on Virumaa virulaste hoida

Ta saab Eesti Punase Risti I klassi ordeni.

«Mul on hea meel, et meie riik on proua Meri aastatepikkust tööd kõrgelt tunnustanud. Mis on selle töö tegelik hind, võlu ja valu, teab tänase päevani vaid tema ise,» ütleb Helle Meri hea abiline ja protokolliasjatundja Tiina Tšatšua.

Algus oli raske.

Vabariigi presidendi kunagine protokolliülem Piret Saluri tunneb Helle Merit oma paarkümmend aastat kindlasti. Kogu oma täiskasvanu-elu, nagu Saluri ütleb. «Kuulusime ühte kultuuriinimeste ringkonda: tema näitlejana, mina tõlkijana. Tihedamaks läks suhtlemine vast siis, kui president Lennart Meri määrati Eesti Helsingi suursaadikuks kevadel 1992.»

Sõbrannad pole Piret Saluri ja Helle Meri kunagi olnud. Neid sidus töö.

Eesti naise mõistus

«Selleks tööks, mis meid taas-iseseisvunud Eestis toona ootas, polnud kellelgi ettevalmistust. Ühel oli rohkem, teisel vähem kodust kaasa võtta. Panime mängu kõik selle, mis meil oli,» räägib Saluri. «Hellel oli elukogemus, näitlejakogemus. Kodunt vast pisut vähem kaasa võtta kui mõnel teisel. Samas oli tal kainet ja karsket eesti inimese ja eriti eesti naise mõistust. Eesti naiste tugevus ja loomupärane stiilitunne. Hea maitse. Kaine aru ja asjalikkus. Kahe jalaga maas. See oli tähtis.»

Oli president, tema abikaasa, aga meeskonda ei olnud. Ja alguses polnud ka selge, milline meeskond peaks ümber olema. Ei olnud õieti ka presidendi kantseleid.

Saluri meenutab üht kildu minevikust, iseloomulikku Helle Merile. Suursaadik Lennart Meri ja Helle Meri läksid oma esimesele vastuvõtule president Mauno Koivisto juurde. «Ja kuidas siis see loomuliku stiilitundega naine ajas selja sirgu ja pani selga… teate, ma ei mäletagi, mis tal seljas oli, vist midagi sinist, kostüüm, see sai ka kuidagi muretsetud, aga see oli sel hetkel kõige vähem tähtis… Kammis pea ära ja esindas Eesti vabariiki suursaadiku abikaasana, teadmata sellest kõigest eriti midagi. Selliseks tööks must valgel trükitud retsepti pole. Eesti naine läheb, on esinduslik, ja on Eesti riik. Ma hindan seda väga.»

1995. aastal läks Saluri vabariigi presidendi protokolliülemaks Kadriorgu.

«Helle Meri presidendi abikaasana. Mis temas muutus? Ei saa öelda, et oleks väga oluline muutus toimunud. Isiksus on ju selles eas välja kujunenud. Ta võttis seda tööna ja nii on. Tegi nii hästi kui oskas. See oli üks roll, osa tema elust. Ta on näitleja ja kasutas neid näitlejana õpitud oskusi.

Aga loomulikult muutus ta enesekindlamaks, teadis rohkem.

Kes küsis Helle Merilt, mida tema tegelikult sooviks? Ta ei küsinud seda endaltki, ma arvan. See oli tema töö. Loomulikult see muutis tema isiklikku elu. Tütar Tuule oli siis väike. Emana oskas ta kaitsta tütart ajakirjanduse eest. Ja ajakirjandus aktsepteeris seda.»

Saluri räägib, kuidas Tuule oli kaasas riigivisiidil Poolas. Tervitustseremoonial jäid Poola ametnikud hätta, et kus laps seisma peaks. Protokollitöötajad polnud harjunud mõttega, et ka laps on kaasas. Riigipead on tavaliselt eakamad inimesed, kel juba lapsed suured. Nii käiski enne tervitustseremooniat Varssavis elav mõttevahetus, kus ja kas üldse Tuule seisma peab.

Vabariigi presidendi kunagine protokolliülem ei oska hinnata, kas Helle Meri hoidis rohkem tagaplaanile kui Ingrid Rüütel. «Helle Meri ei saanud presidendi abikaasana näitlejana töötada, Ingrid Rüütel folkloristina saab oma tööd edasi teha. Aga ega protokoll ei keela-käsi-piira seda. Ma ei oska sellele vastata, kas Helle Meri oleks võinud laval jätkata. Mul ei meenu ka ajaloost teiste riikide näitel midagi. Ma arvan, et see oleks olnud siiski võimatu.»

Juhtum ookeanikaldal

Uskumatu küll, kuid seitse aastat protokolliülemana töötanud Saluri vaevab kõvasti pead sellega, et mõni tõsine protokolliline aps meelde tuleks. «Ei. Tõelisi eksimusi polnud. No midagi mulle meenub, aga kas see on apsakas.» Saluri räägib loo, mis juhtus 1995. aastal riigivisiidil Ameerika Ühendriikides Los Angeleses.

«Saatsin sel sõidul sageli Helle Merit. Jäi vaba õhtu, seda juhtub riigivisiitide puhul harva. Proua Meri ütles, et nüüd peaks käima ookeanis ujumas. Ta on väga sportlik. Senini. Ujub, püüab kala.

Paar tundi oli aega. Ütlesin ihukaitsjale, ameeriklasele, et meie esimene leedi soovib minna ookeani ujuma. Ihukaitsja arvas, et ehk ei peaks, olevat ohtlik. Mina vastu: tunnen oma esimest leedit, ta läheb niikuinii. Ja läkski. Tõime hotellist trikood, käterätid. Pime oli juba. Kuulen, kuidas ihukaitsja sosistab midagi varrukasse. Kusagilt ilmusid helikopterid. Ookeanilaine on kõrge ja raske. Minusuguse kribula viskas laine kohe kaldale. Aga Helle Meri ujus uhkesti, üks ihukaitsja üritas temaga kaasa ujuda, aga jäi sitkele naisele alla.

Pärast ujumist istusime kohvikus, juuksed soolased. Tuli ihukaitsja ja küsis ettevaatlikult, kas ta tohib proua Merile midagi öelda. Ja ütles: «Kas teate, niisugust esimest leedit ma ei ole elus näinud. Ja ma kardan, ei näe ka.» Ma arvan, et see oli punkt Eesti kasuks.»

Salurit kuulates tundub, et Helle Meri on veatu inimene. Kuid tema nõrkustest Saluri rääkida ei soovi. «Nõrkusi on igal inimesel, las ta räägib neist ise.»

Kas presidendi abikaasa nägi palju vaeva, et alati hea välja näha?

«Ma ei mäleta, et ta oleks tunde peegli ees veetnud ja oma välimusega väga palju vaeva näinud. Kõige parem ilusalong on kalapüük, meri, suusatamine ja aiatöö. Ja olla kahe jalaga maas. Muidugi teda huvitas, mis tema kohta räägiti. Keda ei huvitaks. Aga ta teadis, et see kohustus toob ka kriitikat kaasa. Kuid inimene võtab ikka kriitikat südamesse, loomulik. Pigem pahandas ta siis, kui ajakirjanik asjatundmatusest või lohakusest vigu tegi.» Ajalehti loeb proua Meri väga palju.

«Sageli on minult küsitud, kas alguses oli väga keeruline. Tegelikult ei olnud,» mõtiskleb Tiina Tšatšua. «Oli palju abilisi nii kodu- kui ka välismaal. Iialgi ei unustanud ega unusta proua Meri neid tänamast ja ta teeb seda alati mingi väikese üllatusega, mitte ainult ametliku tänukaardiga. Uues ametis tuli harjuda ka teatud piirangutega,» meenutab Tšatšua algusaega. «Autot enam ise juhtida ei saanud. Minu arvates oli see üks asi, millest proua Meri väga puudust tundis. Ühel maakonnasõidul, kui president oli keskendunud pikemale jutuajamisele kaluritega ja daamid pidid niisama ootama, küsis proua Helle, kas ta võiks korraks paati proovida. Muheda muigega aidati siis daamid paati ja kaldalolijad jäid põnevusega vaatama, mis edasi saab. Paat suur ja aerud rasked – nendega meestelgi tegemist -, kõlas kommentaar kaldalt. Enne veel kui arugi saadi, oli proua Helle Meri paadiga juba kaldast kaugel. Järvekaldale jäid pisut ehmunud nägudega kalamehed, saatjad ja kahjuks ka kõik fotograafid ja nii pole meil pilti hetkest, kui proua Helle Meri sai viivuks olla lihtsalt Helle. Vana kalur kaldalt vaatas asja pealt ja ütles siira tunnustusega. «Kurat, no on ikka naine!»

Kas Helle Meri nautis elu presidendi abikaasana? «Seda ei saa ühte lausesse suruda. See oli väga keerukas osa tema elus. Ja küllap ta oli vahetevahel rõõmus ka selle üle, mõtiskleb Saluri.

Kui proua Saluri ja proua Meri vahel kohtuksid, siis võiksid nad rääkida näiteks ühisest hobist, aiatööst. «Tal on see sõrmeotstes, tal hakkab kõik käes kasvama!» naerab Saluri.

Helle Meri: «Kõige keerukam on iseendaks jääda.»

 «Rajasime oma kartulimaa ja sööme adruga väetatud kartuleid. Õunapuud kannavad ja kadakad kosuvad. Raamatud, aed, köök ja külalised,» kergitab Helle Meri kattevarju oma elult Viimsi poolsaare tipus.

Proua Meri, teie ülesanne oli 1992. aasta sügisel panna alus ühele traditsioonile, vabariigi presidendi abikaasa rollile. Mis oli kõige keerukam? Kes olid teie õpetajad-abilised?

Kõige keerukam on iseendaks jääda, säilitada lihtsust seal, kus kõik tundub hirmus keeruline. Elus on kõik lihtne, kuid sageli me ei tea õigeid vastuseid. Siis tuleb vastust küsida. Küsimist ei maksa kunagi häbeneda. Küsida on uhke.

Minu õpetajad-abilised olid Voldemar Panso ja tema kool, mis õpetas eraldama head halvast. See ei olnud kavaluse kool, see oli lihtsuse, mõistmise ja küllap ka andestamise kool.

Abistasid kõik sõbrad ja tuttavad, kaasa arvatud Soome, Rootsi, Inglise, Prantsuse ja Saksamaa poliitikud, kes oma juuresolekuga mind aitasid ja, mis sest häbeneda, kujundasid. Mehele valge sall ümber kaela vabariigi aastapäeval tuli perekond Arjastelt, mööbli- ja vaibastiilid suursaadik Eva-Cristina Mäkeläinenilt (ehkki tema soovitused jäidki unistuseks) ning huumor mõistagi Uffe Elleman-Jensenilt ja iseäranis kuninganna Margrethelt. Missugune elurõõm ja uudishimu! Raske oli harjuda, et vastaspool ulatab esimesena käe.

Sattusite presidendi abikaasana kohe halastamatusse pro?ektorivalgusse. Kui hästi talusite kriitikat, mis teile paratamatult osaks langes?

Võib-olla olen hooletu lugeja, aga ma ei mäleta ühtegi juhtu, mille järgi oleksin kohe halastamatusse pro?ektorivalgusse sattunud. Kaitseväelaste püksid olid pikkadele eesti poistele liiga lühikesed ja nad külmetasid, aga ma ei mäleta kriitikat ega mäleta pro?ektoreid. Tõsi, valge sall mehe kaelas äratas ühes ajalehes kriitikat, koguni teravat kriitikat, aga ka ajakirjanikud on õppinud õppima. Mäletan pigem seda, kui vahvad olid võidupühad kuuma hernesupiga, kui õpetlikud olid maakonnavisiidid, kus segunes rõhuv mure tõelise lootusega, kui liigutav oli kuulda talumemmede pajatusi sõjaeelsetest riigivisiitidest.

Ehk meenutate mõne humoorika seiga? Nalja ikka vahel sai?

Ühel riigipeal hakkasid sukasilmad jooksma ja ta saatis oma abimehe hotelli varusukki tooma. Seda kuulis-nägi neli inimest. Mul on hea meel, et oskasime teistest paremini vaikida. Väikesel ja väiklasel riigil, kui ta armastab pro?ektorivalgust, on väga lihtne ennast naeruväärseks teha. Mõistan, et see on puudulik vastus. Meil oli lõbu ja naeru, aga sellele oskavad teised hoopis paremini vastata.

Mida praegu teete? Teie kohta on tunnustavalt öeldud, et olete osanud teile omasel delikaatsel moel tagasi tõmbuda.

Rajasime oma kartulimaa ja sööme adruga väetatud kartuleid. Väga maitsvad. Oleme istutanud üle 200 puu ja mõni on üle kolme meetri kõrguseks kasvanud. Mais tulevad suursaadikud mände istutama, igal puul oma silt, ja selles on rõõmu ja ajalugu. Õunapuud kannavad ja kadakad kosuvad. Raamatud, aed, köök ja külalised. Andres Tolts oma sõpradega on avanud meile Põhja-Eesti avastamata ilu.

Kas lööte kaasa heategevusprojektides?

Heategevusprojekt kõlab minu jaoks liiga peenelt, aitan kaasa seal, kus oskan. Kodukaunistus on sügavalt juurdunud ja see teeb rõõmu, aga ka muret: raha on Tallinnas ja iseäranis ühes Läänemaa paigas sünnitanud äraütlemata hulgal tornikesi.

Soome on jäänud Soomeks, aga kas Eesti jääb Eestiks? Kuidas õnnestus säilitada enne Teist maailmasõda Kadri-oru park, Tornide väljak, Politseiväljak, Nõmme linna hõreasustus arvukate parkmetsadega, mis nüüd muudkui taganevad uusehituste ees? Kas Tallinn ja lähiümbrus ei vaja oma heategevusprojekti, et kaitsta oma uhket minevikku ajutise Las Vegase eest?

Kui palju jälgite proua Ingrid Rüütli tegemisi vabariigi presidendi abikaasana?

Jälgin huvi ja poolehoiuga ajakirjanduse ja sageli ka kodulehekülje kaudu. Mul on hea meel, et Ingrid Rüütlil on õnnestunud jätkata oma eri-

alast tööd folkloristina. Meie pere mäletatavasti lahkus Soome ja mul oleks olnud raske jätkata teatritööd pärast tagasipöördumist Tallinna. Kõik tuli sisse elatada. Aga meie pere tegi mida suutis ja meil on hea meel, et Tuule on nüüd üliõpilane ja pooled lastelastestki õpivad ülikoolis.

Mida ordeni saamine teile tähendab? On see teile oluline?

Ta tähendab seda, mida ütleb raamatu pealkiri: «Eesti tänab.» Võtan selle tänuavalduse sügava lugupidamisega vastu. Ma jagan oma isamaa tunnustust arstide, kirikumeeste, teadlaste, spordimeeste ja avaliku elu esindajatega, kõigi nendega, kes on hoidnud Eesti vabariigi järjekestvust. Oleme teinud seda, milleks oleme olnud võimelised. Minu tänu on lootus.

Eve Heinla

Helle Meri

Helle Meri, neiuna Pihlak, sündinud 14. märtsil 1949, on elukutselt näitleja. Ta on kasvanud üles Harjumaal Rapla alevis sepa peres neljanda lapsena. Pärast keskkooli lõpetamist astus Helle Meri Tallinna Konservatooriumi lavakunsti osakonda. Saanud 1972. aastal kutselise näitleja diplomi, mängis ta kakskümmend aastat Tallinnas Eesti Draamateatri laval.

Koolipõlves oli Helle Meri sportlik tüdruk. Eriti armastas ta korvpalli ja kuulus mõnda aega ka Eesti noortekoondisse.

Helle Meri loobus näitlejatööst 1992 aasta aprillis, kui tema abikaasa, Eesti välisminister Lennart Meri, määrati Eesti vabariigi esimeseks sõjajärgseks suursaadikuks Soomes.

Sama aasta sügisel toimusid taasiseseisvunud Eesti esimesed demokraatlikud valimised. 6. oktoobril 1992. andis Eesti vabariigi president Lennart Meri riigikogus ametivande. Sellest päevast hakkas Helle Meri täitma Eesti riigipea abikaasa üles-andeid.

Helle Meri on 1985. aastal sündinud Tuule Meri ema.

(Katke ametlikust eluloost.)

«Tema isiku kaudu loodi alus.»

Ettepaneku Helle Merile orden anda tegi teenetemärkide komiteele peaminister Juhan Parts. Taotluses teenetemärkide komiteele ta märgib: «Teened Eesti esimese leedi institutsiooni vormimisel, vabariigi presidendi abikaasa riiklike ülesannete, etiketi määratlemisel ja täitmisel, samuti heategevusliku patroonluse ja eestkoste edendamisel Eestis.»

Piret Saluri: «Läbi tema isiku loodi ju alus. Peaaegu tühjale kohale. Tänapäeva Eesti riigipea protokoll toetub siiski ka sõjaeelsele. Paljud tseremooniad, riigi tähtpäevad, ka ordenid, on sest ajast pärit. Kuid president Pätsil abikaasat polnud. Meil polnud presidendi abikaasat, enne kui selleks sai Helle Meri. Vabariigi presidendi abikaasa protokoll on loodud proua Helle Meri kaudu ja tema abiga.»

Helle Meri SOS-lasteküla patroonina

SOS-lasteküla direktor Sven Kreek: «Alati, kui ta meil käis, siis päris kindlasti ei teinud ta seda visiiti visiidi pärast. Talle läks korda see, kuidas meie lapsed siin elavad.

Tavaliselt tuli ta saatjaskonnata, käsundusohvitser vaid. Ei tahtnud, et need külastused oleks väga ametlikud.

Proua Meril tekkis eriline suhe ühe meie lasteküla poisiga, Meelisega. Meelis oli siis vist 14-15aastane. Ma ei teagi täpselt, miks just neil kahel hea klapp tekkis. Hiljem, kui Meelis juba noortekodus Keilas oli, Helle Meri küsis ikka, kuidas Meelisel läheb.

Nüüd on poiss juba suur ja õpib noorsootööd. Töötab maaklerina. Tal läheb hästi.

Nad on hiljem juhuslikult kohtunud, juttu rääkinud.»