Poetess ja tõlkija Debora Vaarandi
Pärastlõunal lahkus meie hulgast 91. eluaastal möödunud sajandi eesti kultuuri suurkuju, poetess ja tõlkija Debora Vaarandi.
Toimetas Katrin Jüriso
…
Peeter Langovits/Postimees
Laupäeval suri 90 aasta vanuses luuletaja Debora Vaarandi.
Debora Vaarandi (Trull) sündis 1. oktoobril 1916 Võrus ning kasvas üles Saaremaal ja Tallinnas. Aastatel 1936-1940 õppis ta Tartu Ülikoolis keeli ja kirjandust. 1940-41 ja 1943-46 töötas Moskvas, Leningradis ja Tallinnas ajakirjanikuna. Aastatel 1952-54 oli Debora Vaarandi ENSV Kirjanike Liidu luulekonsultant. Hiljem töötas ta vabakutselisena.
Esimese luuletuse avaldas Vaarandi aastal 1936. “Udus” ilmus Saaremaa ühisgümnaasiumi kooliajalehes Kume Rivi ning sattus autori teadmata ajakirja Eesti Naine toimetusse, kes avaldas selle 1936. aasta aprillinumbris. Debüütkogu “Põleva laotuse all” ilmus 1945. Pärast sõda kujunes Vaarandist noore luule esindavamaid autoreid Eestis. Tuntud on ta ka kui Raimond Valgre “Saaremaa valsi” sõnade autor. div#m24VBContainer { position:relative; left:0px; top:0px; width:468px; height:240px; z-index:1; overflow:hidden; } div#m24VBContainer a:link, div#m24VBContainer a:visited, div#m24VBContainer a:active { text-decoration:none; color:#000000; } div#m24VBContainer a:hover { text-decoration:underline; color:#000000; } div#m24VBLogo { position:absolute; left:4px; top:30px; } div#m24VBLogo img { position:absolute; } div#m24VBText { position:absolute; left:4px; top:55px; width:140px; height:175px; font-family:Verdana, Arial, Helvetica, sans-serif; font-size:10px; text-align:center; line-height:normal; } div#m24VBPlayer { position:absolute; left:148px; top:1px; width:319px; height:239px; font-family:Verdana, Arial, Helvetica, sans-serif; font-size:10px; text-align:center; line-height:normal; } div#m24VBPlayer object { position:relative; left:0px; top:0px; }
Murranguliseks kujunes luulekogu “Unistaja aknal” (1959), iseäranis luuletus “Lihtsad asjad”, mis oli eestlaste südamesse jäänud juba kaks aastat varem:. “Astusin lihtsate asjade juurde, / toetusin lihtsale heale… / Kaugete tähtede lõputu valgus / rahuna voolas mu peale.” Avara temaatilise haardega kogus tõuseb poeetiliselt enam esile sugestiivne loodus- ja armastuslüürika. Teos väljendas murrangut nii Vaarandi loomingus kui kogu eesti luules 1950ndate aastate teisel poolel.
Viimastes kogudes on Vaarandi oma ande täielikult välja arendanud. Klassikaliste luulevormide kõrval omandab suure osatähtsuse vabavärss, mida luuletaja eelistab suurte, üldinimlikult kaalukate, sisevastuoludest raskete teemade käsitlemisel. Uue kunstilise süvenemisega kujutab luuletaja oma maa ja rahva saatust, põhjaranniku ja saarte loodust.
Kokkuvõtva tähendusega kogus “Tuule valgel” (1977, J. Smuuli preemia 1978) on tähtsal kohal enesetunnetuslüürika. Elusügisesse astunu kogemuse mõtestamisse sugenenud tumedaid meeleolusid tasakaalustab stoiline eneseväärikustunne. Vaarandi on hulgaliselt tõlkinud soome (Aleksis Kivi, Eino Leino), vene (Anna Ahmatova, Aleksandr Blok, Maksim Gorki), ja saksa kirjandust (Heinrich Heine, Georg Trakl, Bertolt Brecht).
Ülimalt menukaks kujunes poetessi mullune mälestusteos “Aastad ja päevad”, mille sissejuhatuses Vaarandi kirjutas:
“Oma pikale elule tagasi vaadates on tunne, et see kipub imelikult kokku tõmbuma, aastad on sulamas ebamääraseks tombuks. Elavana püsivad üksnes päevad. Ainult päevades on valgust ja värve, saatusesündmusi, hetki, kus ilmuvad kadunud näod, tuksatab valunärv või õnneviirastus.”
Poetess meenutab abielu kirjanik Aadu Hindiga, oma ainsaks jäänud poja Jüri surma ühe aasta vanuses, sõja-aastaid, abielu Anton Vaarandiga – kuid 30. eluaasta juures jutulõng katkeb. Hilisemaid kümnendeid ning abielu kirjanik Juhan Smuuliga Vaarandi ei kajasta. “Aeg on otsa saamas,” nendib poetess raamatu lõpus lakooniliselt. “Ei jõua.”
www.DELFI.ee
VE: Talve, Ilmar – kirjanik ja etnoloog
Suri kirjanik ja etnoloog Ilmar Talve
Kirjanik ja rahvusvaheliselt tuntud etnoloog Ilmar Talve suri laupäeval Soomes.
1943. aastal Soome põgenenud Ilmar Talve kirjutas oma ilukirjanduslikke teoseid eesti keeles, neist olulisim on 1990. aastate lõpus kirjutatud autobiograafiline triloogia, vahendas Aktuaalne kaamera.
Rootsi ja soome keeles ilmusid tema uurimised Põhjala rahvaste kohta.
Toimetas Thomas Mell
…
Ilmar Talve sündis 17. jaanuaril 1919. aastal Ingerimaal Muja lähedal, vahendab ilmamaa.ee. Oma noorpõlve veetis ta Tapal ja Tartus.
Aastatel 1938-1942 õppis ta Tartu Ülikoolis etnograafiat, rahvaluulet, eesti keelt ja kirjandust.
1943. aastal põgenes ta Soome, kuid naases sealt 1944. aastal. Seejärel sattus ta sakslaste kätte vangi, kes ta Saksamaale saatsid.
Aastatel 1947-51 õppis ta Stockholmi Ülikoolis etnograafiat, 1954-57 oli samas stipendiaat, 1945-54 ning 1957-59 Stockholmi Nordiska Museet’i assistent, 1959-86 Turu Ülikooli õppejõud.
Tema esimeseks teadusuurimuseks oli “Tõrva- ja söepõletamine Eestis” (Tartu 1942), esimene juturaamat “Ainult inimene” (Vadstena 1948). Pagulaspõlveski jäi Ilmar Talve ilukirjandus eestikeelseks: “Maja lumes” (1952), “Juhansoni reisid” (1959), “Maapagu” (1988), autobiograafiline triloogia “Kevad Eestis”, “Kutsumatu külaline”, “Kolmas kodumaa” (1997–99).
Ta tegi ka uurimusi rootsi, soome, soomesugu, või üldisemalt – Põhja rahvaste kohta.
2005. aastal pälvis ta Tartu ülikooli Rahvusmõtte auhinna ning sai ühtlasi ka ülikooli audoktoriks.
EPLO