• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

VE: Lasnamäe

(30.09.2003)

Lasnamäe – suuruselt teine Eesti linn

Uudise pilt
Foto: Marko Mumm

Täna on traditsioonilise Eesti Päevaleht Tallinna asemel Lasnamäe linnajaole pühendatud erinumber.

Miks me selliseid erinumbreid teeme? Aga sellepärast, et iga linnaosa on ühest küljest täis huvitavaid sündmusi, kurioosumeid ajaloost, linnalegende ja kohalikke uudiseid, mis ei pääse iialgi ühtegi ajalehte ega raamatusse. Ei ole nad selleks piisavalt maailma muutva kaaluga või puudutavad nad liiga väikest inimeste gruppi – kõigest ühe linnaosa või asumi elanikke.

Igas linnajaos elab sisserändajaid – uuselanikke, kes ei tea oma koduasumi kohta mitte midagi. Linnaosa piirdub paljude elanike jaoks vaid koduteel bussi- või autoaknast nähtuga, lisaks oma trepikoda ja majaesine. Rääkimata veel mujal elavatest linlastest. Sellise ebavõrdsuse loodame erinumbritega likvideerida.

Esimese erinumbri kangelaseks valisime ilma konkreetse põhjuseta Lasnamäe.

Ja nagu oligi oodata, selgus lehte ette valmistades, et esmapilgul hirmutavaid paneelmaju täis tuubitud ja üldiselt kehva mainega linnaosa on hoopis midagi muud, kui lapsepõlvest sisse harjunud eelarvamus loota lubas.
Kes (peale põliste lasnamäelaste) oleks võinud arvata, et just seal sündis nii Eesti jalgpall kui ka – küll mitu tuhat aastat varem – põllumajandus?

Eesti Päevaleht Tallinn avaldab edaspidi igal kuul mahukaid, ühele linnaosale, asumile või vallale pühendatud erinumbreid. Järgmine on pühendatud Piritale ja ilmub oktoobris. Siit palve kõigile Pirita elanikele ja asumi fännidele – kui teate linnajao kohta midagi erilist, siis jagage seda teistelegi. Kui tegelete ainulaadse hobiga, kui teie aias kasvab mõni seninägematu taim, kui tahate vastu vaielda linnaosa üleskirjutatud ajaloole – võtke julgelt toimetusega ühendust.

Allikas

xxx

LASNAMÄGI: Tähtsamad paigad ja vaatamisväärsused
Lasnamäe huviväärsused

JÜRIÖÖ PARK

Jüriöö park on rajatud 1998. aastal, märkimaks 1343. aastal alanud Jüriöö ülestõusu 14. mai lahingupaika. Eestlaste verise vabadusvõitluse väljale on istutatud tammed, lahingukohta tähistab maasse torgatud hiigelmõõk.
Teises maailmasõjas võidelnud eestlaste mälestuseks seisab pargis graniidist sõjamees. Praeguse pargi kohale plaaniti 1935. aastal rajada Suur-Sõjamäe hiis, millest pidi saama suurim iseseisvuse monument Eestimaal.
tuntumad lõbustuskohad

Jüriöö pargist üle tänava, Peterburi tee 48 asub 1992. aastal rajatud Susi hotell, ühes 1994. aastal rajatud populaarse Rohelise Ämbliku lokaaliga, kus võib nautida varieteetantsu. Lasnamäe populaarsed kogunemiskohad on ka Uuslinna 9 asuv ööklubi Klondaik ja Mustakivi keskuses Mahtra 1 asuv klubi Gorodok.

TULETORNID

Majakad juhatavad laevu Aegna ja Naissaare vahelt Tallinna reidile. Liitsihi alumine tuletorn asub Lasnamäe 23a, see on kasutusel aasta ringi ja ööpäev läbi. Torn sai valmis 1806 aastal, see on muinsuskaitse all. Liitsihi ülemine tuletorn asub Pae tänav 16, see valmis 1835. aastal.

MUINSUSVÄÄRTUSED

Lasnamäel on muinsuskaitse all kaks objekti: staabihoone Novõi Gorodok Lasnamäe 48a pärineb 18. sajandi lõpust. Tegu on mõisamaja meenutava kahekorruselise hoonega, mille esimesel korrusel on väärtuslikud võlvid ja teisel laudvooder. Hoone seisab praegu tühjana.

Teine mälestis on Lasnamäe 23a asuv tuletorn, ehitis on väärtuslik kui 19. sajandi majakas.

TURUD

Moodne turgude kompleks Pae 76, 78 ja 80, kus koos kolm siseturgu. Turukompleks Priisle keskuse juures Linnamäe tee 57, 61 – õueturg, kus müüakse nii söögikraami kui ka tööstuskaupa. Mustakivi turg aadressil Mahtra 5 on vanamoodsam.

MUUSEUM

Lasnamäe ja kesklinna piirile Weizenbergi 34/ Valge 1 kerkib uus Eesti Kunstimuuseum. AS Merko Ehitus ehitab muuseumi AS Nord Projekti tööjooniste järgi 518,9 miljoni krooni eest valmis aastaks 2005. Eesti Kunstimuuseumi uus hoone ehitatakse Soome arhitekti Pekka Vapaavuori projekti “Circulos” järgi.

PAEKIVI

Lasnamäe sümbol on paekivi, eriline vaatamisväärsus on Väo paekivikarjäär.

LAAGNA TEE

Laagna tee ehk Lasnamäe kanal, Tallinna esimene kahetasandiline tee – üle sõidutee läheb üheksa silda. Tee raiumist paekivi sisse alustati 1985. aastal Smuuli ja Varraku tänavate vahel. Esimene asfaltkattega teelõik avati 1987. aastal. Viimane teelõik – Mustakivi teest Mahtra tänavani valmis aastal 1996.

PIRITA JÕE ÜRGORG

Lasnamäe piiridesse jääb suur osa Pirita jõge. Käänulise jõe ääres ei ole ametlikke suplemis- ega kalastamiskohti.

IRU LINNAMÄGI

Iru linnamägi asub Pirita jõekäärus. 7.–5. saj e. m. a. pronksiaja lõpus ja rauaaja alguses oli seal kindlustatud asula ja 6.–11. saj Linnapära linnus. Linnus hävis kolm korda tules, lõpuks see hüljati ja rajati uus linnus Toompeale. Iru ümbruses on palju muistiseid: kivikalmeid, mitu muistse asula aset, kultusekive ja hiiepaik. “Kalevipojast” Iru ämmana tuntuks saanud rändrahn lõhuti 19. sajandil.

DVIGATELI TÖÖSTUSPARK

Dvigateli tööstuspark alustas tegevust 1899. aastal. Vene tsaar Nikolai II soovil pidi Lasnamäe küngastele kerkima kogu Venemaad varustav vagunitehas. 1901. aastal töötas tehases umbes 2900 töölist. Dvigateli õitseng jäi aastatesse 1910–1923, esimesena Eestis hakati tehases 1922. aastal ehitama lennukeid. Hiljem muutus Dvigatel sõjatehaseks ja valmistas seadmeid Venemaa aatomitööstusele.
52 hektari suurusel tööstuspargi territooriumil on uisutajatele avatud Jeti jäähall – kaks täismõõdus jäähokiväljakut ja väljak iluuisutajatele.

ARHITEKTUUR

Lasnamäel ringi sõites näeb nõukogudeaegse arhitektuuri arengut. Alustada tuleb Sikupilli kandist, kus 1960. aastate alguses katsetati elamuid, ja liikuda siis edasi linnaosa südamesse.

UUS KERGEJÕUSTIKUHALL

Punane 45 valmib sel aastal võimas kergejõustikuhall. Spordihallis on võimalik hüpata kõrgust, kaugust ja teivast, tõugata kuuli ja heita ketast ning joosta. Halli tuleb kaljuronimissein ning aeroobika- ja jõusaal. Spordihalli ehituse peatöövõtja on Eesti Ehitus, töö maksab 76 miljonit krooni.

MÄGIMÄNNI KAITSEKULTUUR

Haruldaste puude kaitseala asub Narva maantee ääres Kose tee ristumiskohas, algselt oli see kuue hektari suurune.

Praegu on puukaitseala umbes 0,5 hektarit, see jaotub kolmeks puuderühmaks. Kaitsealuses kohas kasvavad hariliku männi ja konksmänni vormid, suuremate puude kõrgus on ligi 14 meetrit. Alusmetsas kasvab toomingas, vaher, jalakas, magesõstar, õunapuu, vaarikas, kirss, raagremmelg, kibuvits jm.

Looduskaitsealused paigad

MUSTAKIVI RAHN

Lasnamäe IV mikrorajoon, Mahtra tee 12 elamust poolesaja meetri kaugusel jäätmaal. Järskude külgede ja katusetaolise ülaosaga viiburgiitrahn – pikkus 3,8 m, laius 2,4 m, kõrgus 2,4 m. Paikneb loopealsel Mustakivi talu juures, mille järgi sai nime.

IRU JÕEKIVI

Pirita jões Iru linnamäest kagu poole. Järskude külgede ja katusetaolise laega gneissgraniitrahn – pikkus 6 meetrit, laius 3,6 meetrit, kõrgus 3,7 meetrit.

IRU KUUSKIVI

Iru internaatkodu teekäänust paarkümmend meetrit lõunasse, Lasnamäe V mikrorajooni viiva jalgtee kõrval.
Kõva tellisevärvi katusekujulise laega rabakivi, mis on lõhutud kuueks tükiks (vähemalt kaks ära veetud). Pikkus 6,3 meetrit, laius 5 meetrit, kõrgus 1,9 meetrit. Lähedal elavate laste mängupaik.

MAASEPA KIVI

Lasnamäe V mikrorajoon, Priisle tee kõrval endise Maasepa talu maal. Ebakorrapärase kujuga viiburgiitrahn – pikkus 6 meetrit, laius 4 meetrit, kõrgus 2 meetrit.

HUNDIKURISTIKU JUGA

Kuristiku tänava ja Hundikuristiku oja ristumiskohast umbes 100 meetrit idas. Hundikuristiku oja looduslik algus oli Tondirabas, mis praegu on suures osas inimtegevuse tõttu hävinud. Nüüd algab oja elamumassiivi kõrvalt. Lasnamäe tänava silla juures on kaks astangut – 1,1 ja 0,5 meetrit.

HUNDIKURISTIKU PALJAND

Kadrioru pargi kirdenurk, umbes 100 meetrit Kuristiku tänava ja Hundikuristiku oja ristumiskohast idas.

LASNAMÄE PALJAND

Laagna tee süvendi idasein vanast paemurrust all-linna poole. Üle 300 meetri pikk aluspõhja paljand kogupikkusega 11 meetrit, alates Kunda lademest kuni Uhaku lademeni. Lasnamäe lademe stratotüüp.

LASNAMÄE VANA PAEMURRU PALJAND

Vana paemurd Kadrioru pargist lõuna pool, kus on näha Uh
aku lademesse kuuluvad Väo kihistu ülemised ja Kõrgekalda kihistu alumised kihid.

MÄEKALDA PALJAND

Lasnamäe paekallas Kadrioru pargist lõuna pool, Mäekalda tänava
ja Laagna tee liitumise ja tee paekaldasse lõikumise kohal. Ulatuslik
ordoviitsiumi kihtide paljand.

SUHKRUMÄE PALJAND

Lasnamäe paeplatoo loodeserval, lauluväljaku ülemistest peaväravatest 700 meetrit ja vanalt Narva maanteelt 600 meetrit Mäe tänavat mööda Põhja suunas, tänava lõikumise kohal astanguna. (Ei ole kaitse all.)

Veel kaitse all:
• Nokakivi rändrahnude rühm
• Mägimänni katsekultuur

Lasnamäel
• Ussimäe kivid
• Meteoriidi jälg Tondirabas

Koolid

Üldhariduskoolid ja lasteaed-algkoolid

• Erakommertsgümnaasium, vene õppekeel, Kivimurru 13a
• Lasnamäe Gümnaasium, vene õppekeel, Pae 59
• Lasnamäe Lasteaed-Algkool, eesti õppekeel, Paekaare 38
• Lasnamäe Vene Gümnaasium, vene õppekeel, Koorti 23
• Lasnamäe Üldgümnaasium, eesti õppekeel, Läänemere tee 31
• Katleri Põhikool, eesti õppekeel, Katleri 2a
• Kuristiku Gümnaasium, eesti õppekeel, Kärberi 9
• Laagna Gümnaasium, eesti õppekeel, Vikerlase 16
• Laagna Lasteaed-Algkool, eesti õppekeel, Pinna 15
• Linnamäe Vene Lütseum, vene õppekeel, Linnamäe 10
• Läänemere Gümnaasium, vene õppekeel, Vormsi 3
• Mahtra Gümnaasium, vene õppekeel, Mahtra 60
• Pae Gümnaasium, vene õppekeel, Pae 5
• Paekaare Gümnaasium, vene õppekeel, Punane 17
• Paekaare Lasteaed-Algkool, vene õppekeel, Paekaare 76
• Sikupilli Keskkool, eesti õppekeel, Kivimurru 9
• Tondiraba Keskkool, eesti õppekeel, Punane 69
• Tallinna Vaba Waldorfkool, eesti õppekeel, Pallasti 39
• Ümera Põhikool, vene õppekeel, Ümera 46
• Vilisuu Erapõhikool, vene õppekeel, Vilisuu 7

Kutsekoolid

• Tallinna Teeninduskool, Majaka 2
• Tallinna Sidekool, Raadiku 10
• Lasnamäe Mehaanikakool, Uuslinna 10

Kõrgkoolid

• Eesti Mereakadeemia, Mustakivi 25
• Sotsiaal-humanitaarinstituut, Suur-Sõjamäe 8
• Eesti-Ameerika Ärikolledþ, Punane tänav 29

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Vergi sadam

Omanikest

Veeteede Amet kempleb Vergi väikesadamaga


Suvel Eesti väikesadamaid ummistanud Soome turistid on sügiseks Vergi hüljanud. Praegu silduvad ja kasutavad seal sadamateenuseid kalalaevad. Foto: Aarne Mäe

Veeteede Amet on teinud viimastel kuudel Vergi sadamale mitu ettekirjutust, süüdistades sadamaomanikke seaduste täitmatajätmises, omanikud peavad aga üha muutuvaid seadusi ettevõtjaid ahistavateks.

Eile trahvis Veeteede Amet Vergi sadamat viie tuhande krooniga, sest sel puudub ametiga kooskõlastatud sadamaeeskiri, mis hakkas kehtima tänavu 1. jaanuarist.

Nii Vergi sadama eeskiri, laevaliikluseks avamise akt kui ka sadamapass kaotasid kehtivuse juba 1998. aastal sadamaseaduse jõustumisega.

Tähelepanu juhiti ka mitmele teisele puudusele, mille täitmist sadamalt lähiajal oodatakse. Vergi sadama üks omanikke Olev Puldre lubas kohe puudusi kõrvaldama hakata, lõppenud navigatsioonihooaeg annab selleks rohkem aega ja võimalusi.

Sadamapass on aegunud

Eile Vergi sadamat külastanud Veeteede Ameti sadamate järelevalve osakonna järelevalveinspektor Mart Kabel, vaneminsener-inspektor Uno Sutt ja Meresõiduohutuse teenistuse jurist Urmas Salundi tuletasid sadamaomanikule meelde, et tänavu juulis märgitud puudused tuli kõrvaldada juba 1. septembriks.

Siis tehtud ettekirjutus sisaldas üle kümne punkti, kus muu hulgas on nõue sadamale atesteerida sadamakapten, koostada üldine tuleohutusjuhend, saada tanklale tegevusluba, paigaldada nõuetekohased navigatsioonimärgid, teha akvatooriumi hüdrograafilised mõõdistused.

See kõik kokku tähendab, et sadam peab valmistama ette vajalikud dokumendid ja meresõidu ohutuse nõuded, et avada sadam laevaliikluseks ja passistamiseks.

Olev Puldrel oli küll ette näidata sadamapass, mille ta sai kahe ja poole aasta eest sadamat ostes, kuid see enam ei kehti. “Kui ma selle ostsin, siis öeldi, et paberitega on kõik korras,” märkis Puldre, kellele seadusemuudatused tulid ebameeldiva üllatusena.

Meresõiduohutuse teenistuse juristi Urmas Salundi sõnul ei tohiks Vergi sadam ilma kehtiva sadamapassita sadamateenuseid osutada.

Juriidilist isikut võib tema poolt toime pandud õigusrikkumise toimepanemise eest karistada rahatrahviga 500 kuni 50000 krooni. “Seaduse mittetundmine ei vabasta kodanikku, veel vähem ettevõtjat, seaduse mittetäitmises,” osutas Urmas Salundi.

Samas nentisid ametnikud, et Veeteede Ameti eesmärk ei ole ainult karistada, vaid olla igati abiks sadamavaldajatele nende töös, viies Eesti sadamad meresõiduohutust reguleerivate seadustega kooskõlla.

Ent sageli kohatakse sadamates hoolimatut suhtumist. Vergi sadama kõrval on probleeme ka Kaberneeme sadamaga. Kokku on Eestis üle 140 sadama.

Kevadeks saab korda

Olev Puldre loodab järgmiseks navigatsioonihooajaks töödega valmis olla, kuid möönab, et see nõuab suuri lisakulutusi. Tööde jaoks plaanib ta pangast laenu võtta.

“Kui seadust muudeti, eks siis tule see kadalipp jälle otsast peale läbida, pole midagi parata,” märkis Puldre.

“Need seadused on küllaltki ettevõtlusvaenulikud, mida raske täita eriti väikesadamatel, nii on üldse oht väikesadamad välja suretada,” lisas ta.

Puldre hinnangul on Eesti riigiametnike bürokraatlik tähenärimine äärmiselt suur võrreldes mõne muu riigiga. “Aga ma saan aru, et nad peavad oma tööd tegema ja mõnigi suhtub täiesti mõistlikult, olles valmis kõigiti vastu tulema,” lisas ta samas.

Puldre sõnul oligi tal plaanis hakata töid oktoobris tegema, et järgmise aasta maikuuks Vergi sadamale uus nägu ette saada ja tegutsemine seadustega kokku viia.

VERGI SADAM:

Vergi sadam kuulutati 1998. aastal Aasta Väikesadamaks, aastatel 1998-2000 hinnati Vergi sadam vabariikliku ühenduse Hoia Eesti Merd! poolt Euroopa Sinilipu vääriliseks. Vergis randuvad põhiliselt Soome jahid ja väikepaadid.

Aarne Mäe
aarne@virumaateataja.ee

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Maruste, Rait – kohtunik

(30.09.2003)

RAIT MARUSTE: Tarbetu parteistamine

Uudise pilt

Rait Maruste hoiatab, et kohtunike parteistamine vähendab õigussüsteemi usaldust

Midagi seadustatakse siis, kui selle järele on tungiv või vähemalt oluline vajadus. Ma ei tea kindlalt väita politseinike, prokuröride ega teiste õigusametnike kohta, kuid kohtunike puhul tean, et mitte keegi neist pole kunagi kurtnud, et tahaks parteisse astuda, aga näe, seadus keelab ning seeläbi on kellegi isikuvabadusi põhjendamatult piiratud. Pigem on asi olnud vastupidine – on oldud rahul sellega, et Eesti pingelises elus on seadus aidanud töö ja poliitika lahus hoida.

Ka ei ole ma trehvanud kuulma, et Eestile oleks rahvusvahelises plaanis kunagi mingeid etteheiteid tehtud, et me oleme õigussüsteemi depolitiseerituna hoidnud ja põhjendamatult piiranud grupi inimeste poliitilisi õigusi. Seega tuleb järeldada, et kui vajadus eksisteerib, siis mitte selle pärast, et on olemas seespoolne nõudlus, vaid pigem on tegu väljapoolse pakkumisega, ehk isegi pealesurumisega.

Euroopas nii ja naa

Jah, tuleb nõustuda, et see on poliitilise otsustamise küsimus. Kui ikka vajalikuks peetakse õigussüsteem erakonnastada, siis nii võib ja saab ka otsustada. Ja Euroopa õigusruumist võib leida ka sellekohaseid näiteid ja eeskujusid, mida selle sammu õigustuseks kasutada. Nagu võib samavõrd leida ka tarbetuid ja kohati teravaid pingeid ja probleeme kuni skandaalide ja kohtuasjadena välja, kus probleemi ja kaebuste lätteks ühe või teise prokuröri, kohtuniku või muu õigusametniku parteilisus ja sellest paratamatult tulenevad kahtlustused nende erapoolikuses või mõjutatuses. Seega peame kaaluma, mida võidame, mida kaotame.

Ilmselt võidame selles, et kaob näiline mitteparteilisus ehk olukord, kus keegi on siiski selge huvi ja väljakujunenud maailmavaate tõttu end tegelikult poliitiliselt määratlenud, end ehk isegi “mitteametlikuks kaastöötajaks” seadnud, kuid keelu tõttu kehtivas seaduses formaalselt parteisse ei kuulu. Nüüd võiks ta avalikult oma kuuluvuse legaliseerida. Asi saaks selgemaks ja läbinähtavamaks ning see on kahtlemata hea. Pidagem aga meeles sedagi, et kui kord juba ollakse parteis, olgugi et lihtliikmena, laienevad igale parteisõdurile ka koostöövõrgustik, kohustused, parteidistsipliin jmt. Ja need jäävad alles ka siis, kui keha kohtunikutalaari või politseimundriga kaetud.

Ka näivus on tähtis

Kuid küsime: kui palju on inimesi, kes tahaksid parteisse kuuluda, kuid ei saa, sest seadus ei luba? Ja kas tasub selle, oletan, et väga väikese vähemuse tõttu vastu võtta otsusega kaasnevad olulised negatiivsed järelmid?

Suurimaks võimalikuks kaotuseks tuleb pidada õigussüsteemi usaldusväärsuse kahanemist ning pingestumist. Õigusemõistmise üks vana ja tuntud põhimõte on, et see ei pea mitte üksnes olema õiglane, vaid peab ka õiglase ja erapooletuna näima, väljapoole jäävatele sellisena paistma. Kui aga üks parteilasest kohtunik lahendab parteilasest prokuröri poolt kohtu ette saadetud kolmanda isiku, võib-olla ka poliitikaga seotud isiku asja, siis ükspuha kui erapooletult ja õiglaselt seda asja tegelikult ka ei lahendata, saab rikutud just see näivuse printsiip, sest pole võimalik ümber lükata kahtlust, et äkki tehti otsus poliitiliselt, et nad mängisid siin midagi kokku või tegid kellelegi ära vmt.

Siia võib lisada veel kõikvõimalikke spekulatsioone, näiteks poliitilise ministri suunistest oma erakonnakaaslastest politseinikele, prokuröridele, kohtunikele jne. Välistatud pole ka intensiivistuvad kaadripuhastused poliitiliselt sobimatutest õigusametnikest, üldine ebakindlus ja pinge kasv. Sellised kahtlustused ja asendused on aga täiesti tarbetud, ühiskonda lõhkuvad ja neid tuleks tagasi hoida niikaua kui vähegi võimalik.

Kuigi Eestis on demokraatia piisavalt juurdunud ja on raske ette kujutada, et võimule tuleb autokraatne, demokraatiat ja nüüdisaegset euroopalikku kultuuri eirav poliitiline jõud, pole see siiski põhimõtteliselt ega lõpuni välistatud. Õiguskaitsesüsteemi politiseerituse puhul oleks avatud legaalne tee selle süsteemi muutmiseks säärase jõu tugiaparaadiks. Ajaloos on kahjuks niisugused näited olemas.

Demokraatia vili

Kuid mida siiski teha nende õigusametnikega, kes tahavad hirmsasti parteisse, aga kehtiv seadus ei luba? Tuleb ilmselt leppida sellega, et demokraatia on kord juba enamuse võim vähemuse üle ja üldiste huvide valitsemine üksikhuvide üle (kui nende vahel just valima peab). Tuleb arvata, et tänase päeva Eestis on üldistes huvides hoida õiguskaitsesüsteem depolitiseerituna ning need vähesed, kes soovivad parteisse astuda, peavad leppima, et nad seda teha ei saa ning võtma asja kui selleliigilise avaliku teenistusega paratamatult kaasnevat, seaduse alusel ja üldistes huvides kehtestatud piirangut. Ja kui see neile siiski vastuvõetamatu on, siis peab valima mõne teise elukutse, kus poliitika ja töö vastuollu sattumise oht väiksem on ning keelud puuduvad.

Lõpetuseks kordan alguses öeldut. Põhimõtteliselt võib õigusametnike parteistamise kasuks otsustada, ega selles midagi ennekuulmatut-nägematut ole. Kuid enne on tarvis pikalt ja põhjalikult mõelda ja kaaluda, kas seda on ikka vaja, mida on võita ja mida kaotada? Kui aga ikkagi poliitiline tahe liikuda õigussüsteemi politiseerimise suunas jääb peale, siis peaksid asjakohased kutseühingud kujundama oma seisukohad ja hoiakud, mida pidada ühe või teise elukutse puhul heaks tavaks ja üldiselt aktsepteeritud standardiks.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Port, Mart – arhitekt

(30.09.2003)

Kuidas loodi Lasnamäe – intervjuu Mart Pordiga
Veiko Pesur

Uudise pilt
Lasnamäe üks autoreid, Mart Port on aktiivsest arhitektuuritööst tagasi tõmbunud, viimastel aastatel on mees projekteerinud vaid väiksemaid asju oma tuttavatele.
Foto: Rauno Volmar

Mart Port (82) räägib, kuidas ta ligi 40 aastat tagasi koos kolleegidega võttis ette Heraklese töö – projekteerida eluruum 150 000 inimesele.

Kes projekteeris Lasnamäe?

Lasnamäe ei ole üksiku inimese projekt, 40 aastat tagasi korraldati projekteerimiseks võistlus, millest võttis osa neli võistkonda ligi 20 inimesega. Meie võitsime koosseisuga: mina, Malle Meelak, Oleg Zemtðugov, Hain Karu ja Reedik Võrno.

Mis oli Lasnamäel enne, kui projekteerima asusite?

Seal oli sõjaväelennuväli ning karjamaad. Sõjaväelt maa kättesaamiseks tuli kompensatsiooniks ehitada välja Haapsalu lennuväli ning nad kolisid sinna.

Milline oli lähteülesanne?

Linna generaalplaaniga otsiti Mustamäe ja Õismäega sarnaseid kohti elamuehituseks. Pidime projekteerima keskused koos koolide, lasteaedade, poodide, kultuuriasutustega.

Meie töö pälvis projektikonkursil kõrge hinnangu.

Eeskujusid ei saanudki meil toona palju olla. Aluseks võtsime mikrorajooni mudeli. Igas pidi olema kool, kaks lasteaeda, keskus. Kanal võimaldab meie mudeli puhul väga kiiret liikumist kesklinna, rajoonikeskuse ja kodu vahel. Jalgsi ei tule ühissõidukite peatusest rohkem käia kui 400 meetrit.

Kas projekti oli lihtne koostada?

Loomulikult oli plusse ja miinuseid. Kõige suuremat plussi ei osanud me toona hoomata, sellele juhtisid tähelepanu soomlased. Nimelt ei olnud meil siis eraomandit ning see võimaldas projekteerida suurt maa-ala korraga.

Samas oli aga paksude köidetena palju piiravaid normatiive. Ette oli kirjutatud ruutmeetri hind, see ei tohtinud olla kopikatki kallim. Teada oli, kui palju ruutmeetreid elamispinda pidi hektaril vähemalt olema ja üldse mitte halb ei olnud nõue selle kohta, mitu tundi päevas peab päike korterisse paistma.

Kuidas püüdsite vältida monotoonsust?

Kuna kasutada oli ainult ühte materjali – valmis paneelmaja –, saime mängida ainult ruumiga. Kuigi majade vahel eriti palju ruumi ei olnud, püüdsime need alad võimalikult erinevad luua.

Kuhu jäid haljastus ja pargid?

Lasnamäe haljastamine oli kallis, sest kui majade vundamendid sai lihtsa vaevaga paekivile ehitada, siis puud seal juba iseenesest ei kasva. Projekteerisime kohad, kuhu tuli rajada suured mullaga täidetud pesad ning sinna tuli panna istikud, kuid meie ei jõudnud kontrollida, kui palju seal mulda oli ja kas istikud ka kasvama hakkavad.
Lasnamäe keskel asuvas Tondi rabas oli turbapinnast ligi 14 meetrit ja sinna pidanuks tulema park, sest maju ei olnud sinna otstarbekas ehitada.

Kas muud ei olnud võimalik teha?

Olid olemas kogemused Mustamäe ja Õismäe ehitamisest ning tegime kümneid ettepanekuid, näiteks kas või fassaadide eriilmelisemaks muutmiseks, kuid sellele oli vastu ehitaja – Tallinna Majaehituskombinaat.

Hruðtðov süüdistas samuti, et arhitektid ehitaks liiga kallilt ja seetõttu pidi iga ehitus olema kooskõlastatud ehitajaga. Nemad ei olnud teistsugustest lahendustest huvitatud, see oleks teinud ehituse 5–10 protsenti kallimaks, tööd ei oleks saanud teha otsekui konveieriliinil ning see kõik oleks takistanud plaani ületamist. Toona olid vaid Eesti ja Leedu ehitajad need, kes üldse plaani täita suutsid.

Kes veel ehitamiseks loa pidi andma?

Pidime arvestama ligi 30 projekti kooskõlastava instantsiga. Kokkuvõttes oleks võinud aga kooskõlastamine projekteerimisest kauem aega võtta. Püüdsime teha nii, et kutsusime kõikide kooskõlastajate esindajad iga üksiku projekti valmimise järel kokku ja reeglina saime nõnda oma kooskõlastused 30 päevaga kätte. Osa neist, nagu tuletõrje ja sanitaarinspektsioon, olid iseenesestmõistetavad, kuid Lasnamäel oli kümneid sõjaväeosasid, kes samuti pidid nõusoleku andma. Ja kui ei andnud, siis põhjusi nad ka ei öelnud. Neljasilmavestlustest sain aga teada näiteks, et mõne planeeritud maja all on Moskvaga otseühenduse kaabel ning selle töö ei saanud katkeda minutikski.

Kust tuli mõte Lasnamäele kanal rajada?

Liiklusvahendite arv suurenes pidevalt, seepärast oli tarvis kasvatada läbilaskevõimet. Et liiklus ei muutuks jalakäijatele ohtlikuks, ehitatakse kiirteedele estakaad või tunnel, mõlemad on aga jalakäijatele treppide tõttu ebamugavad.

Otsustasime viia allapoole hoopis liikluse – see suurendas läbilaskevõimet, kiirusi ja liiklusohutust, elanikud on müra eest kaitstud ning kokku on hoitud ka territooriumi. Süvendist pärit killustikku sai ära kasutada teistel ehitustel.

Tunneli planeerimise ajal lubati autode arvuks 50–70 sõidukit 1000 elaniku kohta. Nüüd on see arv kuus-seitse korda suurem ning seetõttu peab eelistama ühissõidukeid.

Miks on aga tunnel siiani välja ehitamata – ei tea. 1989. aastal olid isegi olemas rööpad kiirtrammi jaoks, kuid plaanikomitee kokkuhoiu tulemusena kasutati neid kusagil mujal. Iga aastaga, mis ehitusega viivitatakse, läheb infrastruktuuride ja tee ehitus kallimaks, sest territooriumi ei reserveerita, vaid müüakse esialgu maha, et see hiljem maksumaksja raha eest kallimalt tagasi osta.

Kes ehitasid?

Ehituskombinaat oli täiesti venekeelne ning õppinud ehitajate puudus oli väga terav. Nii juhtuski, et maju ei ehitanud spetsialistid, vaid töö käigus värvatud mehed. Teada on, et töötajaid käidi amnestia päeval vanglaväravast otsimas ning samamoodi olid teada ka kroonust vabanemise ajad. Meestele tehti ettepanek kohe tööle tulla ja vastutasuks said nad ehitatavates majades endale elamispinnad. Kui korter käes, kolisid nad ehituselt tööstusesse ja ehitajatest tekkis taas puudus.

Mida saaks ette võtta pildi rõõmsamaks muutmisel?

Juba praegu on soojustamisel majade otsaseinu hakatud eriilmeliste plaatidega katma. Häda on aga siis, kui püstiku 80 korterist kas või üks ei soovi kaunistamises osaleda. Uutes elurajoonides on tavaliselt ühesuguse suhtumisega elanikud, kuid mis toimub Lasnamäel – seda võib näha kas või kinniehitatud rõdusid vaadates. Kuidas igaüks selle eri moodi kinni ehitab, seda on lihtsalt kole vaadata.

Meenub juhtum nõukogude ajast, mil inimene hilines kohtumisele põhjusel, et miilits oli ta kinni pidanud. Sellepärast, et kissellipott oli asetatud aknalauale ja see rikkus üldpilti.

Mis probleemid on elamuehituses kõige teravamad?

See on keeruline. Kui oletada, et inimesel on jõukust elada seal, kus ta tahab, siis praegu on vanades majades puudu ruumikusest, korterid on väikesed ja ruumid pisikesed. Uued korterid ja majad peavad olema eelkõige ruumikad.

Mida arvate uutest väikeelamurajoonidest?

Kaheldamatute plusside kõrval jääb rida
asju lahendamata, uute koolide, keskuste, kaupluste ja tänavavõrkude rajamine on lisakulu ning üsna puudulikult lahendatud. Praegune kinnisvaraäri on tihti viinud sinnani, et kui maatükk on kätte saadud, siis on tarvis sellelt kiiresti kasum kätte saada.

Meenub näide Stockholmist, kus kord majutati mind kesklinna ühekordsesse barakilaadsesse hotelli. Minu küsimusele, et kuidas saab kesklinna kallitel kruntidel selline hoone olla, vastati, et see on ajutine. Barakk püstitati sinna, sest hoone, mis sinna jäädavalt tuleb, on alles projekteerimisel. Krunt aga peab hakkama kohe sisse tooma. Vanasti oli projekteerimiseks rohkem aega.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Kaasik, Tõnis – keskkonnasüdamega mees

Intervjuu keskkonnakaitsele pühendunuga

Metsamajandis looduskaitseinspektorina tööteed alustanud Tõnis Kaasik on jõudnud olla keskkonnaminister, asutada Säästva Eesti Instituudi ning muutnud aktsiaseltsi Ökosil kuue aastaga firmaks, mille kogemusi hinnatakse teisteski riikides.

Mida te tegite 1991. aasta 20. augustil Uuskülas?

Avasin seal Eesti Vabariigi keskkonnaministrina ülemaailmset keskkonnakonverentsi. See oli putði päev; paljud kutsutud jäid tulemata – paljud ei saanud, paljud aga kartsid tulla. Saalist käis kahin läbi, kui Eesti minister tuli.

Mul on meeles, et ma ei jäänud saali istuma, vaid sõitsin kohe tagasi Toompeale, kus ülemnõukogu Eesti iseseisvuse väljakuulutamist arutas. Jõudsin õhtul kella üheteistkümne paiku lossi ette ja kohtusin seal tollase Rootsi peakonsuliga Peterburis, kes avaldas soovi arutelu kuulata ja kellega koos me siis sisse läksime.

Teie ministriks oleku ajal nimetati Ida-Virumaa katastroofipiirkonnaks. Kuidas teile tagasi vaadates tundub: kas see oli emotsionaalselt üle paisutatud hinnang?

Mitte emotsionaalselt, vaid pigem poliitiliselt üle paisutatud. Sel ajal läksid kohale selged sõnumid, pooltoone ei tunnistatud, kõik oli mustvalge. Keskkond oli tol ajal üks olulisemaid märksõnu ja nii sattus Ida-Virumaa sellega musta tsooni.

Kindlasti ei olnud Ida-Virumaa katastroofipiirkond. Reostunud, jah – seal, kus oli tööstus. Aga lisaks suurtööstustele paistab Ida-Virumaa silma ka soode ja metsade rohkusega; väga reostunud aladel on lendorav täiesti puutumatus looduses. Nii et maakonna tasemel katastroofipiirkonnast igal juhul rääkida ei saa.

Võib-olla oli tollal ka õige seda musta poolt rõhutada. Aga sellega tehti Ida-Virumaa tulevikule karuteene. See märksõna paisati ka rahvusvahelisse meediasse ja seda muuta on äärmiselt raske.

Olete kirjutanud mitu raamatut ja ikka keskkonnaprobleemidest…

Esimese raamatu kirjutasin oma esimesel töökohal Aegviidu metsamajandis, selle nimi oli “Kõrvemaa”. Minu tööpiirkonna eripära oli selles, et sinna jäi täies ulatuses Tapa sõjaväepolügoon.

1995. aastal kirjutasin “Euroopa Liidu keskkonnapoliitika”. Sel ajal oli Euroopa-valdkond meil veel väga võõras, püüdsin siis analüüsida direktiive ja dokumente ning võrrelda neid nii omavahel kui ka liikmesmaade keskkonnaseadusandlust Eesti omaga.

Koos teiste autoritega olen kirjutanud rohelisest liikumisest ja säästlikust arengust Rio de Janeiro kontekstis.

Viis aastat tegin Eesti Raadios keskkonnakommentaare: igal teisipäeval sisustasin viis minutit “Maailm täna” saates mingi maailma keskkonnasündmusega. Valik neist ilmus hiljem raamatuna “Keskkonnasündmus 1983-1987”.

Loomingus olen kirjutanud ka filosoofilisi traktaate ökosotsialismist ökofaðismini. Olen saanud ka Sirbi ja Vasara publitsistika aasta laureaadiks.

Praegu midagi käsil ei ole. Viimasel ajal on Sillamäel probleemid nii suured olnud, et kirjutamise pool on kõrvale jäänud.

Kogu teie elu on nii või teisiti seotud keskkonnaprobleemidega?

Kokkuvõtteid on vara teha, aga võib öelda küll, et see on keskkonnale elatud elu.

Pärast ministriametit asutasin Säästva Eesti Instituudi, lühendatult SEI. Tegemist oli rahvusvahelise keskkonnatehnoloogiate instituudiga, mille peakontor oli Stockholmis ning filiaalid Bostonis ja Yorgis. Kolmas filiaal – Kesk- ja Ida-Euroopale ning Baltikumile mõeldes – asutatigi Tallinna. Olin viis aastat selle direktor.

Sel ajal püüdsin käivitada säästliku arengu kontseptsiooni Ida-Virumaal. Viis aastat tegutses siin säästva arengu komisjon, kus käisid koos kõik Ida-Virumaa sisulised ja formaalsed liidrid.

Miks Silmet?

Silmetiga olen seotud 1997. aastast. 65% ettevõttest oli äsja erastatud, 35% kuulus riigile. Riik ja uus omanik otsustasid luua eraldi ettevõtte, mis hakkaks tegelema jäätmehoidla probleemidega. Kui tehti ettepanek Silmeti uue meeskonnaga liituda ja uue ettevõtte loomist ette valmistada, võtsin selle vastu.

Uue ettevõtte ülesandeks seati käivitada jäätmehoidlaga seoses rahvusvaheline saneerimisprojekt, alustada sisuliselt nullist läbirääkimisi võimalike investoritega, alustada projekteerimist ja nii edasi.

Ettevalmistusteks kulus mul aasta, Ökosil loodi valitsuse otsusega juunis 1998.

Tänavu maikuus lõppes Sillamäe jäätmehoidla ohutuks muutmise esimene etapp. Mis toimub hoidlas praegu?

Hoidlaga oli kaks põhiprobleemi. Esimene oli selle geotehniline ebastabiilsus. Oli oht, et tammid võivad laiali minna või kogu jäätmehoidla mass – 12 miljonit kuupmeetrit – võib sellel natuke kaldu oleval savinõlval pikkamööda ise liikuma hakata. Esimesel etapil oligi vaja hoidla kindlustada ja see on nüüd tehtud.

Paralleelselt käis ka hoidla katmine. Esimene kate, millega hoidlale antakse vajalik munajas kuju, peaks järgmise aasta septembriks valmis saama. Paralleelselt algab tuleval aastal lõppkatte ehitus, mis on üsna raha- ja materjalimahukas töö.

Ökosil moodustati kõige otsesemas seoses jäätmehoidlaga. Kui hoidla kolme aasta pärast päriselt korda saab, millega Ökosil siis tegelema hakkab?

Eesti riigi ja erakapitalil põhineva keskkonnaettevõttena, mis tegeleb kõige problemaatilisemate keskkonnaküsimustega Ida-Virumaal, on Ökosil Eestis unikaalne.

Kohti, kus erakapital ja riik peaksid koos tegutsema, on Ida-Virumaal mitmeid: tuhamäed, koksimäed… Need ei ole ainult uutele erakapitalistidele jõukohased, sest mineviku probleemid on niivõrd raske taagana kaasas. Mineviku eest peaks vastutust kandma riik kui järjepidevuse kandja, oleviku ja tuleviku eest peaks hoolitsema uued omanikud.

Viru Keemia Grupp on meiega ühendust võtnud, esimest korda veel Kiviteri aegadel. Ise pole me praegu initsiatiivi üles näidanud, Sillamäega on veel palju tegemist. Juba praegu teenindame peale Silmeti teisigi ettevõtteid. Ja uued ettevõtted, mis Sillamäele tulevad – vabamajandustsooni ja sadamaga seoses -, vajavad samuti keskkonnateenust.

Muidugi on hea, kui tööstus arenema hakkab, ent samas suureneb ju ka reostuskoormus…

Sõltub sellest, kes sinna tuleb. Tulevad need, kes soovivad – ja kes on vastuvõetavad. Oleme juba peaaegu Euroopa Liidu maa, siia ei saa tulla ükski tööstus, mis ei vasta Euroopa Liidu nõuetele. Tulevane siiatulija peab omama sellist tehnoloogiat, mis vastab kõigile Euroopa nõuetele. Keegi ei saa tegevusluba keskkonnamõjude hinnangut läbimata.

On selge, et Sillamäe on tööstuspiirkond, kus rahvas on tööstusliku kogemuse, tausta ja motivatsiooniga: kus siis tööstus veel peaks paiknema, kui mitte seal, kus inimesed selleks valmis on?

Sulgemist vajavaid ohtlike jäätmete hoidlaid on ka mujal maailmas. Kas teistes riikides pole Ökosili kogemuste vastu huvi tuntud?

Väga suurt huvi on tuntud. Sellel suvel korraldas Euroopa Liit sõltumatu auditi mitmele Euroopa rahaga tehtud keskkonnaprojektile Eestis; üks neist oli Silmeti jäätmehoidla. Auditi kokkuvõttes rõhutati, et tegemist on huvitava ja positiivse kogemusega, mis tuleb viia lähemale Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele, kus on analoogilisi suuri keskkonnaprobleeme. Meile ongi juba tehtud ülesandeks valmistada koos keskkonnaministeeriumi ja Euroopa Delegatsiooniga ette selleteemaline rahvusvaheline seminar. Üritus toimub tõenäoliselt tuleva aasta esimeses pooles.

Ma ei arva, et Ökosil läheks Euroopasse mingit projekti tegema. Pigem on meil rohkem lööki siin Euroopa abiga tehtavates projektides. Ja esmatähtsad on ikkagi Ida-Virumaa ettevõtted.

Ökosil on omamoodi puhver keemiaettevõtte ja keskkonna vahel. Kas teil on tulnud ka enda kui keskkonnainimese põhimõtetega kompromissile minna?

Ökosili eesmärk pole kunagi olnud kasumit teenida, selles mõttes ei ole ta sajaprotsendiliselt äriühing. Nii riik kui Silmet ei oota meilt mitte kasumit, vaid probleemide lahendamist. Küll aga andis töötamine Ökosilis võimaluse näha keskkonnaprobleemi ettevõtja poolt vaadatuna.

Ma ei ole ka märganud, et meile oleks tehtud takistusi uute klientide leidmisel või kogemuste rakendamisel.

Ida-Virumaa annab saastetasudena riigile väga suure osa keskkonnainvesteeringute keskuse (KIK) tuludest. Kas see osa, mis siia investeeringuteks tagasi tuleb, on teie arvates õiglases suurusjärgus?

Tundub, et mingil ajal oli see ebaõiglaselt väike. Viimasel ajal on aga ministeerium hakanud julgemalt saastetasu asenduslepinguid tegema, et nende rahasüstidega suuremaid keskkonnaeesmärke saavutada.

Keskkonnatasude eesmärk ei tohiks olla raha teenida – KIKi eelarvet täita -, vaid keskkonda puhastada.

Eesti saab oma keskkonnaprobleemide lahendamiseks Euroopa Liidust juba praegu arvestatavat rahalist abi ja just sellele valdkonnale lubatakse edaspidi aina rohkem raha. Kas Eesti on valmis seda vastu võtma?

Eesti areneb. Aasta-aastalt suudetakse aina professionaalsemalt raha taotleda, kasutada ja hiljem aru anda. Ilmselt mingil hetkel võivad käärid siiski tekkida, ja seda mitte üksnes keskkonnaalal. Mul on kokkupuuteid näiteks turismivaldkonnaga, kus mõne koha pealt tuleb ette häbiväärset haldussuutmatust.

Need kokkupuuted on ilmselt seotud restaureeritava Saka mõisakompleksiga?

Suuresti küll.

Kevadel, kui lubasin hotelli juulikuus käiku anda, olin liiga optimistlik. Karm talv lubas ehitustöid alles maikuus alustada, see oli üks põhjus, miks avamine edasi lükkus.

Teine põhjus oli muinsuskaitseamet, kes leidis, et seitsmekümnendatel aastatel ehitatud vene ohvitseride elamu asub pargi kaitsetsoonis ja selle ümberehitamiseks on vaja paari lisapaberit. Need paberid muidugi saadi, aga enne läks paar mõttetult kulutatud kuud.

Nüüd on see objekt katuse all ja aasta lõpuks peaks ehitustööd lõppema, et hotell kevadel külastajatele avada.

KÜLLI KRIIS
Laupäev, 20.09.2003

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Virumaa tähtpäevi oktoobris

85 aastat tagasi
03.10.1918.a. sündis Ingerimaal Kubanitsa vallas kunstnik Abel Kimberg-Lee, kelle noorpõlv mõõdus Kohtla-Nõmme mail. Praegu elab Kanadas. Juubeli raames on Eestis kaks Abel Lee loomingu näitust – Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis “Abel Lee illustratsioonid Ivar Ivaski luuleraamatule “Verandaraamat” ja Tallinnas Kastellaanimaja Galeriis “Abel Lee 85. Mees tuhande näoga”.

5 aastat tagasi.
03.10.1998.a. avati Virumaa fotokunstnike näitus Kiek in de Kökis.

75 aastat tagasi.
04.10.1928.a. sündis Viru-Nigulas (Kalvi vallas) ooperilaulja Uno KREEN, kes alustas oma lauljateed Jõhvi segakooris “Heli”. Edasi töötas RAM-is ja Estonia teatris ooperisolistina ja Konservatooriumis lauluõpetajana. U.Kreen suri Tallinnas 1.10.1996.a.

100 aastat tagasi
08.10.1903.a. sündis Kohtla vallas tulevane soomepoiss Rudolf SIMM.
Suri Tartus 1974.a.

50 aastat tagasi
09.10.1953.a. sündis Klaipedas Zizi OSTER / Zoja Ostrovskaja/, kes 1985 ja 1987 võitis Valge Daami laulukonkursi. Koos Kohtla-Järve linna Bigbändiga oli kontsertturneedel Venemaal ja Saksamaal Norderstedtis.

115 aastat tagasi
10.10.1888.a. sündis Narvas notar ja teatritegelane Johan HANSIG, kes oli Eesti Rahvuskogu liige /18.02.1937-17.08.1937/. J.Hansig arrteteeriti 1941.a. ja suri Sverdlovski vangilaagris 24.07.1941.a.

12.10.1888.a.sündis Kalvis pedagoog ja poliitik Anna LEETSMAN. Oli
Eesti Ajutise Maanõukogu/Maapäeva  (EAM) liige 14.07.1917-23.04.1919. Suri 1942.a. NSVL-s vangilaagris.

110.aastat tagasi
13.10.1893.a. sündis Rägavere vallas Rudolf REIMAN, kes 1931-36 töötas Aseri ja Kohtla-Järve Algkooli juhatajana, hiljem vabakutselise kirjanikuna.
Suri 1957.a.

85 aastat tagasi:
17.10.1918.a. sündis Kohtla-Järve Põlevkivimuuseumi kodu-uurimisringi liige Feliks MÄGIN.

50 aastat tagasi:
17.10.1953.a. muudeti Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega Ahtme töölisalev samanimeliseks rajoonilise alluvusega linnaks.

80 aastat tagasi:
19.10.1923.a. sündis Mäetaguse vallas lukksepp ja soomepoiss Monty HALL (Soomes nime all Evald Hallik). Suri Torontos 1996.a.

75aastat tagasi:
21.10.1928.a. sündis Karula vallas Valgamaal tulevane” põlevkivi kuningas”,
sporditegelane ja Jõhvi linna aukodanik Väino VIILUP

5 aastat tagasi:
21.10.1998.a. oli Tartu Ülikoolis Ida-Virumaa päev, kus tutvustati Ida-Virumaa potentsiaali, kultuuriprogrammi ja sõlmiti lepingud edasiseks koostööks. Kõige tegusamaks said loodushoiu ja veeküsimused Toilas.

115.aastat tagasi
22.10.1888.a. sündis Jõhvis II liigi 3.järgu Vabadusristi kavaler, lipnik August UUSTAL. Eluloolised andmed lõpevad aastaga 1938.a.

100 aastat tagasi
22.10.1903.a. sündis Peetri vallas jurist Kaarel PAAS (ka nimevariant PAUK), kes oli  Eesti NSV kohtuminister 14.09.1959-25.05.1960.a.
Suri 29.08.1971.a.

15 aastat tagasi:
22.10.1988.a. toimus Eesti Muinsuskaitse Seltsi eestvõttel eesti keele nädala lõppüritusena Tallinnas, Rakveres, Pärnus, Torontos ja Stockholmis KEELELOITS JA KEELEVANDE ANDMINE.

80 aastat tagasi:
23.10.1923.a. sündis Erra vallas põllumees ja soomepoiss Mart INNUS.
Suri 22.07.1989., maetud Lüganuse kalmistule.

5 aastat tagasi:
23.10.1998.a. oli Eesti vabariigi Valitsuse juures asuva põlevkivi tootmise ja kasutamisega seotud majandussektori probleemide hindamise asjatundjate komisjoni töökoosolek Ida-Virumaal.

185 aastat tagasi:
27.10.1818.a. ilmus tsaar Aleksander I manifest, millega lubati vennastekogu
duste tegevus Balti provintsides ja Venemaal . Vennastekogudused pöörasid
põhitähelepanu kõlblusnõuetele, kirjaoskuse arendamisele ja hakati ka välja
andma eestikeelset kirjavara.

85 aastat tagasi:
27.10.1918.a. sündis Narvas soomepoiss Richard MARTINSON. Suri 13.09.1974.a. Tallinnas.

155 aastat tagasi:
28.10.1848.a. sündis Narva-Jõesuus tunnustatud ehitusmeister ja treial Kustas AMBERG. Suri 11.01.1904.a.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: absint – “roheline haldjas”

Ðveits seadustab absindi
26.09.2003 09:47PM Online
Ðveitsi parlamendi ülemkoda kiitis kolmapäeval heaks seaduse, mis legaliseerib absindi tootmise ja tarvitamise. Euroopa Liidus on absint lubatud juba üle 20 aasta.

 Enne seda oli aga rohekas märjuke enamikus maades keelatud kui ohtlik hallutsinogeen, vahendab Raadio Vaba Euroopa.

Absindiga seostub tahes-tahtmata mingi salapära. Selle mõjust on kirjutanud paljud loovisikud Oscar Wilde`st Hemingwayni. Eesti kultuuriloos seostub selle joogiga kõigepealt kindlasti Eduard Viiralti graafiline leht “Absindijoojad”.

Raske öelda, kuivõrd tuleneb absindi kuulsus tema tegelikust hallutsinogeensest mõjust, kuivõrd omapärasest joomisrituaalist, kus jook enne manustamist põlema süüdatakse. Ehk aitas absindi omaaegsele populaarsusele boheemlaste seas kaasa siiski ka see, et kunagi oli see 70-kraadine jook odavam kui vein ja seega kättesaadav ka kõhnema taskuga napsisõbrale.

Ka “rohelise haldja” nime all tuntud jook keelustati Ðveitsis 1908.a., kui üks tehasetööline väidetavalt absindijoomisest hullununa tappis oma naise ja kaks last. Absindile on pandud süüks psühhotroopse aine tujooni sisaldust, mis sarnaneb kannabise toimeainele.

Katsed on ka näidanud, et absindis sisalduv koirohuõli põhjustab suuremates kogustes katseloomadel kuulmis- ja nägemishallutsinatsioone ning võitlusse astumist ettekujutatavate vaenlastega. Mainitud koguses mürkaine manustamiseks oleks aga vaja hinge alla visata 25 klaasi absinti, mida on raske ette kujutada ka väga kogenud napsimehe puhul.

Kuigi enamikus Euroopa riikides oli absint I Maailmasõja alguseks keelustatud, jätkus selle tootmine näiteks Tðehhoslovakkias ja Hispaanias katkestuseta siiani. Euroopa näitas rohekale märjukesele rohelist tuld jälle 1981.a., mil Euroopa Liit tühistas oma direktiiviga absindi keelustamise paljudes oma liikmesriikides, teiste seas ka Prantsusmaal.

Brüsseli direktiiv ei puudutanud aga Euroopa Liitu mittekuuluvat Ðveitsi ning seal on absindi tootmine kestnud seni illegaalselt, kuid seejuures päris muljetavaldavates kogustes. Al de Traversi piirkonnas valmistatakse umbes 15 000 liitrit salaabsinti aastas. Hiljuti mõistis kohus 48 000 Ðveitsi frangi ehk 31 000 euro suuruse trahvi restoraniomanikule, kes tunnistas, et oli viimase kaheksa aasta jooksul villinud 2800 liitrit keelatud jooki.

Võiks arvata, et Ðveitsi parlamendi otsus on Al de Traversi kandi rahvale tõeline rõõmusõnum. Kuid kaugel sellest, sealsed samakaajajad on juba Ðveitsi televisiooniski kurtnud, et absindi legaliseerimine avab turu välismaistele suurtootjatele ning suretab välja kohaliku – tõsi küll ebaseadusliku – väikeettevõtluse.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Tali, Anu – dirigent

Anu Tali võitis väärika Saksa plaadiauhinna

Ülo Toomsalu
 
Eile teatas suurplaadifirma Warner Music, et Anu Tali võitis Eesti-Soome Sümfooniaorkestri heliplaadi «Swan Song» eest Saksamaal Echo-auhinna.

Anu Talile anti aasta noore artisti tiitel. Echo Classic Award on tuntuim ja kaalukaim klassikalise muusika auhind Saksamaal, olles osa sealse plaaditööstuse paraadauhinnast Echo Award. Saksamaa mastaabis võib seda võrrelda Ameerikas jagatavate Grammydega, kirjutab Postimees.

Tänavu antakse see auhind klassikavallas välja 22 kategoorias ning võitjad valis hääletuse teel Deutsche Phonoakademie. Aasta artistiks kuulutati dirigent Nikolaus Harnoncourt. Maailmakuulus dirigent Simon Rattle, kes on praegu Berliini Filharmoonikute eesotsas, sai aasta dirigendi tiitli. Tseremoonia leiab aset 26. otoobril Dortmundi kontserdimajas ning selle kannab üle telekanal ZDF.

Anu Tali kinnitas Postimehele, et ei lähe Saksamaale Echo auhinda kätte saama, sest tal on samal ajal muusikali «Viiuldaja katusel» etendused Vanemuises. Auhinna võtab tema asemel vastu plaadifirma esindaja.

Dirigent ütles, et jagab talle osaks saanud tunnustust oma orkestriga. «Läbi suurte pingutuste ja vaeva oma muusikaliste eesmärkide poole püüdlev kollektiiv on selle tähelepanu eriti ära teeninud,» mainis ta.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Queen Mary II – maailma suurim luksuslaev

(26.09.2003)

Maailma suurim luksuslaev Queen Mary II katsesõidul
Kõigi aegade maailma suurim luksuslaev Queen Mary II läks eile esimest korda merele proovisõidule, suundudes Lääne-Prantsusmaalt Saint-Nazaire’i sadamast Ile d’Yeu ja Belle-Ile’i saartele.

QueenMaryII.jpeg:  

Queen Mary II mahutab 2600 reisijat ja 1250 meeskonnaliiget. Alus on 345 meetrit pikk ja 41 meetrit lai ning 23-korruselise maja kõrgune. 800 miljonit dollarit maksva laeva generaatorid võiksid elektrit toota 300 000 elanikuga linnale. Queen Mary II esimene reis peaks kavakohaselt algama 12. jaanuaril.

Foto: Reuters

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Senkevitš, Juri – rännumees ja ajakirjanik

Suri teleajakirjanik Juri Senkevitš 
25.09.2003 18:18PM Online

Suri tuntud Venemaa teleajakirjanik ja matkaja Juri Senkevitš (66), teatas täna uudisteagentuurile Interfaks telekanal NTV.

Juri Senkevitš suri tööl, kui tal hommikul kell 9.15 Moskva aja järgi halb hakkas.

Senkevitš saavutas populaarsuse endise NL telekanali KTV eetris olnud saatega «Rändurite klubi», mis tutvustas võõraid maid, rahvaid, loodust ja kultuure.

Senkevitš sündis 4. märtsil 1937. aastal Mongoolias.

1960. aastal lõpetas Leningradi sõjameditsiiniakadeemia. 1962. aastal viidi ta üle Nõukogude Liidu kaitseministeeriumi lennundus- ja kosmosemeditsiini instituuti Moskvas.

1963. aastal saadeti ta tööle tervishoiuministeeriumi meditsiini- ja bioloogiaprobleemide instituuti. Aastatel 1973-1982 juhtis Senkevitš selle teadusasutuse meditsiinilise ja tehnilise teabe osakonna tööd.

1973. aastal asus ta Kesktelevisioonis (KTV) tööle saate «Rändurite klubi» juhina. Saade on kantud Guinnessi rekorditeraamatusse, sest Senkevitš lõi rekordi järjepidevalt ühe telesaate juhtimisega.

Senkevitš tegi koos legendaarse Thor Heierdaliga kaasa ka mitu merereisi, esimesena papüüruslaeval «Ra», seejärel ka «Ra2» ja «Tigrisel».

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud
  • Arhiiv