AINO PERVIK: Võitja piimalõhna ei tunne
(29.12.2003)
Virumaa
Omavalitsused
Virumaa Entsüklopeedia
Meedia
Külastatavus
Admin
-
Tere taas!
Viimased postitused:
VE: Pervik, Aino – kirjanik
Postitatud rubriiki Määratlemata
Kommenteerimine suletud
VE: Helme, Rein – sõjaajaloolane, professor
| Rein Helme 21.02.1954 – 31.12.2003 Traagilise juhuse läbi lahkus meie hulgast 2003. aasta viimasel päeval Rein Helme – sõjaajaloolane, professor, ohvitser, poliitik ja riigiametnik. Rein Helme sündis 21. veebruaril 1954. aastal Pärnus. Kodust sai ta kaasa tõsise rahvusliku kasvatuse. 1977. aastal ajaloolasena Tartu Ülikooli lõpetanud Rein Helme paleuseks oli ning jäi Napoleon ja tema ajastu. Üks tema olulisemaid saavutusi selles vallas on kandidaadiväitekiri ja selle põhjal 1990. aastal avaldatud monograafia “1812. aasta Eestis ja Lätis”. Rein Helme arvukaid teadustöid iseloomustab faktitäpsus, ulatusliku arhiiviainese ja kirjanduse kasutamine ning särav kirjutuslaad. Kuni Eesti Vabariigi taas-iseseisvumiseni rakendas Rein Helme oma ajaloolasevõimeid ja korralduslikke oskusi mitmes koolis, arhiivinduses ja Ajaloo Instituudis. Armastatud lektor Eesti taasiseseisvumise järel pühendus Rein Helme talle omase innu ja hooga riigikaitsealasele ülesehitustööle. 1992. aastal valiti ta riigikogu liikmeks, kus ta täitis riigikaitsekomisjoni esimehe üles- andeid. Samuti kuulus ta NATO Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni. Tema teeneid Eesti kaitsejõudude ülesehitamisel ja meie kaitsestruktuuride rahvusvahelise koostöö väljakujundamisel on raske üle hinnata. 1995. aastal valiti Rein Helme tollase Riigikaitse Akadeemia sõjaajaloo õppetooli korraliseks professoriks. 1997. aastal kutsus kindral Johannes Kert kapten Rein Helme kaitseväe juhataja nõunikuks. Ohvitseriteenistuse, korraldusliku ja akadeemilise töö kõrvalt täiendas ta end riigikaitselistes õppeasutustes Austrias, Inglismaal, Prantsusmaal, Taanis ja Soomes, olles ka ise oodatud ja armastatud lektor. Tema sulest on ilmunud aukartustäratav arv uurimusi ja artikleid Eesti riigikaitsest ning kaitsepoliitikast paljudes keeltes ja mitmel maal. Napoleoni monograafia lõpetamata Rein Helmel jäi lõpetamata sõjaajalooline esseekogumik “Napoleoni marssalid ja kindralid”, teostamata jäi ka soov avaldada esimene eestikeelne originaalmonograafia Napoleonist. Viimastel aastatel oli Rein Helme ametis kaitseministeeriumi riigikaitselise hariduse ja teabe büroo spetsialistina. Rein Helme näol on perekond kaotanud armastava poja, abikaasa, isa ja venna, ajaloolased särava ja oma- näolise uurija, Eesti ohvitserkond ühe oma intellektuaalsema liikme, kolleegid kaitseministeeriumist hea ja abivalmis kaaslase. Rein Helme ärasaatmine toimub kolmapäeval, 7.01.2004 kell 12 kaitseministeeriumi saalis ning muldasängitamine Metsakalmistul. Kaitseministeerium |
 |
xxx
«Algul oli jutt, et lootust ei olegi…»Kirsti Vainküla, SLÕL, esmaspäev. 29. detsember 2003
 Arhiiv KUKKUS TREPIST ALLA: Kaitseministeeriumi riigikaitse hariduse ja teabe büroo spetsialist, sõjaajaloolasest professor dr. Rein Helme kukkus nii õnnetult, et lebab juba seitsmendat päeva haiglas. |
 Internet VÄÄRIKAS MÕISAHOONE: Saue mõisat on iseloomustatud epiteetidega – Baltimaade kaunimaid, hästi säilinud, väärtuslikumaid mõisaansambleid. Mõisa 200 aastat tagasi ehitatud puidust kahe meetri laiust laiade astmetega treppi kasutasid varem ballile minevad daamid. |
Kaitseministeeriumi õhtusöök Saue mõisas lõppes traagilise kukkumisega: tuntud sõjaajaloolane Rein Helme komistas trepil ja kukkus nii õnnetult, et lebab juba seitsmendat päeva teadvusetuna haiglas.
Kaitseministeeriumi riigikaitse hariduse ja teabe büroo spetsialist, professor dr. Rein Helme, 49, on täpselt seitse päeva lamanud Põhja-Eesti regionaalhaigla Mustamäe korpuse arstide valve all.
Eilseks oli Helme üle viidud operatsioonijärgsesse osakonda.
Komistas ja kukkus
Traagiline kukkumine juhtus nädal tagasi esmaspäeva hilisõhtul Saue mõisas, kus toimus kaitseministeeriumi töögruppide vastuvõtt – pidulik õhtusöök. Õhtu lõpul komistas Rein Helme laial puutrepil, nii et maandus pea ees laudpõrandale. Kiirabi viis Helme Mustamäe haiglasse.
«Helme komistas ja sai viga,» kinnitab kaitseministeeriumi avalike suhete osakonna juhataja Madis Mikko.
Kuigi ka Mikko viibis üritusel, ei näinud ta pealt, kuidas õnnetus juhtus. Ka on õnnetusest keelatud rääkida mõnel teisel kaitseministeeriumi töötajal. «Ta on haiglas, rohkem ma detailidest ei räägiks. Kõik loodavad tema kiiret taastumist,» lisas Mikko.
«Kõik me ootame.»
Rein Helme vend, endine suursaadik Mart Helme ütleb venna tervisliku seisundi kohta lühidalt: «Ei ole kiita.» Kuna Rein Helme abikaasa ja pojad ei soovi, et meest haiglas vaatamas käiakse, on vend seda arvestanud ja pole raviasutust väisanud.
«Kui ma kukkumisest kuulsin, oli algul selline jutt, et lootust ei olegi. Aga nüüd on õnneks juba teised jutud ja lootust siiski on. Hetkel on ta narkoosi all ja teadvuseta,» ütles Mart Helme.
Venna sõnul tehti Rein Helmele keeruline lõikus, kuid midagi täpsemat ei soovi arstid ennustada. «Operatsioon oli olnud väga raske. Ja niipalju kui mina kuulsin, suur verevalum saadi kätte. Oleme praegu kõik ootel, ei oska midagi teha ega arvata,» ohkab Mart Helme.
Tema sõnul on kriitiline päev täna, kui arstide konsiilium otsustab, kuidas edasi ravida.
«Ta on alati olnud kiire kõnnakuga. Eks ta läks jälle hoogsalt, komistas ja kukkus. Tal on ju raskust ka taga. Lisaks kukkus ta pea peale, see aga on meil kõigil õrn,» ütles Mart Helme.
Lihtsalt õnnetu juhtum
Saue mõisa omanik Jaan Kriisa, kes peab mõisa oma koduks, elab Rein Helme kukkumist raskelt üle.
Esmaspäeval, kui pidu toimus, oli ta küll kodus, kuid peoasjadesse ei sekkunud. Kriisa muutus murelikuks alles siis, kui kiirabi mõisa ette sõitis.
«Paha tunne on sees, meil pole midagi sellist varem juhtunud. See oli lihtsalt üks õnnetu kukkumine,» ütleb ta.
Omal käel Rein Helme seisundit uurida püüdes on Kriisa saanud kogu aeg ühe ja sama vastuse: koomas.
Mehe hinnangul ei saa treppi, kus Helme kukkus, kuidagi ohtlikuks pidada: «Puidust, kahe meetri laiune, laiade astmetega. 200 aastat tagasi ehitatud trepp, mida mööda käisid ballile minevad daamid üles-alla,» kirjeldab Kriisa kodutreppi.
«Võib kukkuda väga kõrgelt ja ei juhtu midagi. Võib ka lihtsalt libiseda ja surma saada,» ei oska ta trepis süüdlast näha.
Põhja-Eesti regionaalhaigla Mustamäe korpusest ei olnud eile võimalik kommentaare saada.
xxx
Ajaloolane Rein Helme suri haiglas teadvusele tulemata
31.12.2003 14:15BNS
Möödunud nädalal kaitseministeeriumi pidulikul õhtusöögil õnnetult kukkunud sõjaajaloolane professor Rein Helme (49) suri kolmapäeval haiglas teadvusele tulemata.
Põhja-Eesti regionaalhaigla pressiesindaja sõnul suri Helme raske peatrauma tagajärjel kolmapäeval (so 31. detsembril) kell 11.55.
Kaitseministeeriumi riigikaitse hariduse ja teabe büroo spetsialist Rein Helme kukkus möödunud teisipäeval Saue mõisas. Kukkumise tagajärjel tekkis tal aju kõvakelme alune verevalum, mistõttu teda opereeriti regionaalhaiglas samal päeval.
Hoolimata operatsioonist, ei tulnud Helme enam teadvusele ning kompuutertomograafilised uuringud näitasid ajukahjustuse süvenemist.
Postitatud rubriiki Määratlemata
Kommenteerimine suletud
VE: Gurtðenko, Ljudmilla – vene filmidiiva
Ljudmila Gurtðenko tõenäoliselt viimast korda Eestis
30.12.2003 08:06PM Online
Aastavahetusel annab Tallinna Radisson SASis enda sõnul viimase Eesti kontserdi legendaarne vene filmidiiva Ljudmila Gurtðenko, kirjutab SL Õhtuleht.
Radisson SAS Hotell on Ljudmila Gurtðenkole, ta abikaasale Sergei Seninile ja kahele koerakesele tuttav paik juba mullusest aastavahetusest ja kevadest, kui diiva Eestis kontsertturnee andis. «Juba kolmas kord, kui Radisson Tallinn on meile kodu,» ütleb 68-aastane Gurtðenko, kes saabub teisipäeval Lätist Tallinna. «Artisti kodu ongi ju ratastel ja hotellis.»
1956. aastal filmiga «Karnevaliöö» tuntuks saanud estraaditähele oli lõppev aasta töörohkem kui mullune: «Aastatega läheb ikka kiiremaks. Palju esinemisi, uut ja huvitavat. Vaid selles kuus oli 14 kontserti Saksamaal, peale nende Lätis, Ukrainas, kodus Venemaal, televisioonis,» võtab diiva aasta kokku.
Radisson SASi müügijuht Anna-Kai Tõrs kinnitab, et aastavahetuse peaesinejat on ootamas ta lemmik, mere- ja vanalinna vaatega nurgapealne sviit. «Kuna proua Ljudmila on meil juba mitu korda peatunud, siis me teame tema erisoove ja peame neid meeles,» kinnitab Tõrs.
«Gurtðenko on öelnud, et see on tema viimane avalik esimene Tallinnas. Rohkem ta ei plaani siia tulla,» märgib Tõrs. Kui mullu oli aastavahetus Ljudmila Gurtðenkoga Radisson SASis välja müüdud peamiselt vene turistidele, siis tänavu tuli loetud arv 1815-krooniseid peopileteid ka vabamüüki.
Postitatud rubriiki Määratlemata
Kommenteerimine suletud
VE: Anger, Ain – bass
| Eesti lauljate võidukäik Angeri sabas Heili Vaus-Tamm
Estonia teatri aasta algas pühapäeval braavohüüetega lauljatele, kui koos nimeka bassi Ain Angeriga andis galakontserdi Eesti ooperilauljate paremik. Pühapäevasel kontserdil oli Anger oma vabaduse ja laitmatu häälekasutusega Estonia teistest lauljatest peajagu üle. Kuigi juba enne suundumist Leipzigisse 2001. aastal, paistis Angeri loomulik rolliloome ja hea häälematerjal silma, on paariaastane viibimine maailmalavadel teda veel kõrgemale tasemele küpsetanud. Kadunud poja külaskäik Kas peame tundma kahju, et hea laulja võõrsil viibib? Nii käivad siin aeg-ajalt tuju tõstmas Kalle Randalu, Annely Peebo ja Järvide dünastia. Aga viimasel ajal on neile lisandunud suur hulk noori ooperilauljaid, kelle märkimisväärsetest edusammudest maailma kontserdi- ja ooperielu jälgiv Priit Kuusk aeg-ajalt Sirbis nupukesi kirjutab, ja kellest meil veel “vähe kasu on”. Tervet ooperilavastust eesti noorte ülihõivatud staarihakatistega nende seotuse ja iga hinna eest oma välismaa-otsast kinnihoidmise tõttu välja tuua ei õnnestu. Ja nii jääb järele kontserdivorm. Juba sel hooajal loodab Tallinna Filharmoonia publiku ette tuua Aile Asszonyi, Juhan Tralla ja uuesti Ain Angeri. Kutsuda tasub ka hiilgavat karjääri teinud Lauri Vasarat. Ja nii polegi eesti kultuuril enam kurb võõrsil viibivate lauljate pärast, vaid vastupidi, ta võidab sellest. Kes oleks ilma Angeri vahepealse tõusuta viitsinud tulla estoonlaste galakontserti kuulama? Pakun, et palju väiksem hulk publikut. Nüüd aga oli see Eesti lauljate võidukäik, mis sest et Angeri sabas.
Lisaks Angerile kaunistas galaõhtut üks maailma esilauljaid, praegu Eesti Muusikaakadeemia lauluosakonna juhina töötav kuulus soome bass Jaakko Ryhänen. Kontserdil paistis silma tema duett Ain Angeriga Verdi ooperist “Don Carlo”. Lille võidukas lõpulaul Estoonlastest tõusis kaunilt pehme ja ühtlase tämbri ning laitmatu esitusega esile Heli Veskus ja tuju tõstis puhaste soolodega osavalt mängiv orkester. Küll mitte nii kaelamurdva ülesandega kui mõnel teisel, aga hea esitusega veenas Riina Airenne ja oma stabiilsust tõestas Rauno Elp. Pille Lill veenas femme fatale dramaatilise soprani potentsiaaliga, raske üles-ande ja hea karakteriga jäi meelde Aare Saal, kordumatu tenoritämbriga võlus Vello Jürna. Eesti lauljate triumfina paiskus saali lisapala – “Traviata” joogilaul, mille lõpetas võidukalt Pille Lille kõrge do. |
||||||
|
xxx
Bass Ain Anger laulab laval aariaid, säde silmis
Piret Jaaks, PM reporter, 30.12.2003
Ain Angeri (32) perekonnanime järgi otsustades võiks olla tegu vihase mehega (anger – ingl. k viha). Tegelikult on Anger Saaremaa mees, kes tänu oma bassihäälele teeb suurt karjääri välismaal. Nimelt murdis ta kolm hooaega tagasi Estonia rahvusooperist välja ja suundus Leipzigi ooperisse, kust peagi suundub edasi Viini riigiooperisse ja sealt Pariisi.
Praegu on saarlane taas kodus käimas, et anda aasta viimasel nädalal endises koduooperis Estonias galakontsert «Saarlane Saksamaalt» ja lüüa kaasa ka rahvusooperi aastalõpuballil.
Kas kunagise Estonia solistina tunnete, et Leipzig pakub teile suuremat väljakutset?
Teised lauljad küsivad siin, et kuidas sa seal tööd teed ja kellega, kas sul on seal oma õpetaja ning kuidas rolle ette valmistad. Tegelikult on seal maailm natuke rohkem avatud kui siin. Solistid saavad esineda erinevates ooperimajades. Tihti ei ole vaja lauluõpetajat, kes sind aitab, vaid üldine muusikaline tase on kõrge ja igapäevane töökeskkond viib edasi.
Kuid väljakutse osas?
Tookord tekkis kohe küsimus, et miks just minul vedas. Tegelikult enam seda küsimust pole aega esitada, sest tööd on nii palju. Olen kogu aeg ühes süsteemis sees. Iseseisvat tööd on seal väga palju, pead panema endale ise kohustused. Ei ole igapäevast tööd, mis kestaks üheksast neljani, vaid sa tead, et ühes punktis peab olema kõik perfektselt selge.
Kas teil on lemmikuid või ülimalt sümpaatseid rolle, mida tahaks mängida?
Näiteks Philip «Don Carlosest», laval olen teinud teda kahjuks vaid kaks korda. Ei saa öelda, et seda oleks kerge laulda, sest partii on raske. Aga see kuidagi sobib mulle. Saksamaal tahaks rohkem laulda vene asju, kuid Leipzigis pole ühtki vene ooperit repertuaaris. Seal vaadatakse pigem Pariisi kui ida poole. Näiteks Boriss Godunovi tahaks teha.
Kas bassi jaoks on piisavalt rolle või langevad need ühte spetsiifikasse?
Ma peaksin ükskord kokku lugema, mitu korda ma olen pidanud olema munk, preester või kirikutegelane. See on bassi tüüp. Aga ma ei ütleks, et bassi rollid on ühekülgsed.
Ühte tüüpi rolle tehes tekib vilumus ja just tahadki teha rolli, mida hästi oskad. Olemata munk reaalses elus, tuleb seda laval palju teha ja sul on püha vaimsus kohe peal. Ei ole palju otsimist.
Milline emotsioon teid laval valdab?
Ehk alles kaks aastat tagasi tuli arusaamine, et ei ole vahet, mis ooperis laulad. Igal pool on lava sama. Lava on töökoht ja kui sa sinna astud, siis loomulikult tuleb säde silmi. Kui sädet poleks, tuleks ilmselt mõnd muud tööd teha. Ega siis publik ei oota tühja lauljat, peab olema midagi erilist, mida sa lähed lavale ütlema.
Kas tunnete Saksamaal ka koduigatsust, kuidas mõjub kodulava?
Koduigatsus on ikka peal. See on keskkond, kus ma olen kasvanud ja mentaliteet on oma. Kõige raskem ongi laulda kodus, sest sult oodatakse palju rohkem. Räägitakse ju, et oled ju maailmas käinud, et pead olema midagi erilist. Samas, kui ma Estonia uksest sisenen ja mul on vaja jõuda ühest koridori otsast teise, siis ma ei saa, sest igaühega on palju rääkimist. See on väga meeldiv ja hea tunne. Ning kui näed, et kõigil silmad ümberringi säravad, siis tead, et tuled tõesti koju.
Mida ootate tulevikult? Uusi ja paremaid pakkumisi?
Eks ta nii ole. Ennekõike sõltub muidugi iseendast, aga palju on ka juhust, et õigel ajal õiges kohas olla. Mida mina saan teha, on see, et anda igal võimalikul juhul endast parim.
Kas on ka tulevikus plaanis end Eestiga siduda?
Ma laulan väga hea meelega Eestis, aga kahjuks pole aega. Täna rääkisime Neeme Kuningaga, et väga oleks vaja teha Kangro ooperile «Süda» videovariant.
Väga tore tükk oli ja liiga vähe on eesti ooperiloomingut jäädvustatud. Nüüd tulebki leida need üksikud päevad, millal see töö ära teha.
Mis teil Leipzigis hetkel pooleli on?
Järgmisel aastal tulevad Hoffmanni lood, siis «Traviata» ja V. Bellini «Montecchi ja Capulettit». Ning ka Verdi «Aida». Praegu ongi ettevalmistusperiood ja töö kontsertmeistriga.
Kuidas iseloomustaksite Estonia galakontserti, miks just ooperigurmaanidele?
Seal on väga tuntud aariad ja tõeliselt ilus muusika, mis soojendab südant. Ooperilauljatel on üks nali, et millal publik plaksutab.
Siis, kui tunneb loo ära. Tavaliselt teatakse ikka tenoriaariad rohkem ja neid ilmselt mängitakse ka tänu kuulsale kolmele tenorile ka enam.
Bassiaariaid teatakse vähem. Selles kontsertis on erinevad karakteristikad – koomilist, traagilist ja ka suurt armastust. Ja kõik mu endised kolleegid… Ei, ma ei saa öelda, et nad oleksid endised.
Sest nad on siin ikkagi mu kolleegid. See on nii hea tunne, et kõik on siin Eestis samamoodi ja midagi ei ole muutunud. Õhkkond on just selliselt hea nagu peab.
Postitatud rubriiki Määratlemata
Kommenteerimine suletud
VE: Urb, Tarmo ja Toomas – vennad muusikas
| Vennad Urbid nautisid kõikjal publikumenuRomi Erlach
“Estonia laval esinemine on meile kindlasti auasi – üldse mitte pugemise mõttes, aga meie jaoks on see lava püha koht,” ütles Toomas Urb eile Tallinnas kontserdieelset heliproovi lõpetades. 1988. aastal olid Urbid ühed esimesed inimesed, kellel Estonia laval n-ö soolokontsert lubati anda. “Vaatasime just selle 15 aasta taguse esinemise videosalvestust, päris naljakas – kontsert oli puhta saundi huvides ilma võimenduseta,” ütles Toomas Urb. Lihtne ja minimalistlik Soundchecki käigus paneb helireþissöör vendade hääled omavahel tasakaalu, timmib kitarri kõla monitoris ja valgustaja seab paika eriti minimalistliku valguslahenduse, kus peale ühe valgusvihu on lava kottpime. “Kõike, mida me teeme, iseloomustab lihtsus ja minimalistlikkus,” kommenteerib Toomas, kes läheb venna kitarrisaunde kontrollima päris saali tagaossa. “Mõtlesime kunagi, et laiendame oma kõlapilti ja proovisime anda kontserti koos pianistiga, aga see lõppes läbikukkumisega. Mees mängis oma süntesaatoril hoopis mingit muud asja kui meie, ta ei elanud absoluutselt sisse.” </SCRIPT>“On väga meelitav saundiga mängida, aga pahatihti tehakse heliga igasuguseid imetrikke ka selleks, et täita tühjust,” nendib Tarmo Urb. “Mina pooldan Idamaade kunstis levinud arusaama, et tühjus annab mõttele ruumi.” Unikaalne publik Kolme esimese kontserdi põhjal on vennad veendunud, et eesti publikukultuur on unikaalne. “Eestlane on kontserdikuulajana heas mõttes väga tsiviliseeritud ja orienteeritud sellele, mida ta on kuulama tulnud,” märkis Toomas Urb. “Kui laval seisavad kaks meest ühe kitarriga ja laulavad-mängivad kaks tundi jutti ilma mingite efektideta ja saalist ei kosta nohinat ka, siis see on märkimisväärne.” Urbidel on eriliselt hea meel, et nende kontserdid müüdi välja pea olematu eelreklaamiga. “Eks meie fännid teavad, kes me oleme, ja küsimus oli vaid selles, kas ja kuhu neil õnnestus pileteid hankida. Ja enamlevinud küsimus, mis meieni jõudis, oli see, et teete tuuri vahetult pärast jõule – ega teil ometi pole plaanis jõululaule laulda?” rääkis Tarmo. “Mille peale rahustasin neid, et ei – olen pagan.” Ebakindlaim oli vendade meelest esimene, Pärnu kontsert. “Sealne saal oli meile täiesti avastamata maa, tundsime ennast seal nagu rallisõitjad rajal, mida pole varem proovinudki.” “Tartu on meie kodulinn, seal laulda oli äraütlemata soe tunne. Viljandlased jälle on vaieldamatult parimad kaasalauljad. Peaasi on aga kindlasti see, et live-esinemise maagia toimiks ja iga kuulaja leiaks oma laulu.” |
|
Postitatud rubriiki Määratlemata
Kommenteerimine suletud
VE: Jäger, Kaido – majandusmees
Kaido Jäger tõestab end Sigwari kaudu
Iga kord, kui sealiha hind kukub, jääb mõni seakasvataja vähemaks ja suuredki farmerid otsivad kogu kupatusele ostjat. Kaido Jägeril pole ligi üksteist aastat tagasi asutatud osaühingu Sigwar müümise mõtet kordagi pähe tulnud. Ehkki pakkumisi on talle tehtud.
“Vaevalt seda seakasvatust tahetakse, neid huvitab rohkem maa,” usub Kaido Jäger pakkujatest.
Mereäärne maa on hinnas. Nõnda hinnas, et Sigwarile on seda jagunud vähem kui pool vajadusest.
“Kui veel vabu maid oli, polnud meil raha. Nüüd saaks osta ainult kinnisvarafirmadelt või eraisikutelt,” tõdeb Jäger.
Sigwari algusaegadel polnud maad sedapalju vajagi. 1993. aasta 2. veebruaril loodud OÜ Sigwar tähendas esiotsa vaid ühtainukest sigalat. Ja Lüganuse kolhoosist jäänud võlgu, mis ühismajandi lagunedes tekkinud nelja osaühingu vahel laiali jagati (Sigwaril jäi tasuda 600 000 krooni).
Et võlga maksta, tuli Jägeril vastselt käiku läinud vorstitsehh kaubandusvalitsusele maha müüa. (Nelja aasta eest ostis ta pankrotti läinud tsehhi tagasi. Kaks aastat varem oli ta ostnud Maidla vorstitsehhi.)
Ühismajandist tekkinud neljast osaühingust on Sigwar praegu kõige kindlamalt jalul. Teine (Purtse) käis käest kätte, kuni pankrotti läks ja Jäger sealse sigala ära ostis. Kolmas (Varja) on kolmanda omaniku käes ja kannab Saka-Era nime. Neljas (Lüganuse) on taandunud eraloomapidamiseks.
“Üks viga sai ühistute loomisel tehtud,” on toona kolhoosiesimehe ametit pidanud Jäger tagantjärele tark. “Kolhoosis oli spetsialiste üle kolmekümne, aga ühistute ette polnud neist kedagi panna. Keegi ei tahtnud.”
Edu alus on ettenägelikkus
Põhjused, miks Sigwar püsima on jäänud, on Kaido Jäger endale põhjalikult selgeks mõelnud. “On vaja osata ette näha, vähemalt paar aastat ette planeerida, sest liha hinnad kõiguvad umbes poole aasta kaupa. Ja tugevat infot on vaja. Olin algusest peale Viru lihaühistu liige, sealt sain hästi palju infot.”
Kindlasti on põhjus seegi, et toorainet müüakse välja väga vähe, enamik liha töödeldakse ise valmistoodanguks. Sellepärast ei kõigu ka hinnad kuigivõrd.
Ja see, et toodangu kvaliteedile hinnaalandust ei tehta.
“Töötada tuleb selle heaks, et firma areneks ja selle väärtus kogu aeg tõuseks,” on Jäger veendunud. “Kui alguses võis Sigwarit hinnata miljoni krooni ringis, siis nüüd tuleb ikka paarkümmend korda rohkem.”
Stressi maandavad sport ja saun
Viimased üksteist aastat on Sigwar olnud Kaido Jägeri elu – 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas.
“Puhanud ma nende aastate jooksul ei olegi, ühe nädala ainult võtsin, sõitsin oma bussiga Euroopa läbi,” ütleb ta.
Sellegipoolest ei tunnista Jäger end väsinuks. “Kui saad midagi uut teha – see annab energiat juurde,” kinnitab ta. Jõudes kaks korda nädalas Maidlasse võrkpalli mängima ja peaaegu igal nädalal Vinni ujuma.
“Juhtide kõige suurem probleem ongi see, et vaimne ja füüsiline töö ei ole tasakaalus,” usub ta. “Peale spordi on veel saun, mis stressi maandab. Mina käin kodus peaaegu iga päev saunas.”
Jäger pole puhkuseplaane teinud isegi selleks ajaks, kui ükskord pensionile peaks jääma. “Võib-olla kuu-kaks sõidaks ringi, vaataks üle need kohad, kus ma veel käinud ei ole,” arvab ta.
Euroopa on enam-vähem läbi käidud. Nõukogude Liit lausa otsast otsani – ajal, mil Saka osakonna juhatajast Jäger põllumajandusministeeriumi määratud ühiskondliku instruktorina põllumajandusrongiga kaasa sõitis.
Kuigi Jäger pole suutnud endale puhkamise ajaks asendajat leida, ei tähenda see, et ta end asendamatuks peaks. “Ükskord võtab poeg juhtimise üle,” usub ta. “Praegu töötab ta ühes Saksa firmas, seal on nii hea materiaalne põhi, et pole mõtet ära tulla. Aga küll ta ükskord tuleb; oma firma on ikka väärtuslikum kui töötasu. Osanik on ta siin juba praegu.”
Mitu aastat ette mõtlev Kaido Jäger on tegelikult pensioniajani ette mõelnud küll. “Siis ma teen endale ühe rahulikuma firma. See võiks olla näiteks põllumajandustehnika hooldus – seda ju Ida-Virumaal üldse ei ole. Meil on kanalitega angaar olemas ja isegi üks kaks aastat Saksamaal õppinud mees on olemas. Kui teise sellise veel leiaks… Koju ma küll ei jää, vara veel!”
Kodus loomi ei pea
Kunagi ammu kasvatas Jägerite pere broilereid. Siis peeti jäneseid, pärast neid tulid lambad, seejärel noorloomad ja lõpuks sead.
“Kõik on läbi proovitud,” kinnitab ta. “Ega sel ajal muudmoodi saanudki, suuruke see palk siis oli.”
Kui rahavahetus kätte jõudis, müüdi pullid ja tõuloomad maha ning müügist saadud raha läks puha Sigwari loomiseks.
“Ega see raha kaduma läinud – siin firmas on ju kõik oma,” ei tee Jäger asjast numbrit.
Omaks peab Sigwarit ka Kaido Jägeri 6. klassis õppiv pojapoeg, kes kaelakandmise east saati loomaarstist vanaemal abiks on käinud.
Nii et firmaomanike järelkasv on tagatud.
Jaanalinde (vist) ikka ei tule
Mõne nädala taguses Maalehes andis Kaido Jäger aimu mõttest hakata sigade kõrval jaanalinde kasvatama.
Selle peale saatsid Eesti veterinaararstid talle suure hulga kirju, tutvustamaks kõikvõimalikke nõudmisi, mis nende hinnaliste lindude pidamise ja realiseerimisega kaasnevad. Võttis isu ära.
Aga midagi võiks sigade kõrval olla küll. Näiteks ðoti veised, kellele Sigwari mereäärsed maad hästi passiksid.
“Lihaveist võiks kasvatada küll,” arvab Jäger. “Nad on ju nii vähenõudlikud, elavad aasta läbi väljas ja saavad põhustki söönuks.”
Midagi eksootilisemat, näiteks tðintðiljasid, pole plaani võetud.
“Neid ei raatsiks ju tappa,” toob Jäger näiteks ühe neid loomakesi kasvatava tuttava, kelle tðintðiljakogukond just sel põhjusel üha suureneb.
KÜLLI KRIIS
Põhjarannik, kolmapäev, 24.12.2003
Postitatud rubriiki Määratlemata
Kommenteerimine suletud
VE: Vilde, Margarita – pommikoerajuht
Margarita Vilde ja Alban saabuvad aasta lõpuks koju
Juulikuust alates Afganistanis olnud Jõhvi üksik-päästekompanii pommikoerajuht Margarita Vilde ja labrador Alban saabuvad koju veel sellel nädalal. Neljas missioon algab poole aasta pärast.
Margarita Vilde abikaasa Heiki Vilde sõnul ootavad nad missioonil olnud rühma tagasi juba sel nädalal. “Eriti pikalt me vestelda pole saanud, seega on raske öelda, kas nendel oli seal keerulisem kui minul aasta tagasi,” ütles Vilde, kes kuulus oma koerte Cheini ja Sammiga esimesse demineerijate gruppi, kes Afganistanis missioonil käisid. “Esimesena minna oli siiski vist raskem. Ameeriklased ise olid siis vaid pool aastat seal tegutsenud. Meie elamistingimused olid vahest kehvemad, kuid meie lahkumise ajaks need paranesid ja selle poolest oli järgmistel kindlasti kergem,” arvas ta ning tunnistas, et praeguseks, kolmandaks missiooniks olid eestlaste kogemused suuremad ning nad teadsid, mis neid sõjakoldes ees ootab.
Viieliikmeline Eesti demineerimismeeskond, kuhu ühe pommikoerajuhina kuulub ka Margarita Vilde, sõitis missioonile Afganistani pool aastat tagasi. Lisaks kuuluvad meeskonda veel üks pommikoerajuht, kaks demineerijat ja demineerimisgrupi juht.
Pärast kolmanda meeskonna saabumist tekib missioonil poole aasta pikkune paus. Uus meeskond sõidab Afganistani juulikuus. Heiki Vilde ütles, et ka temale on tehtud pakkumine uuele missioonile sõita, kuid otsustanud ta veel pole. “Alguses, kui oli jutt, et missioon jätkub kohe, ilma pausita, pakuti mulle samuti võimalust minna, kuid see oli mõeldamatu, kuna abikaasa alles saabub. Aga pool aastat on piisav vahe ja pikk aeg ning ma jõuan veel otsustada,” lisas ta.
Koeri oleks rohkem vaja
Valitsus kinnitas 11. detsembril päästeameti demineerimismeeskonna jätkamise Afganistanis üheks aastaks alates 2004. aasta 1. juulist. Missioonil viibiva päästemeeskonna koosseisus on selle ülem, 2 demineerijat ja 2 koerajuhti koos koertega. Tööd jätkatakse USA sõjaväebaasis Bagramis. Eesti demineerijad töötavad ühtse meeskonnana koos teiste riikide demineerijatega, meeskonna ülesanne on otsida baasi territooriumilt lõhkemata lõhkekehi ja need kahjutuks teha. Koerajuhid koos koertega tagavad turvalisuse baasi väravas, kontrollides sissetulevaid sõidukeid.
Vilde sõnul võiks riik, kes suunab oma demineerijaid ja pommikoeri välismissioonidele, rohkem rõhku panna koerte ja demineerijate ettevalmistusele. “Häid pommikoeri on meil täpselt sama palju kui kaks aastat tagasi. Riik peaks omalt poolt vaeva nägema ning pommikoerajuhtide palka tõstma, et inimesed sellele tööle tuleksid. Koerte ja inimeste ettevalmistamine on aeganõudev protsess – ei saa võtta suvalist koera ja öelda, et nii, see ongi nüüd pommikoer,” lausus ta.
Uue, juulikuus alguse saava missiooni eelarve suuruseks on esialgselt planeeritud 4 150 506 krooni. See koosneb demineerimismeeskonna transpordikuludest Afganistani ja tagasi, majutus- ja teeninduskuludest, nagu näiteks autode rent, samuti kulutustest sidele, toitlustusele ja koeratoidule. Lisaks sisaldab see meeskonnaliikmete töötasu, päevaraha, meeskonna õnnetusjuhtumi- ja tervisekindlustuse makseid ning ravimi- ja vaktsineerimiskulud. Neljanda missiooni tarvis ostetakse ka uut varustust – üks telk ja üks välisantenniga satelliittelefon.
GERLI ROMANOVITÐ
Põhjarannik, kolmapäev, 24.12.2003
xxx
Albanist sai tõeline staar
Margarita Vildega ligi pool aastat Afganistanis pomme otsinud Albanist sai tänu oma sõbralikule loomule ameeriklaste baasis tõeline staar, keda patsutati, paitati, sügati, imetleti ja pildistati. Rõõmsa loomuga koer käis isegi hospidalis pommiplahvatustest viga saanud lapsi lõbustamas, tema perenaine aga sai just seal aimu sõja koledusest.
“Kui ma kodust ära hakkasin minema, ütles Heiki mulle, et ma seal ikka kõike rahulikult teeksin, mitte ei sibliks nagu kodus,” räägib eestlaste kolmandas Afganistani-eðelonis ligi pool aastat koos koeraga pomme otsinud Margarita Vilde, kelle abikaasa esimeses koosseisus sõjajärgse Afganistani ülesehitamisel ameeriklasi aitas. “Tuletasin seda seal mitu korda meelde, sest alguses oli palavuse ja hõreda õhuga raske harjuda,” meenutab ta.
Kuumus ei teinud liiga mitte ainult inimestele – sellega oli hädas ka mustakarvaline Alban, kellel kuumad kivid ja harjumatu kruusane pind käpaalused padjad mõranema võtsid. “Lisaks sellele ei tahtnud koer käskluse peale istuda, vaid jäi kuidagi poolde vinna. Algul panin seda pahaks, kuid sain siis aru, et kivid on istumiseks liiga kuumad – mina ju seda läbi saabaste ei tundnud.” Kuuma suve ja liivatorme tuli Jõhvi päästekompanii pommikoeral ja tema juhil taluda vaid paar kuud.
Tekitas ameeriklastes imestust
Lisaks kuumadele kividele pidi Alban harjuma ka tavapärasest suurema töökoormusega. Ehkki ka Eestis ei ole koera tööpäev vaid mööda aedikut jooksmine, on sealne igapäevane kolmetunnine vahetus siiski midagi muud. Tavapärane oli, et töötundide jooksul tuli üle nuusutada ligi poolsada autot, oli ka päevi, kus see arv oli kaks korda suurem. “Vahepeal, kui oli näha, et ta on tüdinenud, peitsin autode vahele palli. Pärast seda oli ta jälle palju reipam,” räägib Margarita, kelle sõnul on pall mänguhimulisele Albanile parim autasu. Ehkki ta ei ütle ka maiustustest ära.
Eestlaste töövõtted tekitasid ameeriklastes imestust. Kui USA pommikoerajuhid näitavad koerale nuusutamiskoha näpuga ette, siis Eesti pommikoerad otsivad lõhkeainet iseseisvalt ning juhi ülesanne on kõrvalt jälgida ja leiule reageerida. “Kõik käisid, vaatasid ja imestasid, kuidas me töötame. Ja pildistasid pidevalt – pool maailma on vist Albani pilte täis,” muigab Margarita.
Koera pildistasid ka teised, mitte ainult ameeriklastest pommikoerajuhid. Sõbraliku loomuga kutsu sai üldiseks lemmikuks. Isegi koerapelglike kohalike seas leidus neid, kes julgesid Albanit tunnustavalt patsutada. “Kohalikud kardavad koeri ning ameeriklased kasutavad seda mõnikord ära, hirmutades neid vahetevahel oma koertega. Nende koerad on teistsugused – nad on õpetatud ka ründekoerteks,” teab Margarita.
Sõda jääb seinte taha
Ükskord kutsuti Alban lõbustama kohalikke lapsi, kes ameeriklaste baasi hospidali olid sattunud. “Seal avanes kole pilt,” tunnistab Margarita.
Hospidal oli ka ainus koht, kus Margarita peetud sõja koledust ja praeguse Afganistani elu ohtlikkust nägi. “Plahvatusi toimus seal küll ning sel ajal, kui mina seal olin, said kohalikud demineerijad, kes ameeriklaste juures kiirkursustel käisid, ka viga, aga kõik see toimus väljaspool baasi,” räägib ta.
Nädal enne Margarita kojusaabumist rünnati ka ameeriklaste baasi. “Öösel käis paar suuremat plahvatust, sain aru, et midagi on valesti, kuid magasin edasi, ei kuulnud isegi häiret, mis pärast seda anti,” jutustab Margarita. Tema sõnul oli plahvatusi kuulda kogu aeg, kuid peamiselt siiski päeval, kui demineerijad lõhkekehi kahjutuks tegid. “Alguses kikitasin küll iga paugu ja automaadivalangu peale kõrvu, aga hiljem harjusin ära.”
Kergem olla kui oodata
Margarita tunnistab, et pelgas Afganistani minekut ning mõtles enne sõitu nii mõnigi kord, miks ta küll nõusoleku andis. Oma esimesele lennureisile asutades oli ta nii suures ärevuses, et ei saanud arugi, kui ebamugav on sõjalennukiga sõitmine. “Alles siis, kui tagasi tulin, tajusin, et see tõuseb aeglaselt õhku ning seetõttu on surve kõrvades tugev ja olemine mitte just kõige mugavam,” räägib ta.
Aga sõit Saksamaalt koju oli juba palju meeldivam. Koeradki olid siis reisisalongis. “Tegelikult olen ma selle käiguga rahul. Ja Alban on mul ka nii tubli!” kiidab ta.
Margarita, kes on olnud nii missioonil kui oodanud sealt abikaasat, tunnistab, et kohapeal olla on kergem kui oodata. Pealegi langeb sellele poolele, kes kodus on, topeltkoormus – kahe vahel jaotatud majapidamistööd tuleb ühel ära teha. “Meie pere on missioonidele kulutanud aasta ja minu meelest on see piisav. Nüüd võiks olla teiste kord,” nendib ta.
Vaja on uut töökoera
Veebruaris peab peaaegu pool aastat head tööoskust näidanud Alban kaheksandat sünnipäeva ning Vilded kaaluvad uue koera ostmist, sest Albanile oleks vaja mantlipärijat, töökoera väljaõpetamine aga võtab aega. Uus koer hakkab tööle küll juba aasta ja mõne kuu vanusena, kuid Vilded on seisukohal, et uus koer peaks vähemalt aastakese vana koeraga koos töötama, et oma teadmisi kinnistada.
