|
 |
|
| Elo söödab ühele neljast põngerjast suppi sisse. Sassi (kellel on veel valed prillid) ees laual on pudel 30 ravimtaimest koosneva palsamiga. |
|
Tahtsime teada, miks inimesed Vigala Sassi austavad, kuid samas kardavad. Aga juba algusest jälitasid meid märgid, et üritus on hukule määratud.
Tühjade kätega külla ei minda. (Ilmselt on see ainuke viisakusžest, millest Sass kiivalt kinni peab.) Hommikul kell kümme soetame bensiinijaamast kommid (Sassi ja tema elukaaslase Elo neljale lapsele), viinaga on raskem lugu. Pärast dokumendi näitamist saame ikka pudeli kätte.
Helistan ette, et oleme praamil, nagu kokku lepitud. Telefoni võtab Sass: “Elo telefon!” Selgitan, kes me oleme. Mees poriseb: “Oota, see on Elo telefon! Ma annan Elole. Elo! Mingid inimesed Päevalehest…” Näib, nagu Sass ei teaks meie peatsest saabumisest midagi. Elo rahulik hääl teavitab, et oleme tunni aja pärast nende juures.
Vahepeal viin fotograafi kurssi eelnevalt hangitud informatsiooniga Sassi käitumisreeglite kohta.
a) Ole valmis selleks, et esimese lausena võib ta meile ütelda “Minge p…!”
b) Auto tuleb jätta kaugele aia taha, hoovi sõitmine ei tõota head.
c) Igaks juhuks ära ühtegi puud katsu, sest on olemas osa puid, mida katsuda ei või.
d) Sassi ei tohi teietada. Siis ta vaatab üle õla ega tee kuulmagi.
e) Ta ei salli humanitaarharidusega inimesi. Parem on mitte mainida, mida me õppinud oleme.
Kitsepealuud aiateivaste otsas, puuslikud kahel pool teerada, ülirõõmus ja -aktiivne koer Tondu (1,5-aastane), kes end külaliste najale kahele jalale püsti ajab. Lapsed, tükki mitu, kes padavai toa poole võõraid nähes põrutavad. Läheme järele.
“Tere-tere! Istuge sinna laua taha! Sass tuleb ka kohe. Ma lähen lastega õue, siis saate omaette juttu ajada,” ütleb Elo (31) ühel lapsel saapapaelu kinni sidudes.
Lauaplaadilt kõrguvad kaks toigast. Nende küljes lendlevad paberlinnukesed. Kõigepealt ilmub kass. Ja seejärel kohe Sass.
“Tere, Päevalehest oleme.”
“Paras teile! Istuge kuskile. Aga mitte liiga lähedale, muidu ma ei näe.”
Istun vastu. Laua ja toigaste taha. Õunavisside ja Sassi palsami ette, kuskilt tuleb küüslaugu hõngu. Sassi (61) selja taga ripuvad tulekustuti ja tulekustutustekk.
Esimesele kahele küsimusele vastab Sass kolmveerand tundi. Räägib rohkem legendidest ja eepostest, vähem endast. Loomulikult unustan vahepeal ära, et Sassi tuleb “sinatada” ja küsin “kuidas teie”, “miks teie” jne. Üllatuseks ei järgnegi sellele midagi. Sass räägib rahulikult, kuidas ta juba viieselt lastekodust metsa putku pani. Seal ta siis taimedega tutvust tegigi. Ikka rohkem ja rohkem.
Kuni astus Räpina Aiandustehnikumi aedniku erialale. “Meie punt mind omaks ei võtnudki. Eks nad vaatasid, et ma vähe imelik olen,” ütleb Sass. Jutud Sassi imelikkusest jõudsid sensitiivide kõrvu. Sass kutsuti oma kampa. Taimedest ja nende mõjust rääkima.
(Fotograaf Priit üritab Sassi pildile püüda. Pimedas toas on “välk” kohustuslik. Pärast sähvatust sajatab Sass: “Ära tee! Mul nii paksud prillid! Sa mõtled ka… Pimestad ära mu!” Priit tõmbub tagasi lastetoolile ja plõksutab Sassi profiilis. Too jätkab.)
Sass arvab, et ta poleks nii palju taimi uurinudki, kui omal poleks viga küljes olnud. “Tegin siis (40 aastat tagasi – toim) joogaharjutusi valesti ja rikkusin oma närvisüsteemi täielikult ära.”
Sensitiivide pundiga tehti kõiksugu laagreid. Seal käisid päris arstidki kohal. Nemad Sassile ütlesidki, et kui sa juba nii palju tead, miks sa siis ise ei ravi. Ja saatsid oma patsiendid hoopis tema juurde.
Neid muudkui tuli ja tuli. 1972. aastal oli Sassi hoovil hullem olukord kui filmis “Keskea rõõmud”, kus kõik Niguli juurde põrutasid. Tavaline nähtus oli 90 inimest päevas. “Sain viis minutit peale vaadata, ütlesin, sina võta seda, sina toda.”
Raha Sass ei võtnud. Ja ei võta siiani. Lasi inimestel natuke tööd teha ja süüa tuua. Sellega elas ära. “Need majad, mis mul siin on, need on kõik tuttavate aidatud. Küll oli üks kolhoosiesimees haige, siis teine.” Saaremaa põhjaservas Triigi sadama lähedal on Sassil kolm-neli puidust majakest.
Kui patsiente vähemaks hakkas jääma, teadis Sass sööki ette varuda. Tegi siis kogutud odrast karaskit näiteks. Nüüd, mil Elo tema juures elab, mehel rahamuret pole. Raha toob majja Elo.
Naine tulebki tuppa, laps käe otsas. Esmalt pragab Sassi, et too endale valed prillid on ette pannud. “Säh, võta need!” pakub Elo.
“Neil kukuvad klaasid eest ära!”
“Mismoodi see võimalik on?”
“No kuidas ta ei ole siis, kui sa oma kerega neil peal oled olnud.”
“Mina?”
“No, ma leidsin need sinu voodi äärelt.”
“Mis sa jätad siis oma prille võõrasse voodisse!”
Elo, ühes käes prillid, teises kauss, tõstab potist midagi, lükkab kausi mikrolaineahju. Söök soe, võtab Elo kausikese halli supiga välja. Lõhn viitab sellele, et mõnda aega on supp juba seisnud. Elo pigistab ohtralt hapukoort sisse. Fotograaf Priit ütleb hiljem, et ta hirmsasti üritas, aga ei saanud aru, kas tegemist on kapsa- või nuudlisupiga. Midagi igal juhul lusika otsas tilpnes.
Üks periood, enne Elot veel, käis Sassi juures hirmus palju inimesi, kes omaste sõnul olid pärast sensitiivi juures käimist ära pööranud. “Busside kaupa tulid. Ma ütlesin, et jätke ööseks siia, hommikul saate oma normaalse inimese tagasi.” Sass on veendunud, et toonased patsiendid olid kõik oma mõju alla jäänud – elasid omas maailmas ja tegelesid “millegi kõrgemaga”.
“Mis sa tegid nendega siis?” pärib suppi lürpiv Elo.
“Mis ma tegin, mis ma tegin… pidu tegin. Hommikul tulid omaksed pohmas, mõnel juhul ka üsna purjus perekonnaliikmele järele. Ja kõik olid rahul.”
Praegu, talvel käib Sassi juurde umbes 10 inimest kuus. Põhiliselt surijad, nagu Sass ütleb. Ehk vähi- ja aidsihaiged. Sass aitab neil mõne aasta kauem elada, kui muidu ennustatud on.
Suvel käib inimesi rohkem. Ekskursandid koolidest tulevad Sassi istutatud 300 okaspuud ja 500 lehtpõõsast vaatama. “Siis vahivad mind ka,” ütleb mees. Ja osa inimesi käib koolitusel. Maksavad 1000 krooni ja saavad Sassilt kaks korda kahe tunni jooksul küsida, mis neid huvitab. “Ega ma muidu räägi. Vastan küsimustele. Vahest istume pool tundi niisama, ühtegi küsimust ei tule. Siis ütlen, et hüva, homme samal ajal jälle.”
Elo asendab supilusika näpitsatega ja hakkab nendega prille õigeks väänama. Saab enam-vähem sirgeks. Sass paneb ette. Tema prilliklaasid on miinus kuus. Lugemise pärast, arvab ta. Ütleb, et loeb kahe päevaga 1000 lehekülge läbi
. Aga mitte ilukirjandust. (“Sellest ma ei tea midagi.”) Ikka teadust ja eeposeid.
Viimati sai nende põhjal Sassil oma eepos “Kuldmamma” valmis. See on praegu Ain ja Õie Sarve käe all toimetamisel. “Ega mulle kõik meeldi, mis seal tehakse, aga ma müüsin 49 sendiga käsikirja Elole maha, ega mul pole enam sõna-õigust.”
Elo vaidleb vastu. “See raamat tehakse täpselt nii, nagu sina tahad. Ei ole mõtet siin midagi halvasti ütelda.”
Lisaks teaduslikule tööle on Sassil iga päev kitsed sööta-joota-lüpsta. Suvel sai ikka nende karjatamise kõrval kahte lehte ringi vaadatud, et ravimtaimi korjata. “Aga sel suvel sai vähe korjatud. Mis korjajat must enam on?! Ei näe ju. Lapsed aitavad vahel.” Neid on Elol ja Sassil neli: Kõue (5), Uku-Aija (4), Essu (2) ja Õnne (pole veel aastanegi).
Vargsi hakkab tunduma, et Sass ei olegi nii kuri, kui räägitakse. Tänan intervjuu eest. Ja siis tuleb valang paise tagant: “Meie majas ei tänata! See on nagu kinnimaksmine.” Järgneb kerge kohmetus ja siis kohe Sassi küsimus fotograaf Priidule: “Ja mis sa nii kõhna oled? Sellepärast, et suitsetad või sellepärast, et klõpsutad kogu aeg?”
“Ei suitseta.”
Järsku on jälle kõik segi. Mina vabandan oma tänamise pärast, pakin asju kokku, Priit ka. Elo hakkab rääkima sellest, et ajakirjanikud on pealiskaudsed, Sass ütleb kõlava ja selge häälega, et kõik humanitaarharidusega inimesed on lollid. Ja ütleb seda igaks juhuks kolm korda. Topime saapad jalga. Sass soovib “Päikest!” (olgem ausad, see ei kõla eriti siiralt), Elo juhib meid riituseplatside manu. Tee peal ei unusta ta rõhutamast, et agronoomina küsiks ma hoopis teisi küsimusi. Nagu, kust Sass ikka selle või teise taime sai. Mina aga küsin, millal taimede juurde sildid pandud on. “Mullu suvel. Sass ei tahtnud noortele taimedele panna, sest fanatid kippusid neid ära varastama. Nii suurt taime ei saa aga enam ümber istutada.” Ah-ah, selge. Nägemist.
9 seika Vigala Sassist
• Vigala Sassi kodanikunimi on Aleksander Heintalu.
• Samas ei ole Sass terve elu Heintalu olnud. Põllumajandusülikooli kaugõppesse agronoomiat õppima asudes oli tal üks nimi, siis Sass abiellus, võttis naise nime Heintalu. Selle nimega lõpetas ka 1980. aastal kooli. Abielust on Sassil ka 28-aastane poeg.
• 1992. aastal sai Sassist põllumajandusdoktor.
• On välja töötanud üle 2000 retsepti erinevatest taimedest.
• Muu hulgas ka potentsiravimi.
• Lisaks taimedega ravimisest ja sellega seotud legendidest on avaldanud kirjutisi kuldlõikest, haljastusest, dieetidest, vampirismist.
“Minu raviraamat 2: Dieet” kirjutab Sass: “Alates 1973. aastast olen teinud süstemaatiliselt näljakuure. Esialgu, 1973–1975, nälgisin 3-5 päeva järjest ja hiljem, 1976 tegin sada päeva ainult punapeedikuuri, 1979 – niisama kaua ainult aprikoosimahlakuuri, muidugi ka 10–15 päeva täielikku nälgimist igas kvartalis. 1982–1988 nälgisin igal aastal 80 päeva. 1984 olin aasta jooksul 261 päeva söömata, aga praktiliselt alla ei võtnud, sest organism oli treeninguaastate jooksul läinud üle maksimaalsele kokkuhoiurežiimile.”
• Sassi okaspuude ja lehtpõõsaste kogum ehk arboretum märgiti ära vabariigi valitsuse 1998. aasta korraldusega kui teadusliku väärtusega istandus.
• Annab tervisenõuandeid portaalis Kliinik.ee. Näiteks üks kirjavahetus hädalise ja Sassi vahel: “Olen 32-aastane naine. Neli aastat tagasi tuvastati mul kilpnäärme alatalitlus. Hetkel on mu vererõhk 110/90. On see normaalne? Kui ei, siis mida ette võtta? Enesetunne on (eriti pilves ilmaga) loid ja apaatne, õhtuks olen rampväsinud.” Vigala Sass: “Konjak ja roheline tee igal hommikul. Ja töö ajal kohv+konjak. Teised ei sobi! Vererõhu tõstjad on mürgised. Juurde on vaja aktiivset liigutamist. Iga tund 10 minutit. Kas või kohapeal kõndi.”
Kuidas Sass ravib?
Sass võtab vastu ainult neid patsiente, kellel kaasas arsti diagnoos ja kõik varem tehtud uuringud. Vaatab siis need üle ja otsustab nähtu põhjal, millist ravimtaime ja missuguse intervalliga inimene tarvitama peab.
Ravimtaimi Sass kaasa ei anna (muidu ei jõuaks neid ära korjata, ütleb ta), need tuleb patsiendil endal leida. Sass kirjutab retsepti välja, et osta seda ja seda.
Skisofreenikutele annab Sass kaasa veel ka hunniku harjutusi, mida nood tegema peaksid.
Vahel ütleb aga lihtsalt: “Pead minema oma arsti juurde tagasi ja laskma end mujale suunata.” Seda teeb ta näiteks kilpnäärmehaiguste puhul. Neid pole mõtet ravimtaimedega ravida.
*Vigala Sass ei ütle kunagi “Tere!” ega “Head aega!”, vaid soovib selle asemel “Päikest!”
|
Madeleine K. Albright esitleb Riias oma raamatut
Ühendriikide endine välisminister Madeleine Albright esitleb esmaspäeval Riias oma raamatut Madam Secretary (Proua minister).
VE: Ani, Maret – tennisist
(12:21 27.01.2004)
CANBERRA, 27. jaanuar (EPLO) – Maret Ani jõudis Austraalia Grand Slami turniiril poolfinaali koos tðehhitari Libuðe Pruðovaga, kui nad võitsid Venezuela-Indoneesia duo.
Kuuenda asetusega Venezuela – Indoneesia duo Maria Vento-Kabchi ja Angelique Widjaja jäid veerandinaalis Eesti – Tðehhi paarile alla 6:2, 4:6, 6:7 (2:7).
“Viimased kaks mängu on mõlemad väga rasked olnud,” ütles Ani sportnet.ee-le. “Tänase mängu muutis aga eriti keeruliseks see, et me ise ei mänginud just oma parimat mängu. Vastased ei andnud kordagi kusagil järele.”
Tund ja 59 minutit kestnud kohtumises oli vastastel kolmandas setis seisul 6:5 kasutada kaks matðpalli, mida aga ei realiseeritud. Enne seda loovutasid Ani ja Pruðova seisul 3:3 ja 5:5 oma pallingugeimi, kuid suutsid raskest olukorrast väljuda. “Närvilised hetked olid ja kuna oma palling oli lihtsalt kehvem, läks olukord raskeks. Aga suutsime siiski oma tahtmise peale suruda,” rääkis Ani.
Ani ja Pruðova kohtuvad poolfinaalis neljanda asetusega venelannade Svetlana Kuznetsova ja Jelena Lihhovtsevaga, kes võitsid veerandfinaalis Hiina paari Zi Yan – Jie Zheng 6:4, 6:4. “Tuleb taas väga raske mäng. Aga miski pole võimatu,” meenutas Ani eelmisi kohtumisi, kus teiste seas tuli mängida ka endise üksikmängu esireketi Lindsay Davenportiga.
Oma partnerit Libuðe Pruðovat iseloomustades ütles Ani, et klapp tðehhitariga on väga hea. “Mängime vist neljandat turniiri koos. Korra oleme võitnud ja ülejäänud kordadel finaali jõudnud. Seega on keskmine tulemus väga hea. Ja lisades veel Austraalia lahtiste poolfinaalkoha…” jättis Ani lause lõpetamata.
Teise poolfinaali jõudsid kõrgeima paigutusega Virginia Ruano Pascual (Hispaania) ja Paola Suarez (Argentina) ning nr. 3 Liezel Huber (LAV) ja Ai Sugiyama (Jaapan).
Pääsuga poolfinaali on Ani ja Pruðova kindlustanud endale kahe peale auhinnatðeki 108 610 Austraalia dollari väärtuses, mis eesti kroonides teeb võrdse jaotuse korral mõlema tennisepiiga saagiks ligi 523 tuhat krooni.
xxx
Reportaaž: Maret Ani vanemad poolfinaalis
Öö Virumaa Teataja toimetuses: Maret Ani isa Andres ja ema Mari jälgivad internetist, kuidas tütar kaugel Austraalias ennast ületab ja Eestile kuulsust korjab. Finaaliuks jäi seekord siiski avamata. Foto: Tairo Lutter
Üleeile lõunal hüppas näitleja Toomas Suuman Rakvere Teatri kirjandustuppa ja hüüdis: Velvo Väli ütles, et Maret Ani jõudis poolfinaali, kujutate ette, see pole mingi tavaline turniir, see on Suur Slämm!
Järgmise päeva ajalehed kirjutavad, et üllatajast eestlanna teeb ajalugu ja et läheb mängima miljonile kroonile. Ja virulased tunnevad uhkust – juhtumisi on Maret sisse kirjutatud Rakverre.
“No kuus-viis õigele poole,” hüüab Mareti ema Mari Virumaa Teataja toimetuses arvuti tagant otseülekandena Australian Openi teist poolfinaali jälgides.
Tennisiste pole kuvarilt küll näha, ent numbrid vahetuvad tablool reaalajas. Kell on 4:49 ja ema on selle poolt, et see mäng rutem ära lõpeks, saaks juba tütrele kaasa elada. Tütar valmistub koos tšehhitar Libuše Prušovaga minema vastu venelannadele Svetlana Kuznetsovale-Jelena Lihhovtsevale.
Mareti isa Andres kisub teises toas suitsu ja arutleb selle üle, kas ja kes Eesti naistest tennises nii kaugele on jõudnud nagu tema tütar. Ega ei olegi keegi.
“7:5 võitsid,” tähendab Mari ja paneb prillid ninale, et Soomes viibivat vanemat tütart Pillet üles ajada – kohe läheb Maret võistlustulle. Kell on 5:01. Kaugel Melbourne`is on aeg üheksa tundi ees.
Isa-ema on selle turniiri ajal olnud üleval viis ööd – just niipalju mänge on Maret koos üksikmänguga teinud. “Alguses oli ikka varem,” ütleb isa Andres. Nüüd venis mängu algus päris varasele hommikutunnile.
Maret Ani oli 17 aastat vana, kui Itaaliasse läks, sellest ajast saadik on ta rohkem võõrsil kui kodus. Ema sõnul jõuab ta koju aastas paar-kolm korda ja siis ka ainult umbes nädalaks ajaks.
“Näe, tuli! Mäng algas,” hüüatab ema, silmad arvutiekraani puurimas, isa istub tema kõrvale. Kell on 5:19. Esimesed punktid on visad tulema. Isa: “Eks see kohanemise värk. Pole enne nii kõrgel tasemel mänginud, tuleb harjuda vastaste stiiliga, leida vastumürk.”
Ema usub, et Mareti eemalolek hoiab teda Eestis taga ajavate ajakirjanike ja fännide eest. Kuidas kuulsusekoorem Maretile mõjub? “Ega ole ju veel seda tunda saanud,” vastab ema.
Seda mainib ta küll, et vastandamine teise Eesti lootusega ja omal moel rivaali Kaia Kanepiga ajab teda närvi: “No paneme kokku mängima, mida see üks mäng näitab…”
“Said geimi kätte! 1:3 Maret servis!” Kell on 5:28. “Esimene serv ei pea, vaesekestel, aga neil on kiirem,” vaatab isa statistikat.
Maret Ani on koos Libushe Prushovaga mänginud paaris eelmisest aastast alates, kokku viis turniiri. Paarilise leidmine käib näiliselt lihtsalt – riputatakse mõnel turniiril kuulutus üles ja kõik.
Esimene sett läbi – 2:6. Kell on 5:49. “Kui eelmist mängu vaadata, siis läheb samamoodi,” konstateerib Mari.
Kuid mitte alati pole vanemad Mareti tähtsaid mänge arvutiekraanilt jälginud – ema on korra käinud ka Itaalia lahtistel, isa Finlandia Openil. Ema: “Seal näed, mis ja kuidas, ega ise pole ju kunagi rahul, eriti teades tema närvilisust.” Ema tahtnuks ju ka seal oma emotsioonid välja elada, aga kus sa saad, tenniseplatsi servas võib ainult moe pärast plaksutada, ega seal karjuda saa. Ikkagi aristokraatlik ala.
Aga Maret ise on vägagi emotsionaalne. Mari Anil on Rakveres tema juures trennis käijatele jagada 10-12 reketit, mille tütar erinevatel turniiridel praguliseks tagunud. “Mõned psühholoogid ütlevadki, et peab välja elama,” lohutab end ema. Tundub, et paarismäng talitseb Maretit rohkem.
Eesti hetkel kuulsaima tennisisti vanemate pilgud on naelutatud arvutikuvari kiretutele numbritele. Seis ei ole siiski väga lootusrikas.
Isa Andres: “Ei ole pinget, see on ju ainult tennis. See pole elu ja surma küsimus. Pealegi on nad end juba niigi mitmekordselt ületanud.” Mitu korda siis? “Nii mitu korda, kui palju on nad tagasisõiduks lennupiletit vahetanud. Juba kolmas kord oli vist.”
Ema kõrvalt: “Ei tea, kas läheb kohe järgmisele turniirile või tuleb korraks kodust läbi…”
Maret Ani jõudis tennise juurde 7-aastaselt. Esimeseks treeneriks oli Aita Põldma, ema hea sõbranna ja kursusekaaslane peda päevilt. Mari Ani: “Ta vaatas seda last ja ütles, et tuleb kindlasti proovida, sest tüdruk oli tõesti eriliselt liikuv ja hea koordinatsiooniga.”
Et Maret sündis enneaegselt, sellest polnud midagi, isa pani ta juba nelja-aastasena võimlemistrenni. Ema: “Kui tahate, et laps midagi spordis saavutab, siis see on paljuski vanemate teha.”
Mari Ani ise on võrkpallitreener, isa Andres on tegelnud mitme alaga, sealhulgas pallimängude ja kergejõustiku raskema poolega.
Ka Maret Ani tegi koolipõlves kaasa mitmel erineval spordialal. Näiteks orienteerumises jooksis lihtsalt kaasa ja noppis häid kohti, korvpallis tuli aga C-vanuseklassis Eesti meistriks. Lõpuks pidi pühenduma siiski ühele alale – selleks alaks sai tennis.
Loomulikult jäi lapsepõlv lühemaks kui tema eakaaslastel. Teha tuli mitmeid valikuid. Kas kool või trenn, kas kodu või Itaalia… Enne Itaaliasse siirdumist viis aastat tagasi käis Maret treeningutel veel ka Hollandis. Tallinna Reaalgümnaasium jäi ootama. Pere kolis aga sel ajal juba Rakverre.
Maret Ani ja Libushe Prushova murravad vahepeal vastaste pallingu. “3:1, pidasidki oma servi,” järgneb ema kommentaar.
Mis on Mareti tugevam külg? Ema: “Erinevad asjad, aga seda peab ütlema küll, et julgeb ette võtta.” Isa: “Jah, igavene aferist.”
Seis on 3:4. Isa: “Kui nüüd kumbki hoiab oma servi, võib minna kiirele lõppmängule.” 4:4. Kell on 6:13.
Mida edukamalt Maret esineb, seda rohkem loevad kõik tema teenitud raha. Austraalias võitis ta paarilisega kahe peale kokku 108 610 Austraalia dollarit (see teeb natuke üle miljoni eesti krooni), lisaks üksikmängus 2802 Austraalia dollarit (27 000 krooni). Mari Ani: “Vaevalt nad ise seda raha loevad. Neil on tähtsam tõus edetabelis.” Ema Mari lisab, et ega nad seda kõike ka niikuinii kätte ei saa: osa läheb treenerile, osa elamiseks-sõitmiseks, osa sponsorlepingu täitmiseks. Lisaks maksud ka veel maha. Maksud, muide, täidavad Rakvere linna eelarvet. Kui palju, seda võib arvutada igaüks ise.
Mäng on jõudnud matshpallideni. Kokku koguneb neid kolm. Ema hoiab varahommikuses Rakveres kuivi numbreid jälgides hinge kinni. Isa tõmbab suitsu. Lõppnumbrid jäävad 2:6, 4:6. Kell on 6:22.
Vanemad uurivad statistikat: “Vigu eriti ei tehtud, suuri eksimusi ka ei olnud. Aga igas asjas olid teised ikka paremad.”
Isa Andres: “Isegi üle ootuste hästi. Samas ei pea enam lennukipileteid vahetama. Ja nüüd jääb, mida ületada. Ja eks ootused-lootused on nüüd kõigil üles kruvitud.”
Ema saadab tütrele samal ajal lohutavat mobiilisõnumit, mille sisu on lühidalt järgmine: “Pole midagi, ikkagi supertulemus.” Kohe saabub Maretilt vastus: “Aitäh! Aga mängisin halvasti.”
Maret on enesekriitiline: kui ta ütleb, et pole viga, on tegelikult hea mäng olnud.
Mari ja Andres Ani lähevad läbi varahommikuse Rakvere kodu poole. Ema must telefon muutub üha punasemaks. Vaevalt, et ka tütart niipea rahule jäetakse.
Aarne Mäe
aarne@virumaateataja.ee