|
Märtsi lõpp 1949. aastal oli erakordselt lumine. Keskpäevane päike andis küll juba aimu kevade saabumisest, ent ikkagi olid paljud maanteed ja linnatänavad hangedesse mattunud ning raskesti läbitavad.
Võrumaa Vastseliina valla Möldri küla läbiv tee aeti 24. märtsil ootamatult täies ulatuses lahti.
Koolivaheajaks Võrust vanematekoju tulnud Lea Seim oli juba linnast lahkudes kuulnud jutte, et midagi on teoksil ning tasuks olla ettevaatlik. «Ei osanud arvata, et see meie peret oleks puudutanud,» kirjutab Seim aga oma mälestustes, mis talletatud Eesti Rahva Muuseumis (ERM) ühes sadade teiste meenutustega. «Küüditamist me ei kartnud, sest isa ja ema arvates polnud nad midagi riigivastast teinud ning teiseks arvati, et vanainimesi keegi kimbutama ei tule.»
Nii ei aimanud keegi, et kutsuvalt lahti aetud külatee oli julm ähvardus.
Sama päeva, 24. märtsi õhtupoolikul ootasid Läänemaa Silla mittetäieliku keskkooli õpetajad Kullamaal bussi, et sõita Haapsallu õpetajate kevadisele nõupidamisele.
«Ilm oli sombune. Helvetas laia lund. Äkki köitsid meie tähelepanu tugevakasvulised kirjuis nahkkasukais vene keelt kõnelevad mehed, kes isesuguste tumedate kammitsatega autode vahel sebisid. Mehed olid relvis,» meenutab samuti ERMi kogusse saadetud mälestustes koolidirektor Anni Teidearu. Õpetajad tundsid venelaste nägemisest küll kõhedust, ent ei osanud arvata midagi enamat.
Kuid õhtul Haapsalus vennanaise poole Posti tänavale öömajale suundudes nägi Teidearu, et tänav kubises samadest autodest.
Hirmutav ootamine
Viljandis koguneti sel õhtul tookordsesse Ugala saali Jakobsoni tänaval, et kuulata Koidu koori kontserti. Hämmastusega märkasid lauljad, et ehkki saal oli viimseni välja müüdud, ilmus publikut kohale vaevalt pool saalitäit.
Kontserdile järgnes meeleolukas pidu. Nagu oma mälestustes kirjutab laulja Helmi Hillermaa, ei pööranud tantsumöllus ja lauluhoos keegi suuremat tähelepanu linna peatänavalt kostvale ebatavaliselt valjule mootorimürale.
«Kui hommikupoole ööd väljusime, siis olime küll nagu puuga pähe saanud,» jätkab Hillermaa. «Kogu tänav oli lumelobjakat täis, selles undasid suured veomasinad, öeldi olevat Studebakerid. Need olid masin masinas kinni, suunaga linnast välja, terve Jakobsoni tänava täielt.»
Helmi Hilllermaa sai järgmisel päeval kuulda, et tema maal elav kodurahvas oli nende autodega rongile viidud ja Siberisse küüditatud. Lea Seim võeti Vastseliinas koos vanematega kaasa, ehkki ta küüditatavate nimekirja ei kuulunudki, ning sõidutati lahedalt lahti aetud teed mööda Võrru, laaditi haruteel seisvasse trellitatud akendega loomavagunisse ning saadeti sama teed.
Koolidirektor Teidearu valvas koos vennanaisega kogu öö üleval ning piilus kardina vahelt tänaval askeldavaid küüditajaid. «Tumm vaikus. Ainult kella tiksumine kottpimedas toas. Ja siis… Rautatud saabaste kaja trepil teatas, et tullakse meile. Trepp oli pikk, sest elasime teisel korrusel. Haarasime kramplikult teisteise käest…
Koputus. Vaikus. Taas koputus. Helmi tõusis ja läks avama. Ei küsitud meid, vaid Vooremaad, kes elas üle koridori. Kuulsin, kuidas Helmi ütles, et ta ei tea Vooremaast midagi, tõmbas ukse paukudes kinni ja keeras lukku.
Aga üles nad oma ohvri leidsid, sest varsti kuuldus üle koridori kõrval korteris paanilist tegevust ja venekeelset kamandamist.»
Sissetung kodudesse
25. märtsi varahommikul prõmmisid kommunistid, kommunistlikud noored, nende kaasajooksikud ning Nõukogude sõdurid seitsme ja poole tuhande eesti perekonna uksele ja akendele, tungisid nende kodudesse, kiskusid veel unesoojad lapsed vooditest välja ning kamandasid ehmunud vanemad asju kokku pakkima, et saata need perekonnad määramata ajaks Siberi avarustesse.
«25. märtsi hommikul umbes kell 6 hakati kloppima uksele ja akendele. Kuna isa ei olnud kodus, avas ema ukse. Sisse tulid külanõukogu esimees Milda Grünfeld, O. Vent, A. Kartsepp, V. Pettai, A. Jalak ja mõned sõdurid. M. Grünfeld ja mõned temaga kaasas olijad istusid toas laua juurde, ka ema pandi sinna istuma. Algul pandi kirja kõik, kes peres elavad, siis teatati emale, et pere on määratud asumisele saatmisele kui kulaklik perekond,» kirjutas ERMile Leili Kristian, keda küüditamine tabas Võrumaal Haanja vallas Hämkoti külas.
«Samal ajal tegid sõdurid tubades, pööningul ja mujal läbiotsimisi. Seejuures keeras üks sõdur minu natuke üle kahe aasta vanuse magava venna Mati koos voodiriietega ümber, nii et vend jäi voodiriiete alla, näoga vastu voodi põhja, ja jättis nii. Nägin seda kõike oma silmaga.»
Perekonna isa oli kodust ära, kuid küüditajaid see ei häirinud. Ema koos nelja lapsega – teismelised õde ja vend, kuueaastane väikeõde ja kaheaastane väikevend – viidi minema.
«Kui loeti otsus Siberisse sundümberasustamise kohta, läks ema täitsa endast välja ja lükkas lillelauad koos lilledega ümber (meil oli kodus palju toalilli). Läks tükk aega, enne kui ta rahunes. Ema ei olnud üldse võimeline kaasavõetavat kraami kokku korjama ega pakkima.»
Siberis Hramtsovski kivisöekarjääri rasketes tingimustes suri ema Selma juba 1949. aasta detsembri alguses ning kõigest mõne päeva pärast järgnes talle väikevend Mati. «Tema surmale võis kaasa aidata sõduri julm käitumine 25. märtsil; tal hakkas kõrvadest mäda jooksma, aga arstiabi ei olnud ju saada,» kirjutab Leili Kristian.
Vanaema palus põlvili
Lastetuba rüüstasid ka sõdurid, kes tulid küüditama Türi lähedal Käreveres elanud Elvi Bluumi perekonda. Võib-olla oli küüditajaid instrueeritud otsima lapsevoodite alt end varjavaid pereliikmeid.
«Seni kuni loeti ette teadet meie ärasaatmise kohta, tormasid püsse laskevalmis hoidvad sõdurid meie magamistubadesse, kus me lapsed alles magasime.
Tääkidega tõsteti tekid pealt, torgati madratsid ja kapid läbi. Manulised pidid aitama asju pakkida, kuid neid huvitas rohkem, mis maha jääb – üks tahtis omale peeglit ja teine villaseid uksekardinaid.
Ema ei suutnud keskenduda, sest 13-aastane vend oli palavikuga haige. Ema palus meid maha lasta, et milleks vedada jumal teab kuhu. Lubati ka 1 km kaugusel elav vanaema kohale tuua, kes nuttis ja palus põlvili sõjameeste ees.
Mina olin end juba riide saanud, ema riietas haiget venda ja 7-aastast poissi, kui ohvitser tagasi jõudis polnud meil midagi pakitud,» kirjutab Bluum.
Küüditajad olid erineva stiiliga. Mõnel pool anti asjade pakkimiseks aega mitu tundi, teisal napp pooltund. Mõnel pool jagasid sõdurid nõu, milliseid riideid ja tarbeesemeid kaasa võtta, ning aitasid pererahval pampe autole tassida. Teisal krabati vähesedki esemed inimestel käest ära ja keelati nende kaasavõtmine.
«Küüditajad olid 4-5 vene sõdurit ja naaberküla Sagevere kommunist Arge,» meenutab ERMile saadetud kaastöös toona Viljandimaal Kabalas elanud Kulla Merkulova. «Sõdurid olid automaatidega, vormis. Nägin aknast, kui sõdurid piirasid maja ümber. Arge tuli sisse. Ema hakkas nutma, ta oli just haiglast tulnud ja nõrk. Ema läks Argele rusikatega kallale. /-/ Koduõuel oli veoauto. Asju lubati pakkida umbes 1 tund. Pakkisime riideid, tekke. Väike õde võttis pissipoti ja nuku.»
«Laenake meile leiba!»
Viljandimaal Võisikul elanud 15-aastane Loniida Bergmann ärkas sel hommikul kellegi nutu peale ning arvas, et midagi on juhtunud tema emaga. Kuid köögis pliidi ees nuttis hoopis naabrinaine, kelle õue oli saabunud küüdiauto.
«Aga kallis naabrimemm, ole nõnda hea ja laenake meile leiba,» palus naabrinaine. Ta sai kaasa kogu leiva, mis naabritel pakkuda oli.
Küüdiautole asudes palusid naabrid Bergmanni vanemaid, et need talitaks maha jäävaid loomi. Kuid mahajääjaid halvanud hirm muutis selle palve täitmise erakordselt raskeks.
«Õhtul kuulsime küll, kui loomad hakkasid karjuma, koerake haukus ja ulus õues. See õudsus on meelde jäänud, tahtsime minna õhtul loomi talitama, aga külast tulid jutud, et valvatakse – kes sinna läheb, kohe võetakse kinni. Esimesel päeval jäid loomad kõik talitamata, lehmad lüpsmata, kõik, kõik kes oleks süüa tahtnud,» kirjeldab Loniida Bergmann.
Loomad karjusid külas ka teistes tühjaks jäänud taludes. Viimaks kogunesid julgemad külainimesed kokku, võtsid südamed rindu ja hiilisid pererahvata jäänud loomi aitama.
«Söötsime neid loomi nädal aega. Siis tulid igasugused mehed, et nemad on kolhoosi moodustajad. Esimeheks oli Põltsamaa ligidalt Kamarist üks Angerja-nimeline mees.
Kõik mis kõlbas ja mahtus viidi ära Põltsamaa poole. Vilja seeme, herneid, jahu, mööbel, sigu ja nii et seda või iga üks kes loeb arvata. Neil oli väga korras kodu, siit oli ka võtta härradel või seltsimeestel. Loomad jäid kolhoosile. Kolhoosi nimi oli «Tasuja»,» jutustab Bergmann.
Röövlid jagasid saagi
Naine, kes oma nime avaldada ei soovi, oli 1949. aasta märtsis sattunud 20-aastase neiuna tööle Jõhvi valla abimaksuinspektorina. Juba mõne nädala pärast tuli tal üle elada kõige jubedam öö oma elus.
«1949. a küüditamise ööle eelneval päeval oli valla nö reatöötajatel (sekretär, raamatupidaja, kultuuri- ja raamatukogu töötaja, statistik, abimaksuinspektor) mingi eelaimdus või kumu, et midagi halba on teoksil. Muidugi hoiti saabuvat saladuses juhtkonna poolt.
Sama päeva õhtuks oli kogu vallamaja personal ja piirkondlikud töötajad (agronoomid, zootehnikud jne) kutsutud kevadkülviks ettevalmistamise nõupidamisele Jõhvi keskkooli ruumidesse (praegune Jõhvi koolinoorte maja). Mina sellest koosolekust pääsesin õnneks tänu minu valvekorrale vallamajas. /-/ Siiski kujunes see öö mullegi õuduste ööks, kui autod nutvate küüditatutega hakkasid mööduma Tallinn-Narva maanteed pidi Jõhvi raudteejaama,» kirjutab naine ERMile saadetud mälestustes.
«Koolimajja koosolekule oli kogunenud muidugi valla juhtkond, parteilased ja püssimehed. Saali uksed olevat lukustatud ja siis moodustati komisjonid küüditamiseks, millised saadeti püssimeeste saatel hobuküüdiga äramärgistatud taludesse.
Ükski küüditatu ei peaks süüdistama nendes komisjonides osalenud reatöötajaid – kõik nad olid saanud psüühilise trauma! Kui järgmisel hommikul valla töötajad tööle tulid, valitses majas tõeline kaos: kes nuttis, kes vandus, mõnel oli julgust juhtkonda sõimata, mingiks tööks polnud keegi võimeline. Selles kaoses mäletan tänaseni valla täitevkomitee esimehe kahjurõõmsat naeru ja kommentaare «kulakute» aadressil.»
Vara võeti arvele
Abimaksuinspektorina määrati naine küüditatutest maha jäänud vara hindamise ja realiseerimise komisjoni. Järgneva kuu aja vältel käis ta läbi kõik 30–35 majapidamist oma vallas, kust pererahvas minema viidud.
Hooned, põllutööriistad ja -inventar, transpordivahendid, loomad, loomasöödad, seemned ja kolhoosi kontorite jaoks sobiv mööbel anti üle vastmoodustatud kolhoosidele. Vähesed masinad said masina-traktorijaamade omaks. Muu inventar, majapidamistarbed ning riided müüdi aga maha Tarbijate Kooperatiivi kaupluste kaudu.
Viivi-Ede Timmi elas toona teise klassi õpilasena koos ema, venna, kahe õe ning vanaemaga Palupera lähedal Mitti külas. Küüditajad saabusid nende koju ajal, mil ema oli läinud meiereisse piima viima.
«Sõime praekartuleid, kui sõdurid sisse tulid ning ütlesid, et pakkige asjad, teid viiakse ära. Kuhu ja mille pärast viiakse, ei põhjendatud. Isa oli olnud Saksa sõjaväes ning sellepärast tembeldati «rahvavaenlasteks»,» kirjutab Timmi.
«Kui ema koju jõudis, oli šokis, ning tahtis paljusid asju mitte võtta (pakkis tagasi lahti). Näiteks võtsin mina ilusa rebasekrae, linaseid kangaid – ema jättis kõik maha,» kirjeldab Timmi vapustust, mis tabas küüditamise ohvriks langenud inimesi.
Enne ärasõitu lõikas ema igalt pereliikmelt juuksetuti ning peitis need majja, uskudes, et nõnda tullakse kord veel tagasi. Tuldigi, ehkki vahepealsete aastate jooksul lagunenud ja rüüstatud kodumaja tuli
kolhoosilt kalli raha eest tagasi osta.
Kas teate?
1949. a märtsiküüditamise ulatus Balti liiduvabariikides:
ešelone perekondi mehi naisi lapsi kokku
Eesti 19 7471 4566 9866 6048 20 480
Läti 33 14 173 11 135 19 535 11 038 41 708
Leedu 24 8985 8929 11 287 8440 28 656
kokku 76 30 629 24 630 40 688 25 526 90 844
Allikas: A. Rahi-Tamm. Teise maailmasõja järgsed massirepressioonid Eestis: allikad ja uurimisseis. Tartu, 2004, lk 48
|
VE: Õuduste öö – 24. märts 1949
24.03.2007 00:01Alo Lõhmus
Täna öösel 58 aastat tagasi paiskasid kommunistid ja Nõukogude sõdurid jäädavalt segi tuhandete Eesti perekondade saatuse. Varahommikune koputus uksele tähendas senise elu lõppu enam kui 20 000 inimesele, paljudele neist ka elu lõppu üldse, kirjutab Alo Lõhmus.
Foto: Eesti Rahva Muuseum
Märtsi lõpp 1949. aastal oli erakordselt lumine. Keskpäevane päike andis küll juba aimu kevade saabumisest, ent ikkagi olid paljud maanteed ja linnatänavad hangedesse mattunud ning raskesti läbitavad.
Võrumaa Vastseliina valla Möldri küla läbiv tee aeti 24. märtsil ootamatult täies ulatuses lahti.
Koolivaheajaks Võrust vanematekoju tulnud Lea Seim oli juba linnast lahkudes kuulnud jutte, et midagi on teoksil ning tasuks olla ettevaatlik. «Ei osanud arvata, et see meie peret oleks puudutanud,» kirjutab Seim aga oma mälestustes, mis talletatud Eesti Rahva Muuseumis (ERM) ühes sadade teiste meenutustega. «Küüditamist me ei kartnud, sest isa ja ema arvates polnud nad midagi riigivastast teinud ning teiseks arvati, et vanainimesi keegi kimbutama ei tule.»
Nii ei aimanud keegi, et kutsuvalt lahti aetud külatee oli julm ähvardus.
Sama päeva, 24. märtsi õhtupoolikul ootasid Läänemaa Silla mittetäieliku keskkooli õpetajad Kullamaal bussi, et sõita Haapsallu õpetajate kevadisele nõupidamisele.
«Ilm oli sombune. Helvetas laia lund. Äkki köitsid meie tähelepanu tugevakasvulised kirjuis nahkkasukais vene keelt kõnelevad mehed, kes isesuguste tumedate kammitsatega autode vahel sebisid. Mehed olid relvis,» meenutab samuti ERMi kogusse saadetud mälestustes koolidirektor Anni Teidearu. Õpetajad tundsid venelaste nägemisest küll kõhedust, ent ei osanud arvata midagi enamat.
Kuid õhtul Haapsalus vennanaise poole Posti tänavale öömajale suundudes nägi Teidearu, et tänav kubises samadest autodest.
Hirmutav ootamine
Viljandis koguneti sel õhtul tookordsesse Ugala saali Jakobsoni tänaval, et kuulata Koidu koori kontserti. Hämmastusega märkasid lauljad, et ehkki saal oli viimseni välja müüdud, ilmus publikut kohale vaevalt pool saalitäit.
Kontserdile järgnes meeleolukas pidu. Nagu oma mälestustes kirjutab laulja Helmi Hillermaa, ei pööranud tantsumöllus ja lauluhoos keegi suuremat tähelepanu linna peatänavalt kostvale ebatavaliselt valjule mootorimürale.
«Kui hommikupoole ööd väljusime, siis olime küll nagu puuga pähe saanud,» jätkab Hillermaa. «Kogu tänav oli lumelobjakat täis, selles undasid suured veomasinad, öeldi olevat Studebakerid. Need olid masin masinas kinni, suunaga linnast välja, terve Jakobsoni tänava täielt.»
Helmi Hilllermaa sai järgmisel päeval kuulda, et tema maal elav kodurahvas oli nende autodega rongile viidud ja Siberisse küüditatud. Lea Seim võeti Vastseliinas koos vanematega kaasa, ehkki ta küüditatavate nimekirja ei kuulunudki, ning sõidutati lahedalt lahti aetud teed mööda Võrru, laaditi haruteel seisvasse trellitatud akendega loomavagunisse ning saadeti sama teed.
Koolidirektor Teidearu valvas koos vennanaisega kogu öö üleval ning piilus kardina vahelt tänaval askeldavaid küüditajaid. «Tumm vaikus. Ainult kella tiksumine kottpimedas toas. Ja siis… Rautatud saabaste kaja trepil teatas, et tullakse meile. Trepp oli pikk, sest elasime teisel korrusel. Haarasime kramplikult teisteise käest…
Koputus. Vaikus. Taas koputus. Helmi tõusis ja läks avama. Ei küsitud meid, vaid Vooremaad, kes elas üle koridori. Kuulsin, kuidas Helmi ütles, et ta ei tea Vooremaast midagi, tõmbas ukse paukudes kinni ja keeras lukku.
Aga üles nad oma ohvri leidsid, sest varsti kuuldus üle koridori kõrval korteris paanilist tegevust ja venekeelset kamandamist.»
Sissetung kodudesse
25. märtsi varahommikul prõmmisid kommunistid, kommunistlikud noored, nende kaasajooksikud ning Nõukogude sõdurid seitsme ja poole tuhande eesti perekonna uksele ja akendele, tungisid nende kodudesse, kiskusid veel unesoojad lapsed vooditest välja ning kamandasid ehmunud vanemad asju kokku pakkima, et saata need perekonnad määramata ajaks Siberi avarustesse.
«25. märtsi hommikul umbes kell 6 hakati kloppima uksele ja akendele. Kuna isa ei olnud kodus, avas ema ukse. Sisse tulid külanõukogu esimees Milda Grünfeld, O. Vent, A. Kartsepp, V. Pettai, A. Jalak ja mõned sõdurid. M. Grünfeld ja mõned temaga kaasas olijad istusid toas laua juurde, ka ema pandi sinna istuma. Algul pandi kirja kõik, kes peres elavad, siis teatati emale, et pere on määratud asumisele saatmisele kui kulaklik perekond,» kirjutas ERMile Leili Kristian, keda küüditamine tabas Võrumaal Haanja vallas Hämkoti külas.
«Samal ajal tegid sõdurid tubades, pööningul ja mujal läbiotsimisi. Seejuures keeras üks sõdur minu natuke üle kahe aasta vanuse magava venna Mati koos voodiriietega ümber, nii et vend jäi voodiriiete alla, näoga vastu voodi põhja, ja jättis nii. Nägin seda kõike oma silmaga.»
Perekonna isa oli kodust ära, kuid küüditajaid see ei häirinud. Ema koos nelja lapsega – teismelised õde ja vend, kuueaastane väikeõde ja kaheaastane väikevend – viidi minema.
«Kui loeti otsus Siberisse sundümberasustamise kohta, läks ema täitsa endast välja ja lükkas lillelauad koos lilledega ümber (meil oli kodus palju toalilli). Läks tükk aega, enne kui ta rahunes. Ema ei olnud üldse võimeline kaasavõetavat kraami kokku korjama ega pakkima.»
Siberis Hramtsovski kivisöekarjääri rasketes tingimustes suri ema Selma juba 1949. aasta detsembri alguses ning kõigest mõne päeva pärast järgnes talle väikevend Mati. «Tema surmale võis kaasa aidata sõduri julm käitumine 25. märtsil; tal hakkas kõrvadest mäda jooksma, aga arstiabi ei olnud ju saada,» kirjutab Leili Kristian.
Vanaema palus põlvili
Lastetuba rüüstasid ka sõdurid, kes tulid küüditama Türi lähedal Käreveres elanud Elvi Bluumi perekonda. Võib-olla oli küüditajaid instrueeritud otsima lapsevoodite alt end varjavaid pereliikmeid.
«Seni kuni loeti ette teadet meie ärasaatmise kohta, tormasid püsse laskevalmis hoidvad sõdurid meie magamistubadesse, kus me lapsed alles magasime.
Tääkidega tõsteti tekid pealt, torgati madratsid ja kapid läbi. Manulised pidid aitama asju pakkida, kuid neid huvitas rohkem, mis maha jääb – üks tahtis omale peeglit ja teine villaseid uksekardinaid.
Ema ei suutnud keskenduda, sest 13-aastane vend oli palavikuga haige. Ema palus meid maha lasta, et milleks vedada jumal teab kuhu. Lubati ka 1 km kaugusel elav vanaema kohale tuua, kes nuttis ja palus põlvili sõjameeste ees.
Mina olin end juba riide saanud, ema riietas haiget venda ja 7-aastast poissi, kui ohvitser tagasi jõudis polnud meil midagi pakitud,» kirjutab Bluum.
Küüditajad olid erineva stiiliga. Mõnel pool anti asjade pakkimiseks aega mitu tundi, teisal napp pooltund. Mõnel pool jagasid sõdurid nõu, milliseid riideid ja tarbeesemeid kaasa võtta, ning aitasid pererahval pampe autole tassida. Teisal krabati vähesedki esemed inimestel käest ära ja keelati nende kaasavõtmine.
«Küüditajad olid 4-5 vene sõdurit ja naaberküla Sagevere kommunist Arge,» meenutab ERMile saadetud kaastöös toona Viljandimaal Kabalas elanud Kulla Merkulova. «Sõdurid olid automaatidega, vormis. Nägin aknast, kui sõdurid piirasid maja ümber. Arge tuli sisse. Ema hakkas nutma, ta oli just haiglast tulnud ja nõrk. Ema läks Argele rusikatega kallale. /-/ Koduõuel oli veoauto. Asju lubati pakkida umbes 1 tund. Pakkisime riideid, tekke. Väike õde võttis pissipoti ja nuku.»
«Laenake meile leiba!»
Viljandimaal Võisikul elanud 15-aastane Loniida Bergmann ärkas sel hommikul kellegi nutu peale ning arvas, et midagi on juhtunud tema emaga. Kuid köögis pliidi ees nuttis hoopis naabrinaine, kelle õue oli saabunud küüdiauto.
«Aga kallis naabrimemm, ole nõnda hea ja laenake meile leiba,» palus naabrinaine. Ta sai kaasa kogu leiva, mis naabritel pakkuda oli.
Küüdiautole asudes palusid naabrid Bergmanni vanemaid, et need talitaks maha jäävaid loomi. Kuid mahajääjaid halvanud hirm muutis selle palve täitmise erakordselt raskeks.
«Õhtul kuulsime küll, kui loomad hakkasid karjuma, koerake haukus ja ulus õues. See õudsus on meelde jäänud, tahtsime minna õhtul loomi talitama, aga külast tulid jutud, et valvatakse – kes sinna läheb, kohe võetakse kinni. Esimesel päeval jäid loomad kõik talitamata, lehmad lüpsmata, kõik, kõik kes oleks süüa tahtnud,» kirjeldab Loniida Bergmann.
Loomad karjusid külas ka teistes tühjaks jäänud taludes. Viimaks kogunesid julgemad külainimesed kokku, võtsid südamed rindu ja hiilisid pererahvata jäänud loomi aitama.
«Söötsime neid loomi nädal aega. Siis tulid igasugused mehed, et nemad on kolhoosi moodustajad. Esimeheks oli Põltsamaa ligidalt Kamarist üks Angerja-nimeline mees.
Kõik mis kõlbas ja mahtus viidi ära Põltsamaa poole. Vilja seeme, herneid, jahu, mööbel, sigu ja nii et seda või iga üks kes loeb arvata. Neil oli väga korras kodu, siit oli ka võtta härradel või seltsimeestel. Loomad jäid kolhoosile. Kolhoosi nimi oli «Tasuja»,» jutustab Bergmann.
Röövlid jagasid saagi
Naine, kes oma nime avaldada ei soovi, oli 1949. aasta märtsis sattunud 20-aastase neiuna tööle Jõhvi valla abimaksuinspektorina. Juba mõne nädala pärast tuli tal üle elada kõige jubedam öö oma elus.
«1949. a küüditamise ööle eelneval päeval oli valla nö reatöötajatel (sekretär, raamatupidaja, kultuuri- ja raamatukogu töötaja, statistik, abimaksuinspektor) mingi eelaimdus või kumu, et midagi halba on teoksil. Muidugi hoiti saabuvat saladuses juhtkonna poolt.
Sama päeva õhtuks oli kogu vallamaja personal ja piirkondlikud töötajad (agronoomid, zootehnikud jne) kutsutud kevadkülviks ettevalmistamise nõupidamisele Jõhvi keskkooli ruumidesse (praegune Jõhvi koolinoorte maja). Mina sellest koosolekust pääsesin õnneks tänu minu valvekorrale vallamajas. /-/ Siiski kujunes see öö mullegi õuduste ööks, kui autod nutvate küüditatutega hakkasid mööduma Tallinn-Narva maanteed pidi Jõhvi raudteejaama,» kirjutab naine ERMile saadetud mälestustes.
«Koolimajja koosolekule oli kogunenud muidugi valla juhtkond, parteilased ja püssimehed. Saali uksed olevat lukustatud ja siis moodustati komisjonid küüditamiseks, millised saadeti püssimeeste saatel hobuküüdiga äramärgistatud taludesse.
Ükski küüditatu ei peaks süüdistama nendes komisjonides osalenud reatöötajaid – kõik nad olid saanud psüühilise trauma! Kui järgmisel hommikul valla töötajad tööle tulid, valitses majas tõeline kaos: kes nuttis, kes vandus, mõnel oli julgust juhtkonda sõimata, mingiks tööks polnud keegi võimeline. Selles kaoses mäletan tänaseni valla täitevkomitee esimehe kahjurõõmsat naeru ja kommentaare «kulakute» aadressil.»
Vara võeti arvele
Abimaksuinspektorina määrati naine küüditatutest maha jäänud vara hindamise ja realiseerimise komisjoni. Järgneva kuu aja vältel käis ta läbi kõik 30–35 majapidamist oma vallas, kust pererahvas minema viidud.
Hooned, põllutööriistad ja -inventar, transpordivahendid, loomad, loomasöödad, seemned ja kolhoosi kontorite jaoks sobiv mööbel anti üle vastmoodustatud kolhoosidele. Vähesed masinad said masina-traktorijaamade omaks. Muu inventar, majapidamistarbed ning riided müüdi aga maha Tarbijate Kooperatiivi kaupluste kaudu.
Viivi-Ede Timmi elas toona teise klassi õpilasena koos ema, venna, kahe õe ning vanaemaga Palupera lähedal Mitti külas. Küüditajad saabusid nende koju ajal, mil ema oli läinud meiereisse piima viima.
«Sõime praekartuleid, kui sõdurid sisse tulid ning ütlesid, et pakkige asjad, teid viiakse ära. Kuhu ja mille pärast viiakse, ei põhjendatud. Isa oli olnud Saksa sõjaväes ning sellepärast tembeldati «rahvavaenlasteks»,» kirjutab Timmi.
«Kui ema koju jõudis, oli šokis, ning tahtis paljusid asju mitte võtta (pakkis tagasi lahti). Näiteks võtsin mina ilusa rebasekrae, linaseid kangaid – ema jättis kõik maha,» kirjeldab Timmi vapustust, mis tabas küüditamise ohvriks langenud inimesi.
Enne ärasõitu lõikas ema igalt pereliikmelt juuksetuti ning peitis need majja, uskudes, et nõnda tullakse kord veel tagasi. Tuldigi, ehkki vahepealsete aastate jooksul lagunenud ja rüüstatud kodumaja tuli
kolhoosilt kalli raha eest tagasi osta.
Kas teate?
1949. a märtsiküüditamise ulatus Balti liiduvabariikides:
ešelone perekondi mehi naisi lapsi kokku
Eesti 19 7471 4566 9866 6048 20 480
Läti 33 14 173 11 135 19 535 11 038 41 708
Leedu 24 8985 8929 11 287 8440 28 656
kokku 76 30 629 24 630 40 688 25 526 90 844
Allikas: A. Rahi-Tamm. Teise maailmasõja järgsed massirepressioonid Eestis: allikad ja uurimisseis. Tartu, 2004, lk 48