• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

VE: pätil ei tasu ükskõiksusele loota

Autor Avo | Avaldatud: 2. nov. 2004

Valvsad pealtnägijad annavad avariipaigalt põgeneja üles
02.11.2004


Tähelepanelikud linlased aitavad politseil üha sagedamini tabada avariipaigalt põgenenud autojuhte.

Tänavuse üheksa kuuga on liikluspolitsei vormistanud 911 materjali avariipaigalt põgenenud autojuhtide kohta. Liiklusjärelevalve osakonna andmetel lõppes neist süüdlase leidmisega 722 juhtumit ning süüdi olnud autojuht sai karistada.

Põhja politsei pressiesindaja Timo Tarve sõnul saadakse 70 protsenti ärasõitjatest kätte tänu abivalmis tunnistajatele. “Ära on sõidetud kogu aeg, aga nüüd on inimesed õppinud õnnetuse puhul märkama auto marki ja numbrit,” leidis ta.

Liiklusjärelevalve osakonna komissari Riho Tänaku sõnul sõidetakse kõige sagedamini õnnetuspaigalt minema suurte kaubanduskeskuste parklatest, kus on palju autosid ja suur rahvamass. Sageli juhtub õnnetusi tipptunnil linna suurematel ristmikel ning Lasnamäel kortermajad eesistel parkimisplatsidel. 

Ärasõitude põhjused on erinevad. Mõnikord väidab õnnetuse põhjustanud juht, et tipptunni ajal oli kiire ja polnud aega jääda politseid ootama. Vahel on põhjuseks hirm karistuse ees, eriti kui rooli taga istuja oli purjus.

Enam pole harvad juhud, kui omanik leiab oma mõlgitud auto klaasipuhastaja vahelt tunnistajate visiitkaardid, millel otsasõitnud auto mark ja registreerimisnumber. Pealtnägijad ei pelga enam helistada ka politsei avariigrupile telefonil 612 5666, nentis Tänak.

Eilse seisuga olid liikluspolitsei menetleda 385 õnnetuse materjalid, autovigastused väikestest mõradest tõsiste mõlkideni. Tundmatu sõiduki põhjustatud avariikahju liikluskindlustus ei hüvita, ja kui pealtnägijaid ei leidu, toob kokkupõrge anonüümse autoga kaasa remondi- ja ajakulu. P.P.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Vetla hüdroelektrijaam

Autor Avo | Avaldatud: 2. nov. 2004

Elektrijaam kütab kirgi ja ujutab Anija valla maid üle
02.11.2004

Uudise pilt
Arusaamatusi tekitava hüdroelektrijaama tamm. Vasakul keskkonnaspetsialist Helle Palm.
Foto: Priit Simson

Jägala jõel, Kehra taga Anija vallas loendab uus Vetla hüdroelektrijaam kilovatte.

Anija valla keskkonnaspetsialist Helle Palm seisab Kiige talu maa peal ja vaatab üleujutatud maad, näitab kaugemale, kus veel kaks aastat tagasi läks jõepiir. “Seal on kuused liigvee tõttu kuivanud,” näitab ta.

Anija vallavalitsus on Vetla jõujaama ehitamist ja tammi taastamist toetanud ja loodab, et maaomanikud jaamaomanikuga kokku lepivad.

Jalge all nõtkub pehme maapind – vett on tänavu kõikjal palju ja sellisel üleujutatud alal eriti.

“Maad hakkavad soostuma,” ütleb Allika talu perenaine Eha Poomann. Tema maadel arheoloogiamälestisena kaitse all olev ohvriallikas on liigvee tõttu täiesti veelohu sisse kadunud. “Minu maadel pole asi nii hull, aga Kiige talus ei saa küll elada.”

<SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl11&m=2″> </SCRIPT>

<SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl12&m=2″> </SCRIPT>

“Siin on alati vett olnud ja siingi peab elama ja saabki elada,” ütleb Lassi talu peremees Rein Lass, kes Vetla hüdroelektrijaama ehitajal lasi oma põllule lohu sisse tiigi kaevata. “Sinna on alati suurvee ajal vett kogunenud ja arvestasin ette, kuidas see vett paisutades käituma hakkab. Tegelikkuses oleks pidanud siiski tükk maad suurem tiik olema, aga eks tänavune aasta ole ka eriline,” lausub Lass.

Vetla jõujaama omanik Urmas Põld ütleb, et ei taha tüli pärast Vetlasse enam minnagi. “Seal on sadu aastaid tamm olnud, paarsada aastat on seal veski töötanud,” ütleb Põld, kes majandi ajal sealkandis ehitusinsenerina töötanud ja mõned aastad tagasi lagunenud tammi koos veskiga endale ostis.

Vetla tammilt langeb vesi suure müraga, väikses uues elektrimajas pöörlevad turbiinid hoopis vaiksemalt. Vana saeveski aga seisab maalilise varena sealsamas kõrval.

“Vesi ulatub punase joone alumise piirini,” näitab Anija valla keskkonnaspetsialist tammile. Selle üle, kas punane joon on tõmmatud sellele kõrgusele, kus see oli Eesti ajal ja veel 1970. aastateni, kui tamm veel korralikult töötas, jääb Vetla rahvas võõrastega vaidlemagi. Neid, kes veskit pidasid ning täpselt mäletaks, pole enam alles ning teistel on meeles nii ja naa.

Põld usub, et vesi paisutatakse praegu just nii kõrgele, nagu see viimati oli. Õieti tuletab ta meelde, et Vetla tammi veetaset on tehnoloogia arenedes sajandite jooksul ikka tõstetud ja seda praegusest allapoole lastes ei oleks seal võimalik elektrit toota. Täpsem on öelda, et arvestatud tasuvusega ei oleks see võimalik. Samas on selge, et Kiige talu maadel on suur ala üle-ujutatud – arvestatakse kolme hektarit – ja kompensatsiooni selle maa eest peaks nad saama.

Valla keskkonnaspetsialist imestab, et inimesed ju teadsid, mis tuleb, ja saanuks enne jaama käikulaskmist oma nõudmised esitada.

Poomann aga ütleb, et temaga ei kohtunud enne keegi ning tema allkirigi kooskõlastuskirjal on võltsitud. “Olin sel ajal hoopis Itaalias,” ütleb ta. “Põldu pole ma siiani kordagi näinud.”

Rein Lass ütleb, et ei andnud temagi oma allkirja esimesel korral, vaid uuris asja, pidas
läbirääkimisi ning alles siis kooskõlastas. “Parem ikka, kui veski ümbrus korda saab ning vett pigem rohkem kui vähem on, sest kuiva suvega jäävad kaevud muidu kuivaks. Miks teised kokkuleppele ei saa, kui mina sain?!” imestas ta. “Tuleb ära leppida ja edasi elada.”

Hüdrojaama kasulikkus vaid sümboolne

•• “Väikeste hüdroelektrijaamadega on kõikjal probleeme,” ütles keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse ja tehnoloogiaosakonna nõunik Viktor Grigorjev.
•• “Ümbritsevate maadega kaasnevad üleujutused ning nii tekivad probleemid maaomanikega, aga kõige rohkem on hüdroelektrijaamade pärast mures kalateadlased,” lausus Grigorjev. “Neid jaamu saab ehitada kiirevoolulistele, suure kaldega jõgedele, mis on aga ka lõhe- ja forellijõed.”
•• Grigorjevi sõnul on väikeste hüdroelektrijaamade toodetud elektrist vaid sümboolne kasu, sest Eesti jõed, välja arvatud Narva jõgi, on selleks liiga väiksed. Tõesti tulus võiks olla vaid peaaegu korras kolhoosiaegsete elektrijaamade taaskäivitamine, milleks liiga suuri summasid ei kuluks.
•• Nõuniku sõnul ehitaks tema hüdroelektrijaamu vaid musta veega jõgedele, nagu näiteks Purtsele, kus pole lootustki, et veekvaliteet niipea paraneks. A.A.

Pika tasuvusega projekt

•• Väiksed hüdroelektrijaamad on rohelise ehk taastuvenergia tootmise osa ja Euroopas vägagi kiidetud. Nad on ka äriprojektid, sest Eesti Energia peab väikejaamades toodetud elektri kalli hinnaga kokku ostma.
Vetla tammi taastamisele ja elektrijaama ehitusele kulutas Urmas Põld neli miljonit krooni. Aastas võib ta 70-kilovatises jõujaamas toota elektrit 200 000–300 000 krooni eest. “See on päris pika tasuvusega projekt. Sel aastal on palju vett olnud, aga veevaesel aastal on ka tulud hoopis teistsugused,” lausub Põld.

•• Jõujaama omanik arvabki, et kadedus on osa inimesi Vetlas tema vastu keeranud ning pannud nõudma ülisuuri kompensatsioonisummasid. Nii kui elektrijaam 2003. aasta varakevadel tööle hakkas, tekkisid ka konfliktid mõne maaomanikuga.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: mehestumine

Autor Avo | Avaldatud: 2. nov. 2004

Pojal sõjaväes külas

Alar Põllu, Sõduri isa
02.11.2004

Ruut Kiri

Uudise pilt
Lahtiste uste päev Tallinna üksik-päästekompaniis selle aasta märtsis.
Foto: Raigo Pajula

Eesti Päevalehe toimetusse saabus lugejakiri isalt, kelle poeg teenib aega Narva-Jõesuu piirivalve õppekeskuses. Alar Põllu jagab muljeid külaskäigust poja juurde.

Mäletan, kui poeg ütles suvel, et läheb teeb sõjaväeteenistuse läbi. Olin skeptiline – saa kusagile kooli sisse, küll sinna sõjaväkke jõuab minna. Tunnistan, et alahindasin seda, mida laupäeval selgelt nägin.

Narva-Jõesuus asuva piirivalve õppeväeosa kasarmus elasid poisid kümnekesi toas. Neil oli patakas lehti-ajakirju, muusikakeskus, veekeetja, igaühel isiklik suur kapp. Kõik oli puhas ja sirge. Ma ütlen ausalt, et ma kahtlen, kas minu kunagine ühikas tehnikaülikoolis ikka oli hubasem. Oma nõukogude armee sõjaväekasarmust ma parem ei räägi. Meie poistel on hubane sõdurikasarmu. Mulle tundus, et staap oli viletsamas seisukorras kui kasarmu.

Ja sõdurid nad olid. See, mis oli 2,5 kuuga tehtud, oli vägagi respekti tekitav. Poisid olid sirged ja vaatasid alati silma, kui rääkisid. Rääkisid nad selgelt ja jutt oli konkreetne. Ülemuste käsklustesse ja eriti esialgu ehk arusaamatussegi sõduriellu suhtuti eluterve positiivsusega. See viis, kuidas käske anti ja neid täideti, on iga tippjuhi unistus.

Nendes poistes oli aukartustäratavat hoolimatust ebaolulise vastu. Nad läksid läbi asfaldil olevatest madalatest veelompidest (kuna sadas vihma) ilma neid märkamata. Seda on raske kirjeldada, aga see hoog ja dünaamika, millega poisid liikusid ja oma toimetamisi toimetasid, ei jätnud mingit kahtlust nende võitlusvõimest ja kaitsetahtest. Poisid olid rahulikud ja kindlad.

Riided tekitasid minus lausa kadedust. No millega meie vene sõjaväes käisime?! Poistel oli riietus igaks ilmaks. Ja nad oskasid seda kanda. Riided olid puhtad ja sirged. Vaatamata sellele, et lausa kasarmu ees oli korralik takistusriba, mille üks oluline osa – roomamisplats – oli porine ja kaetud okastraadiga. Kuigi nad seda läbivad, ei olnud selle jälgi riietel. Minu küsimusele, kuidas nad riideid pesevad, vastati sundimatult, et käsitsi. Kodus pesevad pesu tavaliselt ju emad. Ja saapad, sõduri parimad sõbrad – olid puhtad ja pidasid vihmale hästi vastu.
Söökla oli puhas ja lõhnas meeldivalt, toit oli hea. Sellest andis tunnistust ka tõsiasi, et linnaloa ajal poeg suurt midagi ei söönud. Magustoiduks oli sel päeval niipalju kui ma mäletan: sidruniparfee puuviljadega.

Tahan ka sõjaväkke!

Poistele anti neli tundi linnaluba. Ma ei tea, kas kõik, aga minu poja rühm sai tund enne linnaloa lõppu kokku ja veetis viimase tunni koos, mitte vanematega. See on kamraadlus, seltsimehelikkus, sõjaväesõprus – need sõnad ei kirjelda täpselt seda suhet, mis tekib meestel omavahel ainult sõjaväes olles ja millest siis hiljem lõputult lugusid räägitakse, seda tagasi igatsedes. Poisid rääkisid, mis tundeid oli neis esimest korda tekitanud ühe õppuse ajal mere ja päikesetõusu nägemine. Väärtushinnangud muutuvad.

Sõdurpoisi 14-aastane vend ütles tagasiteel sellised sõnad: “Mina tahan ka igatahes sõjaväkke minna, mulle selline retsimine meeldib.” Selles valguses jääb mulle arusaamatuks, miks selline raske tööga saavutatud tulemuslik väeosa tahetakse sulgeda? Ühiskond vajab just sellist sõjaväge, kus kohaletulnud “lambakarjast” tehakse kahe kuuga noortest meestest koosnev ja nauditavalt tegutsev võitlusüksus.

xxx

Sõjaväeteenistus on kasulik
Võrdlus algaastatega

•• Alar Põllu on Tallinna tehnikaülikooli Shotokan Karate-Do klubi juhataja, kes on militaarsete ning turvateemadega tegelenud 15 aastat. 1980-ndatel teenis Põllu kaks aastat kohustuslikus nõukogude armees, samuti on ta näinud Eesti kaitsejõudude algaastaid 1990-ndatel.

•• Erinevus tollase ning praeguse sõjaväeosa vahel oli suur, mis ajendaski Alar Põllut oma tähelepanekuid kirja panema. “Kindlasti on nõrku sõjaväeosasid, samuti on igas asjas negatiivseid pooli,” ei tee Põllu illusioone. “Aga poistele on hea läbi-lõhki mehisesse seltsi sattuda, niisuguseid mehi oleks eesti naistele just vaja!”

•• Turvateenistustes nii koolitaja kui ülemana töötades on Põllu ette sattunud igasuguseid noormehi, sealhulgas ka palju “vedelaid” tegelasi. “Eestis kasvatavad poisse 18.–19. eluaastani ju peamiselt naised – lasteaias töötavad naised, õpetajad on enamasti naissoost… Selles muidugi pole midagi halba, meie ühiskond on selline. Eks poistel on oma eeskujud, aga alles sõjaväes saavad neist mehed,” tuleks Põllu hinnangul igale meesterahvale kasuks väeteenistus läbi teha. M.R.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Matsov, Roman – dirigent

Autor Avo | Avaldatud: 2. nov. 2004
 
MatsovRoman.JPG:  
Dirigent Matsovi arhiiv libiseb Eestil käest 02.11.2004 00:01Marko Püüa

Eesti kultuuriloolased on jäämas ilma Eesti sümfooniaorkestri kunagise peadirigendi Roman Matsovi kogust, kus on muu hulgas lindistused maailmakuulsa nõukogude helilooja Dmitri Ðostakovitði teostest.

Tallinnas kolm aastat tagasi 84 aasta vanuselt surnud dirigent Matsovi salapärasest arhiivist on Eesti muusikaringkondades vaikselt räägitud juba aastaid, kuid laiema avalikkuse ette jõudis info sellest alles nüüd ning sedagi tänu rahvusvahelistele uudisteagentuuridele.

Nimelt kirjutas uudisteagentuur AP nädalavahetusel, et kuulsa Eesti dirigendi poeg Mark Matsov on sunnitud oma isa arhiivile uut kodu otsima, sest nende perele Tallinna kesklinnas Pärnu maantee alguses kuulunud korter anti hiljuti tagasi maja õigusjärgsele omanikule.

Matsovi Moskvas elav poeg Mark, kel on raskusi üüri maksmisega, kardab hinnalise kogu hävimist. Seda on kokku üle kahe tuhande eseme, alates fotodest ja kirjadest, lõpetades hinnaliste lindistustega.

Kogu väärtuslikumaks osaks peab Mark Matsov lindistusi maailmakuulsa nõukogude helilooja Dmitri Ðostakovitsi teostest, mida tema dirigendist isa Tallinnas esitas ning hiljem ka Eesti Raadios salvestas ja salaja talletas.

Arhiiv pakitud

Juba üle neljakümne aasta Moskvas elanud Mark Matsov (61) kinnitas eile Postimehele, et ta ei suuda enam selle kuuetoalise korteri eest igas kuus ligi 400 dollarit ehk veidi rohkem kui 5000 krooni suurust üüri maksta. Ka dirigendi lesk on tänaseks surnud

Suur osa arhiivist on juba pappkastidesse pakitult korteripõrandal. Kuigi kogu vastu on korduvalt huvi tundnud ka Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, on dirigendi poeg nende pakkumised tagasi lükanud.

Muuseumi direktor Ülle Reimets helistas eile kogunisti Moskvasse ja küsis Matsovilt, kas see on tõsi, et ta kavatseb oma isa kogu Venemaale viia. «See oleks suur kaotus, kui ta selle osa, mis Tallinnas on, ära viiks,» tunnistas ta. «Roman Matsov oli ju ERSO dirigent, ta on teinud palju salvestusi ning seega väga tähtis meie sümfoonilise muusika ajaloos, ning loogiline, et mingisugune osa tema pärandist on meil.»

Muuseumi fondis on Roman Matsovist vaid mõned fotod, kuulutused, koopiad Ðostakovitðilt saadud postkaartidest ja kirjadest. Heli- ja pildijäljed on temast järel ka ERSOs ja Eesti Raadios.

Mis saab edasi?

Postimehele antud intervjuus rääkis Mark Matsov, et ta on Eestis muusikamuuseumi arhiiviga tutvunud ning ta ei taha, et kogu jääks kuskile keldrisse varjule nagu vanglasse, mis ähvardas eluajal ka ta isa.

Küsimusele, mis saab edasi, ei osanud Matsov eile vastata. Ta kinnitas, et ei kavatse oma dirigendist isa arhiivi, mida on ka mujal maailmas, kunagi maha müüa, kuid pidas vähetõenäoliseks, et see jääb Tallinna. «Võib-olla toon kogu Tallinnast Moskvasse muuseumi arhiivi, kuni leian ruumid, kus muuseum avada,» rääkis ta.

Matsovil on suurejooneline plaan rajada kunagi muuseum, mis oleks pühendatud sellistele 20. sajandil Nõukogude võimu poolt tagakiusatud muusikutele ja heliloojatele nagu seda oli Dmitri Ðostakovitð.

Roman Matsov

Sündis 1917. aastal Petrogradis

Õppis viiulit ja klaverit nii Tallinnas, Berliinis kui ka Leningradis

ERSO peadirigent 1950–1963

1950ndatel juhatas ta Bachi, Händeli ja teiste sakraalseid suurvorme, ignoreerides poliitikute keelde

1995. aastal sihtasutuse Eesti Rahvuskultuuri Fond tänuauhind

Eesti Muusikaakadeemia professor

2001 presidendilt Valgetähe III klassi orden

Suri 2001. aasta 24. augustil Tallinnas

Allikas: PM

 

xxx

Samal teemal:

Austraalia ajaleht kirjutab Matsovi salalindistustest 02.11.2004 00:01Inna-Katrin Hein

Roman Matsovi ja Dmitri Ðostakovitði salajasest koostööst kirjutas tänavu juulis leheloo Austraalia ajaleht The Age alapealkirja all: «Stalini ajastu haruldane muusika vajab kultuurilist kaitset».

Leht kirjutas, kuidas Eestist on saanud Euroopa Liidu liige ja Matsovi korteri esimese Eesti Vabariigi aegne omanik on vara tagasi saanud ning lähtub üürihinna määramisel turuhinnast. Tänaseks päevaks on helilooja Matsovi pärandus jõudnud hävimisohtu, märgitakse seal.

Edasi peatub leht pikalt Matsovi ja helilooja Dmitri Ðostakovitði ning vähetuntud pianisti Maria Judina kunagisel kokkuleppel päästmaks stalinistliku kunstigulagi käest religioosset ja kaasaegset muusikat.

Nagu õukonnanarr

«Maailm teab, et Ðostakovitð – hinnatud ja Stalini poolt ähvardatud – pidi käituma nagu õukonnanarr, rääkides kibedat tõde neile, kes seda ainult poole kõrvaga kuulsid. Aga Judinat, kes Moskva konservatooriumist heideti välja selle tõttu, et oli otsustanud oma teosed pühendada reþiimi ohvritele, mäletavad ainult muusikamaailma tundvad isikud.»

Matsovist sai Ðostakovitði pärandi hoidja ja varjaja. Asjalood korraldati nii, et kui Ðostakovitði teosed tulid Moskvas või Leningradis esiettekandele, siis Matsov lindistas Eestis oma orkestriga need teosed. Ðostakovitð lähtus sellest, et kui tema tööd oleks pandud «kalevi alla» – ja 1948. aastal seda tehtigi –, oleks vähemalt Tallinnas neist koopia olemas.

Helilinte nappis

Kõik, mida Ðostakovitð kirjutas, Matsov esitas ja lindistas oma orkestriga. Tihti kirjutati lindid küll üle, sest neid ei olnud lihtsalt piisaval hulgal saada. Matsov viis oma hõlma all lindistusi välja ja nii mitmedki säilinud lindid koos Ðostakovitði märkmetega on siiani Matsovi arhiivis.

Arhiivis leidub Austraalia lehe andmeil ka kolm sümfooniat eesti heliloojalt Heimar Ilveselt, mis mitte kunagi pole avalikule esitlusele tulnud. Nõukogude ajal visati Ilves Tallinna konservatooriumist välja oma religioossete vaadete tõttu. Ta elas äärmises vaesuses ning mõnikord toitus isegi võilillelehtedest. Peale selle olid tal veel äärmiselt suured jalad ning tal oli raskusi endale jalatsite leidmisega.

Dmitri Ðostakovitð

Sündis 1906. aastal Peterburis

Lõpetas Peterburi konservatooriumi klaveri- ja kompositsiooniklassi

Loonud 15 sümfooniat, millest kuulsaim, VII Leningradi sümfoonia sündis Teise maailmasõja ajal.

