on Virumaa virulaste hoida

Elo söödab ühele neljast põngerjast suppi sisse. Sassi (kellel on veel valed prillid) ees laual on pudel 30 ravimtaimest koosneva palsamiga.

Tahtsime teada, miks inimesed Vigala Sassi austavad, kuid samas kardavad. Aga juba algusest jälitasid meid märgid, et üritus on hukule määratud.

Tühjade kätega külla ei minda. (Ilmselt on see ainuke viisakusžest, millest Sass kiivalt kinni peab.) Hommikul kell kümme soetame bensiinijaamast kommid (Sassi ja tema elukaaslase Elo neljale lapsele), viinaga on raskem lugu. Pärast dokumendi näitamist saame ikka pudeli kätte.

Helistan ette, et oleme praamil, nagu kokku lepitud. Telefoni võtab Sass: “Elo telefon!” Selgitan, kes me oleme. Mees poriseb: “Oota, see on Elo telefon! Ma annan Elole. Elo! Mingid inimesed Päevalehest…” Näib, nagu Sass ei teaks meie peatsest saabumisest midagi. Elo rahulik hääl teavitab, et oleme tunni aja pärast nende juures.

Vahepeal viin fotograafi kurssi eelnevalt hangitud informatsiooniga Sassi käitumisreeglite kohta.
a) Ole valmis selleks, et esimese lausena võib ta meile ütelda “Minge p…!”
b) Auto tuleb jätta kaugele aia taha, hoovi sõitmine ei tõota head.
c) Igaks juhuks ära ühtegi puud katsu, sest on olemas osa puid, mida katsuda ei või.
d) Sassi ei tohi teietada. Siis ta vaatab üle õla ega tee kuulmagi.
e) Ta ei salli humanitaarharidusega inimesi. Parem on mitte mainida, mida me õppinud oleme.
Kitsepealuud aiateivaste otsas, puuslikud kahel pool teerada, ülirõõmus ja -aktiivne koer Tondu (1,5-aastane), kes end külaliste najale kahele jalale püsti ajab. Lapsed, tükki mitu, kes padavai toa poole võõraid nähes põrutavad. Läheme järele.

“Tere-tere! Istuge sinna laua taha! Sass tuleb ka kohe. Ma lähen lastega õue, siis saate omaette juttu ajada,” ütleb Elo (31) ühel lapsel saapapaelu kinni sidudes.

Lauaplaadilt kõrguvad kaks toigast. Nende küljes lendlevad paberlinnukesed. Kõigepealt ilmub kass. Ja seejärel kohe Sass.

“Tere, Päevalehest oleme.”
“Paras teile! Istuge kuskile. Aga mitte liiga lähedale, muidu ma ei näe.”
Istun vastu. Laua ja toigaste taha. Õunavisside ja Sassi palsami ette, kuskilt tuleb küüslaugu hõngu. Sassi (61) selja taga ripuvad tulekustuti ja tulekustutustekk.

Esimesele kahele küsimusele vastab Sass kolmveerand tundi. Räägib rohkem legendidest ja eepostest, vähem endast. Loomulikult unustan vahepeal ära, et Sassi tuleb “sinatada” ja küsin “kuidas teie”, “miks teie” jne. Üllatuseks ei järgnegi sellele midagi. Sass räägib rahulikult, kuidas ta juba viieselt lastekodust metsa putku pani. Seal ta siis taimedega tutvust tegigi. Ikka rohkem ja rohkem.

Kuni astus Räpina Aiandustehnikumi aedniku erialale. “Meie punt mind omaks ei võtnudki. Eks nad vaatasid, et ma vähe imelik olen,” ütleb Sass. Jutud Sassi imelikkusest jõudsid sensitiivide kõrvu. Sass kutsuti oma kampa. Taimedest ja nende mõjust rääkima.

(Fotograaf Priit üritab Sassi pildile püüda. Pimedas toas on “välk” kohustuslik. Pärast sähvatust sajatab Sass: “Ära tee! Mul nii paksud prillid! Sa mõtled ka… Pimestad ära mu!” Priit tõmbub tagasi lastetoolile ja plõksutab Sassi profiilis. Too jätkab.)

Sass arvab, et ta poleks nii palju taimi uurinudki, kui omal poleks viga küljes olnud. “Tegin siis (40 aastat tagasi – toim) joogaharjutusi valesti ja rikkusin oma närvisüsteemi täielikult ära.”

Sensitiivide pundiga tehti kõiksugu laagreid. Seal käisid päris arstidki kohal. Nemad Sassile ütlesidki, et kui sa juba nii palju tead, miks sa siis ise ei ravi. Ja saatsid oma patsiendid hoopis tema juurde.

Neid muudkui tuli ja tuli. 1972. aastal oli Sassi hoovil hullem olukord kui filmis “Keskea rõõmud”, kus kõik Niguli juurde põrutasid. Tavaline nähtus oli 90 inimest päevas. “Sain viis minutit peale vaadata, ütlesin, sina võta seda, sina toda.”

Raha Sass ei võtnud. Ja ei võta siiani. Lasi inimestel natuke tööd teha ja süüa tuua. Sellega elas ära. “Need majad, mis mul siin on, need on kõik tuttavate aidatud. Küll oli üks kolhoosiesimees haige, siis teine.” Saaremaa põhjaservas Triigi sadama lähedal on Sassil kolm-neli puidust majakest.

Kui patsiente vähemaks hakkas jääma, teadis Sass sööki ette varuda. Tegi siis kogutud odrast karaskit näiteks. Nüüd, mil Elo tema juures elab, mehel rahamuret pole. Raha toob majja Elo.

Naine tulebki tuppa, laps käe otsas. Esmalt pragab Sassi, et too endale valed prillid on ette pannud. “Säh, võta need!” pakub Elo.

“Neil kukuvad klaasid eest ära!”
“Mismoodi see võimalik on?”
“No kuidas ta ei ole siis, kui sa oma kerega neil peal oled olnud.”
“Mina?”
“No, ma leidsin need sinu voodi äärelt.”
“Mis sa jätad siis oma prille võõrasse voodisse!”
Elo, ühes käes prillid, teises kauss, tõstab potist midagi, lükkab kausi mikrolaineahju. Söök soe, võtab Elo kausikese halli supiga välja. Lõhn viitab sellele, et mõnda aega on supp juba seisnud. Elo pigistab ohtralt hapukoort sisse. Fotograaf Priit ütleb hiljem, et ta hirmsasti üritas, aga ei saanud aru, kas tegemist on kapsa- või nuudlisupiga. Midagi igal juhul lusika otsas tilpnes.

Üks periood, enne Elot veel, käis Sassi juures hirmus palju inimesi, kes omaste sõnul olid pärast sensitiivi juures käimist ära pööranud. “Busside kaupa tulid. Ma ütlesin, et jätke ööseks siia, hommikul saate oma normaalse inimese tagasi.” Sass on veendunud, et toonased patsiendid olid kõik oma mõju alla jäänud – elasid omas maailmas ja tegelesid “millegi kõrgemaga”.
“Mis sa tegid nendega siis?” pärib suppi lürpiv Elo.
“Mis ma tegin, mis ma tegin… pidu tegin. Hommikul tulid omaksed pohmas, mõnel juhul ka üsna purjus perekonnaliikmele järele. Ja kõik olid rahul.”

Praegu, talvel käib Sassi juurde umbes 10 inimest kuus. Põhiliselt surijad, nagu Sass ütleb. Ehk vähi- ja aidsihaiged. Sass aitab neil mõne aasta kauem elada, kui muidu ennustatud on.

Suvel käib inimesi rohkem. Ekskursandid koolidest tulevad Sassi istutatud 300 okaspuud ja 500 lehtpõõsast vaatama. “Siis vahivad mind ka,” ütleb mees. Ja osa inimesi käib koolitusel. Maksavad 1000 krooni ja saavad Sassilt kaks korda kahe tunni jooksul küsida, mis neid huvitab. “Ega ma muidu räägi. Vastan küsimustele. Vahest istume pool tundi niisama, ühtegi küsimust ei tule. Siis ütlen, et hüva, homme samal ajal jälle.”

Elo asendab supilusika näpitsatega ja hakkab nendega prille õigeks väänama. Saab enam-vähem sirgeks. Sass paneb ette. Tema prilliklaasid on miinus kuus. Lugemise pärast, arvab ta. Ütleb, et loeb kahe päevaga 1000 lehekülge läbi
. Aga mitte ilukirjandust. (“Sellest ma ei tea midagi.”) Ikka teadust ja eeposeid.

Viimati sai nende põhjal Sassil oma eepos “Kuldmamma” valmis. See on praegu Ain ja Õie Sarve käe all toimetamisel. “Ega mulle kõik meeldi, mis seal tehakse, aga ma müüsin 49 sendiga käsikirja Elole maha, ega mul pole enam sõna-õigust.”

Elo vaidleb vastu. “See raamat tehakse täpselt nii, nagu sina tahad. Ei ole mõtet siin midagi halvasti ütelda.”
Lisaks teaduslikule tööle on Sassil iga päev kitsed sööta-joota-lüpsta. Suvel sai ikka nende karjatamise kõrval kahte lehte ringi vaadatud, et ravimtaimi korjata. “Aga sel suvel sai vähe korjatud. Mis korjajat must enam on?! Ei näe ju. Lapsed aitavad vahel.” Neid on Elol ja Sassil neli: Kõue (5), Uku-Aija (4), Essu (2) ja Õnne (pole veel aastanegi).

Vargsi hakkab tunduma, et Sass ei olegi nii kuri, kui räägitakse. Tänan intervjuu eest. Ja siis tuleb valang paise tagant: “Meie majas ei tänata! See on nagu kinnimaksmine.” Järgneb kerge kohmetus ja siis kohe Sassi küsimus fotograaf Priidule: “Ja mis sa nii kõhna oled? Sellepärast, et suitsetad või sellepärast, et klõpsutad kogu aeg?”

“Ei suitseta.”
Järsku on jälle kõik segi. Mina vabandan oma tänamise pärast, pakin asju kokku, Priit ka. Elo hakkab rääkima sellest, et ajakirjanikud on pealiskaudsed, Sass ütleb kõlava ja selge häälega, et kõik humanitaarharidusega inimesed on lollid. Ja ütleb seda igaks juhuks kolm korda. Topime saapad jalga. Sass soovib “Päikest!” (olgem ausad, see ei kõla eriti siiralt), Elo juhib meid riituseplatside manu. Tee peal ei unusta ta rõhutamast, et agronoomina küsiks ma hoopis teisi küsimusi. Nagu, kust Sass ikka selle või teise taime sai. Mina aga küsin, millal taimede juurde sildid pandud on. “Mullu suvel. Sass ei tahtnud noortele taimedele panna, sest fanatid kippusid neid ära varastama. Nii suurt taime ei saa aga enam ümber istutada.” Ah-ah, selge. Nägemist.

9 seika Vigala Sassist

• Vigala Sassi kodanikunimi on Aleksander Heintalu.
• Samas ei ole Sass terve elu Heintalu olnud. Põllumajandusülikooli kaugõppesse agronoomiat õppima asudes oli tal üks nimi, siis Sass abiellus, võttis naise nime Heintalu. Selle nimega lõpetas ka 1980. aastal kooli. Abielust on Sassil ka 28-aastane poeg.
• 1992. aastal sai Sassist põllumajandusdoktor.
• On välja töötanud üle 2000 retsepti erinevatest taimedest.
• Muu hulgas ka potentsiravimi.
• Lisaks taimedega ravimisest ja sellega seotud legendidest on avaldanud kirjutisi kuldlõikest, haljastusest, dieetidest, vampirismist.
“Minu raviraamat 2: Dieet” kirjutab Sass: “Alates 1973. aastast olen teinud süstemaatiliselt näljakuure. Esialgu, 1973–1975, nälgisin 3-5 päeva järjest ja hiljem, 1976 tegin sada päeva ainult punapeedikuuri, 1979 – niisama kaua ainult aprikoosimahlakuuri, muidugi ka 10–15 päeva täielikku nälgimist igas kvartalis. 1982–1988 nälgisin igal aastal 80 päeva. 1984 olin aasta jooksul 261 päeva söömata, aga praktiliselt alla ei võtnud, sest organism oli treeninguaastate jooksul läinud üle maksimaalsele kokkuhoiurežiimile.”
• Sassi okaspuude ja lehtpõõsaste kogum ehk arboretum märgiti ära vabariigi valitsuse 1998. aasta korraldusega kui teadusliku väärtusega istandus.
• Annab tervisenõuandeid portaalis Kliinik.ee. Näiteks üks kirjavahetus hädalise ja Sassi vahel: “Olen 32-aastane naine. Neli aastat tagasi tuvastati mul kilpnäärme alatalitlus. Hetkel on mu vererõhk 110/90. On see normaalne? Kui ei, siis mida ette võtta? Enesetunne on (eriti pilves ilmaga) loid ja apaatne, õhtuks olen rampväsinud.” Vigala Sass: “Konjak ja roheline tee igal hommikul. Ja töö ajal kohv+konjak. Teised ei sobi! Vererõhu tõstjad on mürgised. Juurde on vaja aktiivset liigutamist. Iga tund 10 minutit. Kas või kohapeal kõndi.”

Kuidas Sass ravib?

Sass võtab vastu ainult neid patsiente, kellel kaasas arsti diagnoos ja kõik varem tehtud uuringud. Vaatab siis need üle ja otsustab nähtu põhjal, millist ravimtaime ja missuguse intervalliga inimene tarvitama peab.

Ravimtaimi Sass kaasa ei anna (muidu ei jõuaks neid ära korjata, ütleb ta), need tuleb patsiendil endal leida. Sass kirjutab retsepti välja, et osta seda ja seda.

Skisofreenikutele annab Sass kaasa veel ka hunniku harjutusi, mida nood tegema peaksid.
Vahel ütleb aga lihtsalt: “Pead minema oma arsti juurde tagasi ja laskma end mujale suunata.” Seda teeb ta näiteks kilpnäärmehaiguste puhul. Neid pole mõtet ravimtaimedega ravida.

*Vigala Sass ei ütle kunagi “Tere!” ega “Head aega!”, vaid soovib selle asemel “Päikest!”