• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

VE: Anger, Ain – bass

Autor Avo | Avaldatud: 30. dets. 2003

(06.01.2004)

Eesti lauljate võidukäik Angeri sabas

Heili Vaus-Tamm

Ruut Saksamaal ja Ameerikas ilma tegeva ooperisolisti Ain Angeri kontsert meelitas Estoniasse rekordiliselt publikut

Uudise pilt
Ain Anger laulab eesti publikule uuesti veel sel hooajal.

Estonia teatri aasta algas pühapäeval braavohüüetega lauljatele, kui koos nimeka bassi Ain Angeriga andis galakontserdi Eesti ooperilauljate paremik.

Pühapäevasel kontserdil oli Anger oma vabaduse ja laitmatu häälekasutusega Estonia teistest lauljatest peajagu üle. Kuigi juba enne suundumist Leipzigisse 2001. aastal, paistis Angeri loomulik rolliloome ja hea häälematerjal silma, on paariaastane viibimine maailmalavadel teda veel kõrgemale tasemele küpsetanud.

Kadunud poja külaskäik

Kas peame tundma kahju, et hea laulja võõrsil viibib? Nii käivad siin aeg-ajalt tuju tõstmas Kalle Randalu, Annely Peebo ja Järvide dünastia. Aga viimasel ajal on neile lisandunud suur hulk noori ooperilauljaid, kelle märkimisväärsetest edusammudest maailma kontserdi- ja ooperielu jälgiv Priit Kuusk aeg-ajalt Sirbis nupukesi kirjutab, ja kellest meil veel “vähe kasu on”. Tervet ooperilavastust eesti noorte ülihõivatud staarihakatistega nende seotuse ja iga hinna eest oma välismaa-otsast kinnihoidmise tõttu välja tuua ei õnnestu. Ja nii jääb järele kontserdivorm. Juba sel hooajal loodab Tallinna Filharmoonia publiku ette tuua Aile Asszonyi, Juhan Tralla ja uuesti Ain Angeri. Kutsuda tasub ka hiilgavat karjääri teinud Lauri Vasarat. Ja nii polegi eesti kultuuril enam kurb võõrsil viibivate lauljate pärast, vaid vastupidi, ta võidab sellest. Kes oleks ilma Angeri vahepealse tõusuta viitsinud tulla estoonlaste galakontserti kuulama? Pakun, et palju väiksem hulk publikut. Nüüd aga oli see Eesti lauljate võidukäik, mis sest et Angeri sabas.

“Saarlane Saksamaalt”

• Solistid: Ain Anger, Jaakko Ryhänen (Soome), Pille Lill, Heli Veskus, Vello Jürna, Aare Saal, Riina Airenne, Rauno Elp jt.
• Dirigent: Jüri Alperten
• Estonia sümfooniaorkester
• 4. jaanuaril Estonia teatris

Lisaks Angerile kaunistas galaõhtut üks maailma esilauljaid, praegu Eesti Muusikaakadeemia lauluosakonna juhina töötav kuulus soome bass Jaakko Ryhänen. Kontserdil paistis silma tema duett Ain Angeriga Verdi ooperist “Don Carlo”.

Lille võidukas lõpulaul

Estoonlastest tõusis kaunilt pehme ja ühtlase tämbri ning laitmatu esitusega esile Heli Veskus ja tuju tõstis puhaste soolodega osavalt mängiv orkester. Küll mitte nii kaelamurdva ülesandega kui mõnel teisel, aga hea esitusega veenas Riina Airenne ja oma stabiilsust tõestas Rauno Elp. Pille Lill veenas femme fatale dramaatilise soprani potentsiaaliga, raske üles-ande ja hea karakteriga jäi meelde Aare Saal, kordumatu tenoritämbriga võlus Vello Jürna. Eesti lauljate triumfina paiskus saali lisapala – “Traviata” joogilaul, mille lõpetas võidukalt Pille Lille kõrge do.

Allikas

xxx

Bass Ain Anger laulab laval aariaid, säde silmis
Piret Jaaks, PM reporter, 30.12.2003 

Ain Angeri (32) perekonnanime järgi otsustades võiks olla tegu vihase mehega (anger – ingl. k viha). Tegelikult on Anger Saaremaa mees, kes tänu oma bassihäälele teeb suurt karjääri välismaal. Nimelt murdis ta kolm hooaega tagasi Estonia rahvusooperist välja ja suundus Leipzigi ooperisse, kust peagi suundub edasi Viini riigiooperisse ja sealt Pariisi.

Praegu on saarlane taas kodus käimas, et anda aasta viimasel nädalal endises koduooperis Estonias galakontsert «Saarlane Saksamaalt» ja lüüa kaasa ka rahvusooperi aastalõpuballil.

Kas kunagise Estonia solistina tunnete, et Leipzig pakub teile suuremat väljakutset?

Teised lauljad küsivad siin, et kuidas sa seal tööd teed ja kellega, kas sul on seal oma õpetaja ning kuidas rolle ette valmistad. Tegelikult on seal maailm natuke rohkem avatud kui siin. Solistid saavad esineda erinevates ooperimajades. Tihti ei ole vaja lauluõpetajat, kes sind aitab, vaid üldine muusikaline tase on kõrge ja igapäevane töökeskkond viib edasi.

Kuid väljakutse osas?

Tookord tekkis kohe küsimus, et miks just minul vedas. Tegelikult enam seda küsimust pole aega esitada, sest tööd on nii palju. Olen kogu aeg ühes süsteemis sees. Iseseisvat tööd on seal väga palju, pead panema endale ise kohustused. Ei ole igapäevast tööd, mis kestaks üheksast neljani, vaid sa tead, et ühes punktis peab olema kõik perfektselt selge.

Kas teil on lemmikuid või ülimalt sümpaatseid rolle, mida tahaks mängida?

Näiteks Philip «Don Carlosest», laval olen teinud teda kahjuks vaid kaks korda. Ei saa öelda, et seda oleks kerge laulda, sest partii on raske. Aga see kuidagi sobib mulle. Saksamaal tahaks rohkem laulda vene asju, kuid Leipzigis pole ühtki vene ooperit repertuaaris. Seal vaadatakse pigem Pariisi kui ida poole. Näiteks Boriss Godunovi tahaks teha.

Kas bassi jaoks on piisavalt rolle või langevad need ühte spetsiifikasse?

Ma peaksin ükskord kokku lugema, mitu korda ma olen pidanud olema munk, preester või kirikutegelane. See on bassi tüüp. Aga ma ei ütleks, et bassi rollid on ühekülgsed.

Ühte tüüpi rolle tehes tekib vilumus ja just tahadki teha rolli, mida hästi oskad. Olemata munk reaalses elus, tuleb seda laval palju teha ja sul on püha vaimsus kohe peal. Ei ole palju otsimist.

Milline emotsioon teid laval valdab?

