• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

VE: Jõhvi hobupostijaam

Eestimaa postiajalugu algab Rootsi kuninganna Kristinaga, kelle
käsu alusel rajatakse Eestimaa suuremate maanteede äärde postijaamad.Rootsi aja tähtsamateks postiteedeks Eesti alal kuju
nevad Riia-Pärnu-Tallinn;Riia-Tartu-Rakvere;Tartu-Helme-Pärnu ning
Tartu-Vastseliina.
XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandi esimesel poolel ehitati Eesti
maa ja Liivimaa postijaamadele kivist pea- ja kõrvalhooneid.Kivist
ehitamist tingisid puithoonete kiire amortiseerumine ja siit tule
nevad vältimatud remondikulutused ja suur tuleohtlikkus.
Jõhvit läbinud maantee,hilisem postitee sai XVIII sajandi algusest
ainsaks ja tähtsaks ühendusteeks,mis ühendas Vene tsaaririigi pea
linna Peterburgi Tartu ja Riia kaudu Lääne-Euroopaga.Eriti suure
nes Jõhvi osatähtsus kui 1782.a-l toodi hobupostijaam Puru külast
Jõhvi.Jõhvi ehitatud hobupostijaam oligi Eesti esimeseks kivist
ehitatud peahooneks.Kui 1782.a-l suleti Puru postijaam ja uus ava
ti nüüd siis Jõhvi kiriku juurde.Pea- ja kõrvalhooned valmisid 1782
aasta sügisel.1789.a-l iselooomustab A.W.Hupel Jõhvi postijaama kui
head ja mugavat ning ,mis peaasi ainsat kivist peahoonet Eesti ja
Liivimaa postijaamade seas.Paljud kõrged aukandjad ja isegi kroo
nitud päid on aegade jooksul Jõhvist läbi sõitnud ja seda on soo
dustanud ka 1870.a-l avatud raudtee.Jõhvi hobupostijaamas on olnud
aastate jooksul mitmeid omavalitsuslikke asutusi,olgu see siis Ees
ti Töörahva Kommuuni Nõukogu ( seda märkis ka kunagi Jõhvi hobupos
tijaama hoonel olnud mälestustahvel ja kunagi oligi ka imeline loo
tus,et see mälestustahvel jäädv´ustab ka ajaloo tarvis postijaama
hoone).1920-1940-ail asus siinses majas ka Jõhvi alevi- ,hiljem ka
linnavalitsus,1940/41.a. Jõhvi linna RSN TK ja osa hoonest on läbi
aegade olnus kaupluste all,1930-tel aastatel oli siin ka Jõhvi Tar
vitajate Ühingu ruumid,Bona kauplus,nõukogude ajal kangakauplus .
Kahjuks jäi Jõhvi hobupostijaam Jõhvi uuesehitustele ette ja uue
kaubamaja ehitamise käigus lanmmutati hoone 1975.a-l ja seda kohta
jäi nüüd märkima eelmisel aastal avatud hobusega kivi,mis on juurde saanud ka Eesti Posti embleemi.
Fotodel ongi näha vana postimaja hoone ja praegune mälestussammas.

Arthur Ruusmaa,kasutatud muusuemi ja L.Kiisma materjale.
Fotod on teel.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Põlevkivimuuseumist

Põlevkivimuuseumi direktor Arvo Aun täpsustab: 
“Kohtla-Järve Põlevkivimuuseum, asukoht Keskallee 19,
Kohtla-Järve, 30321 (linnavalitsuse hoones), tel (033)44701,
(033)78526-peavarahoidja,(033)78541-direktor, e-mail: arvo.aun@kjlv.ee
Avatud E-R 9.00-17.00, sissepääs: täiskasvanud 10EEK-i, õpilased
ja pensionärid 5EEK-i, eelkooliealised tasuta.
Kohtla-Järve linnavalitsuse fuajees korraldatakse pidevalt foto- ja
kunstinäitusi, näituste külastamine tasuta.
Galerii Valge Saal (Tuuslari tn.18), tel. (033)43493, korraldatakse
samuti näitusi, kuulub Kohtla-Järve Kultuurihoonele.”

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Kunda tulevasest tselluloositehasest (VT)

Inimesed hindasid Kunda tulevast tselluloositehast


Keskkonnamõjude hindamise aruande koostamist juhtinud Heino Luigel (vasakul) tekkis äge sõnavahetus oma lastelaste pärast muretseva Elle Tsvetkovaga, kes päris keskkonnaspetsialistilt otse, kas tema läheks solgitoru lähedale ujuma. Foto: Tairo Lutter

Kunda linna kavandatava tselluloositehase keskkonnamõjude hindamise avalikul arutelul põrkasid eile kokku nii poolt- kui ka vastuargumendid, kasvades kohati sõnasõjaks.

Tallinnas tegutseva äriühingu Ecoman koostatud tselluloositehase keskkonnamõjude hindamise aruande avalikule arutelule kogunes Kunda klubisse üle poolesaja inimese. Neist kolmandik oli otseselt seotud aruandega, teise kolmandiku moodustasid igat liiki ametnikud.

Ülejäänud, sealhulgas Eestis tuntud ajakirjanikepaar Tiina ja Enno Tammer, olid lihtsalt murelikud inimesed, kes kartsid, et rajatav tehas hakkab oluliselt mõjutama nende elu.

OÜ Ecoman juht Heino Luik, kes on veerand sajandit oma elust pühendanud Eesti keskkonna kaitsmisele, väitis, et kõige suurem tehasega kaasnev risk on sotsiaalmajanduslikku laadi – kui 1,33 miljardit krooni maksvat tehast Eestisse ei rajata, siis mädaneb kasvav haavapuit edasi või veetakse töötlemata kujul välismaale.

Kahtlane reoveetoru

Küll kujutab haavapuitmassitehas endast suurt ohtu tulekahju korral. Murelapseks nimetas Luik Kunda linna Jõe tänavat, kus hakkab voorima kaks kolmandikku tehast teenindavast transpordist. Samuti oli tehase vastu varem protesti avaldanud tehase reoveepuhastist 450 meetri kaugusel tegutsev talunik, kes pelgas võimalikku müra ja puhastile iseloomulikke lõhnu.

Letipeal puhkav Tiina Tammer märkis, et sai tema maalt läbi jooksvast reoveetorust teada alles hiljuti. Reoveetoru läbib ka mitut looduskaitseala.

Endine ajakirjanik viitas tehase rajajate püüdele vältida rahvusvaheliste kokkulepete rikkumist ja mitte lasta reovett üle riigipiiri, samas jääb teave lokaalsetest ohtudest puudulikuks.

Solgitoru üle oli murelik ka rannamändide alt tulnud vanamammi, kes päris Luigelt otse, kas ta laseks oma lapselapsi sinna lähedusse ujuma.

Heino Luik vastas jaatavalt, samas tunnistades, et tehase reovesi on küll ühe näitaja võrra lubatust kõrgem, kuid puhasti läbinud ja umbes 1,3 kilomeetri kaugusel meres lahustuv vesi on puhtuselt võrdne Peipsi järves olevaga.

Lõplik sõna ministeeriumil

Tehase keskkonnaohutust kinnitasid rahvale ka mitmed erialaspetsialistid, unustamata lõppu lisada, et mingisuguseid negatiivseid tagasilööke päriselt välistada ei saa.

“Siis pannakse tehas kinni või vähendatakse tootmist,” vastas Heino Luik Lääne-Viru maavalitsuse juhtivametniku Vahur Liivaku pärimisele, et mis siis saab, kui tehase tuttuus sisseseade ühel päeval tõrkuma hakkab.

Kunda linnapea Anne Tasuja märkis, et eestlasele on kombeks mõtteviis: tehku, mida tahavad, peaasi, et mind ei puudutaks. “Ehitame prügimäe naabri maale ja hakkame sinna oma prahti viima,” piltlikustas ta.

Linnapea hinnangul oleksid need inimesed õnnelikud, kes tehases tööd saavad. Samas on kohaliku omavalitsuse pädevuses ainult ehitusloa väljastamine. Tehase lõpliku saatuse peab otsustama keskkonnaministeerium.

Keskkonnaministeerium võib nõustuda tehase rajamisel inimeste esitatud ettepanekutega. Samuti võib ministeerium vajaduse korral tellida ekspertiisi keskkonnamõjude aruandele. Koostas selle ju erafirma tehasest huvitatud ettevõtte raha eest.

Avalikku arutelu juhtinud Kunda linna ehitus- ja kommunaalnõuniku Allar Aroni ütlust mööda kaaluvad tehase plussid tekkida võivad miinused üles.

–>Toomas Herm
toomas@virumaateataja.ee

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

28. august

  • 28.08.1684. aastal kasutati Narva-Jõesuu esimest nime HUNGERBURG ( näljalinn), kui Narva bürgermeistri käsukirjas öeldakse, et Narva raad keelab Hungerburgi ja Väike-Kudruküla meestel Narva sadamas õllemüügi.
  • Vabadussõja kangelane Oskar Pollisinsky sündis 28.08.1898. aastal sündis Mäetaguse vallas. Tulevane kapten oli sõja alguseks saanud keskhariduse. Eesti Vabadussõtta sekkus vabatahtlikuna alates 28.11.1918.  4. jalaväerügemendi koosseisus. Võttis osa lahingutest Kreenholmi ja Viitina küla juures, kus sai haavata. Vabadussõja teeneid hinnati II liigi 3. järgu Vabadusristiga. Pärast Vabadussõda täiendas end sõjaliselt Sõjakoolis (lõpetas selle 1922), jätkas õpinguid kõrgemas sõjakoolis. Lõpetas 1933.a. Pärast Vabadussõda teenis 2. diviisi staabis 1 jaoskonna staabiteenistuses. 1940.a pöörde järel kanti Punaarmee ridadesse, kuid O. Pollisinsky keeldus teenimast. Punaarmee poolt antud majori auastmes O. Pollisinsky represseeriti ja saadeti Norilski laagrisse, kus suri 04.04.1942.
  • 28.08.1903 seadis Lüganusele apteegi sisse kohalik arst W. von
    Mickevitz. Juhatajana hakkas tööle proviisor H. Kramer, kellest
    1904.aastal sai apteegi omanik.
  • Kodu-uurija Sulev HURMA sündis 28.08.1924. a. Ta on jätnud jälje meie kultuurilukku eeskätt meeskoor “Kaevur” kroonikuna. Tänu tema järjekindlale tööle on säilinud suurepärane materjal meeskoor “Kaevur” pikaajalise tegevuse kohta. Samuti on ta teinud suurepäraseid uurimusi oma kodukandi Narva-Jõesuu kohta. Tema uurimus “Lapsepõlve radadelt” 1987.a. originaal on Narva muuseumis (ärakiri Põlevkivimuuseumis), “Meeskoor “Kaevuri”” kroonika (1956-1986) Põlevkivimuuseumi kogudes, “Kultuurielu Kohtla-Järvel 1920-1940.a-tel” Põlevkivimuuseumi kogudes. S. Hurma on koostanud meie aladel elanud suurmeeste lühikirjutised nende elust ja tööst. Ka allakirjutanu on kasutanud artiklite ja Päev Virumaa ajaloos koostamiseks S. Hurma materjale.
  • 28.08.1928.a-l sündis Narvas pedagoog ja kirjandusteadlane Paul
    LAAN.
  • 28.08-05.09.1968 toimus Tallinnas ja Kohtla-Järvel ÜRO egiidi all
    rahvusvaheline põlevkivialane sümpoosium.
  • 28.08.1986.a. suri Kiviõli töölis- ja ametiühingutegelane, kohaliku spordielu korraldaja August ANNERT (sündis 16.02.1909.a.l)
  • 28.08.1989.a. taastati Äksi Vabadussõja mälestussammas, mille autoriks oli olnud Virumaa mees Voldemar Mellik (Melnik).

    Arthur Ruusmaa, muuseumi, S. Hurma, V. Orava käsikirjaliste materjalide alusel

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Maavanem vrs riigikoguja (VT)

Lääne-Viru maavanem kavatseb Vihula valla kohtusse kaevata


Marrelle, Merlin ja Anna-Maria mängivad Võsul Riigikogu ja Vihula vallavolikogu liikmele Urmas Lahele kuuluval kinnistul. Sama maatükk võib põhjustada Lääne-Viru maavanema Marko Pomerantsi ja Vihula omavalitsuse kohtulahingu.

Lääne-Viru maavanem kaalub Vihula vallavalitsuse kohtusse kaebamist, sest kohalik omavalitsus ei ole täitnud maavanema soovitust viia üks õigusakt seadusega kooskõlla.

Jutt on Vihula vallavalitsuse tänavu 9. mail antud korraldusest, mis andis Riigikogu ja vallavolikogu liikmele Urmas Lahele ehitusloa rajada Võsul Kalda 3 kinnistule suvekohvik. Kunagi aastaid tagasi tegutses seal kohvik Merekivi.

Kohtukaebus juba valmis

Võsu alevik on tiheasustusega ala ja ehitus-planeeringuseaduse järgi peab seal ehitusloa väljastamisele eelnema detailplaneeringu koostamine.

Et nimetatud kinnistut puudutavat detailplaneeringut polnud, siis andis Vihula vallavalitsus ehitusloa seadusevastaselt, mida märkas kohalik pensionär, vallavolikogu liige Leo Luus.

Luus informeeris seaduserikkumisest Lääne-Viru maavanemat Marko Pomerantsi, kel on õigus teostada järelevalvet kohalike omavalitsuste üksikaktide, s.o korralduste ja määruste üle.

Seaduserikkumise korral teeb maavanem kohalikule omavalitsusele ettepaneku viia õigusakt seadusega vastavusse. Ettepaneku täitmisest keelduva omavalitsuse peale võib maavanem esitada kohtule protesti ehk teisisõnu kaevata tõrkuja kohtusse.

Lääne-Viru maavanem Marko Pomerants tegi 2. juulil Vihula vallavalitsusele ettepaneku viia ehitusluba puudutav korraldus seadusega vastavusse, mis sisuliselt tähendanuks korralduse tühistamist.

Maavanem andis selleks aega 15 päeva. Vihula vallavalitsus palus tähtaja pikendamist 10 päeva võrra. Palve rahuldati.

“Vihula vallavalitsus on juba kaks korda palunud pikendust,” rääkis eile Lääne-Viru maasekretär Tarmo Mikkal. Tähtaja pikendamist põhjendas omavalitsus sooviga kuulda ühe Tallinna õigusbüroo arvamust.

“Oleksime väga huvitatud, kui selline arvamus oleks tekkinud,” ütles Mikkal. ”Seni pole midagi saanud.”

Maasekretäri kinnitusel on praegu kaalumisel tõrkuva Vihula vallavalitsuse saatus. “Ilmselt läheb kohtusse,” märkis Mikkal ja ütles, et dokument Jõhvi halduskohtule esitamiseks on juba valmis ja ootab vaid maavanema või õigemini öeldes praegu puhkusel olevat Marko Pomerantsi asendava maavalitsuse rahandusosakonna juhataja Riina Kapteini allkirja.

Harv juhtum

Tarmo Mikkal rõhutas, et küsimus ei ole Urmas Lahe isikus, vaid seaduste täitmises.

Riiki esindaval maavanemal ei jää muud üle, kui seaduste täitmisest hoiduv omavalitsus kohtusse kaevata. “Riigikogu vastu võetud seadused on kõigile täitmiseks,” selgitas maasekretär, kelle andmetel juhtub aastas korra või kaks, kus maavanem kaebab seadusi eirava kohaliku omavalitsuse kohtusse.

Mikkal märkis, et maavanem valdade ja linnade õigusaktide üle lausjärelevalvet ei tee. Maavalitsuse teavitamine väidetavatest õiguserikkumistest sõltub kohalike inimeste aktiivsusest.

Vallavalitsuse tööd juhib vallavanem. Vihula vallavanem Enn Siska on alates esmaspäevast haiguslehel ja temalt juhtunule kommentaari võtta ei saanud.

Vallavalitsuse tööd kontrollib volikogu. Vihula vallavolikogu esimees Enno Harmipaik ütles, et volikogu iga päev vallavalitsuse tegevust ei kontrolli.

Õiglane volikogu

Enno Harmipaiga hinnangul ei ole probleem Riigikogu ja vallavolikogu liikmes Urmas Lahes. Tekkinud olukorda kommenteerides viitas volikogu juht kolm aastat tagasi Võsu ja Vihula omavalitsuse ühinemisel vastu võetud puudulikule valla ehitusmäärusele, mille rakendamisel tekib vastakaid arvamusi.

Samas nõustus Harmipaik, et valla õigusaktid ei tohi minna vastuollu kõrgemalseisva õigusaktiga ehk valla ehitusmäärus ei tohi olla vastuolus üldriikliku ehitus-planeeringuseadusega.

“Kui maavanem oleks volikogule teinud ettepaneku, siis oleksime igal juhul tühistanud,” kinnitas Harmipaik. Maavanema ettepanekut eirava vallavalitsuse käitumist kommenteerides märkis ta, et tehtagu ettepanek volikogule ja küll volikogu kui seadusandlik institutsioon vallavalitsuse korralduse tühistab.

Vihula vald müüs kevadel Karepal asuva 3,89 hektari suuruse mereäärse kinnistu enampakkumisel 800 000 krooni eest Urmas Lahele. Kinnisvaraeksperdid hindasid kinnistu väärtuseks 1,2-4 miljonit krooni.

Lahele kasuliku tehingu nurjas jällegi volikogu liikmest pensionär Leo Luus, kes viitas valla põhimääruse sättele, et volikogu liikmel kui otsustajal ei ole õigust osaleda vallavara müügi enampakkumisel. Lääne-Viru maavanema ettepanekul volikogu maatehingu ka tühistas.

Juunis muutis Vihula volikogu valla põhimääruses nn omadele maamüügi keelamise sätte ära. Viimatisel istungil 15. augustil otsustasid rahvaasemikud müüa see kinnistu ikkagi Urmas Lahele, kusjuures enampakkumist korraldamata. Otsust põhjendas volikogu asjaoluga, et varem on Lahele liiga tehtud ja tema põhiseaduslikke õigusi rikutud.

Leo Luus ütles, et see otsus on jällegi seadusevastane. Pensionär kavandab volikogu järjekordsest seaduserikkumisest teavitada ka Lääne-Viru maavanemat.

VÕITJA:

Lääne-Viru maasekretäri Tarmo Mikkali kinnitusel on maavanem Marko Pomerants võitnud seni kõik kohtulahingud, sundides tõrksaid kohalikke omavalitsusi arvestama maavanema ettepanekuid.

–>Toomas Herm
toomas@virumaateataja.ee

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Koch, Ernö – ungari graafik

KOCH, Ernö – ungari graafik. Sündis 08.08.1898.a.Ungaris Szaszvarosis. 

Ernö KOCH on jätnud oma jälje ka põlevkivimaa kunstiellu.1917-1921
aastail õppis Budabestis Ungari Kunstiakadeemias ja täiendas end Leipzigi Graafika ja Raamatukunstiakadeemias.1926.a-st tegutses Tallinnas vabakutselise kunstnikuna ja 1930.a-il mõnda aega ka Riigi Kunsttööstuskooli õppejõuna.

Kuigi tema looming ehk ei küündinud Hando Mugasto, Arkadio Laigo ja Paul Liiviku tasemeni, siiski jättis ungarlane Koch oma jälje põlevkivitööstuse kunstilisel jäädvustamisel.

1930-te keskel ilmus tema loomingus kolm graafikasarja, mis koondusid mappidesse ja neist kolmas. 1936.a-l teostatud mapp “Oil Shale Industry of Estonia” sisaldas kuut oforti ja mappide tiraazh oli 10 eksemplari. Põlevkivimuuseumi kunstikogus on tema originaaltõmmiste mapp nr.2 all. Sellesse komplekti kuulusid järgmised tööd:
1) Kohtla-Järve- Tallinna mnt. (mõõtmed 16 x 20 cm)
2) Kohtla-Järve õlivabrikud (16 x 20 cm)
3) Detail õlivabrikust (16 x 20 cm)
4) Esimene katsevabrik Eestis. (16 x 20 cm)
5) Vabriku interjöör (21 x 16 cm)
6) Vabriku interjöör (21 x 16 cm)

Tööd on vormistatud paspartuudele ja kenasti kaante vahele vormistatud. Põlevkivimuuseum sai selle komplekti RAS “Kiviterilt” ja arvatavasti oli see autori poolt kingitud Riiklikule Põlevkivitööstusele.

1941.a. läks E. Koch tagasi Ungarisse ja sealt 1944. Saksamaale. 1949.aastast elas ta USA-s.

Ernö Koch suri USA-s Missouri osariigis 31.03.1970.

Muuseumi materjalide põhjal Arthur Ruusmaa.

XXX

E.Kochi mapi andis muuseumile üle toonane RAS “Kiviteri” peainsener härra Ivar Rooks. Siinjuures suur tänu talle osutatud tähelepanu eest ja tänu ka selle eest, et kutsus meid hävitamisele kuuluvat arhiivi üle vaatama ja nii sai muuseumi kogudesse üks lõik põlevkivikeemia ajaloost tallele.

Ungari Instituudi galeriis (Piiskopi 2 Toompeal) on väljas ungari graafiku Ernö Kochi (1898-1970) looming, kes aastail 1926-1941 tegutses Eestis (ta on teinud mitmeid töid põlevkivi teemadel, mis on ka Põlevkivimuuseumi kunstikogus arvel- A.R) Eesti perioodi loomingu olulisema osa moodustavad kaks valdkonda – linnavaated (Tallinn, Narva, Kuressaare jm.) ning tööstusmotiivid. Ungari muuseumid tellisid Ernö Kochilt eesti maaehituse jäädvustusi ja ilmselt nii jõudsidki saarte (Ruhnu, Saaremaa) Ungarisse. Näitus on avatud E-N kella 11-18, R kella 11-15 ja on avatud 09.12.2005.a-ni.

EK_meheprtr.jpg:

EK_Oleviste.jpg:

EKoch8.jpg:

EKoch9.jpg:

EKoch10.jpg:

EKoch11.jpg:

EKoch12.jpg:

EKoch13.jpg:

EKoch14.jpg:

EKoch15.jpg:

EKoch16.jpg:

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

15 aastat Hirvepargi algatusest

Täna 15 aastat tagasi toimus Tallinnas Hirvepargis esimene avalik rahvakogunemine MRP hukkamõistmiseks. 

Sellest kogunemisest algas avalik kodanikualgatuslik Eesti Vabariigi taasiseseisvusliikumine.

Hirvepargimiitingutest on saanud iga-aastane traditsioon.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Hobustega rikkaks ei saa (VT)

Hobustega rikkaks ei saa


Üle kolmekümne aasta hobuseid kasvatanud ja ratsasporti harrastanud Reet Prooveri sõnul on hannoveri hobused väga sõbraliku iseloomuga. Foto: Tairo Lutter

Puhtatõuliste hobuste müügiks kasvatamine nõuab sihipärast tööd, majanduslikku kasu annab kasvatajaile vaid tallibokside rentimine ja võõraste hobuste eest hoolitsemine.

Vinnis hannoveri tõugu hobuseid kasvatava Reet Prooveri sõnul on hobusekasvatajate näol tegemist fanaatikutega, kel loomad südame küljes ja kasumi saamine ei ole kõige tähtsam eesmärk. Samas peab iga ettevõtja oma kulude ja tuludega ikkagi hakkama saama.

Mõõnaperiood Eesti hobusekasvatuses hakkab õnneks mööduma. Praegu näeb hobuseid juba nii farmide kui ka turismitalude juures. Väga paljudel ärimeestel ja teiste ametite pidajail on tallides oma hobused. “Ratsutamine on muutunud populaarseks,” nendib Reet Proover.

Vaevu ots otsaga kokku

Vinni tallis peetakse praegu kolmekümmet hobust, nende hulka kuuluvad ka nn rendihobused. Reet Prooveri sõnul läheb hobuse pidamine maksma umbes 10 000 krooni aastas.

Hobuste sööt ostetakse, sest maad on farmi juures napilt. Ainult tõuhobuste kasvatamise ja müügiga jääks Prooverite pere miinusesse. “Mineraalid, transport, maa- ja veemaksud, elekter, kõik maksab,” loetleb Reet Proover kulusid. “Kõigume siin miinuse piiril, meid aitab vee peal püsida ainult bokside üürimine.”

Praegu tehakse põhitöö ära oma perega, hobuseid koolitada aitab ka Tiina Lillemägi. Pereliikmed on abikaasa Arne Proover ja tütar Helene. Helene istunud hobuse seljas juba varem, kui käima õppis ja on praegu nii ratsasportlane, hobuste õpetaja kui ka ratsastaja.

Riigimajandi erastamise käigus pidi Proover hobustest peaaegu ilma jääma, kuigi oli nendega tegelnud kogu teadliku elu. “Hobuste eest tuli maksta turuhinda ja seda raha mul ei olnud,” meenutas ta.

Samal ajal tundsid tõuhobuste vastu huvi ärimehed, sest hobuste eest pakuti välismaal kõrget hinda.

Et hobuseid mitte kaotada pidi Reet Proover nende ostmiseks võtma ühelt ärimehelt kõrge intressiga laenu.

Selle tagasimaksmiseks tuli omakorda tehing sõlmida tollal kinnisvaraäriga tegelnud Vallo Kruusimägiga, kes hiljem laenu katteks endale hobused sai ja praegu juba ise üsna tuntud hobusekasvataja on.

Eestis puudub hobusteturg

Küsimusele, kui kallilt võib Eestis hobuse osta, ei oska Reet Proover ühest vastust anda. “Mõne külamehe käest võib saada ka paari tuhande eest, hea tööhobune ei tohiks aga maksta alla 15 000 krooni,” arvab ta.

Parimate sporthobuste hind võib aga küündida ka miljoni kroonini. Nii kallile hobusele esitatakse ka kõrgeid nõudmisi: tal peab olema korralik põlvnemine, tasemel väljaõpe, hea hüppevõime ja välimus. “See nõuab kasvatajalt aastatepikkust tööd,” tunnistab talliomanik.

Eesti Hobusekasvatajate Seltsi direktor Andres Kallaste jääb nõusse, et mõnekümne hobusega talli omanik niipea rikkaks ei saa. “Ühel aastal on võimalik paar hobust müüa, teisel jälle mitte üht,” nendib Kallaste.

Kallaste sõnul ei ole Eestis veel teadlikke hobuseostjaid. “Istutakse esimest korda hobuse selga ega teata midagi tõugudest,” tähendab ta.

Andres Kallaste arvates on ka hobusetõugude järjekindlus kadunud. “See käib eriti kohalike hobuste, nagu eesti ja eesti raskeveo ning tori hobuse kohta,” selgitab tori tõugu hobuseid kasvatav Kallaste.

Eija Lehestö Oru turismitalust tuli Eestisse elama Soomest. Tema hinnangul on hobused Soomes palju populaarsemad kui Eestis.

“Endale koju ostetakse neid harva, peetakse ikkagi kuskil renditallis,” tutvustab ta lahetaguseid olusid.

Hobuse ülevalpidamine maksab Soomes 2500 marka kuus, Eesti hind jääb 1500 krooni kanti.

“Meil on tallis kolm soome hobust just siinse odavama hinna pärast,” sõnab Eija Lehestö.

–>Eevi Kuht
eevi@virumaateataja.ee

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Vene sõjalennukite manöövrid ehmatasid Toila rahvast (VT)

Vene sõjalennukite manöövrid ehmatasid Toila rahvast

Selge taevas lubas Toila inimestel pühapäeval jälgida Vene sõjalennukite mitu tundi väldanud manöövreid Eesti õhupiiri lähedal, mida kohalikud elanikud pidasid võimalikuks sõja alguseks, kirjutab Eesti Päevaleht.

Alates kella kahest päeval liginesid paarikaupa lendavad Vene hävitajad 20-minutiliste vaheaegadega kirde suunast Toilale ja keerasid siis tagasi.

«Inimesed kruttisid raadioid ning lappasid vanu lehti, et teada saada midagi võimalikust õppusest või rünnakust,» rääkis õhusõite pealt näinud Agne. Kolme tunni jooksul oli näha üle kümne lennuki. Sarnaseid manöövreid Eesti õhupiiri lähistel on Vene lennukid sooritanud terve nädala jooksul.

Eesti õhuväe ülem Teo Krüüner ütles, et tegemist oli Vene lennukitega, mis lendasid Venemaa õhuruumis ning piiririkkumist ei täheldatud.

«Selge ilm petab silma ning kui Toila inimestele tundus, et sõit käib nende pea kohal, siis tegelikult olid lennukid 30 kilomeetrit sealpool piiri,» selgitas Krüüner. «Mis eesmärgil nad meie piiri poole lende tegid ning siis tagasi keerasid, ei ole teada. Kuid paanikaks pole põhjust.»

Õhuväe ülem nentis, et säärased juhtumid panevad tal vere keema, sest täpselt lende fikseeriv radar loodetakse tööle saada järgmisel aastal. «Siis saame Venemaale ka täpsemaid järelepärimisi teha,» sõnas Krüüner.

PM Online
online@postimees.ee

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Meyeri kool

Pidev hariduse andmine Jõhvis algas 1852. aastal, kui 22. juunil Jõhvi
kirikuõpetaja, Alutaguse praost Friedrich Ferdinand Meyeri algatusel
asutati siia kirikukool, et ette valmistada külakolide õpetajaid. Esimesteks õpetajateks olid kõster Zeiz ja abiõpetaja Voldemar Hansen, esimesteks õpilasteks olid Jüri Walfried Pühajõelt, Prits Waatman Jõhvist, Madis Odar Kohtlast, Hannus Ott Toilast, Jüri Roosimägi Illukalt, Madis Hüpner Järvelt ja Jüri Reisberg Mäetaguselt.

Õppeaineid oli kaheksa:lugemine, kirjutamine, rehkendamine, maateadus, looduslugu, piiblilugu, katekismus ja muusika.

Tulevane õpetaja pidi hästi viisi pidama ja selgeks õppima viiuli- või orelimängu. Seda kooli pidas F.Meyer 10 aastat oma rahakoti peal.

Siis otsustati uus hoone ehitada ja 1862.a-st tegutseb kool kihelkonnakoolina ja juba riigi toel. Nii et ühe edasipüüdliku kirikuõpetaja poolt pandi 250 aastat tagasi alus Jõhvi pidevale hariduselule.

Lembit Kiisma materjalide põhjal Arthur Ruusmaa.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud
  • Arhiiv