• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

VE: Tolts, Andres – kunstnik

Autor Avo | Avaldatud: 12. okt. 2003

11. oktoobril 2003 avati Viinistu Kunstimuuseumis Andres Toltsi assamblaažide  näitus.

Alljärgnevalt väike ülevaade.

Andres Tolts Assamblaažid217.jpg:

ATolts oma näituse avamisel205.jpg:

ATolts199.jpg:

ATolts200.jpg:

ATolts202.jpg:

ATolts212.jpg:

ATolts213.jpg:

ATolts214.jpg:

ATolts216.jpg:

AToltsi näituse avamisel207.jpg:

AToltsi näituse avamisel208.jpg:

AToltsi näituse avamisel209.jpg:

Andres Toltsile.jpg: Külastaja õnnitluskompositsioon..

 

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Piiririkkumiste loetelu

Autor Avo | Avaldatud: 11. okt. 2003
Vene laev ja lennuk tungisid Eestisse

BNS
11. oktoober 2003 5:46
 
Piirivalve tuvastas oktoobri alguses kaks tõsist piiririkkumist, neist esimese puhul sisenes Eesti territoriaalvetesse Vene laev ja teise puhul rikkus Eesti õhupiiri Venemaalt saabunud tundmatu lennuk.

5. oktoobril kella 21.10 ajal fikseeris Vaindloo radar Letipea poolsaarest kümme miili kirdes arvatava Venemaa kalatraaleri sisenemise Eesti vetesse, teatas piirivalveameti pressiesindaja BNS-ile.

Üheksasõlmelise kiirusega sõitnud laeva meeskond ei vastanud raadiokutsungitele. Pärast piirivalvurite hoiatust väljus laev kella 23.10 ajal Eesti vetest.

8. oktoobril kella 16.25 ajal sisenes Piirissaarest põhjas tundmatu lennuvahend Eestisse ja lendas mõne aja möödudes tagasi Venemaale.

Ligi viie kilomeetri kõrgusel lennanud Vene lennuk sisenes Eesti õhuruumi 2,75 kilomeetri ulatuses, viibis Eesti territooriumil veidi alla minuti ja pöördus siis tagasi Venemaale.

Madala pilvisuse tõttu ei õnnestunud Eesti piirivalvel lennukit visuaalselt jälgida.

Eesti piirivalve esitas ebaseadusliku piiriületuse kohta Vene piiriesindajale järelepärimise, millele reedeks polnud vastust veel laekunud.

BNS
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Desireless – prantsuse lauljatar

Autor Avo | Avaldatud: 10. okt. 2003

Hiti «Voyage, Voyage» laulja vihkab äri ja jumaldab emakeelt
SL Õhtuleht, reede. 10. oktoober 2003

Erakogu
VOYAGE, VOYAGE: Kuigi Desireless on end mugavalt sisse seadnud oma õdusas ja avaras maakodus, meeldib talle ka reisida ja laulda. Pildil on näha mustas ülikonnas lauljatari, nagu ta meile 80ndate lõpust tuttav on. Milline on aga tema uus imago, saab näha eelseisvatel Eesti kontsertidel.

«Inimesed tänaval arvavad tihti, et olen hoopis mees. Kuid olen oma androgüünse välimusega rahul – sest see olen ju mina! Ma ei saa end muuta,» ütleb 80. aastate teisel poolel kogu maailmas lauluga «Voyage, Voyage» kuulsaks saanud prantsuse lauljatar Desireless telefoniintervjuus SL Õhtulehele. Täna annab ta Tallinnas ja homme Pärnus kontserdi.
Verni Leivak

Desirelessi kaheksakümnendate lõpul tehtud fotodelt vaatab vastu ülespuhvitud siili-soenguga ülikonnastatud naine, keda tema häält kuulmata võikski meheks pidada. Lauljatar ütleb, on ta oma juuksefassongi muutnud: «Lõikasin pikad juuksed maha. Kaua sa ikka üht ja sama kannad, on ju loomulik, kui inimene 20 aasta jooksul soengut muudab.» Ning lisab, et musta ülikonna, mida kandes ta meile muusikavideotest meelde on jäänud, muretses moekunstnikuks õppinud lauljatar hoopiski second hand’i riidepoest.

Moekunstnikuna mitmes firmas töötanud Claudie Fritsch-Mentropi – just nii kõlab Desirelessi kodanikunimi – ellu tuli muutus siis, kui ta oli 27aastaseks saanud. «Pärast laulma hakkamist pole ma di-sainerina enam päevagi töötanud,» möönab ta. «Mõtlen vahel välja vaid oma esinemisrõivaid.»

«Voyage’i» edu tuli suure üllatusena

Kõik sai alguse juhusest. Claudiel oli mitu muusikust sõpra, kes parajasti otsisid oma bändi paslikku lauljatari. «Kuni selle ajani mängisin vaid kitarri ja laulsin vannitoas,» naerab ta nakatavalt. Sõbrad palusid lauljatari ansamblis kaasa lüüa, Claudiele meeldis see ning otsus saigi tehtud. «Aga milline oli mu esimene laul – ullallaa! Ei mäleta! Vist «Pourqoui Caramelle» – inglise keeles on see vist «Miks komm».»

Rahvusvahelise läbilöögi kindlustas Desirelessile tutvumine Jean Michel Rivat’ga, kes seisis produtsendina ka selliste artistide nagu Joe Dassin, Patrick Juvet, France Gall jt. taga. «Just tema oskas sütitada minus tõelise kire muusika vastu,» kinnitab Desireless. «Ta on tõeline professionaal, just tänu temale sain ka plaadistusvõimaluse. Alustada sooloartistina pole ju kerge. Ehkki põhieeldus on muidugi artisti enda soov laulda ja muusikat inimestega jagada, mitte eesmärk plaadini jõuda.»

Desireless ütleb, et tema kuulsaima lauluga singlit «Voyage, Voyage», millest tänavu on tehtud ka nüüdisremiks, müüdi omal ajal Euroopas kolm miljonit eksemp-

lari. «Olin väga, väga õnnelik, ha-ha-ha!» naerab ta mõnusalt oma pisut kurguhäälse tämbriga. «Sest ma ei osanud sellest unistadagi. Tõesti ei osanud. Kui midagi teed, siis ikka loo-dad edule, kuid tihti jäävadki lootused vaid lootusteks. Mitte ühegi laulu puhul pole võimalik ette öelda, kas see saab suureks hitiks. Minu põhimõte, mille alusel laule valin, on – see peab mulle meeldima.»

Prantsuse keeles on emotsioone rohkem

«Olen praegu 51aastane,» teatab lauljatar. «Seega olen laval olnud juba ligi 25 aastat. Kuid mul on vaid kaks albumit, sest laulude kirjutamine on suur töö. Ja mul on väga palju omakirjutatud laule. Aga ma lihtsalt ei oska plaadiäri teha ning oma põhimõtete vastaselt käituda, tihti ei istu sõubisnisega seotud inimesed mulle. Mõtlevad liiga palju rahale, ja mina ei ole ärinaine! Nad käsivad mul laulda ja teha kõike täpselt nii nagu tahavad ega pea artisti arvamust millekski.»

Desireless peab lugu eeskätt inimestest, kes teistega enda loodut jagada soovivad, on siirad ja austavad teisi enda kõrval.

«Ma olen õnnelik,» kinnitab Desireless. «Elan Lõuna-Prantsusmaal Provence’i maakonnas suures majas, siin paistab tihti – ja praegugi – päike, taevas on sinine. Teen endale meeldivat muusikat. Sõita kuhugi oma lugudega esinema on samuti äärmiselt meeldiv.»

Desireless lubab, et esineb täna õhtul Panoraami klubis ja laupäeval Pärnus Strandi hotelli klubis kahes osas. «Minu uue sõu nimi on «La Vie Belle». Esitan nii päris uusi – täpsemalt viis tuttuut lugu, mõeldud ekstra diskoteekidesse – kui ka vanu ning «Voyage’i» uue remiksi. Viies uues loos on osa tekstist ka inglise keeles.»

Lauljatar sõnab, et on elus vaid ühe otsast lõpuni inglisekeelse laulu laulnud. «Selle nimi on «I Love You». Kuid prantsuse keeles laulan just sellepärast, et see on minu keel. Ning kuigi mulle meeldib ka english väga, leian, et prantsuse keeles on rohkem tundeid ja emotsioone.»

Kuigi lauljataril on tudengist tütar, pole ta abielus. Desireless elab juba 17 aastat koos poiss-sõbraga, nagu ta ise ütleb. «Sest ühiskonnal pole kahe inimese armastusega mingit pistmist,» põhjendab ta. «Kui ma usuksin vaid üht jumalat, astuksin abiellu kas kirikus või templis. Aga ma usun mitut, ja ma ei tea täpselt, millised nad on.»

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Rannap, Rein – 5 in 1

Autor Avo | Avaldatud: 10. okt. 2003

(11.10.2003)

Rein Rannap – jõuline ärijuht
Heili Vaus-Tamm

Ruut Rannap unistab tuuridest välismaal ja eestimaisest laulukonkursist

Uudise pilt
Rein Rannap Ameerika järele ei igatse – ta on Eestis õnnelik ja rahul, sest saab tegelda sellega, mis talle meeldib. Samas on tema ärianne ameerikalik.
Foto: Rauno Volmar

Varsti peaaegu 40 aastat viiel muusikaalal tegutseva Rein Rannapi anne ilmneb uue tahuna eredalt hoopis reklaami- ja juhtimisgeeniusena.

Ta on Eestis võimeline klassika- ja kergemuusika piiril tuure korraldama vaid piletiraha eest paremini kui Eestis tegutsevad kontserdiagentuurid seda seni suutnud on. Ja just sellest koormavast lisakohustusest tahab ta vabaneda.

Oma sünnipäevanädalal annab Rein Rannap kontserdi Tallinnas ja see aitab tal enda sõnul 50. sünnipäeva mitte meeles pidada, vaid hoopis unustada. Sest need pole juubelikontserdid, vaid lihtsalt Eesti Kontserdi käeulatus mehele, kes ütleb, et saab küll nii, et üldse mingitele numbritele ei mõtle.

Ei vaja sponsoreid

Rannap unistab, et saaks oma juhtimistegevusest – tuurikorraldusest loobuda. “Mulle ei meeldikski projekti teha, millele keegi teine peab peale maksma,” ütleb ta. Rannap-mänedÏer müüb Rannap-pianisti, improvisaatorit, klassika- ja lauluheliloojat ning rockmuusikut erakordse menuga. “Minu anne lihtsalt ilmneb ka reklaamialal,” selgitas ta. “Ma pole reklaamist ega müügist ühtegi raamatut lugenud ega kursust kuulanud. Kõik, mis mu tuuridel toimib, on enda välja mõeldud. Saan selle nagu muusikaalase inspiratsioonigi maailmas ringlevast inspiratsioonivoost.”

Poleks ime, kui mõni firma tahaks Rannapi reklaamijuhiks palgata. Aga ta ei läheks: “Olen siia ilma tulnud muusikuks, ja see on minu missioon. Sellepärast sündisingi professionaalsete muusikute peres.” Ja Rannap pole muutunud – oma fenomenaalse, Eestile nii palju suuri muusikuid andnud 1953. aastal sündinute Muusikakeskkooli-lennu tähistamiskontserdiks telliti temalt heliteos, milles ta kasutas 13-aastasena kirjutatud lugu.

“Muidugi oleks kindlam mõne organisatsiooni alla kuuluda, aga minu iseloomuga tooks see liiga palju konflikte kaasa,” arutleb Rannap. Samas ootab ta, et leiaks kellegi, kes ta asju korraldaks. “Kas või sekretäri, kes päevas need kuuskümmend telefonikõnet vastu võtaks.” Ega seegi lihtne oleks, sest küsimusele teda mõjutanud isikute kohta vastab Rannap, et ta on ise nii tugev isiksus, et on rohkem hädas sellega, kuidas oma ego alla suruda ja teisi mõista, kui et kelleltki veel midagi juurde võtta.

Ootab lauluvõistlust

Oma reklaamiteoorias läheb Rannap niikaugele, et nimetab kõik heliloojate programmilised teosed ja nende pealkirjad PR-tööks. Vihjet muusikaliteratuuri traagilisematele lehekülgedele (Sibeliuse lapse surm ja “Kurb valss”, Berliozi õnnetu armastus ja kättesaamatu õnne teema koos programmilise sisuga “Fantastilises sümfoonias”) kommenteerib ta, et Berlioz lihtsalt tahtis seda naist kätte saada, ja sellepärast kirjutas niisuguse loo.

Rannap ei usu kunstitegemisse kui stressi maandamisse ja ise masenduses ühtegi lugu ei kirjuta. “Kui mul on paha tuju, siis klaveri taha küll ei lähe. Ja kui läheks, tuleks sealt midagi hoopis vastupidist – helget ja õrna. Kui päike paistab ja kõik on hästi, just siis tulevad rajumad, rokimad lood. Aga ma jätan need kõik endasse, sest väljundit ju pole. Samuti pähetulevad laulud.”

Nüüd räägib jälle Rannap-ärimees: ”Ma ei saa finantseerida sellesse, millest tagasi ei tule. Ei saa laule ega oma ansamblit luua. Tuurid ei ole see koht, kus uusi laule tutvustada, need peaks inimestel enne kõrvus olema. Aga meie raadiojaamad neid ei võtaks. Ja sellest east olen ma väljas, kui laule lindistatakse selleks, et plaat vanaemale kinkida.”

Rannap kirjutaks laule ka siis, kui meil oleks oma laulukonkurss. “Kas või ilma preemiafondita – tahan, et keegi neid laule esitaks, et nad kõlaksid.”

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Meri, Arnold – NL kangelane

Autor Avo | Avaldatud: 10. okt. 2003

(10.10.2003)

Arnold Merit ähvardab küüditamisesüüdistusRisto Berendson

Ruut Kapo kahtlustab, et Arnold Meri osalusel küüditati 84 perekonda

Ruut Eesti kohus on süüdi mõistnud viis 1949. aasta küüdimises osalenut

Uudise pilt
NSV Liidu kangelase aunimetuse teeninud Arnold Meril (84) lasub kahtlus küüditamise korraldamises Hiiumaal. Sellises inimsusvastases kuriteos süüdi mõistetut võib oodata kuni eluaegne karistus. Advokaat on veendunud Meri täielikus süütuses.
Foto: Tiit Blaat/Eesti Ekspress

Kaitsepolitsei loodab anda inimsusvastastes kuritegudes süüdistatuna kohtu alla NSV Liidu kangelase Arnold Meri, kellel lasub kahtlus, et ta 1949. aasta Hiiumaa küüditamise väidetava peakorraldajana saatis 261 inimest Siberisse.

Kapo algatud uurimine Arnold Meri (84) tegevuse suhtes kinnitab 15 aasta vanust Hiiumaa huumorivõistlusele laekunud naljajuttu, mille sisu oli järgmine: “Hiiumaa on nii tihedalt merega seotud saar, et 1949. aastal usaldasid kommunistid isegi küüditamise korraldamise ainult Arnold Meri nimelise mehe kätte.”

Kaks nädalat tagasi Hiiumaa küüditamist uurima hakanud kaitsepolitsei kutsus kunagise kõrge ENSV poliittegelase Arnold Meri teisipäeval Toompuiesteele vestlusele ja tunnistas ta kahtlustatavaks kahe inimsusvastase kuriteo paragrahvi alusel. Nende eest ähvardab teda maksimaalselt kuni eluaegne vangistus.

Tunnistab kohalviibimist

Kapo näeb praegu Tallinnas Nõmmel vanaduspäevi veetva Meri võimalikku süüd selles, et tema osalusel viidi 1949. aasta 25. märtsil Hiiumaalt Siberisse 84 perekonda.

Eesti Päevalehe andmetel Meri tunnistab, et ta viibis 1949. aasta märtsiküüditamise juures ja aitas inimesi laevadele paigutada, kuid väidab, et ta ise küüditamises ei osalenud, vaid kontrollis küüditamisnimekirjades olnute ja Siberisse saadetud inimeste nimekirjade vastavust.

Kuigi kapo tahtis kommunistlike vaadete poolest tuntud Meri kahtlustatavaks tunnistamise salajas hoida, tegi selle meedias teatavaks tema advokaat Aleksandr Kustov, kes teatas sellest Venemaa uudisteagentuurile RIA-Novosti.

Kustovi väitel on ta veendunud, et Meri tegevus 1949. aasta märtsiküüditamises “ei mahu mitte ühegi Eestis kehtiva kriminaalõiguse paragrahvi ega ühegi rahvusvahelise õigusnormi alla”.

Kustovi sõnul on Meri kahtlustatavaks tunnistamine “Eesti võimuorganite soov näidata teda inimesena, kes peab kandma vastutust kogu “nõukogude reÏiimi” tegevuse eest 1949. aastal Eesti territooriumil”.

Advokaat kindel

Peale Arnold Meri veel mitut inimsusvastases kuriteos süüdistavat küüditajat ning sarimõrvar Juri Ustimenkot kohtus kaitsev Kustov jäi hoolimata päev varem Vene uudisteagentuurile antud kõlavatest kommentaaridest eilses vestluses Eesti Päevalehega tagasihoidlikuks. “Ma ei kommenteeri oma sõnu. Teen seda ainult kohtuistungi järel. Kõike head teile,” ütles ta ja katkestas telefonikõne.

Kahtlustatavaks tunnistatud Arnold Meri on varem küüditamisest rääkinud Vene telejaamale TV-6, kus ta kaks aastat tagasi teleintervjuus õigustas 1941. aasta juuniküüditamist. Tema väitel pidi Nõukogude Liit enne sõda puhastama oma piiriäärsed alad vaenlase luureagentidest.

Mõni aasta tagasi ainsa eestlasena Suure Isamaasõja võidu auks peetud paraadil president Vladimir Putini ees Kremli Punasel väljakul sõjaveteranide seas marssinud Meri on esimene eestlane, kellele anti Punaarmee võitlejana Teise maailmasõja ajal Nõukogude Liidu kangelase nimetus.

Kõrge aunimetuse teenis ta 1941. aasta 14. juulil Punaarmee leitnandina Dno raudteejaama lähedal korpuse komandopunkti kaitstes. Sideroodu politruki asetäitjana sai ta lahingus neli korda haavata, kuid jäi rivvi.
Aastatel 1945–1949 töötas ta komsomoli Eesti keskkomitee esimene sekretärina ja 1948. aastal anti talle NSV Liidu kõrgeim autasu – Lenini orden. 1960. aastate algul töötas ta Eesti NSV haridusministri esimese asetäitjana.

Kapo teatel sõltub president Lennart Meri onupojale Arnold Merile küüditamises osalemise süüdistuse esitamine edasise eeluurimise käigus kogutavatest tõenditest.

Eesti kohus on süüdi mõistnud viis endist ENSV riikliku julge- oleku ministeeriumi operatiivvolinikku, kes osalesid Läänemaa, Pärnumaa, Järvamaa ja Harjumaa elanike küüditamises 1949. aasta märtsis.

Allikas

XXX

Arnold Meri: ülesanne oli mulle ebameeldiv
10.10.2003 00:01Rasmus Kagge, reporter

Lennart Meri Nõukogude Liidu kangelasest onupoeg Arnold Meri ei näe endal mingit süüd 1949. aasta märtsiküüditamises Hiiumaal.

Kaitsepolitsei (kapo) tunnistas teisipäeval Arnold Meri kahtlustatavaks genotsiidis ja tsiviilelanikevastases ründes. Kapo teatel annavad tõendid aluse seostada Merit 1949. aastal Hiiumaal läbi viidud märtsiküüditamisega, mille käigus viidi Eestist Siberisse 261 hiidlast.

Arnold Meri, kapo kavatseb teid peatselt genotsiidi eest kohtu alla anda. Teie vastus?

Ma ei pea seda õigeks. Mind imestab, et kapo kuulas mind tunnistajana Hiiumaa küsimuses üle juba 1995. aastal. Kuid sellega lugu lõppes. Öeldi «aitäh» ja saadeti koju. Seitse aastat on täielikku vaikust olnud ja nüüd järsku uus telefonikõne. Mis juhtus? Ühtegi uut fakti nende aastatega pole ju tekkinud.

Kuid siiski, milline oli teie roll märtsiküüditamises?

See, et ma võtsin osa rahva küüditamisest 1949. aastal, oli teada juba 1988. aastal, sest siis ilmus selle kohta kirjutis ajalehes Edasi.

Olin siis komsomoli Eesti keskkomitee esimene sekretär ning mind otsustati saata küüditamise operatsiooni ajaks erivolinikuna Hiiumaale, nii nagu saadeti igasse maakonda üks erivolinik.

Mis oli teie ülesanne?

Meid instrueeris otseselt Nikolai Karotamm (Eesti Kommunistliku Partei keskkomitee esimene sekretär – PM). See toimus nädal enne küüditamist. Esiteks pidime oma maakonnas koos kohaliku partei keskkomitee esimese sekretäriga nõudma julgeolekult [tulevane KGB] välja kõik küüditavate nimekirjad.

Meil kästi kontrollida, et vihavaen ja julgeoleku üleliigne agarus ei tipneks tsirkusega. Kästi kontrollida, et küüditatavad oleks nimekirja lülitatud seaduslikult.

Kes nimekirja sattusid?

Gruppe oli kolm. Saksa okupantide käsilased, metsavennad ja nende agentuur ning kolmandaks kulakud. Kui esimene ja teine oli selge, siis kulakute osas võis olla olukordi, kus keegi mõistis kulaklust omamoodi.

Reegel oli, et kulakuks võib kuulutada vaid seda talunikku, kes süstemaatiliselt elab võõra tööjõu arvelt ja kelle majapidamise põhibaas on loodud võõrtööjõule.

Mis teile antud info järgi küüditatavaid ootas?

Karotamm rääkis meile, et nad viiakse riigist välja ajutiselt. Seniks kuni toimub massiline kollektiviseerimine ja kolhooside sisseseadmine. Karotamme seisukoht oli, kuivõrd nad tulevad varsti tagasi, siis ei tohi juhtuda inimestega midagi, mis vihastaks neid välja veelgi enam, kui juba niigi see küüditamine ise.

Meie pidime kindlustama, et suhtlemine küüditatavatega oleks korrektne. Et inimestele antaks vara pakkimiseks piisavalt aega ja et iga pere saaks kaasa võtta kuni pool tonni vara – riided, tööriistad, toitu…

Mis aga Hiiumaal juhtus?

See ülesanne oli loomulikult mulle ebameeldiv. Kuigi sain aru, et kui nad Eestisse jäävad, muutub nende saatus arvatavasti veel hullemaks.

Asusime koos Hiiumaa parteikomitee esimese sekretäri Johannes Unduskiga maakonna julgeolekult nõudma nimekirju, ent meile neid ei antud. Lubati, aga ei midagi, nii 24. märtsi õhtuni, kui tuli teade, et öösel algab väljasaatmine. Viimases shifrogrammis samal hommikul teatasime Karotammele, et võtame endalt igasuguse vastutuse operatsiooni läbiviimise eest, kuna meil ei ole selleks tingimusi.

Mida te küüditamispäeval tegite?

Külastasime Unduskiga mõnd talu, kus küüditamine toimus. Ent kontrollida, kas välja saadetakse inimene põhjendusega või mitte, ei olnud enam võimalik.

Nüüd kahtlustab kapo teid küüditamises osalemises?

Ainus, mida võib tõlgendada kui meie aktiivset kaasaaitamist küüditamisele, oli seik sadamas. Julgeolek oli halvasti korraldanud inimeste viimise mandrile ja oli saatnud laeva, mis ei saanud kai juurde, sest oli liialt madal ja jäi kilomeetri kaugusele merele. See oli skandaal, inimesi oli juba hommikust saati sinna kokku veetud, nad istusid pampudel, söömata ja peavarjuta.

Siis võtsimegi ühendust Balti merelaevastiku admiraliga ning palusime kiiresti saata mingid alused, millega inimesi laevale viia. Vot see oli ainuke aktiivne samm.

Kuidas küüditamine taludes toimus?

Kus käisime, dramaatilisi situatsioone polnud. Käik oli väga raske, kuid imelik küll, inimesed käitusid soliidselt. Mõned vanad naised ja lapsed nutsid, ent vähe. Kujutasin ette, et nuttu pidanuks olema märksa rohkem.

Kas teil oli võimalus erivoliniku staatusest loobuda?

Muidugi oli, kuid selleks pidanuks ma parteipileti ära andma. Ennustada on raske, kuid see võinuks lõppeda näiteks mahalaskmisega.

Teie hinnang täna küüditamistele?

Küüditamist tuleb hukka mõista. Selge, et see oli antihumaanne tegu. Kuid suhtusin siis ja suhtun ka praegu nii, et kui seda poleks olnud, oleksid tulemused veelgi halvemad. Eeskätt neile, keda küüditati.

Nad olnuks esimesed, kes astunuks kollektiviseerimise vastu, ja mis neid oodanuks siis, see oli kõigile selge. Sellega ma ei õigusta küüditamist, kuid räägin selle paratamatusest olukorras, nagu siis oli. Ma ei sunni oma arvamust teistele muidugi peale.

Küüditamine Eestis

• Esimese küüditamislainega 1941. juunis saadeti Eestist asumisele 9264 inimest.

• Teise küüditamislainega 1949. märtsis saadeti Siberisse üle 20 000 inimese.

• Küüditamisi käsitlevaid kriminaalasju uurib kapo 1995. aastast, käsitledes neid inimsusvastase kuriteona. Kohtuotsus on jõustunud seitsmel juhul.

• Esimese küüditajana oli 1996. aastal kohtu ees endine ENSV Siseasjade Rahvakomissariaadi Saaremaa osakonna esimees Vassili Riis (andis 1941. a nõusoleku 1061 inimese arreteerimiseks või väljasaatmiseks). Kriminaalasi lõpetati, kuna Riis suri 1998. aastal.

• 1999 mõistis Läänemaa maakohus tingimisi karistuse endisele ENSV RJMi Läänemaa osakonna operatiivvolinikule Johannes Klaassepale (15 inimese küüditamine Läänemaal).

• 1999 mõistis Pärnu maakohus tingimisi karistuse endisele ENSV RJMi Pärnu maakonna osakonna operatiivvolinikule Vassili Beskovile (21 isiku väljasaatmine)

• 1999 mõistis Pärnu maakohus neljaks aastaks vangi endise ENSV RJMi Pärnu maakonna osakonna operatiivvoliniku Mihhail Neverovski (süüdi 75 perekonna ehk 278 inimese kindlakstegemises, kes deporteeriti, osales 8 isiku deporteerimises ja 2 isiku deporteerimise katses). Ringkonnakohtus mõisteti õigeks süüdistuses 74 perekonna deporteerimise ettevalmistamises süü tõendamatuse tõttu ning reaalne vanglakaristus asendati tingimisi karistusega.

• 1999 saatis Järva maakohus psühhiaatriahaiglasse endise ENSV RJMi Järva maakonna osakonna operatiivvoliniku Vladimir Loginovi (16 isiku deporteerimine)

• 2000 mõistis Põlva maakohus kaheksaks aastaks vangi endise ENSV RJMi hävitusagendi Karl-Leonhard Paulovi (tappis Võrumaal Veriora vallas 1945 metsavenna Aleksander Sibula ja 1946 metsavennad Alfred Pärli ja Aksel Pärli). Suri Murru vanglas kaks aastat hiljem.

• 2002 mõistis Tallinna linnakohus tingimisi karistuse endisele ENSV RJMi Harju maakonna osakonna vanemoperatiivvolinikule Juri Karpovile (40 isiku deporteerimine ja 20 isiku deporteerimise katse).

• Kohtute menetluses on praegu veel 2 kriminaalasja, milles on kokku 10 inimest, keda kapo inimsusvastases kuriteos süüdistab.

Allikas: PM/kapo

 

XXX

Siberis käinud hiidlane annaks Merile vabaduse
10.10.2003 00:01Marko Püüa, reporter

Kahekümneaastasena abieluvoodist Siberisse viidud hiidlane Valve Kivi kingiks oma kunagistele küüditajatele vabaduse, sest vanade meeste vangipanekust ei sünni riigile mingit kasu.

Mõne nädala pärast oma 75. sünnipäeva tähistav Kivi elab siiamaani Hiiumaal Suurepsi külas, kust ta 1949. aasta märtsi varahommikul koos mehega veokikasti kamandati.

Arnold Meriga ta sel saatuslikul päeval otseselt kokku ei puutunud, küll aga teab ta, et just Meri oli see mees, kes kõike kohapeal organiseeris. Paremini mäletab vana naine Olga Lauristini, kellega tal laevalael tüli tekkis.

Probleem tekkis pärast seda, kui järjekordne rühm hiidlasi oli sõjaväekaatritel reidil seisnud aurulaeva Sõmeri juurde toimetatud. Vaid mõned kuud enne küüditamist abiellunud Valve Kivi passis seisis siis veel tema neiupõlvenimi ning see Lauristinile ei meeldinud.

«Mind kutsuti laevatekile ja ma mäletan väga hästi, kuidas Olga Lauristin ütles, et teid ei peaks mitte ümber asustama, vaid Nõukogude passirežiimi rikkumise pärast vangi panema,» meenutas ta.

«Lauristin veel tõukas mind ja ütles, et kaoksin ta silmist, tal oli pruun palitu seljas, rebasekrae kaelas ja botikud jalas, maha vaadates mõtlesin veel, et 1941. aastal toppisid inimesi vagunitesse, nüüd siis jälle,» lausus Kivi.

Valve Kivi ning veel 260 hiidlase merereis lõppes Paldiskis. Seal topiti nad kõikjalt Eestist kokku aetud saatusekaaslastega loomavagunitesse ning algas pikk ja kurnav retk Siberi avarustesse.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: SPM – sotsiaalse positsioneerimise meetod

Autor Avo | Avaldatud: 10. okt. 2003

(10.10.2003)

Eesti teadlased lõid süsteemi inimeste telefoni abil jälgimiseks
Airi Ilisson

Ruut Uuringutulemusi vajavad omavalitsused ja ärimehed

Ruut Ettevõte uurib ainult selleks loa andnud inimesi

Eesti firma OÜ Positium lõi maailmas ainulaadse süsteemi, mille abil saab jälgida selleks loa andnud telefoniomaniku liikumist.

Poolteist aastat tagasi arhitekt Ülar Margi, planeerija Heikki Kalle ja geograaf Rein Ahase loodud OÜ Positium on tänaseks esitanud kaks taotlust sotsiaalse positsioneerimise meetodile (SPM) patendi saamiseks. Süs-teem toimib nii, et inimene annab Positiumile loa oma liikumise jälgimiseks, avaldades lisaks oma sotsiaalsed andmed – näiteks palga, töökoha jne. Säärast uuringumeetodit ei ole varem kasutatud.

Maailmas ainulaadsed uuringud

“Maailmas on SPM uudne, sotsiaalset dimensiooni pole varem ruumikasutusuuringutele lisatud,” kinnitas Ahas.
Uurimisgrupi sotsiaalsete tunnuste järgi saab kindlaks teha, millised inimesed uurimis-aluses piirkonnas käivad või kuidas mingite tunnustega grupp liigub. See aitaks näiteks leida võimalusi liiklus- ja parkimiskoormuse hajutamiseks tipptundide ajal.

“Selle asemel et ehitada 600 miljoni krooni eest uusi teid, võiks uuringute tulemusena linna tasandil kokku leppida, et suurasutustes algab tööpäev pool tundi hiljem,” kirjeldas Ülar Mark võimalusi.

Position plaanib uuringutes koostööd teha kaardifirmaga Regio. Ettevõtte juhatuse esimehe Teet Jagomägi sõnul on Positioni meetodi vastu suurt huvi ilmutanud ka Rootsi reklaamifirma. “Praegu kulutavad nad info kättesaamiseks palju aega ja raha, tulemus on aga ebatäpne,” ütles ta.

Jagomägi võrdles Positioni uuringumeetodit telesaate järel käsitsi tehtud lugejaküsitlusega, mida nüüd asendab televiisori küljes otseinfot arvutisse saatev karbike. “Siiani pliiatsil, küsitlejatel ja inimeste aususel põhinev süsteem asendatakse uuega, mis on täpne, arvutil põhinev ning ei põhjusta infoandjale lisatööd,” lausus ta. “Võime kindlad olla, et tulevikus saame sama info palju operatiivsemalt ja täpsemalt.”

Mobiil jälgib omanikku ka siseruumides

Tänavu talvel korraldab Position Tallinna kesklinnas säästva arengu ja planeerimise ameti tellimusel esimese suurema uuringu linnaelanike linnaruumi kasutuse kohta. Uuringusse plaanib firma kaasata umbkaudu tuhat inimest, millal see täpsemalt korraldatakse ja kuidas inimesed valitakse, ei ole veel selge.

Praegu on kõige moodsam inimese liikumise kaardistamise viis satelliitidel põhinev GPS, mille andurid on kallid ega jäädvusta liikumist siseruumis. SPM üks eeliseid on see, et mobiiltelefoniga saab liikumist jälgida ka kinnises ruumis.

Position loodab uuringutele suurt müügiedu. Heiki Kalle hinnangul saab üht uuringutulemust müüa kuni üheteistkümnes projektis, sest täpseid uuringuid vajavad avalik sektor, konsultandid, teadus- asutused, kaubandusettevõt-ted, reklaami- ja suhtekorraldusfirmad, poliitikud.

Mobiilside abil mõõdab Radiolinja Soomes ka inimese liikumiskiirust ühest paigast teise ja annab kliendile SMS teel teada liiklusummikutest.

Isikuandmed jäävad saladuseks

Kuna inimest võib jälgida ainult tema loal, saab Positionile katsumuseks vabatahtlike infoandjate leidmine.
“Privaatsus ja turvalisus ennekõike,” kinnitas Rein Ahas. Heiki Kalle lisas, et nagu kõikides küsitlustes, saadakse ka jälgimiseks nõusolek selgitustega või raha eest. Edasiseks koostööks inimeselt nõusoleku saamine on senisest tähtsam, sest koostöö jätkub lisaküsimuste ja andmete täpsustamisega. Isiklikud andmed hoitakse eraldi andmebaasis, uuringutulemustes neid ei kasutata. Airi Ilisson

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Riigiametnikud said ligi miljard krooni ebaseaduslikku palka

Autor Avo | Avaldatud: 9. okt. 2003

 
09.10.2003 13:02Alo Lõhmus, reporter

Riigieelarve seadust eirates maksid riigiasutused oma töötajatele 2002. aastal palkadeks 865 miljonit krooni rohkem kui tohiks, selgub Riigikontrolli aruandest.

Riigikontrolli andmeil on ebaseaduslikku töötasu makstud majanduskulude, toetuste, omatulude jms allikate arvelt. Seetõttu ei kajasta riigieelarve artiklid «Töötasu» ja «Sotsiaalmaks» kogusummas 3,871 miljardit krooni riigi tegelikke töötasukulusid. Tegelikult maksid riigiasutused töötasusid ja sotsiaalmaksu hoopis 4,735 miljardi krooni väärtuses.

Riigikontrolör Mihkel Oviir ütles kolmapäeval Riigikogus esinedes, et tõsiasi, et lisapalgaks on võimalik raha leida asutuste teistel eelarveridadelt, näitab muu hulgas ka nende asutuste eelarvete ebaadekvaatsust.

Sotsiaalministeerium on vale rea alt töötasu maksnud 2,4 miljoni eest, haridus- ja teadusministeerium 2,2 miljoni eest, sama ministeeriumi raamatupidamisbüroo 183.717 krooni eest. Lisaks on see büroo ostnud 51.278 krooni eest kontoritarbeid rahaga, mis ei olnud selleks ette nähtud.
«Kaitseministeerium kattis programmi «Partnerlus rahu nimel» raames personalikoolituseks eraldatud vahenditest 1.680.000 krooni eest kahe ametniku magistriõpingute kulusid.

Samas ei jätkunud raha Kosovo rahuoperatsioonile lähetamiseks ja osa lähetuskuludest (0,9 miljonit krooni) kaeti rahvusvaheliste organisatsioonide liikmemaksudest eraldatud rahast,» kirjutatakse riigikontrolli aruandes.

Maksuamet ületas 2002. aastal eelarves ette nähtud palgakulu 144.492 krooni võrra. Rahandusministeerium on käsitlenud ülekantava kuluna ka vabariigi valitsuse reservi, mis aga on riigieelarve seadusega vastuolus.

Kultuuriministeerium toetas pankadele saadetud kirjades Vanalinnastuudio ja Vene Draamateatri laenusoove, eirates sellega põhiseadust ja riigieelarveseadust, mis annavad riigilaenude võtmise vaid Riigikogu pädevusse.

Eesti Kunstimuuseum andis oma töötajatele 44 000 krooni laenu, kaitseministeerium sponseeris seadusevastaselt miljoni krooniga mängufilmi «Nimed marmortahvlil» tootmist.

Samuti toitlustati filmivõtetel osalenud kaitseväelasi 226.650 krooni eest, millest 187.500 läks ühele füüsilisest isikust ettevõtjale, kes sai selle raha ilma riigihankekonkursita.

Maksuamet lõpetas ühe 2000. aastal lahkunud töötaja õppelaenu kompenseerimise alles 2002. aastal. Autoregistrikeskus maksis oma töötajatele ühekordseid toetusi seoses «elukondlike raskustega», töötaja eramu elektrijuhtmete installeerimistöödega, töötaja suvilas toime pandud vargusega ja töötaja eramu kanalisatsiooni- ja veetorustiku ühendamisega magistraaltrassi.

Lisaks maksti mitmeid toetusi kogu asutuse kollektiivile, sh. iseseisvuspäeva- ja jaanipäevatoetust.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Osa Eesti riigisaladusest varastati Jõgeval ära

Autor Avo | Avaldatud: 9. okt. 2003

 09.10.2003 07:04PM Online

Esmapilgul tavalise nimega laoettevõte Jõgeva Viljahoidla peidab endas Eesti ühte kiivamalt hoitud saladust nimega “riigi äravarastatud vili,” kirjutab Äripäev.

Kuigi ümber viljahoidlate lendavad nagu Hitchcocki filmis tihedad linnuparved, pole neil kaugeltki nii suurt isu, et ära süüa kokku 10 miljoni krooni eest vilja.

Eelmisel reedel kohtu poolt pankrotistunuks kuulutatud Jõgeva Viljahoidla omakapitali sõi kahjum juba 2001. aastal. Ometi suutis ettevõtte juhataja Ivar Toming hoida firmat elus ja sinna veel miljoneid kroone riigi raha matta.

Seda tänu erakonnakaaslase ja hea tuttava, endise regionaalministri Toivo Asmeri lahkele abile ning Eesti Viljasalve juhi Ago Sootsi vastutulelikkusele.
“Riigisaladus! On veel küsimusi?” ühmab Eesti Viljasalve juhataja Ago Soots telefonis ja paneb toru ära. Põlluministeerium, Eesti Viljasalve haldaja, kinnitab, et tõepoolest, kõik julgeolekureserviga seotu on riigisaladus.

Eesti Viljasalv, mida juhib Ago Soots, on ettevõte, kes riigi vilja Jõgevale hoiule andis. Küsimust, kas on ikka õige riigi vilja ladustada sügavas kahjumis ettevõttes, kel viimati auditeeritud 2000. aasta majandusaasta, Sootsil ei tekkinud.

Mitteametlikel andmetel moodustab Eesti riigi viljareserv kokku 2500 tonni, mida kõike hoiustati Jõgeval. Sel kevadel viidi, mis päästa õnnestus, Jõgeva hoidlast minema. Teada on ka nii palju, et riigi vilja hoidmiseks on seatud riigi kasuks hüpoteek 4,6 miljonile kroonile.

Jõgeva Viljahoidlas jagas riigi vili sama saatust mitme erafirma viljaga. See tähendab, et kadus suures osas ära. Õigemini – kui vili ei ole seal, kus ta peaks kirjade järgi asuma, võib seda nimetada varguseks.

Kokku võib kadunud vilja väärtus küündida 10 mln kroonini. Suure osa kadunust, vähemalt 4 mln krooni ulatuses, moodustab Kesko Agro Eesti ASi vili. Viljahoidla juhtkond politseisse avaldust ei ole kirjutanud.

Võlgade sissenõudmine viljahoidlalt on viimastel aastatel andnud tööd mitmetele inkassofirmadele. Neist ühe, Majanduskaitse Büroo juht Lauri Vitsut meenutab: “Võlgnik näitas meile ette oma vara, milleks pidi olema vili. Ta tegi lahti ühe lao ukse ja näitas suurt viljakuhja. Siis juhatas meid teisele poole ladu, tegi lahti teise ukse ning väitis, et näeme teist viljakuhja. Tegelikult oli see sama kuhi teiselt poolt vaates.”

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Eestimaa Looduse Fond

Autor Avo | Avaldatud: 8. okt. 2003

Päevaintervjuu: Rohelised ei ole ekstremistid

Eestimaa Looduse Fondi (ELF) tegevjuht Toomas Trapido näeb tõsist ohu märki selles, et teadlased on hakanud ettevõtjate huvide kaitsmisel avalikkusele valetama, värskeima näitena toob ta esile Merko Kaevanduste juhtumi.

Milleks on Eestimaa Looduse Fond ellu kutsutud?

ELF on asutatud 1. veebruaril 1991 aktiivsemate looduskaitsjate ja bioloogide poolt. Idee on võetud paljuski Maailma Looduse Fondi (WWF) pealt. Eks ta selleks olegi kutsutud, et Eesti põlisväärtusi kaitsta ja nende kaitsmiseks raha koguda.

Miks sekkus ELF Kunda haavapuitmassi tehase loomise kavasse?

Et tehas oleks väga mastaapne, oleksid väga suured ka temast tulenevad mõjutused. Kui midagi juba natukenegi viltu läheb, on tagajärjed väga suured. Seetõttu tuleb nende tegemisi väga täpselt jälgida.

Me ei välistanud tehast kui sellist, vaid esitasime omapoolsed tingimused, mida tuleks jälgida.

Millised need tingimused olid?

Kõigepealt näiteks veekasutuse küsimused. Tehnoloogiline vesi peaks seal olema võimalikult suletud tsüklis. Soovitasime vee ökoloogilist puhastust.

Et tehas hakkaks tarbima 300-400 tuhat tihumeetrit haavapuitu aastas, tähendaks see väga tugevat ostusurvet haavapuule. Kui Eestis tekib nii suur ostuhuvi, võib juhtuda, et haavapuid hakatakse ükskõik kust iga hinnaga maha võtma.

Meie tingimuseks oli, et tehas peaks puitu ostma ainult sertifitseeritud metsadest. Tehas peaks ka aktiivselt haavapuistuid kaitsma, et kaitsta kas või näiteks lendoravate elupaiku.

Haavapuitmassi tehas hakkaks tarbima ligi 5% kogu Eesti elektrienergia toodangust, mis on väga märkimisväärne kogus. See tähendaks kaevandatava põlevkivihulga suurenemist, tuha ja muu saaste suurenemist.

Tehas peaks ise taastuva energia kasutamisse investeerima, et loodusele tekitatavat koormust vähendada. Transpordist soovitasime eelistada raudtee- ja meretransporti.

Millal asi kohtuni jõudis?

Keskkonnaloa andis välja Lääne-Virumaa Keskkonnateenistus. Meie sekkusime sellesse protsessi, et keskkonnaloa tingimused oleksid vastuvõetavad. Vaidlusi oli arendajatega päris palju ja lõpuks vaidlustasime asja kohtus.

Lõpuks jõudsime siiski kohtuvälise kokkuleppeni, mille sisuks oli, et arendajad esitavad Lääne-Virumaa keskkonnateenistusele omapoolse taotluse kompleksloa tingimuste muutmiseks.

Kompleksloa puhul oli peamiseks valupunktiks seire. Kui algselt oli plaanis tolle kurikuulsa toru kaudu merre voolavaid jäätmeid kontrollida vaid korra aastas, siis saavutasime selle jälgimise tihendamise.

Kui mingid muutused toimuvad, siis kord aastas on ilmselgelt vähe ja muutuste avastamise hetkel võib loodus juba pöördumatult kahjustatud olla.

Sertifitseeritud metsadest puidu ostmise saime sisse ja veel üht-teist.

Miks sekkusite nii hilja?

Ma tean, et Lääne-Virumaa Keskkonnateenistus oli pisut pahane. Aga eks need asjad ole nii ja naa.

Meiepoolne huvi ei olnud kellegi jaoks tegelikult mingi üllatus.

Minu mäletamist mööda sai meiepoolsete tingimustega kiri saadetud ka Lääne-Virumaa Keskkonnateenistusele.

Võib-olla oleksin ma pidanud keskkonnateenistusega aktiivsemalt suhtlema, aga samas ei tulnud ka sealtpoolt meile ühtegi telefonikõnet ega kirja ettepanekuga asja üheskoos arutada.

Tuleb tunnistada, et ühiskondliku organistatsioonina ei jõua me kõigega üheaegselt tegeleda.

Aga põhiline on minu arvates ikkagi looduse kaitse. Me võisime ju hiljavõitu sekkuda, aga peamine ülesanne – looduse kaitsmine – sai minu arvates täidetud.

Kui hästi olete kursis Porkuni juhtumiga?

Selles osas olen ma kindlasti nõus, et õiglusega otseselt palju pistmist küll ei ole, kui võrrelda Tamsalu vallavanemale ja metsavaras Klementale määratud trahve.

Samas usun ma, et Porkuni ujuvaid saari tuleks igal juhul kaitsta ja kehtestatud mängureeglitest peab kinni pidama. Kui ma ületan autoga sõites kiirust või ronin purjus peaga rooli taha, siis pean ju arvestama, et ma võin trahvi saada. Ja me kõik ju teatud määral aktsepteerime seda.

Porkuni järv vääriks aga põhjalikumat uurimist selles osas, miks järv täis kasvab.

Mis ELF-il praegu suuremat käsil on?

Osa asju võtame ise üles, nagu praegu näiteks Merko Kaevanduste juhtumi, aga et me osutame ka keskkonnaalast õigusabi, siis on meil käsil kümmekond kohtumenetlust.

Meie pole alati algatajad, aga meie kaudu aetud kohtuasjadest on laiemat kõlapinda leidnud veel Jämejala pargi juhtum.

Miks just kohtuasjad?

Kohtusse pöördumine on seni olnud ainuke samm, mille abil on võimalik dialoogi luua.

Kui me veel õigusabiga ei tegelenud ja meil juriste ei olnud, tegime lihtsalt kisa ja kirjutasime, aga reaalset tulemust eriti ei olnud. Meisse suhtuti pigem nii, et las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi.

Kohus on kolmas osapool, kes esitab küsimusi ja tahab saada sisulisi vastuseid, mitte mingit rahustamiseks mõeldud mulli. Ja nii tekibki sisuline dialoog.

Miks Merko Kaevandused ELF-ile ette jäid?

Oleme vaidlustanud keskkonnaministeeriumi otsuse kaevandusloa väljaandmiseks. On palju räägitud, et me kiusame kõiki ja oleme sellised destruktiivsed rohelised.

Eelmisel nädalal tõmbas metsamees Üllar Hermlin Virumaa Teatajaski paralleele pruuni ekstremismi ehk fashismi, punase ekstremismi ehk kommunismi ja otsekui praegu valitseva rohelise ekstremismi vahel.

Asi ikka päris nii ei ole. Tegelikult esitatakse igasugustes paberites sulaselgeid valeandmeid.

Merko Kaevanduse puhul näiteks väidetakse, et kaevandus ei mõjuta mingil moel veerezhiimi.

No andke andeks! Kui ikka ametlikes paberites nii selgesilmselt valetatakse, kas me peame siis kõrvalt vaatama? See ei ole ju kasulik, kui meie silmad kinni paneme.

Ja neid andmeid esitavad veel teadlased TTÜ mäeinstituudist.

Kui teadlased hakkavad valeandmeid esitama, on see väga suure ohu märk.

Nii saab ju absoluutselt kõike põhjendada.

Merko Kaevanduste “plats” on Puhatu kaitseala kõrval ja väga suure tõenäosusega mõjutab ta selle sookaitseala veerezhiimi. Väidetakse, et kui veetase siiski mingil põhjusel langema peaks, siis “tuleb muuta puistangute moodustamise tehnoloogiat”.

Puistangute muutmise tehnoloogia võib tulemusi anda, aga võib ka mitte ja see võib ka hoopis nii kalliks minna, et Merko Kaevandused läheb pankrotti. Loodus on aga rikutud.

Teine pool on aga selles, et erafirmale antakse õigus kaevandada meie rahvuslikus omandis olevat põlevkivi.

Kui põlevkivi üldse kaevandada, siis selleks, et kogu Eesti elu toita, näiteks energia tootmiseks.

Erakapitalile tulu tootmiseks ei ole põlevkivi kaevandamine küll minu arvates õige.

–>Andres Pulver
andres.pulver@virumaateataja.ee

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

  • Arhiiv