Ehk alles kaks aastat tagasi tuli arusaamine, et ei ole vahet, mis ooperis laulad. Igal pool on lava sama. Lava on töökoht ja kui sa sinna astud, siis loomulikult tuleb säde silmi. Kui sädet poleks, tuleks ilmselt mõnd muud tööd teha. Ega siis publik ei oota tühja lauljat, peab olema midagi erilist, mida sa lähed lavale ütlema.

Kas tunnete Saksamaal ka koduigatsust, kuidas mõjub kodulava?

Koduigatsus on ikka peal. See on keskkond, kus ma olen kasvanud ja mentaliteet on oma. Kõige raskem ongi laulda kodus, sest sult oodatakse palju rohkem. Räägitakse ju, et oled ju maailmas käinud, et pead olema midagi erilist. Samas, kui ma Estonia uksest sisenen ja mul on vaja jõuda ühest koridori otsast teise, siis ma ei saa, sest igaühega on palju rääkimist. See on väga meeldiv ja hea tunne. Ning kui näed, et kõigil silmad ümberringi säravad, siis tead, et tuled tõesti koju.

Mida ootate tulevikult? Uusi ja paremaid pakkumisi?

Eks ta nii ole. Ennekõike sõltub muidugi iseendast, aga palju on ka juhust, et õigel ajal õiges kohas olla. Mida mina saan teha, on see, et anda igal võimalikul juhul endast parim.

Kas on ka tulevikus plaanis end Eestiga siduda?

Ma laulan väga hea meelega Eestis, aga kahjuks pole aega. Täna rääkisime Neeme Kuningaga, et väga oleks vaja teha Kangro ooperile «Süda» videovariant.

Väga tore tükk oli ja liiga vähe on eesti ooperiloomingut jäädvustatud. Nüüd tulebki leida need üksikud päevad, millal see töö ära teha.

Mis teil Leipzigis hetkel pooleli on?

Järgmisel aastal tulevad Hoffmanni lood, siis «Traviata» ja V. Bellini «Montecchi ja Capulettit». Ning ka Verdi «Aida». Praegu ongi ettevalmistusperiood ja töö kontsertmeistriga.

Kuidas iseloomustaksite Estonia galakontserti, miks just ooperigurmaanidele?

Seal on väga tuntud aariad ja tõeliselt ilus muusika, mis soojendab südant. Ooperilauljatel on üks nali, et millal publik plaksutab.

Siis, kui tunneb loo ära. Tavaliselt teatakse ikka tenoriaariad rohkem ja neid ilmselt mängitakse ka tänu kuulsale kolmele tenorile ka enam.

Bassiaariaid teatakse vähem. Selles kontsertis on erinevad karakteristikad – koomilist, traagilist ja ka suurt armastust. Ja kõik mu endised kolleegid… Ei, ma ei saa öelda, et nad oleksid endised.

Sest nad on siin ikkagi mu kolleegid. See on nii hea tunne, et kõik on siin Eestis samamoodi ja midagi ei ole muutunud. Õhkkond on just selliselt hea nagu peab.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Urb, Tarmo ja Toomas – vennad muusikas

Autor Avo | Avaldatud: 30. dets. 2003

Vennad Urbid nautisid kõikjal publikumenu
Romi Erlach

Ruut Pärast kaheaastast pausi kodulavadel käinud

Ruut Tarmo ja Toomas Urb said fännidelt oodatult sooja vastuvõtu

Vennad Tarmo ja Toomas Urb lõpetasid eile kontserdiga Tallinnas Estonia kontserdisaalis oma Eesti tuuri, mille kõik neli kontserti läksid täissaalile.

“Estonia laval esinemine on meile kindlasti auasi – üldse mitte pugemise mõttes, aga meie jaoks on see lava püha koht,” ütles Toomas Urb eile Tallinnas kontserdieelset heliproovi lõpetades. 1988. aastal olid Urbid ühed esimesed inimesed, kellel Estonia laval n-ö soolokontsert lubati anda. “Vaatasime just selle 15 aasta taguse esinemise videosalvestust, päris naljakas – kontsert oli puhta saundi huvides ilma võimenduseta,” ütles Toomas Urb.

Lihtne ja minimalistlik

Soundchecki käigus paneb helireþissöör vendade hääled omavahel tasakaalu, timmib kitarri kõla monitoris ja valgustaja seab paika eriti minimalistliku valguslahenduse, kus peale ühe valgusvihu on lava kottpime. “Kõike, mida me teeme, iseloomustab lihtsus ja minimalistlikkus,” kommenteerib Toomas, kes läheb venna kitarrisaunde kontrollima päris saali tagaossa. “Mõtlesime kunagi, et laiendame oma kõlapilti ja proovisime anda kontserti koos pianistiga, aga see lõppes läbikukkumisega. Mees mängis oma süntesaatoril hoopis mingit muud asja kui meie, ta ei elanud absoluutselt sisse.”

</SCRIPT>“On väga meelitav saundiga mängida, aga pahatihti tehakse heliga igasuguseid imetrikke ka selleks, et täita tühjust,” nendib Tarmo Urb. “Mina pooldan Idamaade kunstis levinud arusaama, et tühjus annab mõttele ruumi.”
Tarmo Urb avastab pooletunnise proovi lõppedes oma mobiiltelefonist 12 vastamata kõnet. “Halloo, tere…piletid on 180 krooni, aga asi selles, et pileteid pole,” vastab ta järgmisele helinale. “No ikka on nii, et suur osa sõpru avastab alles viimaste kontserdieelsete tundide ajal, et nad tahavad kindlasti tulla.”

Unikaalne publik

Kolme esimese kontserdi põhjal on vennad veendunud, et eesti publikukultuur on unikaalne. “Eestlane on kontserdikuulajana heas mõttes väga tsiviliseeritud ja orienteeritud sellele, mida ta on kuulama tulnud,” märkis Toomas Urb. “Kui laval seisavad kaks meest ühe kitarriga ja laulavad-mängivad kaks tundi jutti ilma mingite efektideta ja saalist ei kosta nohinat ka, siis see on märkimisväärne.”

Urbidel on eriliselt hea meel, et nende kontserdid müüdi välja pea olematu eelreklaamiga. “Eks meie fännid teavad, kes me oleme, ja küsimus oli vaid selles, kas ja kuhu neil õnnestus pileteid hankida. Ja enamlevinud küsimus, mis meieni jõudis, oli see, et teete tuuri vahetult pärast jõule – ega teil ometi pole plaanis jõululaule laulda?” rääkis Tarmo. “Mille peale rahustasin neid, et ei – olen pagan.”

Ebakindlaim oli vendade meelest esimene, Pärnu kontsert. “Sealne saal oli meile täiesti avastamata maa, tundsime ennast seal nagu rallisõitjad rajal, mida pole varem proovinudki.” “Tartu on meie kodulinn, seal laulda oli äraütlemata soe tunne. Viljandlased jälle on vaieldamatult parimad kaasalauljad. Peaasi on aga kindlasti see, et live-esinemise maagia toimiks ja iga kuulaja leiaks oma laulu.”

