• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

Kaplinski rahukiri

Autor Avo | Avaldatud: 17. veebr. 2003
Kaplinski rahukirjal on üle 1000 allkirja

---

BNS
17. veebruar 2003 5:45
ETA FOTO

Kirjanik Jaan Kaplinski algatatud rahukirjale oli pühapäeva pärastlõunaks oma toetuse andnud 1013 inimest.

Kaplinski kirja ajendas Eesti ühinemine niinimetatud Vilniuse kümne pöördumisega, mis kirjaniku hinnangul toetab USA poliitikat Iraagi suhtes.

Allkirju kogutakse internetiaadressil http://music.future.ee/infopartisan/100.htm ning iga 500 allkirja järel saadavad aktsiooni korraldajad pöördumise koos toetajate nimedega valitsusele, presidendile ja riigikogule.

BNS
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Mount Everestil avatakse esimene internetipunkt

Autor Avo | Avaldatud: 17. veebr. 2003

Mount Everestil avatakse esimene internetipunkt

Villu Arak – 16. veebruar, 2003 Vabaeuroopa.com

Tänavu möödub 50 aastat Džomolungma ehk Mount Everesti esmakordsest vallutamisest uusmeremaalase Edmund Hillary ja tema šerpast kaaslase Tenzing Norgay poolt. Nende jälgedes mäetipu poole tõusnud alpinistid on aga jätnud maha tohutus koguses prahti. Oma panuse rämpsust vabanemiseks annab peagi avatav maailma parima vaatega internetipunkt.

– – – – –

Poole sajandi tagune raadiouudis teavitas kuulajaid maailma kõrgeima mäetipu esmakordsest vallutamisest. Kangelasteks olid tookord Edmund Hillary ja Tenzing Norgay. Neile järgnesid aga tuhanded kuulsa tandemi retkest innustust saanud huvilised, kes võtsid Everestilt kaasa unustamatud mälestused, ent jätsid maha tonnide kaupa tühje konservipurke, pudeleid ja muud träni.

Probleemil on haaranud sarvist noor Nepaali ärimees Tsering Gyalzen, ning seda üsna uuenduslikul moel. Märtsi algul — mõni kuu enne Hillary ja Norgay ajaloolise mäkketõusu 50. juubelit — avab ta Everesti esimese küberkohviku.

Tegemist pole tavapärase, Everesti kuulsa ajaloo turjal ratsutava rahamasinaga. Kogu internetipunkti kasum läheb mäele jäetud rämpsu eemaldavale mittetulundusühingule. Küberkohvikut oodatakse kasutama ka kohalikke elanikke ja koolilapsi, et anda neile võimalus oma silmaringi avardamiseks.

Praegu ootab Gyalzen Nepaali võimude jah-sõna satelliitsaatja ning muu varustuse ülespanekuks. Tulevane netipunkt ise kerkib 5000 meetri kõrgusel asuvasse baaslaagrisse. Tuhandete tulevaste Everesti vallutajate emailid ja fotod jõuavad sealt raadiosaatjate abil kahe tunni teekonna kaugusel asuvasse tehnikahütti ning sealt satelliitside kaudu välismaailma.

Poole projekti 600 000 kroonisest maksumusest kannab idee algataja Tsering Gyalzen ise. Varustuse ja tehnikaga aitavad teda mitmed rahvusvahelised firmad.

33-aastase ettevõtja sõnul kiidaks netikohviku avamise heaks ka tema vanaisa Gyalzen Sherpa, kes andis 1953. aastal abipersonali koosseisus Hillary ja Norgay kuulsale Everesti vallutusretkele ka oma panuse.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Uba Toomas

Autor Avo | Avaldatud: 17. veebr. 2003
ANDRUS ALLIKA: Homsest elame kaasa

Suusatamise maailmameistrivõistlused liidavad Eesti rahvast ühte. Juba sellest ajast kui ETV Toomas Uba eestvedamisel poolsalaja 1974. aasta Faluni MM-i eestlaste kodudesse tõi.

Poolsalaja seepärast, et Kesktelevisoon näitas MM-i õhtuste videoreportaažidena, ETV aga põrutas suusaülekanded otse eetrisse.

Eks vanemad teletegijad teavad täpsemini, kuidas see asi tegelikult oli. Kord aastaid hiljem Uba igatahes väitis, et päris keelatud see vist ei olnud, küll aga enneolematu, et Eesti televaatajad nägid midagi varem kui suure N Liidu omad.

Uba hakkas eestlasi selgi moel liitma, et alguse sai meie telereporterite siunamine. Ega siis seda alguses avalikult ajalehtedes tehtud, aga omavahel küll. Mäletan, et mulle käis 1974 väga pinda N Liidu suusahüppaja Borovitini kiitmine: sai teine vist pronksmedali.

Aga eks see telekast suusatamise vaatamine hakkas tervisele ka. Kui suusatamise MM-võistlused või taliolümpiamängud algasid, ei tulnud kooliskäimisest enam midagi välja, siis kippusid kohe haigused kallale.

Igasugust dopingut või muud valskust kasutamata sai palja tahtejõuga paar pügalat üle 37 palavikku välja pigistatud küll. Siis oli hea kodus teki all matemaatikaülesandeid teha: kiiruga vaheaegu vihikusse sirgeldada ja rehkendada, kes kellest mitme sekundiga ees või taga on.

Aina kiirenev elutempo ja infotulv jätavad järjest vähemaks neid, kes võivad endale lubada luksust töö ajal tundide kaupa päevaseid suusavõistlusi jälgida.

Ega polegi midagi imestada, et rahvusvahelised suusajuhid on valmis meeste klassikalise 30 km suusatamise asendama sprinditeatevõistlusega. Tunde nõudva eraldistardi palju kiiremini kulminatsiooni jõudva ühisstardiga.

Enesetõestamise juhusemänguga, sest see on ju telepublikumassile põnev, kui keegi soosikutest kukub, kepi lõhub või suusa murrab ning oodatud aust ilma jääb.

Sellest et hooldemehed suuskade määrimisega puusse panid, ei saa ju peale nende ja suusatajate keegi nagunii aru.

Pealtnäha on püütud suusavõistlust ka staadionipublikule paeluvamaks muuta: rajad muutuvad aina lühemaks, suusatajaid aetakse väikesel ringil võimalikult sageli pealtvaatajate eest läbi. Tegelikult aga mõeldakse hoopis rohkem sellele, et telepildi tootmist mitte liiga kalliks ajada, et raja ääres saaks läbi väiksema arvu kaamerate ja operaatoritega.

Ainult põhimõtte pärast uuenduste vastu olla pole samuti arukas. Kui kahevõistluses esimesena poleks rakendatud Gunderseni meetodit – kõik hakkavad parimat hüppajat suusarajal riburada taga ajama, siis oleks see ala võib-olla juba välja surnud.

Suusatamine vajaks arukat kompromissi, nii nagu omal ajal klassikalise ja uisusammu vahel tehti: ühele meeldib brünett, teisele blond, aga võimalused on kõigil. Antagu ühtedele madin rajal, teistele aga õigus oma sõiduga paremust tõestada.

Õnneks läheb teisipäeval Val di Fiemmes algav MM veel vanaviisi: saame omadele kaasa elada nende lemmikdistantsidel ja -tehnikas.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Vooglaid, Ülo – professor

Autor Avo | Avaldatud: 17. veebr. 2003
Lits on lits, pederast on pederast

 

Ülo Vooglaid
10. august 2004 11:26
Ülo Vooglaid
Postimees/Scanpix

Perverssust ei maksa nimetada hellitavalt millekski muuks. Hunt on hunt, mitte “võsavillem”. Lits on lits, pederast on pederast ja varas on varas, mitte pikanäpumees, arvab Ülo Vooglaid.

Haridussüsteemi kõlbelised alused tulenevad kultuurist. Kui me ei julge, ei viitsi, ei söanda, ei oska, ei taha enam hoida eestlust ja eesti kultuuri, siis võib öelda, et lõpp paistab. Siis hävib rahvas ja riik muutub mõttetuks.

Kõlbelisi aluseid peab hoidma päev päeva kõrval. Seksuaalne lodevus, vaimne lodevus, sotsiaalne lodevus, füüsiline lodevus on lodevuse liigid, millel igal on oma tagamaa ja tähendus.

Laiskus, hoolimatus, ükskõiksus jms viivad igaliiki hälbiva käitumise juurde. Tõene ja ehe asendub perversse ja surrogaatlikuga peamiselt eputamiseks või kellelegi näitamiseks ja vastandumiseks mingil muul põhjusel. Homo- ja lesbihullus, nagu üldse kultuurivaba hüperseksuaalsus, ohjeldamatu lakkumine, mängupõrgute võrgu punumine, litsi- jm majade rajamine, salakaubavedu, alkoholi ja muu meelemürgi valmistamine ja levitamine, mis kaasnes nn iseseisvusega, ei ole midagi sellist, mida Eesti ühiskond peaks hoidma, kaitsma ja õigustama.

Arvan, et kellelegi ei ole õigust lubada endale sellist käitumist, mis vähendaks teiste kodanike õigust elada kultuuri- ja ühiskonnaseostes. Kord on vabaduse eeldus.

Haigus on inimese õnnetus, mitte privileeg. Haigestunud isikud peavad käituma nii, et nad ei ohusta ega kahjusta teisi inimesi. Pidalitõbised suleti omal ajal piirkonda, kus nad said elada teisi inimesi ohustamata.

Sama oleks vaja teha praegu tiisikusehaigetega, kes rögastavad ühistranspordis… ja muude isikutega, kes ohustavad teiste tervist, kultuuri, vara, vabadust, iseseisvust ning kes mürgitavad ühiskondlikku teadvust. Selles seisnebki riigi roll oma kodanike kaitsel.

Kui riik ei ole suuteline (loe: riigi juhtkond ei pea seda oluliseks, siis tekib küsimus sellise juhtkonna sobivusest, sest nähtavasti on juhtkond ise kuritegelik, seksuaalpervertlik, ebakompetentne, alkoholilembeline, ahne, omakasupüüdlik jne); siis tekib küsimus, milleks üldse selline riik.

Riik peab rahvast kaitsma. Mille ja kelle eest? Kõige selle eest, mis riiki ja rahvast ohustab.

Praegu ohustab Eestit ja eestlasi kõige enam moraalne laostumine, millega kaasneb perekondade ja kodude loomisest loobumine ja rahvastiku kidumine.

Selle atribuudiks on nn seksuaalse hullumise õhutamine. Selline on tänapäevane propagandasõda. Meie vaenlaste eesmärgiks on hävitada kõigepealt kultuurinormid. Kui see õnnestub, siis hakkab kaduma perekond, usaldus, usk, au ja väärikus… Kui see õnnestub, siis võib olla kindel, et rahvas hukkub kahe-kolme põlvkonna jooksul. Milleks sõda?

Eestlaste hulgas on päris palju selliseid juhme ja naiivseid isikuid, kes ei oska näha kurja juuri. Ka neid jagub, kes ei saa sotsiaalse ega majandusliku regulatsiooni põhjalainetest aru. Maad müüakse ei tea, kellele. Kui nii edasi läheb, siis varsti ei ole eestlastel oma kodumaal elamiseks vajalikku ruumi ega kohta, sest ta on muudetud perverdiks ka igas muus mõttes. Kurjategijatel on mitu ühist joont: nad õigustavad end, nad valetavad, nad irvitavad oma ohvrite üle, nad kisuvad teisi kaasa…

Võib öelda, et eesti koolis on seksuaalne kasvatus väga räbalas olukorras. Nn terviseõpetuse ja perekonnaõppe raames toimuv on sageli mängulise iseloomuga ja piinlikkuse piiril peamiselt õpetajate puudumise tõttu. Poiste ja tütarlaste arenguerisused on tavaliselt arvestamata. Kodudes toimuv seksuaalkasvatus vajaks ka kontseptuaalset uuendamist.

Perverssust ei maksa nimetada hellitavalt millekski muuks. Hunt on hunt, mitte “võsavillem”. Lits on lits, pederast on pederast ja varas on varas, mitte pikanäpumees…

Jätkem ilased katsed õigustada perverssust, sh ropendamist, mis on ju verbaalne liputamine. Kirjanik ei ole see, kes teab teistest rohkem roppusi, mida raamatuks või näidendiks seada.

Kirjanik peaks olema haritlane, kes muretseb oma rahva tuleviku pärast. Kunstnik ei ole see, kes alasti häbitult kuskil püherdab või kes kõigi ees seda purki teeb, mida normaalse kasvatusega inimesed teevad käimlas.

Ühes olen veendunud: selleks, et hoida ühiskonda jätkusuutlikuna on vaja seista kindlalt ja julgelt kõige selle vastu, mis ühiskonda ohustab.

Veel tähtsam on luua haridussüsteem, milles saaksid poisid kujuneda normaalseteks meesteks ja tütarlapsed normaalseteks naisteks, kes suudaksid ja tahaksid rajada kodu ja perekonna ning seda hoida. Arvan, et perverdid ei saa olla niisugustel ametikohtadel, kus nende käitumisest sõltub kasvava põlvkonna hoiakute ja suhtumiste, väärtus- ja normistruktuuride ning müütide ja tabude süsteemi kujunemine.

Vähemalt ei saa ühiskond nõuda koolikohustuse täitmist sellises koolis, kus õpetajad ja kooli direktsioon on kõlvatu käitumisega.

Oleks enesestmõistetav, et Eesti ei ole maailmale tuttav ennekõike kui kõlvatut käitumist ja moraalset laostumist soosiv maa.

Küllap peaksid nii lapsevanemad kui ka pedagoogid ning omavalitsustegelased terasemalt vaatama, mida endast kujutavad need uued “traditsioonid”, mida siia jõuliselt sisse surutakse.

Volbriöö, kus end võikaks värvinud tüdrukud, luud paljaste jalgade vahel, kogu öö purjus peaga ringi kakerdavad, ei ole midagi sellist, mida peaks ka edaspidi raadio ja TV abil rahvale peale suruma. Õllesummer on üleüldisele purjutamisele õhutamise üritus.

Kõik lakkumist ja muud hälbivat käitumist õhutavad katsed ei saa olla Eestis aktsepteeritud kui vajalikud.

xxx

 

«Minu süü on, et ellu jäin»

SL Õhtuleht, esmaspäev, 17. veebruar 2003

Arhiiv
SUURE SÜDAMEGA: Kasulaste perrevõtmine võiks heas mõttes moeasjaks saada, loodab Ülo Vooglaid.

Üheksale lapsele isa eest olev emeriitprofessor Ülo Vooglaid tunnistab, et elab suurtes hingepiinades. Kas ta peaks sellepärast, et kuus aastat tagasi juhtus raske liiklusõnnetus, kus kaks tema head sõpra surma said, presidendi auraha tagasi lükkama?

 
«Need asjad ei ole üldse seotud. Ma ei mõtle sellele, see ei ole minu probleem,» võtab Kohilas elav emeriitprofessor Ülo Vooglaid asja näilise kergusega kokku. Et ta end vabariigi sünnipäeval viksilt presidendi juurde sätib, on enam kui kindel. Riigipea määratud Valgetähe IV klassi teenetemärgi üleandmist ei tohi miski segada.

«Terve elu, üliõpilasajast peale – omamoodi kõlab see ehk suureliselt –, aga ma olen ühetähenduslikult teinud kõik, olen tõepoolest püüdnud, et seda märki välja teenida. Ja kui mind keegi autasustab – see ei ole mulle eriti üllatus.» Vooglaid muheleb.

Õnnetus jääb hingele

Tõesti – väliselt on Tartu Ülikooli õigusinstituudi emeriitprofessor Ülo Vooglaid muretu. Ta teeb näo, nagu ei teaks ta midagi protestikirjast, mille Keila pedagoogid president Arnold Rüütlile läkitasid. Kuigi võõraid kirju ei ole ilus lugeda, on see läkitus kaudselt adresseeritud ikkagi Vooglaiule. Et ta loobuks eetilistel põhjustel ordenist.

«See sündmus on mulle kõige, kõige… õudsem, mis mul elu jooksul on tulnud üle elada,» ütleb Vooglaid kuue aasta taguse õnnetuse kohta. Kaks inimest sai surma, Vooglaid oli roolis ja pääses šokiga. Siitilmast lahkusid kaks Keila koduloouurijat, Keila algkooli tollane direktor Kaja Saar ja 1996. aastal aasta naiseks nimetatud Aino Valgma. Mõlemad Vooglaiu head sõbrad. Vooglaid püüab õnnetusest üle olla, kuid murdub hetkeks.

«Oli metsik lumetorm, auto kaotas juhitavuse. Missugune külg sellel ette jäi, kui kaubik sisse sõitis, oli puhas juhus. Juhtus nii, et mina jäin ellu. Oleks võinud olla vastupidi. See on saatuse asi… Ma pole tänaseni toibunud. Need inimesed olid mu sõbrad,» neelatab Vooglaid. Ta ei õigusta ennast. Autoõnnetus ju oli. Ent kuidas saab orden selle kõigega seotud olla?

«Mina olin ju ka šokis, see põrutus ja kõik… Ma olen vabandust palunud nende ees, kelle ees vaja. Aga sellist tegu, mida saaks käsitada kui kuritegu, seda pole ma teinud. Kui mul süüd on, siis see, et jäin ellu. Kui nad oleksid rõõmsad minu surma puhul, ütelgu vaid!» Vooglaid põrutab otsekoheselt, kuid jätkab rahulikult: «Ma ei saa seda oma elust kustutada Aga peab edasi elama.»

Kaks kasulast peres

Kas või oma üheksa lapse pärast. Aasta tagasi võtsid Ülo Vooglaid ja tema abikaasa, vanalinna hariduskolleegiumi juhataja Kersti Nigesen oma suurde perre juba teise kasulapse. Seekord poisi.

«See on tõtt-öelda abikaasa initsiatiiv,» tunnistab kuue lapse lihane isa Ülo Vooglaid. Kokku on ta seega isa üheksale lapsele – neljale lapsele esimesest abielust, praeguse abikaasa Kersti lapsele ja kahele nende ühisele lapsele, ühele kasutütrele ja nüüd ka kasupojale.

Otsus veel üks laps perre võtta tuli kergesti – enamik lapsi ju juba täiskasvanud ja omal leival. Kasupoja õde läks legendaarsesse muusikutedünastiasse, filmi «Nimed marmortahvlil» helilooja Margo Kõlari perre. Halb muidugi, et õde-venda lahutati, kuid ometi parem lastekoduvariandist.

«Isa neil lastel ei olnud, emale osutus kasvatamine üle jõu raskeks. Aga ei ole ju last kuhugi anda,» selgitab Vooglaid põgusalt kasupoja teekonda nende perre. Et poiss õppis vanalinnakoolis, sai tema looga kõigepealt tuttavaks Kersti Nigesen.

«Poiss on selgete autistlike joontega, kas see on nüüd vaimne puue, ei tihka öelda. Ta asetas ennast elus kõrvale. Tal oli selge käitumishäire, kuid aastaga on palju muutunud. Näiteks töö oli talle täiesti võõras asi. Nüüd aga juba täitsa teeb. Tubli poiss!» kiidab Vooglaid. Sidet emaga püütakse hoida, kuigi ema vaimne tervis on halb.

Ka kolme aasta eest perre võetud tüdruk õppis vanalinnakoolis. «Tal polnud isa, ema oli raskelt haige, no mis sa ära teed? Kuhu sa, laps, lähed?» räägib Vooglaid. Nüüd õpib neiu Itaalias disaini.

«Minu meelest on vale naisi sünnitama kutsuda. Tänavatel hulgub 5000 last, on kuulda ka 7000 ja isegi 10 000 lapsest. Kõigepealt oleks vaja needsamad lapsed, kes magavad soojaveetrassides, kodustada. Oma laste kõrvale mahub kindlasti veel. Võtku kasulapsed, kes vähegi saavad,» ütleb Vooglaid.

Talle ei meeldi paralleel, et kasulaste võtmine võiks kuidagi vähendada tema hingepiinu raske autoõnnetuse pärast. «Ei. Need asjad pole üldse seotud,» kinnitab Ülo Vooglaid.

Kirsti Vainküla

xxx

 

 
Riigikogust ära läinud Ülo Vooglaid kinnitab, et ta ei lahkunud poliitikast, vaid intriigide klubist. Professori arvates on valimiste-eelsest Res Publicast praeguseks järel vaid mälestus ning võimul olla ei osata üldse

Ülo Vooglaid: Res Publical puudub kompass 27.02.2004 00:01Peeter Ernits, erikorrespondent

Pärast uut poliitikat lubanud Res Publica valimisedu luges Ülo Vooglaid Riigikogu liikmete nimel ette ametivande. Nüüd parlamendist lahkununa on ta kurb, et Res Publica on kaotanud oma aated ja otsiva vaimu.

Kas tagantjärele tundub, et läksite liimile, kui Res Publica meeskonnas kümme kuud tagasi Toompeale jõudsite?

Ma ei läinud liimile. Ma läksin täiesti teadlikult Riigikogusse lootuses, et tuleb uus poliitiline jõud, kus on küllalt palju arukust, aatelisust ja entusiasmi, kus ei ole esiplaanil isiklikud huvid ega tont teab mis. Kus püütakse teenida rahvast ja edendada riiki. Ma täiesti uskusin, et see on võimalik.

Ma olen ka praegu veendunud, et see on võimalik. Aga nende inimeste osavõtul, kes tõepoolest tahavad teenida ainult rahvast, mitte raha.

Tahate öelda, et täna on Res Publicas jäme ots raha poole käes?

Ütlesin nii, nagu ütlesin.

Kas see Res Publica, mis võimule sai, on sootuks teistsugune kui praegune?

Jah, muidugi.

Mis iseloomustas toona Res Publicat?

Tollal oli erakond väga avatud, aldis otsingutele, üksteise täiendamisele, optimaalsete lahenduste leidmisele. Arutati, vaieldi. Valitses väga aktiivne kommunikatsioon.

Tollane Res Publica oli mõnus organism. Sellest on praegu vaid mälestus.

Mis on asemele tulnud?

Näivus. Ja bürokraatia.

Kui mina Res Publicaga ühinesin, polnud näiline üldse päevakorras. Siis tuli teha, mõelda, oma ideaalide teostamiseks optimaalseid teid otsida.

Nüüd on neli korda nädalas Riigikogu fraktsiooni koosolek. Ainus asi, mis seal tähtis on, on see, et sa oleksid täpselt kell üheksa kohal.

Kümne kuu jooksul on esinenud vaid paar juhtumit, kus fraktsioonis on ka arvamust avaldatud. Enamasti tehakse seal teatavaks, millisele nupule tuleb vajutada. Kui keegi arvab, et Riigikogu saalis ka midagi otsustatakse, siis minu kaastunne. Selleks ajaks on kõik ammu otsustatud.

Ma püüdsin siiski diskussiooni arendada. Joonistasin skeeme, küsisin, kas te teate, mis sellest või teisest otsusest järeldub. Kui me sellise normi loome, mis see endaga kaasa toob… Nad vaatasid mind kurbade nägudega, no räägi-räägi, kannatame selle kuidagi ära.

Arutelu puudub?

Jah.

Otsustajaks on aga…?

Juhatus.

Miks Res Publica muutus?

Muudatused on toimunud seoses mitme mõjuvõimsa isiku liitumisega, aga ka koalitsioonileppe ja valitsemisleppe sõlmimisega.

Ma ei annaks Res Publicale nii karmi hinnangut nagu Rein Taagepera, aga iseseisvusest iga kord tõesti jälgi ei ole. Siin ei olegi mitte midagi rääkida, koalitsioon ju. Mitte keegi ei saa öelda, kes on tegelikult võimul. Kes teeb ikkagi otsuse.

Jäme ots on ju ikkagi teie parteikaaslaste käes?

Igal konkreetsel hetkel ei pruugi see sugugi nii olla. Sest eesmärgiks on siiski hoida koalitsiooni koos. Nagu omal ajal Mart Siimannil oli eesmärgiks stabiilsus. Vähemusvalitsus püsis, sest ühtegi asja ei tehtud.

Praegu on eesmärk sama?

(Ohkab.) Jah. See on printsiip.

Muuseas, millistest mõjuvõimsatest inimestest te ennist rääkisite?

Olari Taalist ja Tõnis Paltsist. Nende liitumine tähendas suurt muudatust.

Millal toimus murrang?

Enne koalitsiooniläbirääkimiste algust. Sakala väikeses saalis läks Palts pulti ja ütles, siitpeale pidage suu kinni. Res Publica positsioone esindavad koalitsiooniläbirääkimistel järgmised isikud, punkt.

Sealtpeale pole enam kommunikatsiooni toimunud. Nagu noaga lõigati ära. Enne valimisi toimus Eesti erinevates paikades kolm suurt seminari. See, mis pandi koalitsioonikokkuleppesse, sellel pole kahjuks mingit pistmist sellega, mida seminaridel räägiti.

Esimesena eemaldus Res Publicast selle esimene esimees professor Rein Taagepera. Nüüd lähete teie. Kas tõesti üritavad vanad ja targad rotid esimesena põhjaminevalt laevalt lahkuda?

Kui rotid laevalt lahkuvad, siis on kindel märk, et laev läheb põhja. Ei arva, et meie eemaldumine on põhjamineku märk. Arvan, et Res Publicas ja teistes parteides on inimesi, kes saavad väga hästi aru, et ühiskonna arvel ei tohi nalja teha.

Poliitilised otsused on põhimõttelised. Nendest sõltub suur hulk teisi. Kui aga poliitiline otsus tuleb meelavaldne, siis ma ei saa sellises tegevuses osaleda. Ma ei taha täiustada süsteemi, mis viib väljasuremisele.

Suurem osa probleemidest ei lahendu üldse. Inimesed püüavad kuidagi kohanduda või löövad käega, sest peaga vastu müüri joosta pole mõtet. Lase pime kana hoovi peale, nokib seal õhtuni ja on päris kindel, et ka pugus on midagi.

Nii ka Eesti riik. Nokib vaikselt, ikka tiksub. Ainult et efektiivselt ei saa nii tegutseda.

Te pole enam kindel, kuhu poole me üldse liigume?

Kompass peab olema. Peab suutma asimuuti seada.

Kas Res Publical on kompass?

Mina pole näinud. Ei kujuta ette, miks peaks seda nii hoolsalt valvama, kui see on olemas.

Väidate, et käib vilgas, ent mõtestamata tegevus?

Jah. Nii on kogu aeg olnud. Ühiskonna arengutaseme väga hea näitaja on osaluskoefitsient – kas sa oled osaleja või sa teed midagi siis, kui on kästud. Põhiküsimus on, kas sa oled subjekt või manipuleerimise objekt.

See on üks asi, mida ma lootsin ja tahtsin muuta. See on üks põhjus, miks ma Riigikogusse läksin. Oli kokkulepe, et Riigikogus hakkan ma tegelema hariduse, kultuuri ja teaduse küsimustega.

Kes seda lubas?

Taavi Veskimägi, Res Publica aseesimees. Osutusin hoopis keskkonnakomisjoni liikmeks.

Vana kalana oleksite võinud ette näha, et see kõik on vaid populism?

Lootsin, ei lootus on liiga pehme sõna. Uskusin, et nüüd tulevad targad poisid. Et nüüd on võimalik midagi muuta.

Võimule tulla oskavad kõik, hea meelega makstakse mitu miljonit, et võimule saada. Aga võimul olla ei osata üldse.

Mis teid enim häirib?

Riigikogu analüüsib paremal juhul paari-kolme aspekti. Majanduslikku, õiguslikku, väga harva tuleb jutuks kultuuriline või ökoloogiline aspekt. Sotsiaalset aspekti pole mitte kunagi veel arutatud. See on kõige õudsemaid detaile. Pole mingit liialdust, ebakompetentsus on seal ikka suur.

Praegu on trend kirjutada projekte ja programme. Omavalitsustesse on ametisse võetud spetsiaalsed projektikirjanikud, kes raha sisse toovad.

Aga tulevikku ei saa rajada kerjamisele. Halja oksa peale saab tarkuse, töökuse, süsteemse ainekäsitlusega, keskkonnakorrastusega ja infrastruktuursete seoste loomisega.

Olete pettunud?

Muidugi olen. Ma ei lahkunud poliitikast, lahkusin vaid intriigide klubist.

Kes on Ülo Vooglaid

• Sündinud 29. augustil 1935 Tallinnas

Lõpetanud 1960. aastal Tartu Ülikooli ajaloolasena, filosoofiadoktor 1970. aastast

• Riigikogu VII, VIII ja X koosseisu liige

• Õigusinstituudi professor 1995. aastast Pirgu Arenduskeskuse juhataja

1986-1989, Tartu Ülikooli sotsioloogialabori teaduslik juhendaja 1965-1975

• Põhiseaduslik Assamblee 1991-1992

Eesti Kongress 1990-1992 NSV Liidu rahvasaadik 1989-1991

— — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — –

Arvamus

Taavi VeskimägiRes Publica aseesimees, rahandusminister

Ma nõustun mitmete aspektidega Ülo Vooglaiu kriitikast. Nõustun kas või sellega, et riigis on liiga palju bürokraatiat, mis neelab palju aega. Kindlasti on ka minul seetõttu täna vähem aega intellektuaalselt huvitavateks aruteludeks nii Ülo Vooglaiu kui ka teiste akadeemilisemate inimestega.

Vooglaid on alati rõhutanud vajadust oskuse järele võimu võtta, võimust loobuda ja võimu hoida – see viimane tähendab paraku ka praktilisi samme realiseerimaks valijatelt saadud mandaati. Kahjuks on Ülo Vooglaid alati tundnud end koduselt ainult intellektuaalsete mõtetega, kuid on vaja ka tegusid. Pean vastutustundetuks talle omaseks saanud harjumust bravuurikalt talle usaldatud kohalt lahkuda. Tema kiituseks pean ütlema, et ta on oma nõudlikkusega aruteludel sundinud nii valitsuse liikmeid kui ka teisi poliitikuid oma tegevust paremini läbi mõtlema ja argumenteerima.

Arvan, et tean intriigidest, mida Vooglaid silmas peab, ja ühinen tema ühemõttelise vastikustundega nende aadressil.

Nõustun ka sellega, et koalitsioonivalitsus esitab teatud väljakutse kompromissivalmidusele, mida on kohati raske teha, usun, et Res Publica lühema poliitikakogemusega inimestel veelgi enam kui vanadel, kes sellega harjunud.

Vooglaiu ülejäänud intervjuus avaldatud hinnangutega jään lugupidavalt eriarvamusele. Pean vajalikuks osutada, et Olari Taal oli Res Publica liige peaaegu aasta enne Vooglaiu tulekut ning Tõnis Palts ühines vaid paar kuud pärast teda. Res Publica liikmed moodustavad edasiviiva sünergia.

Ene ErgmaRiigikogu esimees (Res Publica)

Mul on kahju, et Ülo Vooglaid parlamendist ära läks. See samm näitab, et Riigikogu töö käis talle üle jõu.

Rängalt öeldud?

Võib-olla, aga parlamendis tuleb kõvasti tööd teha, tegusid on vaja, mitte ainult diskuteerimist ja karbikeste joonistamist. Mõistaksin Ülo Vooglaiu kriitikat, kui ta oleks võtnud ühe asja ja selle lõpuni teinud. Aga nüüd ma tema negativismi ei mõista.

Mõned inimesed ütlevad, et Ülo on jäänud idealistlikuks võitlejaks, nagu ta oli 40 aastat tagasi. Ehk on neil õigus.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Kalevipoeg teel koju – Tartusse

Autor Avo | Avaldatud: 16. veebr. 2003

Kalevipoeg teel koju Tartusse

SL Õhtuleht, laupäev, 15. veebruar 2003
 
Teet Malsroos
KALEVIPOEG ELUSUURUSES? Ekke Väli skulptuur, karunahka niudevööks kandev Kalevipoeg on 4,6 meetrit pikk. Tartu füüsikud on eeposest võetud algandmete põhjal arvutanud rahvuskangelase võimalikuks pikkuseks 350 meetrit.

Veel üleeile savist Kalevipoja rinnalihaseid kohendanud skulptor Ekke Väli piserdas eile Tallinnas Mustamäe serval ateljees asuva 4,6 meetri pikkuse hiiglase veega läikima ja kirjutas alla töö üleandmise aktile. Jaanipäeval peaks pronksist vägilane seisma Tartus Emajõe ääres.

«Mõõk roostetab,» viskas vastuvõtukomisjon villast, viidates savist läbi immitsevale karkassiroostele. Massiivne hiiglane ei koosne üleni savist. Ta on voolitud metallist, puust ja traadist karkassile.

«Alustasin novembris,» kirjeldab Ekke Väli, kuidas hiiglase sünd algas karkassi ehitusest ja enam kui tonni vedela savi loopimisest sellele.

1933. aastal Tartus Emajõe ääres avatud, kuid 1950. aastal maha võetud ja ümbersulatatud Amandus Adamsoni vabadussõjamonumendi eeskujul modelleeritud Kalevipoeg ei ole täpne koopia. «Ma ei olegi selleks võimeline, selleks tuleks Adamson ellu äratada,» räägib Väli, et eeskujuks olid nii fotod Kalevipojast kui ka Adamsoni teised skulptuurid, eriti Lurich. «See on isegi parem kui Adamson,» arvab skulptuuri valmimisel nõustajana kaasa löönud Endel Taniloo. «Näiteks põlved oli Adamson teinud muhklikuks nagu viinamarjad, praegused on palju paremad.»

Savist Kalevipojale mätsitakse nüüd ümber kips, millest saadakse neljast-viiest osast koosnevad vormid. Vormidesse valatakse vaha. Vahast kujuosade järgi tehakse šamottvormid. Nende kuumutamisel ahjus sulab vaha seest ära, asemele valatakse pronks. Pronksist osad pannakse tervikuks kokku ja Kalevipoeg võib asuda teele Tartusse, kus ta kava kohaselt 23. juunil kell 12 kolme meetri kõrguse kiviploki otsas taas pidulikult avatakse.

Jaan Väljaots

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Selgub Virumaa kirjandusauhinna saaja

Autor Avo | Avaldatud: 13. veebr. 2003

Neljapäeval, 20.veebruaril kell 12.00 tuleb Lääne-Virumaa Keskraamatukogus
kokku komisjon, et selgitada välja,
kellele anda seekordne Virumaa kirjandusauhind.

Kirjandusauhinna kandidaadid on:
Ave Alavainu “Laulud laiali laotamiseks”,
Lehte Hainsalu “Kellakuulajad”,
Mari-Ann Kelam “Kogu südamest”,
Kalle Käsper “Vennad Luiged”,
Heili Müüripeal “Oi aegu ammuseid”,
Erik Tohvri “Kollaste lehtede aegu”,
Wimberg “Lipamäe”,
Ervin Õunapuu “Mõõk”.

Virumaa kirjandusauhinda annavad välja Ida-Virumaa Omavalitsuste Liit ja
Lääne-Viru Ühisomavalitsus.
Tänavuse kirjandusauhinna väljaandmise korraldaja on Lääne-Virumaa
Ühisomavalitsus.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Uuriva ajakirjanduse auhinna võitis Mihkel Kärmas

Autor Avo | Avaldatud: 13. veebr. 2003

Uuriva ajakirjanduse auhinna võitis Mihkel Kärmas
13.02.2003

Eesti Ajalehtede Liidu (EALL) pressipreemia konkursil välja antava uuriva ajakirjanduse auhinna võitis Eesti Ekspressi ajakirjanik Mihkel Kärmas artiklitega advokaat Viktor Kaasiku maatehingutest.

Mihkel Kärmas saab auhinnaks meediakontserni Bonnier ja ajalehe Äripäev poolt välja pandud 25.000 Rootsi krooni suuruse preemia.

Tõsist konkurentsi pakkus Mihkel Kärmasele Postimehe ajakirjanik Aivar Reinap lugudega Hansapanga juhi Indrek Neivelti hämarast aktsiatehingust, rääkis EALLi tegevdirektor Tarmu Tammerk.

Samuti märgiti Neivelti tehingu põhjalikku kajastamist Äripäeva ajakirjanike Inno Tähismaa ja Virkko Lepassalu poolt, lisas ta.

Parimate tööde puhul märkis žürii Tammerku sõnul tunnustavalt ajakirjanduse saavutusi nn kinnistelt tsunftidelt – tippärimeestelt ja juhtivadvokaatidelt – puutumatuse loori eemaldamisel.

Väga hea kirjutusoskuse poolest tõstis žürii esile Eesti Ekspressi ajakirjaniku Madis Jürgeni, kes kirjutas artikli metanoolitragöödia ohvritest, samuti väärtustas žürii Äripäeva ajakirjaniku Heidit Kaio lugusid erakondade segasest rahastamisest, lisas ta.

Tammeriku sõnul jõudsid finalistide sekka veel Postimehe ajakirjanik Toomas Sildam artiklitega, mis käsitlesid välisminister Kristiina Ojulandi ja teiste poliitikute korterihüvitisi, ning Eesti Ekspressi ajakirjanik Aet Süvari looga Toompeal asuva Tiesenhauseni maja vargusest.

Kuuest ajalehe peatoimetajast koosnev žürii valis neljatunnise istungi ajal parimad välja 18 kandidaadi seast.

Žüriisse kuulusid Eesti Päevalehe peatoimetaja Priit Hõbemägi, Eesti Ekspressi peatoimetaja Tiina Kaalep, Postimehe peatoimetaja Urmas Klaas, SL Õhtulehe peatoimetaja Väino Koorberg, Äripäeva peatoimetaja Igor Rõtov ja Maalehe peatoimetaja Sulev Valner.

Uuriva ajakirjanduse auhind on üks kuuest Eesti Ajalehtede Liidu (EALL) pressipreemiate konkursil välja antavast auhinnast.

18. veebruaril otsustatakse, kes on pressipreemia laureaadid uudise, arvamuse ja olemusloo kategooriates. 20. veebruaril koguneb Rakveres maakonnalehtede žürii.

Nii uuriva ajakirjanduse auhinna kui ka kõiki teisi 2002. aasta pressipreemia võitjaid autasustatakse 25. veebruaril pidulikul tseremoonial Tallinnas Kiek in de Köki tornis, kus seatakse kolmandat aastat üles ka aasta pressifoto näitus.

–>PM Online
online@postimees.ee

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Bötker, Peeter – represseeritu

Autor Avo | Avaldatud: 13. veebr. 2003

Peeter Bötker.jpg:

Peeter Bötker: … vana kohtuloo taas avalikkuse ette jõudmine tähistab eetilist revolutsiooni.

***

Pikaro kinnitusel oli mässukatse monumendi süütamine provokatsioon

Külli-Riin Tigasson – Vabaeuroopa.com, 12. veebruar, 2003 19:59

Kolmapäeval kohtus Tallinnas ligi 150 huvilisega Ain Seppiku poolt 1985. aastal süüdi mõistetud Peeter Bötker. Kohtumisel osales ka juhtumit uurinud Koit Pikaro, kes kinnitas taas, et omaaegne süüdistus oli fabritseeritud ning kommunistliku mässukatse monumendi süütamise pani toime hoopis tollase korrakaitse provokaator.

– – – – –

Tänase kohtumise toimumispaiga, Estonian Business Schooli välistrepil seisnud noormehed surusid kõigile kohtumisele tõtanutele pihku trükivärske “Kesknädala.” Keskerakonna häälekandja tänane number kandis pealkirja “Ain Seppiku ERI” ning tituleeris Seppiku juhtumi “kõigi inimeste juhtumiks, kes nõukogude ajal julgesid midagi ühiskonnas teha.”

Kohtumisel esinenud Peeter Bötker ja Koit Pikaro rekonstrueerisid 1985. aasta sündmused, mis tõid neljale noormehele mitmeaastase vanglakaristuse. Balti jaamas asunud 1924. aasta kommunistliku mässukatse monumendi süütamises süüdi mõistetud Peeter Bötker kinnitas, et mälestusmärgi süütajaks ei olnud tema. Sama kinnitas ka juhtumit uurinud Koit Pikaro.

“Kaks tollel õhtul süütamist näinud naist kirjeldasid monumendi juurest ärajooksnud meest,” meenutas Pikaro. “Ta oli vanem kui meie noormehed ja kandis kuldraamidega prille. Noormehed selliseid prille ei kandnud. Hiljem uurijaga tekkis meil oletus, kes võis see kuldraamidega mees olla.”

Pikaro sõnul oli süütaja näol tõenäoliselt tegu tolleaegsete võimustruktuuride provokaatoriga.

“Me ei tea nimeliselt, kes see oli,” ütles Pikaro. “Minu tööversiooni järgi oleks ta sobinud rubriiki “provokaatorid.” Sest ta oli selline provokaator, korrakaitsestruktuuridega seotud isik, kui mäletan õieti, siis tema isa oli KGB ohvitser.”

Pikaro taandati tol ajal uurimisest. Poistega tegeles edasi praegune Tallinna abiprefekt Kalle Klandorf. Just teda, mitte tolleaegset kohtunikku Seppikut peab Peeter Bötker peamiseks vastutajaks juhtunu eest.

“Ei, Ain Seppik ei ole põhiline inimene, kes selle eest vastutab,” ütles Bötker. “Ta vastutab kui kohtunik, kui tellimuse täitja, kes püüdis selle asjaga endale karjääri teha Nõukogude ajal. Aga peasüüdlane, peategelane on minu arusaamise järgi Kalle Klandorf kui operatiivtöötaja, kes nii energiliselt selle süüdistuse ausamba süütamises kokku pani. Ma oleks kõik omaks võtnud, mis mulle ette suruti. Kui sa oled 15-aastane, siis sa ei pea survele vastu.”

Kaudne vastutus lasub Bötkeri sõnul ka Eesti praegusel presidendil, omaaegsel Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehel Arnold Rüütlil.

“See on võibolla Arnold Rüütli moraalne süü, eetiline süü,” ütles Bötker.

“Eetiline oleks, kui nendele inimestele vastutavat ametikohta ei antaks, aga see jääb Eesti valijate otsutada,” lisas ta.

Bötker lisas, et vana kohtuloo taas avalikkuse ette jõudmine tähistab eetilist revolutsiooni.

***

Nõukogude kohtu ebaõiglus paljastus avalikult
Neljapäev 13.02.2003

1985. aasta kohtualusel Peeter Bötkeril ja toonasel uurijal Koit Pikarol vastastikku etteheiteid ei ole

Kolmapäeval Tallinnas avalikul esinemisel kohtunud kunagine miilitsauurija Koit Pikaro ning Balti jaama punamonumendi põletamises süüdi mõistetud Peeter Bötker kinnitasid, et vangisaadetud noorukeil polnud süüd.

Praegu Rootsis elav sotsiaalteadlane Bötker on üks neljast noormehest, kes 1985. aastal toonase ENSV ülemkohtuniku, hiljutise siseministri Ain Seppiku osalusel 1924. aasta 1. detsembri kommunistliku mässukatse ausamba süütamise eest vangi mõisteti.

Bötkeri ja Pikaro esinemise eel Tallinnas Estonian Business Schooli aulas jagasid Keskerakonna noorliikmed ekssiseminister Seppiku kaitsmisele pühendatud ajalehte, üritus ise kulges aga rahulikult ja suuremaks sõnasõjaks Seppiku toonase tegevuse taunijate ja pooldajate vahel ei läinud.

Tõendeid polnud

«Ma ei usu tänase päevani, et seal midagi toimus,» ütles Peeter Bötker Balti jaama vastas asunud ausamba kohta. «Näiteks pole sellest pilte. Aga paberile võis nõukogude ajal kirjutada kõike, ka seda, et Jeesus Kristus käis Viru väljakul.»

Bötkeri sõnul oli ta algul asjas üldse tunnistaja rollis, kuid tasapisi sai ka temast süüdistatav. «Mis toimus Patarei vangla keldris, seda ma ei saa rääkida, sest mul ei ole 10 miljonit krooni,» sõnas ta. «Mul ei ole tunnistajaid.»

Praeguse Stockholmi ülikooli õppejõu sõnutsi oli olukord toona aga niisugune, et ta oleks kõik süüdistused omaks võtnud, ka neitsi Maarja vägistamise või Kristuse ristilöömise, kui selliseid süüdistusi oleks esitatud.

Toona mälestusmärgi süütamise asja uurinud, kuid sellest kõrvaldatud praegune Riigikogu liige Koit Pikaro (Keskerakond) kinnitas Bötkeri juuresolekul eile saalitäiele rahvale, et mingeid objektiivseid tõendeid sellest, et noormehed mälestusmärgi süütasid, uurimisel 1980. aastate keskel ei olnud.

Kriminaalasja uurimistoiminguid läbi viies käis uurija Koit Pikaro toona koos kahtlusaluste ja süü juba omaks võtnud noormeestega ka Balti jaama ausamba enda juures, et viia läbi «ütluste seostamine sündmuskoha olustikuga».

Nähti prillidega meest

Pikaro sõnul ei läinud aga noormeeste ütlused olustikuga kuidagi kokku. Ainsateks mälestusmärgi juures leeke näinud tunnistajateks olid tema sõnul kaks daami – sõbratarid, kes kirjeldasid kohapealt lahkunud üht meest, kes kandis kuldraamidega prille.

Poisid aga kinnitasid oma «puhtsüdamlikes ülestunnistustes» hoopis, et tegutsesid üheskoos ning selliseid prille kellelgi neist ei olnud.

Pikaro ütles ka oma arvamuse, miks poisid toona olematu teo kohta ülestunnistused andsid. Tema hinnangul võidi noormeestele lubada, et tunnistamise järel lastakse neil aastavahetuseks koju minna.

Pikaro ise kõrvaldati asja uurimisest pärast Eesti NSV siseministeeriumis toimunud nõupidamist, kus ta oli rääkinud, et poiste seotuse kohta ausamba süütamisega pole tõendeid.

1. detsembri ülestõusu ausamba rüvetamine oli protsessil peasüüdistus, lisaks jäid kolm noorukit süüdi majaseintele, plankudele ja Toompeale nõukogude ühiskonda solvanud fraaside sodimises, mida nad ei eita.

1985. aastal Eesti NSV ülemkohtu kriminaalasjade kolleegiumi liikmena noormeeste vangisaatmisel osalenud Ain Seppik teatas läinud nädalal oma tagasiastumisest siseministri kohalt.

Peaminister Siim Kallas palus Seppikul tagasi astuda, viidates nõukogudeaegse karistusaparaadi õigustamisele, mida tänapäeval on raske mõista.

Siseministri ametist lahkunud Ain Seppik kaebas kohtusse Eesti Päevalehe ja Postimehe, kes olid vangi mõistetud noormeeste juhtumist kirjutanud.

Karistused 1985

• Peeter Bötker ja Toomas Ild – kumbki kolm aastat vabadusekaotust

• Kaido Siider – kaks aastat vabadusekaotust

• Toivo Paabu – kaks aastat vabadusekaotust tingimisi

• Margus Mõtus – üks aasta vabadusekaotust tingimisi

1995. aastal mõistis Riigikohtu kriminaalkolleegium kõik viis õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu ja rehabiliteeris täielikult.

 

–>Argo Ideon
argo.ideon@postimees.ee

 

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Rakvere linn tänab 2002. aasta tegijaid

Autor Avo | Avaldatud: 12. veebr. 2003

Täna, 12. veebruaril kell 15.00 toimub Rakvere Rahvamajas  pidulik
tänuüritus AASTA TEGU 2002, kus Rakvere linnapea Andres Jaadla ja
Rakvere Linnavolikogu esimees Mihkel Juhkami   jagavad  tänu- ja
tunnustusplaate Rakvere linna poolt ligi seitsmekümnele linna elanikule
ja ettevõtjale erinevatelt elualadelt, kes on eelmisel aastal oma
tegudega silma paistnud, samuti  Rakvere linna elule kaasaaitajat.
Rakvere linnapea Andres Jaadla sõnul tänab ja tunnustab Rakvere linn oma
kodanikke ja firmasid, kes on aasta kestel organiseerinud üritusi
erinevates valdkondades, investeerinud uutesse linna rajatud
objektidesse, toetanud linna ühisüritusi ning paistnud oma poolt
tublidusega silma – kokkuvõttes tõstnud Rakvere mainet.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

MART HELME: Spikerdamise aeg on läbi

Autor Avo | Avaldatud: 12. veebr. 2003

(12.02.2003)

 

Iraagi-kriis, mis tõi tüli ka Eesti õuele, näitab, et lihtsad ajad meie välispoliitikas on möödas. Leidsime end ühtäkki olukorrast, kus tuleb otsuseid langetada oma peaga ja märkimisväärse ettenägemisvõimega, sest otsuste tulemused võivad vallandada meie jaoks vägagi soovimatute järelmitega ahelreaktsioonid.

Jutt on muidugi kriisist Iraagi ümber ja lõhedest, mis see on kaasa toonud nii NATO-s kui ka Euroopa Liidus. Selles olukorras on Eesti püüdnud taas käituda nii, nagu eelnevatel aastatel, lootes eksamit sooritada etteütlemise ja spikerdamisega. Sest välispoliitika toimimise mehhanisme kriitiliselt hindaval inimesel pole raske aru saada, kust tulid initsiatiivid nii NATO 8 kui Vilniuse 10 toetusavaldusteks USA-le. Loomulikult Washingtonist. Samuti nagu pole raske ära arvata, miks ameeriklastel nimetatud initsiatiive hädasti tarvis oli. Ikka selleks, et seada kavandatava sõja eelõhtul sõda kõige jõulisemalt vastustavad Saksamaa ja Prantsusmaa teiste Euroopa riikide poolt isolatsiooni.

Paraku pole Saksamaa ja Prantsusmaa NATO liikmelisuse präänikuga šantažeeritavad Balti riigid, vaesuses ja kohati kaose piiril virelevatest Balkani riikidest rääkimata. Sestap tegidki kaks suurriiki vastusammu, blokeerides Türgi abistamise ning paisates sellega akuutsesse kriisi kogu NATO. Loomulikult tõttas olukorda ära kasutama Venemaa, kes lääneriikide omavahelist ragistamist ammu oodanud. Ettearvatavalt võetigi Putini sõbrakäsi vastu nii Berliinis kui ka Pariisis.

Riikidel pole sõpru, vaid huvid. Tegelikult algavad siin tõelised eksamiküsimused Eesti välispoliitikale. Järelduste tegemine pidanuks algama juba ammu – pärast seda, kui George W. Bush esines kuulsa kõnega “kurjuse telje riikidest”. Paraku segas siis olukorra kainet hindamist võidurõõmus uim, mis hõljus Toompea ja Islandi väljaku kohal seoses üha kindlamaks muutuva kutsumisega EL-i ja NATO-sse. Nüüd on taas argipäev.

Ja nagu skeptikud ennustasid, ei tähistanudki Praha ja Madridi otsused ajaloo lõppu. Vastupidi. Oleme ühtäkki olukorras, kus peame käituma vanast ja äraproovitud aksioomist, mille kohaselt riikidel pole sõpru, on üksnes huvid.

Peame loobuma oma välispoliitika suurimast nuhtlusest – emotsionaalsusest. Kui vaatame praegugi emotsioonide tulva, mis keeb Eestis sõja ja rahu küsimuses, peame taas tõdema, et (välis)poliitikas on emotsioonid halvad nõuandjad. Kui oleme need maha surunud, on meil ees matemaatiline võrrand, mille suudame eeldatavasti lahendada, kui esitame mõned küsimused.

Ja nimelt: missuguse signaali saadab meie julgeoleku seisukohast välja Prantsusmaa, Saksamaa ja Venemaa solidaarne käitumine USA vastu? Kas EL ja selle suured liikmesmaad Prantsusmaa ja Saksamaa omavad piisavalt jõudu ja poliitilist tahet, et ohu korral Baltimaadele sõjalist kaitset pakkuda? Missuguse signaali annab meile USA kinnitus, et ta garanteerib Türgi kaitsmise ka juhul, kui keegi teine teda selles ei toeta? Kas maailmas on peale USA veel mõni demokraatlik riik, kes on võimeline ja eeldatavasti ka motiveeritud meie kaitsmiseks ohu korral? Kas USA on kunagi jätnud oma liitlaskohustused täitmata?

Aga ka: kas USA toetamine ähvardab meid võimaliku kättemaksuga terroristide poolt? Kas USA toetamine põhjustab meile komplikatsioone suhetes EL-i suurtega? Kas aitame praegu kaasa vaevu ühinema hakanud Euroopa uuele lõhenemisele? Kas USA toetamine võib viia meid sügavasse sisepoliitilisse kriisi? Kas sattumine sisuliselt täielikku sõltuvusse USA-st võib ühel hetkel asetada meid mõne uue Jalta tingimisobjektiks? Ja muidugi võib esitada ka miljon moraali ja eetika valdkonda kuuluvat küsimust.

Heatahtlikkus USA vastu. Ent olgu küsimusi kui palju tahes, seekord peame vastused neile leidma ise. Mul on kiusatus võrrelda meie olukorda Soome külma sõja aegse olukorraga. Põhiküsimus on ikkagi meie riigi ja rahvuse säilitamises ning paraku sõltub see suuresti Ameerika Ühendriikide heatahtlikkusest ja huvist meie vastu. Peame selle heatahtlikkuse säilitama, sest Euroopa suurtega leiab USA varem või hiljem jälle ühise keele.

Teine asi on, et eesti rahvas ei talu isetegevust a´la 1939, kui juhid fataalsete otsuste langetamist toimetasid sisuliselt rahva seljataga.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

  • Arhiiv