 “Me ei otsi konflikte, me tahame lahendust!” kinnitavad Kohtla-Järve Järve gümnaasiumis õppiva tütre vanemad Signe ja Alo Abel, kes on koolist lahendust otsides saanud kaela viis väärteo- ja ühe kriminaalasja ning trahvinõudeid kokku üle 7000 krooni.
Irina Tokmani määramine Kohtla-Järve Järve gümnaasiumi direktoriks kahe aasta eest on külvanud konflikte ning kuhjanud politsei lauale avaldusi. Otsapidi ollakse ka kohtus.
Alo Abeli sõnul pingestus olukord pärast lastevanemate pöördumist Kohtla-Järve linnavalitsusse, sooviga tekkinud probleemi lahendada. “Kui Tokman direktoriks määrati, polnud tal ei eesti keele kõrgtaseme tunnistust ega juhtimiskoolitust vastavas mahus läbitud, kuid sellele vaatamata oli just tema linnavalitsuse arvates sobiv kandidaat, erinevalt neist, kel oli koolitus läbitud ja eesti keel emakeeleks,” põhjendab Signe Abel lastevanemate toonast pöördumist linnavõimu poole.
“Linnavalitsus aga irvitas meile näkku, selle asemel, et mõistvalt reageerida ja asuda asja konstruktiivselt lahendama,” märgib Alo. “Meile vastati ikka väga ülbe kirjaga, millega anti mõista – teie arvamus ei lähe meile korda.”
Näkku irvitamiseks peab Alo seda, et lastevanemate murele eestluse niigi hapra olukorra pärast linnas, kus eestlased vähemusrahvuseks – on seda siis vene rahvusest inimese määramisega eesti kooli etteotsa vaja veel õhemaks lihvida – , anti vastuseks definitsioon vähemusrahvusest, mille kohaselt eestlane Eestimaal seda ju pole. “Linnavalitsus pööras asja poliitiliseks ning me ei näinud enam mingit põhjust taganeda,” nendib Alo. “Me leidsime, et meil on oma õiguste nimel vaja minna edasi – võiduka lõpuni.”
Usaldust napib
Lõppu pole aga veel kusagilt näha. “Meile on korduvalt öeldud, et kõik on juba rahulik ja kõik on korras – teie ainult mässate,” märgib Signe.
“Kohtla-Järve linnapea Jevgeni Solovjov on meile öelnud, et mis me enam minevikku meenutame, vaatame parem tulevikku,” nendib Alo, kelle sõnul ei ole nad oma võitluses kaugeltki üksinda. “Meie selja taga on väga palju meiega ühel meelel inimesi, kes ootavad, mis saab edasi.”
Tulevikku vaatamine on pannud meelt muutma nii mõnegi õpilase ja õpetaja, kes algul Tokmani määramise vastu olid, sest tuli Tokman, tuli koolile remondiraha. “Ja inimesed arvavadki tõemeeli, et Tokman tõi selle raha kooli tänu oma sidemetele linnavalitsusega – Tokman on suutnud sellise mulje jätta –, kuid tegelikult on asi vastupidi,” kinnitab Alo. “Ma olen selles meie võitluse käigus üha rohkem veendunud ning kõik asjaolud sellele ka viitavad, et Tokman pandi direktoriks majanduslikel põhjustel, et remondiraha saaks kantida sinna, kuhu linnavõimu meelest vaja. Eesti kool kannatab nende poliitiliste mängude pärast, mida linnavalitsus mängib, pannes selle tarvis kooli etteotsa oma käpiknuku, kes nende näpunäidete järgi käitub.”
Sukeldumine äriregistrisse on toonud Abelite jaoks päevavalgele fakti, et Tokman on hiljuti soetanud endale kinnistu Vasknarvas looduskaunis kohas. “Direktori palga eest sellist krunti soetada on küll võimatu,” leiab Abel, kelles ei ärata usaldust ka kooliremonti teostanud firma Eestirem omanik Svetlana Ivantsova. “Tegemist on volikogu endise liikmega, kellele osteti toona toimunud valimistel hääli 25-50 krooni eest!”
Turvatöötajad kilbiks ette
Irina Tokman keeldub Põhjarannikule kommenteerimast olukorda koolis, millesarnast ei leidu üheski teises õppeasutuses Eestimaa peal. “Ma ei taha Abelite kohta midagi halba öelda, aga midagi head öelda ka ei ole,” põhjendab ta oma keeldumist. “Vähemalt on meil nüüd koolis juba pool aastat turvatöötaja,” ei tee Tokman sellest saladust, et Abelite sagedased koolikülastused on kiirendanud kooli plaani lüüa käed mõne turvafirmaga.
Esimene turvamees, kes lastevanematel kooli uksel risti ees seisis, ei osanud Alo sõnul sõnakestki eesti keelt. “Ta nõudis meie käest, et “govorite po-russki” – rääkige vene keeles,” kirjeldab Alo toonast olukorda eesti kooli uksel, millest siseneda tal ei lubatudki.
Konflikt tekkis Alol turvatöötajatega ka jaanuaris toimunud lastevanemate üldkoosoleku päeval, mil kooli hoolekogu valimisi ette valmistanud lastevanemad võtsid koosolekule kaasa oma arvuti ja printeri, et hoida ära valimistulemuste võimalikku võltsimist. “Üldkoosolekule oli kutsutud kooli poolt koguni neli turvameest, üks neist astus mulle saalis ligi ning ähvardas printeri aknast välja visata. Mulle öeldi, et “tšto za korobki, n….i”, ja nii räägitakse eesti koolis!”
Kui varem turvamehed vahetusid, siis nüüd on koolis tööl ainult üks – turvanaine, kes oskab eesti keelt ja Abeleid nähes kenasti naeratab. “Meie naeratame vastu ja registreerime end tema juures – koolis on nüüd nimelt selline kord, et pannakse kirja, kes sa oled ja kelle juurde lähed ja mis kell tulid ja mis kell lahkud.”
Kutsumata kõrge ametnik
Kirja pannakse seegi, kas külaline on kutsutud või kutsumata. Nii seisab haridus- ja teadusministeeriumi järelevalveosakonna peainspektori Merike Oldi nime taga vihikus “kutsumata”.
Soovimatuks külaliseks osutus kõrge haridusametnik tõepoolest, kuna oli tulnud Signe Abeli poolt haridus- ja teadusministeeriumile esitatud fakte kontrollima, et osa Tokmani palgatud õpetajaid ei vasta kvalifikatsiooninõuetele.
Üheksast õpetajast kuus ei vastanudki ning ministeeriumi tehtud ettekirjutuse kohaselt tuleb koolil ja linnavõimul 10. septembril ministeeriumile ette kanda olukorra viimisest vastavusse nõuetega.
Tokmanilt tahtis ministeerium 15. märtsiks saada eesti keele kõrgtaseme tunnistust. Päev hiljem kinnitas Olt Põhjarannikule, et direktriss on registreerinud ennast 14. aprillil eesti keele kõrgtaseme eksamile ning ministeerium ootab selle tulemuse ära.
“See on vaimne terror”
Kvalifikatsiooninõuetele mittevastava personali nimekirjas on ka kooli psühholoog Urve Kangur, kes koos kooli kunstiõpetaja Aino Tammemäega alustanud kohtuteed lapsevanem Marika Parkmani vastu “isiku õiguse, au ja hea nime kaitse taotlemise asjas”. Hagi hind on 15 000 krooni – moraalse kahju tekitamise eest, mille kannatanud paluvad kanda kooli arvele, kulutamaks seda sotsiaalabina.
“See on vaimne terror, mis toimub vahendeid valimata,” soostub Kangur oma konflikte nii Parkmani kui Abelitega kommenteerima vaid ühe lausega.
Abelite ja Kanguri vaheline konflikt on tekkinud lastevanemate soovist näha koolipsühholoogi haridust tõendavaid dokumente. See kulmineerus intsidendiga psühholoogi kabinetis, mis lõppes Signe ja Alo Abelile 26. jaanuaril väärteoprotokolliga avaliku korra rikkumise eest ning kummalegi määratud 1200 krooni suuruse rahatrahviga.
Samal päeval, 26. jaanuaril said Signe ja Alo kahe peal kokku viis väärteoprotokolli – Signe vanapaberi viimise eest kooli territooriumile ning mõlemad ühe varasema külaskäigu eest Tokmani kabinetti, mis lõppes politsei väljakutsumisega.
Samal päeval kuulati nad üle ka kriminaalasjas – sellega lõppes Abelite soov tutvuda Kohtla-Järve Järve gümnaasiumi sisekorraeeskirjaga.
Abelite sõnul poleks neid konflikte tekitanud külaskäike kooli olnud, kui Tokman poleks teabepäringutele asjaliku vastamise asemel pugenud avaliku teabe seaduse ja isiku andmekaitse seaduse taha. “Kui me need seadused endale selgeks tegime, saime aru, et õigus on hoopiski meil,” märkis Alo, kelle sõnul eiras Tokman esialgu suuliseid teabepäringuid, kuigi seaduse järgi on nad kirjalikega võrdväärsed.
Ei Signel ega Alol pole juriidilist haridust. “Kuid meil on arvuti ja Internet, me prindime seadused välja ning teeme need endale selgeks,” nendib Alo, kelle sõnul on nad oma tegevuses lähtunud alati seadusest.
Abelid on pöördunud abi saamiseks ka õiguskantsleri poole, kel pole paraku voli omavalitsuse asjadesse sekkuda. “Soovin Teile südamest edu ja kindlat meelt oma huvide kaitsmisel!” seisab õiguskantsleri volitusel lastevanematele vastanud kantselei direktori Alo Heinsalu kirjas.
Avaldusi, teabenõudeid, järelepärimisi ja neile saadud vastuseid on Abelitel koos Marika Parkmaniga tegutsedes kogunenud paksu kausta jagu. “Me teeme ajalugu,” usub Signe, kinnitades, et sõdimist oma õiguste eest ja tõe nimel ei lõpetata enne, kui Järve gümnaasiumi direktori ametikohale korraldatakse uus konkurss.
Kust võtavad lastevanemad need närvid sõdimiseks, mis nii mõnelegi meenutab lootusetut võitlust tuuleveskitega? “Närvid on mul karastatud,” muigab Alo, kes talvel suusarajalt alati ka korraks jääauku suplema põikas.
Kust võetakse see aeg? “Aga meil pole juba aasta aega kodus televiisorit!” naerab Signe.
TIIA LINNARD
Laupäev, 24.3.2007
|
VE: Vonnegut, Kurt – ameerika kirjanik
12. aprill 2007 10:03
New Yorgis suri 84 aastaselt tänapäevase ameerika kirjanduse üks juhtfiguure, kirjanik Kurt Vonnegut.
Kirjaniku abikaasa, fotograaf Jill Krementzi sõnul sai Vonnegut mõned nädalad tagasi ajukahjustuse, kui ta oma kodus Manhattanil õnnetult kukkus ning see sai ka ta surma põhjuseks.
Kurt Vonnegut on hästi tuntud autor, kelle loomingu hulka kuulub arvukalt romaane, jutustusi, esseid ning näidendeid, millest mitmed on saanud klassikaks. Tema tuntumate teoste kuuluvad näiteks romaanid „Tapamaja korpus viis”, „Kassikangas”, „Titaani sireenid”,”Tšempionide eine” jmt. Vonnegut sündis 11. novembril 1922. aasta Indianapolises.
1943. aastal läks ta vabatahtlikuna sõtta, kuid sõdida tal ei õnnestunud: pärast seda kui ta väeosa Ardennides purustati, sattus ta vangi. Vangina elas ta 1945. aasta veebruaris üle Dresdeni pommitamise, millest sai kirjaniku elu üks määravamaid kogemusi. Juhtunust räägib ta 1969. aastal ilmunud romaanis „Tapamaja korpus viis”. Raamat ilmus 1969. aastal Vietnami sõja, rassirahutuste ning kultuuriliste ja sotsiaalsete muutuste taustal. Kirjanikust sai 1960. ja 1970. aastatel üliõpilaste seas kultusfiguur ning tema teostest ameerika kontrakultuuri tähtis osa.
1959. aastaks, kui ilmus romaan „Titaani sireenid”, oli Vonnegut jõudnud avaldada kümneid jutustusi, töötada politseireporteri, kompanii General Electric töötaja, õpetajana vaimselt mahajäänud laste koolis ning kontserni Saab müügiesindajana.
1970. ja 1980. aastatel jätkas Vonnegut aktiivset kirjutamist, avaldades muuhulgas 1973. aastal romaani „Tšempionide eine”. 1996. aastal ilmunud romaan „Timequake” sai möödunud sajandi ameerika kirjanduse viimase kümnendi tähtsündmuseks. Kirjanik ise nimetas teost „memuaarromaaniks” ning see oli ta viimane ilukirjanduslik teos.
Möödunud aastal pöördus kirjanik pärast mõningast vaikimist tagasi aktiivse kirjutamise juurde, avaldades raamatu „A Man Without A Country”. Raamatu avaldamise põhjuseks sai „põlgus” praeguse USA presidendi George Bushi vastu.