Suur mees istub Mäo teeristil Sämmi Grilli restorani tagaruumis nahkdiivanil. Sämm on teiste ees alati lõbus ja aval. Sõumees ja grillimeister, kellele saatus on andnud suure keha. Koguni nii suure, et priskus on saanud tema kaubamärgiks.
Sämm ehk passi kirjutatud nimega Alvar Sammal on kaubamärgi Sämmi Grill omanik. 24 aastat tagasi pärjati ta Eesti juunioride meistriks klassikalises maadluses. Raskekaalus.
Kolm viimast aastat on Sämmi kaal püsinud muutumatu: ligikaudu 280 kilo.
Sämm püüab kaalu alla saada. Eelkõige hoiduda ülesöömisest. Näiteks jõuluõhtul ta vaid mekib vanematekodus verivorsti ja sülti, desserdiks proovib sinihallitusjuustu ja viinamarja.
Toitumishäire võrdub narkomaaniaga
«Tervis on nii, et sülitame kolm korda üle õla,» ütleb Alvar Sammal. Liigesed, vererõhk ja vanad traumad annavad end küll vahel tunda, kuid mingit hullemat häda tal pole.
Alvar võrdleb oma toitumishäiret narkomaania ja alkoholismiga. «See on psüühiline probleem. Aga miks nemad saavad ravi ja meie ei saa? On AA-ravi ja võõrutushaiglad. Inglismaal on söömishäiretega inimestele üle 200 kliiniku. Et peidad ennast aastaks sisse ja tuled peenikesena välja. Meil Eestis on inimesed toitumisharjumusega üksi,» tunnistab Alvar.
Te olete kogu aeg mõelnud, et püüaks alla võtta. Kas nüüd lepite juba sellega, et olete suur?
«Ei ole absoluutselt leppinud. Inimese elu koosneb teatud tsüklitest. Praegu on mul ülisuurolemise ajajärk, millega ma mitte üks teps rahul ei saa olla. 150 kilo pean vähemaks võtma. Sellest on lihtne rääkida, aga teostada raske.»
Isegi viit kilo on raske alla saada.
«Üks asi ongi see sisemine võitlus – kes võitleb viie, kes viieteistkümne ja kes nagu mina 150 kiloga. Mõtted, soovid ja tahtmised on meil ühesugused. Ainult numbrid on erinevad. Kõik mõtlevad ühtemoodi: homme hakkan dieeti pidama, kommi ei võta… Ma olen inimene, kelle organismi ainevahetus on üliaeglane. Sada protsenti sellest, mis ma sisse söön, see ka sisse jääb ja ümber kere ladestub. 1984. aastal diagnoositi mul see haigus. Kaalusin tollal 180 kilo ja arst ütles, et kaal kasvab veelgi. Siis tundus see mulle uskumatuna. Kuid nii läkski. Minusarnaseid inimesi on vaid üks saja tuhande peale, vist. Kui ma tahaksin kõhn poiss olla, peaksin eluaeg juurikaid närima.»
Söögiks eelistate liha?
«Nagu inimesel ikka – hooti käivad mingid tahtmised. On aeg, millal ma ei taha midagi rasket ja rasvast. Siis tuleb lihahimu, kalahimu ja magusahimud. Võib-olla ma koguseliselt ei söögi palju, kuid söön valesti. Peaksin kella viie-kuue paiku õhtuti sööma, aga mina hakkan hiljem. Tegelikult saan aru, mismoodi ma peaksin elama ja toituma, kuidas alla võtma või end normis hoidma… Aga – kõik need häired, mis meil on, algavad mõtlemisest. Kui ei oska kõrvade vahel asja korda panna, ei hakka ka midagi toimima. On vaja mingit raputust, et aru saada.»
On teil midagi sellist olnud?
«On. Paari aastaga võtsin 125 kilo alla, sõin ainult juurikaid. Kaalusin 125 kilo. Tagantjärele sain teada, et toitusin sel ajal valesti. Tavainimene oleks ammu surnud olnud. Kuid äkki, päevapealt, toimus peas muutus ja järsku sai kõik otsa.»
Nädalaga viis kilo juurde
Tahe alla võtta sai otsa?
«Jah. Krõps. Kõik. Käisin ühel turismireisil. Seal olid rahvusrestoranid, väga erilised maitsed ja lõhnad. Eestis veel tol ajal midagi sellist ei olnud. Mõtlesin, et proovin seal kõike, aga kui tulen tagasi koju, jätkan juurikatega. Aga ei. Rong oli selleks ajaks läinud, ei suutnud enam. Miks, miks see nii läks? Ei saa aru.»
Võtsite taas juurde?
«Jah. Võtsin viis kilo nädalas juurde. Mind ehmatas kõige rohkem see, et kaal niivõrd ruttu tagasi tuli. Paari kuuga jõudsin 125 kilolt 150le.»
Kas nüüd olete allavõtmise mõttest loobunud?
«Ei, ei ole sellest mõttest loobunud. Oleks ometi see tark inimene olemas, kes paneks mu psüühika ja mõtlemise paika, et oskaksin söömist sättida nii, et kehakaal väheneks. Samas tean kõike, mida pean tegema, et kaalu alla saada. Aga ei suuda lihtsalt. Kust saada abi?»
On olemas arstid, nõiad?
«Olen igal pool käinud. Ükskõik, kus käin, kõik ütlevad: sa pead seda tegema, seda ja toda… Aga sellest on mulle vähe abi. Siin on kõik mõtlemise taga ja kui sul enda ajus see «miski» paigas ei ole, siis ei saa midagi teha. Sa võid tahta dieeti pidada, aga kui lähed poodi, vaatad head-paremat. Võib-olla võtad ühe tüki ja võib-olla võtad ka teise ja kolmanda… Ühte asja ma tean: poodi tuleb alati minna täiskõhuga.»
Praeguseks olete saavutanud seni suurima kaalu?
«Tõus peatus kolm aastat tagasi. Praegu ma oskan toituda nii, et kaalu enam juurde ei tule. Kaalun nüüd ligikaudu 280 kilo.»
Kui hommikul ärkate, mis on esimene mõte?
«Vaevalt on mõni hommik, kui ma oma kehakaalule ei mõtle. Kui oled nii suur, leiad end tahes-tahtmata ikka sellest mõtlemas.»
Kas või kingapaelu kinni sidudes?
«Need olukorrad on kõik erinevad. Mingil ajahetkel on nad rohkem võimendunud ja tekitavad rohkem stressi, samas on kergemaid aegu. Kaal läheb meelest ära, kui on positiivsed tunded.»
Ometi seostub teiega alati kõik helge – suvi, grillilõhnad, hea tuju. Teil on elus oma koht, äriidee ja raha. Kõik näib hästi olevat?
«Ma ei tea, kui palju suuri mehi siia Eestimaale ennast teostama mahub. Ega see ühiskonnas koha leidmine kerge ole. Rahuloluks aga pole mul mitte kuskilt otsast põhjust. Eks soovid ja tahtmised on ikka midagi enamat, kui välja paistab. Tavaliselt on mulle öeldud, et sul läheb hästi ja sa oled eneseteostuse leidnud. Jah, see on tõsi, kuid elu on tihti mitmetähenduslikum.»
Naised on mehes suurt rahakotti näinud
Kas rõõmu teeb ärikasum või see, kui olete kilo alla saanud?
«Need on kaks erinevat rõõmu. Kui äril hästi läheb, siis on see hetkeline rahulolu ühesugune. Kui aga riided jäävad lohvkamaks, siis on teistsugune tunne. Neid asju ei saa võrrelda. Elu näitab, et suhteliselt raske on maistest ahvatlustest loobuda. Seda on ka kere peal näha.»
Kindlasti näeb mõni naine teis suurt rahakotti?
«Ütleme nii, et jah – on selliseid. Natukene on maailmas elatud ja oidu saadud, mis sust tahetakse. Selleks ei pea mõttehiiglane olema. Naised on mu elus kogu aeg olemas olnud. Olen näinud inimesi, kes tulevad minu kõrvale just selleks, et saada osa tähelepanust endale. Ja kindlasti arvatakse, et ka mina naudin seda, kui mulle tähelepanu pööratakse. Tegelikult on aga nii, et kui võimalik, siis ma haihtuksin siit, oleksin kuskil omaette. Siin Järvamaal Türil on mul kõige turvalisem, sest minuga ollakse harjunud. See on peapõhjus, miks ma ei ole kuhugi mujale kolinud.»
Seda õiget pole elus veel leidnud?
«(Pikk vaikus) Ta on mu elus olnud, aga seda inimest ei ole enam. Kui inimene on olemas, siis ei saa aru, mis ta sulle tähendab. Kui inimesega õnnetus juhtus, alles siis sain teada, mida ta mulle tähendas. See on kogemus, mida on vaja teada. Olen elus kogenud ehedat ja õiget tunnet, tungi ja tormi. Ma tean, mis see tähendab. Väga paljud inimesed, kes elavad koos, ei pruugi seda üldse elus tundnud olla.»
On olnud ilusaid aegu?
«Jaa, jaa ikka. Ma loodan, et kõike seda on minu jaoks elul veel varuks. Et saan seda veel kogeda. Inimene loodab ikka kõige paremat, eks ka mina. Õnn ei ole inimese jaoks mammona suurus, vaid see, mida jõuad maailmast enda sisse ahmida. Inimesed, reisid, raamatud.»
Hansa Liising vedas eelmisel nädalal Simunas asuvast, liisingufirmale võlgu jäänud radiaatoritehasest minema liisingufirmale kuulunud vara. Tehaseomanik väidab, et minema viidi ka üheksa miljoni krooni eest tema isiklikke asju, kirjutab Eesti Päevaleht.
PARANEB JÕUDSALT: Trauma tõttu oli Marju sunnitud ära jätma kõik kontserdid. «Tahan tagasi teha kõik ärajäänud esinemised,» naljatas ta, kipsi seina najale seisma pannes.
Prokurör Piret Paukstyse hinnangul on Liiviku (52) süü ametiseisundi kuritarvitamises tõendatud ning meest tuleb karistada kaheaastase vanglakaristusega.
VE: Vetemaa, Enn – kirjanik
Mustad ja valged oad ning flöödimängijad
24.12.2003 00:01Enn Vetemaa, kirjanik
Telerit vaadates, kus aina looduskatastroofe ning terroriakte näeme, saab selgeks, et maakeral on palju kohti, kus elatakse meist märksa hullemat elu. Meie käekäik ei ole sedavõrd juhuste meelevallas ja oleneb seni suuresti meist endist. Peame suutma muutuvaga kohaneda, veelgi parem, kui suudame protsesside kujundamisel ka ise kaasa rääkida.
Eks valitsust siunatakse ikka, ja see võimalus on ka demokraatia mõõdupuu. Kiidulaulud osutavad ikka diktatuurile. Mõelgem Stalinile, Hitlerile, Husseinile! Ent targad mehed on ka seda möönnud, et «iga rahvas väärib oma valitsejaid» (ainult anneksioonide puhul see reegel ei kehti).
Ka meie valime oma valitsejad ise. Ent eks valimistega ole nagu on. Sokrates imestas, et kui valitakse senaatoreid, lastakse urnidesse valgeid või musti ube – niisiis üks salajane värk. Aga flöödimängijaid nii küll keegi ei vali. Meie valime oma parlamenti ja sealtkaudu valitsust pahatihti n-ö flöödimängijate piltide järgi, mis riputet, kuhu vähegi annab. Paljusid neist pole veel mängimas kuuldudki; vahel selgub hiljem, et valitu ei tunne nootigi.
Õhuke kultuurikiht
Suuresti määrab rahvaste saatuse nn kultuurikiht. Selle paksus oleneb otseselt ühiskonnas toimunud kardinaalsete muutuste sagedusest.
Kui hakkasin oma esimese gladioolipeenra tarvis maad ette valmistama, alustasin umbrohu hävitamisest. Herbitsiidide kahjulikkusest ei teatud tollal palju. Eks neid kasutasingi. Kangeid. Olin radikaalne: «Plats puhtaks!» Ja puhtaks tema ka sai.
Esimesel aastal oli maa must nagu pärast tulekahju. Külvasin lillesibulad mujale ja jäin mõneti filosoofilise huviga vaatama, mis «puhtast platsist» edasi saab.
Teisel aastal pilt muutus. Ei jäänud maa mustaks ühti – ilmus esimese põlvkonna kultuurkiht: kobrulehed, takjad, ohakad, nõgesed – väga karismaatiline seltskond, kelle suurim mure oli see, kuidas haarata kogu valgus, kogu niiskus, aga ka varjulisemad, rammusama mullaga kasvukohad. Veel parem! – kogu maa endale! Nii läkski. Järgmisel aastal aga polnudki nad imekombel enam ainuvalitsejad. Kusagilt ilmusid lagedale tagasihoidlikud, vastupidavad ja ilmetud naadid, ka võililled ja üsna palju visa hingega tavataimi.
Kolmandal aastal – oh imet! – hakkas silma juba mõni moon ja neljandal koguni käpaline. Kultuurkiht paksenes ja ilmusid vormid, kes esindasid kobrulehtedele arusaamatut mittepragmaatilist kategooriat – ilu!
Esimene Eesti riik jõudis kasvatada endale kultuurikihi. Enne meie rahvuslikku katastroofi, osalt ka pärast seda, jõudsid end ilmutada Heino Eller, Endel Lippmaa, Hans Trass, Jaan Kross, Lennart Meri ja paljud teised.
Hetkel me oma uute põlvkondadega nii kaugele veel pole jõudnud. Suur osa valitsusest ja ka esimese põlve rikkureist pärineb veel kobruleheliste klubist. Eks valijaistki – nii et tegu on mõneti liigisisese võitlusega.
Oodatud heategevus
Heategevus, maailmas nii iseenesestmõistetav, on esimese põlve kultuurkihile võõras. Soovid tuginevad veel tingimatutele refleksidele: ennekõike söök, eluase, riided – need on oma triviaaluses ka mõistetavad.
Igatahes seni, kuni sesse sfääri kuuluv ei pea olema parim: maja merekaldal, kalleim mööbel, parim auto, miks mitte ka jaht. Kultuur on esiotsa veel teisejärguline ning väärib tähtsust vaid kui võimalus silma paista ja prominenditseda.
Kunsti ja raamatute ostmine on siiski tasapisi suurenemas. Kui ostjad ise veel mitte, siis märkavad hangitud väärtusi ehk nende lapsed. Üht-teist on avastatud, kuid palju on veel avastamata. Maalikunsti mingil määral hinnatakse, kuid vähe on neid, kes teavad midagi Elo Järve nahaplastikast, mis kuulub vaieldamatult maailmanähtuste hulka. Ma ei räägi kunstist investeerimise mõttes, kuigi seegi asjatundmise korral väga tark tegu on.
Erudeeritud, parimas mõttes elitaarne Hans H. Luik lõi kultuuripreemia. Eeskuju vääriv! Kui targalt oleks teinud Eesti Loto eksjuht, kui ta oleks mingigi osa ootamatult suurest rahasajust kultuurile või lastele annetanud. Pärast sedagi oleks veel miljoneid järele jäänud. Ent tolle proua intellekt nii kõrget latti ei ületanud.
Tihti räägitakse võrdsusest. Mina pean kommunismi kõige ilusamaks ideoloogiaks maailmas, kuid näen kahjuks tema teostamise lootusetust lähemate inimpõlvede jooksul. Mis siis saaks, kui ühel päeval tõesti jagataks kogu maailma varandus inimeste vahel laiali? Kas tuleks võrdsus? Oh ei!
Üks mees ostaks saadud raha eest torti ja veine, teine maad ja metsa… Ja kümne aasta päras poleks enam ei võrdsust ega vennaarmu. Üks mees istuks tordikarpide ja pudelite virna otsas, teine aga sõidaks temast uue autoga mööda, et poeg ülikooli sisseastumiseksamitele sõidutada.
Aasta kultuurishokk
Kui tervikuna tuleb öelda, et mingeid kataklüsme pole möödunud aastal tulnud eriti kogeda, siis tuleks siiski teha väike korrektiiv. Just kultuurisfääris toimuski äsja sündmus, mis oli ootamatu nagu maavärin.
Reformlane Rein Lang minetas telesaates, kus autasustati kultuuripidurit, poliitikule vajaliku oskuse väärikalt kaotada. Talle pakutud shampus ja viinamarjad tunnistati odavaks solgiks, Tartu kunstiõpilaste kingitud rahvuslik kaltsuvaip lubati panna garaaþis mersu all. Lang-Tshapai kahtles koguni saates osalejate lugemisoskuses.
Teiste suhtes ülikriitiline ja vaieldamatult vaimukas mees ei kannatanud välja esimest teda ennast tabanud kriitikanoolt. Mimikril oli lõpp! Jah, on taimi, kelle kõrval kobruleht on oma primitiivsuses täiesti talutav, kuna ta vähemalt mürki ei pritsi.