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Jäger, Kaido – majandusmees

Autor Avo | Avaldatud: 30. dets. 2003

Kaido Jäger tõestab end Sigwari kaudu

Iga kord, kui sealiha hind kukub, jääb mõni seakasvataja vähemaks ja suuredki farmerid otsivad kogu kupatusele ostjat. Kaido Jägeril pole ligi üksteist aastat tagasi asutatud osaühingu Sigwar müümise mõtet kordagi pähe tulnud. Ehkki pakkumisi on talle tehtud.

“Vaevalt seda seakasvatust tahetakse, neid huvitab rohkem maa,” usub Kaido Jäger pakkujatest.

Mereäärne maa on hinnas. Nõnda hinnas, et Sigwarile on seda jagunud vähem kui pool vajadusest.

“Kui veel vabu maid oli, polnud meil raha. Nüüd saaks osta ainult kinnisvarafirmadelt või eraisikutelt,” tõdeb Jäger.

Sigwari algusaegadel polnud maad sedapalju vajagi. 1993. aasta 2. veebruaril loodud OÜ Sigwar tähendas esiotsa vaid ühtainukest sigalat. Ja Lüganuse kolhoosist jäänud võlgu, mis ühismajandi lagunedes tekkinud nelja osaühingu vahel laiali jagati (Sigwaril jäi tasuda 600 000 krooni).

Et võlga maksta, tuli Jägeril vastselt käiku läinud vorstitsehh kaubandusvalitsusele maha müüa. (Nelja aasta eest ostis ta pankrotti läinud tsehhi tagasi. Kaks aastat varem oli ta ostnud Maidla vorstitsehhi.)

Ühismajandist tekkinud neljast osaühingust on Sigwar praegu kõige kindlamalt jalul. Teine (Purtse) käis käest kätte, kuni pankrotti läks ja Jäger sealse sigala ära ostis. Kolmas (Varja) on kolmanda omaniku käes ja kannab Saka-Era nime. Neljas (Lüganuse) on taandunud eraloomapidamiseks.

“Üks viga sai ühistute loomisel tehtud,” on toona kolhoosiesimehe ametit pidanud Jäger tagantjärele tark. “Kolhoosis oli spetsialiste üle kolmekümne, aga ühistute ette polnud neist kedagi panna. Keegi ei tahtnud.”

Edu alus on ettenägelikkus

Põhjused, miks Sigwar püsima on jäänud, on Kaido Jäger endale põhjalikult selgeks mõelnud. “On vaja osata ette näha, vähemalt paar aastat ette planeerida, sest liha hinnad kõiguvad umbes poole aasta kaupa. Ja tugevat infot on vaja. Olin algusest peale Viru lihaühistu liige, sealt sain hästi palju infot.”

Kindlasti on põhjus seegi, et toorainet müüakse välja väga vähe, enamik liha töödeldakse ise valmistoodanguks. Sellepärast ei kõigu ka hinnad kuigivõrd.

Ja see, et toodangu kvaliteedile hinnaalandust ei tehta.

“Töötada tuleb selle heaks, et firma areneks ja selle väärtus kogu aeg tõuseks,” on Jäger veendunud. “Kui alguses võis Sigwarit hinnata miljoni krooni ringis, siis nüüd tuleb ikka paarkümmend korda rohkem.”

Stressi maandavad sport ja saun

Viimased üksteist aastat on Sigwar olnud Kaido Jägeri elu – 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas.

“Puhanud ma nende aastate jooksul ei olegi, ühe nädala ainult võtsin, sõitsin oma bussiga Euroopa läbi,” ütleb ta.

Sellegipoolest ei tunnista Jäger end väsinuks. “Kui saad midagi uut teha – see annab energiat juurde,” kinnitab ta. Jõudes kaks korda nädalas Maidlasse võrkpalli mängima ja peaaegu igal nädalal Vinni ujuma.

“Juhtide kõige suurem probleem ongi see, et vaimne ja füüsiline töö ei ole tasakaalus,” usub ta. “Peale spordi on veel saun, mis stressi maandab. Mina käin kodus peaaegu iga päev saunas.”

Jäger pole puhkuseplaane teinud isegi selleks ajaks, kui ükskord pensionile peaks jääma. “Võib-olla kuu-kaks sõidaks ringi, vaataks üle need kohad, kus ma veel käinud ei ole,” arvab ta.

Euroopa on enam-vähem läbi käidud. Nõukogude Liit lausa otsast otsani – ajal, mil Saka osakonna juhatajast Jäger põllumajandusministeeriumi määratud ühiskondliku instruktorina põllumajandusrongiga kaasa sõitis.

Kuigi Jäger pole suutnud endale puhkamise ajaks asendajat leida, ei tähenda see, et ta end asendamatuks peaks. “Ükskord võtab poeg juhtimise üle,” usub ta. “Praegu töötab ta ühes Saksa firmas, seal on nii hea materiaalne põhi, et pole mõtet ära tulla. Aga küll ta ükskord tuleb; oma firma on ikka väärtuslikum kui töötasu. Osanik on ta siin juba praegu.”

Mitu aastat ette mõtlev Kaido Jäger on tegelikult pensioniajani ette mõelnud küll. “Siis ma teen endale ühe rahulikuma firma. See võiks olla näiteks põllumajandustehnika hooldus – seda ju Ida-Virumaal üldse ei ole. Meil on kanalitega angaar olemas ja isegi üks kaks aastat Saksamaal õppinud mees on olemas. Kui teise sellise veel leiaks… Koju ma küll ei jää, vara veel!”

Kodus loomi ei pea

Kunagi ammu kasvatas Jägerite pere broilereid. Siis peeti jäneseid, pärast neid tulid lambad, seejärel noorloomad ja lõpuks sead.

“Kõik on läbi proovitud,” kinnitab ta. “Ega sel ajal muudmoodi saanudki, suuruke see palk siis oli.”

Kui rahavahetus kätte jõudis, müüdi pullid ja tõuloomad maha ning müügist saadud raha läks puha Sigwari loomiseks.

“Ega see raha kaduma läinud – siin firmas on ju kõik oma,” ei tee Jäger asjast numbrit.

Omaks peab Sigwarit ka Kaido Jägeri 6. klassis õppiv pojapoeg, kes kaelakandmise east saati loomaarstist vanaemal abiks on käinud.

Nii et firmaomanike järelkasv on tagatud.

Jaanalinde (vist) ikka ei tule

Mõne nädala taguses Maalehes andis Kaido Jäger aimu mõttest hakata sigade kõrval jaanalinde kasvatama.

Selle peale saatsid Eesti veterinaararstid talle suure hulga kirju, tutvustamaks kõikvõimalikke nõudmisi, mis nende hinnaliste lindude pidamise ja realiseerimisega kaasnevad. Võttis isu ära.

Aga midagi võiks sigade kõrval olla küll. Näiteks ðoti veised, kellele Sigwari mereäärsed maad hästi passiksid.

“Lihaveist võiks kasvatada küll,” arvab Jäger. “Nad on ju nii vähenõudlikud, elavad aasta läbi väljas ja saavad põhustki söönuks.”

Midagi eksootilisemat, näiteks tðintðiljasid, pole plaani võetud.

“Neid ei raatsiks ju tappa,” toob Jäger näiteks ühe neid loomakesi kasvatava tuttava, kelle tðintðiljakogukond just sel põhjusel üha suureneb.

KÜLLI KRIIS
Põhjarannik, kolmapäev, 24.12.2003

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Vilde, Margarita – pommikoerajuht

Autor Avo | Avaldatud: 30. dets. 2003

Margarita Vilde ja Alban saabuvad aasta lõpuks koju

Juulikuust alates Afganistanis olnud Jõhvi üksik-päästekompanii pommikoerajuht Margarita Vilde ja labrador Alban saabuvad koju veel sellel nädalal. Neljas missioon algab poole aasta pärast.

Margarita Vilde abikaasa Heiki Vilde sõnul ootavad nad missioonil olnud rühma tagasi juba sel nädalal. “Eriti pikalt me vestelda pole saanud, seega on raske öelda, kas nendel oli seal keerulisem kui minul aasta tagasi,” ütles Vilde, kes kuulus oma koerte Cheini ja Sammiga esimesse demineerijate gruppi, kes Afganistanis missioonil käisid. “Esimesena minna oli siiski vist raskem. Ameeriklased ise olid siis vaid pool aastat seal tegutsenud. Meie elamistingimused olid vahest kehvemad, kuid meie lahkumise ajaks need paranesid ja selle poolest oli järgmistel kindlasti kergem,” arvas ta ning tunnistas, et praeguseks, kolmandaks missiooniks olid eestlaste kogemused suuremad ning nad teadsid, mis neid sõjakoldes ees ootab.

Viieliikmeline Eesti demineerimismeeskond, kuhu ühe pommikoerajuhina kuulub ka Margarita Vilde, sõitis missioonile Afganistani pool aastat tagasi. Lisaks kuuluvad meeskonda veel üks pommikoerajuht, kaks demineerijat ja demineerimisgrupi juht.

Pärast kolmanda meeskonna saabumist tekib missioonil poole aasta pikkune paus. Uus meeskond sõidab Afganistani juulikuus. Heiki Vilde ütles, et ka temale on tehtud pakkumine uuele missioonile sõita, kuid otsustanud ta veel pole. “Alguses, kui oli jutt, et missioon jätkub kohe, ilma pausita, pakuti mulle samuti võimalust minna, kuid see oli mõeldamatu, kuna abikaasa alles saabub. Aga pool aastat on piisav vahe ja pikk aeg ning ma jõuan veel otsustada,” lisas ta.

Koeri oleks rohkem vaja

Valitsus kinnitas 11. detsembril päästeameti demineerimismeeskonna jätkamise Afganistanis üheks aastaks alates 2004. aasta 1. juulist. Missioonil viibiva päästemeeskonna koosseisus on selle ülem, 2 demineerijat ja 2 koerajuhti koos koertega. Tööd jätkatakse USA sõjaväebaasis Bagramis. Eesti demineerijad töötavad ühtse meeskonnana koos teiste riikide demineerijatega, meeskonna ülesanne on otsida baasi territooriumilt lõhkemata lõhkekehi ja need kahjutuks teha. Koerajuhid koos koertega tagavad turvalisuse baasi väravas, kontrollides sissetulevaid sõidukeid.

Vilde sõnul võiks riik, kes suunab oma demineerijaid ja pommikoeri välismissioonidele, rohkem rõhku panna koerte ja demineerijate ettevalmistusele. “Häid pommikoeri on meil täpselt sama palju kui kaks aastat tagasi. Riik peaks omalt poolt vaeva nägema ning pommikoerajuhtide palka tõstma, et inimesed sellele tööle tuleksid. Koerte ja inimeste ettevalmistamine on aeganõudev protsess – ei saa võtta suvalist koera ja öelda, et nii, see ongi nüüd pommikoer,” lausus ta.

Uue, juulikuus alguse saava missiooni eelarve suuruseks on esialgselt planeeritud 4 150 506 krooni. See koosneb demineerimismeeskonna transpordikuludest Afganistani ja tagasi, majutus- ja teeninduskuludest, nagu näiteks autode rent, samuti kulutustest sidele, toitlustusele ja koeratoidule. Lisaks sisaldab see meeskonnaliikmete töötasu, päevaraha, meeskonna õnnetusjuhtumi- ja tervisekindlustuse makseid ning ravimi- ja vaktsineerimiskulud. Neljanda missiooni tarvis ostetakse ka uut varustust – üks telk ja üks välisantenniga satelliittelefon.

GERLI ROMANOVITÐ
Põhjarannik, kolmapäev, 24.12.2003

 

xxx

Albanist sai tõeline staar

Margarita Vildega ligi pool aastat Afganistanis pomme otsinud Albanist sai tänu oma sõbralikule loomule ameeriklaste baasis tõeline staar, keda patsutati, paitati, sügati, imetleti ja pildistati. Rõõmsa loomuga koer käis isegi hospidalis pommiplahvatustest viga saanud lapsi lõbustamas, tema perenaine aga sai just seal aimu sõja koledusest.

“Kui ma kodust ära hakkasin minema, ütles Heiki mulle, et ma seal ikka kõike rahulikult teeksin, mitte ei sibliks nagu kodus,” räägib eestlaste kolmandas Afganistani-eðelonis ligi pool aastat koos koeraga pomme otsinud Margarita Vilde, kelle abikaasa esimeses koosseisus sõjajärgse Afganistani ülesehitamisel ameeriklasi aitas. “Tuletasin seda seal mitu korda meelde, sest alguses oli palavuse ja hõreda õhuga raske harjuda,” meenutab ta.

Kuumus ei teinud liiga mitte ainult inimestele – sellega oli hädas ka mustakarvaline Alban, kellel kuumad kivid ja harjumatu kruusane pind käpaalused padjad mõranema võtsid. “Lisaks sellele ei tahtnud koer käskluse peale istuda, vaid jäi kuidagi poolde vinna. Algul panin seda pahaks, kuid sain siis aru, et kivid on istumiseks liiga kuumad – mina ju seda läbi saabaste ei tundnud.” Kuuma suve ja liivatorme tuli Jõhvi päästekompanii pommikoeral ja tema juhil taluda vaid paar kuud.

Tekitas ameeriklastes imestust

Lisaks kuumadele kividele pidi Alban harjuma ka tavapärasest suurema töökoormusega. Ehkki ka Eestis ei ole koera tööpäev vaid mööda aedikut jooksmine, on sealne igapäevane kolmetunnine vahetus siiski midagi muud. Tavapärane oli, et töötundide jooksul tuli üle nuusutada ligi poolsada autot, oli ka päevi, kus see arv oli kaks korda suurem. “Vahepeal, kui oli näha, et ta on tüdinenud, peitsin autode vahele palli. Pärast seda oli ta jälle palju reipam,” räägib Margarita, kelle sõnul on pall mänguhimulisele Albanile parim autasu. Ehkki ta ei ütle ka maiustustest ära.

Eestlaste töövõtted tekitasid ameeriklastes imestust. Kui USA pommikoerajuhid näitavad koerale nuusutamiskoha näpuga ette, siis Eesti pommikoerad otsivad lõhkeainet iseseisvalt ning juhi ülesanne on kõrvalt jälgida ja leiule reageerida. “Kõik käisid, vaatasid ja imestasid, kuidas me töötame. Ja pildistasid pidevalt – pool maailma on vist Albani pilte täis,” muigab Margarita.

Koera pildistasid ka teised, mitte ainult ameeriklastest pommikoerajuhid. Sõbraliku loomuga kutsu sai üldiseks lemmikuks. Isegi koerapelglike kohalike seas leidus neid, kes julgesid Albanit tunnustavalt patsutada. “Kohalikud kardavad koeri ning ameeriklased kasutavad seda mõnikord ära, hirmutades neid vahetevahel oma koertega. Nende koerad on teistsugused – nad on õpetatud ka ründekoerteks,” teab Margarita.

Sõda jääb seinte taha

Ükskord kutsuti Alban lõbustama kohalikke lapsi, kes ameeriklaste baasi hospidali olid sattunud. “Seal avanes kole pilt,” tunnistab Margarita.

Hospidal oli ka ainus koht, kus Margarita peetud sõja koledust ja praeguse Afganistani elu ohtlikkust nägi. “Plahvatusi toimus seal küll ning sel ajal, kui mina seal olin, said kohalikud demineerijad, kes ameeriklaste juures kiirkursustel käisid, ka viga, aga kõik see toimus väljaspool baasi,” räägib ta.

Nädal enne Margarita kojusaabumist rünnati ka ameeriklaste baasi. “Öösel käis paar suuremat plahvatust, sain aru, et midagi on valesti, kuid magasin edasi, ei kuulnud isegi häiret, mis pärast seda anti,” jutustab Margarita. Tema sõnul oli plahvatusi kuulda kogu aeg, kuid peamiselt siiski päeval, kui demineerijad lõhkekehi kahjutuks tegid. “Alguses kikitasin küll iga paugu ja automaadivalangu peale kõrvu, aga hiljem harjusin ära.”

Kergem olla kui oodata

Margarita tunnistab, et pelgas Afganistani minekut ning mõtles enne sõitu nii mõnigi kord, miks ta küll nõusoleku andis. Oma esimesele lennureisile asutades oli ta nii suures ärevuses, et ei saanud arugi, kui ebamugav on sõjalennukiga sõitmine. “Alles siis, kui tagasi tulin, tajusin, et see tõuseb aeglaselt õhku ning seetõttu on surve kõrvades tugev ja olemine mitte just kõige mugavam,” räägib ta.

Aga sõit Saksamaalt koju oli juba palju meeldivam. Koeradki olid siis reisisalongis. “Tegelikult olen ma selle käiguga rahul. Ja Alban on mul ka nii tubli!” kiidab ta.

Margarita, kes on olnud nii missioonil kui oodanud sealt abikaasat, tunnistab, et kohapeal olla on kergem kui oodata. Pealegi langeb sellele poolele, kes kodus on, topeltkoormus – kahe vahel jaotatud majapidamistööd tuleb ühel ära teha. “Meie pere on missioonidele kulutanud aasta ja minu meelest on see piisav. Nüüd võiks olla teiste kord,” nendib ta.

Vaja on uut töökoera

Veebruaris peab peaaegu pool aastat head tööoskust näidanud Alban kaheksandat sünnipäeva ning Vilded kaaluvad uue koera ostmist, sest Albanile oleks vaja mantlipärijat, töökoera väljaõpetamine aga võtab aega. Uus koer hakkab tööle küll juba aasta ja mõne kuu vanusena, kuid Vilded on seisukohal, et uus koer peaks vähemalt aastakese vana koeraga koos töötama, et oma teadmisi kinnistada.

Margarita pole kutsika ostmises veel kindel. Uus koer toob muret juurde. Kutsika valiminegi on keeruline, sest labradoride arv Eestis ei ole suur ning olemasolevad on omavahel sugulased.

Kõige meelsamini võtaksid Vilded õpetada Albani järeltulija, sest viimase poeg Chein, kes töötab Heiki Vildega, on näidanud väga häid tulemusi ning on kiire pommileidja. “Koera tööomadused on väga tähtsad, aga need kipuvad hääbuma, sest armsa näoga pontsakaid labradore peetakse diivani- või näitusekoertena, aga see annab kohe nende kiiruses ja töötahtes tunda,” selgitab Vilde, kuid tunnistab, et ei kujuta ennast enam ette tegemas muud tööd kui pommikoerajuhi oma.

GERLI ROMANOVITÐ
Laupäev, 24.01.2004

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Chupa Chups – pulgakomm

Autor Avo | Avaldatud: 30. dets. 2003

Chupa Chups – pulgakomm 
30.12.2003PM Online järgi

80-aasta vanuseni elanud Enric Bernat Fontlladosa tõi Chupa Chupsi kommi turule 1958. aastal praegugi tuntud lillelise logoga, mille autoriks oli hispaanlasest kunstnik Salvador Dali.

Hispaanlasest laialt tuntud maiustuse Chupa Chups looja suri 27. detsembril Barcelonas.

Chupa Chups on praeguseks vallutanud oma pulgakommidega maailma – aastas toodetakse BBC Online’i andmetel neli miljardit Chupa Chupsi erinevates tehastes üle kogu maailma, sealhulgas Hiinas ja USA-s.

Chupa Chupse toodetakse rohkem kui 50-maitsega, näiteks ka chilli maitselisi Mehhiko turule.

Ettevõtte andmetel on Chupa Chups maailma enimmüüdud pulgakomm, mida turustatakse 170 riigis.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Nõiakaev, ka Tuhala Nõiakaev

Autor Avo | Avaldatud: 29. dets. 2003

(30.12.2003)

Tuhala veed keevad üle
Veiko Pesur

Pühapäeva hommikul tõusis Kose valla Virulase koopa ava kohal 2,35 meetrit üle Tuhala Nõiakaevu rakete servast ja üllatuslikult läks keset talve käima Eesti unikaalsemaid loodusnähtusi. Kuigi rahvapärimus süüdistab vee keema ajamises vihtlevaid nõidu, ei pea nõiajutt paika.

Tuhala looduskeskuse juhataja Ants Talioja on juba üheksanda põlve tuhalane ja mäletab, et neli-viis korda on kaev ka varem talviti keenud. “Korra ka vana-aastaõhtul, 1994. ja 1995. aasta vahetusel, kui võtsime siin kohaliku rahvaga uut aastat vastu,” märkis Talioja. Kohalik rahvas nimetab seda keemiseks, sest rahvapärimuse järgi hakkab vesi keema siis, kui Tuhala nõiad kaevus vihtlevad.

Enne vesi keema ei hakka, kui kaevust poolteist kilomeetrit ülespoole, Virulase koopa kohal on vee ase 2,35 meetrit kõrgem kui Nõiakaevu plate. “Tööle hakkab see ühendatud anumate põhimõttel – kui seal surve suureneb, siis hakkab Nõiakaev keema,” ütles Talioja, kes käib ise iga päev koopa juures veetaset kontrollimas.

“Kõigepealt hakkab vesi üle kaevu ääre nirisema, surve suureneb ja lõpuks hakkab vett tulema ümberringi, kohin suureneb kogu aeg,” kirjeldas ta.

Tänaseks võivad kraanid juba kinni olla

Kevadise keemisega praegust võrrelda ei saa. “Leva rabas alles lumi sulab ja mida rohkem seda sulab, seda rohkem vett peale tuleb. Täna õhtuks keeb ta kindlasti palju rohkem, aga mis öösel saab, seda me ei tea veel. Kui on miinus viis kraadi, siis tõmbab vee tagasi,” rääkis Talioja.

Kuigi põhiline keemisaeg on kevadeti, ei hakka kaev “tööle” mitte igal kevadel, pikim vaikuseaeg kestis neli aastat. Praegu kaevust väljuva vee kogus on umbes pool tavalisest. “Kui muidu tuleb välja sada liitrit sekundis, siis praegu ehk 50,” oletas looduskeskuse juhataja. Vesi voolab mööda orgu edasi Tuhala jõkke, sealt edasi Pirita jõkke, kust lõpuks suubub merre.

Taliojale teadaolevalt on kaev ühe aastaga enim kordi keenud 1981. aastal – siis tõusis vesi üle serva kuus korda. Isegi südasuvel on kaev keenud. 1999. aasta aprillis kestis vaatemäng aga kolm nädalat jutti.

Kaevust koos veega ka kala

Tuhala vesi on Talioja kinnitusel poole puhtam kui Tallinna joogivesi. “Kogu meie üheksa põlve on selle vee peal üles kasvanud. See on rabavesi, pruunika värvusega puhas vesi.”

“Kaevust tuleb välja ka kalu ja see ei ole udujutt. Alles mõni päev tagasi oli siin üks Paide grupp. Nii kui nad kaevu kaane lahti tegid, suur luts oli sees. Ka haugi on tulnud,” rääkis Talioja.

Majadele veed liiga ei tee, sest taluhooned on sada aastat tagasi nii täpselt paika pandud, et eluruumide all ei ole ühtegi veesoont.

Allikas

xxx

Tuhala nõiakaev hakkas üle ajama

TALLINN, 29. detsember (EPLO) – Soojad ja vihmased ilmad panid pühapäeval niiöelda keema Tuhala nõiakaevu. Tavaliselt juhtub see kevadiste suurvete aegu.

Tuhala on paikkond Kose vallas Harjumaal, mille asustuse vanus on ligi 3000 aastat. Tuhala kaevu juures asub ka Eesti võimsaim energiasammas, vahendas ETV.

Teadlaste arvates on nõiakaev üks unikaalsemaid loodusnähtusi Euroopas. Kaevu sügavus on ligi kaks ja pool meetrit ning selle vesi on soopäritolust tingituna veidi pruunikas.

Rahvapärimuse järgi hakkab Tuhala kaev keema siis kui kohalikud nõiad seal vihtlevad.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

AS Kalev ostis enamusosaluse küpsisetootjas AS Järle

Autor Avo | Avaldatud: 29. dets. 2003

AS Kalev ostis enamusosaluse küpsisetootjas AS Järle
29.12.2003 16:08PM Online

AS Kalev ostis 99,1 protsenti küpsisetootja AS Järle aktsiatest, tehingu hind oli 12,4 miljonit krooni. Tallinna Börsile saadetud teate järgi sõlmiti tehing 24. detsembril.

Pärast tehingut kuulub AS Järle aktsiates ja aktsiatega esindatud häältest üldkoosolekul 99,1% ehk 991 aktsiat AS Kalevile ning ülejäänud 9 aktsiat kuuluvad äikeaktsionäridele.

AS Järle aktsiate omandamisega soovib AS Kalev jõuliselt siseneda kohalikule küpsiseturule ning alustada tegevust saia- ja leivasektoris vastavalt ettevõtte pikaajalisele arengustrateegiale. AS Järlel on kindel positsioon Eesti küpsiseturul, mis annab AS Kalevile konkurentsieelise turuosa omandamise näol.

Ostusummast 6.788.350 krooni kuulus tasumisele tehingu sõlmimise päeval ja 4.600.000 krooni hiljemalt 31.03.2004. Lisaks kuulub hiljemalt 30.06.2004 tasumisele üks miljon krooni juhul, kui AS Järle 2003. majandusaasta auditeeritud kasumiks saavutatakse vähemalt 100.000 krooni.

Juhul, kui ostja ei täida maksekohustusi tähtaegselt, on müüjal õigus nõuda ostjalt leppetrahvi 0,03 protsenti mitte tähtaegselt tasutud summast.

AS Järle aktsiate omandiõigus läheb AS Kalevile üle ostuhinna esimese osamakse tasumisel müüjale. Müüja kohustub samaaegselt ostja-poolse ostuhinna tasumisega kandma aktsiad AS Kalevi poolt teatatud väärtpaberikontole. Juhul, kui müüja rikub lepingus antud kinnitusi või oma lepingujärgseid kohustusi, kohustub ta lisaks kohustuste täitmata jätmisest tekkinud kahju hüvitamisele tasuma leppetrahvi 500 tuhat krooni.

AS Järle toodab käesoleval ajal jahukondiitritooteid kahes tootmistsehhis. Jõhvis toodab ettevõte leiva-, saia- ja kondiitritooteid, Kiviõlis suhkruküpsiseid tuntud kaubamärkide Kohvi, Tee Ekstra, Vikerkaar, Tsitruse ja Lemmik all.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Priit Simson: Põhiseaduslikku lepet pole olemas

Autor Avo | Avaldatud: 29. dets. 2003
Põhiseaduslikku lepet pole olemas
Priit Simson, RVE, 27. detsember, 2003
Mõnede Eesti arvamusliidrite väited, et Euroopa konstitutsioonis tuleks pigem näha lepingut kui põhiseadust, on kantud puhtalt poliitilistest kaalutlustest, mille siht on välistada referendum selles küsimuses. Tutvudes lähemalt dokumendi sõnastusega, saab selgeks, et termin ”põhiseaduslik lepe” peab vett argikeeles, kuid mitte sisuliselt.

– – – – –

Kui jutuks tuleb Euroopa põhiseaduse kavand, muutub mitmete juhtivate euroteavitajate sõnavalik pedantseks. Tol õhtul kui põhiseaduse läbirääkimised ummikusse jooksid, parandas ETV korrespondent Indrek Treufeld teda küsitlevat uudisteankrut: “Margus, tegemist pole mitte põhiseaduse, vaid põhiseadusliku leppega.”

Ta pole ainus pedant. Samamoodi üritab keskerakondlik euroaktivist Peeter Kreitzberg veenda, et tõesti, see on lepe, mitte põhiseadus. Jah, ajakirjanduses räägitakse konstitutsioonist, aga see on rohkem þurnalistlik kõnepruuk.

Võib tunduda, et siin läheb juuksekarva lõhkiajamiseks, kuid ometi pole see nii. Seesama juuksekarv – kas põhiseadus või leping, otsustab, kas Eestis tuleb veel üks põhiseadusreferendum või mitte. Kui tegemist on tõesti välisleppega, siis jääb hääletus ära, kui aga konstitutsiooniga, siis tuleb rahval tulevikus minna hääletuskastide juurde.

Pedantne korrektuur on paraku mitmest paigast mõrane ja paistab, et sellal kui kogu Euroopa lahkab konstitutsiooni, mõtisklevad Eestis mõned ainult lepingust. Tutvudes nii inglise- kui eestikeelse variandiga ja vaadates ka saksakeelset teksti, süveneb veendumus, et selline asi nagu põhiseaduslik lepe on olemas ainult Eestil.

Mujal on rõhk sõnal “põhiseadus”, meil aga sõnal “lepe”. Tõsi küll, sõna “leping” on kõigi tõlkevariantide peakirjades. Sõnasõnalt anglosaksi tõlkeversiooni vaadates on dokumendi tiitliks “Leping, mis rajab Euroopale põhiseaduse.” Paraku teeb paber ise rõhuasetuse kärmelt selgeks, sest sõnad “Euroopa” ja “põhiseadus” on suures kirjafondis, “leping” aga märksa pisemalt.

Kui tegemist oleks kindlasti ennekõike leppega, siis nimetataks seda läbi teksti igal pool lühendatult lepinguks. Ometi kutsuvad nii eesti kui inglise tõlked seda läbivalt ja üheselt põhiseaduseks.

Nii teatab juba esimene artikkel, et “kajastades Euroopa kodanike ja riikide tahet ehitada ühist tulevikku, asutatakse käesoleva põhiseadusega Euroopa Liit”. Seega, asutatakse põhiseadusega, mitte lepinguga. Veelgi enam, eestikeelses versioonis on öeldud, et tegemist on eelnõuga. Eelnõud teatavasti on seadustel, mitte lepingutel. Lepingu puhul saaksime rääkida projektist või kavandist.

Järelikult ei kõnele rahvakeelt mitte need, kes paberit konstitutsiooniks nimetavad, vaid hoopis need, kes seda põhiseaduslikuks leppeks kutsuvad, sest ega ka nende termin pole juriidiliselt päris õige. Eelnõu eestindanud Õigustõlke Keskus kutsub seda hoopis “Euroopa põhiseaduse lepinguks” ja poliitikud-ajakirjanikud tarvitavad seega mugandatud väljendit.

Kes valitseb keelt, see kujundab ka olukordi omatahtsi ja seega on selliste lingvistiliste nihete taga mõjukad poliitilised kaalutlused – näiteks see, et jätta rahvas ilma võimalusest Euroopa põhiseaduse teemal kaasa rääkida, iseasi, mida tal öelda oleks.

Küsimus on ka vajaduses vaigistada rahva hirme rahvusliku suveräänsuse järjest suurema brüsseliseerimise ees. Kui nõustuda, et tegu on tõesti põhiseaduse, mitte lepinguga, annaks see uut hoogu vahepeal tagas tõmbunud oranþides särkides liitumisvastastele.

Põhiseaduse ümber hõljuv sõnadeudu on siiani peletanud vastuseid küsimusele, kas Eesti vajab rahvahääletust Euroopa konstitutsiooni küsimuses või mitte. Välisminister on siiani valitsuse pressikonverentsil andnud mõista, et tasub mõelda. Peaminister on viidanud, et pigem mitte.

Valitsusel oleks viimane aeg vabaneda tõlkepeitusest ja mõelda välja, kas Eesti põhiseadusest mitmeid kordi paksem ja juriidiliselt ülimuslik dokument vajaks rahva heakskiitu.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Jaanson, Kaido – professor

Autor Avo | Avaldatud: 29. dets. 2003

KAIDO JAANSON: Hegemooni likvideerimine
(29.12.2003)

Uudise pilt

Professor Kaido Jaanson ennustab ajaloolisi paralleele tõmmates Ameerika Ühendriikide ainuvalitsuse lõppemist maailmas juba lähematel aastakümnetel.

Käesolev ajalooline hetk rahvusvaheliste suhete arengus on murranguline. Seda rohkemgi kui praeguse sajandivahetuse või kahekümnenda sajandi lõikes.

Maailma rahvusvaheliste suhete telg on seni olnud Euroopa rahvusvahelised suhted ehk nende ajaline pikendus. Kujunenud Kolmekümneaastase sõja (1618-1648) järgselt, on nende sisuks olnud jõudude tasakaal. Vinklist välja on see tasakaal viimase kolme ja poole saja aasta jooksul läinud üksnes ajutiselt ja seda kõigest neljal korral. Neist kaks korda sõdade (Suure Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni sõdade päevil 1792-1815 ning hitlerliku Saksamaa tegevuse resultaadina 1938-1945) ja kaks korda sisemistel põhjustel.


Ajaloos…

Kuna praegune unipolaarne seisund maailmas on kujunenud samuti mitte sõjategevuse resultaadina, jätan esimesed kaks varianti kõrvale. Esimest korda eksisteeris meid huvitav olukord Prantsusmaa Euroopas Päikesekuninga, Louis XIV ajal (1660-1715), eriti selle valitsemise algperioodil, kordus see Suurbritannia näol täpselt kakssada aastat hiljem, 19. sajandi kuuekümnendail aastail.

Kuid multipolaarsus taastus mõlemal korral mõnekümne aasta jooksul, üheks, kui mitte peamiseks põhjuseks teiste suurriikide (esimesel juhul Inglismaa, Austria ja Venemaa, teisel korral Saksamaa, Ameerika Ühendriigid, Jaapan) pingutused unipolaarsuse ületamiseks, kusjuures abiks nende abinõude matkimine ja ülevõtmine, mis olid sisemiste arengute tulemusena teinud hegemoonist hegemooni. Viimane on seega ühteaegu nii stiimul kui eeskuju.

20. sajandil kujunesid globaalsed rahvusvahelised suhted pea täpselt sama malli kohaseks, nagu seda olid olnud Euroopa omad kolmsada aastat enne seda, Ameerika Ühendriigid etendamas Euraasia mandri suhtes sama rolli, mis Suurbritannial oli olnud Euroopa suhtes, seda geograafiliseltki – saareline asend peamisest tandrist veidi eemal.

Nagu öeldud, on ka nüüd globaalne jõudude tasakaal vinklist välja läinud rahuliku arengu, mitte otsese vallutustegevuse tagajärjel. Senistest situatsioonidest on see kõige sarnasem 17. sajandi teisele poolele. Tähelepanu väärivad kaks asjaolu. Üks neist on seotud nn jõudude tasakaalu pahupoolega, olukorraga, kus üks riikidest on nii tugev, et puudub vastukaal. See mõjutab riike, kel pole lootust üliriigi suhtes ise mingit tasakaalustavat jõudu luua, otsima tugeva riigi ehk hegemooni heasoovlikkust. Väliskommentaatorite ülesanne võiks olla analüüsida, kas ja kui palju esineb seda praegustes rahvusvahelistes suhetes.

…ja XXI sajandil

Ent veelgi intrigeerivam on teine küsimus – mis või kes võib lähima paari-kolmekümne aasta vältel moodustada vastukaalu Ameerika Ühendriikidele. Kui kaasaegses maailmas ringi vaadata, siis ei tule kandidaatidena kõne alla rohkem kui kolm riiki või riiklikku moodustist: Saksamaa oma Euroopa Liiduga, Hiina Rahvavabariik ja India.
Neist esimeses süsteemis toimuvad otsingud mahuvad kindlasti juba vastukaalu loomise protsessi raamesse, kuid on niivõrd keerukad ja mitmenurksed, et nõuaksid eri artiklit. Samad sõnad India kohta, kel seni erilisi ülemaailmseid pretensioone pole küll veel olnud, ent miski ei välista neid. Praeguses kontekstis loeb üksnes Hiina, mille tugevnevast majandussõjast Ühendriikidega on üha enam ja enam juttu.

Sellega seostub aga teinegi huvipakkuv probleem. Üks eeldusi, et Euroopas jõudude tasakaal nii pikka aega ja suhteliselt püsivalt eksisteeris, oli asjaolu, et selle maailmajao riigid on olnud suhteliselt ühte mõõtu – tugevuselt, olgu siis rahvaarvult või majanduselt ehk nende kombinatsioonidelt, teine ja kolmas osutusid enamasti tugevamaks kui esimene, mis võimaldas luua hegemoone ennetavaid, neid ohjeldavaid ja lõppeks hävitavaid koalitsioone.

Majandusliku võimsuse aluseks on aga tootlikkus, täpsemalt selle tase elaniku kohta. Nii nagu teoreetiliselt on võimalik ette kujutada ideaalset gaasi, on võimalik ka luua pilti olukorrast, mil see tase globaliseerumise jätkudes kunagi maailma elanike vahel võrdsustub.

Eeldusel, et EL ega India ei suuda moodustada mingit vastukaalu praegusele hegemoonile, võib siis tekkida situatsioon, et uus hegemoon, Hiina, ei kohta enam ohjeldavaid koalitsioone. Ent arvestades rahvusvaheliste suhete senist arengut, võib arvata, et nii ei juhtu ning Euroopa Liit Saksamaa juhtimisel ja India liiguvad senisest jõudsamalt maailmapoliitikasse. Vajadus vastustada hegemooni lihtsalt tingib seda. Missuguste tulemustega, see saab sajandi jooksul selgemaks.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Viiding, Linda – tõlkija

Autor Avo | Avaldatud: 29. dets. 2003

(29.12.2003)

Lahkus tõlkija Linda Viiding
Sirje Kiin

Ruut In memoriam

Ruut Linda Viiding 1906 – 2003

Laupäeval matsime Tallinna Metsakalmistule hea tõlkija ja üdini sügava kultuuriinimese Linda Viidingu, kes sai äsja novembris 97-aastaseks.

Vaatamata madalale, sompus ning vihmasele taevale oli see üks valgustavalt rikas kohtumiste ja meenutamiste päev väga mitmele põlvkonnale.

Minu kirjanduspõlvkonnale on Linda Viiding olnud eelkõige Juhan Viidingu ema, noorematele Elo Viidingu vanaema, veel noorematele Jaagup Kreemi vanaema, veidi vanematele aga kunstnik Märt Laarmani õde, kirjanik Paul Viidingu abikaasa, ajakirjanik Mari Tarandi, näitleja ja käsitöökunstniku Anni Kreemi ja muusik Reet Seina ema…

Kas tõesti mäletamegi seda meelekindlat eesti naist tema laste, lastelaste ja lähedaste kaudu, vaid nende läbi ja nende tõttu? Mäletame teda kui tsaariajast läbi kahe ilmasõja ja mitme okupatsiooni uue Eesti ajani ulatuvat ürgema, otsekui rahvuslikku ema-kujundit, kes läbi äreva sajandi ajas võrseid kultuurilooliselt põnevas sugupuus? Ei, siiski, mitte ainult tema arvukate kultuurinimedega järglaste pärast.

Linda Viiding oli ka ise looja, paljude juttude, luuletuste, eeskätt aga heade tõlgete autor talle nii lähedasest ja armsast soome keelest: ta on vahendanud erakordselt heas eesti keeles väärtuslikku soome kirjandusklassikat alates Topeliuse muinasjuttudest ja lõpetades Wuolijoe mälestuste ning Maiju Lassila ja Maria Jotuni näidenditega. Linda Viiding ei olnud lihtsalt tõlkija, ta armastas sügavalt soome keelt ja soome kirjandust ning tundis soome kultuuri. Ta oli aastakümneid elavaks kultuurisillaks kahe lähedase, ent poliitiliste takistuste tõttu üksteisest kunstlikult kaugele surutud sugulasrahva vaimuelu vahel. Tema kodu oli alati avatud lahkeks kultuurisuhtluseks, ta ei väsinud kunagi vaimustumast ega oma vaimustust jagamast. Ses mõttes ei saanud ta kunagi päris vanaks.

Ennekõike armastas Linda Viiding aga eesti keelt ja kultuuri, täpsemalt kultuurilugu. Tema enda isiksus kujunes aastakümnetega elavaks kultuurilooks: ta oli Eesti raadio esimene naisreporter, paljude kooride, seltside, ühingute aktiivne liige. Tema täpne ning terane mälu ning ülimalt rikas elukogemus lubas tal teha asjakohaseid märkusi, täiendusi ning küsimusi nii kodu-uurijate, kultuuriloolaste kui keeleteadlaste või tõlkijate kokkusaamistel. Linda Viiding ei puudunud naljalt üheltki olulisemalt kirjandus- või muusikaürituselt. Vaatamata kõrgele vanusele säilitas ta erakordselt virge vaimu ja imetlusväärse uudishimu kõige kultuuriliselt loova vastu lõpuni.

Oma suure avatuse juures oli ta ometi väga põhimõttekindel inimene; hoolimata kõrgest vanusest ei allunud ta niisama lihtsalt ega lasknud end allutada vaimsetele raamidele, mis tema tõekspidamistele ei vastanud. Ka tänapäeval harvaesinev inimlik õiglus- ja ühtekuuluvustunne ning tõearmastus oli tema tugev külg, jättes lähedastele ja sõpradele mälestuse temast kui truust ja innustavast kaaslasest.

Kui meil köigil, kaks-neli-kuus-kaheksa korda nooremail õnnestuks Linda Viidingu eeskujul hoida niisama elavana pikka kultuurimälu ja niisama ahnelt haarata endasse kõike uut, mis loob ja lehvitab meie ümber täna, oleks meie riik kindlasti vaimurikkam ja rahvas märksa õnnelikum.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud