul Eestis palju vaidlusi tekitanud Lihula mälestusmärki (näitan Jakobsonile fotosid – J.P.). Kui te oleksite külalisena Lihulas, mis tunne teil seda vaadates oleks?

Esimene reaktsioon on selgelt negatiivne, sest see on Saksa munder. Saan loomulikult aru, mis on teie küsimuse tagamõte. Aga ma kujutan ette, et paljud Lääne inimesed ei saa sellest aru.

Seda, mida N Liit tegi Eestis 1940. ja 1941. aastal, pole eriti arvestatud. N Liit hävitas ju Eesti ühiskonna algusest lõpuni. See on üks võtmeküsimus. Tuleks selgitada, mis juhtus Eestis 1940. aasta suvel, kui N Liit okupeeris teid. Tegu ei olnud tavalise vallutamisega. See on taust, mida eestlased ootasid, kui kuulsid, et Saksamaa ründas N Liitu. Ja miks nad lootsid, et Nõukogude Liit purustatakse.

Ka meie valitsus üritas õigustada Lihula mälestusmärgi mahavõtmist sellega, et Läänes ei saa keegi sellest aru.See on arusaadav.
Ent rahvas ei saanud sellest aru, sest paljude jaoks oli see mälestusmärk eesti sõduritele, kes lihtsalt sõdisid Saksa mundris.

Ka see on arusaadav. See on üks väga omapärane juhtum… Muide, aga miks on mälestusmärgile kirjutatud “kuni 1945. aastani”? Eestis siis ju enam sõda polnud?

Ka meie kriitikud on märkinud, et 1945. aasta lisamine seob eesti sõduri otseselt Hitleri-Saksamaaga ja nende kaotusega.

Minagi ei saanud kohe aru, mis puutub siia 1945, kui jutt käib Eesti vabadusest. See pole hea, eriti kui jälle Läänest vaadata.

Meie välisminister hoiatas, et kui mälestusmärk jääb üles, siis ootavad meid suured välispoliitilised probleemid ja senised liitlased ei toeta meid enam. Te olete väga suurte kogemustega diplomaat. Kas on tõesti võimalik, et sellisest väiksest mälestusmärgist oleks tulnud nii palju välispoliitilisi sekeldusi?

Seda on küll üllatav kuulda. Selge on, et diplomaadid poleks seal näinud eesti sõdurit, vaid Saksa Wehrmachti sõdurit, ja et Eesti imetleb Hitleri-Saksamaa sõdurit, ning seda poleks mingil juhul heaks kiidetud. Isegi kui see tegelikult pole SS-vorm. Kui see oleks olnud Eesti vorm…

Aga kas usute, et sellest oleks Euroopa Liidus tulnud mingi diplomaatiline tüli?

Ei, kindlasti mitte. Oleks küll kritiseeritud, kuid vaevalt väga laialt. See on väga hea näide, kui vähe teatakse Eesti saatusest
Teise maailmasõja ajal. Ja kui pinnapealsed on need teadmised. Aga oli ettevaatamatu panna püsti just selline kuju. See oleks võinud olla kunstipärasem.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: liiklusummikute ravi?

Autor Avo | Avaldatud: 12. okt. 2004

Ummikute vastu aitavad vaid tee-ehitus ja liikluskorraldus

Äripäeva juhtkiri
12.10.2004

Väljastpoolt Tallinna autojuht, ära parem tule oma sõidukiga Tallinna tööpäeva hommikul kella kaheksa ja õhtupoolikul kella viie paiku, sest tänavad on autodest lootusetult umbes – nagunii edasi ei pääse, raiskad vaid oma aega. Samal ajal peavad poliitikud ägedat taplust Tallinnas – aga tundub, et otseselt võimu, mitte linnaelu korraldamise nimel. Linnavolikogu või -valitsus, kes suudaks Tallinna liiklusummikutest vabastada, valitseks Tallinnas kaua ja õnnelikult.

Äripäeva meelest tuleb forsserida Tallinnas teede-ehitust ja liikluskorraldust, ainult ühistraspordi suuremale kasutamisele, jalgrattateedele ja jalakäimisele lootma jääda ei tasu.

Vaata lisaks: Tallinna ristmikud töötavad piirkoormusel

Linnateedele ja -tänavatele tuleb tuua Euroopa Liidu abiraha. Kuid praegu eksisteerib takistus: Euroopa Liidu abiraha saavad nõuelda riigimaanteed, mitte aga linnateed. Üks ettepanek on riigimaanteede, nagu näiteks Tartu, Pärnu, Paldiski, Narva maantee pikendamine Tallinna südamesse välja, et seal, ummikute tekkekohas, Euroopa Liidu abirahaga ehitada mitmekorruselisi ristmikke: nii maa alla kui maa kohale.

Utoopiline? Ei ole, pigem paratamatus: teede ja tänavate laienduseks maa peal vaevalt et ruumi on.

Teine võimalus on suurendada linna oma investeeringuid teedesse ja tänavatesse. See ei tähenda vaid aukude lappimist, uut asfaldikatet, vaid samuti ristmike ümberehitust, paremat liikluskorraldust.

Näiteks Brüsselis tundub liiklus olevat sujuvam kui Tallinnas. Ehk on üks põhjus selles, et Brüsselis on palju ühesuunalisi tänavaid – kui pole vastutulevat suunda, on fooridel vähem tsükleid.

Tallinnast on tuua üks hea liikluskorralduse näide: lähestikku paralleelselt kulgevad ja enne kahesuunalised Endla ja Luise tänavad tehti ühesuunaliseks (tõsi, Endlasse jäi üks vastutulev ühissõidukite rida). Kas sama ei tasuks mõelda näiteks paralleelselt kulgevate ja suhteliselt kitsaste Gonsiori tänava ja Tartu maanteega? Ja jalakäijad viia rohkem tunnelisse teed ületama.

Miks me ei usu eriti alternatiivi – linna autovabaduse – elujõusse? Kaugemalt linna tulnu kasutab ikka autot. Et linnas autota liikuda, tuleks auto jätta linna piirile või äärelinna, see aga nõuaks suuri tasuta parklaid. Kes soostuks oma maad tasuta parklateks loovutama? Lisaks valitseks niisugustes parklates suur varguseoht. Kuna Tallinn asub kliima poolest viletsas vöötmes, on nt jalgrattaga või rulluiskudega liikumine mõeldav vaid mõni üksik suvekuu. Ja jalgsi liikumiseks, kui saab autot kasutada, on inimene liiga mugav.

Ent pakuksime siiski ühe omapoolse idee: parkimismaja piletiga saab linna piires ühistranspordis tasuta sõita. Kuna niisugusest ettepanekust võidaksid parkimismaja omanikud (autode arv suureneks ja parkimise aeg pikeneks), kuid kaotaks linn piletitulu vähenemise ja ühistranspordi suurema koormuse näol, siis eeldaks see omavahelist kokkulepet.

Või tasuks linnal endal panustada parkimismajade (ja ka lihtsalt tasuliste parklate) ehitamisse, mille pilet maksab ka ühistranspordis. Sellega saaks tänavate ääred autodest puhtamaks ja senise piitsapoliitika asemel – tasulise parkimise ala on laiendatud ja tasulise parkimise aegu pikendatud – pakuks linn hoopis väikest präänikut.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Sihanouk, Norodom – Kambodþa kuningas

Autor Avo | Avaldatud: 12. okt. 2004

Kambodþas läks kuningas taas erru
Heiki Suurkask
12.10.2004


Norodom Sihanouki ametist lahkudes peab riik valima monarhia või vabariigi vahel.

Sihanouk (82) kuulutas troonilt lahkumist neljapäeval Pekingis ja väitis, et kuni talle troonipärijat ei leita, ta koju ei naase. Kandidaadiks pakkus ta oma tantsijakoolitusega poega Norodom Sihamoni (51), kes seni paistnud silma küll edeva isiku, aga mitte poliitikuna.

Kuninga vanimal, parlamendispiikrist pojal Norodom Ranariddhil (60) hetkel troonipärimise õigust ei ole, peaminister Hun Seni vastuseisu tõttu ta ilmselt troonile ei pääse ja väidab avalikult seda ka mitte soovivat.

Peaminister kuulutas, et seadusandjad peavad “ööpäevad läbi vaeva nägema, et vältida riigi muutumist vabariigiks”. Segadust külvab see, et 1993. aasta üleminekukonstitutsioon ei näe ette kuninga troonilt lahkumist. Tuhanded kambodþalased on saatnud kuningale palvekirju, et ta ümber mõtleks, kuid Sihanouk ei tagane.

<SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl11&m=2″> </SCRIPT>

<SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl12&m=2″> </SCRIPT>

Oma nooruses kuulutas Sihanouk, et kui ta poleks prints, oleks ta revolutsionäär. Troonile pani ta 1941. aastal Vichy reþiim, kuid järgnenud Jaapani okupatsiooni lõppu kasutas ta 1945. aastal riigi iseseisvuse
kuulutamiseks. Just tema sõlmis 1953. aastal prantslastega lepingu, millega Kambodþa kuningriik taastas oma iseseisvuse.

Troonist loobus Sihanouk esimest korda 1955. aastal, asutades partei Sotsialistlik Rahvaühendus, ja oli selle juhina kuni 1962. aastani kokku kümme korda peaminister. 1960. aastal lasi ta end valida riigipeaks, kuid mitte kuningaks.

Punakhmeeride pantvang

1970. aastal pidi Sihanouk sõja-välise riigipöörde eest välismaale põgenema ja naasis vabariigi etteotsa viis aastat hiljem, jäädes sisuliselt punakhmeeride terrorireþiimi pantvangiks. Hiinas asuva eksiilvalitsuse juhiks sai ta 1982. aastal, viibides järgnenud aja enamasti Pekingis.

Vietnami okupatsiooni lõpp, punakhmeeride sisetülid ja prints Ranariddhi juhitavate monarhistide edu aitas ta 1993. aastal tagasi troonile. Riik on siiski püsinud tema põlisvaenlase, ekskommunistist peaministri Hun Seni võimu all.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Strandberg, Marek – roheliselt mõtleja

Autor Avo | Avaldatud: 12. okt. 2004

Marek Strandberg: Vedelaraudtee – rööbassild Saaremaale
12.10.2004

Ruut SAAREMAA transpordiskeemi sobib raudtee kõige paremini

Eestis on paljud asjad natuke teistmoodi kui mujal. Kas meie kilplasliku identiteedi pärast? Kui energia ning aja säästmise peale mõtlevates ühiskondades kohendatakse raudteid ja ehitatakse kiireid raudteeliine juurde, siis meil kraabitakse maast vähegi unarusse jäetud rööpapaarid.

Praegu kulgevad mandri ja Muhu/Saaremaa vahel praamid. Ettenägelikult räägitakse maanteesillast, mis 30 aasta jooksul läheb kodanikele ning kasutajatele maksma 3 miljardit krooni – arvesse võttes 1,5 miljardi ulatuses ehituskulusid ja teist sama palju intressikulu, mis pankadele maksta tuleks. Lisaks veel kopsakad hoolduskulud.

Maanteesild tasub ära maanteetranspordi voogude kestmisel ning kasvamisel. Oskab meist keegi praeguses energiasituatsioonis sellele kas siis kinnitust või ka vastupidist leida?

Odavalt ja kiiresti

Energiamajanduslike peavalurohtude otsimise asemel võiks ehitada hoopis raudteesilla. Ühe rööpapaariga, see tähendab kitsa, tihedamalt sammastele toetuva kui kavandatav maanteesild ja seetõttu mitu korda odavama. Sellel veereksid platvormid, mida lähedal aetud tuuleelektri ja näiteks rapsist toodetud taastuvkütusega vedur saaks ühelt kaldalt teisele liigutada. Nii oleksid silla pidamiskulud vahetult seotud reaalsete transpordivoogudega üle silla. Võrreldes praeguste praamidega kulgeks ülesõit talutavama kiirusega ning väheste ehitus- ja hoolduskulude tõttu vaieldamatult odavamalt. Lisaks autoplatvormidele mõned vagunid reisijate jaoks – neile, kes ei taha jalgsi või jalgrattaga priilt selleks ette nähtud lisarada mööda üle vee kulgeda.

Raudtee on ka kaupade ja reisijate veoks sobilikem lahendus juhuks, kui lõpuks suudetakse kuhugi Saaremaale ka oludele sobilik sadam kavandada ja ehitada. Praeguste variantide puhul augustaksid kavandatavad nädalalõpused kruiisituristide bussid niigi kehvi maanteid päris korralikult. Ükskõik milliste heade kavatsuste puhul ei suuda sadama kaubasadamaks muundumist takistada ükski jõud.

Raudteeühendus oleks nii reisijate kui ka võimalike kaupade veoks igati arukam. Arukust tuleks juurdegi, kui raudteeühendus muudegi mandrilinnadeni korralikult välja ehitataks (kas või maanteesilla ehitusest loobumisega saavutatud säästu eest). Ja sealt edasi tervesse Euroopasse.

Euroopa rööbastub püsivalt ning kütusekriis võib lennureisid muuta nendega harjunutele talumatult kalliks. Vedurit aga saab toita nii taastuvelektri kui ka muude taastuvkütustega (lennunduses esialgu utoopia). Teatud piirini pole õhusõit ka ajavõit, sest lennujaamades nii turva- kui ostukohustuste täitmise peale kokku kuluv aeg on reisijale sama hästi kui kadunud. Mugavas kupees võrgutööd tehes või isegi lihtsalt lõõgastudes on aeg paremini kulutatud.

Raudteel jääb ellu

Meil peaks olema arukust, et end napi naftavaruga maailma jaoks ette valmistada. Mitte ainult vaimus, vaid ka tegudes. See tähendab vähemat ringisõitmist säästlikemate kulgemisvahenditega. Arukamalt korraldatud liiklus säästaks kuni tuhatkond inimelu igal kümnendil. Kui palju nõustuksime maksma näiteks Estonia huku olematuse eest? Sellele võiks vastus valmis olla neil, kes räägivad liikluskorralduse olemusliku muutmise väga kõrgest hinnast ja meie jätkuvast vaesusest.

Mandri–Muhu raudteesild paneks ka küsima, miks raudteitsi sillani ja sealt edasi ei saa. See oleks raudteesilla märgiline mõju. Majanduslikule lisaks. Raudtee oleks ka regulaator, millega suviti mujalt Eestist hakkaks Muhku-Saarde voogama enam jalgrattureid – juhul kui ratta ühesvõtt oleks prii ning raudtee ühendaks suuremaid mandrilinnu ka saartega.

Mõistagi tuleks enne kõike seda vastata küsimusele, kui palju ja milliste energiaallikatega mobiilsust me lähima veerandsajandi jooksul üldse vajame. Kui nafta- ja mobiilsusvaba Eesti üldse olla võiks? Seda enam, et teadmistepõhine majandus ning ühiskond eeldab ju pigem ikka informatsiooni kui kehade liigutamist.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Reeve, Christopher – filmistaar

Autor Avo | Avaldatud: 11. okt. 2004
„Superman” Christopher Reeve suri 52aastasena

09:07 11.10.2004

Uudise pilt

BEDFORD, 11. oktoober (AP-EPLO) – „Supermani” filmide staar Christopher Reeve, kes üheksa aasta eest sai raskelt viga ratsutamisintsidendis ning pärast seda tegeles aktiivselt selgroouuringute toetamisega, suri pühapäeval 52 aasta vanusena.

Reeve langes laupäeval koomasse oma New Yorgi kodus pärast seda, kui tema süda seiskus, ütles mehe pressiesindaja Wesley Combs AP-le pühapäeva õhtul.

Reeve’i raviti Northern Westchesteri haiglas rõhkhaavandi vastu, mis tal oli tekkinud. Halvatud inimestel on selline haavand tihe komplikatsioon. Viimasel nädalal oli tekkinud haavandisse põletik.

Reeve murdis oma kaela 1995. aasta maikuus, kui ta kukkus Virginias toimunud ratsutamisvõistlusel hobuse seljast. Pärast mitmekuust ravi sai ta üha pikemalt hingata ilma aparaadi abita ning seejärel hakkas ta tegema lobitööd kongressis, et selliste katastroofiliste vigastuste puhul loodaks tugevam kindlustussüsteem.

Mees naasis režissööritooli ning 1998. aastal näitles filmis „Rear Window”, mis oli Alfred Hitchcocki filmi uusversioon ratastoolis mehest, kes hakkab uskuma, et tema naaber on tapetud.

„Ma ei luba oma puudel otsustada, kuidas ma elan. Ma ei taha olla ettevaatamatu, kuid seades endale eesmärgi, mis tundub veidi heidutavana, aitab tegelikult paranemise poole,” on mees öelnud.

Kõige tuntum oli Reeve eluaeg Supermanina, kelle mängimist alustas ta 1978. aasta filmis. Ühtekokku mängis ta neljas „Supermani” filmis.

Reeve sündis 25. septembril 1952. aastal New Yorgis, tema vanemateks oli romaanikirjanik ja ajalehereporter. Kui ta 10aastane, tegi ta oma esimese lavaesinemise, seda Gilberti ja Sullivani etenduses „The Yeoman of the Guard” Princetonis.

Pärast Cornelli ülikooli lõpetamist 1974. aastal läks ta TV-seebikasse „Love of Life”, kus ta mängis külmaverelist mitmenaisepidajat Ben Harperit. Samal ajal käis ta tihti teatrilaval, mängides ka Katharine Hepburni näideldud karakteri lapselast näidendis „A Matter of Gravity”.

Reeve’i esimene filmiroll oli allveelaevakatastroofist jutustavas filmis „Gray Lady Down”, mis tuli linale 1978. aastal. Kohe pärast seda tuli aga „Superman” ning Reeve valiti sellesse rolli 200 inimese seast.

Londonis „Supermani” võtetel kohtus Reeve modelliagentuuri kaasasutaja Gae Extoniga, nende suhe kestis mitu aastat ja neil on ka kaks ühist poega, kuid nad ei abiellunud kunagi.

Hiljem abiellus Reeve Dana Morosiniga, neil on 11aastane poeg Will.

Lisaks Morosinile ja Willile jäävad Reeve’i leinama ema Barbara Johnson, isa Franklin Reeve, vend Benjamin Reeve ning lapsed suhtest Extoniga: 25aastane Matthew ja 21aastane Alexandra.

Esimestel kuudel pärast ratsutamisõnnetust ütles Reeve ajakirjanik Barbara Waltersile, et ta mõtles enesetapule esimestel päevadel pärast vigastuse saamist. Kuid ta sai neist mõtetest kiirelt üle, kui nägi oma lapsi.

„Ma nägin, kui palju nad vajasid mind ja kui õnnelikud me kõik olime, et mu aju oli korras.”

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Toila tuulepark

Autor Avo | Avaldatud: 11. okt. 2004

Toilasse kerkib 28 tuulikuga tuulepark
16:36 11.10.2004

Uudise pilt
Foto: Eesti Energia

JÕHVI, 11. oktoober (EPLO) – Ida-Virumaale Toila valda kerkib järgmisel aastal järgmisel aastal 28 tuulikuga tuulepark, mille võimsus on 56 megavatti; projekt läheb maksma umbes miljard krooni.

Reedel toimus Toila vallavalitsuses tuulepargi keskkonnamõjude hindamise aruande avalik arutelu.

“Est Wind Power’i poolt arendatav tuulepargi projekt on meie maakonnas esimene sellelaadne. See on samm perspektiivse ja loodussõbraliku energialiigi kasutuselevõtu suunas,” ütles Ida-Viru maavalitsuse majandusosakonna juhataja Margus Puustusmaa, lisades, et peale selle annab tuuleenergia protsessis osalemine ettevõtlikele inimestele võimaluse ka oma sissetulekuid suurendada.

Est Wind Power OÜ juhatuse liikme Harri Raudvere sõnul valmistati ette ka mitu alternatiivset võimalus tuulepargi ehitamiseks. Kõige optimaalsemaks variandiks on ligi 600 hektarile ehitada siiski 28 tuulikust koosnev park koguvõimsusega 56 megavatti.

Teiste võimalustena oleks park koosnenud kas 11 või 23 tuulikust koguvõimsusega vastavakt 11 või 46 megavatti. Kolmanda variandi puhul koosneks park 66-st 0,85 megavatise võimsusega tuulikust. Viimasel juhul tuleks tuulikuid tihedamalt paigaldada.

Tuulikumastide kõrgus tuleb kas 85 või 65 meetrit, see oleneb sellest, millised labad tiivikutele saadakse. Kuna keskkonna mõjude hindamise akt oli positiivne, võib pärast projekti valmimist alustada ehitama. Eesti Energia võrguga loodetakse liituda märtsis 2005.aastal.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Villems, Richard – Eesti Teaduste Akadeemia president

Autor Avo | Avaldatud: 11. okt. 2004
 

 
8. detsembrist Teaduste Akadeemia presidendiks saab Richard Villems näeb Eestis mitmeid superprobleeme, millega peaks süvitsi tegelema.
Foto: Ove Maidla

Villems: aidsi on liiga kaua ignoreeritud
11.10.2004 00:01Villu Päärt, reporter

Eesti Teaduste Akadeemia presidendiks valitud Richard Villems (59) on enne intervjuud Postimehele saatnud sotsiaalminister Marko Pomerantsile kirja geenivaramust.

Aga Villems on kleepinud ka Eesti Biokeskuse ustele ingliskeelseid meeldetuletusi – viimane paneb katuseaknad kinni. Ingliskeelseid, sest Tartu laborites töötab inimesi Jakuutiast kuni Portugalini.

Kas Eesti Teaduste Akadeemia presidendi koht on see absoluutne tipp, mille poole te kogu oma teadlasekarjääri jooksul olete pürginud?

Samal teemal:
Juhtkiri: Jõuline teaduse eestseisja

Presidendi koht on koht, millest kõrvale manööverdamine on kaua aega olnud tõsine eesmärk. (Naerab) Millegipärast on ettekujutus, et on lihtne leida inimesi, kes on nõus kandma mingit administratiivset koormat, ja seda ükskõik kus.

Vaadake millised raskused on haridusministeeriumis teadusosakonna jõulise komplekteerimisega, millised raskused on majandusministeeriumis innovatsiooniosakonna komplekteerimisega. Need kohad on teadusele olulised.

Millist elumuutust see tähendab – tuleb Tartus kabinet, tudengid ja laborid maha jätta ja Tallinna kolida?

Ei tule pähegi. Anto Raukas küsis, kas sa tööl hakkad ka käima? Mis see tähendab? No mitu päeva sa Tallinnas oled? Loomulikult tuleb ka Tallinnas olla, see on õige. (TÜ rektor) Jaak Aaviksoo või (TÜ teadusprorektor) Ain Heinaru on kaks päeva nädalast ikka Tallinnas. Igatahes on see palju leebem kui neil, kes peavad nädalas korra Brüsselis käima.

Kaasneb selle ametiga mingeid mugavusi? Autojuht võtab teid hommikul peale?

Eks teinekord saab vast Toivo (Maimetsa, haridus- ja teadusminister) saba peale. Vanasti olid akadeemia juhatuse koosolekud iga kahe nädala tagant. Praegu on neid keskmiselt kord nelja-viie nädala järel. Akadeemia üldkogud on neli korda aastas.

Teie akadeemikutega rääkides räägivad nad peaaegu ühel häälel Eesti Teaduste Akadeemia kõlapinnast. Tundub, et akadeemia roll on mõnevõrra marginaalne võrreldes kas või sellega, kuidas Tartu Ülikool oma häält kuuldavaks teeb.

Ülikooli eelarve on umbes 800 miljonit krooni aastas, kliinikumi eelarve on samas suurusjärgus. See on Eestis üks suuremaid avalikke süsteeme. Tehnikaülikool on mõnevõrra väiksem, aga samuti väga suur. Teaduste akadeemia tugevust võib mõnikord ikkagi näha. Võtkem NRG-näide.

NRG puhul osutas akadeemia rumalusele, mis tuleb ära hoida. Mis on praeguses ühiskonnas rumalused, millele kavatsete akadeemia kaudu tähelepanu suunata?

Ameerika rahvuslik teaduste akadeemia tegeleb pidevalt lolluste ärahoidmisega. Nad panevad sellele väga suurt rõhku. Ameerika teaduste akadeemia tegeleb bioterrorismiga, riik tellib suuri uuringuid, mis kestavaid aastaid ja kuhu kaasatakse sadu spetsialiste.

NRG puhul suutis valitsuse arrogants närvi ajada isegi akadeemik Mihkel Veiderma. Isegi tema, rääkimata meie kuldsuudest Endel Lippmaast ja Viktor Palmist.

Eestis on superprobleeme – aidsi ignoreerimine on kestnud liiga kaua aega. Akadeemia oleks võimeline nende probleemidega sügavuti tegelema. Aids pole kindlasti ainus.

Mis veel?

Kindlasti tuleb tagasi tulla energeetika juurde. Näete ise, mida teeb nafta hinna tõus. Me peame kindlasti olema see foorum, kes peab aru saama, mis kliimaga juhtub. Seal on meil endal vähe teha.

Üks suur eesseisev töö on parlamendi vastu võetud programmi «Teadmistepõhine Eesti» järgmised etapid aastateni 2010 ja 2014.

Kuidas teile tundub, kas otsustajad üldse on valmis teie häält kuulama?

Sellega on huvitav lugu. Kui tehti akadeemia seadust, taheti sinna kirja panna, et akadeemia annab nõu valitsusele, Riigikogule, ja sinna taheti otsa kirjutada mõte, et kui nad seda akadeemialt küsivad.

See oli paras kaklus, et selgeks teha, et mitte siis, kui küsitakse, vaid siis, kui meie arvame, et on vaja nõu anda. Mis selle nõuga peale hakatakse, on teine küsimus. Kõige lollim on viriseda, et meie nõu ei võeta kuulda. See virisemise tendents on Eestis isegi tüütu. Head nõu võetakse tavaliselt kuulda.

See on mõnevõrra sümboolne, geneetika on praegu Eestis teadus number üks…

Ei ole. Kuidas öelda, seda on vähe öeldud, juba tükk aega on. Mitte ainult Eestis nanotehnoloogia, geneetika ja infotehnoloogia on peegeldus sellest, mis on üle maailma.

Hea, et väikses riigis on umbes samuti, me võiksime olla positsioonil, kus mõned teised teadused on esiplaanil. Ega see ei ole tulnud loosungi järgi. Lõpuks me tegeleme geneetikaga juba terve inimpõlve.

Tahtsin öelda, et see, et teist saab president, et te olete evolutsioonigeneetik ja te olete püüdnud vastata küsimusele, kust eestlane tulnud on.

Ma ei näe siin midagi sümboolset. Juhus.

Kust eestlane tulnud on?

Sealt kust kõik teisedki. Loomulikult Aafrikast. Kirjutasime just pika artikli saamidest, mille põhijäreldus oli, et väga oluline osa saamide emapoolsest pärilikkusest tuleb Pürenee mägedest. Ega me tegele kitsas mõttes eestlastega. Enamik neid küsimusi on sügavuses 50 000-80 000 aastat.

Seos keeled ja geenid on väga huvitav.

Äärmiselt huvitav. Siin võib teha ühe vea – kui meil on uurali keelerühm, siis meil peavad olema ka uurali geenid. Üritame kirjutada suure artikli türgikeelsete rahvaste geenidest. Alates jakuutidest ja lõpetades türklastega. Just selleks, et näidata, et pole olemas türgikeelsete rahvaste ühiseid isa- või emaliine.

Kui te ütlete «meie», siis mõtlete päris rahvusvahelist seltskonda?

Enamik suuri töid on koostööd kümne erineva laboriga maailmas. Etiooplasi, itaallasi, Kagu-Aasia riigid.

Te olete geenivaramu nõukogu esimehe kohustes. Kuidas praegust seisu iseloomustada? Läbikukkumine või vaikus enne uut algust?

Vastupidi. 12. oktoobril on meil nõukogu koosolek. Praegusel hetkel näitavad otsejutuajamised, et Eesti Geenivaramu ja E-Geen ning EGI on valmis omavahelisi suhteid läbi vaatama ja leidma uue tee edasi, mis säilitab mõlemale poolele kasuliku koostöö ning avab Eesti Geenivaramule võimaluse rahvusvaheliseks koostööks teiste riikide akadeemilise teadusega.

Kuidas Eesti teadus Euroopa taustal tundub?

Eestlased armastavad asju mõõta suhtega elanike arvu. Meie osalus Euroopa Liidu viiendas raamprogrammis oli nii hea, et vähesed olid paremad. Kuues raamprogramm pole kaugeltki veel lõppenud, Eesti on umbes kuuekümnes liikmesmaid haaravas projektis osaline.

Geneetikaga võib väga rahul olla. Me oleme väga edukad olnud, oleme väga heades programmides sees. Huvitav on see, et ka meie sotsiaalteadlased on olnud väga edukad.

Me peaksime mõnes mõttes vähem leiutama isiklikke jalgrattaid ja õppima, kuidas see on Soomes või Skandinaavias. Mitte raisata aega oma välditavatest vigadest õppimisele. Konverentsidel ei käida mitte selleks, et kuulata, mida keegi on teinud. Käiakse selleks, et aru saada, mis on see üheksa kümnendikku, milles teised on läbi kukkunud.

Eestis lahvatab aeg-ajalt Tallinna-Tartu vastasseis. Sel sügisel on kõrghariduses. Tähendab teie valik kaalukausi vajumist Tartu poole?

Teaduste akadeemias on tartlaste ja tallinlaste hulk suhteliselt võrdne. Tallinna Ülikooli probleemile on minu jaoks üks vastus. Kes tahab rääkida Euroopa tasemel tipptasemel ülikoolist, võtku lahti 500 maailma juhtiva ülikooli edutabel ja vaadaku ja mõelgu. Seal ei ole ühtki Eesti ülikooli.

Arutlus, et meil jätkub kahe, kolme, nelja ülikooli jaoks intellektuaalset potentsiaali Ei jätku ühegi jaoks. Aga ma olen veendunud, et erialad, mis on vaid ühes linnas, on palju ebastabiilsemad.

Millal Eestisse Nobeli preemia tuleb?

On kirjutatud raamatuid, tehtud süvaintervjuusid kümnete laureaatidega. Valdavalt ei pea nad Nobeli pälvinud tööd sugugi selleks, mille peale nad on kõige rohkem vaeva raisanud. Nobeli preemia läheb avastustele, mis mõjutavad suunda olulisel määral.

Selle aasta meditsiinipreemia on suurepärane avastus, et on tuhat erinevat geeni iga lõhnavariandi jaoks. Õigel hetkel õige avastus, oluline ja huvitav. Statistiliselt ei pruugi Eestisse tulla lähemate sadade aastate jooksul. Mis ei tähenda, et Eestis ei võiks olla teadlasi, kes töötavad sama kõrgel tasemel.

Richard Villems

Sündinud 28. november 1944
1962 Pärnu II Keskkool
1968 Tartu Ülikooli arstiteaduskond
1972 meditsiinikandidaat
1984 bioloogiadoktor
1986 Eesti Biokeskuse direktor
1987 professor
1989 Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia välisliige
1994 Erfurti Teaduste Akadeemia liige
1994-1999 Eesti Teaduste Akadeemia asepresident, astronoomia ja füüsika osakonna juhataja
2000 Soome Teaduste Akadeemia liige
2004. aasta 8. oktoobrist Eesti Teaduste Akadeemia president
abielus, kaks last

Arvamus

Peeter Tulviste,Eesti Teaduste Akadeemia asepresident

Paar nädalat enne valimisi oli selge, et sõelal on Richard Villems ja Ain-Elmar Kaasik. Terve akadeemia juhatus on vahetumas, selles olukorras tagab Villems järjepidevuse.

Ta on olnud juhatuse liige ja olnud asepresident. Ta orienteerub paremini Euroopa teaduses ning suudab seetõttu teha rohkem Eesti teaduse Euroopasse integreerimiseks.

Kui me vaatame ajalehest institutsioonide rida, mille usaldatavust mõõdetakse, siis Eesti Teaduste Akadeemiat seal pole, aga mõnes teises riigis on. Akadeemia roll Eesti ühiskonnas saab kasvada.

Ilmselt tuleb siin leida mingi tasakaal, sest akadeemiat, mis iga aevastuse peale «tervist!» hõikab, pole ka kellelegi tarvis.

Tuleb jääda ekspertarvamusele, mitte hakata poliitikaga kaasa jooksma. Kuid isegi neis raamides on teha veel küll.

Mart Ustav,
akadeemik, Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi direktor

Richard Villemsi funktsioon akadeemia presidendina peaks olema see, et akadeemia aktiivsemalt sekkuks ühiskonnas toimuvatesse protsessidesse. Suurte lolluste ärahoidmine peaks olema akadeemia funktsioon. Kahjuks pole akadeemia sellist aktiivsust eriti palju avaldanud.

Paduliberaalne ühiskonna juhtimine peaks taanduma ja tuleks anda selgelt valitsejatele teada, et vajalik on ühiskonna ja riigi arendamine. Turumajanduse reeglid ei pruugi olla ainsad võimalikud. Peame nägema, et haridusele, teadusele, sotsiaalsfäärile, meditsiinile on vaja mitte ainult rohkem raha, vaid ka rohkem riigi tasemel tähelepanu.

Meil on 15 000 HIV-positiivset, kes praegu on veel funktsionaalsed. Viie aasta pärast hakkab aidsihaigete hulk oluliselt tõusma. Kuidas Eesti riik, kes on HIVi populatsiooni eest vastutav, saaks selle tohutu koormusega hakkama?

Ravimresistentne tuberkuloos on Eestis laialt levinud. Kui kaua võtab, et ravimresistentne tuberkuloos ja HIV-positiivsed patsiendid saavad kokku? See tulemus võib ühiskonnale väga kalliks maksma minna.

Kas ühiskonnas oleks mõttekas praegu raha kulutada, et HIV-positiivsed saaksid ravi ega oleks nii vastuvõtlikud tuberkuloosile?

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Tehumardi öölahing

Autor Avo | Avaldatud: 9. okt. 2004
Tehumardi lahingut kajastavad valed fotod

 

www.DELFI.ee
9. oktoober 2004 13:10
60 aasta tagusest Tehumardi öölahingust Saksa poolel pataljonikomandörina osa võtnud doktor Klaus Ritter kahtleb lahingupaigas infotahvlile välja pandud fotode ehtsuses.

Hauptmani auastmes oma pataljoni juhtinud Ritter väitis, et neil polnud ühtegi tanki, lahingut kujutaval fotol on aga Saksa tank, mille kõrval lamavad Saksa sõdurivormis langenud. Ritteri sõnul oli pataljonil toona vaid üks soomustransportöör, mida punaväelaste tank rammis. Sakslaste ainus liiklusvahend jäigi vigastatuna lahinguväljale, kirjutab Eesti Päevaleht.

Tollal 14-aastane Sulev Mets, kes elas lahingukoha lähedal, käis uudishimust järgmisel päeval pärast öölahingut Tehumardil. Poisikesemälu jäädvustas kõik nähtu — ühtegi tanki seal polnud. Küll aga mäletab Mets puruks sõidetud soomustransportööri.

Sama foto, mis lahingut tutvustaval stendil, on ka mitmes Nõukogude ajal välja antud ajalooraamatus. Kunagine ajakirjanik ja ajaloohuviline Sulev Mets uuris põhjalikult pilti, järeldades, et see pole Tehumardil tehtud. Pealegi on langenud sõdurid fotol suvises vormis. Vihmasel oktoobriõhtul kandsid võitlejad aga sineleid.

Eesti Entsüklopeedia (EE) avaldab öölahingut kajastavas artiklis Saksa 67. jalaväerügemendi järelkolonnis võidelnud meeste arvuks 700–1000. Klaus Ritteri pataljonis aga oli vaid 350 võitlejat ja vaid see üksus Tehumardil võitleski.

Ritteri sõnul kaotas ta seal 190 meest, umbes samapalju hukkus lahingus punaväelasi. Seega langes Tehumardil kokku umbes 400 võitlejat, mitte 500 nagu väidab EE.

www.DELFI.ee
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Prior, Alex – hõbehäälne britt

Autor Avo | Avaldatud: 8. okt. 2004

Hõbehäälne britt jõudis lauluõpetaja kodumaale
08.10.2004 00:01Andri Maimets

Tumedapealine pruunide särasilmadega nooruk Alex Prior kõnnib hoolikalt mõõdetud sammudega, pea uljalt püsti, muusikute ette, noogutab neile lahkelt, kummardab elevil publikule, kohendab pintsakurevääri ja noogutab julgustavalt oma ema Elenale, kes saali teises pingireas hinge kinni hoides oma imelapsest pojukest jälgib.

alex.JPG:  

Ning hetkel, mil keelpille mängiv Terem-kvartett lugu alustab, voogab kolmapäeva õhtul Estonia kontserdisaali kogunenud rahvani Augustín Lara ülipopulaarne «Granada», sedapuhku paari päeva eest 12-aastaseks saanud vene päritolu briti suust, kelle hääl on ligi kahe aasta jooksul lummanud ja hämmastanud kuulsaid ooperilaulikuid, poliitikuid, filmitähti – ja mis ehk peamine, tema vanemaidki. Nüüd on paljude lauluvõistluste kuldmedalite, ordenite ja aukirjadega pärjatud poiss jõudnud Eestisse, kust on pärit tema lauluõpetaja Julia Litvinova.

Ent pärast võimast algust hakkab kontsert pisut kiiva kiskuma: nooreks Pavarottiks kutsutud Prior ei suuda tavaliselt publikut rõkkama panevaid ülemisi noote oma aariates enam välja laulda.

Noormees ise tunnistab pärast kontserti, et pole niisuguse rutuga veel eales lavale tõtanud. «Hommikul kell pool kaheksa ärkasime Münchenis, läksime lennukile, andsin kolm intervjuud, lõõgastusin hetke ja siis juba lavale… Ma tean, et ma oleksin suutnud paremini, aga ma olin ikka päris väsinud,» analüüsib Prior ise.

Ema, kes kontserdi järel ikka veel silmnähtavalt ärevil on, tunnistab, et pole poega niisugusena veel kunagi näinud. «Ta õppis ju selgeks eestikeelsed «tere!» ja «aitäh!», aga unustas täitsa ära… Ta oli täiesti segaduses: küsis, kas mingit laulu korrata ja kui, siis mida,» ohkab ema.

«Tead, häälega on täpselt sama lugu nagu kogu organismiga – kui sul on halb tuju ja väsimus, siis on häälel ka halb,» teab Alex.

Alles kontserdi lõpu eel, mil heameelest ja austusest püstikrapsanud publik aplodeerimist lõpetada ei soovi ja Alex esimesel esitusel ühe üpris mannetuks jäänud aaria uuesti ette kannab, kuulevad pealtvaatajad tema hääle tegelikku jõudu: kaugemates ridades istuvad vene prouad poetavad liigutuspisaraid ning üks härrasmees nuuskab häälekalt nina.

Vene teatrilegendi Konstantin Stanislavski lapselapselaps on sündinud küll Inglismaal, kuid side vene muusika ja kogukonnaga on väga tihe. Tema repertuaarist leiab vene mainekate heliloojate Glinka, Bulahovi, Rahmaninovi ja Varlamovi teosed ning ohtralt rahvalaule. Kümnendast eluaastast on ta esinenud lugematul hulgal kontsertidel Peterburis ja Moskvas nii sealsele poliitilisele, kultuuri- kui ärieliidile.

Üks viimaseid kuulsamaid Venemaa-esinemisi oli Prioril juunis 26. Moskva filmifestivali lõpetamisel Puškini-nimelises kontserdipalees, kui peakorraldaja Nikita Mihhalkov valis just tema välja andma näitlejannale Meryl Streepile üle Stanislavski-nimelist elutööpreemiat «Ma usun».

Kui nooruke hõbekõri omalt poolt näitlejannale veel ka sümfooniaorkestri saatel «O sole mio!» esitas, langes pisarais Streep lavale lihtsalt põlvili. «Oi, see oli tõesti, tõesti… Tõesti hästi liigutav ja armas kohtumine,» ütleb Prior. «Tavaliselt arvad ju, et filmistaarid on sellised nipsakad ja külmad, aga ta oli nii armastusväärne daam.»

Teatraalist vaarisaga seob Priorit veel enamgi. Nimelt järgib ta hoolsalt Konstantin Sergejevitši õpetust elada ja tunnetada läbi kõik see, millest ta laval jutustab. «Rolli sisse elamine ja oma teksti täielik mõistmine ei käi ainult näitlemise kohta, vaid kõige selle kohta, mis on artistlikkusega seotud,» tõdeb ta.

Et mõista laulu «Granada» ilu, võttis ta kord ette retke sellesse Lõuna-Hispaania linna, selgitab ta seda õpetust. «Sealne loodus, kõik see, millest laul räägib, oli lihtsalt jumalik – nüüd ma saan sellest aru,» meenutab poiss. Ning möönab, et kõikjale ta nüüd ka reisida ei jõua, ent siis üritab ta lugeda artikleid, vaadata pilte ja telesaateid neist kaugeist paigust, et fiilingut tabada, teksti tunnetada.

«See ongi laulja puhul kõige olulisem – võtame Frank Sinatra, kelle hääle kohta ju ei saa öelda, et see oli suur ja võimas, ometi oli selles feeling’ut, hinge,» räägib säravate silmadega poiss. Ise eelistab ta muusikastiilidest ehk ooperiaariaid (vaieldamatu lemmik on «Nessun dorma»), ehkki möönab, et lõppude lõpuks polegi žanr oluline – peaasi, et laulmine tuleb hingest.

Pole saladus, et pärast häälemurret (kui peadpööritava kiirusega läbitud lapsepõlve tõttu sootuks mitte varemgi) kaovad paljud imelapsed avalikkuse eest. Prior võtab seda teemat täie rahu ja tõsidusega: paljud häälespetsid on teda kuulates ennustanud, et poisi kandev tenor võib küll muunduda, kuid säilib ka pärast täismeheks saamist.

«Aga ega ma sellepärast ei muretse, võib-olla olengi siis halvem, võib-olla veel parem, aga võib-olla isegi parim… Ma ei usu, et ma muusikaga hüvasti jätan,» arutleb ta.

Seetõttu keskendub ta vabal ajal isiklikule heliloomingule – kuus kuni kaheksa tundi päevas. Hetkel komponeerib nooruk reekviemi Beslani tragöödias hukkunuile, lisaks kirjutab ta ka popipoolseid palu. Ema rõõmustab see väga. «Laulmine ei saa olla ainus asi, Alex ei saa jätta õpinguid, oma hobisid ja muusika kirjutamist. Liiatigi püsib enda loodud muusika kauem,» on vanem veendunud.

Ema nimetab end tundmatuks sõduriks, kelle ülesanne on ööpäevaringselt oma poja selja taga seista. Söakas daam kinnitab, et uinub sageli kell kolm öösiti ja ärkab juba kell seitse, et poisi eest hoolitseda. «Ilma vanemateta pole nii karmi tempot võimalik taluda,» arvab ta.

Seetõttu ei maksa imestada, miks lauluõpetajanna Litvinova kõrval Estonia kontserdisaalis istunud ema kontserdi eel nii närvis oli: kas helistik on õige, kas sõnad on ikka peas, kas mikrofon töötab – need on vaid mõned mõtted, mis naisel neil hetkil alati peast läbi sööstavad.

«Kujutad sa ette, kord oli Alexil kontsert 100 000 inimese ees Millennium Dome’is Londonis ja tema laulmise ajal püüdis telekaamera hoopis mind suures plaanis kinni: istusin ja maigutasin seal nagu mingi hiiglaslik kala. Jesver, see oli küll naljakas,» naerab naine.

Päev enne Eesti-kontserti Münchenis peetud sünnipäevapeol öelnud «noor Pavarotti» vanematele, et usub, et see, mis inimese sünnipäeval juhtub, käib temaga tõenäoliselt kogu järgneva aasta kaasas. Ja mis see siis on, pärinud ema. Turneel olemine, mõistagi. «Ma arvan, et sellest ei saa mul kunagi kõrini,» ütleb ta nüüdki.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud