• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

Koolibändid rokkisid Rakveres

Autor Avo | Avaldatud: 2. nov. 2002

Koolibändid rokkisid Rakveres


Lyhis Palamuselt pakkus ligi kolmesajale kontserti kuulama tulnud noorele oma tehtud lugusid. Foto Evelin Jõemägi

Rakvere Gümnaasiumis oli koolibändide pidu, kus esinejaid nii Lääne-Virust kui ka kaugemalt. Stopper sobitas nendega tutvust.

Abu-Sabu: Viljandi Folk on parim!

Vinni-Pajusti-Rakvere-Väike-Maarja õpilaste bändi Abu-Sabu kuuluvad Elvis, Mait, Martin, Märt ning Raivi, hüüdnimega Röövik.

Miks sind, Raivi, Röövikuks kutsutakse?

Raivi: Noh, see on pikem jutt… Ma õpin kutsekoolis kokaks ja vahel on juhtunud, et olen klassikaaslastelt natuke toitu näpanud, et maitset ja koostist hinnata ja sellest “toiduröövimisest” mulle nimi tuligi.

Kuidas proovideks aega leiate ja kaua te bändi juba teete?

Elvis: Proovidega on jama, jah. Tavaliselt tekib kellelgi meist mõte mingil hetkel proovi teha, siis ta helistab teistele ja kui teised ka nõus on, siis teemegi. Sellises koosseisus nagu praegu, oleme mänginud kuu aega.

Kolm lõpetavad kevadel kooli, kas see tähendab bändi laialiminekut?

Martin: Ikka teeme edasi, nad ei saa ju kuhugi kõrgemasse kooli sisse. See oli nali.

Räägime teie lugudest. Mis muusikat teete?

Elvis: Praegu teeme seda, mida mina tahan (kõik naeravad). Enda lugusid esitame ja Red Hot Chilli Peppersit mängime.

Kas mingeid ebaõnnestumisi on ka ette tulnud?

Elvis: Ükskord jäi Maidu basskitarr bussijaama, siis pidime ilma selleta proovi tegema.

Raivi: Mina jõin enne esinemist piima peale õlut ja siis oli pärast väga paha olla…noh, apsakaid tuleb ikka ette.

Aga kuidas õnnestumistega lood on?

Elvis: Viimati esinesime Kehalas, see oli väga lahe, Viljandi Folgid on ka alati head, ükskõik, millega me ei esineks, rahvas elab ikka kaasa.

Just Fun: teeme bändi lõbu pärast!

Just Fun (tõlkes: Lihtsalt Lõbu) liikmed Roland, Keio, Taavi ja Siim on pärit Põltsamaalt, sellises koosseisus on nad esinenud augustist peale, kui tehti pakkumine esineda “Koolirahu” üritusel.

Kust on tulnud teie bändi nimi?

Keio: Tegime suvel tööd: ehitasime teed, higistasime päevad läbi ja mõtlesime, et võiks bändile nime panna. Mõtlesime kaua ja otsustasime panna sellise väljendi, mida kõik bändiliikmed palju kasutasid. Tegelikult oli selleks väljendiks “just sex”, aga seda ei saanud panna ja siis mõtlesime, et “just fun” kõlab ka hästi.

Taavi: Mina samas mõtlen selle Just Funi all seda, et me lihtsalt käime koos ja tunneme end hästi. Bänd ei ole meie elueesmärk, on lihtsalt hobi.

Kas olete omal käel muusika tegemist õppinud või saite enne bändi tegemist muusikaalast haridust?

Taavi: Ma räägin siis oma staazhist. Bändis mängimist ma õppinud pole, aga muusikakooli olen ära lõpetanud viiuli erialal. Põhimõtteliselt olen ma selline multiinstrumentalist, et mängin palju erinevaid pille, peale viiuli veel kitarri, trombooni ja klaverit.

Siim: Rolandil on see-eest suguvõsa võimas: onu on näiteks Gunnar Graps.

Oo.. siis on Rolandil eeskuju olemas. (Roland mängib muide väga hästi kitarri.) Aga kuidas teistega lood on?

Siim ja Taavi: Eeskujusid ei ole.

Keio: Minul on eeskuju – Lars Ulrich (Metallica trummar). Ja see ei ole tema järgi tehtud (näitab lõhkiseid teksasid), lihtsalt akuhapet läks peale.

Mis muusikat mängite?

Keio: Punk ei ole see kindlasti, pigem alternatiivrokk.

Taavi: Püüame võimalikult palju oma lugusid teha. Kavereid esitame ka, sest alati on tark osa enda laule mängimata jätta.

Ja mis tulevik toob?

Keio: Ikka plaanime edasi mängida.

Taavi: Meil pole sellist eesmärki, et mingit meeletut kontserti maha pidada, nii et areneme vaikselt. Kui rahvale meeldib, mängime alati. Ja kui ei meeldi, mängime ikka.

Slide50 – embrüostaadiumist väljas

Slide50 on Miina Härma gümnaasiumi õpilaste bänd, mis alustas tegevust 2000. aasta hilissügisel. Nime panid bändile Kalle ja Sander, teavitasid sellest ka Ramonit ja bänd oligi sündinud. Rakveresse tuli Slide50 viiekesi, kaasas kitarrimängija Martin ja “kaameramees” Viljar, kes kõik bändi tegemised filmilindile võtab.

(Martin uurib diktofoni ja katsetab, kas mõned ropud sõnad ka lindile jäävad.)

Nii, poisid, mis muusikat teie teete?

Sander: See on muusika, mis meile meeldib. Nimetame seda college-punk-rockiks. Kaks kaverit on meil ka, ülejäänud on enda lood. Teistest bändidest meeldivad Blink182 ja Green Day.

Teised läbisegi: Ramon seda muusikat ei kuula, tema on raskemetallimees…

Kas kool teie bändi mingil viisil toetab?

Martin: Toetab küll. Proovi teeme aulas ja kool toetab veel võimuga (kitarrivõimendi).

Sander: Vahel on probleeme, näiteks täna saime võtta, et koolikoori ajast siia esinema tulime. Me käime kõik kooris laulmas ja oleme hullult tegijad (naerab).

Kalle, sul on vahvad lillelised püksid jalas. Kas need on esinemise puhuks?

Kalle: Need on hula-püksid, väga mugavad, käin nendega koolis ka. Tegelikult käime kõik niimoodi riides.

Sander: Nii ei ole, et me õhtul paneme need riided selga ja hommikul võtame seljast ära ning siis paneme lipsu ette…

Aga kui koolis on mõni pidulikum üritus?

Martin: Siis panen shoti seeliku selga.

Mis on kõige hullem asi, mis teil esinemisel on juhtunud?

Kalle: Mul läks ükskord esinemine sassi. See oli tegelikult meie bändi kõige esimene esinemine üldse, koolis ja õpetajate ees.

Ramon: Kalle hüüdis siis ühe ropu sõna ja viskas trummipulgad publikusse.

Sander: Enam midagi nii hullu pole juhtunud, aga eks me ole arenenud ka ja kui metafoori kasutada, siis oleme embrüostaadiumist välja saanud.

Milline on kordaläinud esinemine?

Sander: Hea tunne on siis, kui rahvale meeldib… ja tehnika on korras. Need kaks asja ongi põhilised.

Slide50-ga saab tutvuda nende koduleheküljel www.hot.ee/slide50/Est/estframes.html

Lyhis: oleme iseenda bänd!

Lyhise-poisid Kristo (hüüdnimi Rillo), Karmo, Kalevi ja Toomas on Oskar Lutsu nim. Palamuse Gümnaasiumist ning koos mänginud selle aasta suvest.

Kalevi: Bändi olime mõelnud teha ka varem, pidime laenama rahvamajast muusikariistu ja siis harjutama hakkama, aga nagu taevakingitusena tuli meile Rootsist tehnika, mis oli palju parem. Ei olnudki muud varianti, pidime tegema bändi.

Toomas: See oli 2001. aasta sügisel, meid oli viis, juures oli üks kitarrist ja ka trummar oli meil teine. 2002. aasta esimesel poolel koosseis vahetus, võtsime Kristo trumme mängima. Vahepeal olime amatöörteatris, mängisime selliseid lugusid nagu “Kullast süda”…

Kalevi: ..aga ka rokki ja twisti.

Mis muusikastiilis praegu mängite?

Toomas: Meie stiil on suhteliselt varieeruv: metallist räpini, vahepeale mahub igasuguseid rokiversioone. Oma identiteedi koha pealt tahaks öelda seda, et tegelikult ei ole me koolibänd, ei ole mitte kellegi bänd, oleme lihtsalt iseenda bänd. Oleme ise bänditegevuse algatajad, ise saime harjutamiseks ruumid ja ise oleme otsinud toetusi.

Kas olete muusikategemist kusagil õppinud?

Karmo: Mina õppisin muusikakoolis klaverit (Karmo oskab mängida kitarri, trumme, süntesaatorit). Lyhise kõrval teeme Kristoga praegu räpiduot, mille nimi on S.p.N.

Kas mängite teiste bändide lugusidki?

Kalevi: Alustasime Terminaatoriga, praegu on plaanis rohkem oma lugusid esitada, muidu oleks lihtsalt odav populaarsus.

Kes Lyhise vastu huvi tunneb, võiks külastada bändi kodulehekülge www.zone.ee/Lyhis2001.

E.T.S: Mängime ainult oma loomingut!

Erki, Swen ja Tanel on koos mänginud kümme kuud, Rakveres esinemine oli aga Erki jaoks esimene kord publiku ees laulda.

Kuidas te muusikat tegema hakkasite?

Erki: Mina õppisin Sweni pealt basskitarri mängima, teised tegid muusikat juba varem.

Mis musa ise kuulate ja mida mängite?

Erki: Mina kuulan drummibassi, räppi. Swen kuulab Metallicat. Ja muusika, mis teeme… eks see on rohkem kuulaja otsustada. Me mängime ainult oma lugusid, ühtegi kaverit pole teinud.

Kas esinemistest on midagi eriti head või halba meelde jäänud?

Swen: Midagi halba pole juhtunud, proovides lähevad vahel trummipulgad katki.

Erki: Täna läks mul D-duur meelest ära, aga hea on see, et läksime rahvale peale, nägite ise, normaalne oli ju.

Evelin Jõemägi
Virumaa Teataja, 2.11.2002

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Tudulinna hüdroelektrijaam

Autor Avo | Avaldatud: 2. nov. 2002

Kuue meetri kõrguselt langev vesi hõõrub Roostoja jõel elektrit

Enamik Eesti jõgedest ja ojadest on väikesed ja veevaesed: seega meie maa hüdroenergeetiline potentsiaal tagasihoidlik, aga ometi leidub meiegi jõgedel suurema langusega osi, mis kõlbavad vee-energia kasutamiseks.


Elektrijaama taastaja Raivo Krumm tegutseb hüdroenergiajaama tehnilise nõustajana.

Metsade keskel, Roostoja jõel, töötab väike Tudulinna hüdroelektrijaam. See rajati suures ühistöö vaimustuses pärast sõda 1947. aastal, töötas kuni 1960. aastani ja avati uuesti kvalitatiivselt uuel tehnilisel tasemel 1999. aasta märtsis.

Trenn tõi jõetammi juurde

Hüdroelektrijaama üks taastajaid Kristo Krumm jutustas, et teatud osa selles kõiges etendas omaaegne sealkandis peetud spordilaager.

Kauksist alguse saanud jooksurada oli üsna pikk ja viis ranna äärest Tudulinna ja sealtkaudu alati üle Roostojal oleva tammi.

“Me peatusime seal, vaatasime, kuidas vesi kukub ja padavai edasi,” meenutas tollane Püssi Keskkooli poiss Kristo Krumm.

Kuid nagu ikka, on just nooruses saadud muljed väga püsivad. Hiljem juhtus, et Krumm muretses sinna kanti väikese suvila. Ajad muutusid ja poeg rääkis vanast tammist ja lagunevast elektrijaama hoonest energeetikust isale, kes alternatiivenergia kasutamist välismaal õppimas käis.

Vald polnud vastu

Kohaliku vallavalitsusega tekkis võimalus teemat arendada ja Soomest leiti sobivad partnerid, kes olid nõus seadmed tarnima ja paigaldama.

“Küsisime, kas me ei saaks vana lagunevat tammi ja hoonet vallalt ära osta, et seda osaliseltki korda teha,” rääkis Kristo Krumm.

Vallavalitsusele see ettepanek meeldis, sest nad said raamas ja hävivast objektist lahti.

Soomlased, kes kohal käisid, sattusid paigast vaimustusse, sest mis palgiparvetamisse ja hüdroenergiasse puutub, on neisse emapiimaga sisse süstitud. Jaama taastamise tehnilist poolt juhtinud Kristo Krummi isa Raivo Krumm kinnitas, et pühamehed üle lahe tulnud poisid just polnud, kuid oma töö tegid laitmatult.

Tollel ajal, kui entusiastlikult alustati, ei osatud kõiki ohtusid ja tekkivaid tülisid ette näha, sest kogemused puudusid ja seadustik oli auklik. Nüüd on ettevõtjail tammi ees oleva maaomanikuga kohtukogemus ja sama võib öelda suhtlemisest ametnikega.

Senini, kuni sa midagi ei tee, ei juhtu mitte midagi, nii kui liigutama hakkad, on kosilased kohal. Mis, kus, kuidas, milleks? Otsekohe tuntakse raha ja kasumi lõhna.

Väikese hüdroelektrijaama omanikfirma finantspoolt juhtiva Kristo Krummi kinnitusel ühe niisuguse tillukese elektrijaama omamine puht ärilises mõttes küll midagi sisse ei too. Kogu raha, mis Eesti Energialt taastuvenergia müümise eest saadakse – pisut üle 80 sendi kWh eest -, läheb võlgade maksmiseks ja seda veel mõnda aega.

Edaspidi võib aga tekkida olukord, kus Eestis tuleb firma, mis on huvitatud viie kuni kuue niisuguse väikese elektrijaama haldamisest ja majandamisest ning see võib ennast juba ära tasuda. Hüdroelektrijaama taastamine läks maksma üle pooleteise miljoni krooni.

Tudulinna hüdroelektrijaamas kasutakse kahte – 100 ja 50 kW-st – moodsat, kinnist, kapsli tüüpi generaatorit, mille garantii ja kasutusiga on väga pikad. Esimene tõsisem tehniline hooldus tuleb viieteist aasta järel. Ettevõtjail on kavas paigaldada jaama veel üks väiksem generaator, millega loodetakse energiat rohkem toota just veerohkemal ajal.

Jõekaldal olevasse elektrialajaama läheb hüdrojaamast 0,4 kV vool, mis alajaamas muudetakse 10 kV energiaks.

Jaam töötab sisuliselt täisautomaatikal, kuid seadmeid ja seisu jälgib üks töömees.

Veeres tammist alla

Töömees Tõnis keerab just jõe kaldal oleva jaama ust lukku ja ei oska kohe uudishimulike suhtes seisukohta võtta. Pisut hiljem näitab tammi, mille laiemast osast praegu tilkagi vett alla ei lähe, vaid jookseb turbiinidekanalist. Vett napib.

Tõnis näitab kunagist palgiparvetamiskanalit ja osutab, kuidas tammil olnud mehed paisu ees olevaid palke alla Peipsi poole aitasid. Seal koostati suured palgiparved, mis Tartusse ja mujale edasi veeti.

Omal ajal sadas kitsast tammist, heinakoorma otsast reelt alla läheduses elanud Asta, kes saadud luumurdude tõttu invaliidiks jäi. Hobune hakkas tammil lõhkuma. Nüüd elab Asta juba mõnda aega mujal.

Mõnikord kevaditi, kui veel Peipsi jääkaane all on ja vesi jõest tõkete tõttu järve ei pääse, tõuseb see allpool tammi jaama seadmetele ohtlikult lähedale ja havid löövad betoonrinnatisel tantsu.

Hüdroelektrijaama tegutsemise viimasel perioodil on seda tekkinud vaid üks kord. Tänavune suvi oli aga erakordselt veevaene.

ALTERNATIIVENERGIA:

Hüdroelekter

Praegu müüvad vee-energiast saadavat elektrit Eesti Energiale kümme hüdroelektrijaama üle Eesti, sealhulgas Kunda jõel olev elektrijaam. Teadaolevalt kavandatakse sinna ka juba teist hüdroelektrijaama.

Roheline Energia

Selle kava kaudu arendab, propageerib ja toetab Eesti Energia alternatiivenergia tootmist. Klientidele müüakse rohelise energia sertifikaate. Iga niisuguse kaardi ostmisega toetatakse omakorda Eestimaa Looduse Fondi.

–>Valdo Einmann
valdo@virumaateataja.ee

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Vaiatu

Autor Avo | Avaldatud: 1. nov. 2002

VAIATU AJALUGU

Ürikutes on küla esmamainimine 18.juulil 1402.a. 1412 on Vaiatu ( Somel ) rentnikeks vennad Hans ja Andreas Wolff ning Vaiatust saab mõis. Kooliharidust hakati andma 1694.aastast. Aastal 1700 on Vaiatus oma postijaam ja külakõrts. 1701.a. talvel talvitus ümbruskonnas Karl XII armee. Rahvale laastavalt mõjusid põhjasõjaaegne nälg ja katk, loomataud ja viljaikaldus, ning erakordseltkülm talv on 1739.a. kui hukkus palju inimesi ja kariloomi. Mõisat on tihti müüdud ja tal on olnud palju omanikke ja rentnikke – Lode, Rosen, von Krüdener, von Knorring, von Brümmer, Kymmel, Rosenkampf, Schoultz, von Engel,von Weltzien, von Glasenapp. Pärast viimase mõisaomaniku von Glasenappi lahkumist Vaiatust aastal 1921 – 1922 jagatakse mõisamaad asunikutaludeks. Algab I Eesti iseseisvuseaeg.Küla nimedena on kasutatud Somel, Somel-Hoff, Hof zu Somel. 18.saj. II poolel ehitatud ümbruskonna ilusaim mõisahäärber hävis tulekahjus 10.juunil 1926.a.Mõisapargile lisas ilu järveke.

ARENG LÄBI AASTATE

Umbes 1000 aastat tagasi – esimesed leiud nooremast rauaajast, mis viitavad paiksele asustusele

  • Märtsi algus 1210.a. – Vene väed teevad rüüsteretke Vaigasse.
  • Jaanuar 1212.a. -ristisõdijad peatuvad kolm päeva SOMELINDE linnuse juures ja rüüstavad hirmsasti ümbruskonda. Linnuse tõenäoline koht oli Vaiatus Salgu väljal
  • Augusti lõpp 1224.a. – pärast Tartu rahu hakkab siinset ala valitsema piiskop HERMAN
  • 1319.a. – oli olemas kivikirik Tormas, püha hiis ja ohvripärn Sätsuveres.
  • 18.juuli 1402.a. – Põltsamaa lossihärra annab LAURENTIUS CRYSBY-le rendile Somele ja Wagkitu külad. Mõisa veel ei ole
  • 14-15.saj.vahetus – Laiuse lossi ehitamine
  • 1408.a. – TYLE BRINKE saab rendile Rääbise mõisa
  • 1412.a. – Vaiatus on rentnikud vennad HANS ja ANDREAS WOLFF -id.
  • Somel saab mõisaks 5.veebruar 1419.a. – Vaiatu rentnik on ODERD REVAL. Määratakse mõisa suurus (12,5 adramaad) ja piirid.
  • Koimula (COYNEMULA) küla esmamainimine 17.dets.1480.a. – Võidivere ( VEYTFER ) küla panditakse WOLBERTH WESSELER’ile. Küla esmamainimine
  • 1502.a. – venelaste rüüsteretk Vaigamaale
  • 1523.a. – usupuhastuse (reformatsiooni) algus siinmail
  • 1525.a. – pildirüüsted Tartus
  • 1533.a. – arvatav esimeste mustlaste tulek Eestisse läbi Rootsi ja Soome
  • 1558.a. – Vene väed khaan SIGALEI juhtimisel tungivad Eestimaale. Liivi sõja algus. Kuum ja põuane suvi. Palju metsatulekahjusid
  • 1584.a. – pärast Ivan IV surma satuvad siinsed alad Poola võimu alla
  • 1599.a. – Rääbise mõisas on suur viljapuuaed. Toimub nn.” Poola revisjon “
  • 1600- 1601.a. – eriti hirmus ning ränk näljahäda Eesti- ja Liivimaal. ELMOTI (HELMETE; ANDRESE talu Koimulast) esmamainimine. Peremeheks tol ajal HELMETTE TONNO HANS. Vanim talu vallas
  • 1601.a. – Vaiatu mõis ja külad kuuluvad Laiuse lossi järgi I folwarki I vaku alla. Nn. ” Rootsi revisjon “
  • 1625.a. – sattumine Rootsi võimu alla
  • 1638.a. – pärast Liivi ja Vene – Rootsi sõda elab Vaiatus 3 peret ja 1 vabadik. Reastvere, Tuimõisa ja Kantküla “metsunud, tühi ja lage “
  • 1643.a. – Tormas valmib I puukirik ” Vaiatu mõisa omanik G. LOHDE
  • 1671.a. – Tormas valmib II puukirik
  • 1683.a. – Tõikvere mõisa esmamainimine Rääbise karjamõisana
  • 1694.a. – koolihariduse algus siinmail
  • 1695 – 1697.a. – ränk viljaikaldus ja nälg. Vaiatus sureb veerand külaelanikest, kes maetakse ühishauda
  • 1699.a. – Tormas on pastoriks ANDREAS RODELIUS. Vaiatu mõisa valitseb amtmann JOHAN MATSON
  • 1700.a. – Vaiatus on postijaam ja kõrts
  • 1701.a. – Rääbisel valitseb OTTO DIEDRICH WRANGELL. Vaiatus rittmeister HEINRICH HASTFER
  • 1701.a. – KARL XII väed talvituvad Laiuse lossi ümbruskonnas
  • 1701-1702.a. – Põhjasõjaaegne nälg ja katk
  • 1710- 1712.a. – Suur katk
  • 1726.a. – Vaiatus on valitsemas oberleitnant JOHAN REICHER
  • 1730.a. – tüli Vaiatu REICHERI ja Kõnnu HAGEMEISTERI vahel matusepaikade pärast kirikus
  • 1739.a. – erakordselt külm talv, hukkub palju inimesi ja kariloomi
  • 12.veebr.1746-mai – Tormas on pastoriks JOHAN GEORG
  • 1746 – 1749.a. – suur loomataud
  • 1751.a. – suur viljaikaldus
  • 1764.a. – keisrinna KATARIINA II läbisõit Torma kihelkonnast, sellele eelneb “Katariina tee” ehitamine Rääbisel
  • 1765.a – Rääbisele tuleb uueks mõisahärraks freiherr OTTO WILHELM von FERSEN
  • 11.aprill 1765.a. – Tormasse uue kivikiriku ehitamise lepingu sõlmimine Rääbise mõisas kiriku eestseisja FERSENI ja ehitusmeistri APPEL’i vahel Someli mõis (5 adramaad suur) maksab kiriku ehituseks 293 rbl. 59.kop. Kiriku ehitusel hukkub Vaiatu mees KUBBIA ADO JAKO, “kes kirriku tö jures ennast öieti ei hoidnud, kukkus Torni pealt mahha ning piddi halleda viisi surrema”
  • 8.veeb. 1766.a. – Vaiatu mõisa hakkab valitsema erbherr GERHARD LUDVIG von KRÜDENER
  • 1766.a. – Rääbise ja Tõikvere peale üks kool 14 õpilasega, Vaiatu koolis on 16 last. Õpetaja palgaks 1 ½ rubla kuus ja mõisa poolt prii söök
  • 1775.a. – Vaiatu mõisaomanik on GOTTHARD JOHANN von KNORRING
  • 1773-1775.a. – Torma surnuaia asutamine. Mujale ei tohtinud surnuid matta
  • 1769.a. – edumeelne pastor EISEN von SCHWARZENBERG hakkab ümbruskonnas lastele rõugeid panema
  • 8.okt. 1775.a.-1814.a. – Tormas on pastoriks FRANZ GOTTHILFF FRIEDRICH ASWERUS
  • 1785.a – SOMELIS on 20 talu 229 hingega ( 102M +127 N) , ” MELLAJA ” karjamõis, vesiveski ja tellisetööstus. Mõisaomanik on von KYMMEL. Kool 8lapsega asub Võidiveres, väikeses saunas. Maja ” vana ja kõlbmatu”. Palju lapsi õpetatakse kodus. Koolmeistriks JAANI TOOMAS – “tubli mees”. NB ! koolis on kapp, kust lapsed võivad raamatuid võtta ja “tarvitada” Vaiatu koolis on 13 last- 5 poissi ja 8 tüdrukut
  • 1786.a. – Tõikvere mõisas on kool. Puudub eraldi maja, on ” Moistometsa ” karjamõis
  • 1787.a. – mõis maksab kirikuõpetaja ASWERUSELE ametipalgaks 4 tündrit rukist ja 2 tündrit otra. Peale selle veel köstrile vakk “vilja “.
  • 1795.a. – lahutati Rääbise ja Tõikvere mõisad
  • 1803.a. – mõis peab ametis endise koolmeistri leske KOOLI MARI, kes oma kohustusi ” truilt ja õiglaselt “täidab. Ta on 57 aastat vana ja alates 1790.a. ametis. Palka saab ” 6 vakka rukkid, 5 vakka kaeru ja 4 külimittu soola ” aastas
  • 1804.a. – asutatakse vallakohtud. Kohtumeesteks on talupojad, kes annavad ametivande. Eestimaal hakkab levima kartulikasvatus
  • 1805.a. – läheb Vaiatu mõis GUSTAV ADOLF ROSENKAMPF ile, siis paruniproua SCHULTZ ile ( sündinud LEZZA-na )
  • 1806.a. – Vaiatu mõisale kuulub TIHEDA küla, kus elavad ainult venelased “pobollid” Taluperemeesteks ” JÜRRI HANS, JUHANI JAAN, JUHANI JÜRRI, MIHKEL HANS, HANSO JÜRRI, ADO HANS, LEWUSKI JÜRRI …” JNE
  • 1810.a. – koolis ei ole õpetajat. Kooli MARI surnud, maja lagunenud
  • 1812.a. – panditakse mõis K. A. von ENGEL-ile 1813.a. – Vaiatu koolis 12 last. Tõikvere – Rääbise kool hääbub pärast koolimeistri TIDO MIHKLI surma
  • 1819.a. – pärisorjuse kaotamine Liivimaal
  • 1822.a. – talupoegadele antakse esimesed perekonnanimed
  • 1827.a. – Rääbisel ja Tõikveres valmivad uued koolimajad Tõikveres koolmeistriks JAAN MÄND. Koolmeistriks on “JANI PEETER”
  • 1834.a. – Vaiatusse ehitatakse uus koolimaja
  • 1836.a. -Vaiatu mõis kuulub leitnant von WELTZIEN ile Rääbise mõis on panditud hr. JÜRGENSON ile
  • 12.jaan.1819-1852.a. – Tormas on kirikuõpetaja JOHANN EDUARD ASSMUTH
  • 1844 – 1845.a. – suur veeuputus, loomakatk ja näljahäda
  • 1848.a. – koolerataud
  • 13.märts 1853.a. – Torma pastoriks on 44 aastat CARL SELMAR kuni 1.nov. 1896.a. LANDESEN
  • 1858- 1859.a. – I väljarändamine Venemaale. Lahkub mitu perekonda, mõned tulevad tagasi
  • 1803-1893.a. – Torma kihelkonnas oli “prohvet” – JAAN JOOSUA kel olnud eriline “võim ja anded”
  • 1869.a. – talukohtade päriseksmüügi algus, esimene talu oli “ANSO-MARDI ” Koimulas
  • 1874.a. – Vaiatus valmib uus koolimaja. Töötasu ehitajatele 173 rbl.
  • 1877.a. – Vaiatu valla peremehed maksavad kokku 589 rbl pearaha ja 32 rbl 86 kop. kirikumaksu
  • 1880-1890.a. – II väljarändamine Venemaale- Tobolskisse ja Peterburi kubermangu
  • 1889.a. – TORMAS valmib uus kabelihoone
  • 30.dets.1892.a. – ühinevad Vaiatu, Rääbise ja Tõikvere vallad koos teiste väikevaldadega suureks Võtikvere vallaks
  • 1904.a – mobilisatsioon Vene – Jaapani sõtta
  • 1905.a. – rahvarahutused Vaiatus
  • 03.veeb.1905.a. – Rääbisel sünnib akadeemik PAUL ARISTE
  • 1913.a. – Vaiatus on vallakool. Kooliõpetajaks NEUMANN
  • 1914.a. – mobilisatsioon I Maailmasõtta
  • 17.dets.1919.a. – Torma õpetajaks saab pärast lühemat aega töötanud MIHKEL LUIGAT ja ANDRES LAASI ALEKSANER KUUSIK, kes töötab kuni 1946.aastani
  • 1919-1921.a. – Eesti Vabadussõda
  • 1921-1922.a. – lahkuvad viimased mõisa omanikud : Rääbiselt von VALTER Vaiatust von GLASENAPP Tõikverest von LIPHARDT. Mõisamaad jagatakse asunikutaludeks
  • 1918- 1941.a. – I Eesti iseseisvuse aeg, Vaiatus on ühistööna valminud spordiväljak. Masinaühistul on rehepeksumasin “RANSOMES”, veetav aurukatel ja sindlimasin
  • 10.juuni 1926.a – hävib tulekahjus Vaiatu mõis
  • 30.juuni 1941.a. – mobilisatsioon Punaarmeesse 24.juuli 1941.a. – Vaiatu lahingus põleb maha palju hooneid
  • 1941-1944.a. – Saksa okupatsioon. Mobilisatsioon Saksa sõjaväkke
  • 19.sept. 1944.a. -Punaarmee lennukid pommitavad Vaiatut, maha põleb mitu talu
  • 25.märts 1949.a. – suurküüditamine Siberisse
  • 1948.a. – avatakse raamatukogu Rääbisel
  • 1948.a. sügis – kolhooside algus
  • 1948-1959.a.17.aprill – Tõikvere traktorijaam
  • 1956-1957.a. – külasse jõuab elekter
  • 1950-1968.a. – Kolhoos ” Suur Oktoober “
  • 1950-1958.a. – Vorosilovi nimeline kolhoos Rääbisel
  • 1958-1968.a. – väike “Kungla” kolhoos Rääbisel Jõgeva- Mustvee maantee õgvendamine
  • 1965.a. – valmib Vaiatu kontor-klubi
  • 1968-1993.a. – Suur ” Kungla ” kolhoos. Vaiatu rahvamaja juurde ehitatakse laululava
  • 1993.a. – asutati ühistud Vaiatus ja Rääbisel
  • 21.-22.juuni 1998.a. – esimesed kodukandipäevad Vaiatus
  • 23.juuni 2000.a. – teine kodukandipäev Vaiatus
  • 13.juuli 2002.a. – 600 aastat Vaiatu esmamainimisest

Tänane Vaiatu

Tänapäeva Vaiatu küla on moodustunud Mälaja külast, Vaiatu asundusest ja Vaiatu külast.
Praegu elab Vaiatus 202 elanikku, olles Torma valla suurim küla elanike arvu poolest.
Vanimad külaelanikud on Meta Koppel (13.02.1916) ja Vello Lääne (17.05.1916), noorim aga Juss Lindsalu (28.06.2000).

1950-1968.a. tegutses Vaiatus kolhoos “Suur Oktoober” üks rajooni parimaid kolhoose. 1965.a. valmis Vaiatu kontor-klubihoone. 1968.a. ühinesid kohalikud väike kolhoosid, moodustades “Kungla” kolhoosi. Kolhoosi likvideerimisel jätkavad tegutsemist ühistud Vaiatus ja Rääbisel.

OÜ Vaiatu Agri juhataja on Andrus Paloots ning ühistu tegeleb põllu- harimise ja karjakasvatusega. Vaiatus on AS “Killemer” kauplus, rahvamaja, paisjärv. Edukalt tegutsevad taluperemehed Viljar Kalm, Heinrich Sander, Vello Neimann.

Vaiatus on “Kaunis kodu” konkuri võitjaid. Milvi Härma´le on omistatud “Valla auraha”.

I kodukandipäev korraldati juunis 1998 ja II kodukandipäev juunis 2000.

Ants Lindsalu, külavanem

www.hot.ee/vaiatu/

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Rakvere muutus kenamaks

Autor Avo | Avaldatud: 1. nov. 2002

Rakvere muutus värvilisemaks

Kolmandat aastat kestnud Värvilise Rakvere kampaania käigus said värske näo 45 elamut. Värvifirmade ja Rakvere linnavalitsuse koostöös võimaldati majaomanikel värvi tunduvalt odavamalt osta.

Eile õhtul tänasid Rakvere linnavalitsuse, värvifirmade ja kaupluste esindajad sel aastal värvitud majade omanikke.

Kümme majaomanikku said tänukirja, lisaks valisid oma auhinnamaja ka Vivacolori, Sadolini ja Later GR kauplus.

Värv maksis vähem

Kampaania käigus võttis linnavalitsusest värvipassi 98 Rakvere elanikku, maja värvisid ära neist 45. Koostöös värvifirmadega AS Vivacolor ja ES Sadolin AS ning värvi müüvate kauplustega said majaomanikud linnavalitsuselt tasuta värvipassi ning 22% odavamalt värvi osta.

Rakvere linnakunstnik Jule Käen rõõmustas, et sel aastal värviti üle ka mitu vana kortermaja, kus sellised algatused tavaliselt visamad ellu jõudma. “Hea meel on mul ka selle üle, et ajaloolises Pikas tänavas tegi omanik ühe maja korda,” ütles ta viidates Mariti käsitööpoele.

Poe omanik Silva Rannaste rääkis, et restaureerimisfirma Sado Kaubahoov tegeles suvel vana hoone ennistamisega peaaegu kolm kuud. “Mõned mädanenud lauad vahetati välja, vana värv tuli maha kraapida,” kirjeldas ta aeganõudvat tööd.

Kortermajad said uue värvi

Tallinna 7-a kortermaja tõmbab silma peale oma heledate värvidega. Majaasju ajanud Maria Ivanova sõnul tuli elanikega maja värvimise eel ka aru pidada, sest see ettevõtmine nõudis neilt suuri kulutusi. Oma majaosa värvis mõni korteriomanik eraldi ja seetõttu leiab terane silm kohati üles väikese toonivahe.

Viru 3 üks omanik Mai Ets rääkis, et tahab oma vanaisa maja taastada selliseks, nagu lapsepõlvest mäletab.

Kastani 7 kaheksa korteriga puumaja kannab nüüd rõõmsat helekollast värvi. Elanik Aivi Lepiku sõnul ei ole majas korteriühistut, aga asjaajamist see ei seganud. Maja värvis ära oma maja töömees.

VÄRVILINE RAKVERE 2002:

Auhinnasaajad

(maja, omanik või esindaja)

Eha 12 Eve Riisberg

Vahtra 74 Rita Ukkivi

Tartu 50 Aili Männik

Viru 3 Mai Ets

Vabaduse 21/21-a Helene-Armilde Pumbo

Rägavere tee 20 Veera Treimann, Uno Older

Laada 12 Urmas Kuhi, Maimu Vent, AS Jarikme

Kastani 7 Uko Saun

Pikk 12 Silva Rannaste, OÜ Marit

Tallinna 7-a Maria Ivanova

AS-i Later auhind Rägavere tee 43, Ardo Pihlak

AS-i Vivacolor auhind Tartu 15, Veljo Efert

ES Sadolin AS-i auhind Tulika 6, Alvar Virula

–>Eevi Kuht
eevi@virumaateataja.ee

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Kooliõpilased Vabadussõjas

Autor Avo | Avaldatud: 31. okt. 2002

Kooliõpilased Vabadussõjas

Vabadussõja alguses ilmutasid kooliõpilased kaugelt suuremat tahet oma kodumaad kaitsta kui täiskasvanud. Nad astusid innukalt vabatahtlikuna oma kodulinnas moodustatud väeosadesse, jäädes tihti neisse kuni sõja lõpuni. Kõige rohkem kooliõpilasi oli Kuperjanovi partisanide pataljonis, Scoutspataljonis, Sakala partisanide pataljonis, Kalevlaste Malevas ja soomusrongidel.

Noortest loodi mitu eraldi vabatahtlike üksust nagu Tallinna kooliõpilaste pataljon, Tartu kooliõpilaste reservpataljon ja Viljandi kooliõpilaste pataljon. Mujal asutati Kaitseliidu juurde kooliõpilaste roodud või rühmad. Neist ühe, Tartu kaitseliidu pataljoni koosseisu kuulunud 2. roodu lahinguteel põhinebki Albert Kivikase kuulus romaan “Nimed marmortahvlil”.

Kivikase ja teiste Tartu kommertskooli õpilaste sõda algas detsembris 1918, kui linna raudteejaama ladusid kaitstes peeti rüüstajatega maha lahing. Kuu lõpul taanduti Tartust Põltsamaale ja sealt edasi Viljandisse, kus nooremleitnant Einbundi (hilisem peaminister Kaarel Eenpalu) juhtimisel moodustati kommertskooli poistest pataljoni 2. rood. Esimene tõsine lahing toimus 16. jaanuaril 1919, kui pataljon vallutas Rannu mõisa.

Kaks päeva hiljem pidasid kooliõpilased maha viietunnise lahingu kurikuulsate Läti punaste küttidega. Kuulipildujate ja kahuritega relvastatud küttidele oli poistel peale püsside vastu panna üksainus kuulipilduja ning nad olid lõpuks sunnitud ülekaaluka vastase ees taanduma. Ja ega need püssidki polnud suurt väärt, selgub Kivikase romaanist. “Siin on su püss, Ahas, suurem asi ta ei ole. Lukk natuke logiseb, aga muidu töötab. Pahem lugu on aga see, et tal ei ole rihma, pead hakkama teda nööriga kaelas kandma, terves arsenalis ei leidnud ma püssirihma juppigi,” räägib Käsper “Nimedes marmortahvlil”. Ka riietus oli lätlastel hoopis parem, 20kraadises pakases kandsid koolipoisid seda, mis kodust kaasa võetud.

25. jaanuaril pärast toetuse saabumist alustati koos Kuperjanovi partisanidega rünnakut Rõngu aleviku suunas, mis ka vallutati. Tagasi võeti ka Valguta mõis. Päev-päevalt liiguti edasi ja 1. veebruaril pärast visa lahingut Hummuli mõisas jõudis pataljon Valka. Seejärel saadeti väsinud ja räsitud üksus Tartusse puhkusele. Lahingutes kaotati kuus meest langenuna ja 18 haavatuna ehk 12% koosseisust. Veebruari keskel loodi Tartu linna ja maakonna kooliõpilastest Tartu kooliõpilaste pataljon, mille lahinguteed “Nimed marmortahvlil” enam ei käsitle.

Vapralt võitlesid ka teised kooliõpilased. Näiteks paljuski tänu just Narva koolipoistele õnnestus jaanuaris 1919 dessant Utrias. Pärast halva kohavaliku tõttu ebaõnnestunud maabumiskatset juhatasid koolipoisid dessantlaevad teise kohta, kus rand oli kivideta ja vesi sügav, ning maabumine õnnestus. Lisaks juhtisid kooliõpilased maabunud soomlased kõrvalisi teid pidi Narva peale, mis ka vallutati.

PEKKA ERELT
Eesti Ekspress, 30.11.2002

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

84 aastat hiljem

Autor Avo | Avaldatud: 31. okt. 2002

84 aastat hiljemKrister Kivi Eesti Ekspress, 31.10.2002

KÕIK OLI PALJU LIHTSAM: Venelane püüdis meid võita. Meil tuli teha niipalju, kui me suutsime. Püssid käes, kaitsta Eestit. (Ingmar Muusikus)

16aastasena Vabadussõjas venelaste vastu võidelnud TÜ pedagoogikaõppejõud Aleksander Elango ei kavatse filmi “Nimed marmortahvlil” vaatama minna. “See on lihtsalt üks luule,” ütleb ta.

Sügisene Tartu. Lagunevate puumajade ja lehti puistavate puude vahele on ära peidetud toekam kivihoone. Kui sellele läheneme, tõmbab ootaja elutoa aknalt kardina eest. Ainult üürikeseks. Siis on maja välisilmes kõik endine.

* * *

Suurde hämarasse tuppa, kus paistab valitsevat igavene pastelne vaikus, on Aleksander Elango (100) katnud kohvilaua. Kiirustaval sammul läheb vana mees voodipäitsisse seatud veekeetjani ja lülitab selle sisse. Võtab siis klaaspuhvetist veel ühe punasemummulise kohvitassi (fotograafi tarvis) ja suundub sellega madala diivanilaua poole. Siin on ees ootamas mahlapakk, Dumle banaanikommid ja paar viilu tumekollase þeleega kaetud lehttaignakooki. Külaliste eest hoolitseda otsustanud vanahärrat on võimatu peatada.

Diktofonilt on kuulda, kuidas mahl klaasidesse vuliseb.

“Aitäh, mina mahla ei taha,” üritan tõrjuda.

“Ah soo.”

Pokaal vuliseb täis. Kolksatused. Miski kukub maha.

“Selle laua ümber on niipalju istutud,” ütleb Elango siis nukralt. “Viiskümmend aastat. Olen üks, kes siia istus, ja siia mina jäin.”

* * *

Sellest noorukist, kes 16aastaselt Vabadussõtta läks ja Petseri lähistel venelasi tulistas, pole Aleksander Elangol alles ühtki pilti. Noor vabadussõdalane on vanahärrale endalegi võõraks jäänud.

“Ma ei mäleta enam, mul on suuri raskusi sellega,” ütleb Elango nõutult. Ta püüab meenutada koole, kust rindele läinud õpilased tulid. Kuid meelde tuleb vaid vaid üks – Treffneri gümnaasium. “Mälu on nii kõvasti kadunud. Teine oli see, kus ma ise õppisin, aga ei saa kohe ütelda. See oli omaette kool.”

Me oleme vait ja umbes pool minutit on kuulda ainult seda, kuidas lusikas kohvipulbrit lahustades monotoonselt vastu tassiserva taob. Korraga on nii tähtis, et õige nimi kirja saaks, ent meelde ei tule midagi. Sõnad lendavad käest.

* * *

Ma püüan täpsustada lahinguväljal valitsenud elamistingimusi. Kas oli nälg? (Koguteose “Eesti Vabadussõda” I osa räägib sellest, kuidas väsinud sõdurid kartuleid keetsid ja enne toidu valmimist kurnatusest magama jäid). Kas ööbima pidi kaevikutes või oli peavari ikkagi olemas? Kuid Elango ei vasta mu küsimusele. “Vallutati. Peaaegu pool Eesti territooriumist vallutati,” ütleb ta selle asemel häiritult ja vangutab pead. “Venelased olid need, kes vallutasid. Saksamaa oli juba järele andnud ja Eestile võimaldanud iseseisvat riiki hoida.”

Vahemaa kahe väe vahel oli kolmsada sammu. “Meie nägime neid ja nemad nägid meid.” Elangol õnnestus oma tulistamispesa sisse seada ühe maja varemetesse ning vastane “lihtsalt ei sattunud mind sinna tuppa haarama”.

Kaheksal teisel koolipoisil ei läinud nii hästi. “Nad liiga julgelt läksid lagedale ja jäidki sinna. Said Vene kuuli.”

Langenud (kaks neist Elango klassist) maeti esialgu lahinguväljale. Marmortahvlid ja haudu õnnistavad pastorid tulid hiljem. Ning kirikuõpetajate toonane puudumine ei paista Elangot ka häirivat.  “Praegu on Postimehest lugeda, et igale poole usumehed topivad ennast,” ütleb ta varjatud halvakspanuga. “Ja ilma minuta nad seda teevad. Mina olen neist vaba.”

Tema vasak käsi teeb jutu saateks õhus ringe. Aegajalt, mõnd mõtet rõhutades, toksib pahklik nimetissõrm vastu nähtamatut tahvlit. Hetk hiljem tõrjub seesama käsi asjassepuutumatuid sõnu või seoseid tülgastusega tagasi.

Väärikas elegants ja härrasmehelikkus, mis Elango puhul paar aastat tagasi ühele mu kolleegile muljet avaldas, on aastate kiuste ikka alles.

* * *

Albert Kivikase raamatut “Nimed marmortahvlil” Aleksander Elango lugenud ei ole.

See ülestunnistus paneb vanahärra naeru kõhistama. “Ta ilmus sel ajal, kui mul oli muud lugeda ja praegu ma ei ole enam üldse suuteline raamatust lugema. Nii on lugu.”

Aga kas te kinos käite vahel? Sel reedel tuleb Tartus Vabadussõjast tehtud film välja ja filmi levitaja saadaks teile heameelega esilinastusele pileti.

“Ei! Uksest mina välja ei lähe! Minu olukord praegu on nii, et jalad ei käi. Ei saa ma teatrisse enam, ei saa ma koosolekutele. Sõprade kokkutulekule aegajalt mind autoga viiakse, aga muidu ma olen täiesti jalutu.”

Ta vaikib ja tundub olevat nördinud. Kui töötasid veel 83aastaselt Tartu Ülikoolis, võib tervise aeglane ajale allajäämine mõjuda lihtsalt pettumust tekitavalt.

* * *

Ootamatult hakkab Elango endast rääkima minevikuvormis.

“Mul ei olnud enam ka nagu h o o g u,” ütleb ta. “See 1920. aasta Eesti Vabariik, see on minu jaoks juba nii kaugele jäänud. Praegu mind erutab palju rohkem, mis sakslased räägivad meist ja kuidas nad meid võibolla aasta või kahe pärast ära tõmbavad. Te ju teate kõik, mis meil tulemas on?” (Järgneb lühike, rõõmutu naer.)

Euroopa Liitu astumist Aleksander Elango ei poolda. “Niikaua kui ma veel hääletada saan, ma hääletan eitavalt.”

Tugevad isiklikud seisukohad on Elango säilitanud. Näiteks osales ta äsjastel kohalike omavalitsuste valimistel, andes hääle Tartu linnapea poolt.

Seda ei saa siiski võrrelda panusega, mida Aleksander Elango sai anda veel mõned aastad tagasi. Viimase teadusliku kirjutise koostas ta 98aastaselt. 

Hiljuti sai auliige Elango Eesti Kirjanduse Seltsist kirja. Ja miski selles saadetises liigutas vana meest väga. “Rohkem, mul on tunne, selle asutusega vist tegemist ei tule,” ütleb ta. “Mind ei kutsuta enam sinna töötama. Minust ei ole vist mingit abi osutamist sellele organisatsioonile.”

Toas valitseb sünge vaikus.

“Eks minuga on praegu kõik ette ära tehtud,” ütleb Elango siis hoogsamalt. “Kuhu mind matta tuleb ja kes mind matma peab. See on mul kõik kirjas. Rohkem vist ei  lähe aega kui kuu või kaks.”

Ta läheb ettevaatlikult tasakaalu hoides lauani, mida valgustab suur roheline lamp, ja otsib välja paar siledat, kreemikasvalget paberilehte. Esimene neist on Tartu Krematooriumi arve 3789 kroonile, kus on matusega seonduvad kulud punktipealt lahti kirjutatud (“tseremooniakirst”, “orel, saks + viiul”, “vahaküünlad, 8tk”). Teine paber kujutab endast “kutset krematooriumi ja koosviibimisele”. Sellele on hoolikas, säästlikus kirjas lisatud poolesaja sõbra ja tuttava nimed.

* * *

Ma rullin lahti “Nimed marmortahvlil” sinimustvalge plakati ja Elango uurib seda kriitilisel pilgul. “See on kõik üks luule,” ütleb ta siis. “Sellega paar meest teevad endale lihtsalt raha.”

Klantsiv afiðð ei paista omavat mingit sentimentaalset väärtust. Kuid toanurka võib selle pika puiklemise peale siiski jätta. “No kui te just soovite. Aga, nagu te näete, ega ma kaua sellist kraami ei hoia. (Matusepaberid ilmuvad veelkord välja.) Mul tuleb rohkem tegeleda selliste asjadega.”

Trepimademele tuleb Aleksander Elango meiega kaasa. Ettevaatlikult käsipuust kinni hoides ja külma sügisest õhku hingates liigub ta postkasti poole.

“Ma vaatan, kas mulle posti on tulnud.”

Kummardub ja ajab end uuesti sirgu

“Ei ole veel midagi…”

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Püssi valimised tuleb veelkord edasi lükata

Autor Avo | Avaldatud: 31. okt. 2002

Hoolimata Püssi Linna Valimiskomisjoni korduvatest pöördumistest erakondade
ja valijate poole ettepanekuga esitada täiendavalt kandidaate, oli täna
õhtuks, mil lõppes järjekordne tähtaeg kandidaatide registreerimiseks
esitamiseks, ennast üles seadnud viis üksikkandidaati. Valimiste
läbiviimiseks Püssi linnas peaks kandidaate olema vähemalt neliteist.

Linna valimiskomisjon pöördus Vabariigi Valimiskomisjoni poole saamaks
juhiseid edasiseks käitumiseks. Vabariigi Valimiskomisjon võttis vastu
otsuse, milles andis juhise seoses kandidaatide puudumisega valimispäev
teistkordselt edasi lükata. Konkreetse valimispäeva ja valimiste
korraldamise ajakava otsustab Püssi Linna Valimiskomisjon.

Erakondade ja valimisliitude poolt esitatud kandidaadid osutuvad valituks
siis, kui nimekiri ületab viieprotsendilise valimiskünnise. Juhul kui
kandideerivad ainult üksikkandidaadid, see nõue ei kehti. Siis osutuvad
valituks enam hääli saanud kandidaadid.

Vabariigi Valimiskomisjoni sekretariaat

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Salaalkohol Narvas

Autor Avo | Avaldatud: 31. okt. 2002

Tolliameti pressiteade: 31.10.02

31. oktoobril kell 8:55 saabus Venemaalt sõiduautoga Audi Narva maantee tollipunkti Kohtla-Järve elanik Svetlana (sünd. 25.12.60). Svetlana deklareeris suuliselt tollile 10 liitrit kütust, mis oli auto pagasiruumis kanistris.

Sõiduk suunati tolliläbivaatusele, kus selgus, et auto kütusepaak oli ümber ehitatud. Kahekambrilise kütusepaagi ühes osas oli 5 liitrit mootorikütust, teises osas umbes 80 liitrit piirituselõhnalist värvuseta vedelikku.

Toll pidas auto kinni ja alustas väärteomenetlust.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Narva jõel peetakse rahvusvaheline lõhepüügivõistlus

Autor Avo | Avaldatud: 31. okt. 2002

Keskkonnaministeeriumi pressiteade: 31.10.02

1.-2. novembril peetakse Narva jõel lõhe harrastuspüügivõistlus Narva Lõhe 2002.

Teist aastat peetava võistluse eesmärk on tutvustada seaduslikku lõhepüügivõimalust Narva jõel ning tugevdada kalastajate rahvusvahelist ühtekuuluvust.

Eelmisel aastal korraldatud võistlusel osalesid
keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna spetsialisti Peeter Prassi sõnul Eesti, Läti ja Soome võistkonnad. Tänavu loodetakse ka Venemaa kalameeste osavõttu.

Mullusel võistlusel tabatud kalade hulgas oli vaid üks lõhe. Edaspidi peaks Prassi sõnul lõhesaak Narva jõest üha paranema, sest nii Ivangorodi kui ka Põlula kalakasvatuskeskused asustavad jõkke lõhe noorkala. Põlula kalakasvatuskeskus teeb seda järjest kasvanud mahus alates 1997. aastast.

Eelmisel aastal oli ametlik lõhesaak Narva jõest Eesti poolel veidi üle kahe tonni ehk 361 tükki, millest Põlula kalakasvatuskeskuse märgisega oli ligi 23%. Venemaa kalameeste saak oli natuke suurem.

Võistluse peakorraldaja on kalaspordiklubi Kalastaja. Võistluse toimumise aluseks on eelmise aasta augustis koos käinud Eesti-Vene valitsustevahelise kalapüügikomisjoni otsus harrastuskalapüügi edendamise kohta Narva jõel.

Osalejate kogunemispaik on mõlemal päeval Ida-Virumaa keskkonnateenistuse (Grafovi 21, Narva) esisel platsil. Võistlejate registreerimine algab 1. novembril kell 10, võistlused avatakse kell 12, 2. novembril algab võistlejate registreerimine kell 8, võistluspüük läheb lahti kell 9.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Haljala anne toimetab taas kodutanumal

Autor Avo | Avaldatud: 31. okt. 2002

Haljala anne Ahti Bachblum toimetab taas kodutanumal

Haljalast sirgunud muusik ja laulja Ahti Bachblum (26) on ringiga tagasi ning valmistab ette tähistama suuremalt tõsiasja, et Haljalas möödub õige pea 125 aastat kooslaulmise esmamainimisest.

Ahti Bacblumi sõnul on tulemas külla magusavabriku Kalev kõvatasemeline koor Tallinnast, lisaks esineb muidugi Haljala enda lauluselts. “Hea muusikaelamus peaks olema garanteeritud,” leiab Bachblum, kes ise on viimased poolteist aastat juhatanud kohalikku segakoori.

Koorijuhi sõnul on esinetud praegu vaid kodus, repertuaaris on enamjaolt eesti autorite looming ning paarikümneliikmelise koori seast leiab väga laia tegevusskaalaga inimesi. Igatahes koori kokkusaamisega probleeme ei olnud. “Tundub, et neil on seda vaja,” ütleb Bachblum.

Ehkki Ahti Bachblum on sündinud Haljalas ning nüüd tal seal ka oma koor on, jõudis noormees vahepeal teha tiiru peale mujalgi.

Küll on nähtud teda Tartu vaimuinimeste kantsis Illegaardis klaveril saatmas Diana Klasi, kellega muusik tunneb suurimat klappi. Küll on mänginud ta erinevates bändides.

Läinud reedel esitas ta klaveril mõnusaid palu Rakvere Art Cafes. “Mängisin põhiliselt Eesti nii-öelda kergemat muusikat viiekümnendatest, kuuekümnendatest, seitsmekümnendatest aastatest, ühesõnaga, mis endale on meeldinud läbi aegade,” tähendab Bachblum. See oli üle hulga aja esimene sooloesinemine.

Ent viimase aja suuremad tegemised olid Bachblumil seotud Rakvere Teatri muusikalise näitemänguga “Arabella”, kus ta oli kontsertmeister.

Seda tööd hindab ta huvitavaks kogemuseks igas mõttes. “Esimene iseseisev repetiitoritöö kutselises teatris,” lausub Bachblum. “Sõnateatri näitleja laulma panna, see oli vahest kõige suurem väljakutse.”

Aga lisaks Diana Klasile on Ahti Bachblum esinenud Siiri Sisaski, Heli Vahingu, Liisi Koiksoniga. Neid jätkub veelgi.

Pärast Haljala kooli lõpetamist siirdus Ahti Bachblum Tartusse Vanemuisesse kooriartistiks. Selle viie aasta jooksul jõudis ka ühele sealsele draamalavastusele muusikalise kujunduse teha. Edasi õppis Tallinnas muusikaakadeemias laulu.

Haljalasse naasmise kohta ütleb Bachblum, et võib-olla see kõlab pateetiliselt, ent teatud võlatunne on tekkinud kodukoha ees. “Mõtlen, et kummalisel kombel teatakse mind kas või Pärnumaal rohkem kui siin. See ei tundunud enam päris õige,” räägib muusik. “Kuigi on teada, et ükski prohvet pole kuulus omal maal. On sobiv hetk kodukandile tagasi anda, mis ma sealt saanud olen.”

Kui kellelegi veel täpselt ei meenu ja mõtleb, et oot-oot, kus ma seda kutti küll tean, siis ehk on vihjena abiks ansamblinimi D-Gän.

Suuri plaane muusik ei hau. “Elan päev korraga, seni tööd otsima pole pidanud, küllap töö leiab ise mu üles,” ütleb Ahti Bachblum.

KOORILAUL:

23. novembril kell 18 tähistatakse Haljala rahvamajas 125 aasta möödumist esimese kooslaulmise esmamainimisest.

–>Aarne Mäe
aarne@virumaateataja.ee

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud