• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

Muuseumimees läheb viinakööki

Autor Avo | Avaldatud: 8. nov. 2002

Elupõline ja värvikas rakverlane Tiit Alte, kes pikemalt kodulinnast ära olnud vaid Viljandi kultuurikolledzhis näitejuhiks õppimise aja, pühib Rakvere tolmu jalge alt. Aga veel mitte päriselt.

Miks te Rakverest lahkute?

Leidsin uue töökoha Ida-Virumaal Mäetaguse vallas, kus oli vaba rahvamaja juhataja koht. Siiamaani olin kuu aega vabakutseline kultuuritöötaja. Oli üsna palju tegemist, mihklipäeva aegu tegin ühe ürituse sihtasutusele Virumaa Muuseumid ja veel muid väiksemaid asju tellimise peale.

Mäetaguse valla kuulutuse leidsin Tartus olles Postimehest. Võtsin konkursist osa ja võitsin. Kolm kandidaati oli.

Mis ees ootab?

Mäetaguse mõisa endises viinaköögis asuv rahvamaja on korras, sel aastal tehti välisremont, siseremont oli juba varem tehtud. Lisaks rahvamajale on kultuuritööks kasutada veel selle naabruses umbes paarisaja meetri kaugusel asuva mõisahoone teine korrus, mis on restaureeritud ja samuti väga heas korras.

Kui elav seltsielu seal on olnud?

Seltsielu on toimunud isereguleerimise teel ja vallavanema enda juhtimisel. Mõned aastad pole kultuuritöötajat vallas üldse olnud. Nüüd on nähtavasti töö maht aga kasvanud nii suureks, et otsustati spetsialist tööle võtta.

Öeldi, et töötavad laulu- ja tantsuringid, väga tugev puhkpilliorkester on olemas, mis oli päris üllatav.

Mida enda poolt juurde pakkuda kavatsete?

Isetegemise arendamise kõrval tahan professionaalset kunsti sisse tuua – kontserte ja näitusi korraldada, sest selleks sobiv saal on olemas. Üks mõte on ka turismielu edendamine käsikäes rahvamajaga, sest turiste seal käib.

Et olen erialalt näitejuht, siis saab arvatavasti rõhk teatritegemisele ikka pandud. Kui külarahvas seda soovib ja selleks valmis on. Raha plaanide teostamiseks peaks jätkuma, sest tegemist on üsna rikka vallaga, rahvamaja eelarve ulatub 800 000 kroonini.

Mäetaguse asub Ida-Virumaal. Kas sinna minek ei kohuta teid?

Olen seal muuseumirahvaga korra ühe ekskursiooniga käinud. Juba siis jäi mulle meelde see hästi hooldatud ja restaureeritud mõisahoone. Selles mõttes erilist hirmu ei ole. Ka loodus on kena, vaid mõisapargi kallal tuleks vaeva näha. Vallavanema jutu järgi olevatki tõsisem korrastamine plaanis.

Kodanikudki paistavad seal olema aktiivsemad. Võib-olla tuleneb see rahvuslikust koosseisust, eestlased tunnevad, et peavad kokku hoidma. Mäetagusel elab 500 inimest – 40% venelasi, 60% eestlasi.

Kas lahkute koos perega?

Esialgu lähen üksinda. Mul on neljakuuline katseaeg, siis selgub, kas sobin mina vallale kultuurijuhiks ja kas vald minule ka, või mitte. Eks elu näitab. Pole välistatud, et võiksin sinna kunagi koos perega elama asuda.

Praegu on kokkulepe, et elan nädala kohapeal. Pühapäev ja esmaspäev on vabad, nii et hakkan Rakvere vahet sõitma. Tee pole pikk: bussiga Jõhvi, sealt paarkümmend kilomeetrit Mäetagusele.

Olete Rakvere linnas ja terves maakonnaski tuntud ja koloriitne kuju. Kas peale pere sunnib kodukanti naasema ka mõni pooleliolev tegemine?

Neid on mitmeid. Kunderi seltsi juubelipidustuse korraldamine, detsembri algul tähistavad nad rahvamajas Juhan Kunderi 140. sünnipäeva. Kaurikoolis tuleb jõulunäidend teha ja kevadiseks laste balletietenduseks libreto välja mõelda.

Kunda linna harrastusteater, mida juhin kuuendat aastat, tahab ka, et peaksin veel selle hooaja lõpuni vastu, näidendi õppimine on pooleli.

Kui veel ettepanekuid tuleb, siis võib ju mõelda ja teha, aga kindlasti on nüüd selleks oluliselt vähem aega.

Töötasite pikka aega Rakvere muuseumis. Kuidas hindate seda perioodi oma elus?

1988. aastast alates – seega neliteist aastat. Oli põnev aeg. Minu tööks oli ürituste korraldamine ja sellega liitus linnuse juhatamine, kus need üritused peamiselt toimusidki.

Eriti põnevaks läks elu muuseumis siis, kui Tallinnast tuli siia tööle Teet Veispak. Siis tuli palju uusi ideid. Tuli Tõnno Jonuks, kes oli väga sobiv inimene linnusega tegelema ja mina sain uue ameti. See oli teatud värskendus ja mõjus väga hästi.

Aga neliteist aastat on liiga pikk aeg ühe koha peal töötamiseks. Muutus oli vajalik. Mingi etapp sai ikkagi läbi ja nüüd läks nii, et muutus tuli just väljastpoolt ja täiesti õigel ajal. Ma arvan, et ma ei oleks tahtnud siia edasi jääda.

Mida arvate kõrvalseisjana muuseumi tulevikust nüüd, kus tegemist sihtasutusega?

Raske on arvata, uut aega on olnud väga vähe, pole veel jõutud õieti midagi teha. Nendest, mis on tehtud ja mida plaanitakse, tunduvad mõned asjad naljakad ja mõned imelikud.

Esialgu, jah, ei julgeks midagi arvata, aga eks aeg näitab. Võib-olla aasta pärast saab midagi öelda. Praegu on liiga vara.

–>Aivi Pargi
aivi@virumaateataja.ee

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Andrus Ansip – linnapea, erakonnajuht, peaminister

Autor Avo | Avaldatud: 8. nov. 2002

Tudengite toimetulekutoetuste tüli jõuab riigi kõrgeima kohtu ette
Neljapäev 07.11.2002

Tartu linnavalitsusus kavatseb esitada Riigikohtule taotluse kontrollida, kas sotsiaalhoolekande seaduse see osa, mis ei võimalda ühiselamus elaval puudust kannataval tudengil taotleda toimetulekutoetust, vastab põhiseadusele.

Tartu linn vaidlustab volikogu vahendusel seaduse selle osa, mis võimaldab toimetulekutoetust taotleda vaid juhul, kui alaline eluruum on taotleja oma või on taotleja elamuühistu liige või kui ta üürib eluruumi kooskõlas elamuseadusega.

1. juulini kehtinud elamuseadus nägi ette, et üürilepingut ei ole võimalik sõlmida toa osale või toale, millel on teise toaga ühine sissekäik. Seega on ühiselamutoas elavad tudengid võimalike taotlejate hulgast välja lülitatud.

Tartu linnavõimu esindajad näevad sotsiaalhoolekandeseaduse vastuolu põhiseadusega selles, et toimetulekutoetuse maksmise sõltuvusse seadmine eluruumi kasutamise õiguslikest alustest takistab abivajajatele abi osutamist.

«Kumb siis on lõpuks tähtsam – kas abivajadus või alalise eluruumi kasutamise õiguslik alus?» küsivad kaebuse koostajad otsuseprojektis.

Tartu linnasekretär Jüri Mölder avaldas Postimehele veendumust, et linnavalitsuse taotlus esitatakse juba täna volikogu menetlusse.

Savisaar on kursis

Tallinna linnapea Edgar Savisaar kinnitas Postimehele, et Tartu kolleeg Andrus Ansip on teda informeerinud kavatsusest minna sotsiaalhoolekande seadusega Riigikohtusse. «Meil on toimetulekutoetuse küsimuses lähedased positsioonid,» nentis Savisaar.

Probleem tudengitele toimetulekutoetuse maksmisega teravnes nädal tagasi, kui Tartu linnapea Andrus Ansip ja Tallinna linnapea Edgar Savisaar saatsid peaminister Siim Kallasele kirja, kus paluvad teda sekkuda raha eraldamisse tudengitele toimetulekutoetuste maksmiseks, sest sotsiaalministeerium soovitab jätta kahe suurema omavalitsuse lisarahataotluse rahuldamata.

Tallinn soovib toimetulekutoetuste reservist aasta lõpuni täiendavalt 12 miljonit ja Tartu 11 miljonit krooni, sest raha on sellelt eelarverealt otsa saanud. Tartus on tudengitele toimetulekutoetuse maksmine rahapuudusel juba peatunud, Tallinnas peatub maksmine ilmselt novembri jooksul.

Uus poliitika tulekul

Sotsiaalministeerium leiab aga, et Tallinna ja Tartu lisarahasoov tuleb jätta rahuldamata, sest need omavalitsused on tõlgendanud sotsiaalhoolekande seadust liiga laialt ja maksnud toetust ka neile üliõpilastele, kellel toetuse saamiseks ministeeriumi arvates õigust pole.

Sotsiaalminister Siiri Oviir on Postimehele öelnud, et see osa toimetulekutoetuste rahast, mis on välja makstud seadust omatahtsi laiemalt tõlgendades, tuleks kohalikel omavalitsustel oma eelarvest leida, mitte riigilt nõuda. Seda seisukohta jagab ka peaminister Siim Kallas.

Sotsiaalministeeriumi esindaja Sigrid Tappo ütles Postimehele Tartu linna võimalikku kohtusse minekut kommenteerides, et see on igaühe seaduslik õigus ning ministeerium ei avalda selle suhtes mingit hoiakut.

Samas on juba valminud sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse eelnõu, mis Tartu linnavalitsuse osutatud probleemi lahendab, seades ühiselamus elavad tudengid toimetulekutoetuse taotlemisel teiste tudengitega võrdsesse olukorda. Sotsiaalminister leiab, et seadus tuleb eluga kooskõlla viia.

Toomas Mattson
toomas.mattson@postimees.ee  

xxx

Andrus Ansip – Eesti Deng Xiaoping
Priit Simson
24.11.2004

Uudise pilt
Reformierakonna uus liider Andrus Ansip 2003. aasta Tartu maratonil veel ülikoolilinna juhina.
Foto: Raigo Pajula

“Pole tähtis, mis värvi on kass, peaasi, et hiiri püüab,” kuulutas omaaegne pragmaatiline Hiina liider, reformikommunist Deng Xiaoping uue ajastu tulekut.

Inimesed, kes tunnevad kunagist reformimeelset kompartei liiget, nüüdset värsket Reformi-erakonna esimeest Andrus Ansipit, usuvad, et lause kassist võiks olla ka tema lipukiri.

Seda arvavad ühtmoodi nii Ansipi kiitjad kui ka kriitikud. “Ansip on oma vaadetelt praktik,” arvab kriitiliselt meelestatud Margus Tsahkna, kunagine Tartu linnavolikogu Isamaaliidu fraktsiooni nõunik. “Sama hästi võiks ta olla mõne teise erakonna esimees.”

Pikaajaline koalitsioonipartner, keskerakondlane ja Tartu linnavolikogu esimees Aadu Must teeb sarnase viite. “Ta on üsna pragmaatilise ilmavaatega. Aga ega ta pole suurt pidanud ka oma veendumusi olupoliitika vastu vahetama,” arvab Must.

<SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl11&m=2″> </SCRIPT> <SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl12&m=2″> </SCRIPT>

Hästi tunnevad vähesed

Tallinna võimukoridoride reformierakondlaste seas teinekord külavanemaks kutsutud Ansip asub juhtima parteid, mille liikmedki tunnevad teda veel vähe. Erakonna pikaaegseks halliks kardinaliks kutsutud Rain Rosimannus on temaga tihedamalt suhelnud alles selle aasta algusest, mil senine liider Siim Kallas hakkas liikuma Brüsseli ja uus liider Ansip Tallinna poole.

Uue liidri senine “mõttekoda” ja põhilised kontaktid on jäänud Tartusse. Tema sealne põhiline partner abilinnapea Hannes Astok saab teda nüüd vähe aidata.

“Tal on hea sõber Mart Kadastik,” lohutab Must, viidates endise linnapea pikaajalistele sidemetele Postimehe vastutava väljaandjaga.

Kuid ennekõike aitab reformistide uut esimeest see, mida Rosimannus nimetab Ansipi puhul “juhivedruks”. Pärast Tartu linna lahjasid “muguripäevi” linnapea Roman Muguri aegadel kasvas linnavõimu otsustustempo tohutult. Ametnikud tegid ettepaneku teha asi kuu ajaga, Ansip lahendas selle järgmiseks päevaks. “Talle meeldib jõuline stiil ja ta ei karda konflikti minna, eriti kui jõud on tema poolel,” arvab üks linnapoliitik.

“Mulle ei meeldi, kui vait ollakse,” muutus Ansip omal ajal värske Tartu linnapeana istungil rahutuks. Läks aga nii, et Ansip rääkis aina rohkem ja teised veelgi vähem. Nii kujunes ka pressikonverentsidel, kus briifingud venisid pooleteisetunnisteks. Ansip ajab end kõrgvormi isegi kolmandajärgulisteks ülesanneteks, õppides linnavalitsuse jõulupeoks näidendi teksti ainsana korralikult pähe.

Aeg-ajalt on teda üritatud rünnata seoses 1988. aasta veebruarisündmustega, mil Tartu rahu aastapäeva tähistamine viis vastasseisuni miilitsaga. Ansip töötas siis EKP rajoonikomitee tööstusosakonna orgkomitee juhina ja juhtis ühte istungit. Enamik “kasvatustöö tõhustamise” ja “natsionalismiilmingute” teemalisi repliike jäi teiste osale-nute kontole.

Deng Xiaoping jõudis oma verise Taevase Rahu väljakuni. Ansip on siiani puutumatu teflonmees – vähemalt esialgu.

Ansipi menu ja maineplekid

•• Lahtised kaardid ja julge meel on siiani osutunud Ansipi oluliseks poliitiliseks kapitaliks. Tartus on tema menu konkurentsitu. Tema mobiilinumber oli avalikult linna koduleheküljel.
•• Aadu Musta sõnul oli Ansipi põhiline valuuta selgus. “Tema selge ja lihtne stiil imponeeris inimestele,” arvab Must.
•• Rain Rosimannuse sõnul tuleks Ansipi edu peamist põhjust otsida konsensuse leidmise võimest. Margus Tshkna näeb tema põhilist edu siiski tulenevat omamoodi optilisest illusioonist. “Ansipi menu saladus on kontroll kohaliku meedia üle, teiste ideede ülevõtmine ja nende oma nimel teostamine ning oma toetajate meelespidamine vorst-vorsti-vastu põhimõttel,” arvab ta.
•• “Vastutasuks toetajatele on Ansipi valitsemise ajal toimunud kinnisvaratehinguid, millest kõige enam on tartlastel meeles bussijaama juhtum,” jätkab isamaaliitlane Tsahkna, kelle sõnul sai ärimees Neinar Seli Tartu kõige magusama kinnistu näol linnavalitsuselt suure kingituse.
P.S.

Allikas

xxx

Andrus Ansip – rahvustunde sütitaja12.05.2007 00:01Kai Kalamees, Postimees
Tuuli Koch, Postimees 

Aasta tagasi tuli peaminister Andrus Ansip rahva ette va banque teatega: «Mida varem me selle pronkssõduri teisaldame, seda parem.» Kai Kalamees ja Tuuli Koch uurivad, kui sujuvalt Reformierakonna juht ülesande täitis ja kas tema juhtimisel hakkavad ka lõhestatud ühiskonna haavad paranema.

 
Andrus Ansip
Foto: Mihkel Maripuu

Nüüd seisab pronksmees lilledesse uppununa kaitseväe kalmistul, suure osa eestlaste silmis on Ansip tõusnud ebajumala seisusesse ja kümned tuhanded venelased vihkavad valitsusjuhti hingepõhjani.

Väljakutse oli karm, kui mõelda rekordilisele rahvahulgale, kes tänavu Tallinnas 9. maid tähistas. «Täname Ansipit, ta on meie ärataja,» ironiseeris üks pronkssõdurile lilli toonud mees.

Ta ei teinud saladust, et Ansipi viimaste nädalate sõnad ja teod on aidanud liita seni vägagi killustunud vene kogukonda ja tõsta pead solvatud rahvuslikul uhkusel. Märuliööd ja Venemaa jõhkrad rünnakud on toonud patriootliku puhangu ka paljude eestlaste sekka, kellest käremeelsemad saadaksid oma venekeelsed kaasmaalased kohe riigist välja.

«Ansipi otsus»

Valitsusliidus on paljud poliitikud veendunud, et aastapäevad tagasi langetatud otsuse taga pronkssõdur Tõnismäelt ära viia oli Ansipi küüniline arvestus selle sammuga valimiste eel Isamaa ja Res Publica Liidult (IRL) rahvuslaste hääli ära napsata. Poliitiliste keerdkäikude tulemusena sai IRLi kuuluvast kaitseministrist Jaak Aaviksoost musta töö tegija ehk mees, kelle õlgadele vajus Tõnismäele telgi püstitamise, haudade lahtikaevamise, monumendi mahavõtmise ja uude kohta püstitamise vastutus.

Kogemata või teadlikult lipsas Aaviksoo suust väljend «Ansipi otsus», kui ta neljapäeva õhtul telesaates «Kahvel» 26. aprillile tagasi vaatas. Aaviksoo tunnistas, et tema oleks monumendi enne 9. maid rahule jätnud. «Kuid saatus soovis teisiti,» ütles minister.

Peaministri kirjeldamist alustas Aaviksoo sõnadega «Ansip on Ansip», nimetades valitsusjuhti seejärel tõsiseltvõetavaks Tartu linnapeaks ja peaministriks. Ka ei lugenud IRLi üks juhtpoliitik pronkssõduri teisaldamist täielikult õnnestunud ürituseks. Asi läks korda 51 protsendi ulatuses, pakkus Aaviksoo.

Õige aeg läks mööda

Reformierakonna aseesimehe Meelis Atoneni väitel oli pronkssõduri kalmistule viimine praeguses aegruumis paratamatu samm. «Ma ei ole kuulnud ühtegi ideaallahendust, mis kõiki pooli võrdselt rahuldaks,» rääkis Atonen. «Kui ta oleks vanasse kohta jäänud, oleksid eestlased kibestunud. Elame eestlastena omal maal.»

Atoneni hinnangul ei saa pronkssõdurist suur rahvussuhete pingestaja ega venekeelsete inimeste ülesässitaja, kuna enamik venelasi ei põe juhtunu pärast. Kindlasti on aga kogu protsessi vältel tehtud väiksemaid vigu, millest tõsisem on pikk teemaga tegelemine, möönis ta samas. Õigem olnuks hauatähis juba läinud suvel ümber paigutada, kuid siis oli takistuseks koalitsioon Edgar Savisaarega.

Ka nõustus Atonen sellega, et selge möödalask oli Ansipi sõnavõtt 23. aprillil. Riigikogu lahtiste uste päeval linnalegende tutvustanud Ansip viskas nalja purjuspäi tanki alla jäänud sõdurite üle, kes on Tõnismäele maetud. See etteaste levis kulutulena vene kogukonnas, kes tõlgendas Ansipi sõnu langenute mälestuse räige mõnitamisena.

Atoneni väitel näevad aga tonte kõik need, kes süüdistavad Ansipit pronkssõduri valimiskampaaniasse tirimises. Sama väitis nädal tagasi ajakiri The Economist, mis kirjutas, et Ansip võitis tulega mängides valimised. «Nüüd maksab riik tehtud teo eest kolossaalset poliitilist, sotsiaalset ja diplomaatilist hinda,» seisis mõjukas Briti lehes.

Valitsusliit tugevnes

Enne valimisi pronkssõduri kiire teisaldamise vastu olnud sotsiaaldemokraadid (SDE) suhtusid Ansipi teise valitsusse minnes asja äraootavalt. SDE aseesimehe Eiki Nestori sõnul oli aga valitsus pärast 26. aprilli õhtul Tallinnas puhkenud märatsemist üksmeelne ja teisaldamisotsus sai olla ainuke mõistlik tegu.

Nestori väitel seisab nüüd ees paljude venekeelsete inimeste ühiskonda kaasamine. «Palju sõltub peaministrist endast, kuivõrd ta suudab ja oskab oma seniseid mõtteid ja tulevasi samme selgitada,» rääkis Nestor. «Mulle jättis sümpaatse mulje, kui ta 8. mail sõjaväekalmistule pärja pani.»

Nestori hinnangul pole dramaatilised sündmused koalitsiooni koostöövõimet mõjutanud. Osa võimupoliitikuid usub seevastu, et pronksööd sidusid koalitsiooni, mille elueaks ennustati vahetult pärast valimisi aasta-kaks, kindlalt neljaks aastaks kokku.

Seda enam, et oma positsioonid maha mänginud Edgar Savisaar valis pingelistel päevadel «teise poole». Nestori hinnangul on Notšnoi Dozor Keskerakonna näol juba riigikogus esindatud.

Õhk löödi selgemaks

«Viimane katsumus ühendas valitsust väga palju, aga nüüd on aeg hakata teiste asjadega tegelema,» ütles IRLi peasekretär Margus Tsahkna. Tema sõnul seisab ees eelarvestrateegia koostamine ning nelja valitsemisaasta tegevuskava loomine, mille käigus valmib ka viimaste nädalate analüüs. «Tuleb vaadata värskema pilguga, õhk on selgemaks löödud,» sõnas ta.

Jalad on alt löödud ka spekulatsioonidel, et Keskerakonna abiga võiks mõne aja pärast saada kolmandat korda peaministriks Mart Laar, mis eeldaks Reformierakonna opositsiooni mängimist. Teisalt oleks vene rahvusest inimestele Laar paradoksaalsel moel praegu palju vastuvõetavam riigijuht kui Ansip.

Kas teate?

Peaminister Andrus Ansipi sõnavõtud enne ja pärast pronksööd aprilli lõpus.

• «Ma ei kujuta ette, et keegi võiks minna Tõnismäele ja ööpimeduse varjus pronkssõduri kraanakonksu otsa riputada ja kujuga kuhugi ära sõita. See pole õigusriigile kohane lahendus.»

29. juunil 2006 valitsuse pressikonverentsil

• «Mina ei tõsta pronkssõduri teemat kunagi esimesena üles. Need, kes selle küsimusega tahavad mingisugust populaarsust võita, on mõned teised. Ja väidan, et sealhulgas ka Edgar Savisaar. Minu meelest on see tulega mängimine.»

15. veebruaril 2007 valitsuse pressikonverentsil

• «Üks legend kõneleb, et sinna maeti kaks inimest, kes jäid purjuspäi tanki alla. On kindlatest allikatest teada, et pärast

22. septembrit [kui Punaarmee 1944. aastal Tallinna jõudis], 23.–24. septembril, oli Tallinnas päris korralik jooming, sest viinavabrikus olid lahtiste uste päevad.

Teise legendi järgi maeti septembris 1944 Tõnismäele samuti kaks inimest, kes jäid tanki alla, kuid selle legendi järgi ei olnud purjus need kaks inimest, vaid hoopis tankist.

Kolmas legend kõneleb, et kaks inimest käisid marodööridena korteris ja sattusid laskurkorpuse ohvitseri korteri peale. See ohvitser viis nad välja, lasi nad maha ja sinna on nad siis maetud.

Ja on veel neljas legend, mille järgi on seal lähedal kaks haigemaja. Haiglates inimesed lihtsalt surid, segased ajad, keegi ei tahtnud neid kaugemale viia ja nad maeti sinna.»

23. aprillil 2007 riigikogu lahtiste uste päeval Tõnismäele maetutest

• «Tööd algavad, kui on lahendatud mõni tehniline probleem, ning kestavad esialgsete plaanide järgi paar nädalat, ent kui arheoloogid leiavad kaevates ka midagi keskaegset, jätkuvad need kolm kuni neli kuud. Seetõttu seisab pronkssõdur oma vanas kohas ka 8. ja 9. mail.»

25. aprillil 2007; päev enne pronksööd intervjuus Raadio 4-le

• «Ma ei oleks osanud mitte kunagi arvata, et meil, põhjamaiselt karges ja ratsionaalses Eestis võib midagi niisugust juhtuda, nagu nüüd juhtus.»

27. aprillil 2007 intervjuus Postimehele

• «Ma tean, et teie hulgas on neid, kes tahaksid küsida: kas seda pidi tegema just nüüd? Kas ei oleks pidanud veel ootama nädala, aasta või paar? Ma kinnitan teile: pikk ootamine ja venitamine ei olnud võimalik. See oleks võinud kaasa tuua tagajärjed, mille kõrval eelmise nädala öised sündmused oleksid tõenäoliselt paistnud süütu hullamisena.»

2. mail riigikogus esinedes

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

{”Fred Jüssi vestleb Islandist”, “Fred Jüssi vestleb Islandist”}

Autor Avo | Avaldatud: 8. nov. 2002
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Venemaa: Eestis olgu rohkem kodanikke

Autor Avo | Avaldatud: 8. nov. 2002

Venemaa: Eestis olgu rohkem kodanikke
Reede 08.11.2002

Sel nädalal Tallinnas kolme lepingu allkirjastamise eest seisnud Vene asepeaministri Valentina Matvijenko visiidi varjatud pool oli Venemaa usk, et Euroopa Liit toetab nende nõudmisi tõsta Eestis vene keele tähtsust ja anda siin senisest kergemalt kodakondsust.

Matvijenko luges Venemaa nõudmised ette peaminister Siim Kallasele, samuti president Arnold Rüütlile ja välisminister Kristiina Ojulandile.

«Need on samad punktid, mis Vene asevälisminister Jevgeni Gussarov andis meie Moskva suursaadikule veebruari alguses, välja oli jäetud õigeusukiriku registreerimine, mille Eesti ära tegi,» kommenteeris üks valitsusametnikest.

Välisministeeriumis lisas Matvijenko veel nõudmise, et Eesti ei teeks takistusi Venemaa Tallinna saatkonna diplomaatide arvu kasvatamisel.

Nii Kallas, Rüütel kui ka Ojuland ei kommenteerinud Matvijenkoga kohtudes Vene poole nn humanitaarnõudmisi. «Kuulasime need vaikides ära, ei vastanud poolt sõnagi ning alustasime kohe topeltmaksustamise vältimise, vangide vahetamise ja pensionilepete arutamist,» kirjeldas läbirääkimiste juures viibinud ametnik.

Euroopa Liit võib sekkuda

Vene nõudmised saab jagada kaheks: esiteks nn KGB teema (endiste julgeolekutöötajate elamisload ja küüditajate kohtuprotsessid) ning teiseks vene keele kasutamisulatus ja kodakondsuseta isikutele kodakondsuse andmine.

Kui aseminister Gussarov pani veebruaris mitte-eestlaste keele- ja kodakondsusprobleemide lahendamise vaid Kallase valitsuse õlule, siis sel nädalal ütles Matvijenko mitmel kohtumisel, et kaasmaalaste olukorra leevendamisel toetub Venemaa nüüd tugevalt Euroopa Liidule.

«Euroliit ei taha, et ühes riigis on nii suur mittekodanike hulk ja Eesti kui tulevane liikmesmaa peab seda arvestama,» kordas Matvijenko mitmel puhul.

Samal arvamusel on ka endine suursaadik Moskvas Mart Helme. «Just ELi eestvõtmisel saavutab Venemaa tõenäoliselt Eestis oma kümme aastat taotletud sihid kodakondsus- ja keelepoliitikas,» kirjutas ta eilses Postimehes.

«Arvan, et Brüsseli survel saab Eesti kakskeelsuse, nagu on näiteks Belgias või Soomes, ja arvan, et kodakondsuseta isikud tuleb meil ELis üsna kiiresti kodanikeks teha,» selgitas Helme hiljem oma mõtet. «EL üritab ebastabiilseid olukordi lahendada, tahab Venega kaupa teha ega soovi, et Venemaa saaks teda shantazheerida meie mittekodanike küsimusega.»

Tema sõnul peab euroliit ebamõistlikuks, et Eesti iga kaheksas elanik on kodakondsuseta. Üldse elab 1,4-miljonilises riigis alalise või ajutise elamisloaga 285 000 inimest.

Eesti ametlik rahulolu

Rassismi ja sallimatuse vastu võitlemise Euroopa komisjon (ECRI) ongi 2001. aasta aruandes nimetanud nii suure hulga Eesti elanike kodakondsusetust taunimisväärseks: «ECRI arvates laheneks pikas perspektiivis see probleem vaid juhul, kui tagatakse, et kõik kõnealused isikud saavad kodakondsuse.»

See kõik vastandub Eesti ametlikule rahulolule, mida veel oktoobri keskel väljendas välisminister Ojuland. «Eesti integratsioonipoliitika on Kesk- ja Ida-Euroopa edukaim,» ütles ta loengul Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete ringis. «Maailmas ei ole palju riike, kus 30% muulastest on rahumeelselt ühiskonda integreeritud.»

Venemaa seitse nõudmist

1. Vene keele kasutamine ametliku keelena piirkondades, kus mitte-eestlased on ülekaalus.

2. Naturalisatsioonitempo oluline kiirendamine, et suur osa 175 000 kodakondsuseta isikust saaks Eesti kodakondsuse.

3. Venekeelse hariduse jätkumine.

4. Küüditamises või metsavendade tapmises süüdistatud «õiguskaitseorganite» endiste töötajate üle «poliitiliste kohtuprotsesside» lõpetamine.

5. Rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni ratifitseerimisel tehtud piirangute tühistamine, konventsiooni laienemine mittekodanikele.

6. Eesti NSV KGB likvideerimiskokkulepete alusel elamis- ja töölubade andmine endistele julgeolekutöötajatele ja nende pereliikmetele.

7. Venemaa Tallinna saatkonda täiendavate diplomaatide lubamine.

Allikas: Vene asepeaministri Valentina Matvijenko kõnepunktid Tallinnas

–>Toomas Sildam
toomas.sildam@postimees.ee

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Jahimees kõmmutas võõral õuel

Autor Avo | Avaldatud: 8. nov. 2002

Jahimees kõmmutas võõral õuel


Ilme soovinuks, et keti külge aheldatud Jacku oleks nende hoovil omavolitsenud jahimeest mitte ainult kergelt naksanud, vaid kuni kondini jalast hammustanud.

Laupäeva lõunal peksis üks metsast välja ilmunud jahimees Tamsalu vallas Kursi külas püssipäraga võõral taluõuel koeri ja kõmmutas lasu peremehe suunas.

Talu perenaine Ilme, kes ei soovinud oma täisnime ajalehes avaldada, rääkis, et laupäeval peeti nende ümbruses jahti ja püssilasud kajasid metsas juba hommikust peale. Keskpäeval toimetas ta koos abikaasa Jaaniga parajasti taluõuel, kui metsast ilmus välja laigulises riietuses jahimees, püss lahtiselt õlal.

Talu kolmest koerast on ketis kaks, vana hundikoer Bimbo jookseb vabalt ringi. Ilme ütlust mööda kutsub ta võõraste ilmudes tavaliselt Bimbo tuppa.

Jultunud jahimees

Laupäeval ei saanud Ilme oma koera tuppa kutsuda, sest metsast välja ilmunud jahimees tundis end võõral õuel nagu kodus ja rühkis oma teed. Talle juurde jooksnud koerale põrutas mees püssipäraga. “See kolks on mul siiani kõrvus, kui ta koerale kuskile vastu konti lõi,” jutustas Ilme.

Perenaise proteste ei pannud jahimees miskiks, vaid äsas püssiga ka ketis olnud koerale. See liigutus enam karistamata ei jäänud, sest neljajalgne lõi oma hambad jahimehe kanda. “Kahju, et vana koer ja viletsad hambad,” kurtis Ilme, kelle sõnul koera hammustus püssimehele viga ei teinud.

Küll aga ajas koera käitumine mehe nii vihaseks, et ta rabas õlalt jahipüssi, vinnastas selle ja sihtis majaperemehe suunas.

Viimasena enne pauku mäletab Ilme abikaasa püssimehele lausutud sõnu, et lase siis, kui mees oled.

“Mul oli selline hirm,” jätkas naine. Järgmisena mäletab ta, et pärast pauku nägi kergenduseks oma abikaasat ikka veel püsti seismas.

Vahepeal tagurdas jahimeest oodanud sõiduauto eramaad tähistava sildi alt läbi püssipaugutajale vastu. Peremehe arupärimise peale olevat autojuht nähvanud, et mis te seletate – meile jääb niikuinii õigus ja sõitis koos kaaslasega ära.

Pererahvas teatas juhtunust politseile.

Tegevusetu politsei

Lääne-Viru politsei pressiesindaja Evelin Nurmla tunnistas eile, et ei tea juhtunust midagi, sest seda pole registreeritud.

Ilme ütlust mööda ilmusid helistamise peale kaks politseinikku laupäeva pärastlõunal. Üks neist oli vait, teine hakkas pahandama, et läbi taluhoovi viiv tee peab vaba olema.

Ilme ütlust mööda heideti see teema kõrvale pärast selgitust, et teed pole ametlikele kaartidele märgitud ja see asub eravaldustes. Seejärel püüdis mundrimees pererahvast lohutada, et jahimees koera hammustuse peale avaldust ei tee.

Püssipaugutamise küsimuse peale olevat politseinik möönnud, et eks ta üks rumal tegu oli. “Jäi mulje, et politsei tundis laskjat ega tahtnud sellega tegelda,” võttis Ilme lühidalt kokku jutuajamise sisu.

Naine ei osanud öelda, kas nende hoovil koeri peksnud ja püssi paugutanud jahimees oli alkoholi pruukinud või mitte. “Kui ta purjus ei olnud, siis on ta närvihaige – sellisele ei tohi relva anda,” lisas ta.

Üleeile käis Ilmega vestlemas Tamsalu valla vanemkonstaabel Urmas Reimann, kes soovitas naisel mõelda, kas teha juhtunu kohta politseisse avaldus või mitte. Konstaabel olevat vihjanud võimalusele, et hoopis pererahvas võib süüdi jääda.

Urmas Reimann ütles Virumaa Teatajale, et lugu paistab olevat kahe otsaga, sest koerad ründasid inimest. Laskmist ei osanud konstaabel kommenteerida, sest sündmuskohal ei käinud mitte tema, vaid Väike-Maarja politseipatrull.

Reimanni kinnitusel on laskja politseile teada, kuid seni pole mehega vesteldud. Kõik pidi sõltuma sellest, kas Ilme teeb politseile avalduse või mitte.

Politseiameti politseikontrolli osakonna ülemkomissar Rait Kivimets lubas asja uurida ja maakonna korravalvurite käitumist politseiameti pressiesindaja vahendusel kommenteerida.

–>Toomas Herm
toomas@virumaateataja.ee

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Põhjasõja mälestusmärk Pühajõel

Autor Avo | Avaldatud: 8. nov. 2002

Vene väed koondusid Narva alla aeglaselt, korduvalt katsetati rünnakuga Narvast vallutada. Oktoobri teisel poolel (1700.a.) sai Vene väejuhatus teate, et Liivimaale on saabunud Rootsist suured abiväed.

Täpsemate teadete hankimiseks sõitis Sheremetjev 5000 ratsaväelasega Rakvere poole. Purtse jõe lähedal purustas Sheremetjev Rootsi eelsalga ja võttis vangi major Dietrich Patkuli ja rittmeister Aderkasi. Vangide teateil lähenenud Narvale 32000-meheline vägi (tegelikult oli Narva lahinguis rotslasi 10537). Sõjavangide liialdus oli tolle aja kohta tüüpiline.
Et takistada Rootsi vägede edasiliikumist, asus Sheremetjev oma ratsa
väelastega kaitsele Pühajõe ülekäikudel.

16.11.1700.-l ründasid Sheremtjevit Karl XII väed ja Vene üksused taandusid.
Tänaseni pole teada, kas sundis Sheremetjevit taganema Rootsi kahurituli või kartis ta haardemanöövrit ja taganemistee läbilõikamist.
Seoses Sheremetjevi kiire taandumisega on tekkinud ka legend eesti
talupojast Stephan RAABEST, kes olevat Rootsi väed juhatanud Sheremetjevi selja taha. Sellest on kirjutanud ka Rootsi ajaloolane Fryxell
ja üks Rootsi lendleht (võidubülletään toonases mõttes).

Kui Sheremetjevi ratsavägi taganes kiiruga Pühajõelt, oli Karl XII tee Narva alla vaba. Seda kohta märkis kunagi seda kohta arheoloogiamälestisena muinsuskaitse alla kuuluva objektina “Sheremetjevi laagri koht”.

Arthur Ruusmaa, kasutatud kodu-uurija Johannes Kangro ja muuseumi
materjale.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Mässujuht vastu tahtmist

Autor Avo | Avaldatud: 7. nov. 2002

Aet Süvari Eesti Ekspress, 07.11.2002

Kaie Kõrb. (Aivar Juhanson)

Kilde Kaie Kõrbi elust

* Kaie Kõrbi koer, mops Julie on ristitud baleriini ühe tähtrolli, kümme aastat tagasi parima näitlejanna preemia teeninud “Preili Julie” nimiosa järgi.

* Balletistuudios õpib Kaie Kõrbi käe all ligikaudu 140 mudilast. Ta ei ole maha matnud mõtet ka ise lapsi sünnitada. “Ma olen täie tervise juures ja tunnen end noorena. Aga see valik on muidugi raske olnud – kui oled saavutanud tippvormi, siis on nii kahju sellest loobuda.” 

* Kord on Kõrb “Luikede järve” tantsinud kõrge palavikuga – aastate eest, kui oli enda teadmata kollatõppe haigestunud. Selleks ajaks, kui eesriie langes, oli palavik juba kaugelt üle 38.

* Kuigi Kõrb ei saanud esimesel katsel balletikooli sisse, oli ta õpetaja Tiiu Randviiri väitel lapsest peale klassikaaslastele eeskujuks.

* Armastab luulet lugeda ja akordioni mängida. Mõtleb ka ise luuletusi ja viisijuppe välja.

Estonia teatris mässu tõstnud balletitrupi eestkõnelejaks sattus Kaie Kõrb, keda süüdistatakse võimuahnuses ja kättemaksuhimus.

Teisipäeval tuleb Kaie Kõrb treeningtunnist varem ära, et ajakirjanikuga rääkida. Selle asemel, et kõigest kolm nädalat enne “Luikede järve” esietendust pühenduda täielikult Odette-Ottilie topeltrollile, peab Estonia teatri priimabaleriin balletitrupi autoriteedina maid jagama teatri juhtkonnaga.

Kahe proovi vahel on Kõrb riides nagu turunaine – sinised dressipüksid ja karvased punased sussid. Aga kui ta mööda Estonia koridore ja treppe kiirustab, võiks tema väljapoole suunatud pöidadega baleriinikõnnaku järgi arvata, et ta on laval, seljas balletikleit ning jalas varvaskingad.

Estonia kollane maja on täis musti mõtteid. Kaie Kõrb (41) ei väsi kinnitamast, et tema pole neid valmis haudunud. “Ma olen iseloomult väga leebe inimene ja looduse poolt pole mulle üldse kurjust antud,” ütleb ta tõrjumaks spekulatsioonie, et on juba ammusest ajast praeguse peaballettmeistri Tiit Härmi vastu viha kandnud.  “Aga loomulikult on kakskümmend aastat teatris mulle kooriku ümber kasvatanud. Teisiti ei saagi – muidu süüakse ära.”

Balletiprimadonna ei satu uudistesse skandaalitsejana just tihti. Üksteist aastat tagasi vallandati Tiit Härm aga päevapealt samalt kohalt, kus ta praegu taas troonib. Põhjus olnud tollal seesama leebe, kõva koorikuga baleriin.

Sestsaadik on koorik Kõrbi seljas aina kasvanud ja nüüd näib, nagu oleks see teda liialt hõõruma hakanud. Läinud kolmapäeval astus väikesekasvuline habras Kaie Kõrb rahvusooperi nõukogu ette ja andis neile paberi, mis resoluutselt kuulutas: edasine rahumeelne koostöö balleti juhtkonnaga ei ole enam võimalik.

Laval rollidesse kehastumisega harjunud baleriin väidab, et teda ei kannusta vana vimm, vaid et ta võttis enda kanda hoopis teiste õiguste eest võitleva ametiühingutegelase osa. “Ma püüan neid lohutada, lihtsalt kui vanem kolleeg. Mul ei ole aega intriige punuda. Pole vajadust,” ütleb ta napilt.

“Seda juhtub väga harva, et kogu trupp priimabaleriini niimoodi hoiab,” ütleb Kõrbi õpetaja Tiiu Randviir. Aga nii see ometi on, sest 35 Estonia balletitantsijat valisid just Kõrbi eestkõnelejaks. Üks noori baleriine, kes trupi ühispöördumisele alla kirjutas, oli Eve Andre. “Ta on meile autoriteet,” ütleb Andre põhjuseks, miks just Kõrb paberi üle andis. “Aga tegime valesti. Oleksime ikka ise pidanud andma.” Nüüd on balletitrupil kahju, et süü on Kõrbi kaela veeretatud.

Pöördumises mitte osalenud Vladimir Arhangelski aga väidab, et Kõrb on kõva pähkel, kellel on võimu järele janu.  “Inimesed peaksid aru saama, et anarhia ei sobi teatrisse,” ütleb ta tuliselt. Arhangelski on Kõrbiga varem hästi läbi saanud, kuid toetab lahvatanud teatritülis peaballettmeistrit. “Enne kui Tiit Härm Mai Murdmaa välja vahetas, käis siin teatris kõik Kõrbi tahtmise järgi: temal oli võim öelda, kes tantsib, mida tantsib, kellega tantsib. Aga priimabaleriin ei ole administratiivne töötaja!”

Arhangelski räägib, et Kõrb on võtnud seaduseks, et priimabaleriin peab saama esimese esietenduse õiguse. Kevadises “Coppelia” lavastuses nii ei läinud, siis olla primadonna solvunud, et peab kolmandas koosseisus tantsima. “Kuidas Marina Tðirkova saab minust eespool olla?” küsinud ta vihaselt. “Ta on ju nii kehv!”

Kõrb jälle väidab, et temas ei ole võimuahnust. Ometi ei ole ta täielikult üle Tiit Härmi väitest, nagu ei vastaks ta enam rahvusooperi kvalifikatsioonile. “Mul oli seda valus lugeda. Nii öeldakse ainult pingete ja viha pärast.”

Legendaarne priimabaleriin Helmi Puur, kes on Kaie Kõrbiga aastaid koos töötanud, peab loomulikuks, et Kõrb on oma töö suhtes tundlik. “Ta on tugev. Kui ta tunneb, et tema tööd põhjuseta segatakse, suudab ta ennast kaitsta.”

Puur ei usu, et Kõrb hakkaks teatrile vimma pärast kaikaid kodarasse loopima. “Ta on oma loomingu täielikult andnud Estoniale, pole läinud ära välismaale. Ükski etendus pole kunagi tema pärast ära jäänud.”

Kõrbi vastased veeretavad juttu ses suunas, nagu oleks priimabaleriinil aeg pensionile minna. Kõrbil enesehinnanguga igatahes probleeme ei ole. “Balletitrupp näeb, kuidas ma tantsin. Nende usaldust, austust ja armastust ei oleks, kui ma teeksin seda halvasti.”

Tantsuagentuuri arendusjuht ja endine balletitantsija Jaak Põldma nõustub, et Kõrb on oma tippvormis. “Ta peab olema haruldaselt tugev, et kakskümmend aastat tantsida ja ikka tipus olla. Ning “Luikede järve” etenduses osalemine, see on…” Teleris tantsuteemalist saadet juhtival Põldmal ei jätku selle ülesande raskuse kirjeldamiseks sõnu.

Ka Puur on veendunud, et Kaie on endiselt sada protsenti balletile pühendunud. “Tema füüsiline ja emotsionaalne võimekus ulatub seinast seina. Tema töövõime on erakordne.”

Aga tõsiasi on, et Kõrbil on neljakümne eluaasta piir ületatud. Ta teab, et peab varsti lavalaudadelt lahkuma. Kuidas loobub balletist inimene, kes käib ka suvise kollektiivpuhkuse ajal iga päev üksi proovis, et end vormis hoida? Väga ettenägelikult on Kõrb oma tulevikuks valmistunud: tal on pooleli balletipedagoogi õpingud Vene Teatrikunsti akadeemias Moskvas, täita õpetajaroll balletikoolis, vedada oma balletistuudio Eesti Tantsuagentuuri juures. Ka kodus ei pääse Kõrb ilmselt tantsujuttudest – tema elukaaslane on balletitantsija Viesturs Jansons.

Esialgu ei lähe Kaie Kõrb ka suurele tülile vaatamata kuhugi, sest on kindlalt nõuks võtnud paar aastat veel tantsida. “Saate aru – see, mis ma teen, on tõeline,” läheb muidu rahulik Kõrb hetkeks põlema. “Ma ei pea ennast rohkem tõestama.”

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Helve Särgava: Partsi asemel oleksin politseisse läinud

Autor Avo | Avaldatud: 7. nov. 2002

Mihkel Kärmas Eesti Ekspress, 07.11.2002

Helve Särgava, Tallinna Linnakohtu esimees. (Vallo Kruuser)

 Vanim kriminaalasi ootab lahendust varsti 20 aastat

  • Esimese astme kohtutesse laekus mullu 9024 kriminaalasja.
  • Keskmiselt kulus kriminaalasja lahendamiseks kolm kuud ja 21 päeva. Tsiviilasjade lahendamiseks keskmiselt neli kuud ja 27 päeva. Tallinna Linnakohus kuulub nende näitajate poolest keskmike hulka.
  • 2001. aasta lõpuks jäi lahendamata 3473 kriminaalasja. Neist vanim on aastast 1984! 1991. ja 1992. aastast on lahendamata kummastki üks kriminaalasi. 1993. aastast 23 kriminaalasja. Vanim tsiviilasi on menetluses aastast 1989.
  • Kohtu all oli mullu ligi 12 000 isikut, kellest süüdi mõisteti 11 277. Kõige “raskema käega” oli Ida-Viru Maakohus, mis saatis kümnest  kohtualusest neli türmi.
  • Võrreldes varasemate aastatega on märgata vabaduskaotuslike karistuste osakaalu kasvu ja rahatrahvide vähenemist.
  • Ringkonnakohtutele esitati mullu üle 1300 apellatsioonikaebuse ja protesti. Neist 390 kohtualuse ehk 23 protsendi suhtes tühistati otsus osaliselt ja 120 kohtualuse ehk seitsme protsendi suhtes täielikult.

Äsja kukkus tööpostil kokku juba kolmas Tallinna Linnakohtu kohtunik. Kohtu esimees Helve Särgava räägib kohtuniku argipäevast, mille koostisosad on ülekoormus, stress ja kõrge vererõhk.

Eesti kohtusüsteemi räsib seebiooperlike skandaalide rida, mis on valgustanud seni tabuks peetud siseilma. Mustade talaaride varjus elatakse kohati vägagi kirglikku eraelu. Kahtluste ja mahlaste kõlakate risttulle on tänavu sattunud Tallinna Linnakohtu kohtunikud Merle Parts, Ain Truu ja Anne Kramer. Viiendat aastat riigi suurima kollektiiviga õigustemplit juhatav Helve Särgava kinnitab, et ka kohtunik on inimene, kes võib eksida.

Miks kohtunik Merle Parts ei pöördunud politseisse, kui mees teda kodus peksis? Kui ta ei usu uurimisasutustesse, kas see ei näita rahvale halba eeskuju?

Küsimusele, miks kohtunik Parts oma muredega ei läinud politsei juurde, saab vastuse anda ainult tema. Kui mina oleksin tahtnud oma perekonnaeluga teha samast päevast lõpu selliste probleemide tõttu – mida mul iial pole olnud –, siis mina oleksin loomulikult pöördunud uurimisorganitesse, sest mina olen neid usaldanud ja usaldan edaspidi.

Kuid kui mina ei oleks (rõhuga – toim) tahtnud siiski oma kooselu lõpetada, siis ma oleksin loomulikult jätnud need asjad oma teada. Sest – olgem ausad – oled sa kohtunik või oled tavainimene, ega sa oma isikliku elu probleeme ei taha kõigi ees lahata. Ja eriti veel kui kohtunik, kes on sada protsenti avaliku elu tegelane, pöördub sellise avaldusega politseisse, siis sealt oleks kogu see informatsioon kohe läinud Eesti rahvale.

Kardate, et politsei poleks suutnud olla selles küsimuses piisavalt diskreetne?

Ega lõppkokkuvõttes, andke andeks, küsimus ei ole selles, kas politsei oleks olnud diskreetne või mitte. Lõppkokkuvõttes oleks see ju ikkagi avalikkuse ette tulnud.

Ja tagantjärele teame, et kogu asi tuligi välja.

Absoluutselt.

Kuid ilmneb, et pool aastat tagasi eitas Parts asju, mis nüüd tõeks osutusid. Jääb vägisi mulje, nagu oleks ta avalikkusele valetanud?

Aga võibolla ta ei tahtnud kevadel oma isikliku elu nüansse veel avalikustada. Või ta mõtles või lootis … ma ei tea, mida inimene mõtles oma eraelus. Küllap ta veel lootis. Vaevalt et kooselu jätkamiseks saab olla perspektiivi, kui juba selline info või mingid kuriteokoosseisud ilmsiks tulevad.

Kas kohtunik Parts on seoses abikaasa Priit Tikerpe tegevusega mingeid seletusi andnud?

Kohe siis, kui ta oli viinud avalduse abielulahutuseks Harju Maakohtusse, ta teavitas mind, et tema kooselust Priit Tikerpega ei tule siiski midagi välja ja see on tema jaoks lõppenud. Mis puudutab konkreetselt antud juhul Priit Tikerpele esitatud kahtlustusi, siis nende osas ütles proua Parts, et ta tema tööalasest tegevusest ei tea.

Mida ütlevad kohtunike tööeeskirjad sellisesse pikantsesse olukorda sattunud kohtuniku käitumise kohta? Ka väljaspool tööaega?

On olemas Eesti kohtunike käitumisreeglid. Eestis on olnud üks juhtum, kus kohtuniku abikaasa on süüdi mõistetud, kuid tuleb ikkagi lähtuda sellest, kas kohtunik on kuidagi olnud seotud, kas ta on olnud teadlik oma abikaasa tegevusest. Ega kohtunik ei saa abielus olla töötu inimesega, kes midagi ei tee. Siin ei saa hakata Partsile mingeid etteheiteid tegema, seda enam, et Priit Tikerpele ei ole veel süüdistust esitatud ja kui ka esitatakse, siis seal põhjalikult uuritakse, kas kohtunik on sellega seoses olnud, kas on sellest teadlik olnud.

Kas on teoreetiline võimalus, et Merle Parts võib keelduda oma lähedasega seoses ütluste andmisest?

Te teate absoluutselt õigesti. Tõepoolest, nii iseenda kui ka oma lähedase, s.h abikaasa vastu süüstavate ütluste andmisest võib tõepoolest keelduda.

Aga kohtunik Parts on öelnud, et ta niikuinii midagi oma mehe tööst ei tea?

Nii on ta mulle öelnud jah.

Hiljuti tegi riigiprokurör ettepaneku võtta kohtunikupuutumatus Ain Truult, keda kahtlustatakse pistise võtmises. Kui täpselt te teate, milles süüdistus seisneb?

Ma ei tea täpselt, milles teda süüdistatakse, sest siin on Kaitsepolitsei uurimise huvides asunud seisukohale, et enne ta kellelegi neid materjale ei avalikusta, kuni süüdistus esitatakse. Nagu me teame, kohtunikule saab süüdistuse esitada alles pärast seda, kui president on vastava loa andnud.

Truu on olnud selline kohtunik, kes kolleegidega võrdlemisi vähe suhtles. Ta on olnud küllaltki endassetõmbunud ja üksik. Oma töid ja tegemisi on ta toimetanud… (Otsib sõnu) On olnud probleeme… ja tõepoolest, mina olen kahel korral teinud tema suhtes taotluse algatada distsiplinaarasi just nimelt menetlusnormide rikkumise tõttu. Üks kord on teda ka distsiplinaarkorras karistatud. See tähendab noomitust.

Mis selle rikkumise sisu oli?

Sisu on see, et ei olnud toimikud korrektselt vormistatud.

Oli teil Truu puhul juba varem kahtlus, et midagi võib olla tõsiselt viltu?

Mina sain selle informatsiooni Kaitsepolitseist.

Räägitakse, et see altkäemaksusüüdistus pole ainuke, mille Kaitsepolitsei võib Truule esitada. Saate kinnitada, kas selline täiendav süüdistus on õhus ja milline see täpselt on?

Milline see on, seda ei saa mina ütelda. Kuid… (mõtleb ca 20 sekundit) võib olla jah.

Miks nii pikalt mõtlesite?

Mõtlesin nii pikalt, sest ma mitte mingil juhul ei tohi praegu riivata uurimist. Kui ka mulle mingid andmed teatavaks on saanud, siis ma ei oma õigust neid avaldada.

Kui tihti esineb olukordi, et kohtunikku püütakse mõjutada või koguni ära osta?

Ma arvan, et seda tuleb üsnagi harva ette. Mis mõte lõppresultaadi suhtes sellel mõjutamisel on? Hea küll, mõjutatakse, ütleme, esimese astme kohtunikku. Ta teeb selle otsuse näiteks kannatanu kasuks. Kohtualune ei ole selle otsusega nõus, ta kaebab apellatsioonikohtusse ja apellatsioonikohus tühistab selle otsuse või kui ta pole nõus apellatsioonikohtu otsusega, kaevatakse Riigikohtusse ja otsus tühistatakse.

Hiljuti ilmnes, et kohtunik Anne Kramer ja tema abikaasa Aivar Ennok kasutasid linnakohtule kuuluva korteri remondiks ehitusettevõtjat, kes oli varem korduvalt kohtulikult karistatud. Miks nad kelmile tööd andsid?

Kolleeg Krameri selgituste järgi oli neil tõepoolest töövõtuleping selle isikuga (Jüri Link – toim.). Nad tellisid temalt töö ja tasusid selle eest. Anne Krameri sõnul ei saanud ta vastutada selle konkreetse isiku võlgade eest. Tema arvates ei ole millegagi riivatud Anne Krameri erapooletust õigusemõistmises.

Abielupaare kohtunik-advokaat on teisigi. Millised mängureeglid on kohtunike ja advokaatide suhtlusele väljaspool tööaega?

Täiesti selge on, et kohtuniku käitumine väljaspool õigusemõistmist peab olema selline, mis mingil juhul ei riiva kohtuniku ametit ega heida mingisugust varju kohtuniku sõltumatusele. Kohtunik peab vältima huvide konflikti. Ei ole mõeldav, et kui sinu abikaasa kaitseb kedagi või on hageja või kostja esindaja, siis sa arutad seda asja.

Kuidas mõõdetakse kohtunike töö tulemuslikkust ja kvaliteeti?

Kohtuniku töö kõige olulisem näitaja on kvaliteet selles mõttes, et kas tema poolt tehtud kohtuotsused jäävad seaduse jõusse just nimelt apellatsiooni- ja veel edasi ka Riigikohtus. Kuigi ei saa alahinnata ka seda, kui kiiresti inimene, kes pöördus kohtusse, saab lahendi oma probleemile.

Septembris sattusid suure tööpinge tagajärjel kaks teie kolleegi haiglasse. Millised on kohtunike stressiallikad ja tervisehädad?

Ma parandan. Nüüd juba kolm kolleegi. Põhiprobleem on, et kohtunik on täpselt samamoodi inimene ja ei saa nõuda, et ta stressi paremini taluks kui keegi teine. Põhiliselt on terviseprobleemid seotud kõrge vererõhuga. Ka see viimane, kolmas juhtum –  kohtunikul läks silme ees läks täiesti halliks, sama hästi kui kadus nägemine ja siis selgus, et tema vererõhk oli selline, et minutitki tööd ei tohiks teha. Kohtunikele tekitab stressi kahtlemata pinge. Meie kohtus on kohtunikul korraga käes keskeltläbi 225 asja. See on päris suur arv.

Miks kohtuasjad nii kohutavalt venivad? Kas asi on selles, et vaidlused on läinud palju keerulisemaks?

Täiesti selge, et vaidlused on läinud keerulisemaks, see on ka kindlasti üks põhjus. Kuid ikkagi väga suur põhjus on, et inimesed lihtsalt ei ilmu kohtusse. Pole ju saladus, et arstitõenditega tullakse siia ääretult tihti. Kord on hageja haige, kord on tema esindaja haige, kolmandal korral on kostja haige, siis on võibolla mingi oluline tunnistaja. Niiviisi võib asi üsna pikalt venida. 

Arvestades, et kohtuveskid jahvatavad Eestis niigi aeglaselt – mis tundega loete näiteks advokaat Viktor Kaasiku avaldusi lehes, kus ta sisuliselt ähvardab vastaspoolt protsessi venitamisega â la “paar aastat jaurame sellega kindlasti kohtus”?

Olgu see konkreetne juhtum või mõni teine, kohtunike töökoormus on ääretult suur. See tähendab seda, et olgu hagi esitaja Viktor Kaasik või ükskõik kes, ei ole mõeldav, et asja arutamine tuleb kahe-kolme nädala pärast. Kui istung mingil põhjusel edasi läheb, on jälle kolm kuud vahet. (Kehitab õlgu) Kui aastas lugeda need kolme-neljakuulised vahed kokku, siis jah, ega väga palju istungeid ei peagi olema, et aasta täis saada.

Kui tihti tabate mõne osapoole venitamistaktika kasutamiselt? On ka protsesse, millel varsti võib tähistada 10. menetlusaastat?

Kümme aastat on natuke liialdatud, aga on kohtuistungeid, kus kohtualuseid on palju, näiteks 17-20. Täiesti mõistan, et on lubamatu, et see kestab aastaid.  Aga kui inimesel on haigusleht, olgu see inimene ükskõik kes – prokurör, advokaat –, kui tal on haigusleht, siis selle vastu ei saa kohus, selle vastu ei saa advokatuur.

Mul oli endal üks kriminaalasi, kus kohtualune poolteist aastat järjest tõi iga kuu istungile eelneva päeva õhtul mulle haiguslehe. (Ägestub) Pöördusin haigekassasse, helistasin kõikvõimalikud kohad läbi. Tegelikult seda murda ei olegi niisama lihtne. (Rõhuga) Kui tahetakse venitada!

Kas advokatuur on võimeline enesepuhastuseks? Kui keegi tõesti – vabandage väljendust – sigatseb, siis kas nad suudavad korrale kutsuda selle liikme?

Nemad suudavad ta korrale kutsuda sada protsenti! Olen veendunud. Kuid ärge unustage, et kolmandikus asjades käivad siin õigusbüroode esindajad ja nendega on meil olnud väga tõsiseid probleeme. Sisuliselt ei olegi kusagile pöörduda, sest nemad advokatuuri juhatusele ega aukohtule ei allu. Nendega on tõepoolest küll ja küll väga tõsiseid probleeme olnud.

Kas selle kurnava kohtunikutööga käib kaasas vääriline palk? Milline see palgatase on?

Kohtunikul on ametipalk. Uue kohtute seaduse kohaselt toimus palgatõus. Nüüd, kui kohtunik asub tööle, on tema palk 20 000 krooni. Kui ta on viis aastat töötanud, siis tema palk töötatud aastate eest tõuseb viis protsenti, kümne aasta eest kümme protsenti ja 15 aasta pärast 15 protsenti. Siis on lagi.

Hiljuti viisite äriregistrist kinnistusametisse uue juhataja Nona Alase. Ärimehed leiavad, et üks suuremaid äritegevuse pidureid on viimasel ajal kinnistusamet…

Muidu ma ei oleks ka seal juhatajat vahetanud. Olen täiesti nõus, et menetlustähtajad seal on pikad. Oleme arutanud praeguse juhatajaga, et aasta lõpuks me tahaksime kolmekuulise tähtajani jõuda.

Kas tänavu kohtunikega seotud skandaalid on juhus, meedia vaen või midagi muud?

(Pisuke mõttepaus) Võibolla on tõesti olnud niimoodi, et see kriitika on olnud tasakaalustamata. On ainult kriitika, aga keegi ei valgusta seda, kui suur on kohtunike töökoormus. Miks see nii suur on? Milles on probleemid? Mida see kohtunik ikkagi teeb, kas ta tuleb tööajaga toime? Kui ei saa, siis miks ei saa? Tasakaalustatust ei ole.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Matvijenko präänikud on mõrud

Autor Avo | Avaldatud: 7. nov. 2002

Matvijenko mõrud präänikud
Neljapäev 07.11.2002

Mart Helmekolumnist

Kuigi Eesti-Vene valitsustevahelise komisjoni kohtumist Tallinnas võib senist vaikust arvestades edukaks nimetada, ei tasu selle tulemustest eufooriasse sattuda. Eriti tuleks hoiduda härdumast Venemaa asepeaministri Valentina Matvijenko efektiþesti peale seoses Konstantin Pätsi ametiraha võimaliku tagastamisega.

Kuidas Tallinnas toimunut laiemas kontekstis lahti seletada? Kahtlemata on komisjoni istungi toimumine, veel enam aga see, et seal kirjutati alla kolmele lepingule, liikumine õiges suunas. Eesti on seda suunda taotlenud tegelikult kogu taasiseseisvumisjärgse aja, sattunud aga kogu aeg Vene poolelt karidena ette seatud tingimustele.

Nüüdki loetles Matvijenko rahuloluga neid Eesti poolelt tehtud järeleandmisi, mis pärast nelja-aastast pausi komisjoni töös võimaldasid tal lõpuks Tallinna tulla. Samas ei unustanud ta lisamast, et kõik Vene poole ootused seoses nn kaasmaalaste olukorraga pole veel täitunud. Ja kuigi naaberriigi asepeaminister andis välja veksli, et pärast kümneaastast tõrjumist nõustub Moskva lõpuks päevakorda võtma ka topelttollide kaotamise ning juba 1999. aastast alates allkirjastamisvalmis piirilepingu, tähendab see, et surve Eestile edasisteks järeleandmisteks nn humanitaarküsimustes jätkub – kuigi tõenäoliselt erinevalt varasemast suurema propagandakärata.

Laias laastus võibki Matvijenko käiku ja komisjoni töö tulemusi käsitleda kui präänikupoliitikat. Olete head lapsed ja tulete meie nõudmistele vastu – saate lepinguid. Hakkate jonnima – jääte lepingutest ilma.

Omaette teema on suhtlemisel ajakirjanikega üles kerkinud patriarh Aleksiuse võimalik külaskäik Eestisse. Aleksius on meie kuulsa kaasmaalasena Eestis muidugi oodatud külaline. Kahtlemata on tema visiidil aga ka sügavalt sümboolne tähendus. Ja seda just tänu nendele puhtpoliitilistele ja varalistele nõudmistele, mis Vene pool nimetatud visiidi toimumisele eeltingimuseks seadis.

Ei ole kahtlust, et visiidiga seoses surve siiani päevakorrale jäänud küsimuste lahendamiseks Moskvale meelepärases vaimus jätkub ning Aleksiuse külaskäiku käsitletakse seepärast samuti präänikuna uute järeleandmiste eest. Peaksime siiski väga kiretult kaaluma, kas üks suure emotsionaalse värvinguga visiit kaalub üles püsivat iseloomu omavad ja juriidiliselt siduvad lepingud, mida selle nimel Eesti riigilt ja meie Konstantinoopoli patriarhile alluvalt õigeusu kirikult oodatakse.

Valitsustevahelise komisjoni istung, selle konkreetsed tulemused ja Venemaa asepeaministri Matvijenko sümboolsed þestid polnud aga kahtlemata mõeldud mitte üksnes Eesti publikule. Pole saladus, et Eesti-Vene suhteid järgitakse tähelepanelikult ka läänes ning suurel määral oligi Matvijenko positiivses vormis esitatud sõnum mõeldud Berliinile, Brüsselile ja Washingtonile.

Seda sõnumit tuleb lahti mõtestada mitmel tasandil. Ühelt poolt on Venemaale ilmselt kergelt muret hakanud tegema, et ta võib Eestiga vimmasuhteid jätkates muutuda siinses geopoliitiliselt väga olulises ruumis teisejärguliseks tegijaks. Moskvale on see tõenäoliselt täies ulatuses saanud selgeks pärast seda, kui aastaid jõuliselt, kuid ebaõnnestunult püüti takistada Balti riikide integreerumist Lääne-Euroopa majanduslikku ja poliitilisse ruumi.

Nüüd, nähes ära, et Venemaa vastuseisust mindi lihtsalt mööda, on võetud kasutusele uus taktika, mille kontuurjooni käiski Tallinnas esitlemas Matvijenko. Selle taktika keskseteks komponentideks on vaikne, kuid pidev surve, mille tulemusel sündinud järeleandmisi premeeritakse lepingute ja visiitidega.

Teisalt saatis Venemaa Tallinnas lääneriikidele välja ka sõnumi, et on siinses piirkonnas valmis värskeks, uutest jõujoontest lähtuvaks partnerluseks. Tuleb samas lisada, et venelased ise kujutavad seda partnerlust ette Balti variatsioonina finlandiseerimisest. Et Brüssel Euroopa Liitu kuuluva Eesti puhul Moskvaga siin mingit reviiri jagama ei hakka, ei mahu venelastele esialgu veel pähe.

Teisalt tuleb öelda, et just ELi eestvõtmisel saavutab Venemaa tõenäoliselt Eestis oma kümme aastat taotletud sihid kodakondsus- ja keelepoliitikas. Ning sedagi saavutab Moskva Eesti suhtes pigem präänikupoliitikat kui sõimu kasutades.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Sampo Pank avas uue kontori Jõhvi ärikeskuses

Autor Avo | Avaldatud: 7. nov. 2002

Sampo pank avas 7. novembril uue ning senisest suurema ja mugavama
pangakontori Jõhvi uues ärikeskuses Tsentraal (Keskväljak 4).

“Kuigi pank avas möödunud aastal Jõhvis väikese esinduse, siis jäi see kohe
kitsaks, sest huvi meie teenuste ja toodete vastu on Ida-Virumaal üle
ootuste suur, ” ütles Sampo Panga Ida-Virumaa regiooni juhataja Olev Mae.
“Nüüdisaegse büroohoone rajamine Jõhvi keskväljakule andis hea võimaluse
tulla klientidele lähemale ning pakkuda kõrgel tasemel teenindust ja
meeldivat õhkkonda.”

Uues kontoris pakutakse kõiki pangateenuseid, professionaalset nõustamist
saavad kliendid nii laenutoodete kui ka erinevate investeerimisvõimaluste
kohta.

Sampo Panga kontor asub ärikeskuse teisel korrusel. Kliente ootab avar ja
valgusküllane klienditeenindussaal, internetikiosk S@mpo Internetipanga
kasutamiseks, mugavad nõustamisboksid. Keskuse esimesele korrusele
paigaldatakse Sampo sularahaautomaat. Pangakontor on avatud esmaspäevast
laupäevani 9.00 –  17.00.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

  • Arhiiv