Eesti 400 aasta pikkuse majandusajaloo säravaim nimi ja suurim tegija on olnud Ludwig Knoop (1821–1894), kaupmees, tööstur, pankur, äristrateeg ja majandusuuendaja, kelle sünnist möödus eile 186 aastat ja tema elutöö tippsaavutusele, Kreenholmi Manufaktuurile nurgakivi panekust 150 aastat.
Bremeni hõngu on Läänemere kallastele kandunud aastasadade jooksul. 12. sajandil toodi sealt Liivimaale ristiusku, 13.–15. sajandini hansakaupu, 18.–19. sajandini industrialiseerimisvaimu ja -vahendeid.
1840. aastal läks Bremenis, vaesunud seitsmenda põlve hansakaupmeeste peres ilmavalgust näinud noor 19-aastane Ludwig Knoop äriesindaja abina Moskvasse. Sinna jäi ta pikkadeks aastateks, loomaks koostöösildu ja usalduslikke ärisuhteid Lääne- ja Ida-Euroopa maade ning firmade vahel. Knoopist sai Venemaa tekstiilitööstuse ülesehitaja, mille eest ta pälvis tsaar Aleksander II-lt pärandatava parunitiitli.
Läinud tühjade taskutega Venemaa avarustesse, lahkus ta sealt 31 aastat hiljem 19. sajandi ühe rikkama ja tunnustatuma töösturina, kelle kaasomandisse kuulus ligi 200 tekstiili- ja kaubandusettevõtet, panka, kindlustusseltsi jm. See sai võimalikuks vaid tänu tema uuenduslikule suhtumisele ettevõtete ehitamisse ja mehitamisse. Ühe esimesena maailmas võttis ta suurettevõtete rajamisel kasutusele “võtmed kätte” põhimõtte. Ka oskusteave, Inglismaal, Prantsusmaal ja Saksamaal väljaõppinud eestöölised, meistrid ning tehnikaala juhid kuulusid selle võtmekauba hulka.
Globaaläri pioneer
1852. aastal asutas Knoop Moskvas päris oma firma ning avas peatselt selle esindused (kontorid) Peterburis ja Revelis. Sellest kujunes kiiresti uute tööstusettevõtete rajamise konveier, mille veo-, äri- ja juhtimisteljestik ulatus neljale mandrile, sadadesse partnerfirmadesse. Iga uue tekstiilikäitise loomiseks vajaliku strateegilise ressursi ehk sisseseade, puuvilla, oskusteabe, kapitali ja ehitusmaterjali operatiivsete ja stabiilsete tarnete kindlustamiseks lõi ta sõprus- ja sugulussidemetel põhineva üleilmse varustuskanali – koostöövõrgustiku, millest kujunes juba tollal kontserni tüüpi äriimpeerium.
Knoop oskas õigetele nuppudele vajutades saada ainuõiguse kõige modernsemate tekstiilitööstusseadmete Inglismaa Manchesteri, Londoni, Oldhami tehastest Venemaale toomiseks. Ta suutis oma kontrolli alla saada enam kui poole Venemaa tekstiililikäitiste puuvillahangetest, mis tulid USA lõunaosariikidest, Egiptusest, Indiast ja hiljem ka Kesk-Aasiast. Põhikapitali kogus ta rikastelt Vene kaupmeestelt, aidates neil tõusta töösturite vennaskonda. Selleks oli nutikuse, tarmukuse ja sõnapidamise kõrval vaja ka raudset tervist, et jõuda läbi päevade- ja nädalatepikkuste joomingute sinasõpruseni Moskva suurkaupmeeste Morozovi ja teistega. Moskvas ei vajanud Knoop äri ajamiseks enam mingeid paberlikke lepinguid. Kõik aeti joonde ühe hetkega – käesurumisega. Knoopi vastu tunti nii suurt usaldust, et ta valiti isegi Moskva Börsi vanemaks.
Innovatsiooni varamu
Suurus peituvat detailides, mida tavaline juht ja ärimees ei pruugi isegi märgata. Suurvaim oskab aga neid leida, lihvida, üksteisega liita, võimendada ja läbilöögivõimeliseks, sünergiat tekitavaks rahvusvahelise konkurentsivõimega majandusorganisatsiooniks muuta. Kreenholmi sünni- ja edulugu ongi selle ilmekas kinnitus.
Miks valis Knoop oma äriimpeeriumi lipulaeva ankruplatsiks just vana hansalinna Narva lähistel asunud “varesesaare” (Krähneholmi)? Temasuguse kaliibriga mehel oli sadu muidki võimalusi. Miks peatus tema pilk väikesel 12-hektarilisel rohelisel saarel (Kreenholm tähendab rootsi keeles ka rohelist saart), et rajada sinna Eesti ja Vene piirialale saeveski asemele uut tekstiiligigant? Kahjuks pole meie käsutuses veel Moskva, Peterburi ja Bremeni arhiivide andmeid. Majandusmees saab hoomatava vastuse ka Kreenholmi sünni- ja arenguloogikat uurides. See kattub imeliselt tänapäeva konkurentsivõime tegurite süsteemkäsitlusega, eeskätt aga konkurentsieeliste loomise strateegiliste valikutega:
•• energeetiline eelis (otse vabrikute kõrval asuvad võimsad kosed oma 100 000 hj-ga);
•• tehnoloogiline eelis (koskedelt tasuta ketrusvabriku tsehhidesse tulvav looduslik õhuniiskus, milleta ei saa toota kvaliteetlõnga);
•• majanduslik eelis (sihtturu lähedus, spetsialiseerumise ja masstootmise võimalus);
•• logistiline eelis (mere- ja jõesadamate naabrus koos alles kavandatava (!) Peterburi-Tallinna raudteeliiniga);
•• juhtimiseelis (Kreenholmi strateegilise juhtimiskeskuse viimine otse sihtturu südamesse Moskvasse).
Hämmastav oli ka Kreenholmi Manufaktuuri vabrikute ehitamise kiirus. Nurgakivi panekust kuni esimese lõnga ja sellest mitkali valmimiseni kulus vaid napilt poolteist aastat! Kogu ehitusprotsess oli korraldatud innovaatorlikult ja tulemuski oli selle vääriline. Nüüd kõrguvad Narvas arhitektuurimälestistena esinduslikud vabrikuhooned ja mitmed sotsiaalse infrastruktuuri objektid. Kreenholm saavutas kaks korda kõrgema tööviljakuse kui teised Venemaa vabrikud. 1900. aasta Pariisi maailmanäitusel anti Kreenholmi toodangule peaauhind. Omanikudki nautisid ülikasumeid ja kiiret kapitalikasvu. Algselt investeeriti kaks miljonit kuldrubla, mis oli tollal tohutu varandus. See kasvas peagi Kreenholmi Manufaktuuri Osaühisuse omakapitalis 12 miljoniks kuldrublaks.
Kreenholmi kiirest kasvust sai üks tähtsamaid verstaposte Eesti industrialiseerimisel, meie piirialade komplekssel arendamisel, kaasaegse suurtööstuse struktuuri kujundamisel, selle tasakaalustatud tehnilise ja sotsiaalse baasi loomisel.
Kreenholmist kujunes Eestis elektrienergia tööstusliku kasutuselevõtu pioneer. Kreenholmi elektrijaamast said oma esimese valguse ka Narva linna tänavalambid.
Kreenholmi kangaste pleegitamise vajadus viis katsetusteni, millega pandi alus Eesti keemiatööstusele. Kangaste üha laienev sortiment stimuleeris kogu Eestis õmblustööstuse teket ja tuhandete uute töökohtade loomist. Suured on kombinaadi teened ka professionaalse, kõrge kvalifikatsiooniga tööliskaadri koolitamise osas. Nõukogude aja lõppedes hindasid Kreenholmi privatiseerinud Rootsi tekstiiligurud tema töötajaskonna haridustaset üheks kõrgemaks maailma tekstiilikäitiste seas. Just see argument saigi põhimotiiviks, miks Kreenholm osteti.
Knoopi käivitatud innovaatiline protsess – panustada kaadri arendamisse, sh vabriku ja linna sotsiaalse infrastruktuuri edendamisse, on Narvas kandnud häid vilju läbi aegade. Seepärast oligi eriti võõrastav kuulda Narva linnajuhtide hiljutisi avaldusi, et töölisi ähvardavad peatsed suurkoondamised polevatki linnale eriline probleem.
Äriimpeeriumi juhtimine
Ludwig Knoop ei läinud ajalukku ainult Kreenholmi rajajana, vaid ka selle suurettevõtte arendajana, innovaatilise äristrateegina. Ta lahutas Kreenholmi ja teiste äride strateegilise juhtimise oskuslikult tegevjuhtimisest.
Mitmes ajalooraamatus on Knoopi ekslikult nimetatud Kreenholmi tegevdirektoriks. Tegevjuhi rolli usaldas ta oma äripartnerile ja sõbrale, Kreenholmi kaasasutajale Ernst Kolbele, kes pidas selles ametis vastu kuni 1872. aasta kuulsa Kreenholmi streigini. Knoopi positsiooni võiks eesti keeles nimetada käsundajadirektoriks (tänapäeva mõistes nõukogu esimehe volitustega peadirektor), kelle peakorter asus 1857.–1871. aastani Moskvas. Seejärel viis ta selle üle oma Mühlenthali mõisa Bremeni lähistel. Knoop jäi Kreenholmi strateegiliseks tippjuhiks kuni oma surmani 1894. aasta 16. augustil.
Temale iseloomulikuks juhtimis- ja elustiiliks kujunes äri- ja pereelu orgaaniline kokkusobitamine. Mitte juhuslikult ei asunud pere- ja tööruumid kogu tema elu jooksul ühe ja sama katuse all: Moskvas BolsŽaja Lubjankal, Bremenis Mühlenthali mõisas. Ka Narva visiitide jaoks Kreenholmi peakontori kõrvale ehitatud direktorimaja kindlustas selle traditsiooni jätkumise. Polegi siis imestada, et papa Knoopi poegadest vormiti nagu iseenesest tema elutöö jätkajaid.
Ulatuslike ärisuhete võrgustiku oma kontrolli all hoidmiseks kasutas Knoop oskuslikult ära pea kõiki suure suguseltsi liikmeid. Knoop ise pärines kaheksalapselisest perest. Tal endalgi oli baltisaksa juurtega abikaasa Luisega kaheksa last. Poegadest Theodorist ja Andreasest ning viimati mainitu pojast Andreas nooremast saidki tema mantlipärijad Kreenholmis ligi pooleks sajandiks, kuni 1940. aasta juunipöördeni. Seega kuulub Knoopide dünastiale Eestis suurfirma pea sajandipikkuse katkematu juhtimise aujärg.
Puuvill – Knoopi kirg ja armastus
•• Armastus puuvilla vastu kinkis Knoopile lausa uskumatu ettenägemisvõime. Juba aasta enne Ameerika kodusõja puhkemist tundis ta lausa seitsmenda meelega, et puuvillatarnetega võib midagi juhtuda. Knoop andis korralduse varuda suuremas koguses Ameerika puuvilla. Kodusõja puhkedes kerkiski selle hind lakke. Knoop kindlustas aga oma vabrikute häireteta töö ja pistis tasku kopsaka preemia.
•• Kui Knoop tüüris oma elu tagasi Bremenisse, siis sealgi sai ta Bremeni puuvillabörsi käivitajaks. Bremeni börsil käiakse veel tänapäevalgi Kreenholmi Manufaktuurile toorpuuvilla ostmas.
Knoopi sõnum: ärimehed, tehke lapsi!
•• Knoopide suguvõsa nimekaid liikmeid võib tänapäevalgi kohata Saksamaal ja mitmel pool maailmas. Saksamaa avalikus elus on tuntumate seas Ludwig Knoopi lapselapselapselaps, endine Niedersachseni Liidumaa kauaaegne peaminister (1976–1990) Ernst Albrecht ja tema tütar Ursula von der Leyen, kellest sai 2005. aasta novembris Angela Merkeli valitsuses Saksamaa perede, seenioride, naiste ja noorsooasjade minister. Sümboolne on seegi, et teaduskraadiga proua Ursula pärineb ise seitsmeliikmelisest perest ja ka tal endal on seitse last. Papa Knoopil olid tõesti vitaalsed geenid!
Suurvaim ja poliitilised pügmeed
•• Eesti majandusloos polegi teist pretsedenti, kus firma rajaja tuleks pärast oma maise teekonna lõppu pronksi valatuna loodu keskele tagasi. Elusuuruses Ludwig Knoop seisis Kreenholmi peasilla juures aastakümneid. 1932. aastal toimus tema mälestusmärgi juures Kreenholmi Manufaktuuri 75. aastapäevale pühendatud pidulik kogunemine, millel osalemist pidasid sügavale majanduskriisile vaatamata oluliseks ka Eesti riigivanem, peaminister, valitsuse liikmed, nimekad ärimehed.
•• 1940. aastal alanud bolsŽevistlik sõda mälestusmärkide ja ajaloomäluga viis pronksist Knoopi sulatusahju. Tema koopia leidis aga kindla koha Mühlenthali pargis Bremenis. Seal pole tänaseni rohtunud ka Kreenholmi veteranide tallatud rajad. Kahjuks ei saa sama öelda meie riigiisade kohta. Peaminister Andrus Ansipile möödunud aasata lõpul saadetud Eesti kolmanda sektori esindajate märgukirja Kreenholmi 150 aasta juubeli kohta ei peetud isegi vastuse vääriliseks.
•• Ega vist sobikski meenutada, et vaid 12 aastat tagasi kingiti miljarditesse ulatuv varandus poliitilise “kähkuka” käigus uutele peremeestele vaid 12 miljoni krooni eest! Maailma harituma tööliskollektiivi eest ei küsitud aga sentigi! Niimoodi hoitakse kurssi Euroopa rikkamate riikide hulka.
xxx
Vaata ka
www.DELFI.ee
VAATAB: «Ma vaatan, mismoodi asjad edasi käivad, mis siin otsustatakse ja mida öeldakse. Praegu on kõik see puder veel liiga kuum, et sinna lusikat sisse lükata,» ütleb Heinz Valk.
Eesti valitsusele tuleb au anda. Taasiseseisvuse raskeimast katsumusest on võidukalt välja tuldud. Moskvast poliitiliseks marionetiks muudetud pronkssõdur on kõrvaldatud, Eesti saatkonna blokaad Moskvas on Euroopa Liidu ja NATO vastulöögi abil võidetud. Kardetud 9. mai on üle elatud.
VE: Mironjuk, Ljudmila – Eestis elav ukrainlanna
LJUDMILA MIRONJUK: Mittevajalikud venelased ja lühinägelik Eesti
Viimase aja pea-sündmus on Eestis vaieldamatult olnud pronks-sõduri viimine sõjaväekalmistule. Selle ettevõtmise õiguslik alus oli ette valmistatud korrektselt ja õigesti.
Parlamentaarsel riigil oli selleks täielik õigus ja vajalik jõud, kuid tal oli ka kohustus toimetada seda kõike tsiviliseeritult.
Ansipi vabandused, et “meil” ei lastud seda teha, nagu kavatsesime, “nad” jõudsid meist ette, manavad esile paralleeli Venemaa kunagise peaministri klassikalise pärliga “tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu alati”. Valitsus ei ela ju Marsil ega Kuu peal, talle peaks olema selge, et Eesti eestlaste ja venelaste vahel on selge vaimne, etniline, kultuuriline ja religioosne vastasseis.
Seda kõike teades olnuks valitsusel (kelle käsutuses on politsei, sõjavägi, eriteenistused, kaitseliit) kohustus tagada kord. Lisaks oli valitsuse käes ka nüüdismaailma asjaajamise peatrump – võimalus äreval ajal praktiliselt piiramatult edastada oma sõnumeid massimeedias. Nii peaminister kui ka president kui põhiseaduse garant pidanuksid väsimatult selgitama inimestele olukorda nii, et ka vii-mane tainapea sellest aru saaks. Ohuolukorras pole ju häbiasi isegi õpetajate ja vanemate kaudu paluda, et lapsed-noored ei osaleks meeleavaldustel, mille tagajärjed võivad olla ettearvamatud, olukord ise aga lihtsalt ohtlik. Seda võimalust paraku ei kasutatud, igatahes mitte siis, kui selleks olnuks õige aeg.
Politsei suurim möödalask oli paindumatus, mistõttu hulkade kogunemiskohtades ei suudetud õigeaegselt korda tagada, tagajärjeks oli aga marodööritsemine. Lõhkumine ja röövimine annab tunnistust kolmest asjast: esiteks monumendi juurde kogunenute madalast intellektist, teiseks Vene eriteenistuste puudulikust tööst rahutuste stsenaariumiga (nende praegust seisu on tabavalt iseloomustanud endine KGB-lane, kindral Oleg Kalugin: Vene eriteenistuste operatsioone korraldavad kapteni-leitnandi tasemega isikud, kes ei oska töötada sama peenelt kui nende Nõukogude-aegsed kolleegid, kindralid-polkovnikud), kolmandaks võimalusest (millest kõneldakse rahva seas sagedasti), et tegutses väike hulk Eesti-poolseid provokaatoreid, kellel õnnestus vene massid märatsema ajada. Pronksiöö pogrommid olid kasulikud Eesti valitsusele, aga mitte Kremlile. Politsei suurim teene sel hetkel oli tema puudumine.
Ühe huku tragöödia
Vähemalt paljude mitte-eestlaste hulgas tekitas küsimusi ka presidendi käitumine, kes küll läkitas vigastatud naispolitseinikule sentimentaalse lillekimbu, kuid kellel samas ei jätkunud ühtki kaasatundvat sõna hukkunud Peipsi-äärse nooruki emale. Riigiisa võinuks sel hetkel meenutada Churchilli: miljonite hukk on statistika, ühe hukk – tragöödia. Selline väärtus nagu inimese elu on Eestis tugevalt allahinnatud. Siit jääb vaid sammuke Venemaani, kus inimelu ei maksa üldse midagi.
Kolmas võtmeisik peale peaministri ja presidendi on selles loos Savisaar, andekas poliitik nii eelmisel kui ka uuel ajal. Erinevalt siinsetest venelastest mõistab ta Eesti olukorda ja siinseid jõuvahekordi hästi. Kuid – kõige otsustavamal hetkel teda monumendi juures ei olnud! Oma tegevusega mahitas Savisaar siinseid venelasi meelt avaldama, kuid hülgas nad ometi. Kui ta poliitikuna toetas neid, siis miks ta ei seisnud koos nendega? Kui aga ei toetanud, siis miks ta ei rakendanud oma vaieldamatut autoriteeti, et hoida neid laamendama hakkamast?
Võit hetkeks
Mida saame praegu järeldada ja mis suunas läheb asi Eestis edasi?
Esiteks peaksid Eestis elavad venelased lõpuks aru saama, et neid ei ole vaja ei Venemaal ega ka Savisaarel. Viimati nimetatul vaid valimiste aegu, et häältesaak poliitiliseks mõjuks konverteerida. Neid on poliitilistel eesmärkidel kasutanud ära nii Eesti kui ka Venemaa eliit.
Teiseks pole eestivenelaste enamikku sellisena, nagu nad praegu on, kuigivõrd vaja ka Eestil – tööjõuna ehk siiski, aga ei enamat. Aprillisündmused näitasid, et mingit tegelikku integratsiooni Eestis pole, nagu pole siin ka vene eliiti. Tunnistagem, et enamiku siinsetest venelastest moodustavad Nõukogude okupantide järeltulijad, kes ei samasta end Eestiga, vaid N Liidu õigusjärglusega, mille nad loomuldasa kannavad üle ka Eestile.
Kolmandaks – seekord võitis Eesti riik, valitsus, president, kogu eesti rahvas. Kuid viie-kuue-seitsme aasta pärast lahkuvad need venelased, kes seisid sõduri juures, ning need, kes olid oma mõtetes ja tunnetes seal, mujale Euroopa demokraatlikesse riikidesse tööd otsima. Siia jäävad vanad ja vananevad eestlased ning venelased, kelle ülalpidamine jääb suuremalt jaolt vaid eesti rahvusest maksumaksjate õlule. Saabub kauaoodatud aeg, mil eestlased saavad täie mõnuga, isekeskis, kõrvalisi rahurikkujaid pelgamata asuda nautima oma lemmikrooga – teist eestlast. Ja nii saab võidust jälle kaotus ning ajalugu kordub, nagu ta seda jõnksamisi on teinud kogu aeg.