Margarita pole kutsika ostmises veel kindel. Uus koer toob muret juurde. Kutsika valiminegi on keeruline, sest labradoride arv Eestis ei ole suur ning olemasolevad on omavahel sugulased.
Kõige meelsamini võtaksid Vilded õpetada Albani järeltulija, sest viimase poeg Chein, kes töötab Heiki Vildega, on näidanud väga häid tulemusi ning on kiire pommileidja. “Koera tööomadused on väga tähtsad, aga need kipuvad hääbuma, sest armsa näoga pontsakaid labradore peetakse diivani- või näitusekoertena, aga see annab kohe nende kiiruses ja töötahtes tunda,” selgitab Vilde, kuid tunnistab, et ei kujuta ennast enam ette tegemas muud tööd kui pommikoerajuhi oma.
GERLI ROMANOVITÐ
Laupäev, 24.01.2004
Postitatud rubriiki Määratlemata
Kommenteerimine suletud
VE: Chupa Chups – pulgakomm
Chupa Chups – pulgakomm
30.12.2003PM Online järgi
80-aasta vanuseni elanud Enric Bernat Fontlladosa tõi Chupa Chupsi kommi turule 1958. aastal praegugi tuntud lillelise logoga, mille autoriks oli hispaanlasest kunstnik Salvador Dali.
Hispaanlasest laialt tuntud maiustuse Chupa Chups looja suri 27. detsembril Barcelonas.
Chupa Chups on praeguseks vallutanud oma pulgakommidega maailma – aastas toodetakse BBC Online’i andmetel neli miljardit Chupa Chupsi erinevates tehastes üle kogu maailma, sealhulgas Hiinas ja USA-s.
Chupa Chupse toodetakse rohkem kui 50-maitsega, näiteks ka chilli maitselisi Mehhiko turule.
Ettevõtte andmetel on Chupa Chups maailma enimmüüdud pulgakomm, mida turustatakse 170 riigis.
Postitatud rubriiki Määratlemata
Kommenteerimine suletud
VE: Nõiakaev, ka Tuhala Nõiakaev
xxx Tuhala nõiakaev hakkas üle ajama Tuhala on paikkond Kose vallas Harjumaal, mille asustuse vanus on ligi 3000 aastat. Tuhala kaevu juures asub ka Eesti võimsaim energiasammas, vahendas ETV. Teadlaste arvates on nõiakaev üks unikaalsemaid loodusnähtusi Euroopas. Kaevu sügavus on ligi kaks ja pool meetrit ning selle vesi on soopäritolust tingituna veidi pruunikas. Rahvapärimuse järgi hakkab Tuhala kaev keema siis kui kohalikud nõiad seal vihtlevad. |
||
 |
Postitatud rubriiki Määratlemata
Kommenteerimine suletud
VE: Beagle 2 – Marsi-masin
Marsi-masin võis laskuda kraatrisse
(30.12.2003)
Foto: reuters
Jõulupühal Marsile jõudnud uurimissond Beagle 2 võis langeda ühte hiljuti avastatud kraatrisse, mille lähedal oli ka aparaadi kavandatud maandumiskoht, tõdesid missiooniga seotud teadlased.
Seni pole Beagle endast raadiosignaaliga märku andnud ning luhtunud on ka katsed saada aparaadiga ühendust Maalt ja Marsi ümber tiirlevalt Odyssey kosmoselaevakeselt.
Kilomeetrine kraater
Umbes kilomeetrise läbimõõ-duga kraater asub peaaegu maandumisellipsi keskel, kuhu Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) Beagle pidigi laskuma. See avastati piltidelt, mille oli teinud Marsi ümber tiirlev sond Global Surveyor. Ülesvõte kraatrist saadeti Beagle’i meeskonnale alles üleeile õhtul, teatas BBC.
Esialgu peavad teadlased aparaadi kraatrisse langemist siiski vähevõimalikuks. Sellegipoolest nimetas Beagle’i looja professor Colin Pillinger seda võimalust “absoluutselt halvimaks stsenaariumiks”, mille puhul pole Beagle’il võimalik Maaga ühendust pidada. Kuid ta lisas: “Oleks ikka ääretu ebaõnn, kui see oleks tõesti kraatrisse langenud.”
Teiste võimalustena, miks Beagle’iga pole ühendust saadud, on pakutud kellaviga, tarkvara jukerdamist, antenniriket, päikesepatareide laadimatust ja purunemist maandumisel.
Uus katse jaanuaris
Kellaviga tähendaks seda, et Beagle annab signaale ajal, mil teleskoobid ega Odyssey teda ei jälgi. See võimalus on siiski pea-aegu välistatud. Tarkvaraviga võib takistada aparaadil and-meid kopeerimast. Kui maandumise järel ei avanenud päiksepatareide paneelid, siis ei suutnud Beagle kas üldse energiat salvestada ega pidanud vastu esimest öödki või toodetakse energiat liialt vähe raadioühenduse loomiseks. Signaali edastamist võib takistada ka antenni kahjustus.
Beagle’i meeskonna hinnangul on neil enim lootust aparaat “kätte saada” umbes järgmisel nädalavahetusel, kui nad saavad otsingutes kasutada Mars Ex-pressi – nn emalaeva, mis viis Beagle’i Marsi orbiidile ja kukutas siis tolle planeedile. Praegu on Express Marsist eemaldumas, kuid tänase mootorikäivitamise järel peaks Express pöörduma tagasi Marsi polaarorbiidile.
Express peaks jõudma heale positsioonile oma “beebi” otsingute alustamiseks 4. jaanuaril. Just sel ajal peaks Marsile maanduma USA uurimisaparaat Spirit ning siis peab praegu Beagle’it otsiv Odyssey hakkama “kantseldama” Spiritit ega saa enam tegelda ESA masinaga. EPL