Urmo Soonvald, SL Õhtuleht, kolmapäev. 27. august 2003
 Arhiiv KÜLMA KÕHUGA: ELi tippametnik Verheugen on veendunud, et kui Eesti ütleb referendumil «ei», siis elu Eestis läheb hullemaks, ELis aga ei muutu miski. |
Günter Verheugen, eestlased on olnud vabad veidi üle kümne aasta. Praegusest põlvkonnast on suurem osa elanud NSV Liidu okupatsiooni all. Mida ja palju te teate eestlaste psühholoogiast? Oleme ju pärast 12aastast iseseisvust minemas Brüsseli alluvusse…
Siin on väga suur möödarääkimine, sest Brüsseli valitsust ei eksisteeri. Euroopa Liit (EL) on iseseisvate riikide liit. Need riigid on otsustanud, et olles iseseisvad, teevad nad teatud otsuseid koos. Isegi Euroopa suurriigid on liiga väikesed, et toota kõike ise, mida Euroopa kodanikud vajavad. Üheskoos suudame tagada turvalisuse, toimiva majanduse, keskkonnakaitse, võitluse terrorismi ja rahvusvahelise kuritegevusega jne.
Eurointegratsioon tähendab, et väikeriikidel on palju suurem mõjujõud, kui see oleks pelgalt nende suurust arvestades. Väikeriigid on suurte eest kaitstud. Järgmises ELi komisjonis on üks volinik ka Maltalt, kus on 100 000 elanikku ja loodetavasti ka Eestist, kus on elanikke üks koma…
… 1, 38 miljonit.
Just. Ja nende kõrvale tuleb volinik Saksamaalt, kes esindab 82 miljonit inimest. Igal volinikul on sama suured õigused ja kohustused. Eesti voliniku mõjuvõim võib olla isegi suurem, kui see inimene on tugev isiksus.
ELiga liitumine tugineb kahele tähtsale momendile. Esiteks: liikmesriikide koostöö, kusjuures kõrgeimas poliitilises organis (osalevad vaid peaministrid – U. S.) lähevad asjad läbi vaid konsensuse alusel. Eesti idee võib peale jääda isegi siis, kui Saksamaa, Inglismaa, Itaalia, Hispaania ja teised mõtlevad vastupidi. Teiseks on meil parlament, mis loob ja kinnitab Euroopa seadusi. Ka seal on väikeriigid paremas seisus. Kui riikidele oleks jagatud kohti proportsionaalselt, peaks Saksamaal olema vähemalt 200 kohta. Aga on ainult 99.
Need on argumendid teile, kes tulete ühiskonnast, kus Moskvas tehti teie eest kõik otsused. Nüüd saate ise hakata otsustama. Vaid osa teie suveräänsusest viiakse üle ELi, kuhu aga kuuluvad liikmesriigid, kellel on kõigil samasugused õigused ja kohustused.
Aga te mõistate eestlaste, lätlaste ja leedulaste psühholoogilisi kartusi?
Absoluutselt.
Oleme justkui natuke hirmul ja segaduses…
Teame väga hästi liituvate riikide tausta, eriti Baltimaade oma. Kõik kolm Balti riiki on kahe suurvõimu – stalinismi ja fašismi – ohvrid. Selle tulemusena kaotasite iseseisvuse kümneteks aastateks. On täiesti arusaadav, et teate iseseisvuse hinda ega taha sellest loobuda. Kordan siinkohal: ELi kogemus näitab, et väikeriikidele tagab liidus olemine iseseisvuse paremini kui väljaspool seda.
Baltimaad on esimesed ELiga liituvad riigid, kes kuulusid kunagi NSV Liidu koosseisu. Te vajate iseseisvuse jätkumiseks kindlust ja garantiid. Teie kultuur muudab ELi rikkamaks ja me toetame seda. Kas tahate öelda, et prantslased on ELis vähem prantslased ja sakslased vähem sakslased?
Meie peaministrid, teilegi tuttavad Mart Laar, Siim Kallas, Juhan Parts ja president Arnold Rüütel, ei oska vastata kahele küsimusele: miks peame ELiga liituma ja mis meie elus muutub, kui oleme ELi liikmed? Ja mitte Tallinnas, vaid mis muutub näiteks väikelinna Pärnu neljaliikmelises peres?
Oletan, et kõik Eesti poliitikud jagavad mu arvamust, et ELi liikmelisus tähendab turvalist tulevikku, heaolu ja uusi töökohti. Aga kui Eestist ei saa ELi demokraatliku pere liiget, sattute isolatsiooni ja varem või hiljem kasvab Eestis Venemaa mõju. Siis peab Eesti leidma partnereid idast. Poliitiliselt jääte samuti üksi ja öeldes ELile ei, hakkate lähenema idale. Teil läheb väga raskeks pääseda maailma suurimale turule ehk ELi ja teil on raske kaitsta Eesti rahvushuve.
Liikmelisus annab Eestile stabiilse poliitilise ja majandus-arengu. See kõik ei tähenda, et kui olete ELi liikmed, siis piisab vaid, et küsida. Selline võimalus on vaid põllumeestel, kes saavad otsetoetusi.
Võrdleksin Eestit Iirimaaga. Kui Iiri liitus ELiga, oli ta üks vaesemaid riike, praegu aga üks jõukamaid. Selle tagasid suured investeeringud, pääs ühisturule, võimalus saada raha eri fondidest. Kokkuvõttes arenevad nii ettevõtjate kui ka kodanike majandusvõimalused. Aga see kõik ei juhtu kohe.
Mõistan, miks Eesti ärimehed igatsevad ELi turgu. Aga miks EL igatseb väikeriike nagu Eesti, Läti ja Leedu?
Me ei igatsegi.
Miks te siis tahate uusi liikmeid?
Tuletan meelde, et meie pole teid liitu sundinud. Te ise tahtsite. Me ei avalda riikidele kunagi survet, et uusi liikmeid saada. Võin põhjendada, miks nõustusime teie sooviga ja miks teid väga ootame. ELi idee on ühiste väärtuste kogum. ELi liitumisprotsess peab olema avatud kõigile Euroopa riikidele, kes jagavad samu väärtusi. 1990. aastate algul oli teil revolutsiooniline olukord, kus saite valida mitme võimaluse vahel. Üks võimalus oli jääda lääne ja ida vahel puhvriks. See oli väga tõenäoline stsenaarium. Teine võimalus oli laiendada ELi stabiilsust ka Baltimaadesse. Meie huvides on rahu tagamine kogu Euroopas – Baltimaadest Musta mereni. Me mitte ainult ei võtnud teie liitumissoovi vastu, vaid hakkasime ka aktiivselt aitama, sest liitumistingimused nõudsid väga suuri ponnistusi. Eesti võib uhke olla, et suutis nii kiiresti täita ELi poliitilised, sotsiaalsed ja majanduslikud liitumistingimused. Me pole kohanud just väga palju riike, kes suudaks teha samasuguseid edusamme nii lühikese ajaga.
Te rõhutate pidevalt turvalisuse rolli. Aga eestlastele turvalisuse peab tagama ju NATO…
NATO annab teatud tüüpi turvatunde. Teist oli tark tegu liituda mõlema organisatsiooniga.
Minnes kahte organisatsiooni, suutsid eestlased ka rahvusvahelise tüli tekitada. Kümme ELiga liituvat riiki tegid ühisvalduse, mis toetas USAd Iraaki tungimisel. Ometi vanad ja väärikad ELi riigid nagu Prantsusmaa ja Saksamaa olid sellele vastu.
See oli nende riikide valik. ELil polnud ühist positsiooni ja see oli tõeline probleem. Loomulikult märkasime Prantsusmaa presidendi Chiraci vihast reaktsiooni eestlaste aadressil, kuid kogu olukord läks vaid hetkeks liiga emotsionaalseks. On hea, et liikmesriikidel, ka Eestil, on USAga väga head suhted. Euroopal on USAta väga raske areneda. Me ei saa nõustuda suhtumisega, et olla hea eurooplane, tuleb olla antiameeriklane.
Kas olete märganud, et pärast Iraagi sõda on ameeriklastele tekkinud Euroopas palju vaenlasi?
Ma pole seda märganud. Ma ei usu, et Euroopa ja USA suhted on paigast ära. Meil on palju ühist. Tegelikult on nii Euroopal kui ka USA-l üheskoos vastutus Iraagis ja maailmas toimuva eest.
Räägime ka Eestist. Olete te rahul Eesti poliitikute tööga liitumiseelsetel kuudel?
Olete täitnud ELi esitatud tingimused. See on peamine. Aga meid teeb mõnevõrra murelikuks eestlaste üle keskmise euroskeptilisus. Ootan nüüd, et referendumi eel algaks Eestis korralik infovahetus.
Kas Eestis on poliitikuid ja parteisid, kellega ELi Komisjon ei tahaks koostööd teha?
Ei. Meil pole musta nimekirja. Mul on olnud kontakte kõikide teie peaministrite ja suuremate erakondade liidritega.
Ka Keskerakonnaga? Eestis on oletatud, et kui nemad tulevad võimule, siis nendega te koostööd teha ei tahaks…
Olen härra Savisaarega kohtunud nii Tallinnas kui ka Brüsselis ja pidanud väga huvitavaid diskussioone.
Aga suurim Eesti erakond, Keskerakond, pole ainsa parteina võtnud ELi suhtes kindlat seisukohta! On see õige või vale?
See on partei asi. Kui tulen Eestisse, tahan inimestega rääkida ja põhjendada, mida ELi liikmelisus eestlastele tähendab. Te olete kampaaniaga jäänud hiljaks. Rahvas peab saama vastused neid huvitavatele küsimustele. Poliitikute ülesanne on anda informatsiooni ja vastuseid.
Kui üllatunud te oleks, kui eestlased ütleks ELile «ei»?
Me ei oota seda, aga ma oleksin enam kui üllatunud. See oleks väga-väga kahetsusväärne. Kui te võrdlete ELi ja Eestit, siis küllap nõustute, et saaksime teieta väga hästi hakkama. Teil aga saab poliitiliselt ja majanduslikult ELita raske olema. «Ei» oleks tegelikult Eesti rahva huvide vastu. Aga ma usun Eesti rahva tarkusesse.
Millal võetakse Venemaa ELi? Ta on ikkagi meie suurim naaber, kellega seob meid pikk ajalugu…
Venemaa liitumine pole praegu päevakorral. Tahame nendega säilitada häid sidemeid.
Kui suur on oht, et kui kümme uut liikmesriiki ELiga liituvad, algab Euroopas tohutu rahvaste rändamine?
Tõenäoliselt nii ei lähe. Uuringud näitavad, et suurt rändamist ei teki. Palju suurem probleem võib olla see, et paljud eestlased lähevad USAsse. Kõik ELi riigid peaks pingutama, et mitte lasta inimesi minema.
Milline on EL 25 aasta pärast?
Raske vastata. Liit püsib, mis jätkuvalt toetub iseseisvatel riikidel. Balkanimaad on selleks ajaks ELiga liitunud. Majanduslikult on EL maailma tugevaim tegija ja täidab rahvusvahelist kohustust arendada ühist majandus- ning julgeolekupoliitikat, võib-olla peame arendama ka oma kaitsevõimet.
Brüssel, 12. juuni 2003
Kaadritagused tähelepanekud Verheugenist
1. Euroopa Liidu laienemisaasta tähtsaim ametnik Verheugen tunneb Eesti sisepoliitikat uskumatult hästi. Ta teab, miks ja kes välis-eesti poliitikutest on out; millisel poliitikul probleeme enda arusaadava väljendamisega; ta teab Mart Laari ebaõnnestumise põhjusi ja võimule pääsenud Res Publica päevaprobleeme.
2. Kuigi Verheugen mängib külmaverelist reaalpoliitikut, on tema au, maine ja tulevik enim löögi all, kui Eesti peaks referendumil «ei» ütlema. Eurokoridore tundvad eestlased on veendunud, et Brüsseli jaoks on «ei»-stsenaarium läbi mängimata.
3. Brüsselis muigega, Eestis suure hasardiga on «loosirattasse» minemas ELi voliniku ehk ministritool (loe: mitmesajatuhandene palk, enneolematud hüved, igav amet). Verheugen teab, et Eestis on sellele toolile pakutud Siim Kallast ja ta oli üllatunud kuuldes, et Kallas pole sellest huvitatud… Kuigi jäi mulje, et iga teine valik oleks ELile suur üllatus.
4. Verheugen tegi juba juuni keskel seda, millele Siim Kallas julges tähelepanu pöörata alles kaks kuud hiljem. Seni on kõik meie poliitikud hoidunud Vene kaardiga rahvast hirmutamast. Verheugen lõi selle tuimalt lauale ning joonistas meile väga selge idasuunalise tuleviku.
5. Verheugenile on kõik viimased Eesti peaministrid, presidendid ja teised ametnikud väga hea mulje jätnud. Ta tunnustab nende tegevust, ettevalmistust ja vaimuteravust. On vaid üks erand. Juhan Parts. Aga selle kirjutab Verheugen meie peaministri vähese kogemuse arvele.
Marss ja Maa on kokkupõrkekursil
Marss ja Maa on kokkupõrkekursil
27.08.2003
Täna jõuab Marss Maale lähemale kui kunagi varem viimase 60.000 aasta jooksul.
Kahe planeedi vahemaa väheneb täna 56 miljoni kilomeetrini, mis on peaagu väikseim võimalik vahemaa nende vahel.
Südaöises lõunataevas särab meie naaberplaneet ereda oranzhi tähena ning teda on võimatu segi ajada mõne muu taevakehaga. Marsi pinnavormid, sh polaarjää müts on praegu jälgitavad ka lihtsate koduteleskoopide vahendusel.
BBC avaldatud arvutuste kohaselt olid viimased mõistusliku algega olendid, kes naaberplaneeti nii ligidalt nägid, neandertaallased. See juhtus 12. septembril aastal 57.617 eKr.
Tartu astronoom Jaak Jaaniste kirjutab tänavuaastases «Tähetorni kalendris», et kui uskuda Marsi viimaste sajandite dünaamika jätkumist, peaks see planeet Maaga kokku põrkama 400.000 aasta pärast.
Samas leiab astronoom, et Päikesesüsteemi miljarditeaastast ajalugu arvestades on selline kokkupõrge siiski väheusutav. Pigem loob «kokkupõrkekursi» mulje asjaolu, et inimkonna astonoomilised vaatlused on veel väga lühiajalised ning meil pole teavet planeetide käitumisest kosmiliste ajaühikute raamistikus.
«Mingi kosmilise vingerpussi tulemusel oleme oma taevateooriate arendamisel sattunud ajale, kus Marss tõepoolest järjekindlalt Maale läheneb. Miks see nii on, millal see algas ja kui kaua kestab – jääb esialgu mõistatuseks,» kirjutab Jaaniste.
Praegu kasutavad Marsi rekordlähedust ära Maa kosmoseagentuurid,
naaberplaneedi suunas on teele lähetatud neli kosmoselaeva – kaks NASA missiooni, eurooplaste Mars Express ning Jaapani orbitaallaev.
Juunis startinud Mars Express on juba jõudnud poolele teele. Laev on läbinud 24 miljonit kilomeetrit, ees seisab veel 32 miljonit.
–>Alo Lõhmus
alo.lohmus@postimees.ee