Tõesti piinlik lugu
Esmaspäev 02.12.2002
Pärast kaheaastast tegutsemist triivib Neeme Järvi Fond põhja
Tänasest Postimehest Neeme Järvi Fondi ümber käivaid mänge lugedes peaksid paljud inimesed enda käest lausa kolm korda peegli ees küsima: kas tõesti on see täna Eestis veel võimalik? On, sest lihtsad skeemid, kui nad on piisava sisuga läbi viidud, töötavad.
Täna, 29. novembril 2002. a. kell 14.00 panevad riigisekretär Aino Lepik von
Wiren, riigiarhivaar Priit Pirsko, Lääne-Viru maavanem Marko Pomerants ja
Rakvere linnapea Andres Jaadla nurgakivi Lääne-Viru Maa-arhiivile, millega
Rahvusarhiiv saab juurde 1938 ruutmeetrit kaasaegset hoidlapinda.
Uus arhiivihoone valmib novembriks 2003. a. ja sinna kolitakse üle
Lääne-Viru, Ida-Viru ja Järva maa-arhiivide fondid. Lääne-Viru Maa-arhiivis
ehitakse välja ka kõikidele kaasaegsetele nõuetele vastav mikrofilmide
hoidla mikrofilmide pikaajaliseks säilitamiseks.
Lääne-Viru Maa-arhiivi hoone projekteerisid OÜ Tahukas ja AS Tari,
ehitustööd teostab riigihanke korras AS Tartu Ehitus. Arhiivihoone ehitus
läheb maksma 19,5 miljonit krooni.
Reedel, 29. novembril esitas Rein Aidma avalduse astumaks
Reformierakonda. Aidma on andnud ka nõusoleku kandideerida kevadistel
Riigikogu valimistel Reformierakonna nimekirjas.
“Olen alati olnud parempoolse maailmavaate pooldaja” ütles Aidma
“Reformierakonda astumine oli loogiline samm.”
Rein Aidma on Ida Viru maavanem aastast 1994. Eelnevalt töötas ta
füüsikaõpetaja ja Ida viru asemaavanemana.
Esimene mobiilmaksega pood asub Viru-Nigulas
Viru-Nigula Õ kaupluse teeb lisaks originaalsele nimele eriliseks lähipäevil avanev võimalus ostude eest mobiiltelefoni abil tasuda. Mobiilmaksed pole veel üheski teises poes võimalikud.
“Minu teada on meil üldse esimene pood Eestis, kus mobiiliga maksta saab,” tundis Õ kaupluse omanik Silva Rannaste uhkust. “Just täna (eile – toim.) sain lepingu kätte, aga ehk paar nädalat läheb veel, kuni päriselt mobiiliga maksta võib.”
Teller ehmatas ära
Lääne-Virumaa Hansapanga äriklienditeenindaja Sirje Major kinnitas, et uudne teenus on kaupmeestele kättesaadav esimesi nädalaid.
“Teller ehmatas ära, sest ma olin esimene küsija,” meenutas Silva Rannaste. “See on nii uus teenus, et pole rekvisiitegi veel, mida poe seinale ja kassa juurde kleepida.”
Mobiilmakseid ei käivitu Õ poes ka selle pärast, et tuleb muretseda veel üks mobiiltelefon, mis statsionaarselt kassas asuks. Äriklienditeenindaja Sirje Majori selgitusel on tehingute teostamiseks tarvis kahte telefoni – müüja ning kliendi oma.
Kaupmees peab pangaga lepingu sõlmima, siduma arve mobiiliga ja saama koodi. Ostjal piisab arve mobiiliga sidumisest, mis on võimalik kas või läbi internetipanga.
“Inimene läheb kassa juurde, saadab sõnumi summa ja kaupmehe koodiga,” rääkis Major. “Kui kõik korras, saab kaupmees omakorda sõnumiga maksekinnituse.”
Major lubas, et kindlasti ei ole mobiiliga maksmine aeglasem kaardimaksetest, vaid pigem isegi kiirem.
Alguses võõras asi
“Mobiiliga maksmise võimaluse tegin selleks, et eduline olla,” ütles Silva Rannaste. “Ei kujuta tõesti ette, palju üldse niiviisi ostma hakatakse. Aga perspektiivis – las ta olla.”
Poepidaja Rannaste märkis, et kui kaardimakse terminalid tulid, olid need ostjatele võõrad. Tema teada läheb makseterminali kasutamine praegu aina suuremaks ning peaaegu pooled inimesed maksavad kaardiga.
“Tuleb ikka ära kasutada võimalusi ostjatelt raha kätte saada,” märkis Silva Rannaste muiates. “Tõesti on niimoodi, et mõnel ei ole pangakaarti, aga arvepidamine on, raha ja mobiil on.”
Uuenduse juures nägi Rannaste varjuküljena teenusest tulenevaid lisakulusid. “Esiteks see kaks ja pool protsenti, mis pank võtab,” nentis ta. “Pluss pank tahab veel mingit kummalist ühte krooni tehingult.”
MOBIILIMAKSED:
Oma arvet saab mobiiliga siduda nii Hansa- kui ka Ühispangas. Samuti töötavad mobiilmaksed kõigi sideteenuse pakkujate võrkudes.
Eriti suured huvilised mobiilmaksete vastu on taksojuhid.
–>Vahur Afanasjev
vahur@virumaateataja.ee
Eesti piiritusetööstus purjetab rahvusvahelise edu laineharjal
 Moe Piiritustehase uus juhataja Laine Hekk ja tehase nõukogu esimees Arvo Antropov. Foto: Tairo Lutter |
Ühendamist kavandavad Moe ja Rakvere piiritusetehas suurendavad ekspordimahtu ja kodumaist turgu, detsembris koidab aastane leping ühe välispartneriga, mis tõotab pikaajalist kindlustunnet.
Rakvere Piiritustehas on tänavu eksportinud üle 650 000 liitri piiritust, mis on läinud enamasti Euroopa maadesse. Praeguseks on sõlmitud veel täiendavad lepingud 700 000 liitri piirituse ekspordiks.
Müük Eesti turule kahekordistus
Et Rakvere tehas üksi ei suuda lähemal ajal nii palju piiritust eksportida, siis on sellest ligi poole osa ekspordi võimalus antud Moe tehasele.
Moe tehas ekspordib detsembri alguses esimese partii piiritust raudteetsisternides.
Rakvere Piiritustehase juhatajale ja Moe tehase nõukogu esimehele Arvo Antropovile valmistab heameelt veel tõsiasi, et viimastel kuudel on suurenenud ka müük Eesti turule – oktoobrist novembrini see lausa kahekordistus.
See tähendab, et enamik Eesti alkoholitootjaid on hakanud kasutama kodumaist piiritust.
Antropovi sõnul peetakse praegu läbirääkimisi soomlastele kuuluva Eesti viinatootja Ofeliaga, kes on samuti huvitatud Eesti piirituse kasutamisest. Pärast selle lepingu sõlmimist kasutab puhtalt välismaist toorainet vaid Liviko.
Rakvere Piiritustehas töötab pärast augustikuist remonti taas stabiilselt keskmisel tootmisvõimsusel, oktoobris teenis tehas üle poole miljoni krooni kasumit.
Täisvõimsusele on läinud ka Moe tehas, kus tootmine oli vahepeal ebastabiilne. Seal käib nüüd nii viina villimine kui ka piirituse tootmine.
Moe tehase uus juhataja Laine Hekk ütles, et põhimõte on anda inimestele tööd ja hoida tehas tegevuses. Praegu töötab seal 24 inimest.
Enne Viru Pagari juhataja ametit pidanud ning kevadest Rakvere Piiritustehases töötanud Laine Hekk asus nõukogu otsusega Moe tehast juhtima 14. novembrist. Senine juhataja Rain Toominga lahkus ametist omal soovul.
Arvo Antropov kinnitas, et nõukogu plaanib kahe tehase ühendamist, et teha paberlik asjaajamine kergemaks.
Iisrael tunnistab piirituse koshsher-tooteks
Äsja külastas Rakvere piiritustehast nende Iisraeli partneri kõrge ametnik, kes tutvus põhjalikult piirituse tootmisprotsessiga Rakveres.
Ta tuli siia, et omistada Rakvere piiritustehasele nn koshsher-piirituse valmistamist lubav sertifikaat. Eesti toodetest on koshsher-toodanguna aktsepteeritud veel vaid Kalevi shokolaadi.
“Selle tunnustuse omandamine võimaldab meil valmistada piiritust juudi rahvuslikke toite valmistavale toiduaine- ja alkoholitööstusele üle maailma,” märkis Arvo Antropov.
On üldteada, et usulisi tõekspidamisi rangelt järgivad juudid tarbivad ainult koshsheri nõuetele vastavat toitu ja jooke.
Aastat kokku võttes ütles Antropov, et vajadus neil toodetava kvaliteetse piirituse vastu nii Eestis kui ka piiri taga tõstab kogu kollektiivi tuju.
Et mitte loorberitele puhkama jääda, hakatakse juba aasta alguses rekonstrueerima ja parandama ajale jalgu jääma kippuvat tehnoloogiat, kusjuures Moel on head võimalused tootmist veelgi laiendada.
Ent edu pole tulnud kergelt. Antropov nentis: “See on pikaajaline ja suur töö, et saavutada usaldust ja tõestada oma kvaliteeti.”
Kuid ka leping USA juhtiva alkoholitootja Bacardiga näitab, et ollakse õigel teel. Välispartnerid ei alahinda sedagi asjaolu, et Eesti piiritusetootmise traditsioon ulatub viiesaja aasta taha.
EKSPORT:
Virumaa piiritusetehaste toodang läheb praegu Prantsusmaale, Iisraeli, Lätti. Meie piiritusest valmistatavad alkohoolsed joogid jõuavad omanikfirma Onistari toodanguna USA-sse, Austraaliasse, Saksamaale, Soome, Lätti ja Leetu.
–>Aarne Mäe
aarne@virumaateataja.ee
Jakob PREI sündis 14.03.1873. aastal Järve vallas. Õppis koolmeistriks Õpetajate seminaris, siis sõjaasjandust Vilno Sõjakoolis. Järgnes Peterburi Sõjatopograafide Kool ja pärast katsete õiendamist hüdrograafiliste tööde alal sai temast hoopis sõjaväelane. Eesti Vaabadussõtta sekkus J. Prei 01.05.1919.
J. Prei ülesandeks pandi Kindralstaabi topo-hüdrograafia osakonna loomine. Jakob Prei oli Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste lektor topo-hüdrograafia alal. Temast sai geodeetiliste, topograafiliste, hüdrograafiliste ja kartograafiliste tööde juhendaja. J. Prei juhendamisel tehti ka Eesti vete ja mandri magnetismialaseid uurimistöid. Peagi korraldati ka topo-hüdrograafiliste kaartide ja publikatsioonide väljaandmist.
Jakob Prei esindas Eesti Vabariiki ka paljudel rahvusvahelistel geodeesialastel konverentsidel. Pärast Vabadussõda teenis J. Prei Kaitsevägedes topo-hüdrograafiaosakonna juhatajana kuni pensionile minekuni 1934.
Tema teeneid Vabadussõjas hinnati I liigi 3. järgu Vabadusristiga (sõjaliste teenete eest).
J. Preil õnnestus pääseda nõukogude repressioonide eest välismaale.
Jakob Prei suri Saksamaal 3. septembril 1954. aastal
Arthur Ruusmaa, muuseumi materjalide põhjal.
Vabadusvõitleja ja sõjamees Henno Orro.
27.12.1923 sündis Virumaal lasterikkas peres tulevane allohvitser HENNO ORRO.1943.a. mais lõpetas ta Jõhvi Keskkooli ja astus vabatahtlikuna Eesti Leegioni ridadesse. Peagi oli Heidelbergis väljaõppel. Pärast lõpetamist määrati H.Orro 45. rügemendi II pataljoni rühmaülemaks.1943.a novembris saadeti Eesti Brigaad Neveli alla metsadesse ja rabadesse… Enam kui kolme kuu jooksul hoiti rinnet ja nende kolme karmi kuu jooksul vormiti poistest mehed. Siin said nad oma esimesed tuleristsed ja kui 1944.a. veebruaris jõudsid Nõukogude Armee võitlejad Narva jõeni, siis toodi nad Eesti idapiiri kaitsele. H.Orro võitles 45. rügemendi II pataljoni 5. kompaniiga Vepsaküla sillapea likvideerimisel ja siin sai ka 05.03.1944.-l haavata, kuid jäi oma rühma juurde. Pataljoniülem kapten J. Lang tuli kaevikusse ja vääristas H.Orro kangelastegu II ja I klassi Raudristiga. Paar päeva hiljem sai J. Lang surma. H.Orro sai teist korda haavata 13. märtsil ja viidi haiglasse, kust tuli tagasi rindele 18.04 ja jätkas võitlust Vepsaküla all. Kolmas korda tabas vaenlase kuul teda 09.06 ja nüüd tuli juba septembrini viibida haiglaravil. Seekord tunnistati ta pooleldi rindekõlbulikuks. Oma väeosale jõudis ta järele Kuremäe ligidal Konsu soos. Nüüd järgnes taganemine. Nad olid
ühed neist, kel ei õnnestunud pääseda läbi Avinurmest. Tuli hakata end varjama ja H.Orrol õnnestus saada tööd Kunda tsemenditehases. Kuid 30.08.1945 H.Orro arreteeriti ja talle määrati kohtu poolt 18 +5 aastat sunnitööd Vorkutas.
Siin tuli töötada vangilaagrites nr.5 ja nr.1. Vangilaagri periood kestis 1955.a-ni ja nüüd sai ta loa elama asumiseks Kohtla-Järvele. Paljud tema lähedased inimesed kannatasid sõja ajal ja sellele järgnenud perioodil, ka Hennot kuulati korduvalt NKVD poolt üle, kuid edutult. Samas oli mõõduv jätnud oma jälje tervisele, parem silm oli viga saanud ja ka vasakuga nägemine oli piiratud, kuid eluvaim jäi murdmata. Oma vanaduspäevi veetis Kohtla-Järvel ja oli aktiivselt tegev kohaliku Memento ridades ja
sõjaveteranide keskel. Temal oli ka suur teene selles, et Jõhvis on
jälle taastatud Saksa sõjameeste kalmistu ja mälestused möödunud
aegadest on saanud elavaks. Tema elumotoks oli: “Julgete päralt on
võit, kartlik, see kaotab kõik!”
Henno Orro elutee lõppes 20. jaanuaril 2001. Ta puhkab Jõhvi kalmistul.
Arthur Ruusmaa, aluseks relvavenna Valter Raiendi kirjutis ajalehest
Võitleja nr.6 1993.a-l.
Peipsi rannarahvas koorib järve põhjast päevitusliiva
27.11.2002
Keskkonnainspektsiooni Virumaa osakonna ametnikud tegid 1000-2000 krooni trahvi kuuele omavoliliselt Peipsi järve kallast supelrannaks kujundanud Lohusuu valla inimesele.
Keskkonnainspektsiooni Virumaa osakonna juhtivinspektor Saima Jürmann rääkis, et vaatamata inimeste headele kavatsustele ja püüdele heakorrastada järve kaldaid tuli neid trahvida, kuna ühelgi polnud ette näidata vajalikku luba.
Lohusuu valla Vilusi küla kolme kinnistu omanikud otsustasid taastada kõrkjaisse ja võssa kasvanud liivaranna ning puhastada Tiirikoja paadikanali. Viimaseks sai kolme majapidamise eestkõneleja Lohusuu vallavalitsuselt ka loa.
Paraku ei leppinud ettevõtlikud randlased kanali puhastamisega vaid raiusid maha järvevaadet varjava võsa ja niitsid kalda ääre kõrkjatest puhtaks. Liiva lükati tulevase supelranna katteks järve põhjast buldooseriga.
Tammispää küla Kalda kinnistu omanik Einar Hinno laiendas kitsukese paadikraavi muljetavaldavaks kanaliks ja kindlustas selle maakividest muuliga, mis annab välja rajatise mõõdu ja asub ehituskeeluvööndis.
Tänaseks on keskkonnaametnikud Lohusuu valla entusiastide töö peatanud. Saima Jürmann möönis, et teoreetiliselt on võimalik saada kõik vajalikud load, kuid protseduurireeglid on nii keerulised ja aega nõudvad, et inimene võib kaotada huvi.
Kuna paljudes valdades pole keskkonnaametnikku ja teised ei pruugi tunda keskkonnaalast seadusandlust, tuleks järvekaldaid korrastavatel maaomanikel pöörduda keskkonnateenistusse.
–>Vallo Nuust
vallo.nuust@postimees.ee
Eesti Tervisekasvatuse Keskuse pressiteade: 26.11.02
27. – 28. novembril 2002. a algusega kell 10.00 toimub Narva Kultuurikeskuses Riikliku alkoholismi ja narkomaania ennetamise programmi IV aastakonverents.
Konverents on mõeldud narkomaania ennetusprojektide juhtidele, ravi, rehabilitatsiooni ja nõustamisega tegelevatele spetsialistidele, ajakirjanikele, põhikoolide ja gümnaasiumide õpilastele, kõrgkoolide üliõpilastele, õpetajatele, politseinikele, poliitikutele, kriminaalhooldus- ja vanglaametnikele ning lapsevanematele.
Konverentsi eesmärgiks on käsitleda komplekselt uimastiproblemaatikat erinevates eluvaldkondades, tõhustada ja intensiivistada ennetustegevust ning parandada ravi- ja rehabilitatsiooniteenuste kättesaadavust. Tõsta jätkuvalt konverentsi sihtgrupi informeeritust narkootikumide ja nende tarvitamisega kaasnevast kahjust ning kujundada negatiivset suhtumist nendesse.
Konverents keskendub teemadele, mis on seotud ennetustööga riigi, maakondade, asutuste (sh kooli ja MTÜ-de) tasandil, kriminaalpreventsiooniga, sõltuvushaigete ravi ja rehabilitatsiooniga.
Konverentsi avab Vabariigi Presidendi Kantselei esindaja ja Narva Linnapea Imre Liiv.
Pressikonverents toimub 13.30 – 14.00 Narva Kultuurikeskuse väikeses saalis.
Konverentsi korraldavad Eesti Tervisekasvatuse Keskus koostöös Ida – Virumaa Uimastipreventsiooni Sihtasutusega.
VE: Tiits, Imre – kelguhokimees
Kelguhokimees ei lase nina norgu
Täna on rahvusvaheline puuetega inimeste päev. Kuigi miks ei võiks meil olla 365 inimese päeva aastas? Viimased aastad ratastoolis olnud Imre Tiitsu mängib kelguhokit ja tegutseb FIE-na arvutiasjanduses.
Üks päev, mil neid inimesi esile tõstetakse. Puuetega inimesed tahavad tavaliselt rohkem privaatsust.
Aga samas on päeva eesmärgiks rohkem teadvustada puuetega inimeste olemasolu ja vajadusi.
Nojah, aga see on ju korraks. Inimene loeb artikli pealkirja või loo läbi ning unustab poole tunni pärast. Ongi kõik. Kasu ta vaevalt midagi annab. Inimene ise peab aktiivne olema.
Paljudel on mulje, et kui oled puudega, siis pead olema “vait ja vaiba all”.
Eks igal inimesel ole hetki, kus ta tahab olla üksi kodus teki all ja mitte kellegagi suhelda. Mulle pole keegi ütlema tulnud, et pead kodus olema, mis sa siin ringi komberdad. Mina tahan võimalikult palju väljas käia.
Sattusite ratastooli ajal, mil õppisite kutsekoolis tisleriks. Kui kaua võttis aega, et uue olukorraga harjuda?
Umbes aasta. Aga keskkool jäigi lõpetamata, sest lumi tuli maha.
Lumi tuli maha.
Lume sees ei saa ju ratastooliga sõita. Üle-eelmisel sügisel läksin õhtukeskkooli, aga kui lumi tuli maha, siis jäi asi katki.
Harrastate üsna omapärast spordiala – kelguhokit. Kuidas see käib?
Nagu jäähoki, aga mängijad istuvad kelgul, millel on uisud all, kaks keppi käes ja nii ta läheb. Alustasin eelmise aasta augustis. Eestis mängitakse seda 7-8 aastat. Üks kelguhokiklubi on Narvas, teine Tallinnas. Mina mängin Tallinna Pantris.
Sõidate iga nädal Tallinna trenni.
Trennid on teisipäeva ja neljapäeva õhtul kell üheksa. Sõidan bussiga Tallinna ja seal tulevad trennikaaslased vastu. Reedel tulen Rakverre tagasi.
Märtsis käisite Salt Lake City´s paraolümpial, kus jäite kuuendaks ehk siis viimaseks. Aga paar kuud tagasi Tshehhis läks paremini – tulite siis Euroopas teiseks.
Eks see olümpia Eesti-Kanada mäng oli suur pettumus küll, aga samas ka hea kogemus. Ei saa unustada, et norra kohtuniku vea tõttu jäime viiki, mis oli sama hea kui kaotus meile.
Mis aladega teised kelguhokitajad igapäevaselt tegelevad?
Tööd teevad. Üks näiteks lihvib põrandaid ja paneb parketti, on ka müügimees, arvutitega tegeleja, arhitekt. Vanus on meil kuueteistkümnest kuuekümne kolmeni.
Ise tegelete ka väikestviisi arvutiasjandusega.
Üle aasta tagasi käisin tööhõiveameti kursustel Noraxis ja õppisin raamatupidamist ning muud ettevõtlusega seotut, kirjutasin projekti ja sain stardikapitali. Sellega ostsin järelmaksuga arvuti, printeri, skänneri ja alustasin FIE-na.
Kuidas on nõudlus logo kujundamise, kodulehekülgede loomise ja muu sellise töö järele?
Viimasel ajal üsna väike. Aga ma ei ole erilist reklaami ka teinud.
Alguses oli rohkem huvilisi, enamasti sooviti sisseskänneerimist ja trükkimisteenuseid. Praegu teen rohkem enda lõbuks ja üritan omal käel õppida.
Uusi asju tuleb nii palju peale, kui ei ole kursis, siis ei püsi lihtsalt konkurentsis. Sügisel tahan minna Tallinna Astangu puuetega inimeste kooli arvutisüsteemi hooldust õppima.
Mis on puuetega inimeste kõige tähtsamad probleemid?
Ligipääsetavus. Kipub olema nii, et ratastoolis olevad inimesed elavad teisel, kolmandal või koguni neljandal korrusel. Või inva-WC-ni viib vaid trepp.
Samuti sissetulek – töövõimalusi napib, tervete inimestega võiksid olla võrdsed võimalused.
Mis takistab puuetega inimesel täisväärtuslikku elu elamast?
Tuleb aktiivne olla. Peaks hakkama elama, mitte teki all värisema.
Paljudel on valehäbi, nad ei julge toast välja tulla. Minul oli algul samuti, kui inimesed vaatasid.
Aga ma lõin sellele probleemile käega ja praegu vahin neile ise hoopis julgelt ja häbenemata vastu.
–>Katrin Kuljus
katrin@virumaateataja.ee