Aasta: Film – Surnud pole, aga lõhnab imelikult
24.12.2003 00:01Andres Maimik, dokumentalist ja kriitik
Lõppeva kinoaasta kohta lajataks meeleldi ühe Frank Zappa parafraseeringu: «Kino ei ole veel surnud, aga ta lõhnab veidi imelikult». Jõulisemalt kui kunagi enne on päevakorras kinokultuuri äripool: ostu-müügi, vahetuse, rendi-levi, kasumimarginaalide küsimused. Ütleme kino, mõtleme kinnisvara.
Õnneks läks seekord kapitalismuse raudrusikas meie sihverplaadist lähedalt mööda. Eesti Filmi Sihtasutus hakkas kaheteistkümnendal tunnil tegutsema ja rentis Sõpruse saali ajutiseks väärtfilmide näitamise kohaks. Kümme punkti!
Viriseda pole mõtet, seisud võiksid sitemadki olla. Sakalasse valmib uus kinokompleks. Uus kultuuriminister osutus kinosõbraks. Kodune mängufilmitootmine on saavutanud stabiilse rütmika – kaks filmi aastas.
Pärast priimusfilmi «Nimed marmortahvlil» tour de force’i on promotsioonist saanud filmitootmise lahutamatu osa. Rahvafilm «Vanad ja kobedad saavad jalad alla» on töösse rakendanud kõik äraproovitud müügitehnikad. «Sigade revolutsiooni» ja «Täna öösel me ei maga» tandrilt kostab meediamüra liigagi tihedalt. Paljukannatanud «Somnambuul» andis oma tabletikese ka kunstiliselt nõudlikumale publikule.
On tore, et suur ja võimukas mängufilm pole välja suretanud selliseid väikevorme nagu dokumentaalfilm. Aja märk on dokumentalistika kohanemine nishitooteks – klassikalise autoridoki asemele astuvad visuaalsed biograafiad suurmeeste elust, reisikirjad, populaarteaduslikud uurimused etc.
Sellel foonil on ülisümpaatne Ilmar Raagi ja ETV donkihhotlik initsiatiiv käivitada dokumentaalsari «Eesti lood». Tegelikult on 2003. aastal valminud paar päris kobedat dokumentaali, näiteks Meelis Muhu «Meeleavaldaja» või Kristiina Davidjantsi «Intiimne linn».
Suure hüppe ootuses
Eesti animatsioon esineb oma tuntud tubliduses. Minu ja mu poja lemmikud on Ülo Pikkovi «Ahvi aasta» ja Hardi Volmeri «Barbarite sissetung». Lühimängufilmiþanr on omamoodi meistrikool uustulnukatele. Sellel aastal said käe valgeks kolleeg reklaamiäris Andrus Tuisk ja koolivend Raimo Jõerand. Võõras keelekeskkonnas lihvisid oma lavastajameisterlikkust vanad olijad Marko Raat, Andri Luup ja Hendrik Toompere.
Kui eelmist kinoaastat nimetatakse Nüganeni aastaks, siis sellel aastal ühtki suurkuju üle teiste nii kirkalt ei sära. Saab näha, kas järgmist aastat jäädakse meenutama Kilmi ja Reinumäe või Ilmar Taska või mõne tundmatu geeniuse nimega.
Elab ju eesti filmi establishment permanentses suure hüppe (rahvusvaheline levi, Cannes-Berliin-Veneetsia) ootuses.
Noppeid lõppeva aasta kodumaisest filmi- ja kinoelust
Vaatajad naasevad eesti filmi juurde
Mullu, peamiselt «Nimed marmortahvlil» tõukel, tõusis kodumaise filmi vaadatavus 11%-ni, mis läheneb juba Põhjamaade tasemele. Tänavu kogus eesti film esialgsetel andmetel kuni 140 000 vaatajat, mis moodustab kinokülastuste koguarvust kusagil 8-9%, tubli tulemus seegi, kui vahepealset madalseisu arvestada. Vaataja huvist räägib kas või see, et isegi nii kunstiline film nagu «Somnambuul» sai kokku üle 10 000 külastuse.
«Somnambuul» jagab kriitikud kahte lehte
Üllatus, aga Sulev Keeduse kauaoodatud filmi ei saatnudki kriitikute üksmeelne kiiduümin. Oli neid, kes nimetasid seda üheks kõigi aegade mõjusaimaks eesti filmiks, nagu neidki, kes tampisid selle maa põhja.
Tagantjärele tundub, et osa arvajatest teritas hambaid vale asja kallal – sisuliste kvaliteetide asemel sattus hambusse filmi ideoloogia, seesama lohutu maailmapilt, mille Keedus klassikalise auteur’ina nii veenvalt visualiseerib.
Näis, kuidas võtab filmi vastu muu maailm – «Somnambuuli» rahvusvaheline esilinastus on Rotterdamis, sealse festivali võistlusprogrammis.
Eesti tootjatele avaneb Euroopa rahakott
Media Plusi programm on toonud seni Eesti tootjatele tagasi kuus korda rohkem raha, kui riik on sisse maksnud. Tegemist on miljonitega (kokku 7): suurima noosi – 3,5 miljonit krooni – tõi hiljaaegu ära Ruut, kes valmistab ette dokumentaalfilmide seeriat «Kuum külm sõda».
Minister päästab Tallinna kinosid
Kõigepealt kärgatas kõu Sõpruse kino kohal, siis selgus, et Tallinn on pannud müüki ka Kosmose. Lihtne olnuks väita, et pole meie asi, linn tegi. Ent meie filmilemb minister Urmas Paet, ilmselt ka avalikkuse survet tundes, viskus ambrasuurile ja tulemus on käes: Sõprus jätkab kinona, ja veel millisena – väärtfilmikeskusena. Kosmos on aga vähemalt esialgu müüginimekirjast maas.
PÖFF kolib kobarkinno
«Kas see on mingi halb nali või?» kõlas esimene kommentaar, mis ilmus võrku pärast seda, kui Postimees oli kirjutanud Pimedate Ööde filmifestivali kolimisest kobarkinno.
Tagantjärele võib öelda, et läks nii ja naa: kaotasid need, kelle jaoks PÖFF tähendab eelkõige vaimset, sõltumatut ruumi koos intensiivse seltsieluga, nimetagem neid idealistideks; võitis aga tavaline kinokülastaja, kes läheneb festivalile funktsionaalselt – ta istus mugavamas toolis ja vaatas filmi õige kvaliteedi ja heliga. Funktsionalistliku lähenemise ülekaalu märkis ka uus publikurekord – festivali seanssidele osteti 44 500 piletit.
Tulevik näitab, kui suure kala pistis kotti kobarkino ise, kellele see oli tugev imagoloogiline samm ja positsiooni kindlustamine enne konkureeriva multipleksi tulekut.
xxx
| Andres Maimik: Solidaarsus ja elitism 10.06.2006 PostimeesAndres Maimik Andres Maimik leiab, et Eesti ühiskond on vähe solidaarne, mistõttu on ta lihtsalt manipuleeritav.
|
|
|
Indiast tagasi lennates pidin üle elama tillukese kultuurišoki. Veetsin kolm nädalat keset tüütuseni armastusväärseid vuntsidega mehi ning uhkeid emandaid, kes kulglesid ringi, lastekari sari otsas rippumas. Olin tasapisi hakanud unustama, milline keskmine rahvuskaaslane välja näeb. Ja lõpuks kohtasin neid väikese lennumasina pardal: turrad ja tusased mehed ning šašlõkivorsti jumega naised, kelle kurbi silmi ümbritsevad ripsmetuši tahkunud klombid. Tasane inimtropp taarub taltsalt salongijärjekorras. Sügavalt kõhuõõnest hakkab pinnale ujuma sisemine eestlane, tunnen mingit imelikku kokkukuuluvust selle kahkja kummitusrahvaga. Ja siis heidab kanistritäie bensiini minu vastläitunud solidaarsustunglasse selja tagant kostev prööge: «Türa, sa kosserdad siin! Tõmba eest, idioot!» Nimelt paigutasin seljakotti üles sahtlisse ja jäin ette ühele keskealisele isasele eestlasele. Ning ma mõtlesin. Mis, kurat, vaevab meid, et me nii vaevased välja paistame? Puhkuselõpp? Kuhu kadus elurõõm? On seda kunagi olnudki? Kas see on meie rahvusliku karakteri pärisosa? Või peab põhjust otsima meie tuulise ja paese maalapi geograafilisest asupaigast, või ajaloolisest taagast, kõigist neist pimedaist O ja N aastatest? Tüütu. Ometi elame juba teist aastakümmet suhtelise vabaduse tingimustes ja enamik inimesi mäletab vabaks saamise eufoorilist hingamist. Kus on Lennart Suure kuulutatud rahvuslik koosmeel? Üks põhjus on kindlasti vanade perekondlike, hõimkondlike ja kogukondlike sidemete lahtisõlmumises. Traditsiooniliste kogukondade liikmele pakub elukindlust kuulumine kindlasse inimkooslusesse, ühes kõigi selle seaduste ja seaduspäradega. Siit ka teistsugused ootused – normiks pole ronimine ja ihaldamine, vaid kestev kohalolu – see, et jätkad isade tööd ja kuulud traditsiooni, järgid reegleid ja täidad tavandeid. Keskmine hindu on õnnelikum kui keskmine eestlane. Eesti on modernse ühiskonnana turbokiirusel kihutanud eemale kogukondlikest regulatsioonidest ning tagasiteed iidse tasakaalu juurde ei näe ka paadunuim maausuline. Kapitalistlik väärtussüsteem tõstab üles individuaalse eneseteostuse kui õnne valemi ning SKP kasvule orienteeritud mõtteviis toonitab egoismi kui edasiviivat jõudu. Greed is good. Ühe elektroonikapoe avamisel pakuti piiratud hulgal tuhandekrooniseid telereid. Inimhulgad tormasid, trügisid, turnisid, rebisid, rapsisid, rahmasid, väänasid, roomasid, rutjusid üksteisest üle ning võitsid need, kes alati – suuremad ja kurjemad alfaisendid. Ja nii ta on – toonitatakse, et praktilises (majandus)elus aitavad edeneda ettevõtlikkus, toores jõud, nahaalsus ja kavalus, ühesõnaga konkurents, mitte aga koostöö ja solidaarsus. Olen kuulnud üht tõsist inimest tõsimeeli väitmas, et solidaarsuse ja ühistöö mõisteid peaks riigijuht oma kõnedes vältima, sest need asusid kesksel kohal kommunistide propagandas (kippudes küll unustama asjaolu, et solidaarsuse lipu all on teostunud enamik suuremaid vabastusliikumisi nagu kommunismivastane Poola töölisliikumine 1980ndail). Ja praegu kostab seda idealistlikku ininat ainult eluvõõra intelligentsija suust, mida praktilise mõtlemisega poliitik või majandusmees nagunii ei kuula. Las klähvivad, kurat, mõtleb pakterminali-poiss streigiähvarduste peale, mul järjekord ukse taga, allhankijaid jalaga segada. Ühiskonda pole olemas, armastab kinnitada meie parempoolne intellektuaal. Ja nii me varjume ühiskonna eest, kortermajast kõrge aiaga eramusse, täiskiilutud trammist V8 maasturi terasest kaitsekihi taha. Ümbritseme oma kinnistud elektrifitseeritud okastraadi ja keelumärkidega, soetame püssi ja asume valdusi kaaskodanike eest kaitsma. On hetki, kus ligimene tuletab end meelde, näiteks jõulud, aga selle vastu aitab kiirekspeditsioon ostukeskusse. Ostetud vabaduslitsents suguseltsist kehtib järgmiste jõulude, pulmade või matusteni. Juhtub aga nii, et kadunud kokkukuuluvustunde asemel laiutab hinges ebamäärane lünk. Kui elekter kaob või keldris uputab, avastab ka paadunud thätsherist, kui väga ta tegelikult ühiskonda kuulub. Isend, kes on välja kähmelnud tuhandekroonise teleri ja soetanud eramu vaatega merele, tahaks vahel oma rahvaga õlg õlas üürata samu laule, millega kord sai end vabaks lauldud. Pakterminali poisid pistavad pappi balletti ja sporti ning hansapanga-poiss asutab kooli, tõsi küll, jõukamatele lastele. On üldteada, et sotsiaalne ja rahvuslik solidaarsus tsementeerivad ühiskonna sidusust ja tagavad selle jätkusuutlikkuse. Paraku on need sidemed hakanud katki minema. Kui parasjagu just Kiku ei tee rajal mehetegusid, siis puuduvad madalaimad ühisnimetajad, mille taha koonduda. Puuduvad suured müüdid. Laulva revolutsiooni aegsed ideaalid on enam-vähem teostunud, EL ja NATO on muutunud nii rutiinseks, et me ei tea isegi, kes nimetet organisatsioonide eesotsas parasjagu istub, futuristlikud visioonid Eesti Nokiast ja Tiigrihüppest haihtusid nagu joodiku bravuur pohmeluse saabudes, ühiskondlikust kokkuleppest huvituvad peale Aadu Luukase ja Andra Veidemanni ainult kutselised satiirikud. Meie president on vana ja väsinud ja ajab lolli juttu. Riiklikud mõtlejad pole aga suutnud uusi virvatulukesi välja juurutada. Eesti kui Ida ja Lääne vahendaja, Eesti igavaks põhjala riigiks, keskkonnasäästlik Eesti, astelpaju – Eesti Nokia, ükski üleskutse ei kõla eriti seksikalt, et masse mobiliseerida. Nii on rahvuslik identiteet korraga näoli minevikumullas. Hiljutine optimismipuhang on asendunud morbiidse kangelasmütoloogiaga. Juba aastaid kestab üks imelik kivisõda erinevate kujude ümber. Iga päev hüüab keegi hüsteeriliselt, et nüüd on Eesti riigil kriips peal. Vimmakas patriotism transformeerub kergelt vihaks ja umbusuks ja aktiivseks vastandumiseks. Hirm immigrantide, venelaste, homode ees integreerib rohkem kui kõik positiivsed üleskutsed, usaldamatus riiklike institutsioonide, politsei ja meedia vastu omandab juba kroonilisi sümptomeid. Kahjuks on seda tüüpi rahvuslus küll viimane asi, millega eestlane minus tahaks solidaarne olla. Siin-seal imestatakse, et pronkssõdurit käivad igal aastal austamas järjest suuremad ja lärmakamad venelaste hulgad. Aga loomulikult, kullakesed – integratsioon on jäänud toppama, sest kui me endalegi ei leia õiget solidaarsusstiimulit, siis mida on meil teistele pakkuda? Aga Vene riigil ja riiklikul meedial näed on. Ja nii juhtub, et suure rahvusülese Solidaarsuse hääbumisel astuvad esile väikesed solidaarsused. Kokkukuuluvustunded tekivad sarnase mõttemaailma, elustiili, ameti või sotsiaalse kuuluvuse alusel. Mis on minul ühist (peale ühise keele) selle vennaga, kes mind lennukis idioodiks sõimas? Teadlane on solidaarne teise teadlasega, motomees motomeestega üle maailma, Pärnu hiphoppar käib läbi pigem Brooklyni diidžei kui Tartu skinhead’iga. Solidaarsusteta riiki on lihtne manipuleerida ning tüürida elitistliku mudeli poole. Paluks mitte segi ajada: mitte elitaarse, vaid elitistliku. Elitism on feodaalne atavism demokraatlikus ühiskonnas, mida enamik rahvaid häbeneb, aga mille üle mõni meie arvamusliider lausa uhkusest lõhkeb. Eesti elitismi vapinägu on Jaan Toots, kes rajab ööklubi eliidile, sest tõelisel härrasmehel pole kohta, kuhu pärast ooperit lõõgastuma minna. Õndsa Bourdieu tõlgenduses laieneb Marxi kapitali mõiste kõigile majanduslikele, poliitilistele ja sotsiaalsetele hüvedele. Elitistlik ühiskond aga soosib majandusliku, poliitilise, intellektuaalse ja haridusliku kapitali koondumist väikese rühma kätte, kes võtab eesõiguse seda kapitali omada ja üksteiseks ümber vahetada. Edasi toimub elitistliku mudeli põlistamine (elik tulevase eliidi voolimine) kas või selliste nähtuste abil nagu sisseastumiseksamid põhikooli esimesse klassi. Võitjad tuleb selgeks teha juba stardis. Koolijuht, kes laulab kiidulaulu oma eliitkooli oivalistele õpi- ja kasvatustingimustele, unustab maa, mille vaimsust kool esindab, lipukirja – fraternate, egalite, liberte. Või kehtivad vendluse, võrdsuse, vabaduse aated ainult väikeses väljavalitute kogukonnas? Ei usu, et kõikvõimas konkurentsijumal seda läbi laseks. Elitistlik konkurentsipoliitika mahitab perversset sotstöövõistlust haridusvallas – kui kõik koolid orienteeruvad ainult parimatele lastele, parimatele õpetajatele, parimatele riigieksami tulemustele, elitaarsematele peredele, suurematele rahadele, tööpunalipu ordenile, siis lubage küsida, härrased elitaarid, mis saab ülejäänud lastest? Neist täiesti normaalsetest lastest, keda ei ole beebikoolides dresseeritud, need, kelle lapsepõlv on pisut pikem, kes on eksami ajal närvis, kes arenevad välja aeglasemalt? Tulevane Teine Eesti? Elitism ja solidaarsus saavad kõrvuti eksisteerida, aga ainult aastatuhandete jooksul kujunenud klassisüsteemiga ühiskonnas. Inglise töölisklassil on oma väärtussüsteem, dialekt, subkultuur, uhkus, poliitiline väljund ja tugev sisemine solidaarsus. Neil on Clash ja Beatles. Nad naeravad Elton Johni üle, aga austavad kuningannat. Ja sotsiaalsest kihist sõltumatult jumaldavad FC Liverpooli ja vihkavad ManU-t, või vastupidi. Aga kellega meie tahaks samastuda? Kroonika rikastega? Anttila keskklassiga? Tõnismäel jõuravate prolenoortega? Savisaare fänniklubiga? Elitism võib jutlustada üllaid eesmärke, aga tegelikult genereerib klassiviha, kibestumist, pseudoprobleeme ja petiksolidaarsusi. Tõsised sotsiaalsed solidaarsussidemed rikuvad meie eliidikese tuju ega ei lase nautida ooperit. Ning solidaarsuseta rahvusriik on inimeste jõuetu kogum, mida on kõikvõimalikel liputajatel lihtne solidaarsuse pähe kollektiivsetesse hüsteeriahoogudesse õhutada. Seni liigume üha kaugemale anarhistliku mõtleja Kropotkini pakutud vastastikusel solidaarsusel püsiva kogukonnapõhise ühiskonna orgaanilistest toimimisprintsiipidest. |
|
Hansa Liising vedas eelmisel nädalal Simunas asuvast, liisingufirmale võlgu jäänud radiaatoritehasest minema liisingufirmale kuulunud vara. Tehaseomanik väidab, et minema viidi ka üheksa miljoni krooni eest tema isiklikke asju, kirjutab Eesti Päevaleht.
PARANEB JÕUDSALT: Trauma tõttu oli Marju sunnitud ära jätma kõik kontserdid. «Tahan tagasi teha kõik ärajäänud esinemised,» naljatas ta, kipsi seina najale seisma pannes.
VE: Targad hommikumaalt
Matteuse ev 2. peatükk
24. detsember 2003
2. ja ütlesid: “Kus on see sündinud juutide Kuningas? Sest me oleme näinud Tema tähte hommikumaal ning oleme tulnud Teda kummardama.”
3. Kui kuningas Heroodes seda kuulis, ehmus ta väga ja kogu Jeruusalemm ühes temaga.
4. Ja ta kogus kokku kõik rahva ülempreestrid ja kirjatundjad ning kuulas neilt, kus Kristus pidi sündima.
5. Nemad ütlesid temale: “Petlemmas Juudamaal; sest nõnda on kirjutatud prohveti kaudu:
6. Ja sina, Petlemm Juudamaal, ei ole mingil kombel kõige vähem Juuda vürstide seast, sest sinust lähtub valitseja, kes mu rahvast Iisraeli hoiab kui karjane!”
7. Siis Heroodes kutsus targad salaja ja uuris neilt hoolega aja, mil täht oli ilmunud.
8. Ja ta läkitas nad Petlemma ning ütles: “Minge kuulake hoolega Lapsukese järele, ja kui te Tema leiate, siis andke minule teada, et minagi läheksin Teda kummardama!”
9. Kui nemad olid kuningat kuulnud, siis nad läksid teele. Ja vaata, täht, mida nad olid näinud hommikumaal, käis nende eel, kuni ta tuli ja seisatas ülal seal kohal, kus Lapsuke oli.
10. Aga tähte nähes nad said üliväga rõõmsaks.
11. Ja nad läksid sinna kotta ning nägid Lapsukest ühes Maarjaga, Tema emaga, ja heitsid maha ning kummardasid Teda ja avasid oma varandused ning tõid Temale ande, kulda ja viirukit ja mürri.
12. Ja kui nad unes olid Jumalalt saanud käsu mitte minna tagasi Heroodese juurde, läksid nad teist teed tagasi omale maale.