• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

Peanäitejuht tõi poja lavale

Peanäitejuht tõi poja lavale


Lavastaja, näitleja ja peanäitejuht Üllar Saaremäe leiab, et tema kümneaastane poeg Karl Robert areneb proov-proovilt ning tõmme teatri poole on täitsa olemas. Foto: Tairo Lutter

Samal ajal, kui mõned näitlejad loobusid alastistseenide tõttu osalemast jaanuaris esietenduvas Rakvere Teatri uuslavastuses “Täismäng”, lööb seal kaasa peanäitejuhi poeg Karl Robert Saaremäe.

17. jaanuaril esietenduvas komöödias astub Üllar Saaremäe esmakordselt lavale koos kümneaastase poja Karl Robertiga.

Dublandiks tuleb maavanema poeg

Tema isa, Üllar Saaremäe ütles, et teatri tänavuses esimeses uuslavastuses esinev Karl Robert on küll lipsanud vabaõhuetendustel “Kõrboja peremees” üle õue, kuid statsionaarsel püünel käinud seni vaid salaja.

“Proov-proovilt läheb paremaks,” märkis noornäitleja lavastajast isa, “alguses oli muidugi väliseid segajaid palju.” Üllar Saaremäe lisas, et praegu on vara veel poisi näitlejaannete kohta midagi öelda, kuid mingi tõmme teatri poole on olemas.

Karl Robert hakkab “Täismängus” mängima ühe peategelase poega Rainerit, kes on isa pööraste ideede suurimaks tõukejõuks. Isa Hendriku rollis esineb Üllar Saaremäe. Muide, “Täismängus” lööb kaasa ka Karl Roberti ema, näitlejanna Tiina Mälberg.

Üllar Saaremäe sõnul on poja rolli välja otsitud ka dublant, sest eks poiss pea ju vahepeal koolis ka käima. “Läbirääkimised käivad Marko Pomerantsi poja Kaspariga,” kergitas lavastaja saladuseloori.

Fr. Echrenbuschi nime taha varjunud dramaturgide komöödia “Täismäng” toetub ideeliselt Wendy Holdeni bestsellerile “The Full Monty”, mida Eesti publik tunneb omakorda paremini ehk filmiversioonina (“Püksid maha!”).

Rakvere Teatris Ingomar Vihmari käe all valmiva lavastuse peakangelasteks on viis äsja töötuks jäänud Eesti meest. Majanduslikke probleeme ennetada püüdes tulevad mehed äriideele, mille teostumisse nad isegi vaevu usuvad.

Visad peategelased otsustavad luua tantsutrupi, mille sihtgrupiks on naised ja mille show lõpeb elegantse striptiisiga. Kui arvestada asjaolu, et meestel puudub vähimgi haridus kehakeele vallas, võib vabalt ette kujutada võimalikke karisid sel teel.

““Täismäng” on ühtlasi lugu perekonnasuhetest. Kas poja nimel võib isa käituda nagu viimane tola? Kas paks mees võib olla ilus? Kas armastuses on tähtis materiaalne heaolu või ausus? Millise piirini võib ema poega armastada? Ja mida naised ja lapsed siis tegelikult vajavad?” rääkis Virumaa Teatajale Rakvere Teatri reklaamijuht Peep Pihlak.

Lisaks Saaremäele on peaosades näitlejad Hannes Prikk, Toomas Suuman, Eduard Salmistu ja Tarvo Sõmer; teistes rollides esinevad Marika Vaarik, Kersti Tombak, Ülle Lichtfeldt, Ines Aru ning Peeter Jakobi.

Mõned meesnäitlejad loobusid

Samas on “Täismäng” juba enne esietendust kõneaineks saanud selle poolest, et see olevat lugu, kus viis meest võtavad end laval porgandpaljaks.

“Rakvere Teater shokeerib publikut viie alasti mehega laval,” pealkirjastas loo uudisteagentuur BNS.

“Ei tea, ei tea,” salatseb Üllar Saaremäe, ent lubab samas ikka täismängu nagu pealkirjale kohane. Samas leidus Üllar Saaremäe sõnul mitu näitlejat, kes riidest lahti võtmise nõude tõttu pakutud rolli vastu ei võtnud. “Ega kedagi sundida saa,” nentis lavastaja.

Juba eos skandaalseks nimetatud lavastuses nõustusid peaosatäitmisega ning seega ka laval alastiolekuga näitlejad Toomas Suuman, Tarvo Sõmer, Eduard Salmistu, Hannes Prikk ja Üllar Saaremäe.

–>Aarne Mäe
aarne@virumaateataja.ee

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Tunne Kelam

(13:04 10.12.2002)

Online-intervjuu Tunne Kelamiga

Uudise pilt
Foto: Priit Simson

Kolmapäeval vastas Eesti Päevaleht Online’i lugejate küsimustele Isamaaliidu vastvalitud esimees ja pikaaegne riigikogu aseesimees Tunne Kelam. Eesti Päevaleht Online tänab kõiki küsijaid ja hr. Kelamit. Loe vastuseid!

Eesti Päevalehe küsimused:

1. Mis oleks see kõige põhilisem, mis Isamaaliidu põhimõtetes muutuma peaks ja mis ei tohiks mitte mingil juhul muutuda?

Me ei muuda põhimõtteid. Meie põhimõtted – rahvusriik, avatud rahvuslus, eesti kultuuri ja hariduse väärtustamine ja edendamine, majandustegevusele soodsa keskkonna loomine, madalad maksud, lastega perekondade soodustamine tulumaksu vähendamiste ja muude meetmetega, Eesti astumine võrdõigusliku liikmena NATO-sse ja Euroopa Liitu – on olnud järjepidevad ning õigustanud endid täielikult tegelikkuses. Muuta tuleb erakonna suhtlemis- ja juhtimisstiili. Mingil juhul ei tohi me muuta oma põhimõtet seista Eesti riiklike ja rahvuslike huvide ja põhiväärtuste eest – et meie riigi turvalisus oleks kindlalt tagatud, et lapsed sünniksid oodatuina ja ühiskond seda toetaks, et areneksid eesti keel ja kultuur, et säilitaksime kindlad kodakondsuse põhimõtted. Isamaaliidu poliitika on – maksudega ei mängita ning kodakondsust ei kingita.

2. Kas ausus on veel Eesti ühiskonnas selline kriteerium millele rõhudes üks poliitiline erakond end valijate silmis köitvaks suudaks teha?

Usun, et ühiskonnas valitseva kõlbelise madalseisu oludes kujunevad ausus, järjekindlus inimlike põhiväärtuste eest seismisel, aadete püsivus, moevooludega mitte kaasaminemine, inimsõbralikkus üha olulisemaks kriteeriumiks. Heas mõttes vanamoelised, turvatunnet tekitavad seisukohad, mille suhtes kodanik ei pea tundma ebakindlust, kas nad homme muutvad või mitte, vastavad valdava enamuse tavainimeste ootustele. Tähtsaim on luua meie rahvale kindlustunne homse suhtes. Suurelt osalt ka tänu Isamaaliidu 10-aastasele poliitikale oleme sellele sihile üsna lähedale jõudnud. Suur vastutus langeb poliitikutele, kes iga oma teoga peavad näitama oma ausust ja väärikust.

Kui riigikogu liikmed on ausad ja väärikad, peegeldub see ka ühiskonda.

Eestil ei ole hetkel teist teed.

3. Millega saaks tõsta lihtsa Eesti inimese usaldust oma riigivõimu struktuuride vastu?

Kodanike usalduse tõstmise eelduseks on, et tõuseks ka poliitilise kultuuri tase Eestis. Isamaaliidu kui kristlik-demokraatliku erakonna käsitluses eksisteerib riik kodanikule, mitte kodanik riigile. Arenenud poliitilise kultuuri üheks alustalaks on tugev kodanikuühiskond, mille teket soodustab kodanike omaalgatusliku organiseerumiste, sealhulgas mittetulundusühingute ja ametiühingute toetamine. Poliitilise kultuuri tugevdamisse ning kodanike usalduse taastamisse peavad andma panuse eelkõige meie erakonnad, mis on hetkel inimeste silmis vähemusaldusväärseimad riiklikud institutsioonid. Usaldusväärsuse suurenemise eelduseks on erakondade eetilisem käitumine, suurem asjatundlikkus erinevate eluvaldkondade probleemide käsitlemisel ning üksikisiku väärtustamine. Kahjuks iseloomustab meie ühiskonda ka inimestevahelise usalduse puudumine, mis on osa poliitilise kultuuri madalseisust või vastupidi – madal poliitiline kultuur põhjustab inimestevahelist usaldamatust. Riigivõimu ülesandeks on tõestada oma tegudega, mitte populistlike lubadustega, et hoolib oma kodanikest ning et demokraatia on meile sobivaim valitsemisvorm.

4. Kas teatud situatsioonide kokkulangemisel ja teatud poliitiliste jõudude domineerima pääsemisel võib tekkida Eesti taasiseseisvumise 11. aastal veel tõsine oht demokraatiale?

Suurem oht demokraatiale on siis kui ühiskonnas on väärtushinnangud paigast nihkunud, kui rahvas ei mõista demokraatia olemust ning laseb domineerima jõud, mis taotlevad lühiajalisi eesmärke, mis pikemas perspektiivis ei edenda ühiskonda tervikuna.

Demokraatia all mõistab Isamaaliit kõiki olulisi isikuvabadusi, sealhulgas võimalust säilitada oma keelt ja kultuuri, jääda tugevaks rahvusriigiks ka Euroopa Liiduga ühinedes. Samas on Euroopa Liit garantiiks, et meil ei tekiks sisepoliitilisi olukordi, milles võiksid hakata domineerima demokraatiat ohustavad jõud. Ma ei hinda praegusel hetkel ühtegi välist tegurit piisavalt tugevaks, et ohustada demokraatiat või iseseisvust. Kaalukeeleks on ennekõike eesti rahvas ise.

5. Kelles näete Teie Isamaaliidu põhimõtetele kõige lähedasemaid erakondi meie poliitilisel maastikul praegu?

Viimasel ajal on palju räägitud paremerakondade ühinemisest. Leian, et antud hetkel on oluline minna valimistele vastu koostöös teiste paremerakondadega rahvuslike huvide ühisel kaitsel. Usaldusväärseks on osutunud koostöö Mõõdukatega. Kuid kavatsen lähemalt analüüsida Res Publica programmi ning luua isiklikud kontaktid selle jõu juhtidega. Samuti olla avatud koostööks kõigi jõududega, kellega on lootust leida ühisosa Eesti rahvuslike huvide edendamiseks.

Lugejate küsimused:

Mati
Miks ei suuda või ei ole suutnud nn. ühiste maailmavaadetega erakonnad liituda? Kas on reaalne, et Isamaaliit liitub enne kevadisi valimisi mõne erakonnaga?

Pean äärmiselt oluliseks praeguses poliitilises olukorras kõigi Eesti huvide eest seisvate erakondade, eriti paremerakondade, tegevuse koordineerimist ning võimaliku ühisosa leidmist. Näen selles esmast tingimust õigusriigi ning demokraatlike vabaduste tagamisel. Erakondade liitumine, eriti kui neil on pikaajaline traditsioon ning rahvusvahelised sõsarorganisatsioonid, on tehniliselt keerukam ning võtab aega. Neid küsimusi on kindlasti võimalik arutada pärast valimisi.

Rahvuslane
Mis on Teile tähtsam, kas rahvuslikud aated, või karjäär poliitikuna ? Kas olete alati järjekindlalt kaitsnud eesti keelt ja eesti meelt? Miks pole kunagi kuulda olnud Teie arvamust, kui on juttu olnud riigikoguliikmete palkadest, hüvitistest ja privileegidest, võrreldes suure osa rahva vaesuspiiril elamisega.

Minu jaoks on olulisem kaitsta rahvuslikke huve ning, et teha seda riiklikul tasandil, olen valinud poliitikukarjääri. Meie rahvuslike huvide kaitsmine saab alguse valimistest osavõtust ning õige valiku tegemisest. Eesti keele ja meele kaitsmisel pean esmatähtsaks väljatöötatud kodakondsuspoliitika säilimist. See tagab põlisrahvale piisava kaitse ka tulevikus omal maal oma keeles asju ajada. Mis puudutab Riigikogu liikme töötasu suurust, märgin, et olen Riigikogu juhatuse liige ning töötame välja uut õiglasemat ja läbipaistvamat töötasude maksime kava. Kõige olulisem on muidugi aidata järele puudust kannatavaid kodanikke ning vähendada vahet, mis on tekkinud sissetulekutes.

Vanaema
Lugupeetud, Tunne Kelam!

Ainus võimalus eesti rahva iivet säilitada on pikaajaline stabiilsus vanematel laste kasvatamisel. Selle saavutaks vai lapse elementaarseid vajadusi rahuldada suutev igakuuline lastetoetus. Riigi kassa on tühjaks lüpstud. Kuidas suudate antud lubadust lastetoetust 1000 krooni IGA lapse kohta igakuuliselt tagada võimule pääsemise korral. Kelle arvelt? Juurde ei paista raha kusagilt tulevat.

Hea vanaema! Teie küsimuse esimene lause sõnastas kõige paremini Isamaaliidu rahvuslikku programmi. Ainus võimalus eesti rahva iivet säilitada on pikaajaline stabiilsus vanematel laste kasvatamisel. Riigikassa ei ole tühjaks lüpstud, küll aga on võimalus maksumaksja raha suunata eeskätt kõige vajalikumatesse lõikudesse. Laste sünni stimuleerimine ning lapsevanematele turvatunde loomine laste kasvatamisel peab saama riiklikuks eelistuseks. 1000 krooni toetuseks igale lapsele on vaja 1,5-2 miljardit krooni. 2004. aasta eeldatav eelarve kasv on 3,2 miljardit krooni ja 2005. aastal 4 miljardit krooni. Niisiis kahe aastaga võiks see eesmärk saavutav olla ja raha jääks üle ka muudeks toetusteks. Tuletan meelde, kuidas kaotati ettevõtete tulumaks investeeringutelt. See tehti eelarve kokkuhoiu arvelt umbes samas mahus. Praegu on just endise kolmikliidu valitsuse kindla majanduspoliitika tulemusel Eesti majandus väga kiirelt kasvamas. Oluline on seda mitte pidurdada.

EVEA
Kuidas näeb Isamaa lahendust probleemis, et lõpetada omanike kiusamine sundüürnike poolt. Ehk teiste sõnadega: kuidas saada lahti Keskerakonnast?

Sundüürn
ikud maksavad täna ka eraomanikest hoonete valdajaile üüri seadusega kehtestatud piirmäära ulatuses ehk 15 krooni ruutmeetri kohta. Seda seadust aga ei kohalda keskerakondlik linnavalitsus munitsipaalüürnike suhtes. Huvidekonflikti ületamiseks ei tohiks Toompea ega linnavalitsus vastandada üürnikke omanikele, küll aga üritada mõlema poole õiguste ja vajaduste sobitamist. Kindlasti vajavad riigivõimu poolset järelvalvet, kui ka vajadusel kaitset, niihästi üürnikud kui ka omanikud.

Just
Kas peate õigeks senist poliitikat, et teine, kolmas või viies laps on riigi jaoks väärtuslikum kui esimene?
Kas riigil poleks õigem kõiki lapsi võrdseina näha?
Jääks ära riigiametnike poolne lõputu lastetoetuste summade edasi-tagasi arvestamine …esimene, teine kolmas ja tagurpidi tagasi teine… lõpuks taas justkui esimene…Isiklikult arvan, et stabiilsus tagaks sündide arvu suurenemise ennemalt ,kui see, et tuleb jõuda kusagile viienda lapseni, et riik seda väärtustama hakkaks.
Tänan.

Kõik lapsed on riigile võrdselt tähtsad. Riik saab pakkuda võrdseid võimalusi, riik ei saa teha kõiki võrdseks. Lastetoetus on peretoetus. Pere vaesusrisk suureneb peredes, kus on palju lapsi. Ükski abivajaja ei tohi jääda teotuseta. Samas ei pea ma õigeks, et esimese lapse toetus pole aastaid tõusnud. See on riigi võlg lastega perede ees.

Aho
Mis juhtuks siis, kui kodakondsuse null-varianti taotlevad erakonnad eelolevatel valimistel enamuse saaksid?

Oma küsimusega olete tabanud naelapea pihta. Isegi mitmed vene poliitikud ei poolda tagasipöördumist okupatsiooniaegse kakskeelse Eesti juurde. Niisuguse käigu üks tulemusi oleks kõrvuti eksisteerivate, kuid erikeelsete piirkondade kujunemine. Kakskeelne Eesti oleks täielik vastand Eesti põhiseaduses sõnastatud rahvusriigi põhimõttele, samuti integratsioonipoliitikale, mida oleme kümme aastat järjekindlalt teostanud ning millele on kõik rahvusvahelised organisatsioonid oma tunnustuse ja toetuse andnud.

tinkivinki
Ütlesite Isamaaliidu suurkogul, et “meie rahvuslik huvi on ühiskondliku solidaarsuse kasv ning kaastundlik konservatism”. Terminit “kaastundlik konservatism” kasutasid mõni aeg tagasi USA vabariiklased, kuid jäid kimpu selle termini lahtiseletamisega. Umbes samamoodi nagu omal ajal koonderakondlased “sotsiaalse turumajandusega”. Seletage palun lihtsas eesti keeles, mis elukas on see “kaastundlik konservatism”?

Ei väidagi, et olen selle termini ise leiutanud, kuid ta on mulle ammu sümpaatne olnud. Kaastundlik konservatism võimaldab ühendada konservatiivse maailmavaate rõhuasetust üksikisikule, tema vabadusele ja vastutusele sellesama üksikisiku positiivse huvi stimuleerimisega kehvemas seisus olevate kaaskodanike murede lahendamise vastu. Mida edukam kodanik, seda suurem peaks olema tema vastutustunne ning abi osutamise valmidus. Kutsume üles korvama enesekesksust hoolivuse ja sotsiaalse solidaarsusega.

Ilmar Jõudvald
Soovin tasakaalukaid otsuseid,edu ja jõudu Isamaaliidu esimehena.

Hea Ilmar Jõudvald, tänan väga heade soovide eest! Edu ja jõud uuel ametikohal tulenevad vaid paljude Sinutaoliste samasugustest soovidest ja usaldusest – ei kusagilt mujalt.

j.p.
hr.Kelam vastake palun keerutamata, kas teie usute , et Maad on külastanud Maavälised mõistuslikud olendid.

Ma pole maaväliseid olendeid näinud ega nende olemasolu kogenud. Seda teemat olen pikemalt kommenteerinud oma koduleheküljel aadressil www.kelam.ee
http://www.kelam.ee/et/index.asp?content=kkk

Jaak Lõoke
Kas praegune EV president hr. Arnold Rüütel vastutab selle eest, et tema võimuloleku ajal ENSV Ülemnõukogu presiidiumi esimehena, rikuti laialdaselt ja massiliselt okupeeritud Eesti Vabariigi elanike ja Eesti Vabariigi kodanike inimõigusi. Milline on Teie ervamus?

Okupatsioonirežiimi kuritegudest Eestis
Riigikogu avaldus 18. juuni 2002. a

Riigikogu rõhutab, et Nõukogude Liidu repressiivorganite Eestis toime pandud inimsusevastaste ja sõjakuritegude eest vastutavad neid juhtinud Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei ja selle organisatsioon Eestimaa Kommunistlik Partei.
Tunnistades agressiooni, inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid ning genotsiidi toime pannud Nõukogude Liidu kommunistliku okupatsioonirežiimi asutused ja organisatsioonid kuritegelikeks, rõhutab Riigikogu, et see ei tähenda nende liikmete ja töötajate kollektiivset vastutust. Isiku vastutust režiimi kuritegude eest ei määra tema kuuluvus eespool nimetatud asutustesse ja organisatsioonidesse, vaid konkreetne tegevus, millele eetilise hinnangu peab eelkõige andma igaüks ise. Otsuse isiku osaluse kohta genotsiidis ning inimsusevastastes ja sõjakuritegudes saab langetada kohus.
Okupatsioonirežiimi kuriteod Eestis olid üksnes osa totalitaarrežiimide inimvaenulikust tegevusest XX sajandi maailmas. Inimsusevastased kuriteod on aegumatud. Selliste kuritegude kordumise oht ei ole kadunud. Äärmuslikele ideoloogiatele tuginevad režiimid ohustavad maailma rahu ja rahvaste vaba arengut seni, kuni nende kuritegelik olemus on lõpuni avamata ja hukka mõistmata.

diskrimineerimine
Rahade suunamine väljavalitute taskuisse on senine riigi prioriteet olnud. Tudengiemana tean, kui suureks abiks oli sotsaiaalabi maksmine ja tudengile eluaseme kulde kompenseerimine. Kui seda enam ei tehta, siis võiks riik vähemalt midagi ette võtta, et ühiselamute haldajatel oleks olemas üüripiirmäärad ja üliõpilastele (ilma küsimata) nähtavad soojusenergia müüja poolt esitatud igakuised arved. . Nii saab tudeng vähemalt kontrollida, kas temalt nõutav ühe m2 soojuse hind on sama, mida haldaja poolt tema käest nõutakse.
Küsimus aga sootumaks teine.
Kuidas üldse sai nii juhtuda, et üks tudengiealine mitteõppiv ja mittetöötav, ringi-hulkuv noor on riigi ees soositum- tema saab oma sotsiaaltoetusi tingimusteta edasi? Ka temal võivad olla jõukad vanemad…

Olen nõus, et peaprobleemiks pole kunagi olnud maksumaksja raha puudumine riigikassas, küll aga selle õigem ja sihtotstarbelisem suunamine sinna, kus raha tegelikult vajatakse. Õppetoetuste skeem töötati välja Isamaaliidu haridusministri ajal – see pidas silmas võimaluste loomist selleks, et majanduslikult erineva kindlustatuse tasemega noored inimesed saaksid õppida. Toetan tudengite eluaseme kulude jätkuvat kompenseerimist. Loodan, et kui mitte praegune, siis valimiste järgne uus valitsus pöördub senise poliitika juurde tagasi. Vahepeal olen huviga nõus koos Teiega arutama Teie poolt pakutud vahelahendusi.

Rahvuslane
Kas olete seotud ka maailma teiste rahvaste vabadusvõitlusega? Kas tahaksite, et kõik rahvad saaksid vabaks?

Leian, et kui oleme vastu kaineid arvestusi üllatavalt taastanud Eesti riigi sõltumatuse, siis on meie kohus jõudumööda abistada kasvõi moraalselt ja poliitiliselt rahvaid, kes on ebaõiglaselt omariiklusest ilma jäetud või kelle
rahvuskultuur on ohus. Seetõttu oleme toetanud järjekindlalt Esindamata Rahvaste Organisatsiooni tegevust. Olen eriti mures, et kaksikliidu valitsus jättis ERO tuleva aasta eelarves esmakordselt ilma riigi tagasihoidlikust toetusest.

Teele
Mida põhimõtteliselt uut toob IML poolt seni harrastatud rahvuslusse sõna “avatud”?

Mille suhtes tuleb Eestis elades loojalselt käituda, kas esmajoones riigi kui sunniaparaadi või põhiseaduse ja nende rahvusvaheliste konventsioonide suhtes, mis Eesti riigis kehtivad?

Avatud eestlus tähendab sõbralikku avatust kõigile teistest rahvustest inimestele, kes on lojaalsed Eesti rahvusriigile ning kellest paljud on andnud tunnistust, et neist võivad saada isegi paremad Eesti patrioodid kui eestlastest endist. Kuid üle kõige tähendab see meie erakonna häälestatust avatusele ja hoolivusele oma rahva suhtes, valmisolekule oma kodanikku arvestada ja temaga pidevas kahekõnes püsida.

kogan
Milline koht Eesti põhiseaduses on püham, kas see, mis annab eelisõiguse eesti keele ja kultuuri arenguks või see, mis keelab keeleliste ja kultuuriliste vähemuste diskrimineerimise? Kuidas Teie vastused IML praktilises poliitikas kajastuvad?

Eesti keele ja kultuuri arendamine ei tähenda mitte mingil juhul teiste keelte ja kultuuride alaväärtustamist. Eesti põhiseadus on heaks kiidetud kõikide pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide poolt.

mellissa
Milline on olnud teie suhe NLKP ga, KGB ga? Aeg-ajalt esineb väiteid, mille põhjal teid võiks pidada andunud kommunistiks ja KGB peibutiseks. Teie poolt ei ole aga ühtegi kommentaari sel teemal.

Ma ei ole kuulunud NLKP-sse ega KGB-sse ega teinud nendega koostööd. Toetasin aktiivselt Riigikogu avalduse vastuvõtmist okupatsioonirezhiimi kuritegude hukkamõistmiseks 18. juunil 2002.
Oma katset astuda NLKP liikmeks selgitan oma raamatus Tunne Kelam: ning ka kodulehel http://www.kelam.ee/et/index.asp?content=kkk

Göran Svensson
Härra Kelam!

Milline on teie suhe spordiga ja kas te teate mis on virtuaalsport?

Aitäh.

Minu suhe spordiga on hea. Liigun aktiivselt looduses ja spordisaalis. Armastan jälgida jalgpalli ja suusatamist, kuid on tervislikum kulutada oma vähest vaba aega reaalsele liikumisele.

Veel üks huvitav küsim
Kas te arvate, et rahvuslus on tänapäeva Eestis edasiviiv jõud – kui jah, siis mis moel? Ning Te olete Euroopas palju käinud – kas Teie meelest ei meenuta Teie rahvuslus Euroopas paariaks kujunenud natsionalismi? Minu meelest Euroopa konservatiivsed/kristlik-demokraatlikud parteid küll nii rahvuslikud ei ole?

Rahvuslust ei saa tõlkida halvamaiguliselt natsionalismiks. Rahvuslus tähendab seismist rahvuslike huvide eest – need peaksid olema ka kõigi kodanike, st Eesti riigi huvid. Isamaaliit on avatud Euroopale ja moodsale maailmale. Seda võiks nimetada avatud rahvusluseks. Eestlus tugevdab Euroopat ning demokraatlik ja avatud Euroopa tugevdab eestlust ja meie rahvuskultuuri. Rahvuslus oma õilsamas mõttes tähendab patriotismi – austust ja armastust oma keele, kultuuri ja kodumaa vastu.

tiide
Esimene raamat öökapil?

Selleks on Piibel.

kristlane
Lp hr Kelam!

Mind huvitab IML eelkõige kui kristlik-demokraatlik erakond.

1) Millised on IML kui kristlik-demokraatliku erakonna eesmärgid?
2) Mille poolest erineb IML ÜVERP-st peale selle, et IML nimetab ennast kristlik-demokraatlikuks?
3) Millisena näete kristliku-demokraatia tulevikku Eestis? Mis rolli mängivad siinkohal kirikud?
4) Kelle poolt peaksid kristlased Riigikogu valimistel hääletama? On see kristlik-demokraatlik erakond või konkreetsed isikud ükskõik millisest erakonnast?

Tänan

Kahjuks ei jõua nii mahukale küsimusele praegu põhjalikult vastata, aga Isamaaliidu programmi saab lugeda IML kodulehel www.isamaaliit.ee,
Kristlikud väärtused on osa Euroopa ühisest kultuuripärandist, mida tunnustati ja kinnitati Maastrichti lepinguga.
Kirikud võiksid olla aktiivsemad ja nende roll ühiskonnas nähtavam.
Iga kristlane peaks hääletama kandidaadi poolt, kes esindab temaga ühist maailmavaadet ja tõekspidamisi ega lähe vastuollu tema südametunnistusega.

ivar
Mis toob IL, minu endise lemmiku, sellest mülkast välja? Sest mülgas on ju üsna sügav – alustades eelmise valitsuse kruusaviskamisest ja lõpetades kohalike valimiste krooni ja kolme palliga.

IML on taas tõusuteel.
Oluline on parem ja selgem suhtlemine oma valijate ja toetajatega, kogu Eesti elanikkonnaga. Oma otsuste ja tegude selgesõnaline põhjendamine, näidates ära tulevikukasu, mis ei pruugi olla täna käega katsutav.

Leerivend
Isamaliit on olnud kahel korral võimul ja kummalgi korral ei võtnud ta maha Tõnismäel asuvat pronkssõdurit. Kas selle monumendi teisaldamiseks peab küsima ikka veel luba Moskvast? Kas Isamaliit kartis kohalikke venelasi ja selle pärast ei teinud seda mida vaja? Miks alustas Isamaliit enne viimaseid valimisi allkirjade kogumist selle monumendi teisaldamiseks? Kui Isamaliit oli võimul siis polnud temast monumendi maha võtmisel asja, kui jäi opositsiooni, siis lõugas küll…

Esitatud küsimus on valus, kuid õigustatud. Siiski oleme loonud õigusriigi, kus sellised otsused, mis moraalselt ja poliitiliselt on üliselged, vajavad seaduslikku lahendusmehhanismi. Selles suhtes on Tõnismäe monumendi teisaldamine Tallinna Linnavalitsuse pädevuses. Linnavalitsuses võimul olles olime osa koalitsioonist. See asjaolu pidurdas kiiret tegutsemist pronkssõduri teisaldamiseks. Küsimuse lahendamiseks ei vaja me luba Moskvast, küll aga oma südametunnistuse käsku ja eri jõudude poliitilist tahet.
Massa
Kas olete abikaasaga vabamüürlased?

Ei ole vabamüürlased

tiiu
Lp. hr. Tunne Kelam.
Miks ikka Kelam, mitte Sink.
Tänan.

Vastuse sellele küsimusele leiate minu koduleheküljelt
http://www.kelam.ee/et/index.asp?content=kkk#perekonnanimi

Põhjalaskjad endiselt
Kas Isamaaliit on võimeline sellest kriisist välja tulema,kui Laar kandideerib endiselt kolmanda numbri all.See üksinda näitab,et jätkatakse vanade tegijatega,kes on isamaaliidule teinud korvamatut kahju.Mis rolli see Laar Isamaaliidus mängib Teie olete ju erakonna juht.Kas Te aru ei saa et selliste tegelastega paljud valijad enam Teie poolt ei hääleta.

IML ei kasuta avatud ja demokraatliku erakonnana nõukogulikke meetodeid. Mart Laar võttis endale isikliku vastutuse valimiskaotuse eest astudes erakonna esimehe kohalt tagasi. IML volikogu toetas üksmeelselt tema asetamist nimekirjas kolmandale kohale andes sõnumi, et poliitilistesse juhtidesse tuleb suhtuda tasakaalukalt, võttes arvesse mitte ainult seda, mida neile ette heidetud, vaid tunnustades ka positiivset. Oma valmisol
ekuga kandideerida, on Mart Laar asetanud ennast valijate hinnangu ette.

karl
Kas diktatuuri kehtestamine ja Eesti tagasipööramine Lääne kursilt Ida kursile on veel realistlikult olemas või võime üle Peipsi järve igaveseks lehvitada?

Teie küsimuses on ka tänasel hetkel oma iva olemas. Eesti on käesoleval hetkel tugevalt nö. Lääne kursile suunatud. Selleks on Isamaaliidu valitsused ja esindajad oluliselt kaasa aidanud. Oleme äsja saanud kutse NATO-sse ning peatselt ka Euroopa Liitu. Kuid enne liikmeseisundi lõplikku saavutamist tuleb meil läbida eriti vastutusrikas üleminekuperiood aasta 2004 suveni. Just sel ajal on ülimalt tähtis vältida küsimärkide tekkimist, mis võiksid puudutada demokraatliku valitsusmehhanismi usaldusväärsust, riigivõimu liigset keskendamist mõne rühmituse huvides või poliitilise koosmeele nõrgenemist. Igal juhul ei ole põhjust lahkumiseks Vene mõjusfäärist lippe lehvitada, küll aga tekivad meil esmakordselt võimalused seda mõjusfääri positiivselt tasakaalustada. EL ja NATO liikmekssaamine tähendab ühes mõttes kergendustunnet, teises mõttes vajadust endid rohkem pingutada, suuremat vastutust anda, kindlamat ja laiema kandepinnaga rahvuslikku ühtsust saavutada.

küsimus
milliseid salle ja lipse teile meeldib kanda?

Salle kannan ainult hädavajadusel, lipsudest vaid neid, mis mulle meeldivad.

KM
Kas Rumessen on seotud Tubina festivaliga?

Vardo Rumessen on üks Tubina festivali algatajatest ja eestvedajatest. Loe lisa: http://www.hot.ee/rumessen/

Kaie
Kas Te olete mõelnud, et Eesti demokraatide memorandumit ÜRO-le (1972) ei käsitletud Läänes kunagi ametlikult sellepärast, et sellel puudusid reaalsete isikute allkirjad ja seetõttu oli ta võetav nn. anonüümkirjana. Vastupidi olid lood Balti Apelliga (1979), kus olid allkirjad ja seetõttu sai üsna varsti Balti Apell aluseks mitmele dokumendile ja resolutsioonile Läänes, millest olulisem on ehk Europarlamendi otsus 1983 aastast, kus soovitati Euroopa maade parlamentidel rahumeelselt kaasa aidata Balti riikide iseseisvuse taastamisele.

Kõik mis tehti, oli siiski vabadusvõitluse jaoks edasiviiva tähtsusega. Neid kahte dokumenti pole tarvis vastandada. Memorandum oli üks esimesi samme, mille kõrval on olnud palju algatusi, millest üldse ei räägita. Iga koolipoisi väljaastumine okupandi vastu on lugupidamist vääriv.
Balti Apell oli põhjapaneva tähtsusega algatus. Sellele julgele üleskutsele kirjutasid nimeliselt alla 4 eestlast: Niklus, Ratas, Tarto ja Udam. Minu abikaasa kirjutab sellest päris pikalt oma raamatus “Kogu südamest”.

Tahan edasi õppida!
2/3 eesti rahvast elab väljaspool pealinna. Väljaspool pealinna on ka töö eest saadav tasu 3-10 korda väiksem kui Tallinnas. Ka vara ( korterid, majad) väärtus on 10 korda odavam , mida kaugemale Tallinnast. Kuidas tagada võrdse kohtlemise printsiip tudengite vanemate varalise seisundi hindamisel juhul, kui see peaks saama määravaks tudengitele toetuste maksmisel.
Vastuse eest ette tänades!
Lõunaeestlane

On lubamatu, et kaksikliit on visanud prügikasti hr. Tõnis Lukase juhtimise all välja töötatud õppetoetuste süsteemi. Tudengid ei ole see koht, kus ühiskond peab raha säästma, mistõttu osa noortest hakkab haridusest kõrvale jääma. Iga kroon, mis kulutatakse haridusele, tuleb pärast mitmekordselt tagasi. Meie rahvuslik huvi on investeerida haridusse, mis on moraali, aususe ja töötahte edendamise instrumendiks.

Huvitav küsimus
Miks Te arvate, et föderaalne Euroopa on halb? Kas Te üldse teate, mis föderalism tähendab? Ja kui Te halvate, et see on halb, mis Te arvate siis TH ILvese seisukohtadest selles küsimuses – miks te oma endise koalitsioonikaaslase vastu ei ole siis midagi öelnud?

Olen seisukohal, et enne kui alustada kaklust mõistete nagu “föderalism” üle, tuleks kokku leppida, kas saame nende mõistete sisust üheselt aru. See arusaam on saanud eriti selgeks Euroopa Tulevikukonvendi aruteludes. Eestlaste jaoks on tähtis eristada kaht asja: ülemäära tsentraliseeritud Euroopa, kus suur osa otsustusõigusest on koondunud Brüsselisse (koos võimalusega, et otsuste tegemist mõjutavad liiga suurel määral mõningad suurriigid) ning teiselt poolt rahvusriikide ühendus, kes on võrdõiguslikud ühise poliitika kujundamisel ning lepivad kokku kindla kataloogi õigustest, mis peavad püsima liikmesriigi valitsuse kompetentsis. Olen Eesti esindajana selgelt viimase seisukoha poolt.

huvitav
Kuidas on teie suhted praegu usuga ja Jumalaga?

Igapäevased, usaldavad ning lootust sisendavad.

winnie
Kas Teile ei tee muret Respublica katse keerata senine kodakondsuspoliitika pea peale. Näiteks tähendab nende variant seda, et ka umbkeelne, ainult vene keelt kõnelev nende variandi järgi Eesti Vabariigi kodanikuks saanud isik, võib kandideerida riigi presidendiks.

Mulle teeb muret mistahes katse mängida Eesti kodakondsuse põhimõtetega, iseäranis valimiseelsel perioodil. Küsimus on Eesti kui rahvusriigi aluste kindlas säilitamises. Üksnes selge sõnum meie kodakondsuspoliitika järjekindlusest tekitab valmisolekut eesti keelt õppida ning Eesti Vabariigi ustavateks kodanikeks saada. Häid näiteid on olemas.

küsimus
kas te vastate kõikidele online küsimustele siin, või juhtub nagu hr Laari ja hr Savisaarega, et neil pole aega vastata kõigile küsimustele.

Mitmed küsimused on sisult sarnased või kattuvad. Kasutades 30 minutit üleaega, üritan kõiki küsimustes puudutatud teemasid käsitleda. 20 min. tagasi algas Riigikogu istung, mille esimese punktina arutatakse 2003. aasta riigieelarvet. Tänan kõiki küsijaid!


Kelam valiti Isamaaliidu esimeheks sellelt kohalt lahkunud Mart Laari asemel laupäeva, kui viiesajast hääleõiguslikust suurkogul osalenust toetas teda 430 ning vastu keegi polnud.

Oma võidukõnes rõhutas Kelam koostööd kõigi teiste ja eriti parempoolsete erakondadega. “Kindlasti otsime tihedamaid kontakte Res Publicaga ning eeldused koostööks on kindlasti olemas. Praegu ei oska veel aga nende programmi põhjal lõplikku otsust teha,” ütles Kelam, “teatud küsimustes on koostöö-võimalusi ka Rahvaliiduga, aga lõplikult otsustab siiski programmide lähedus.”

Kui endine peaminister ja pikaaegne Isamaaliidu esimees 26. oktoobril erakonna juhtimisest halbade valimistulemuste tõttu loobus, sai Kelam esimehe kohusetäitjaks.

Pärast seda ütles Kelam BNSile, et erakonna juhtimist tuleb muuta põhimõtteliselt, sest seni on parteid juhitud nagu väikeerakonda.

Valimiskaotuste põhjuste seas nimetas Kelam muu hulgas erakonna ülbust ja enesekesksust, puudusi suhtlemises liikmeskonnaga ja liigset lähenemist Reformierakonnale.

Eesti Päevalehe küsimused Tunne Kelamile:

1. Mis oleks see kõige põhilisem, mis Isamaaliidu põhimõtetes muutuma peaks ja mis ei tohiks mitte mingil juhul muutuda?

2. Kas ausus on veel Eesti ühiskonnas selline kriteerium millele rõhudes üks poliitiline erakond end valijate silmis köitvaks suudaks teha?

3. Millega saaks tõsta lihtsa Eesti inimese usaldust oma riigivõimu struktuuride vastu?

4. Kas teatud situatsioonide kokkulangemisel ja teatud poliitiliste jõudude domineerima pääsemisel võib tekkida Eesti taasiseseisvumise 11. aastal veel tõsine oht demokraatiale?

5. Kelles näete Teie Isamaaliidu põhimõtetele kõige lähedasemaid erakondi meie poliitilisel maastikul praegu?

6. Missuguseks kujuneb Mart Laari roll Isamaaliidus tulevikus?

7. Missugused on praegu Isamaaliidu kõige suuremad siseprobleemid ja kuidas neid nende olemasolul lahendada?

8. Palju räägitakse esimesest ja teisest Eestist, varanduslikust kihistumisest. Kas ei lähe veelahe ka nende inimeste vahelt, kes siiralt uskusid totalitaarse kommunistliku riigi kokkuvarisemisse ja kes kohandusid selle režiimi mängureeglite järgi?


Tunne Kelami CV:

Sünniaeg ja –koht
10.07.1936 Valgamaa, Taheva

Perekonnaseis
Abielus, tütar

Erakondlik kuuluvus, valimisringkond

Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei 1988–1995 (esimees 1993-1995)
Isamaaliit
Lääne-ja Ida-Viru valimisringkond.

Haridus

Tallinna 21. keskkool 1950
Tallinna 2. keskkool 1954
Tartu ülikool 1959

Töökohad

Ajaloo keskarhiivi vanemteadur 1959–1964
Ühingu ”Teadus” rahvusvahelise olukorra lektor ja väliskommentaator 1959 – 1970
Eesti nõukogude entsüklopeedia vanem teaduslik toimetaja 1965–1975
Fr. R. Kreutzwaldi nimelise ENSV riikliku raamatukogu vanembibliograaf 1975-1979
Sovhoos “Ranna” öine linnutalitaja 1980–1987
Ajakirja “Akadeemia” esindaja Tallinnas 1988–1990
Eesti Komitee esimees 1990–1992
VII, VIII, IX riigikogu liige 1992–

Osavõtt esinduskogust
Eesti Kongressi liige 1990–1992
Eesti Komitee esimees 1990–1992
Põhiseaduse assamblee liige 1991–1992
VII, VIII, IX Riigikogu liige 1992-

Kuuluvus muudesse ühendustesse
International Policy Forum’i direktorite nõukogu liige 1991
Rahvusraamatukogu nõukogu esimees 1996-1999
Skautide ühingu peavanem 1996-
Pedagoogikaülikooli kuratooriumi liige 1996-
Inimõiguste instituudi juhatuse liige 1997-
Kistler-Ritso fondi juhatuse liige 1998-
Mittetulundusühingu Eesti Euroopa liikumine juhatuse aseesimees 1998-

Autasud
Rotary International’i Paul Harrise auhind 1990
USA Marylandi osariigi aukodanik 1991
Ajakirjanike liidu pressisõbralikuma avaliku elu tegelase auhind 1996
Balti assamblee diplom ja aulint teenete eest Eesti iseseisvuse taastamisel 1999
Kanada eestlaste teenetemärk 2000
Riigivapi II klass 2001
Prantsusmaa rahvusliku teeneteordeni suurrist 2001

Keelteoskus
Inglise, soome, vene, saksa, prantsuse, poola, itaalia keel

Avaldatud teosed
Isikuraamat ”Tunne Kelam” (sisaldab valitud kõnesid ja artikleid)

Ajakirjandustegevus
Avaldanud arvukalt artikleid ja intervjuusid Eesti ja rahvusvahelises ajakirjanduses
20.11.01

Allikas: riigikogu.ee

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Otto von Hapsburg – elukutseline eurooplane

Otto von Habsburg sündis 1912. aastal Austria viimase keisri vanima pojana.

1973. aastast on ta Rahvusvahelise Paneuroopa Ühenduse president.

1979-1999 europarlamendi liige.

Temea initsiatiivil võttis europarlament 1983. aastal vastu avalduse, milles nõuti Baltimaade vabastamist Nõukogude Liidu okupatsioonist.

 

Otto von Habsburg: III maailmasõda on läbi

Otto von Habsburg on grand old man, kelle puhul kehtib sõna otseses mõttes ütlus “kuningas ilma kuningriigita”. Kui mitte arvestada Euroopa Liitu, kus ta Europarlamendi saadikuna on Saksamaad esindanud aastast 1979. Eriti meeldejääv oli tema 1983. aasta ettekanne, mis nõudis iseseisvust Eestile, Lätile ja Leedule.

Austria-Ungari kroonprintsist ei saanud ajaloo keerdkäikude tõttu impeeriumi valitsejat. Vastupidi: 1919–1966 olid talle kodumaa Austria piirid suletud. Ent kuu aega tagasi tähistati tema 90. sünnipäeva kaunis losside kompleksis Hofburgis.

Paar päeva enne NATO kutse saamist viibis Viinis koos kümnete Euroopa riigipeadega ka Eesti Vabariigi president Arnold Rüütel, et avaldada austust Paneuroopa idee lipukandjale Otto von Habsburgile.

Maalehel oli au külastada üht kaasaja tähelepanuväärseimat eurooplast tema residentsis Saksamaal, kus Otto von Habsburg on elanud viimased viiskümmend aastat.

foto: All Over Press

“Kuna mul on nii palju järeltulijaid, siis ma töötan nende tuleviku nimel. Ma tahan, et mu 21 lapselast elaksid XXI sajandil õnnelikult,” kinnitab Otto von Habsburg. Pildil on tal süles 12.01.2001 sündinud pojatütar Zsofia, kelle on talle ulatanud minia Eilika.

* * *

Kui te viis aastat tagasi Brüsselis pühendasite mulle oma väärtuslikku aega, siis väitsite, et suurim oht Euroopale ei ole mitte islam, vaid materialism ja ateism. Kas te jääte oma sõnade juurde ka täna?

Absoluutselt. Täna isegi rohkem kui toona. Mul on palju muhameedlastest tuttavaid. Ma olen islamit päris põhjalikult tundma õppinud. Tunnistan ausalt: muhameedlased on meile kaunis lähedased.

Ka ajatolla Homeini?

Ei maksa alati teravikku suunata äärmuslikule. Võtkem ikka vaatluse alla kuldne kesktee. Ja sedaviisi on islam suurepärane religioon.

Euroopa Konvendi president Valérie Giscard d’Estaing teatas hiljuti, et Türgi koht ei ole Euroopa Liidus. Mis on teie seisukoht?

Geograafiliselt pole Türgi Euroopas. Teisalt: Türgi on meile vägagi vajalik. Ta on meie loogiline partner. Isiklikult arvan, et Türgi ei saa Euroopa Liitu astuda samamoodi nagu Belgia või Iirimaa. Türgil on täita mitu missiooni.

Alles nüüd hakkame maksma I maailmasõja arveid. Lähis-Idas käivad asjad aeglasemalt kui Euroopas. Ühesõnaga: me lõime kunstlikke riike. Näiteks Iraak. Sellist riiki varem ei eksisteerinud.

Juhtus see aga British Petroleumi huvide pärast. Kütusefirma huvidel rajanev liit ei saa püsida koos kaua. Selline moodustis muutub varem või hiljem probleemiks. Ühe suurima katastroofi tekitas regioonile kuulus Araabia Lawrence.

Või jälle: Palestiina küsimus. Kui Euroopa oleks piirkonna jätnud Türgi hooleks, oleksid juudid ja palestiinlased kokkuleppele jõudnud.

Me ei tohi seda kunagi unustada. Sest vaadakem, kuidas Marokos asjad käivad. Marokos on palju juute. Nad on suurepäraselt integreeritud. Juute võib leida kuninga õukonnas, parlamendis, valitsuses.

Seega te väidate, et araablased pole juutide vastu?

Araablased pole antisemiidid. Küll aga on nad Iisraeli poliitika vastu. Kui selle regiooni sõlmküsimuste lahendamisega oleksid tegelnud türklased, oleksid juudid leidnud endale kodumaa Türgi nõul ja jõul.

Kas Valérie Giscard d’Estaing oli Türgi vastu ülekohtune?

Jah ja ei. Ma arvan, et ta oli tugeva surve all. Meie valitsused – ma mõtlen Euroopa Liidu liikmesriikide valitsusi – on andnud Türgile läbi aastate katteta lubadusi. Türgil on tekkinud lootus, mis pehmelt öeldes on ebareaalne.

Me ei tohi süüdistada türklasi. Me peame ümber hindama oma suhted Türgiga. Türgilt saab nõuda seda, milleks ta suuteline on. Lähis-Ida regiooni silmas pidades on Türgil oluliselt suurem roll kui Euroopa Liidul. Türgit tuleb võtta kui võrdväärset partnerit.

Härra Habsburg, mis tunne teid valdab, kui mõtlete võimalikule Iraagi ründamisele?

Mind teeb see kurvaks. Pommitamine ei ole eales lahendanud ega lahenda ka edaspidi probleeme.

Ma mõistan USA käitumist. Kahtlemata on USA-l teavet, mida mina ei valda. Seepärast olen oma kohtumõistmises võrdlemisi reserveeritud. Niisiis: arvestades teatud informatsiooni, mida ameeriklased arusaadavatel põhjustel ei avalda, tuleks eurooplastel siiski seista ameeriklaste selja taga Iraagi ründamise ajal.

Rääkigem Venemaast. Teile, Otto von Habsburg, kuulub kuulus lause “Mida kehvemad on suhted Venemaa ja Hiina vahel, seda paremini tunneb end Euroopa”. Missugused suhted valitsevad Hiina ja Venemaa vahel praegu?

Hiina poliitika erineb suuresti Lääne poliitikast. Läänes on kombeks elu korraldada valimistest valimisteni. Hiinas nii ei ole. Hiinal on kombeks võtta vastu otsuseid pika aja peale. Nad heidavad otsuse langetamisel kõrvale nii kella kui kalendri, nad võtavad aja maha. Kui eesmärk on selgeks saanud, siis püsivad nad kindlalt valitud teel.

Me ei tohiks eales unustada, et Hiina kommunismil ei ole midagi pistmist Vene kommunismiga. See on pigem natsionaalsotsialism, aga ilma rassismita.

Venemaal sai kommunismi levik tõuke sotsiaalsete pingete tõttu. Hiina kommunismil on teistsugune põhjus. See on seotud rahvusliku frustratsiooniga.

Toimus Hiina kodusõda. Kujunes nii, et ma olin sellel ajal Pekingis. Linn oli juba Mao Zedongi vägede kätte langenud. Olin Belgia suursaadiku külaline. Suursaadiku abiline, üks vana hiinlane, sõidutas meid linnas ringi. Õhtul olime Pekingi põhjaosas paiknevas lossis.

Vaid Hiinale ainuomase päikeseloojangu värve nautides vaatas meie seltskond Hiina müüri poole. Pekingist põhjas asetsevad mäed olid juba mauistide poolt vallutatud. Nii-öelda kommunistide käes. Neile vägedele polnud midagi vastu panna.

Rahulepingule alla kirjutama minnes andis Hiina prints võimu sümboliseerivad atribuudid üle Mao Zedongile. Kui heita pilk Hiina kommunistide liidritele, siis need on ju Hiina kuningliku suguvõsa järeltulijad.

Näiteks pärines Zhou Enlai ühest Hiina kõige aristokraatlikumast perekonnast. Kindel on Hiina puhul ka see, et tegemist ei olnud mitte sotsialistliku, vaid rahvusliku riigipöördega.

Mida te sellega öelda tahate?

Seda, et nõrgenenud Hiina vajas rahvusvahelisel areenil oma positsiooni kindlustamiseks uut strateegiat. Kuna ühiskonnakorrana oli kommunism tol hetkel tõusev täht, valisid hiinlased just selle doktriini.

Hiinlased olid alla kirjutanud 12 lepingule. Kuuele Läänega ja kuuele Venemaaga. Lääne ja Hiina vahelised lepingud on tänu jumalale kehtetud, aga Venemaa ja Hiina vahelised kuus lepingut on jätkuvalt jõus.

Vastavalt sellele nõuavad hiinlased venelastelt alatasa ka lepingute järgimist. Mina isiklikult leian, et eurooplased ei peaks hiinlasi kartma.

Neid on siiski maakeral väga palju.

Me ei peaks kartma, et hiinlased hakkavad laienema. Nad ei tule Euroopasse. Meil, eurooplastel, tasub järgida põhimõtet, mille kohaselt minu vaenlase naaber on alati minu sõber.

Tðetðeenia ja Venemaa. Te olete väitnud, et Tðetðeenia saatust ei otsustata Moskvas ega New Yorgis, vaid Groznõis. Kuidas täna näib?

Jään täie vastutusega oma kord öeldud sõnade juurde. Absolu
utselt. Tðetðeenid on suurepärane rahvas. Esmaklassiline uhke rahvas, kes jätkab võitlust. Nad võitlevad mõõdutundega. Neil on tugev rahvustunne. Nende hümn on üks maailma kaunimaid hümne.

Tõsiselt?

Minu meelest on Tðetðeenia hümn suurejooneline. Sõnad kõrgelennulised. Nende president Mashadov on mees, kes tõepoolest on ka tðetðeenide poolt nende juhiks valitud. See tähendab, et tegemist on demokraatiaga. Ja et Mashadov on siiamaani tðetðeenide liider, süvendab see mõtet demokraatiast veelgi.

Tðetðeenid on oma vabaduse eest võidelnud viimased 300 aastat. Kui jälgida ajalugu, siis tsaari soldatid olid tðetðeenide vastu võideldes niisama barbaarsed nagu Putini väed tänapäeval.

85% moskvalastest oli Moskva pantvangikriisi lahendamisega rahul. Teisisõnu: avaldavad tugevat toetust Putinile. Veelgi enam: tðetðeeni ja terroristi vahele tõmmatakse Moskvas võrdusmärk. Mida teie arvate?

Olete ju kuulnud ütlust, et inimesed, kes jäävad minust vasakule, on kommunistid, ja inimesed, kes jäävad minust paremale, on faðistid. Ja sealjuures ainult ühel on õigus.

See iseloomustab täpipealt praegust olukorda. Muidugi võib kõiki tðetðeene terroristideks nimetada, aga kus on tõendid? Kas tõesti need inimesed, kes 300 aastat on oma iseseisvust taga nõudnud, on terroristid?

Brutaalsus, millega venelased Tðetðeenias on silma paistnud, on ilmselgelt hullem kui ükskõik missugune meetod, mida tðetðeenid venelaste vastu kasutavad.

Pealegi on ju olemas rahuleping. See, millele pani käe alla kadunud kindral Lebed. Ta oli küll tðetðeenide vaenlane, kuid siiski väga hea mees. Ta oli piisavalt tark, et taoline leping sõlmida.

Seda lepingut pole tðetðeenid kunagi rikkunud. Ainus, mis heidab tšetšeenidele varju, on need pommiplahvatused korterelamutes. Venelased kiirustasid otsekohe tðetðeene süüdistama.

Kuid samas on mõned venelased vägagi kurjalt öelnud, et plahvatused on just nagu Riigipäevahoone süütamine, mis andis Hitlerile võimaluse oma reþiimi tugevdada.

Kas olete nõus väitega, et Venemaa on võtnud naeratava natsionalismi suuna?

Absoluutselt õige, see on natsionaalsotsialism. Praegune olukord on täiesti teistmoodi kui Stalini ajal.

Tõsi, mitmed asjad on siiski ka üle võetud. Venemaa uus hümn on ju seesama, mis Stalini auks loodi. Tekst on teine, aga meloodia täpselt seesama. Kujutage ette, et Saksamaa oleks 1945. aastal jätkanud vana hümniga. See ei tulnud kõne allagi!

Nii et sellistel märkidel on sügav sisu.

Täiesti kindel!

Mis siis teie meelest saab Tðetðeeniast?

Pikemas perspektiivis peab Venemaa Tðetðeenia iseseisvust tunnustama. Tðetðeenia saab Aserbaidþaani-sarnase suveräänsuse. Ma ei näe mitte mingit muud lahendust. Dekoloniseeri-mine on ainuõige otsus. Muide, see kehtib kogu Siberi kohta.

Aga Venemaa ei soovi pretsedenti luua.

Muidugi mõista. Kui aga rääkida terrorismivastasest võitlusest, siis tðetðeenide samastamine terroristidega nagu ka Ari Fleischer (Valge Maja pressisekretär – toim) seda tegi, on täielik idiootsus.

Saan ma õigesti aru, et teie ei paiguta 11. septembri New Yorgi terrorirünnakut ja Moskva pantvangikriisi ühe nimetaja alla?

Neil kahel sündmusel pole teineteisega midagi pistmist.

Kui aga terrorismist üldiselt rääkida, siis ma nõustun Per Stig Mølleri (Taani välisminister – toim) väitega, et terrorism tähendab erastatud sõda. See on väga täpselt öeldud. Mitte enam riiklikud väed, vaid eravalduses olevad sõdalased. Tegemist on täiesti uue sõjapidamise viisiga.

Kui rääkida kolmnurgast Venemaa–Euroopa Liit–USA, siis missugused suhted peaksid valitsema selles kolmnurgas?

Praegu ei näe ma mingit lahendust. Meie ise oleme osaliselt selle eest vastutavad. Kui me oleksime täielikult ühinenud ning meil (eurooplastel – toim) oleks oma välis- ja julgeolekupoliitika, siis oleks olukord teistmoodi. Vaid ühinenud Euroopa võib endast kujutada suurt jõudu. Paraku oleme sellest üpris kaugel.

Kui me lõpuks oleme ühinenud ning meil on välis- ja kaitsepoliitika, siis olukord muutub. Väheneb USA kohustus olla superriigi rollis. Loomulikult jääme ameeriklastega sõpradeks. Aga Euroopa tugevnedes muutub suhtlemine Venemaaga.

Euroopa survel võib kõne alla tulla isegi Venemaa dekoloniseerimine. Kui võtta taas seesama Lähis-Ida, siis näeme, kui edukaks dekoloniseeri-mine on osutunud.

Venemaa on okupeerinud territooriume, millel pole temaga midagi pistmist. Seda kõike strateegilistel põhjustel.

Lõuna-Kuriilid näiteks. Meie Jaapani sõbrad pole õnneks midagi unustanud. Olukord Kuriilidel on minu arvates vägagi plahvatusohtlik. Minu meelest on ainus lahendus see, et Lõuna-Kuriilid antakse Jaapanile tagasi.

Meie jutuajamine siin Pöckingis toimub täpselt samal ajal, kui Brüsselis leiab aset Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumine. Missugused peaksid olema teie arust suhted nende kahe vahel?

See sõltub asjaoludest. Kui tegemist on dekoloniseerimata Venemaaga, siis tuleb olla ülimalt ettevaatlik ja mitte minna teab mis kaugele ükskõik mis vallas. Kui dekoloniseeri-mine pole omaks võetud, võib ükskõik mis ajahetkel puhkeda Venemaal sõda. Ennekõike Kaug-Idas. Euroopa ei tohi olla kaasosaline sellises mängus.

Kui aga Venemaa on dekoloniseerimise lõpule viinud, siis tunnistagem: ta on Euroopa riik. Siis ja ainult siis saame rääkida võrdväärsest partnerist.

Millal see küll juhtuda võiks?

Jumal teab.

Mitte lähiajal?

Venemaa puhul ei tea iial ette. Venemaal on mingid asjad juhtunud üllatuslikult kiiresti.

Mida te arvate III maailmasõjast?

Aga see on juba läbi! III maailmasõda oli nn külm sõda. Ega sõda pruugi ilmtingimata tähendada aktiivset sõjategevust. Carl von Clausewitzi järgi tähendab sõda jõu kasutamist, aga see võib olla ka majanduslik jõud, võib olla poliitiline jõud. See tähendab panna kedagi tegema midagi, mida too teha ei taha. Just selline on sõda.

Kaks maailmasõda toimusid koos reaalse sõjategevusega, kuid kolmas mitte. Ent ka III maailmasõda on läbi, sest Nõukogude Liit on lakanud olemast. Me oleme olukorras, mida võiks nimetada III maailmasõja järgseks ajaks. Ent tunnetuslikult ei saa kõik arugi, et on lõppenud, sest Lääs polnud Nõukogude Liidu nii kiireks kokkuvarisemiseks valmis.

Sõjajärgse aja esimeses faasis ei osanud Lääs ära kasutada Jeltsinit ja Gaidari. Oleks pidanud palju rohkem Venemaalt nõudma. 90ndate algul oli võimalus paljud probleemid lahendada.

1983. aastal tegite te Europarlamendi saadikuna ettepaneku, et Euroopa Liit nõudku Eestile, Lätile ja Leedule iseseisvust. 20 aastat tagasi kartsid väga paljud NSV Liitu ärritada.

Oma vastastele vastasite te lihtsalt, et kümne aasta pärast ehk 1993. aastal pole enam NSV Liitu. Kuidas te teadsite sündmuste käiku nii täpselt ette?

Ega ma ju teadnudki, aga ma lootsin. Selleks oli rida põhjusi.

Esiteks: Nõukogude Liidu infrastruktuur. Majanduses oli näha kindlat sammumist pankroti suunas.

Teiseks, XX sajand oli tõestanud, et Venemaa ei saa iseenda juhtimisega hakkama. Kui ülisuure territooriumi idaosas oli kord majas, siis oli läänes rahutu, ja vastupidi. Venemaa pole suuteline üheaegselt samade meetoditega juhtima kogu oma territooriumi.

Kolmandaks, Hiina ja Venemaa nigelad suhted.

Neljandaks, president Reagani ütlus “Venemaa on juba surnud”. Tuli sundida Venemaad seda mõtet omaks võtma. Tähesõdade programm oli hea relv Venemaa vastu. Kahjuks oli Reagani relvastusprogramm meie – Euroopa – idiootide kriitikanoolte märklauaks. Ühesõnaga: Nõukogude Liit varises kokku tänu Reagani, paavst Johannes Paulus II ja Helmut Kohli jõupingutustele.

Miks te nimetasite paavst Johannes Paulus II?

Sest ta oli esimene slaavlasest paavst. Sellel oli ja on märkimisväärne tähendus. Aga Helmut Kohl sellepärast, et ta käitus risti vastupidi talle antud nõuannetele. Kui Kohl oleks kuulanud Thatcherit, Mitterrand’i, Andreottit ja Gonzalest, siis oleks Nõukogude Liit alles jäänud.

Missugune on Eesti Vabariik kümne aasta pärast ehk aastal 2012?

Kui Eesti on Euroopa Liidu liige, ja ma olen veendunud, et Eestist saab liikmesriik, siis ootab teie riiki suur tulevik.

Teie kolm Balti riiki on oma tugevuse ja vapruse poolest silmapaistvad maad nagunii, kui aga sellele lisandub suurepärane võimalus end majanduslikult teostada, siis ootab teid ees suurepärane väljavaade.

Mõeldes teie oivalisele maksusüsteemile, pean pöialt, et teid ei sunnita seda süsteemi muutma.

Missugust tulevikku te pakute Kaliningradile või teisisõnu Königsbergile?

See on üks ohtlik koht. Kommunistliku reþiimi kokkuvarisemise järel sai Rumeenia välisministriks Adrian Severin, kes ütles mulle ülimalt õige mõtte. Kuni Vene väed on Kalinin-gradis ja Tiraspolis sees, ei saa uskuda, et probleem laheneb rahumeelset.

Majanduslikus ja ajaloolises perspektiivis on tegu ju täieliku mõttetusega. Mida venelased ometi transiidinõudmisega mõtlevad?!

Aga ma pean tunnistama, et kaliningradlased ise mõtlevad teistmoodi kui imperialistlik Venemaa eesotsas Putiniga. Kinnitan seda enda kui Europarlamendi saadiku kogemuse põhjal.

Kaliningradi delegatsioon palus mõni aeg tagasi kohtumist minuga. Kui ametlik osa oli lõppenud ja kindralid ukse kinni pannud, tuli mu juurde üks noorepoolne mees.

Ta ütles, et ei maksa kõike delegatsiooni räägitut puhta kullana võtta. Et Kaliningradis on küllaltki levinud mõte, et tuleb jõuda lepinguni, mis annab Kaliningradile võimaluse minna oma teed. See sõnum oli mulle väga oluline signaal kohapealt.

Mida te õppisite oma sõbralt Winston Churchillilt?

Kõigepealt ilukirjanduslikke võtteid. Mina pean Churchilli pigem kirjanikuks kui poliitikuks. Tema sõnavara oli ammendamatu.

Kui ma juhtisin sellele tähelepanu, tunnistas ta mulle, et ta armastab lugeda XIX sajandi vähetuntud inglise kirjanikke. Nendelt tundmatutelt autoritelt võttis Churchill üle väljendeid, mis tegigi tema keele väga kujundlikuks.

Kes oli teie jaoks Franz Josef Strauß?

Meie vahel valitses tugev poliitiline sõprus. Me olime samal lainel. Ta oskas end kõrvalseisja pilguga vaadata.

Kord palaval suvepäeval siin Baierimaal pidas Strauß ühel õllefestivalil kahetunnise kõne. Hoolimata kuumusest, seisid ja kuulasid inimesed ta kõnet tähelepanelikult. Kui kõne lõppes, peatas Straußi ja tema kaaskonna üks väike vana naine, kes väitis end iga päev palvetavat selle eest, et Straußist saaks liidukantsler.

Strauß vastas talle, et too võiks pigem palvetada selle eest, et Baieri peaministrist kunagi liidukantslerit ei saaks. Teisisõnu: Strauß andis endale aru, millisesse rolli ta sobib ja millisesse mitte.

Ta oli suur riigimees.

Mida andis teile sõprus Charles de Gaulle’iga?

Ta oli üks silmapaistvamaid riigijuhte XX sajandil.

Miks?

Tema kohta kehtib kõige paremini ütlus: “Ta on ühe jalaga eilses ja teisega homses.” Ta oli kadestamisväärselt põhjalike ajalooteadmistega. Sealjuures oskas ta eilset kasutada homse tarvis.

Ta oskas terve nahaga välja tulla nii II maailmasõjast kui ka Alþeeria sõjast. See annab tunnistust erakordsest vaprusest. Ega Alþeeria sõda polnud kerge pidada. Teades prantslaste mentaliteeti, oli Alþeeriale iseseisvuse andmine küllaltki valulik protsess. Aga de Gaulle mõistis ajaloolist paratamatust.

Ent teisest küljest jääb de Gaulle’i südametunnistusele see, et ta tõmbas prantslased välja NATO sõjalisest tiivast, kuhu Prantsusmaa pole tänaseni tagasi tulnud.

Sel hetkel, kui de Gaulle selle otsuse langetas, oli see vajalik samm. Et Prantsusmaa on pigem Euroopa kui Ameerika. Aga see oli ka vastukäik Suurbritanniale.

De Gaulle hoidis Suurbritanniat Euroopast eemal. Just de Gaulle ütles “ei” Suurbritannia vastuvõtmisele Euroopa Liitu. Seda sellepärast, et Wilson (Suurbritannia peaminister Harold Wilson – toim) oli USA käepikendus Euroopas.

De Gaulle leidis, et USA ei saa kuuluda Euroopa Liitu. Kui britid said prantslastega Pariisis läbi rääkides aru, et Prantsusmaa ei toeta Suu
rbritannia võtmist Euroopa Ühendusse, ütles de Gaulle ühele Briti delegatsiooni liikmele, et pärast seda, kui Briti valitsus vahetub, võib Suurbritanniast saada üks olulisemaid Euroopa Ühenduse liikmeid. Täpselt nii on ka läinud.

Te olete tõsine katoliiklane. Mis rolli mängib tänapäeval paavst Johannes Paulus II?

Paavst on tohutult karismaatiline mees. Tema võimuses on mõjutada rahvamasse nii, nagu mitte keegi teine selleks suuteline ei ole. Ta on väga sügavalt usklik inimene. Vastavalt sellele näeb ta ka tulevikku.

Kriipsutan veel kord alla, et ta on esimene slaavlasest paavst. Paavst teab, kui oluline on tema päritolu slaavi rahvastele.

Te olete nii seitsme lapse isa kui ka 21 lapselapse vanaisa. Mis on täna (usutlus toimus 12. novembril – toim) ehk nädal enne teie juubeli tähistamist Viinis sõnum teie oma perekonnale nagu ka Euroopale?

Meie peamine siht peab olema Euroopa Liidu laienemine nii kiiresti kui võimalik. Me peame mõtlema Euroopa julgeolekule. Robert Schuman (Prantsusmaa välisminister 1948–52 – toim) lõi Euroopa Ühenduse kui majandusorganisatsiooni. Pärast II maailmasõda polnud rohkem võimalik välja käia.

Minu arvamus on, et majandus on masin, aga poliitika on suund. Suunda silmas pidades tuleb laienemisega kiirustada. Me vajame oma ridades nii Rumeeniat, Bulgaariat kui ka Makedooniat. Välistatud pole ka Moldova ja Ukraina. Need rahvad kuuluvad eurooplaste hulka.

Mis oleks teie soovitus eestlastele, kes aasta pärast otsustavad, kas Eesti Vabariigist saab ELi liikmesriik või ei?

NATO on asja üks külg. Teie riigi julgeolek on eeltingimus majanduslikule arengule. Kui ajalugu jälgida, siis majanduslik edu saabus Euroopasse XIX sajandi teisel poolel, kui eurooplastes oli kinnistunud mõte, et Euroopa tähendab rahu ja edu. Seesama tees peaks ka eestlaste mõttemaailmas koha leidma.

90 aastat on peaaegu sajand. Mida tahaksite oma isiklikus elus alla kriipsutada?

Kõige tähtsam on mulle mu perekond. Mu naine, kelle hoolitsus on mind aastakümneid ümbritsenud, kes on mind julgustanud, kinkinud mulle meie armsad lapsed.

Kuna mul on nii palju järeltulijaid, siis ma töötan nende tuleviku nimel. Ma tahan, et mu 21 lapselast elaksid XXI sajandil õnnelikult.

Mida on oluline välja tuua XX sajandist tervikuna?

Ma ei tahakski rääkida sajandist. Minu meelest on inimese side religiooniga see, mis teeb temast inimese. Seda enam, kui inimene jõuab sellisesse ikka nagu mina.

Ühel hetkel seisab mul ees kõrgem kohtumõistmine minu tegude üle. Kas ma olen selleks valmis? Ja teate, mõte sellele peatsele kohtumõist-misele on mulle ülimaks motivatsiooniks teha veelgi enam tööd.

Mulle on vastuvõtmatu seisukoht, et Jumalat pole olemas. Leedu vastupanu Nõukogude korrale seisnes nende usus Jumalasse.

Mu suur austus eestlastesse tuleneb sellest, et kuigi vaenlane püüdis usku välja juurida, jäid eestlased venelaste kiuste luterlasteks edasi ega lasknud oma usku välja juurida.

Religioon on suur jõud ja suureks jõuks jääb ta ka edaspidi.

Marianne Mikko
München–Pöcking–Tallinn

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Viikingid ja valge Kristus

Viikingid ja valge Kristus

Arvo Alas, Kopenhaagen – 22. detsember, 2002 19:46

Euroopa kultuuri väljakujunemisel on põhjust jutustada ka Põhjamaadest pärit viikingitest, kelle vallutus- ja kaubaretked Lääne-Euroopasse algasid juba 8. sajandi lõpus.

– – – – –

Skandinaavia vanimates eepilistes teostes – näiteks Vanemas Eddas – on ju juttu ka Euroopa ajaloost, mis on seotud varasemate sündmustega – näiteks hunnide väepealiku Attilaga – ja tegelikult on neis nii mõndagi ühist ka ”Beowulfi” ja ”Nibelungide lauluga”, kuid põhilist osa skandinaavlaste retkedest Lääne-Euroopasse, sealjuures Prantsusmaale ja Inglismaale, kirjeldatakse islandi saagades, mida peetakse Põhjamaade keskaegse kirjanduse tippteosteks.

Põhjala meresõitjatest on hilisemal ajal jäänud mulje kui metsikutest barbaritest, kes laastavad, röövivad ja hävitavad Lääne-Euroopa kultuurimälestisi. Muidugi on selliseks arvamuseks ka alust,
sest eriti Iirimaal ja Inglismaal on mungakloostritest pärit ürikutes palju juttu sellest, kuidas viikingid pühakodasid rüüstasid. Kuid viikingid tõid läände ka uusi meresõidualaseid teadmisi, arendasid kaubavahetust ja avastasid lõpuks Ameerika.

Peab ütlema, et tollal, enne X sajandit, ei kirjeldanud skandinaavlasi nende retkedel Lääne-Euroopasse mitte niivõrd nende endi kroonikud ja luuletajad, vaid frangid ja saksid, kuna Põhjamaades ei olnud tollal veel kirjakeelt. See loodi alles XII sajandil, ja tõenäoliselt Islandi vaimulike poolt, kes olid ise Lääne-Euroopas hariduse saanud. Võib-olla kõlab uskumatuna, kuid kaugest Islandi kolkast pärit vaimulik Ari Kirjatark oli tollal hariduse saanud Sorbonne’i Ülikoolis.

Juba IX sajandil on skandinaavlasi oma luuletustes kirjeldanud frankide poeet Ermold. Tema värssides räägitakse normannidest kui ”osavatest ja hakkajatest inimestest, kes oskasid hästi relvi käsitseda, ja mereretked olid nende jaoks töö.” Ermold peab taanlasi, kes olevat kenade näojoontega, hea rühiga ja suurt kasvu, koguni frankide soo alusepanijateks.

Edasi räägitakse legendis, et kuningas Ludvig olevat saatnud taanlaste juurde missiooni, et neid ristiusku pöörata, ja peagi olevat saabunud Reini jöele Ingelheimi, kus kuningas tollal resideeris, sajad valgete purjedega laevad, ja esimese laeva pardal olevat olnud Taani kuningas Harald, kes tahtis end ristida lasta.

Kuid siinjuures ei saa unustada, et viikingid jõudsid juba 841. aastal mööda Seine’i jõge peaaegu Pariisini, vallutasid kaks aastat hiljem Nantes’i ja põletasid 845. aastal maha Hamburgi linna. Samal aastal tungis legendaarne viiking Ragnarr Karuspüks Põhja-Prantsusmaale ja vallutas seejärel Pariisi.

Kuid edasised vallutusretked väsitasid ka skandinaavlasi ja tasapisi jäi röövretki vähemaks. Ühtlasi hakkas ka Põhjalas üha rohkem levima ristiusk. Paganast Ragnarrist räägitakse Saxo Grammaticuse kroonikas ”Taanlaste vägiteod” ju sedagi, et teda olevat hiljem Iirimaal tabanud kurb saatus. ”Ragnarr ründas Ellat oma laevastikuga, kuid sai karistuse Kõigevägevamalt tema õiglases vihas – ilmselt selle põlguse pärast, mida ta oli näidanud üles religiooni suhtes –, sest ta võeti kinni, pandi vanglasse, tema patune keha anti madude söögiks, ja ussid pidutsesid tema sisikonnas, järades tema maksa, ja üks madu näkitses otsekui kohutav timukas otse ta südame kallal.”

Need olid paar näidet, mis on seotud paganlusaegade skandinaavlaste vallutusretkedega Lääne-Euroopasse, ja muidugi on neid rohkem, sest normannidest tuleneb ju koguni Prantsusmaal Normandia nimetus. Kuid esimese aastatuhande vahetusel jõuab saagades nimetatud Valge Kristus ka Põhjalasse, ja ajapikku integreeruvad, või nagu nüüd on kombeks öelda – lõimenduvad – Euroopasse ka Põhjamaad, kus – et mitte ära unustada ka eelseisvaid pühi – paganlikud jõulud saavad ristiusku ülemineku järel juba ametlikuks kirikupühaks.

Raadio Vaba Euroopa

 

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

See on ju mosu!

See on ju mosu!

EHTNE RALLI-MOSU: Moskvitch IC 412 Ralli on valminud aastal 1973. Iževskis. (Toomas Vabamäe)

Kuigi Helsinki Motorshow sai kunagi alguse just võidusõidunäitusena, on võistlusmasinad seal nüüdseks tahaplaanile tõrjutud. Tänavu oli neile jäetud eraldi hall (õigemini pool halli). Suurema jao sellest võtsid enda alla vanad ralliautod, paljusid neist võisid huvilised näha augustis Tartus EOS-ralli ajal ka sõitmas.

Ent Fordide-Minide-Opelite kõrval pakkus eraldi stendis ootamatut äratundmisrõõmu – see on ju meie auto! – oranž ralli-Moskvitš. Eestis (ja kogu NSV Liidus) oli Moskvitš 1970. aastate algul enimkasutatud ralliauto, eliitsõitjad osalesid nendega ka EM- ja MM-etappidel. Kuid Eestisse pole teadaolevalt alles jäänud ühtki algupärast ralli-mosut. Seda uskumatum tundub, et Soomes on 1973. aastast pärit auto säilinud praktiliselt originaalkujul ja täiesti sõidukorras. Autot pole restaureeritud, vaid ainult tavapäraselt remonditud ja üle värvitud. Isegi kapotialune pole näituseautole sobivalt kiiskavpuhas, vaid realistlikult tolmune-porine-õline. Nii mehaanilise osa kui ka varustuse poolest on masin täiesti autentne. Tänapäeval on lausa imelik mõelda, et seitsmekümnendate aastate algul kasutati isegi ralliautol tavalisi istmeid (mosul olid need oma aja kohta lausa luksuslikud, peatoega). Huvitav oli vaadata ka ribidega tugevdatud plekkvelgesid. Tollal polnud valatud rattaid kuskilt võtta ja ribide juurdekeevitamine tegi pehmed seeriaveljed võistluseks sobivaks.

Auto pole valmistatud mitte Moskvas, vaid Iževskis ning Soome jõudis see täielikult võistluseks ettevalmistatuna – kalla aga bensiin sisse ja söösta rajale. Registrisse võeti masin nime all IC 412 Rally (IŽ või IZH oleks soomlastele liig olnud). Mootori poolest vastas masin tollase grupi 1 nõudmistele (väheste muudatustega). Tehases oli autole paigaldatud karterikaitse, turvapuur, kaardilugeja töövahendid, lisatuled ja muu rallisõiduks vajalik. Asko Mäkelä-Raimo Mäkinen tegid mosuga kaasa 1973. aasta 1000 järve rallil ja jõudsid ka finišisse, kuigi olid kiiruskatsetel kolmel korral üle katuse käinud.

Tollane turvapuur pidas valule hästi vastu ja püsib autos siiani. Ent see on ka üks põhjus, miks IC 412 Rally ei sobi osalema vanaautode rallidel. Et rajale pääseda, peaks autosse paigaldama moodsa turvapuuri ja võidusõiduistmed. Loodetavasti omanik seda siiski ei tee – siis poleks auto enam päris ehtne minevikumälestis.


OLID AJAD: Et valuvelgi polnud kuskilt võtta, kasutati ralli-mosul juurdekeevitatud tugevdusribidega plekkvelgesid. (Toomas Vabamäe)

(Toomas Vabamäe)

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Eesti mehed Teise maailmasõja keerises

Eesti mehed Teise maailmasõja keerises

EE nr 31 Kivilahingu ooberst

Pikka aega levitatakse meil visalt pettekujutlust, nagu oleksid Eesti mehed  natsi-Saksamaa armees tegutsenud vähemalt Eesti vabadusvõitlejatena.   

Tegelikkus oli hoopis teine.  Saksa väeüksused, kuhu eesti mehed  rõhuvas enamikus võeti sundmobilatsiooni korras, olid ikka Saksa väeosad, kes võitlesid ainult natsi-Saksamaa eesmärkide ja huvide eest.

Kurdetakse, et ei taheta aru saada, et eestlastest koosnevad Saksa väeosad olid midagi erilist – vormilt küll Saksa väeosad, kuid sisult vabadusvõitlejad. Õilsad ulmekujutlused ei muuda tegelikkust.

Eestlastest koosnevad Saksa armee üksused said võidelda ainult natsi-Saksamaa huvides, sest iseseisev Eesti ei olnud natsi-Saksamaa eesmärk. Eesti mehed ei uskunud ka sellesuunalist natsipropagandat. Paljud leidsid võimaluse rindelt ärajooksmiseks, sest kodumetsad olid lähedal.

Ühes potis ei saa keeta samaaegselt  kahte erinevat suppi.

Eestlased kaotasid oma iseseisvuse juba enne Teise maaimasõja algust Molotovi-Rippentropi paktiga ja neil puudusid võimalused sündmuste edasist arengut mõjutada. Neid võimalusi ei tekkinud ka sõja ajal. Saksamaa võidu korral oleksid eestlased pidanud loovutama oma maa Saksa “eluruumi” hüvanguks.

Venelastel ei õnnestunud 1944. aasta algul Narva all ja Sinimägedes rinnet läbi murda. Järgneva poole aasta jooksul rammis nende kahurvägi seal sakslaste positsioone. Sinimäed mattusid päeval läbipaistmatusse tolmupilve. Igal öösel vedasid sakslased surmasaanud ja haavatud ära ning tõid asemele uued mehed. See oli kahuriliha masin.

Rivist väljalöödud sõdurite koguarv küündis kümnetesse tuhandetesse. Muidugi ei olnud need kõik eestlased. Hiljem jäeti eestlaste väeosad katma Saksa väeosade taandumist, s.t neile jäeti võimalus teenida kuni lõpuni natsi-Saksamaa huve.

Võitlus Vene diviiside vastu käis ikka Saksamaa huvides ja kujutlus õilsast vabadusvõitlusest tekkis veteranide ulmekujutlustes hiljem, Eesti uuel iseseisvumise perioodil. Tegelikult anti natsi-Saksamaa koosseisus omapoolne väike panus võitlusele Lääneliitlaste vastu. Ilma Vene diviisideta oleks sõda  Saksamaa purustamisel kujunenud Lääneliitlastele  pikaks ja ohvriterohkeks.

Venemaa võitlust Saksamaa vastu toetati sõja ajal igati ja selle nimel nõustuti ka Ida-Euroopa maade minekuga tema diktaadi alla.

Eestlasest natsiarmee sõdur oli sõjakeerises sundseisu sattunud mees, kes pidi võitlema võõra maa huvide eest, mitte vabadusvõitleja. Ausamba püstitamine neile kui vabadusvõitlejatele näitab lähiajaloo kehva tundmist või tahtlikku võltsimist.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Eesti anno 2020

Eesti anno 2020

Toomas Hendrik Ilves.

Eesti Ekspress palus meie ühel juhtival poliitikul Toomas Hendrik Ilvesel heita pilk tulevikku. Aasta 2020 oli meie pakutud rajajoon. Toimetus lähtus kaalutlusest, et enamikul meie lugejatest pole selleks ajaks vaimselt aktiivne ja füüsiliselt toimekas eluperiood veel lõppenud.

Katsed tulevikku ennustada kukuvad eranditult läbi ja pakuvad pigem huvi kurioosiumitena. Kõiki ennustusi lugedes torkavad parimal juhul silma ilmekad möödapanekud. Kes oleks 1921. aastal ennustanud Molotovi-Ribbentropi pakti, kes suutnuks 18 aastat varem prognoosida tuumapommi valmimist?

Asudes prognoosima Eesti elu 2020. aastal, mõtlesin end automaatselt 1984. aastasse. Kas oleksin siis, Andropovi-Tšernenko ajal ennustanud Eesti taasiseseisvumist? Eestit kutsutuna Euroopa Liitu ja NATOsse? Eesti NSV “presidenti” Eesti Vabariigi presidendina? Interneti levikut? Venemaad NATO partnerina ning Iraaki ja islamifundamentalismi läänemaailma suurimate vaenlastena?

Trendid aga lubasid juba 1984. aastal öelda, et NSV Liidu aina kasvav majanduslik ja tehnoloogiline mahajäämus viib selle riigi paratamatu krahhini. Eksiti vaid ajastuses. Keegi ei kujutanud ette, et selleks kulub vaid seitse aastat. Siiski oli võimalik spekuleerida, mis nn kurjuse impeeriumi jäänustega tulevikus juhtuma hakkab. Ja sealt polnudki kõige keerulisem tuletada Eesti iseseisvust koos tema võimaliku kuulumisega NATOsse.

1980. aastate algul prognoosisid mõned mõtlejad nagu V. S. Naipaul islamifundamentalistide kasvavat ja Lääne ühiskondadele tõsist väljakutset kujutavat jõudu, mis pürgib oma eesmärkideni uusima tehnoloogia abil. Tollal aga mõeldi uusima tehnoloogia all Ajatolla jutluste levitamist heli- ja videokassettidel.

Seitse aastat tagasi ennustas Samuel Huntington suuremat konflikti läänemaailma ja islami vahel, kuid ainult kahe tsivilisatsiooni piirialadel, mitte aga finantsmaailma südames NYCs.

Õudusi, olgu neiks eestlaste küüditamine või kaksiktorni kukutamine terroristide kaaperdet lennukiga, ei peeta lihtsalt võimalikuks. Inimene on optimist, kartes vaid seda, mida ta ähmaselt võimalikuks peab. Suuremate ohtude tõenäosusi kaaluvad tõsiselt ainult paranoikud või siis julgeolekuspetsialistid, kelle töö ju mõeldamatule mõtlemises seisnebki.

Häid asju ennustada on raskem. Pigem tegeleme oma soovunelmatega, mis lähtuvad seni teadaolevast. Enamik meist ilmselt tahab, et aastal 2020 ei erineks Eesti tänavapilt sellest, mida kujutame samal aastal nägevat näiteks Soomes või mõnes teises riigis, millest ammutame positiivset eeskuju. Kuhu Soome või mõni teine riik 2020. aastaks välja jõuab? Me ei tea. Aga loodame, et oleme samasugused või koguni paremad.

Lootusest reaalsuseni jõudmiseks on vaja maha võtta arengupidurid, tegelda ennekõike negatiivsega. Eesti iseseisvusest ega Euroopa Liitu kuulumisest ainuüksi ei piisa. Probleemid elik eksistentsiaalsed võtmeküsimused tuleb meil endil lahendada.

Rohkem lapsi või aafriklaste sisseränne

Kui me midagi radikaalset ette ei võta, on meid 18 aasta pärast 20-25 protsenti vähem. Meie lapsed ja lapselapsed rügavad meie ülalpidamise nimel. Eesti piseneb ja vananeb koos kogu ülejäänud Euroopaga, Vahemere-äärsed katoliiklikud riigid kaasa arvatud.

Harimatu näeb süüdlast valitsus(t)e poliitikas, teadmata, et juba 1984. aastal ütles NSV Liidu demograafia tippteadlane, ameeriklane Murray Feshbach: “The Estonians are going out of business.” Kui me midagi ei muuda, siis saja aasta eest alanud negatiivse iibe trend suretab Eesti rahva lõpuks välja, kaugelt varem jõuame aga vanainimeste riiki.

Valikuid on meil vähe, täpsemalt kaks: kas võtame ette midagi radikaalset sündimuse suurendamiseks või toome sisse märkimisväärse hulga immigrante. Euroopa Liitu minekust tuleneva majandustõusu abil on teise variandi elluviimine kerge. Samal ajal tuleb unustada enesepetlik illusioon, nagu tuleksid immigrandid Euroopast.

Eestlaste mitte just kõige sallivam suhtumine aafriklastesse ja aasialastesse, kes näiteks Suurbritannias moodustavad umbes kuus protsenti elanikonnast, tõotab rasket kohanemist. Aga valida meil tuleb: vanurite riigi, hoogsa lapsetegemise ja massilise immigratsiooni vahel.

Kihistumine ja solidaarsus

Eesti ühiskond on kümne taasiseseisvusaasta vältel oluliselt kihistunud. Näilise läänestumisega pole kaasnenud Lääne ühiskonnale omast solidaarsustunnet. Kui Euroopas kujunes solidaarsus ehk riiklik hoolekanne vaesemate ja nõrgemate eest välja juba 19. sajandi teisel poolel ja arenes jõuliselt pärast Teist maailmasõda, siis USAs jäi hoolekanne pigem tsiviilühiskonna, heategevusaktsioonide ja eriti kiriku kanda.

Eestis ei hoolitse vaeste eest ei Euroopa moodi riik ega USA moodi tsiviilühiskond. Tulemusena kasvab jõuetu klassiviha, mida toodab üha juurde maitselage rikkusega hooplemine. Üks tuntud Eesti pankur ütles mulle, et nähes korraga punase fooritule taga seismas kolme BMW maasturit, tabas ta end mõtlemast luksusmaksu vajalikkusele.

Mida varem leiab Eesti lahendusi kihistumise vähendamiseks, seda rahulikumalt meie ühiskond areneb. Paraku tegeldakse selle asemel klassiviha õhutamisega. Lähtub ju ennekõike sellest ka astmelise tulumaksu diskussioon: võtame rikastelt ära! Teistes riikides kasvatab astmeline tulumaks riigi tulusid ja sealtkaudu ümberjaotatava raha hulka. Kadedus ja viha riiki ei arenda.

Ning taas seisab lähiaastatel Eesti ees valik: kas paneme kihistumisele piiri kättemaksuhimulise populismi jõul või loobuvad rikkad priiskamisest.

Palju oleme valmis oma riigi eest maksma?

Eestlane usub, et üldine heaolu leiab varsti tee ka meie õuele. Siiani laseb end aga oodata suur ühiskondlik debatt heaolu hinna teemal ehk vastus küsimusele, kas me oleme valmis selle eest ka maksma. Meeldigu see meile või mitte, aga avaliku sektori kulutused moodustavad meie eeskujuriikides tunduvalt suurema protsendi kui Eestis. Euroopa Liidu madalaim üldine maksukoormus on Suurbritannias – 45 protsenti, Soomes ja Rootsis palju kõrgem. Eestis umbes 35.

Siit paradoks: eestlane tahab endale küll Euroopa maadest tuttavat riiki, kuid piirdub samal ajal vaid arutlusega jõukama rahva täiendava maksustamise teemal. Tegelikult tuleb küsida: kas me kõik oleme valmis rohkem maksma, et saada vastu soovitud euroopalikku riiki ja elukvaliteeti?

Kui terve Eesti, mitte ainult Tallinna kesklinn ja uusmagalad, tahab 2020. aastal näha välja nagu Euroopa, tuleb meil tõsta üldist maksukoormust. Ükski poliitiline jõud seda välja öelda ei julge, paljud ka ei usu sellesse. Kuid nii toimimata Mustla ja Antsla, Kohtla-Järve ja Lasnamäe 18 aastaga Euroopasse ei jõua.

Rahvusliku vaenuta areneb ühiskond kiiremini

Arvestades meie rahvuslikku koosseisu ja okupatsiooniaastatel kogetud ülekohut, on Eesti arenenud haruldaselt rahulikult. Eesti on otsekui õpikunäide tõestamaks veriste intifadalike stsenaariumide läbikukkumist. Aga just sellist, Balkanilt, Moldovast ja mujalt tuttavat saatust mitmed Lääne ja Ida poliitikud ja sotsioloogid Eestile algul ennustasid.

Ilmselt oleme kõik mõistnud, et rahvusliku vaenuta areneb ühiskond kiiremini, et rahulikkus viib meid kiiremini Läände. Kas see viib Pariisi ja Londonisse ka kodanikeks saanud eestivenelased, kelle vanemad tulid omal ajal otsima paremat elu Sovjetskii Zapadis?

Olümpiamängude ajal kogesime, et oleme omaks võtnud Eesti vene rahvusest sportlased. Ka Eesti sõjaväkke kippuvad venelastest noored on pidanud meie riiki juba kaua aega omaks. Jääb üle vaid oletada, kas võimalus legaalselt kolida teistesse Euroopa Liidu riikidesse toob kaasa massilise väljarände eelkõige kodakondsete rahvusvähemuste hulgas.

Madalad maksud rikkaks ei tee

Eestlane tavatseb hoobelda madalatest maksudest tingitud välisinvesteeringutega, mis on enamasti suunatud odava tööjõuga allhankeettevõtetesse. Eestlane usub, et see teeb meid rikkaks.

Kahjuks ei tee. Jah, Eesti on ainus Euroopa riik, mis on sisuliselt loobunud ettevõtluse maksustamisest. Ei tea, miks küll Euroopa on valinud teise tee? Ju oleme targemad kui need lollid sakslased, soomlased ja rootslased.

Kui jätkatakse praegusest maksupoliitikast tuleneva võimetu hariduspoliitika ja olematu teadus- ja arengupoliitikaga, võin julgelt ennustada, et 18 aasta pärast oleme Euroopa taustsüsteemis jätkuvalt madalapalgalised lihtsama töö tegijad. Me oleme kindlasti haritumad kui praegu, aga ainult põhjusel, et andekad noored koolitavad end väljaspool Eestit. Ja jääb omaette küsimuseks, kas needsamad haritud noored ka Eestisse tagasi tulevad.

Väljaränne sõltub riigi rikkusest

Kunagi olid Soome, Rootsi, Norra, Iirimaa, Portugal, Hispaania, Itaalia ja Kreeka riigid, kust inimesed parema elu otsinguil lahkusid. Riikide arenedes väljaränne lõppes ja seda asendas võõraste sisseränne. Paljuski nähakse asjade sellise käigu taga Euroopa Liidu mõjusid.

Kas ka meil nii läheb, sõltub suuresti Eesti toimetulemisest Euroopa Liidus. Kas me keskendume vaid infrastruktuuri väljaehitamisele või arendame teadust, parandame oluliselt õpetajate ja õppejõudude tingimusi? Kas meie tööjõud võtab kursi Suurbritanniasse ja Rootsi, et seal teenida väärilist palka ja anda lastele korralikku haridust?    

Kui turvaline Eesti?

Kas aastal 2020 on Eesti turvaline või vohava kuritegevusega riik, kus jõukad elavad nagu Ladina-Ameerikas kõrgete aedadega turvatud linnakutes? Kus ühiskonda iseloomustavad märksõnad on kuritegevus, narkomaania ja AIDS.

Poolpolitseilik riik suudab tõenäoliselt kuritegevusega toime tulla, aga see pole euroopalik lähenemine. Rudolf Giuliani paljukiidet “nulltolerants” meeldis küll jõukamatele newyorklastele, vaesemad ja tumedanahalised aga pidasid seda autoritaarsuseks, kus politsei ainuvõimu tingimusis seati jõhkrad piirid osa elanikkonna kodanikuõigustele.

Ja siia tuleb see puänt Eesti 2020 teemal ehk valikute koht – need suundumused ja meie edasised valikud määravad suuresti, milline näeb Eesti välja aastal 2020, vähemalt niivõrd, kui meil endil on võimalik oma tulevikku määrata. Need on eksistentsiaalsed, samal ajal ka ühiskondlik-poliitilised probleemid, mille lahendamine vajab ulatuslikumat konsensust kui meie senine poliitikaelu näinud.

Lahenduste puudumisel suundumused süvenevad, andes umbes järgmise pildi:

Eestist anno 2020

Madala iibe ja väljaränne tõttu elab Eestis alla miljoni inimese, 700 000 neist eestlased, ülejäänud muu-, valdavalt venekeelsed. Viimati nimetatud rahvastikurühm on oluliselt kiiremini kahanenud emigratsiooni tõttu teistesse Euroopa Liidu riikidesse. Paradoksaalselt on lahkunud just need venelased, kes õppisid ära eesti keele, omandades nii Eesti ja seega ka Euroopa Liidu kodakondsuse.

Eestlased on olnud pisut paiksemad, ent neistki on erksamad ja konkurentsivõimelisemad 2020. aastaks lahkunud. Eestisse jäänud majanduseliit elab turvalinnakutes, koolitab oma lapsi välismaal või Eesti erakoolides, kus saab korralikku, euroopalikku haridust.

Võimul on juba mitu aastat olnud klassivihale toetuv populistlik valitsus, kellega jõukad hoiavad häid sidemeid läbi annetuste ehk altkäemaksu parteikassasse – süsteem, mida tuntakse hästi Aasias ja Venemaal, Euroopas aga mitte.

Jäädes 35protsendilise maksukoormuse juurde, pole riik suutnud tagada neid teenuseid, mida pakutakse teistes Euroopa Liidu riikides. Sellest on saanud väljarände mootor. Eesti majandus toetub endiselt odavale tööjõule ja allhanketöödele, kuid needki kuivavad kokku, sest enam ei jätku töökäsi.

Haridusse ja teadusesse oluliselt rohkem paigutanud Läti ja Leedu lõikavad nende investeeringute vilju ja edestavad 15 protsendi ulatuses Eesti SKTd per capita. Siiski näevad Tallinn, Pärnu ja Tartu euroopalikud välja, maal aga elavad vaid ajaga mitte kohanenud pensionärid.

Loomulikult toimub see kõik muu maailma arengute taustal, millest kõige kergem on praegu ennustada isikuvabaduste piiramist terrorismivastaste meetmete tõttu. Samuti on kulutused energiale maailmas oluliselt tõusnud nagu ka globaalse soojenemise tõttu keskmine temperatuur. Kuid need suundumused puudutavad kõiki ja mitte ainult Eestit, neile ei saa Eesti ise lahendusi leida.

Kui jätta globaalsed tendentsid kõrvale, siis ülalmaalit masendav pilt Eestist aastal 2020 on igati välditav, kui me ise seda vältida tahame. Ma jätan meelega nimetamata loodetavasti vaid lühiaegseid tendentse nagu viimasel ajal märgatavad kõrvalekalded euroopalikust demokraatiast, võimu taastsentraliseerimine, tsiviilühiskonna tasalülitamine. Need on kiiremini parandatavad hädad. Siin kirjeldatud probleemid aga ei kao ühe või teise valitsusega. Nad eeldavad pikaajalist planeerimist, mõtestatud strateegiat ja innovaatilisi lahendusi. Nende probleemide lahendamine on täiesti ja ainult meie enda teha.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Hullud vs. veerevad eestlased

Hullud vs. veerevad eestlased

HULLUD EESTLASED: Tarmo, Aivar ja Urmas enne teeleasumist Tallinnas. (erakogu)

Kolm noort meest asusid oktoobris 14 aastat vana Vene väikebussiga Tallinnast teele Elevandiluuranniku suunas.

Kui rühm tuntud ärimehi korjas sponsoritelt mõned miljonid, võttis vahetusmeestena kampa hulga prominente ning asus suure meediakära saatel uhiuute Mercedese džiipidega retkele ümber maailma, siis 31. oktoobril lükati Tallinnas ilma õnnistussõnade ja šampusevahuta veerema alternatiivprojekt nimega “Crazyestonians” – hullud eestlased.

Kolm noort Eesti meest – Tarmo, Aivar ja Urmas – alustasid teekonda Lääne-Aafrikas asuvasse Cõte d’Ivoire’i ehk Elevandiluurannikule. Nende sõiduriist oli  Vene 1988. aasta väljalaske väikebuss UAZ, mille tippkiirus, nagu selgus Saksamaa kiirteedel, ei ületanud 80 kilomeetrit tunnis.

Reisipäevikust (www.hot.ee/crazyestonians) võib lugeda, et poolteist kuud trajektooril Rootsi-Saksa-Prantsusmaa-Hispaania-Maroko-Mauritaania-Senegal-Ginea osutus äärmiselt seiklusterohkeks, kusjuures kandvat rolli ootamatuste põhjustajana mängis vanaldase “uaziku” põdur tervis.

Lõpuks sai projektile saatuslikuks Senegali võimude külalislahkusetus. Novembri lõpus müüsid ekspeditsiooni liikmed Mauritaanias oma sõiduki maha ja jätkasid teed lennukiga Guineasse ning sealt tagasi Tallinna.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Sõrve tüdruku suur manööver

Sõrve tüdruku suur manööver

KÕIK ON KOHAL: Carl Oswald Bulla üks tähetunde: oma kaunite tütarde kõrval seisev Nikolai II vaatab otse objektiivi. (Carl Oswald Bulla foto Saaremaa muuseumist)

Talutüdruk Christine Juliane Keselberg tõi Iide külla tiibadega lohemao ja keiserliku fotograafi.

Sõjaväevaimuliku kõht tungis kaadri paremast servast esile nagu hiiglaslik monpansjee.

Georgi ristidega dekoreeritud husaaripolgu ohvitserid nihelesid portupeesid kohendades lõbusalt.

Suurvürstinnade Olga ja Tatjana lumivalged kübaratutid lehvisid nagu rahulipud.

Tema Majesteet Nikolai II naeratas (see paistis silmanurkadest, sest huuli varjasid lopsakad vurrud) otse objektiivi.

Austerlasest keisrikoja fotograaf Carl Oswald Bulla pildistas.

See foto pudenes välja aastaid hiljem Saaremaa muuseumisse jõudnud raamatu vahelt “Suured manöövrid Tema Majesteedi osavõtul Pihkva linna all (5.-10. august 1903)”.

Aga 1903. aastal see pilt tehtud olla ei saa, sest tsaari tütred Olga (sündinud 1895) ja Tatjana (1897) ei näe fotol välja nagu plikatirtsud.

Tsaari ja tema perekonna pildistamine kuulus Carl Oswald Bulla igapäevaste ülesannete hulka.

Vene sõjaväe suured manöövrid Pihkva linna all lõppesid Bullale tema ainsa fotoraamatu väljaandmisega, Bulla enese elus aga kestsid need suured manöövrid 1903. aastal mürinaga edasi.

Üle Sõrve torniga maja

Seukest asja ei pölnd Soaremaa enne näind.

Aleksander III kingitus, ühesilindriline kettülekandega limusiin hüples kadakate vahel suunaga nach Torkenhof elik Torgu.

Ja Bulla kõrval – taevas tule appi, kes oleks võinud arvata – Christine Juliane Keselberg. Seesama Torgu küla Nõmme talu Kristiine, kes seltsis ühe teise Sõrve tüdrukuga Peterburi linna paremat elu otsima läks ja sealt Neeva kaldapealsetelt lausa kuldangerja välja sikutas.

Carl Oswald Bulla tüüris Saaremaa esimese auto kangi (rooli eelkäija) abil Iide küla taluõuele. Tema ja Nõmme Kristiine abiellusid 1904.

Mitukümmend aastat keisrikojale suurepäraseid fotosid säristanud Bulla tengelpungast vallandus Sõrve-suunaline rahavoog.

Fotograafi vastne äi Johan sai korralduse ehitada Nõmmele maja, see tuli klaasverandaga.

Aga kui kõrgelennuline väimeespoeg seda nägi, polnud ta rahul, põlgas ehitatu liiga väikeseks, ostis üle tee uue krundi ja laskis armastatud Kristiinele ehitada kahekorruselise, teravatipulise torniga maja.

Torni võis tähtedehuviline Bulla öiti eralduda Linnutee udude ja kaugema kosmose vaatlemiseks. Päevavalges kasutas torni äi Johan, kes jälgis sealt merejää triivi, et otsustada, millal hülgepüügile minna.

Häärberi sissekäiku asus valvama lilleõite keskel hambaid paljastav lohemadu. Just seesuguse, pahasid minevikuvarje tõrjuva kunstipärase sepise laskis Bulla sissekäigu varikatusele kinnitada.

Maja valmis 1910, sellest sai siis 56aastasele, juba hallinevale Bullale ja temast mõnevõrra nooremale Kristiinele esialgu suvede veetmise paik.

Tervitusi Torgust!

Nii nagu kustuva päikese viimased kiired valgustavad kaunilt, helgib ka Bulla anne tagasihoidlikul Saaremaa pinnal üpris heledasti. Tema ilunägeva kaamera ette satuvad rahvariides Anseküla neiud ja sihvakad kirikutornid.

1911 võidab Bulla Kuressaare fotograafi Buhgani ees esimese auhinna maakondlikul põllumajandusnäitusel.

1918. aasta 17. juulil langevad Jekaterinburgis bolševike püssikuulidest läbipuurituna surmavalda Nikolai II, kaunitaridest suurvürstinnad Olga ja Tatjana, kogu tsaari perekond.

Venemaal lahvatanud revolutsioonileegid kõrvetasid Bulla päriseks Sõrve.

“Väikest kasvu, kõhn, küürus ja endassesüvenenud fotograaf tegutses vaikselt suvilasse sisseseatud ateljees, tehes endistviisi ilutsevaid, lavastatud pilte rahvariides Sõrve noorikutest puhkehetkel või töö juures,” kirjutab Saaremaa muuseumi direktor Endel Püüa oma äsjailmunud raamatus Öseli fotograafidest 1864-1940.

Bulla annab välja romantilise alatooniga postkaardiseeria “Tervitus! Torgust, Saaremaalt”. Üks piltidest kujutab teda ja Kristiinet küttepuid saagimas.

Vettinud pakk, kahemehesaag, rahulolev abielupaar.

Südamerabandus viib Carl Oswald Bulla 1929. aastal Jämaja kalmistule, aasta pärast järgneb kaasa Kristiine.

Värvikihid lohemaol

Mida kõike pole lendmao valvatud Bulla majas sündinud pärast pererahva lahkumist. Seal on elanud arst , töötanud kool ja raamatukogu, trampinud sõjavägi.

Sõrve lahingute ajal 1944. aasta sügisel asus hoones sakslaste komandopunkt. Veel korra sähvatab suurilmlik seosejoon, kui Bulla ja Kristiine tubades Wehrmachti ohvitserina korraldab oma väeosa taandumist hilisem Saksamaa president Richard von Weizsäcker.

1950ndate aastate lõpus otsustab koolijuhataja, et Bulla Linnutee jälgimise torn segab korstna tõmmet ja laseb selle maha võtta.

Saaremaa muuseum säilitab Bulla korvtooli, plaatkaamerat, paarikümmet fotot.

Muuseumi direktor Endel Püüa pühib ajaloolt pisut tolmu: “Algul oli Kristiine Bulla teenija, siis hakkas vahendama Bulla kaubamärki, müüma tunnustatud Bulla fotosid, oli hea kaubaagent.”

Aga abielu?

Püüa kohmetub kergelt: “Kristine oskas asju sättida nii, et härra abiellus temaga. Oskas vanahärrale hea olla.”

1991 kolib lendmao kaitse alla Torgu vallavalitsus, oma koha leiab ka väike Seko baar, kus külapoisid maki pealt muusikat lasksid, nõnda et praegune vallasekretär Kaire Müür tantsida sai.

Kui koduloohuviline Eldur Seegel abivallavanemaks oli, tahtis ta maja muinsuskaitse alla saada, aga muinsuskaitse ei võtnud.

Baar läks hingusele, nüüd töötab kõrvuti vallavalitsusega postipunkt.

Nikolai II ka mängus

Üleaia mees Julius Tael kõnnib vaatama, kas midagi on posti tulnud. See Bulla-lugu paneb temagi sõnu otsima.

“Mitte Bulla ei tulnud Saaremaale, vaid Kristiine tõi ta siia.

Sant on seda ütelda, aga Kristine lõi Peterburis litsi.”

Tael elas Sõrves küll sõja üle, aga Bullat ise ei mäleta.

Küll oli aga keiserliku fotograafiga suur sõber paar maja kaugemal elav, praegu 95aastane Miss Saaremaa Ljubov Hermann.

“See on väga säuke jutt. Kristiine oli Nikolai II armuke. Bulla oli väga hea inimene, intelligentne. Aga see litu oli väga ilus. Ja lohemadu – sinna läks Bulla viimane varandus.”

Kirill Teiteri valitsemise aegu Torgu kuningriigi vapiloomaks tõusnud lohemadu on vist juba kümme korda üle värvitud, viimati möödunud aastal. Ega ta neist võõpamistest ilusamaks pole läinud.

Vallasekretär Kaire Müürile teeb lohemao saatusest rohkem muret see, et 2002. aastal ei sünni Torgu vallas ühtki last.

Carl Oswald Bulla puhkab Jämajal suure raudristi all, tema majesteetlikest modellidest on saanud pühakud.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Kõhklejate parteil enim toetajaid

 

Aasta lõpus kogus enim toetust «kõhklejate partei»
Teisipäev 31.12.2002 Postimees. A.Ideon 

Erakondade detsembri toetusreitingute andmeil kõhkleb oma eelistuses märksa enam valijaid kui eelmisel kuul, näitab Emori värske küsitlus.

   

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud
  • Arhiiv