Loonud veel oopereid, ballette, lava- ja filmimuusikat jm

Oli Leningradi ning Moskva konservatooriumi õppejõud

Suri 1975. aastal Moskvas

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Otsason, Rein – taasloodud Eesti Panga president, rahareformi ettevalmistaja

Autor Avo | Avaldatud: 31. okt. 2004
«Rein Otsasoni elutöö oli krooni taastamine!»Juhan Aare ja Allar Viivik,
SLÕL,  2. november 2004
 
«Tal tuli lahendada ülesanne: trükkida olematule riigile olematu raha eest kiiresti ja kvaliteetselt kroone,» iseloomustab laupäeval surnud Eesti Panga ekspresidendi Rein Otsasoni elutööd ajakirjanik
«Rein Otsason helistas mulle neljapäeval,» räägib Aare viimaseks jäänud kontaktist Krediidipanga juhiga. «Ta oli väga reibas ja rõõmus. Rääkis, et tuli Türgist puhkuselt.» Edasi tegid nad tulevikuplaane.

Juhan Aare uuris, millal võiks teha pika videointervjuu ta uuele filmile «Eestlased Kremlis». Rein Otsasonile sobis hästi 25. november. Lepitigi kokku, et kohtutakse Toompeal omaaegse ministrite nõukogu ruumides.

Paraku sai Aare pühapäeva hommikul kurva uudise: ootamatu südamerike viis 73aastase Rein Otsasoni elavate hulgast. «Ta tervis oli viimastel aastatel veidi heitlik,» möönab Aare. «Aga neljapäeval pakatas mees küll elurõõmust.»

Õnneks jõudis Otsason mullu Eesti Raadios linti rääkida ligi poolteist tundi mälestusi aastatest 1988-91, s.o. Nõukogude Liidu lagunemisest ja Eesti krooni ettevalmistamisest. Samuti on Aarel kasutada 1990. aasta videointervjuu.

Mehed tutvusid 1988. aastal, kui Otsason juhtis plaanikomiteed ning ajakirjanik Aare oli Eesti Ülemnõukogu saadik. Koos valiti nad ka Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongressi saadikuteks. Samal ajal tuli Otsasonil asuda kaheks aastaks taasloodud Eesti Panga presidendiks. Aare sõnul oli just tema sõnal erilist kaalu, et me saaksime krooni, mitte ostutšekid või mõne muu vaheraha. «Kõigutamatu kroonipooldaja, kes oskas kõik vastased argumenteeritult pareerida,» iseloomustab Aare teda. Lõpuks langetati 1989. aastal paljuski toonase valitsusjuhi Indrek Toome eestvõttel otsus: teeme krooni!

Uuesti kohtuti 1999. aastal Juhan Aare «Fosforiidisõja» esitlusel. Koos sündis idee kirjutada raamat «Päästetud kroon».

Aare möönab, et võhikule võis Rein Otsason tunduda kuivikust teadusemehena. «Paraku on majandus ja raha väga tõsised teemad, kus palju nalja ei saa,» ütleb ta. Samas avanes majandusmees kitsamas koduses ringis väga hea huumoritundjana. Aare sõnul võis ta lihtsalt n.-ö. kildu visata. Sageli ei nauditud mitte koostööd, vaid põnevaid detaile ja lihtsalt suhtlemist.

«Hea suhtleja on ka Reinu abikaasa Valentina,» ütleb Aare ja lisab, et heatujuline daam pakkus külalistele alati häid toite. Erilise lemmikuna meenutab ajakirjanik oivalist tatraputru. «Ja mis seal salata. Söögi alla võtsime ka väikese napsi,» tunnistab Aare. Kuid mitte kunagi üle ühe pitsi, sest Rein Otsason oli sellega väga tagasihoidlik.

Rein Otsason 1931-2004

Rein Otsason sündis 24. mail 1931. aastal Tartus. Lõpetas 1954. aastal toonase TPI majandusteaduskonna, oli Teaduste Akadeemia teadur ja vanemteadur. 1980-84 Nõukogude Liidu Ungari saatkonna majandusekspert. 1984-88 Teaduste Akadeemia majandusinstituudi direktor, hiljem plaanikomitee ja Eesti Panga juht. Aastast 1992 juhtis presidendi ja nõukogu esimehena Eesti Krediidipanka. Otsason suri 30. oktoobril.

Elutark ja tagasihoidlik inimene

«Rein Otsasoni olemisest õhkus rahulikkust, tasakaalukust ja elutarkust,» ütleb Krediidipanga turundusosakonna juht Priit Põiklik. «Mulle on meelde jäänud tema kavalavõitu naeratus, kuid samas polnud temas põrmugi kavalust selle halvemas mõttes.» Vastupidi, Otsason oli hoopis avameelne ja tagasihoidlik, isegi kokkuhoidlik mees. Tema elustiilis polnud midagi priiskavat.

 
xxx
 
 

 
Rein Otsason
Foto: Urmas Luik

Rein Otsason
31.10.2004 17:37BNS

Taasloodud Eesti Panga esimene president, rahareformi üks ettevalmistajaid majandusteadlane Rein Otsason on surnud.

Tänavu mais 73 aastaseks saanud Otsason suri laupäeva õhtul ootamatult terviserikke tagajärjel.

Rein Otsason sündis 1931. aastal Tartus, lõpetas 1954. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi ja kaitses 1984. aastal majandusdoktori kraadi.

Aastatel 1988-1989 töötas ta riikliku plaanikomitee esimehena ja 1989-1991 Eesti Panga presidendina. Kuni viimase ajani tegutses ta aktiivselt Krediidipanga nõukogu esimehena.

President annetas Otsasonile 2003. aastal Riigivapi teenetemärgi Eesti rahareformi korraldamise eest, ta oli Res Publica liige ja kandideeris edukalt viimastel riigikogu valimistel, kuid loobus kohast Toompeal töö kasuks Krediidipangas.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Koorimuusika kontserdid

Autor Avo | Avaldatud: 29. okt. 2004
  • Reedel, 12. nov. kell 18 Tartu Ülikooli aulas,
  • Laupäeval, 13. nov. kell 18 Pärnu Kontserdimajas
  • Pühapäeval, 14. nov. kell 15 Mustpeade Majas

              ehitab LAULUSILDA

ilmakuulus Soome TAPIOLA koor dirigent Kari Ala-Pölläneni juhatusel

Koorimuusikamaailmas ei vaja Tapiola koor kindlasti suuremat tutvustamist, kuid siiski… Tegu on kahtlemata ühe tähtsaima kooriga noorte koorimuusikas. Neist on alguse saanud kõlaesteetika, mida meie vööndis peetakse ilusaks – vaba voolav hääl ja vastavalt samamoodi vaba ja rõõmus olek laval. Kõige selle taga on suuresti koorimuusika guru Erkki Pohjola töö, kes koori 40 aastat tagasi asutas. Koori vaimu ja olulisust on viimased kümme aastat edukalt kõrgel hoidnud ja arendanud dirigent Kari Ala-Pöllänen.

Kooris laulab 45 13-15-aastast noormeest ja neidu. Eesti kontserttuuri kava on neile omaselt nõudlik, väga vaheldusrikas ja kirev. Esitatakse muusikat 16.sajandist tänapäevani, hommikumaa muusikast meie Veljo Tormiseni.

Kindlasti ei ole tegu lihtsalt konservatiivse koorikontserdiga. Neis on vabadust ja rõõmu laulda ja end laval hästi tunda.  

xxx

Piletid (50.- ja 25.-) müügil Eesti Kontserdi kassades ja tund enne kontserti kohapeal. Koorijuhid-muusikaõpetajad (nagu ka õpilased ja pensionärid) saavad kontserdile soodushinnaga ehk 25-kroonise piletiga.

Lisainfo telenonilt  445 5866 või www.parnukontsert.ee

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: homo floresiensis – senitundmatu inimliik

Autor Avo | Avaldatud: 28. okt. 2004

Teadlased avastasid senitundmatu inimliigi säilmed 28.10.2004 15:06PM Online

Teadlased on avastanud senitundmatu väikese inimliigi, kes elas Indoneesias samal ajal kui meie esivanemad ülejäänud maailma asustasid, vahendab BBC.

Floresiensis.JPG: Teadlaste sõnul olid inimliigi esindajad umbes ühe meetri pikkused, kõndisid püstises asendis ja nende viimased esindajad elasid Floresi saarel umbes 12.000 aastat tagasi.

Uue liigi säilmed leidsid Austraalia arheoloogid Liang Bua väljakaevamistöödel. Ühe liigiesindaja osaliselt säilinud skelett kaevati välja 5,9 meetri sügavuselt.

Skeletti uurides selgus, et tegemist on umbes 18.000 aasta tagasi elanud täiskasvanud naise skeletiga, teadlased nimetasid uue liigi Homo floresiensiseks.

Edasiste kaevamiste käigus leidsid arheoloogid veel kuue sama liigi esindaja säilmed. 

Arheolooge üllatas fakt, et kuigi liigiesindajate ajumaht oli umbkaudu võrdne ðimpansi omaga, olid nad osavad kivist tööriistade valmistamisel.

Kuna leitud säilmed on suhteliselt hästi säilinud, loodavad teadlased sealt ka DNA proove võtta.

Teadlased arvavad, et Homo Floresiensis võis välja areneda Indoneesias Java saarel elanud sirge inimese liigist.

Homo Floresiensise sarnastest väikestest inimestest räägivad paljud praeguste Floresi saare asukate legendid.

Floresiensis2.JPG:

Saareelanike legendid räägivad, et kunagi ammu elanud inimesed olid umbes ühe meetri pikkused, karvadega kaetud ja nad suhtlesid üksteisega omapäraste häälitsustega.

Kuigi osa teadlasi usuvad, et nimetatud liik suri välja 12.000 tagasi saart tabanud vulkaanipurske tagajärjel, usub ajakirja Nature vanemtoimetaja Henry Gee, et floresiensise esindajaid võib siiani mõnes Indoneesia troopilises metsas leiduda.

xxx

Teadlane kinnitas uue inimliigi avastamist 04.03.2005 14:27PM Online 
Möödunud aastal Indoneesiast leitud luustik, mida on hakatud kutsuma «kääbikuks», ei kuulunud ajutõbe põdevale tänapäeva inimesele, selgus selle koljuõõnsuse põhjalikust analüüsist.

Flo.JPG:

Koljut põhjalikult uurinud USA antropoloogi kinnitusel toetab analüüs arvamust, et 18.000 aasta vanune luustik kuulub uuele, kääbuskasvulisele inimliigile – Florese inimesele (Homo floresiensis), kirjutab BBC.

Eelmisel aastal Indoneesiast Florese saarelt avastatud tillukese inimlase säilmed tekitasid kogu maailmas laialdast meediakära.

Mitmed skeptikud kiirustasid aga väitma, et luustik ei kuulu mitte uuele inimliigile, vaid väikest kasvu tänapäeva inimesele (Homo Sapiens), kes oli haigestunud raskesse ajutõppe, mille põdejat iseloomustab väike kolju ja aju ning madal vaimne võimekus.

Vaidlusi tekitanud inimlase koljuõõnsust uurinud Florida Riikliku Ülikooli antropoloog Dean Falk kinnitas aga, et tolle aju oli küll pisike, ent üllatavalt hästi arenenud ning seega ei viita mitte miski raskele ajuhaigusele.

Falk võrdles «kääbiku» ajukuju tänapäeva inimese ja teiste tuntud inimliikide ning isegi ðimpansi omaga ning jõudis järeldusele, et Florese inimene kujutab enesest tõepoolest uut inimliiki.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Iraagi sõja ajendid

Autor Avo | Avaldatud: 28. okt. 2004
 
Iraq.JPG:  
Satelliidifoto Al-Qaqaa ladudest
Foto: AFP Photo

USA ajaleht: Venemaa kõrvaldas Iraagist massihävitusrelvad
28.10.2004 13:26PM Online

USA ajaleht The Washington Times kirjutab, et Vene eriüksused toimetasid hulgaliselt Saddam Husseini relvi ning nendega seotud esemeid Iraagist Süüriasse vaid mõni nädal enne, kui USA väed Iraaki 2003. aasta märtsis ründasid, vahendab AFP.

«Venelased tõid vahetult enne sõja algust riiki terve rea militaarüksusi, kelle peamine ülesanne oli kõrvaldada asitõendid, mis võinuks paljastada Venemaa sidemed iraaklastega,» ütles USA asekaitseminister John Shaw ajalehele.

Ametnik usub, et Vene väed koostöös Iraagi luurega toimetasid «peaaegu kindlalt» mujale suure koguse tugevat lõhkeainet, mis kaduma läinud Bagdadist lõunas asuvatest Al-Qaqaa ladudest.

Senini ei ole juhtumiga seotud ametnikud teada andnud, kas lõhkeaine kõrvaldati ladudest enne või pärast USA juhitud sissetungi Iraaki. The Washington Times’i allikas on esimene, kes on kindalt osutanud ajale, millel lõhkeaine kaduma läks.

Shaw väitis lehele, et ta on hiljuti saanud usaldusväärset infot kahest Euroopa luureteenistusest, kellel on üksikasjalikke tõendeid Venemaa ja Iraagi relvastusalasest koostööst.

Shaw sõnul eraldati Iraagi võimsaimad relvad süstemaatiliselt teistest pommidest ja rakettidest ning toimetati Süüriasse, Liibanoni või Iraani.

Shaw välistas võimaluse nagu oleks lõhkeaine Al-Qaqaa ladudest varastatud, kuna need olid tugevalt valvatud.

Venemaa kaitseministeerium on täna avaldatud teated tagasi lükanud, nimetades süüdistusi «kunstlikult fabritseeritud mõttetusteks».

«On võimatu nimetada selliseid avaldusi millekski muuks kui fabritseeritud mõttetuseks,» ütles Vene kaitseministeeriumi esindaja Vjatðeslav Sedov.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Mõedaku spordibaas

Autor Avo | Avaldatud: 28. okt. 2004

Pressiteade28.10.2004
Lääne-Viru Maavalitsus
 

Mõedaku spordibaasi uueks omanikuks võib saada Vinni vald

 Maavanema initsiatiivil kokku kutsutud Rägavere, Sõmeru, Vinni valla, Eesti Suusaliidu ja kohalike maaomanike esindajatest koosnenud ümarlaud otsustas, et tehakse ettepanek Rägavere ja Sõmeru vallavolikogudele peatada Mõedaku spordibaasi majutusehoone müümise otsus ning Vinni vald ja MTÜ Mõedaka Tervise ja Puhkekeskuse Arendamise Ühing asuvad läbirääkimistesse edasise omaniku küsimuses. 

Aastaid heade radadega tuntud ja vabariikliku tähtsusega Mõedaku spordibaasi areng on tänaseks seiskunud. Rägavere ja Sõmeru vallad, kelle bilansis praegu suusabaas on, panid spordibaasi majutushoone kirjalikule enampakkumisele. Rägavere vallavolikogu esimehe Aleksander Runovski sõnul ei laekunud tähtajaks 27.10. ühtegi taotlust ning enampakkumine nurjus.

Nõupidamisel osalenud Rägavere vallavolikogu esimees Aleksander Runovski ja Sõmeru vallavanem Peep Vassiljev ütlesid, et pingelise vallaeelarve juures käib spordibaasi majandamine neile üle jõu, samuti ei ole nende prioriteediks suusatamise edendamine.

Vinni vallavanem Toomas Väinaste sõnul on nad huvitatud Mõedaku spordibaasist, kui Rägavere ja Sõmeru vallaga õiglase hinna suhtes kokkuleppele jõutakse. 

Kohalolnud maaomanikud, kelle maadel suusarajad asuvad, tundsid muret suusatamise jätkumise üle seniste asjade käigu juures. „Mittetulundusühingu liikmete arvates on spordibaasi areng pidurdunud olukorrani, mis võib viia avaliku ja üldkasutatava sporditegevuse lõppemiseni Mõedakul,” on kirjas ühingu pöördumiskirjas maavanemale, Rägavere ning Sõmeru valla juhtidele. Samas kirjas teeb ühing ettepaneku anda varad ühingule tasuta kasutusse vähemalt 10 aastaks.

„Niikaua, kuni spordibaas teenib rahva huve, meie takistusi ei tee. Kui aga eraomanik asub teenima, tahame meiegi tulu teenida,” ütles maaomanik Enn Kuusik.
„Panime oma õla alla, et Mõedaku baasi kriisist väljumisel toetada, kuid me ei soovi jäädagi seda tööd tegema,” lisas maaomanik ja MTÜ Mõedaka Tervise ja Puhkekeskuse Arendamise Ühingu juhatuse liige Ago Koldits. 

Eesti Suusaliidu murdmaasuusatamise juhataja Paavo Nael ütles, et suusaliit näeb Mõedaku spordibaasi jätkuvalt vabariikliku tähtsusega suusakesksusena. „Me oleme huvitatud, et suusatamine toimuks ka mujal Eestis kui ainult Lõuna-Eestis,” lisas Paavo Nael. Suusaliidu juhatuses on algatatud vabariiklik suusaradade programm kogumaksumusega 10 miljonit  eurot, mille sees on esialgu ka Mõedaku spordibaas. Suusaliit tahab aga täit kindlust suusabaasi omaniku küsimuses, kellega asju ajada. Samuti tahab suusaliit selgust valdade huvis. Paavo Nael tõi näiteks mitmeid väikeseid valdu – Albu, Haanja, Põlva valla, kus on eestvedajad olemas ja kus vald tegeleb tõsiselt suusatamise edendamisega. „Eeskuju on Väike-Maarja vallas Ebavere näol olemas,” kommenteeris Enn Kuusik. Vaja on fanaatilist spordimeest, kes oleks ka fantastiline majandusmees. Eestvedaja praegu puudub.

Praegust lahendust, mille järgi baas jagatakse kaheks: majutushoone oleks eraomaniku käes ja radade hooldus jääks aga mittetulundusühingule, ei pidanud Paavo Nael Kääriku kogemust eeskujuks tuues otstarbekaks. „Kokkuleppeid oli Käärikul väga raske saavutada,” ütles ta. Mõedaku spordibaasi terviklikku haldamist ühtse kompleksina pooldasid ka maaomanikud ja Vinni vallavanem.

Olukorrale lahenduse leidmiseks otsustati, et Vinni vald ja MTÜ Mõedaka Tervise ja Puhkekeskuse Arendamise Ühing teevad ettepaneku Rägavere ja Sõmeru volikogule peatada nende otsus müüa spordibaas ja asuvad läbirääkimistesse.

Lõpetuseks lubas Peep Vassiljev, et suusatamisvõimalust pakub Mõedaku spordibaas sellelgi talvel.

 Hilje Pakkanen,
projektijuht, 32 58 007, 53 499 629

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Rahva Raamat

Autor Avo | Avaldatud: 28. okt. 2004

Eesti Ekspressi kirjastus ostab Rahva Raamatu
Reimo Sildvee, 28.10.2004

Ruut Eesmärgiks on saavutada raamatute jaemüügiturul 50%-line turuosa.

Uudise pilt
Rahva Raamatu juhataja Sirje-Mai Pihlak (esiplaanil) soovib, et peagi 92-aastaseks saav raamatupood jääks tulevikus alles.
Foto: Rauno Volmar

Eesti Ekspressi Kirjastus AS on otsustanud ära osta Rahva Raamatu aktsiaseltsi, millele kuulub Tallinnas kaks raamatukauplust, Pärnu maanteel Draamateatri vastas asuv ajalooline Rahva Raamat ja käesoleva aasta veebruaris Väike-Karja 5 avatud Väike Rahva Raamat.

“See on Ekspress Grupile väga hea võimalus areneda ärisse, mida toetavad juba täna grupi poolt tehtavad tegevused nagu kirjastamine, turustamine ja väljaannete levi. Näeme selles selget sünergiat,” ütles Ekspress Grupi juhatuse esimees Viktor Mahhov. Rahva Raamatu ostuhinda Mahhov ei öelnud. Ka Ekspressi kirjastuse edasistest plaanidest selles vallas ei soostunud Mahhov veel rääkima, pidades seda liiga ennatlikuks. Kuid ta kinnitas, et eesmärgiks on haarata lähitulevikus raamatute jaemüügiturust ligikaudu 50%. “Pingutame, et jõuludeks ree peale saada,” ütles Mahhov.

Täna on üks suuremaid raamatukauplusi Tallinnas soomlaste kontrolli all olev Apollo Raamatumaja.

<SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl11&m=2″> </SCRIPT>

<SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl12&m=2″> </SCRIPT>

<SCRIPT language=VBScript>
on error resume next
If MSDetect = “true” Then
If Not(IsObject(CreateObject(“ShockwaveFlash.ShockwaveFlash”))) Then
flashinstalled = 1
Else
flashinstalled = 2
End If
End If
</SCRIPT>

Otsivad partnereid

“Me ei eita, et otsime endale juba ligi aasta partnereid, soomlased tulevad peale ning kui tahta Eesti kapitalil edasi põhineda, oleks kasulik edasi koostööd teha,” rääkis Rahva Raamatu üks omanikke Hillar Soosalu, kes eile ei soostunud võimalikke partnereid nimetama. Ka ei soovinud ta kommenteerida võimalikku koostööd Ekspress Grupiga ning soovi luua uus korralik raamatukauplus, kuni ükski lepe pole allkirjastatud. “Nende nagu teistegi raamatumüüjatega teeme juba aastaid koostööd,” märkis ta napilt.

Teadaolevalt kaalus Rahva Raamat ühe võimaliku variandina kevadel ka ühinemist Raamatuvaramuga. Peetud liitumisläbirääkimiste eesmärgiks oli mööduda senisest turuliidrist, AS-ist Apollo Raamatud.

Rahva Raamatu ostutehingut ei soovinud kommenteerida ka kaupluse juhataja Sirje-Mai Pihlak, kelle sõnul on juba nädala või paari pärast oodata konkreetsemaid uudiseid. “Samas sooviks, et säiliks ikka ka Pärnu maantee 10 asuv pood, kus järgmisel kuul täitub 92 aastat raamatupoe avamisest,” rääkis Pihlak.

Koguti allkirju

Ajalooline raamatupood sattus üldsuse tähelepanu alla, kui Hugo Boss soovis saada endale Rahva Raamatu ruume. Selle peale algatasid loomeinimesed poe säilimiseks allkirjade kogumise ja toimus ka vastav pikett. Kompromiss saavutati ning Rahva Raamat pidi läbi ajama väiksemates ruumides. 2003. aasta novembris sõlmiti uus rendileping, mille alusel jäi raamatukauplusele alles vaid pool endisest rendipinnast, teisel poolel avas oma kaupluse Hugo Bossi esindus.

Enne kaupluseruumide poolitamist oli raamatute ja kantselei- ning koolitarvete müügiks 360 ruutmeetrit, nüüd on müügipinda koos keldrikorrusega 288 ruutmeetrit. Juhataja Sirje-Mai Pihlaku sõnul on poolitatud poes vähe ruumi.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud