Bioloog-ökoloog Enn KAUP sündis 22.05.1946 Kohtla vallas taluniku peres. 1964.-l lõpetas ta Jõhvi 1.Keskkooli ja 1969 Tartu Ülikooli atmosfäärifüüsikuna. Kaitses bioloogia kandidaadi kraadi 1981.
Ta on osalenud 7 Antarktika ekspeditsioonil.
Uurib veekogude algtoodangut. Koostanud 45 teadusartiklit.
Arthur Ruusmaa, kaaslaseks ETBL.
Loomaarst Konstantin KIIN sündis 06.09.1915 Narvas ekspediitori perekonnas.
Lõpetas 1934 Rakvere Ühisgümnaasiumi, jätkas õpinguid Tartu Ülikoolis. Õppis siin 1942 ja 1946. Aastail 1949-53 töötas Kuremaa Loomakasvatustehnikumis õpetajana. Järgnes 9 aastat tööd Jõgeva peavetarstina ja 14-aastane tööperiood Tartus Vabariiklikus Veterinaarpolikliiniku juhatajana. Uuris veiste haigusi.
Konstantin Kiin suri Tartus 26.10.1979. /E.Ernitsa andmed/.
Arthur Ruusmaa, kaaslaseks ETBL.
Keemik Osvald KIISK sündis 15.11.1903 Kroonlinnas postiametniku peres. 1923.-l lõpetas Võru Gümnaasiumi ja 1931.-l Tartu Ülikooli keemiaosakonna. Kaitses samas 1939.-l magistrandi kraadi ja jätkas tööd õlikivide laboratooriumis 1932-36 ja assistendina kuni 1944.-ni orgaanilise keemia kateedris.
Luges ülikoolis ka sõjakeemiat ja keemiatehnoloogiat.
1944.a. augustis läks vabasurma. /V.Pasti andmed/.
Arthur Ruusmaa, kaaslaseks ETBL.
21.09.1929 sündis Narvas piirivalvuri peres tulevane ajaloolane
Feliks Kinkar. Ta lõpetas 1947 Rakvere Õpetajate Seminari ja 1949 Tallinna Õpetajate Instituudi.
Läks edasi õppima A.Herzeni nim. Leningradi Pedagoogilisse Instituuti, lõpetas selle 1951. 1962.-l kaitses NLKP KK Ühiskonnateaduste Akadeemia juures teaduste kandidaadi töö.
Töötas õpetajana Tallinna Õpetajate Instituudis aastail 1951-55. Järgnes 35 aastane tööaeg Tartu Ülikooli ajaloo kateedris. 1984 kaitses doktori kraadi.
Uurimisteemaks on olnud kultuuriprotsesside areng Eestis XX sajandi algul, kultuuriharidustöö sõjajärgses Nõukogude Eestis, kultuurielu areng maal, vabaharidus Eestis jms. On avaldanud üle 70 teadusartikli ja 3 monograafiat.
Arthur Ruusmaa, kaaslaseks ETBL.
Eesti suurim toiduainete tööstuse ettevõte AS Rakvere Lihakombinaat toob
14. jaanuaril turule uuendatud kaubamärgi. Järgmise poole aasta jooksul
saavad ettevõtte toodete pakendid, reklaamid, sõidukid ja müügikohad
tähistatud uue rohelist tamme kujutava Rakvere logoga.
“Rakvere uuel logol kujutatud roheline tamm ei ole otseselt seotud
lihatoodetega, kuid ta kannab neid väärtusi, mis meie jaoks tähtsad on.
Rakvere viiner on eestimaise toiduaine sümboliks, samamoodi nagu tamm on
Eesti looduse sümboliks,” märkis Rakvere Lihakombinaadi juhatuse esimees
Olle Horm. “Eestimaisus, sealhulgas kodumaise sealiha kasutamine on meie
jaoks oluline. Tamm on tugev ja toekas puu, samamoodi võib ka Rakvere peale
alati kindel olla. Tammel on iga aasta uued tõrud, täpselt samamoodi
üllatab Rakvere tarbijat igal aastal uute toodetega, ” põhjendas ta
ettevõtte uue sümboli valikut.
Olle Hormi sõnul olid ja on investeeringud kaubamärgiarendusse Rakvere jaoks
üliolulised, sest konkurentsitihedal turul tagavad edu eelkõige kolm
faktorit: spetsialiseerumine, efektiivsus ja tugev kaubamärk. “Uuendustega
tahame kindlustada selle, et tänavu jätkuks Rakveret 2002. aastal saatnud
tegevusmahtude kiire kasv: meie tapamahud kasvasid 33%,valmistoodangu maht
ja keskmine päevatoodang 30%,” märkis ta.
Rakvere Lihakombinaadi turundusdirektori Janek Oblikase sõnul oli Rakvere
senine kaubamärk kasutusel juba 12 aastat, kuid selle ajaga on nii Eesti
ühiskond kui ka Rakvere Lihakombinaat läbi teinud ülikiire arengu. “75% meie
praegusest müügist annavad tooted, mis on turule toodud viimase 5 aasta
jooksul – viilutatud tooted, mugavas kergesti avatavas pakendis
vorstid-viinerid jms. Rakvere kaubamärk ja pakendid hakkasid firma arengule
jalgu jääma ja pidid seetõttu uuendatud saama,” rääkis ta. Hea toode peab
olema ilusas pakendis ning kvaliteetse kauba edukas müük eeldab tugeva
kaubamärgi olemasolu.
Rakvere kaubamärgi uuendamise tegi raskeks see, et kaubamärk on väga tuntud
ning aktiivse turundustegevusega. Rakvere kaubamärk on üks kolmest enim
hinnatud Eestimaisest kaubamärgist (EMOR, 2002).
Rakvere kaubamärgi uuendamisel osalesid mitmed firmad. Ettevõtte uue logo
ja pakendikontseptsiooni töötas välja Norra firma Mission, kes osales ka Hansapanga uue kaubamärgi väljatöötamises. Oblikase sõnul valik langes
norrakatele eeskätt seetõttu, et nad on spetsialiseerunud tööle
kaubamärkidega ning neil on selles vallas väga suured kogemused, sealhulgas
Eestist saadud. Eestipoolseteks koostööpartneriteks Rakvere kaubamärgi
uuendamisel olid Kontuur Leo Burnett, Identity, Royal Service, PNG Events,
Ariko Marketing, EMOR, Promoline, KPMS.
Kaubamärgiuuenduse projekti kõige kallimaks osaks hindas Oblikas viimastel
aastatel tehtud, kuid kõrvalseisjate jaoks nähtamatut tööd Rakvere
ümberkorraldamisel kliendi- ja tarbijakeskseks ehk siis tuhandeid
tootearendusse ja kvaliteedikontrolli investeeritud inimtunde. “Rakvere uus
slogan lubab elamusi igaks päevaks ning see on lubadus, mille me kõigi oma
uute toodete, pakendite ja muuga alles lunastama peame”.
Otsuse kaubamärgi uuendamise kohta võttis Rakvere Lihakombinaadi juhtkond
vastu 2001.a. sügisel ehk ligi poolteist aastat tagasi. Kaubamärgi
uuendamist finantseeriti ettevõtte jooksvast eelarvest ning selle
kasutuselvõtt ei mõjuta ühegi toote hinda. “Rakvere tähtsaimaks tooraineks
on siiski mitte kaubamärk, vaid Eestimaine sealiha. Kui langeb sealiha
hind, langevad ka Rakvere toodete hinnad ja vastupidi,” märkis Rene Kiis,
Rakvere toote- ja turundusjuht.
Rakvere Lihakombinaat on kaubamärgi uuendamisse tänaseks investeerinud 2,9
miljonit krooni, millest põhiosa on neelanud uue logo ja
pakendikontseptsiooni välja töötamine.
Rakvere uus kaubamärk vahetab vana välja järk-järgult. Esimene toode läks
uude pakendisse 10. jaanuaril. Kiisi sõnul peaks jaanuari lõpuks juba paljud
tooted olema uues kestas, kõik ligikaudu 450 toodet peaks uue pakendi saama
suveks. Lähema poole aasta jooksul vahetub kaubamärk ka Rakvere töötajate
riietel, kauba-autodel, visiitkaartidel ja mujal.
AS Rakvere Lihakombinaat on Eesti juhtiv lihatööstusettevõte, millele kuulub
36% kogu lihatoodete turust. Lisaks emaettevõttele AS Rakvere Lihakombinaat
kuuluvad Baltimaade suurimasse lihatööstuskontserni veel Rigas Miesnieks
(Rakvere osalus 92,47%), AS Ekseko (97,8%) ja Klaipedos Maisto Produktai
(100%).
AS Rakvere Lihakombinaat grupi käive 2001. aastal ületas esmakordselt
miljardi krooni piiri (1,070 miljardit krooni) ning ettevõtte puhaskasum oli
65,0 miljonit krooni. 2002. aasta majandustulemused avaldab AS Rakvere
Lihakombinaat Tallinna Väärtpaberibörsi infosüsteemi kaudu 24. veebruaril.
| Arter, 11. jaanuar 2003 |  |
Ümera mehed tungivad ekraanile
Reede 10.01.2003
Tandem Kristian Taska–Elmo Nüganen ihkab pärast Vabadussõja-ainelise menufilmi valmimist pöörduda 800 aasta tagusesse muistse vabadusvõitluse aega.
Lätlane ja liivlane, üks toetumas odale ja teine mõõgale, on kaldapealsel kummardunud põõsaste varju. Hommikune tuul räsib puude latvu ja rebib okstelt kollaseid-pruunikad lehti. Jõgi, mis siinsamas voolab, pole enam nii soe kui lõikuskuul. Huvitav, kas sellepärast, et vesi on jahe, ei tormagi eestlased innuga jõge ületama, küsib piimahabemega lätlane liivlaselt, kelle sügavaid otsmikukurde lõikab arm, mille on jätnud kellegi ammune taprilöök.
Küll nad jõest läbi kahlavad, kinnitab liivlane lätlasele. Miks nad muidu mitusada meest jõe kaldale on kogunud. Ja heidab peaga nõksu üle õla: lähme, viime teate, et eestlased põgenevad.
See jääb produtsent Kristian Taska ja lavastaja Elmo Nüganeni otsustada, kas saksa orduvendi võitlusse kihutanud lätlaste ja liivlaste luuresalkade tegevus Ümera kallastel väärib nii suurt tähelepanu, et seda kinolinal näidata. Aga plaan eestlaste muistse vabadusvõitluse võidukas lahing ekraanile tuua on neil juba möödunud suvest, filmi «Nimed marmortahvlil» tegemise ajast. Peamiseks innustajaks Mait Metsanurga 1934. aastal ilmunud ajalooline romaan «Ümera jõel».
KÄSIKIRI OTSUSTAB. Kui Taska otsis koos Linnateatri peanäitejuhi Nüganeniga Eesti möödanikust sündmust, mida tasuks filmina jäädvustada, pidasid nad oluliseks, et see nüüdisaja inimesi puudutaks ja kaasa haaraks. Nõnda langeski eelistus Ümera lahingule ajastust, mil eestlased olid veel vabad ning pidid koonduma, et oma priiust kaitsta. «Näiteks Jüriöö ülestõus on teema, mis sobiks paralleele tõmbama nõukogude ajaga,» lausub Taska. «Nüüd, kui Eesti on vaba, on see teema aegunud.»
Tandem Nüganen ja Taska pole kaheksa sajandi tagusesse aega naastes liitlasteta. Aasta eest väljendas Maalehes vabadusvõitluse teema käsitlemise järele sotsiaalset tellimust tähetark Igor Mang. Filmitegijate poole pöördudes nõudis ta neilt ekraani-epopöad sellest, kuidas muinasaja eestlased pistsid rinda liivlaste, lätlaste, leedulaste ja sakslastega. «Kui kaua võib leierdada Vabadussõjast!» pahandas Mang.
Eesti filmiasjatundjate sõnul sõltuks Ümera lahingust pajatava filmi edu just käsikirja tugevusest. Metsanurga teos, mille sündmustik hargneb enamjaolt asjalikus meeste töö ja võitluste maailmas, ei paku just eriti varjundirohket algmaterjali. Ennast cinephile’iks ehk filmifriigiks nimetav Ilmar Raag tuletab meelde, et ka «Nimed marmortahvlil» oli kohati liiga sirgjoonelise stsenaariumiga.
Peale kaasakiskuva story määrab plaanitava linateose kassaedu peategelaste vahel hargnev dramaatiline konflikt, lisab Hollywoodi filmitööstuse tagakambreis staþeerinud Raag. Sellest jääb väheks, kui Marko Matvere mängitud kangelane kaaslastega huilates ja juuste lehvides orduvendadele oda viibutades kallale sööstab. «Ajalooline sündmus peab ristuma kangelase isikliku küpsemisega,» märgib Raag.
Vägivallatu lahing. Metsanurga romaani peategelaseks on Mägiste kihelkonna vanem Vello, kes peab pidama siseheitlusi iseendaga ja veriseid võitlusi vaenlase vastu. Ta püüab kihelkonna asju juhtida õiglaselt ja kaitsta nõrku rikaste ülekohtu eest. Samas röövitakse ja ristitakse tema armastatu Lembi. Võitluses ühelt poolt isikliku õnne ja teisalt rahva julgeoleku kaitsmise kohustuse vahel langeb vaekauss viimase kasuks.
Just Vellos näeb Taska tegelast, kes paigutada filmis sündmustiku keskmesse. Ent selleks, et ekraaniteosele värvi lisada, peab Taska tähtsaks heita pilk ka orduvendade ning liivlaste-lätlaste hinge. Mida pidas silmas liivlaste vanem Kaupo, kui ta sakslastega mesti lõi? Mida mõtlesid sakslased, kes eestlaste maadele tungisid?
Ehkki peategelane Vello, kel puudub ajalooline prototüüp, annaks filmitegijaile süþee arendamisel vabad käed, kinnitab Taska, et Ümera lahingut tuleb kujutada võimalikult tõetruult. Sellegipoolest ei maksa tema sõnul loota, et vägivald ekraanil võimutsema pääseks. Sest Ümera-loost peab saama samasugune koguperefilm nagu «Nimedest marmortahvlil». Nõnda pole loota, et eestlaste võidupidu, mille käigus nad vangi langenuid elusast peast tulel praadisid, laste ja nõrgemanärviliste taluvuse proovile paneksid.
Olgugi et Hollywoodi viimase aja kaks suurt ajaloolist linateost, «Kartmatu» (peaosas Mel Gibson) ja «Gladiaator» (Russell Crowe), lõpevad kangelase surmaga, peab Taska oluliseks, et Ümera-film annaks lõppedes vaatajaile positiivse emotsiooni. Sest Eesti mineviku paljude suurvõitluste, olgu või Mahtra sõja finaal, on nagunii olnud kõike muud kui optimismi süstiv. «Kindlasti ei tahaks teha filmi, mis tooks ainult masendust,» avaldab Taska. «See film peaks olema meelelahutuslik ja südamlik, rahvustunnet tõstma.»
MÕÕGAGA TOETAJAD. Ometi ei usu «ESTO TV» ühe tegijana tuntuks saanud filmireþissöör Andres Maimik, et Ümera-filmi saadaks sama suur publikumenu nagu «Nimesid marmortahvlil». Sest tegevus nihkub kaugesse muinasaega, mida ümbritseb müütiline aura. Muinasaja kultus langeb aga ülemöödunud sajandi ärkamisaega, mil eestlased innukalt oma identiteeti otsisid. Pealekauba, lisab Maimik, tikuvad sõjafilmid ajalugu käsitlema lihtsustatult.
Kuid romantilise «Sõrmuste isanda» ning igihalja, värviliseks muudetud «Viimse reliikvia» edu sisendavad lootust, et ka film sellest, kuidas Ugandi ja Nurmekunna mehed unustavad vana vaenu ja üksteise tütarde röövimise, võib kinokassade taha sabasid tekitada. Igatahes Lauri Kaare, MPDE levijuht, usub, et nii nagu «Nimed marmortahvlil» trumpas Eestis üle legendaarse «Tähesõdade» teise osa, nõnda teeks ka Ümera-film kahe aasta pärast parema kassatulemuse, kui samal ajal ekraanidele oodatav «Tähesõdade» kolmas jagu.
Taska kinnitab, et tema oleks tuleval aastal valmis võtteid alustama. Iseasi, kust piisavalt raha leiab. Kuid mõnedki Taska plaanide tulihingelised toetajad on lubanud ühise ürituse nimel võtteplatsil mõõga kätte haarata. Täpselt nagu muistsed esiisad Ümera kallastel.
Triumf Läti pinnal
1210. aastal asusid eestlased oma muistse vabadusvõitluse käigus piirama Võnnu linnust, orduvendade tugipunkti. Nad tassisid kokku suured puuvirnad ja süütasid need lootuses, et linnus võtab leekidest tuld. Samuti lohistasid nad metsast linnuse alla koos juurtega suured puud ja ehitasid neist piiramistorni.
Piiramine kestis kolm päeva. Siis said eestlased teada, et Riiast on asunud teele abiväed sakslastele, mille koosseisu kuulusid ka liivlased-lätlased, ning otsustasid Võnnu alt lahkuda.
Orduvennad koos sakslaste leeri üle läinud liivlaste nimekaima vanema Kaupo vägede ja lätlastega asusid eestlasi jälitama. Nii jõudsid nad Ümera jõe, Koiva parempoolse lisajõe lähistele, praegusest Valmiera linnast lõunasse.
Just nii kirjeldab ajalooürikutele toetudes Ümera lahingu eellugu raamatus «Muinasaja loojang Eestis» professor Sulev Vahtre. Ehkki ta märgib, et eestlaste võitu Ümera all ei maksa sõjalisest seisukohast üle hinnata, näitas see, et sakslased pole võitmatud. Teiseks tõstis võit eestlaste enesetunnet ning aitas kaasa Eesti tihedamale sõjalis-poliitilisele koondumisele.
Eestlaste malev peitus Ümera suudmeala läheduses laiunud metsa, kust tungis Mõõgavendade ordu ja Riia piiskopi vägedele kallale. Sakslaste kannul järgnenud liivlased ja lätlased hakkasid eestlasi nähes põgenema. Sakslased, keda olnud vaid umbes kakskümmend – ilmselt oli osa neist juba rivist välja löödud, oletab Vahtre –, koondusid orduvend Arnoldi juhtimisel üheks salgaks ja taandusid Koiva poole tagasi.
Eestlased asusid pagevaid sakslasi, liivlasi ja lätlasi jälitama. Vangi võeti ligi sada meest, kellest ühed tapeti, teised aga viidi tagasi Ümera äärde ja piinati seal surnuks. Läti Henriku kroonika järgi kõrvetasid eestlased osa vangilangenud vaenlasi tulel surnuks, teistel raiusid mõõkadega seljale ristimärgi ja lõikasid seejärel kõri läbi. Kroonikast võib oletada, et enamik neist, kes eestlaste käe läbi langes, olid lätlased.
Läti Henrik näitab sakslaste kaotuse peasüüdlasena liivlasi, kes lahinguväljalt põgenesid. Hilisemad ajaloolased on eestlaste edu Ümera lahingus seletanud ootamatu kallaletungiga. Kindlasti valmistas eestlaste pealetung metsast vaenlasele üllatuse, möönab Vahtre, kuid vaevalt võisid sakslased võtta puhta kullana tollal levinud kuuldusi, et eestlased on Võnnu alt kiirelt ja korratult pagemas.
–>Priit Pullerits
priit.pullerits@postimees.ee
Küsitlus: Mida ootate Euroopa Liidult?
Kahes viimases Virumaa Teatajas oleme avaldanud Lääne-Virumaale oluliste inimeste euro-arvamusi. Täna võtame otsad kokku.
Torben Porsholdt, Vest-Woodi juht:
Ühest Euroopa Liidus olevast riigist tulnuna olen üpris tuttav liidusisese olukorraga.
Meie ettevõtte jaoks ei too Eesti liitumine mingeid muutusi. Meil on juba praegu head kaubandustingimused Euroopa Liiduga ja minu arvates ei muutuks need ka siis, kui Eesti hääletaks “ei”.
Isiklikus plaanis usun ma ühendatud Euroopa ideesse, kuid ma olen vastu viisile, kuidas seda praegu läbi viiakse. Euroopa Liidu administratiivne aparaat on muutunud liiga suureks – liiga palju bürokraatiat. Uute liikmesriikide administratsiooni lisandumisel kasvab see veelgi.
On ju kuulda olnud nii palju lugusid raha ülekasutamisest, subsiidiumivassingutest, parlamendiliikmete reisikulu-pettustest… Vihastab, kui minu maksudest tulev raha läheb selle peale.
Ühiskonna jaoks, arvan, saavad liitumisel olema mitmed silmaga nähtavad projektid. Euroopa Liidu poolt makstud tee-ehitus, maaelutoetused… Aga mis puudutab üldist elatustaset, pole liitumisest kasu – endine Ida-Saksamaa on siin näiteks.
Kõrgem elatustase saabub siis, kui rahvas ja ettevõtted loovad väärtusi, tooteid. Pelgalt poolt hääletamine seda ei anna.
Ma arvan, et pole nii tähtis, milline saab olema referendumi tulemus. On näiteid riikidest, mis on otsustanud Euroopa Liiduga mitte liituda, kuid omavad siiski liikmetega võrdväärseid kaubandussuhteid.
Karl Mäesepp, Rakvere Kukeküla linnaosa vanem ja Orvuna Kasvanute Liidu tegelane:
Ootan, et maksud läheksid väiksemaks. Just perede olukorra mõttes on praegune elu väga raske. Väga tahaksin, et toidu, eriti leiva hind ei tõuseks. Keskmistele ja vaesematele peredele on see väga tähtis. Euroopa Liidus on paljud saanud selles osas ehmatuse osaliseks.
Aga põllumajanduse osas on liitumine teretulnud. Meile on see uus asi, aga talunikele tuleb liidust häid võimalusi.
Hääletama lähen ja vastu ei ole. Fakt on, et Eesti läheb Euroopa Liitu.
Enn Kuusik, Lääne-Viru politsei ülemkomissar:
Ootan, et Euroopa Liitu astumise mõjud meie riigile ja rahvale positiivsed. Võib-olla just majanduslikus plaanis on see kõige suurem.
Sügavamalt pole liitunud riikide kohta uurinud, aga lehest loetu ja televiisorist nähtu järgi olen küll kindel, et neil pole liitumise järel sugugi halvemini hakanud minema.
Politsei vallas loodan lihtsamat koostööd riikide vahel. Praegu, kui meie inimene seal või nende inimene meil vahele kukub, aetakse asju diplomaatia vahendusel, läbi välisministeeriumi.
Kui on Lääne-Euroopas isiklikke kontakte, siis saab otse ka üht-teist ajada, aga need on väikesed asjad.
Marko Pomerants, Lääne-Viru maavanem:
Üldlevinud demagoogiliseks vastuväiteks Euroopa Liidule on olnud, et alles me ühest liidust tulime. See “alles” nihkub küll järjest kaugemasse minevikku. Kui Nõukogude Liit välja jätta ja mõned lagunenud väiksemad liidukesed siseriiklikult kah, siis tegelikult on inimestes suundumus liitudeks.
Hakkame peale pisemast: abieluliidust, edasi võime jõuda näiteks Rahvaliidu kohaliku algorganisatsioonini, maakonnatasemel omavalitsusliiduni, riigitasemel näiteks tööandjate või tootjate liiduni.
Ja kui mõni liit lõhenebki, siis lahkulöönud otsustavad ikka oma liidu teha. Põhjus üldistatult väga lihtne – on olemas ühised huvid ja arusaamad, mis kaaluvad üles lahusoleku.
Isiklikult hindan liikumisvabadust ja võimalusi, mis aitavad eestlaste heaolu ja elujärge parandada. Euroopa Liidu maadest on mul kogemusi Soomest, Rootsist ja Saksamaalt. Elatustaseme vahe annab ju ikka väga selgelt tunda. Kas me siis ei vääri paremat?
Olev Liblikmann, Väike-Maarja vallavanem:
Toetan liitumist ja loodan, et Eesti suudab võimalikult head tingimused kokku leppida. Et iseseisva Eesti rahvuslikud huvid oleks kaitstud. Liitumisel ootan eesti rahva elujärje tuntavat paranemist.
Loomulikult ma ootan ka, et Euroopa Liidu investeeringute kaasabil luuakse uusi tootmisettevõtteid ja koos nendega uusi töökohti. Elu on näidanud, et kui inimene tööst ilma jääb, satub ta allakäigutrepile, millelt on väga raske tagasi pöörduda. Kui rahval on tööd, jääb ka igasuguseid muid probleeme – kuritegevust, narkomaaniat – vähemaks.
Kindlasti tahaks maaomavalitsuse juhina loota, et Euroopa Liidus paraneb maainimeste olukord. Omavalitsuste osas loodan meie rolli tähtsustumist – keskvalitsus peaks omavalitsusi võtma partneritena. Ega omavalitsused ei taha riigilt almust, tulubaasi laienemine peaks toimuma seadusandluse kaudu.
Väike-Maarjal on sõprusvallad Taanis ja Soomes. Seal on käidud ja nähtud ka nende probleeme, nii et olen päris hästi kursis Euroopa Liidu oludega.
Ly Kivistik, Rakvere Linna Algkooli direktor:
Selge see, et ühinemisest me kuhugi ei pääse. Ootan, et eesti rahvas saaks ühinemisest nii palju head kui vähegi võimalik. Vähem bürokraatiat ja suuremaid võimalusi igas valdkonnas.
Ja muidugi tahan ma, et eestlane ja Eesti riik ei lahustuks suures katlas, et säiliks meie rahvuslik eripära. Juba praegu oleme võtnud paljudest Euroopa riikidest eeskuju ja selles suunas tuleks edasi liikuda. Tahaks loota, et meie otsustajad oskavad näha ja võtta üle selle, mis on väärt. Et otsustes oleks mõte ja Euroopa ei hakkaks meid ahistama.
Euroopa hariduselus toimuvast on palju head üle võtta, aga seda ei tohi teha mõtlematult. Kõike ei tasu rakendada. Neil on asju, mis on tegelikult väljavahetamisel – neid pole mõtet meil proovida.
Aga kokkuvõttes tahan Euroopa Liidu kohta öelda: rahu, ainult rahu!
Euromeelsuse uurimine toimus Lääne-Viru maavalitsuse ja Soome välisministeeriumi projekti “Intervjuud Lääne-Viru arvamusliidritega” raames.
–>Vahur Afanasjev
vahur@virumaateataja.ee
Päev loomingu keskel
 Usinad noored sisustasid Kiltsis koolis oma vaheaja tassidele kaunistusi maalides. |
Käredal reede varahommikul sammume tüdrukutega viiekesi Kiltsi kooli poole. Et sooja saada ning õigeks ajaks laagrisse jõuda. Teel saab nalja ja naeru, tundmaks, et suu pole veel külmast kangeks jäänud.
Kooli kunstiklassis on varem kohalejõudnud juba agaralt ametis. Ega meiegi tööl kaua oodata lase. Paneme üleriided varna ning käed haaravad pintslite, portselanivärvi ja tasside, taldrikute järele.
Hakkan eilsest pooleli jäänud Egiptuse teemalist taldrikut lõpetama. Keset nõu laiutavale suurele silmale musta, taustaks pruuni ja pintsel muudkui töötab. Sulega kirjutan egiptuse hieroglüüfidega taldriku servale kirja ka, et ehe välja näeks.
Lepatriinu, pärdik ja päike
Ruumi lasunud vaikusest võib aimata loomingulisust. Laagriliste kätepaarid maalivad nõudele putukad, lilled, loomad. Kaidil on lennuvalmis väike lepatriinu, Aivi taldrikul kisub lustakas pärdik banaanil koort maha, Krista taldrikul särab aga kollane päike hoolimata väljas olevast pakasest. Kuulda on ainult vaikset nohinat ja juhendaja Regina õpetussõnu. Soovitusi läheb minulgi vaja, sest tahaksin proovida lüstervärvidega maalimist. Need on selle poolest põnevad, et lüstrite tõeline toon on näha alles pärast kuumutamist. Nii ongi minu kallaõiega kruus esialgu kollakaspruun.
Meie tegemisi tuleb uudistama kooli direktor Lembit Keerus. Vaatamismaterjali tal jätkub, sest lisaks näppude vahel valmivale on laudadel kuumutusahjust välja võetud ja põletamisjärge ootavad nõud.
Saame kiita ja see kergitab kõikidel suunurgad ülespoole. Vahepeal on Kai oma lastele taldrikud valmis maalinud. Eile sai meil nalja, kui ta lõpetas teise taldriku maalimist. Õpetaja küsis: “Oi, kas teil on kohe kaks poega?” Kai vastas, et neid on kokku viis ja kõik on oma tellimuse esitanud. Regina ei osanud seepeale enam midagi vastata.
Lõunalauas nohistavad kõik võileibu näsida. Mõtlesime, et nüüd saame ise maalitud kruusidest kohvi juua, aga osa nõudest pole veel kuumutamisel käinud ja neil tuleks pestes värv maha.
Tagasi töölaua juures, tekib tahtmine seekord midagi lõbusat maalida. Otsustan rõõmsa rohelise konna kasuks. Pean selle kontuurid aga spetsiaalse hariliku pliiatsiga taldrikule joonistama. Esimene vasikas, nagu öeldakse, läheb ikka aia taha ja minu konn näeb välja nagu kirves. Teise variandiga jään rahule, kuigi norida saaks veel.
Nagu päris
Vahelduseks uurin ahjust võetud nõusid. Merje kuldkingadega komplekt on väga tõetruu ja kogu seltskond vihjab oma sünnipäevadele. Sama lugu on Valeri roosidega kruusiga. Saan kätte oma mesilastega tassi ja olen üliuhke. Ikkagi ainus siin ilmas! Nii on see kõikide meie laagriliste loominguga.
Uus ports nõusid pannakse ahju ja asun oma konna värvima. Loomake saab roheliseks. Et aga asi veel lõbusam oleks, lisan talle kollased täpid ja kõhualuse. Taustaks tupsutan svammijupiga sinise lüstri. Nii ongi üks taldrik jälle kaunistatud.
Kiikan vahepeal teisi ka. Rene taldrikult vastu vaatav rott on lahe, samuti Kaidi tassile maalitud lambad. Mida kõike me selle poolteise päeva jooksul ära pole teinud. Puudub vist ainult pangalo (tähenduseta väljend “Tjorveni lugudest”).
Sammud koridoris annavad märku järjekordsete külaliste saabumisest. Sisenevad laagri loomulik kadu ehk teine Kai ja Tõnis. Nad olid eile meiega koos maalimas ja tulid nüüd oma nõudevirnale järele.
Õnnetus
Minu laual ootab pildita tass, aga pea on sama tühi kui selle pind. Tuulame Aiviga raamatutes. Jutu jätkuks arutame kõikide suviseid plaane, sest loomelaagrid on traditsiooni kohaselt mitu korda aastas. Esialgu on kavas taas kokku tulla juunis ja augustis.
Leian sirutava kassi pildi. Miks mitte juua hommikukohvi ja vaadata tassi pealt sama unist olevust? Ajan Krista laualt hariliku ära ja joonistan kassi kohe terve kruusi ääre pikkuses ringutama. Äkki libiseb tass mu käest lahti ja kukub klirisedes põrandale kildudeks. Rene ütleb, et killud pidavat õnne tooma, aga antud hetkel olen ma küll üpris õnnetu.
Porisedes ja järgmist kruusi kõvasti kinni hoides hakkan sellele sama kassi joonistama. Too näeb natukene naljakas välja ning Aivi kunstnikukäed teevad sellest veidrikust korraliku looma. Kruus jääb aga lauanurgale värvimist ootama, sest aeg on bussijaama kõmpida. Ajame üleriided selga, et koju minna ja homme tulla puhanuna ning uute mõtetega.
LOOMELAAGER:
Juba mitmendat aastat korraldatakse Kiltsi mõisakoolis õpetaja Merje Leemetsa eestvedamisel loomelaagreid, mida teatakse üle Eesti.
Kristel Lehtme
50 aastat laval säranud Heli Lääts: ei me ette tea!
Laupäev 11.01.2003
Paar tundi enne kontserdi algust Pärnus Heli Lääts (pildil) köhib ja kurdab väsimust. Tema kontserdisarja «50 helisevat aastat» proovid on kestnud kuu aega ja neljakordsest vanaemast koduperenaise jaoks ei ole selline «rockstaari» elu enam igapäevane asi.
Jutuhoo sisse saanud, kõlab Heli hääl jälle heledalt nagu plikal, kontrastiks supersoliidne mustervanaema imidþ.
«Minu enim soovitud laul on kindlasti olnud Russelli «Mälestus» Rabindranath Tagore sõnadele,» räägib lokkispäine lauljanna. «Aga kõige rohkem aastaid olen laulnud «Ei me ette tea» filmist «Mees, kes teadis liiga palju».»
Sel palal on oma lugu. Filmis päästis see 60ndate ilu- ja olekuideaali Doris Day kehastatud naise poja elu. Poeg hakkas viisi vilistama ja ema kuulis seda. Poja olid röövinud aga poliitikute käsilased, kes tahtsid teda kinni hoides ära hoida saadiku mõrva. Mahhinaatorite räpased mängud ja päästev muusika, sümboolne ka Heli jaoks.
Kuidas Heli ise on suutnud jääda nii apoliitiliseks, alustades laulmist Stalini ajal? «Ma olen alati laulnud eestlastele, andnud neile rõõmu, lootust ja jõudu ükskõik mis valitsuse ajal,» õhkab Heli Lääts. «Et nad end alati inimestena tunneksid.»
Filharmoonia solistilt nõuti, et repertuaar sisaldaks 60 protsendi ulatuses nõukogude autorite lugusid. Heli kontserdikavas ei küündinud see arv üle kümne.
Nippe oli kaks. Esiteks esitas lauljatar põhiliselt eesti laule ja tegi ametnikele imestunud näo: kas siis Eesti ei ole nõukogude vabariik? Teiseks kirjutasid nad abikaasa Peeter Sauliga Venemaa-tuuridel käies näiteks ameerika autorite loomingu ette suvalised vene nimed.
«Väga lihtne oli alt vedada,» itsitab Lääts. «Vahel jäime vahele ka, aga siis tegime lihtsameelse näo: me ei teadnudki! Enam seda laulu kavva ei võta!»
Ülo Vinteri «Põhjamaa» laulis Heli Lääts kuulsaks juba seitsmekümnendail. Seal on sõnad «hellad on su kerkokellad». Oi, kirik oli keelatud teema. Lääts ja Saul isegi laulatasid end 1958. aastal Kadrina kirikus ülisalaja. Tulnuks tegu ilmiks, järgnenuks vallandamised ja keelud.
Laulus pidi «kerkokellad» «aisakelladeks» muutma. Heli Lääts laulis ikka «kerkokellad», austusest Tammsaare algtemaatika vastu.
Ootas kogu aeg, mil kohvile kutsutakse. «Aga tollased punabossid olid võibolla isegi liigutatud ja vaatasid mu laulmisele läbi sõrmede,» meenutab Heli.
«Disklafi sain vaid korra,» naerab lauljanna. «Meil oli Tennosaarega Kuressaares mitu kontserti, aga elektrijaama kollektiiv kutsus meid veel eraldi. Me siis esinesime ja panime raha tasku, filharmooniast eraldi.»
Pooleaastane esinemiskeeld kestis vaid kolm nädalat. Tähtedele andestati. Nad olid just võitnud ülemaailmse noorsoo ja üliõpilaste laulufestivali. Hädasti oli vaja võitu kontsertidega tähistada. Publik muutus kannatamatuks.
Mida alanud aasta toob, veel kontserte? «Jumala eest, ei mingeid plaane,» kiljatab Heli. «Ei me ette tea.»
Kontsert
Eile Pärnu kontserdimajas
12. jaanuaril kell 16 Tallinnas Estonia kontserdisaalis
17. jaanuaril kell 19 Tartus Vanemuise kontserdisaalis
Esinevad veel Boris Lehtlaan, Voldemar Kuslap, Ivo Linna, Vello Orumets
Dirigent Peeter Saul
–>Valner Valme
valner.valme@postimees.ee
VE: Kask, Karl – keemiatehnoloog
Keemik Karl Kask sündis 28.12.1912 sündis Salla vallas kaupmehe peres.
Ta on õppinud Tallinna Keemiagümnaasiumis ja peale lõpetamist 1931.-l läks õppima keemiat algul Tartu Ülikooli, hiljem Tallinna Tehnika Ülikooli. Lõpetas TTÜ 1941.-l.
Mobiliseeriti Punaarmeesse. Peale sõda töötas TPI-is erinevatel
ametikohtadel, sh ka teaduskonna dekaanina.
Tema uurimisteemadeks olid fenoolide ja põlevkivibituumenite omadused ja nende kasutamine parkainete tootmiseks teedeehituses jms. 1964.-l sai samal teemal valmis ka doktoritöö, kuid seda ei kinnitatud. Nii tuli hakata
hoopis uurima toiduainete koostise ja kvaliteedi määramise küsimusi
ja nende toiteväärtuse töstmise võimalusi. 1948.-l ja 1950.a-l väärtustati tema tõid Nõukogude Eesti preemiaga.
Karl Kask suri Tallinnas 09.10.1982./ V.Pasti andmed/.
Arthur Ruusmaa, kaaslaseks ETBL.