• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

VE: Seiman, Aleksander – kolonel

Autor Avo | Avaldatud: 1. aug. 2002

“Ilus lehekülg noore Eesti ajaloos on praegu Teie kirjutada” (diviisiülema A. Tõnissoni telegramm 4. jalaväepolgu ülemale A. Seimanile 29.nov.1918.a.) A. Seiman on sündinud 23.01.1886.a-l Tõstamaa vallas Pärnumaal ja tema otsus hakata sõjameheks viis noormehe Vilno sõjakooli, mille lõpetamise järel 1907.a-l suunati ta Taga-Kaspia sõjaväeringkonda. Rahulikule sõjameheelule tegi lõpu alanud I maailmasõda ja alanud rindetee Kaukaasias. Siin sai ta raskelt haavata, kuid paranedes teenis jälle oma väeosas.

1917.a-l hakati looma Eesti oma rahvusväeosasid ja kui loodi I Eesti polk A. Tõnissoni juhatusel, kutsuski Tõnisson A.Seimani endale polguülema abiks. Nüüdseks oli A. Seimanist saanud sõjakogemustega ohvitser polkovniku auastmes.

1918.a-l okupeerisid saksa väed Eesti ja rahvusväed saadeti laiali, kuid oli selge, et sakslased ei pea siin kaua vastu ja nii hakatigi uuesti Eesti vägesid korraldama ja sügisel loodi I diviis, mille 4. polgu ülemaks määrati kolonel A.Seiman. Polk asus Narvas ja sellele allusid ka kohaliku Kaitseliidu salgad.

Oma mälestustes on kindral.major A. Tõnisson kirjutanud järgmist:
“Seimani kaitsegrupi peajõu moodustasid kaitseliitlased ja koolipoisid, kes asusid polgu ruumides ja täitsid ka sõdurite ülesandeid, said sõjaväe toitu, kuid päris sõduriteks neid ei loetud. Kogu Narva kaitsegrupp koosnes 340 hingest ja 70 ohvitserist ja igaüks oli omamoodi riides – mõnel olid vanad vene sinelid seljas, suurem osa oli erariietes. Peale vene püssilogude oli neil ka 7 kuulipildujat, kuid raskemaid relvi ei olnud. Nende jõududega võis küll piiri valvata, mitte aga kaitsta.”

Sellises lootusetus olukorras tuli 4. polgul vastu võtta Vabadussõja esimesed lahingud Narva taga Joala väljal. Koos eestlastega oli abiks ka paar roodu sakslasi ja pool päeva kestnud ägedates lahingutes jäi 4. polk oma positsioonidele pidama. Pärast lõunat tuli diviisiülema käsk taandumiseks, kuna mitmes kohas oli Punaarmee läbi murdnud ja Joala väljal tuli ka 4. polgul kanda esimesed inimkaotused.

Tallinnnast 35 km kaugusel Valkla mõisa juures asub tagasihoidlik maakivist mälestuskivi tahvliga “Siia maani ja mitte kaugemale. 03.01.1919.” (vaata fotot). Just selle Valkla, Kääru ja Salmistu ümbruses
suudeti 1918.a. lõpupäevil seisma panna Punaarmee pealetung ja siin
lõppes ka ligi kuu aega kestnud 200 km-ne taandumine. See oli ka üks
Vabadussõja murdepunkte. 

07.01.1919.a-l andis sõjavägede ülemjuhataja oma päevakäsu, millega alustati kogu rindel pealetungi ja 19.01.1919.a-l olid Eesti väed jälle Narvas tagasi ja sellega lõppes ka 4.polgu sõjaline tee Eestimaal – ees ootasid rasked ja ohvriterikkad lahingud Krasnaja-Gorka all.

1919.a-detsembrist teenis kolonel A. Seiman ülemjuhataja staabiohvitserina. Pärast vabadussõda oli vastutavatel kohtadel sõjaministeeriumis. Peale 01.12.1924.a.mässu mahasurumist määrati A. Seiman Kaitseliidu ülemaks ja sellel kohal teenis 1927.a-ni kuni reservi arvamiseni.

1930.a-l liitus ta Vabadussõjalaste liikumisega (vapsidega) ja oli Tallinna osakonna abiesimees 1932.a-st. Tema tööks sai töö noortega ja valimiseelne kihutustöö Tallinna ümbruses.

12.03.1934.a-l toimunud riigipöördekatses tunnistati ta süüdi ja mõisteti tingimisi vanglasse ja kui 1936.a-l määrati vapside liidritele pikaajalised vanglakaristused, siis vaadati ka A. Seimani toimik üle ja talle määrati 20 aastat vanglakaristust koos kõikide õiguste äravõtmisega.

1938.a-l kuulutas president K.Päts välja amnestia ja nüüd vanglast vabanenuna tõmbus A:Seiman avalikust elust kõrvale ja hakkas kokku panema oma polgu raamatut “4. Eesti Rahvaväe polk”.

1940.a-l taastati ka A.Seimani sõjaväeline auaste, kuid saatusekell oli juba löönud ja teine Vabadussõda jäi tulemata.

Uue võimu poolt arreteeriti kolonel Aleksander Seiman 29.11.1940.a-l ja tema süü suurus oli niivõrd ilmselge, et 25.01.1945.a.-l määras punaväe tribunal talle kõrgeima karistusmäära -mahalaskmise. Tema perel tuli ette võtta Siberi-tee.
Eesti oli kaotanud ühe oma parematest poegadest – kolonel A. Seimani,
kelle teeneid Vabadussõjas hinnati I ja II liigi 2. järgu ja II liigi 3. järgu Vabadusristidega (nende teenetemärkide puhul mängisid suurt osa edukad lahingus Narva lähistel). Varasemast ajast olid pärist tsaariarmee kõrged aumärgid – kaks Georgi risti, kuid tema hauale ei saanud isegi tagasihoidlikku puuristi…

Tema haud on siiani teadmata.

Selline oli ühe tõeliselt aatelise isamaalase elu- ja töömehetee, mis kahjuks jäi poliitikute hammasrataste vahele.

Muuseumi ja Pärnu kodu-uurijate materjhalide alusel A. Ruusmaa.

FOTOD: Valkla kivi “Siia maani ja mitte kaugemale!” esimest korda püstiti 23.06.1934.a-l ja taasavati 10.08.1989.a-l.

Kolme Vabadusristi ja kahe Georgi risti kavaler kolonel Aleksander
SEIMAN.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Tomberg, Richard – kindralmajor

Autor Avo | Avaldatud: 1. aug. 2002

Richard TOMBERG sündis 06.09.1897.a-l Salla vallas Virumaal. Ta on
lõpetanud Rakvere Õpetajate Seminari. 1915.a-l astus vabatahtlikuna tsaariarmeesse ja võitles I maailmasõja rinnetel. Sõja ajal õppis Vilno sõjakoolis sõjaaegset kursust ja lõpetamisel ülendati ohvitseriks. Ta suunati 10. kütirügemendi koosseisus Riia ja Rumeenia rinnetele. 1917.a-l nimetati kompaniiülemaks.1917.a. detsembris tuli teenima Eesti rahvusvägedesse ja teenis nooremohvitserina 4. jalaväerügemendis kuni laialisaatmiseni sakslaste poolt.

Eesti Vabadussõjas teenis R. Tomberg 8. jalaväerügemendis kompaniiülemana lõuna- ja Narva rinnetel.

1921. aastal lõpetas Richard Tomberg Alalisväe ohvitseride kursused. Järgnesid Kindralstaabi kursused (Kõrgem Sõjakool), mille ta lõpetas 1923.a-l. Siit suunati õppima Prantsusmaale, kus õppis Prantsuse Kõrgemas Sõjakoolis 1924-1926.a-il. Pärast lõpetamist määrati R. Tomberg Kindralstaabi I (operatiiv-)osakonna ülemaks. 1929.a-l läks õppima Inglismaale, kus õppis 3. lennukoolis ja armeega koos
töötamise koolis; lõpetamisel omandas briti sõjaväelenduri kutse.
01.07.1930.a-l määrtai R. Tomberg Eesti Õhukaitse ülemaks.

Tema sõjamehekarjäär kulges järgnevalt: 15.10.1919.a.-st leitnant, 22.10.1919.a-l ülendati alamkapteniks, 24.02.1923.a-l kapteniks, 28.11.1924.a-l majoriks, 24.02.1927.a.-l kolonelleitnandiks, 24.02.1931.a.-l koloneliks ja 24.02.1940.a.-l kindralmajoriks.

Tema rinda ehtisid Kotkaristi III järgu aumärk, Läti Kolmetähe-ordeni III ja II järgu aumärk, Tðehhoslovakkia Valge Lõvi III klassi aumärk.
1940.a. sügisel, pärast Eesti Vabariigi hävitamist, likvideeriti ka Eesti Sõjavägi ja sellest formeeriti Punaarmee 22. laskurkorpus. Nimetatud korpuse raamides formeeritud 180. laskurdiviisi ülemaks määrati kindralmajor R.Tomberg.

1941.a. suvel viidi ta koos enamiku Eesti kõrgemate ohvitseridega Nõukogude Liitu, kus enamus ohvitseridest keeldus koostööst ja hukkusid, kuid kindralmajor R.Tomberg liitus uute isandatega ja 1941-1944-il töötas ta Frunze-nimelises Sõjaväeakadeemias õppejõuna. 1944-1956.a-il oli nõukogude vastases tegevuses süüdistatuna vangis. Peale seda lubati tal tagasi tulla oma kodumaale ja nüüd sai temast nõukogude korra pooldaja. 

Oma esinemistes halvustas ta Eesti iseseisvusaega, riiklikku korda ja
sõjaväge, kus ta tegi oma sõjaväelise karjääri ja teenis juhtivatel kohtadel.

R.Tomberg suri Tallinnas 25.05.1982.a-l.

Muuseumi materjalide alusel Arthur Ruusmaa.

jätkub……..

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: von Manteuffel, Maximilian Friedrich Werner Zoege – kindralmajor-med.

Autor Avo | Avaldatud: 1. aug. 2002

Maximilian Friedrich Werner Zoege von MANTEUFFEL sündis 13.07.1857. aastal Määri mõisas Virumaal mõisniku pojana. Keskhariduse omandas Tallinna Toomkoolis, lõpetas Tartu Ülikoolis arstiteaduskonna 1885 ja järgmisel aastal kaitses ka meditsiinidoktori kraadi. Kolm aastat asissteeris Tartu Ülikooli kirurgiaprofessori Eduard Vahli juures. Järgnes 16 aastat dotsenditööd ja alates 1905.aastast järgnes kolmteist aastat professori tööd kirurgiaõppetoolil.

Ta saavutas rahvusvahelise kuulsuse oma erialal. W. Zoege von Manteuffel osales Vene-Jaapani sõjas keisrinna Maria Feodorovna lendsalga volinikuna ja Vene Punase Risti ülemkonsultandina. I maailmasõjas oli tegev Loodearmee Vene Punase Risti sanitaarvalitsuse ülemana ja sõjavägede peakirurg-konsultandina.
Kui algas Eesti Vabadussõda, astus W. Z. von Manteuffel vabatahtlikuna tööle kirurgina Tallinna sõjaväehaiglasse. 12.04.1919.a-l nimetati Zoege von Manteuffel sõjaväe kirurg-konsultandiks. Tal olid suured teened Eesti Vabadussõjas nii tagalas kui ka rinde vahetusläheduses asuvates sõjaväelaatsarettides haavatute ja haigete arstiabi korraldamisel.

Pärast vabadussõda pühendus ta sõjainvaliidide eest hoolitsemise küsimustele. Selleks käis ta oma kulu ja kirjadega vastavat asja õppimas Soomes ja Saksamaal. Tagasi tulles esitas omapoolsed kavad invaliidide eest hoolitsemiseks.
10.06.1921.a-l omistati Werner Zoege von Manteuffelile kindralmajor
med. auaste ja pärast vabadussõda kujunes temast Eesti sõjaväe meditsiinipersonali organiseerija ja täienduskursuste korraldaja vastavalt rahuaaja tingimustele.

Ta läks erru 01.01.1925.a., kuid jätkas tegevust Sõjaväe Tervishoiu Komitee liikmena ja konsulteeris vabatahtlikunlt Tallinna Sõjaväehaigla haavaosakonda.

Werner Zoege von Manteuffel suri 14.03.1926.a-l Tallinnas, olles teel haige juurde.
W. Z. von Manteuffeli sõjalisi teeneid kroonisid I liigi 2. järgu Vabadusrist, Püha Stanislause ja Püha Anna ordeni kõik järgud, Püha Vladimiri IV ja III klassi aumärgid (Vene-Jaapani sõja ja I maailmasõja tegevuse eest), talle oli ka omistatud Preisi Krooni ordeni 2.järk.

W. Z. von Manteuffel oli ka Vene tsaari Nikolai II au-ihuarst.

Muuseumi materjalide alusel Arthur Ruusmaa.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Raam, Heino – spordijuht

Autor Avo | Avaldatud: 1. aug. 2002

Virumaa spordielu üks juhte Heino Raam sündis 25.04.1934.a.

12.01.1956.a. valiti ta Kolhoosnike vabatahtliku spordiühingu “Kolhoosnik” Loksa rajooni esimeheks. Loksa rajooni likvideerimise järel valiti H.Raam 1957. a. vabatahtliku spordiühingu “Jõud” Jõhvi rajooninõukogu esimeheks.

Visa töö ja oskuliku juhtimisega viis ta Jõhvi “Jõudi” peagi vabariigi parimate spordiühingute hulka. Vist ei olnud ka hilisemas Kohtla-Järve rajoonis vist ühtegi spordiüritust, mille läbiviimisel ei oleks H. Raam kaasa löönud. Äärmine täpsus, korrektsus, mitmekülgsed võimed ja sügavad teadmised spordist tegid Heino Raamist hinnatud spordijuhi üle kogu Eestimaa. Krooniks oli teenilise sporditegelase aunimetuse omistamine.

1974.a-l lõpetas ta töö kõrvalt ka kaugõppes Tartu Pedagoogilise Kooli Pärnu filiaali kehalise kasvatuse õpetajana.

H. Raam oli ka ise aktiivne sportlane, kelle lemmikalaks oli lauatennis.
1994.a-st kuni oma elupäevade lõpuni 18.04.1999.a-l töötas Heino
Raam Ida-Viru maavalitsuses sporditöö konsultandina. Tema koordineeris
maakonna spordielu ja tema algatatud on ka mitmed seeriavõistlused, millest tuntumatest näiteks on jooks Enn Selliku auhindadele).

Kasutatud muuseumi materjalide alusel Arthur Ruusmaa.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

KVE luigelaul

Autor Avo | Avaldatud: 31. juuli 2002

Kohalike Valimiste Erakonna poliitiline avaldus

 

Kohalike Valimiste Erakond sündis vastukäiguna katsele taandada kogu demokraatlik protsess Eestis üksnes erakondlikule asjaajamisele omavalitsuste totaalse sundpolitiseerimise teel.

 

Nüüd, kus mitmete demokraatia kaitsele asunud institutsioonide ning avalikkuse survel on kõigi kodanikuühenduste võimalus kohalike asjade üle otsustamisel taastatud, loeb KVE oma missiooni lõppenuks.

 

Leiame, et praegu on kõige tähtsamaks poliitiliseks eesmärgiks Eestis on valija ja saadiku sideme taastamine. Ehkki põhiseaduse järgi on saadik oma mandaadist (loe: valijast) sõltumatu, tuleks kõigis vastutustundlikes valimisliitudes (kaasa arvatud erakonnad) püüda saadik ja valijad moraalsete kohustustega siduda.

 

Kutsume üles kõiki poliitilisi jõude avalikkusele tutvustama, millega nad tegelikult tagavad valijatele oma saadikute käitumise valimislubadustele vastavalt. Inimeste usaldus poliitika vastu ei hakka enne kasvama, kui kodanik saab oma antud hääle eest ka tükikese võimu (loe: võimaluse saadikut mõjutada). See on tänase päeva väljakutse Eesti demokraatia arengus.

 

Uut veini ei valata vanasse lähkrisse. Valija ja saadiku, kodaniku ja võimukandja sideme taastamist ehk laiemalt võttes kodanikuühenduste ja avaliku võimu suhete korrastamist ei ole otstarbekas ajada KVE kitsastes raamides. Kohalike Valimiste Erakond oli kriitilise ajahetke laps ja tema nimi seostub inimeste teadvuses võitlusega valimisliitude keelamise vastu. Selle eesmärgi on KVE saavutanud ja lõpetab oma tegevuse.

 

Täname kõiki toetajaid ja kaasamõtlejaid, kes aitasid meie erakonna eesmärgi saavutada juba enne erakonna enda ametlikku sündi.

 

Kohalike Valimiste Erakonna asutajad:

  

Avo Blankin

 

Oleg Gogin

Mihkel Tiks

Valimisliit Loksa Kodud

 

Andro Roos

Taavi Juursalu

Vaikus Jõgisu

Valimisliit Maarahva Elujõud

 

Toivo Küün

Jaanus Raim

Meelis Tikerpuu

Valimisliit Valimisõiguslike Ettevõte

 

Andres Udal

Enn Kareda

Valimisliit Nõmme Tee Selts

    

Tallinnas 30. juulil 2002. aastal

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Raie, Olav – muusika- ja koolimees

Autor Avo | Avaldatud: 31. juuli 2002

Olav Raie sündis Virumaal Laekveres talupidaja peres neljanda lapse
na 01.08.1929.a. Kodunt on pärit armastus töö ja muusika vastu. Haridusteel on oluline osa Rakvere Pedagoogilisel Semiaril, kus ta õppis 1945-1948.a-il. Siin oli lauluõpetajaks legendaarne Mari Kull, kes hoolsale iseõppijale dirigeerimist, nooditarkust ja klaverimängu õpetas.

01.09.1948.a-l alustas O.Raie oma õpetajatööd Püssi koolis (praeguses Lüganuse Keskkoolis). Ta õpetas ajalugu, laulmist ja võimlemist.

Töö kõrval lõpetas Olav Raie Tallinna Pedagoogilise Instituudi ajalooõpetaja diplomiga. Noor õpetaja rakendas end kohe ka muusikuna ja tema käe all taaselustus Lüganuse segakoor, tegutses kooli oma lastekoor ja ansamblid. Dirigendist kujunes Kiviõli regiooni laulupäevade üks juhte.

1957.a-st on Olav Raie elu ja töö seotud Kiviõli linna ja eelkõige Kiviõli I Keskkolliga, mille direktoriks oli ta ligi 35 aastat. Siit läks ta ka pensionile. Suur töö oli seotud uue koolimaja ehitamisega, mis 1969.a. sügisel lõpetas mitme hoone vahet jooksmise.

Olav Raie tööd hariduspõllul märkisid haridustöö eesrindlase,teenilise õpetaja aunimetus ja hulk tänu- ja aukirju mitmel tasandil. Koolitöö kõrval on Olav Raie ikka kaasa rääkinud hariduse- ja kultuurelus. Ta oli poistekoori ja I kategooria segakoori “Loit” dirigent, juhtis Kohtla-Järve linna koolide direktorite nõukogu, organiseeris kodukandis laulupidusid ja tema kanda oli ka üldjuhi kohustused.

1982.a. kuulutas Olav Raie Toompea lossis asutamiskoosolekul välja Eesti Kooriühingu loomise ja juhtis ise sama tööd Kirde-Eestis. Ta oli ka mees, kes võitles Kiviõli ja Ida-Virumaa arendamise eest saadikuna, osales kõikvõimalikes komisjonides ja jäi alati optimistiks.
Muusikaharrastus on ka nende peres aukohal – tütar on muusikaõpetajaks Tallinnas ja poeg mängib klahvpille ja korraldab kultuuriüritustel helitehnikat, abikaasa laulab segakooris.

Olav Raie oli ka tegusalt tegev spordirindel,mängides võrkpalli ja malet ja võistles kergejõustikus ja seda ka veteranipõlves.

Oma tegevuse kohta on Olav Raie õelnud: “Olen kutsumuselt koorijuht-muusik, hariduselt ajaloolane ja ametilt koolidirektor.”

 Teeneka koolijuhi ja muusikamehe elutee lõppes 16.06.2000.a.

Kasutatud muuseumi materjale. Arthur Ruusmaa

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Kõigi Ida-Virumaal asuvate riigiasutuste ruumivajaduse kaardistamine

Autor Avo | Avaldatud: 30. juuli 2002

Vabariigi Valitsus kiitis tänasel istungil heaks Justiitsministeeriumi
ettepaneku kõigi Ida-Virumaal asuvate riigiasutuste ruumivajaduse
kaardistamiseks Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi poolt. Seletuskirjas
märgitakse, et tulenevalt Justiitsministeeriumi valitsemisala asutuste ruumikitsikusest, hoonete üldisest kehvast olukorrast ja vajadusest korraldada Ida-Virumaal ümber kohtute tööd on Justiitsministeeriumil tekkinud vajadus kaasaegsete kohtutööks sobilike ruumide järgi Ida-Virumaal. Justiitsministeerium on alustanud uuringuid ja ettevalmistusi võimaliku Justiitshoone rajamiseks Ida-Virumaale. Et hinnata võimaliku Justiitshoone perspektiivi ja mahtu riigiasutuste üldise ruumivajaduse taustal, peab Justiitsministeerium vajalikuks eelnevalt kaardistada Ida-Virumaal asuvate riigiasutuste bürooruumide hetkeolukord ja pikaajalised vajadused.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Eesti sulges energeetika peatüki

Autor Avo | Avaldatud: 30. juuli 2002

Täna, 30. juulil toimus Brüsselis kaheksateistkümnes Eesti ja Euroopa Liidu
liitumisläbirääkimiste voor delegatsioonide tegevjuhtide tasemel. Eesti
delegatsiooni juhtis välisministeeriumi asekantsler Alar Streimann ning
Euroopa Liidu delegatsiooni eesistuja Taani suursaadik Poul Skytte
Christoffersen.

Kohtumise alguses tõdesid delegatsioonijuhid, et Taani eesistumine on hästi
alanud, ning avaldasid lootust, et läbirääkimiste ajakavast õnnestub ka
kinni pidada.

Suursaadik Christoffersen nimetas laienemist Taani eesistumise
tipp-prioriteediks ning teatas, et kõik teemad, mis ei ole seotud oluliste
eelarveküsimustega, on kavas lahendada varasügisel, seega enne kui
Komisjonil valmivad eduaruanded kandidaatriikide kohta. Taani kavatseb
eesistumisajal kiirendada ka liitumislepingute  koostamist, et saaks need
allkirjastada 2003.a. kevadel.

Põhiteemana arutati energeetika peatükiga seonduvat. Otsustati, et peatükk
edasisi arutelusid ei vaja ning see on võimalik ajutiselt sulgeda.

Pooled leidsid, et pikkade läbirääkimiste tulemusena saavutatud kokkulepped on väga olulised, pidades silmas energeetikaga seonduvate küsimuste keerulisust. Suursaadik Christoffersen toonitas, et kokkulepete saavutamine ei olnud kerge, ning väljendas veendumust, et leitud kokkulepped on pragmaatilised ja võimaldavad Eestil restruktureerida põlevkivisektorit. Christoffersen nimetas Eestile põlevkivisektorist tulenevaid väljakutseid erakordseteks.

Alar Streimann toonitas Taani kui eesistujamaa rolli lahenduse leidmisel
ning avaldas rahulolu, et Euroopa Liit tunnustas Eestile ainuomase
põlevkivienergeetika  jätkusuutlikkuse tähtsust. Ta mainis, et pikkade
läbirääkimiste kestel oli hetki, kus kokkulepe näis olevat välistatud; seda
suurem on aga tänane heameel selle üle, et konstruktiivses koostöös
Komisjoniga on Eesti saavutanud maksimumi esitatud taotlustest.   

Eesti leppis kokku Euroopa Liiduga üleminekuperioodi elektrituru
järkjärguliseks avamiseks aastani 2012. Lepiti kokku ka
üleminekukorralduses, mille esimeses etapis jätkab Eesti praeguse turu
avatuse määraga 10%; aastaks 2009 avab Eesti 35% oma elektriturust ning turu täieliku avamiseni vastavalt Euroopa Liidu Barcelona Ülemkogu otsustele jõuab Eesti 31. detsembriks 2012. Selle kokkulepe juures arvestas Euroopa Liit Eesti taotluse sotsiaalset, majanduslikku ja regionaalset mõju, samuti energiavaru julgeoleku- ning  keskkonna-aspekte. Euroopa Liit tunnustas seejuures Eesti spetsiifilist olukorda, mis on seotud põlevkivisektori rekonstrueerimisega, mistõttu on 2012.a. lõpuni vajalikud erilised pingutused.

Vastavalt Barcelona Ülemkogu otsustele tuleb liikmesriikidel 2004. aastaks
tagada Euroopa Liidu ettevõtetele, st kõigile elektritarbijatele (välja
arvatud kodutarbijad) võimalus valida vabalt elektrienergia tarnijat. See
tähendab Euroopa Liidu elektrituru liberaliseerimist vähemalt 60% osas.

Kokkulepe saavutati ka põlevkiviuuringute kaasrahastamise küsimuses Euroopa Liidu söe- ja teraseteaduse fondist. Seega lisatakse põlevkivi sarnaselt kivisöega nimetatud fondi vahenditest kaasfinantseeritavate uuringusuundade loetellu. Eestile on oluline toetada teadusarengut põlevkiviuuringute valdkonnas.

Euroopa Liit nõustus Eesti taotlusega 90-päevase vedelkütuse miinimumvaru loomise nõude osas. Eesti ja Euroopa Liit leppisid kokku üleminekuperioodi kuni 31. detsembrini 2009. Vedelkütuse varu loomine on seotud suurte rahaliste kulutustega ning pikema perioodi vältel saab rahalist koormust rohkem hajutada.

Euroopa Liit nõustus tehnilisel tasemel lahendama Eesti poolt kõnelustel
tõstatatud mitmeid tehnilisi taotlusi. Tehniliste konsultatsioonide raames
lahendatakse Eesti taotlused põlevkivi valdkonnas parima võimaliku
tehnoloogia (ingl.k.Best Available Technique) väljatöötamiseks ja
põlevkivikeemiatoodete turustamise hõlbustamiseks.

Pärast energeetika peatüki ajutist sulgemist on Eestil suletud 28 peatükki.

Energeetika peatükist ja liitumisläbirääkimiste hetkeseisust lähemalt saab
lugeda välisministeeriumi kodulehel www.vm.ee.

30.07.2002
Peatükk nr. 14
ENERGEETIKA
Taustinformatsioon

Läbirääkimised energeetika peatükis algasid novembris 1999 ja on kestnud
tänaseks peaaegu kolm aastat. Energeetika on olnud üks neist
läbirääkimisteemadest, kus Eestil on tulnud koos Euroopa Komisjoniga otsida lahendusi ainult Eestile omastele probleemidele. See peatükk on seotud Euroopa Liidu liikmesriikides vähetuntud maavara – põlevkivi kasutamisega seotud probleemidega.

Euroopa Liiduga liitumisläbirääkimiste avamisel Brüsselis 31. märtsil 1998
tegi Eesti välisminister Toomas Hendrik Ilves muu hulgas järgmise avalduse:
“Eestile on omane suur sõltuvus põlevkivist kui energiaallikast. See
ainulaadne kohalik loodusvara kindlustab Eesti sõltumatu varustamise
elektrienergiaga. Suur osa Eesti kirdepiirkonnast ja selle elanikkonnast on
seotud põlevkivi tootmise, töötlemise ja kasutamisega.

Sotsiaalmajanduslikust seisukohast sõltub kogu Eesti tööstus ja majandus
põlevkivi tootmisest.”

Eesti saavutas Euroopa Liidu poolse tunnustuse põlevkivi kui unikaalse
kohaliku kütuse osas, mis oli aluseks ka ELi nõustumisele Eesti poolt
taotletud üleminekuperioodiga energiaturu avamise osas. EL toonitas Eesti
põlevkivienergeetika ainulaadsust ning võttis arvesse sellega seotud
sotsiaalseid ja majanduslikke aspekte.

Energeetika peatüki puhul on Eestile kõige tähtsamaks kaks peamist
valdkonda: põlevkivisektoriga seotud teemad ning vedelkütuste kohustusliku 90-päevase miinimumvaru loomine.

Põlevkivisektor

Läbirääkimiste alguses viitas Eesti sellele, et liitumisjärgselt peab olema
tagatud Eesti põlevkivisektori jätkusuutlik areng. Eesti oli seisukohal, et
kokkulepe peab tuginema Eesti põlevkivi sektori unikaalse olukorra
tunnustamisele liikmesriikides ning Eesti elektriturukorralduse
aktsepteerimisele.

Põlevkivi energeetika jätkumine on Eestile oluline kolmel peamisel põhjusel:
*Energiasõltumatus
*Eesti maksebilansi tasakaal
*tööhõive tagamine Ida-Virumaal.  

Elektrituru avamine

Eesti ja Euroopa Liit leppisid elektrituru järkjärguliseks avamiseks kokku
järgmise üleminekukorralduse:

*31.  detsembriks   2008 avab Eesti 35% oma elektriturust

*31. detsembriks 2012 viib Eesti elektrituru avamise
täielikult kooskõlla Euroopa Liidu Barcelona Ülemkogu otsustega. (Vastavalt Barcelona Ülemkogu otsustele tuleb liikmesriikidel 2004. aastaks tagada ELi ettevõtetele st kõigile elektritarbijatele välja arvatud kodutarbijad) võimalus vabalt valida elektrienergia tarnijat. See tähendab Euroopa Liidu elektrituru liberaliseerimist vähemalt 60% osas.)

Selle kokkulepe juures arvestas EL Eesti taotluse sotsiaalset, majanduslikku ja regionaalset mõju ja energiavaru julgeoleku- ning  keskkonnaaspekte; samuti põlevkivienergeetika restruktureerimise erandlikku protsessi.

Praeguse seadusandluse kohaselt on Eesti elektriturg avatud umbes 10%
ulatuses. Kokkulepitud üleminekukorraldus annab Eestile võimaluse viia läbi põlevkivisektori käimasolev restruktureerimine ja renoveerimine ning jätkata põlevkivienergia tootmist. Sellega säilib Eestil ka otsustusõigus selle üle, milliste astmetena ja milliste intervallidega üleminekuaja tähtaegade vahel oma elektriturgu avada. See omakorda võimaldab kaudselt kontrollida ka põlevkivielektri hinnatõusu.

Põlevkivi teadusuuringud

Eesti saavutas põlevkiviuuringute sihtotstarbelise kaasrahastamise Euroopa
Liidu söe- ja teraseteaduse fondist (mis alates 24. juulist 2002 läks üle
Euroopa Komisjoni haldusesse). Lepiti kokku, et põlevkivi lisatakse
sarnaselt kivisöega nimetatud fondi vahenditest kaasfinantseeritavate
uuringusuundade loetellu. Eestile on oluline toetada teaduspotentsiaali
arendamist põlevkiviuuringute valdkonnas kogu põlevkivi tootmise ja
töötlemise väärtusketi ulatuses, mis hõlmab nii põlevkivi energeetikat kui
ka põlevkiviõli ja -kemikaalide tootmist.

Vedelkütuse 90-päevase kohutusliku miinimumvaru loomine
Eesti ja Euroopa Liit leppisid kokku üleminekuperioodi kuni 31. detsembrini 2009, mille jooksul peab Eesti looma 90-päevase vedelkütuse miinimumvaru.

Sellise hulga vedelkütuse varu loomine on seotud suurte rahaliste
kulutustega ning pikema perioodi vältel saab rahalist koormust hajutada.
Eesti lähtub varu loomisel ELi praktikast, mille kohaselt hoiab riik ühte
kolmandikku ja kütusefirmad kahte kolmandikku miinimumvarust. Kohustuslik miinimumvarude suurus arvutatakse aastase vedelkütuse tarbimise põhjal iga kalendriaasta puhul uuesti.

Eesti kavatseb miinimumvaru luua vastavalt ülemineku ajagraafikule kuni 31. detsembrini 2009, mis sisaldub 1. juulil 2001 jõustunud vedelkütuse
miinimumvaru seaduses.  Vedelkütuse miinimumvaru luuakse kohustuslikult kõikides naftapõhistes vedelkütuste kategooriates, mida riigis tarbitakse. Eesti puhul on need autobensiin, diislikütus, lennukibensiin, kerge kütteõli, raske kütteõli, keroseen ja lennupetrool.

Eesti loobus läbirääkimiste käigus taotlusest lugeda põlevkiviõli
kohustusliku vedelkütuse miinimumvaru hulka.

Muudest energeetika peatüki teemadest, mis on lahendatavad tehnilisel
tasemel:

* Parima olemasoleva tehnika (BAT) arendamine nii
põlevkivienergeetikas kui ka põlevkivikemikaalide valdkonnas: Jätkuvad
ekspertide tasemel läbirääkimised Euroopa Komisjoniga eesmärgiga ühineda Sevilla saasteennetuse protsessiga parima saadaoleva tehnika arendamiseks põlevkivi valdkonnas ja selle väljatöötamise ühendusepoolseks rahastamiseks.

*Põlevkiviõli ja sellest toodetud kemikaalidest teavitamine: Edasiste tehniliste konsultatsioonide käigus ekspertide tasemel otsitakse Euroopa Liiduga lahendust põlevkivikemikaalide turustamise probleemile, eesmärgiga saavutada põlevkivikemikaalidest teavitamine lihtsustatud protseduuri alusel.

*Põlevkivisektori sotsiaalsed probleemid: Ida-Virumaa tööhõive
problemaatikat käsitletakse Riiklikus Arengukavas (st mitte energeetika
peatüki raames), arvestades võimalust seejärel vastavaid meetmeid Euroopa Liidu struktuurivahenditest rahastada.

*Põlevkivienergeetika keskkonnakaalutlused: Energeetika peatüki
läbirääkimistel viidatase suurtest põletusseadmetest välisõhku eralduvate
saasteainete heitkoguste piiramise direktiivi 2001/80/EÜ nõuete puhul
vajadusele leida lahendus põlevkivi kui olulise kütuseallika põletamisel
tekkivate heitmete piirväärtustele, ühtlasi märgitakse, et konkreetsed
sellekohased taotlused esitatakse ja neid käsitletakse sisuliselt
liitumisläbirääkimistel keskkonnapoliitika peatükis.

VÄLISMINISTEERIUMI PRESSITALITUS

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Rännak kui seisund läbi Eesti

Autor Avo | Avaldatud: 29. juuli 2002

Rännak kui seisund läbi Eesti

Eesti Televisiooni peadirektor Ilmar Raag jõudis eile Verki koos kahe saatjannaga – temaga koos alustasid matka Läti piiri äärest Naha külast Karin Leemet ja Kadri Hinrikus. Kümme päeva kestnud jalgsimatk läbi Eestimaa sai lõpu põhjarannikul.


Üksteist päeva väldanud jalgsimatk on lõpusirgele jõudnud. Esiplaanil Eesti Televisiooni juht Ilmar Raag, pisut tagapool Karin Leemet ja Kadri Hinrikus. Foto: Urmo Udras

Alguseks üks küsimus – miks?

Põhjuseid võib väga palju leida, vahepeal plaanisime juba, et mõtleme igal õhtul uue põhjuse, miks me teel oleme.

Näiteks esimene põhjus võiks olla see, et veel pioneer olles ostsin ma matkaja käsiraamatu, aga matkamiseks ei läinudki. Seal seletati, kuidas lõket teha – püramiidlõket ja nii edasi – aga tegemiseks ei läinudki.

Teine, võib-olla imelik põhjus on see, et lugesin kevadel “Sõrmuste isandat”, kus tegelased lähevad ja lähevad, nende elu seisnebki rändamises. Ja seal kirjeldatakse ka, kuidas alguses on tegelased parajalt ümarad ning matka käigus muutuvad üha sitkemaks. Mulle meeldis mõte rännakust kui seisundist.

Ja kolmas põhjus võiks olla see, et mul ei olnud aega minna kuskile välismaale. Pealegi pole Eesti sugugi nii kehv maa, et siin midagi vaadata poleks.

Kas Eestimaa on matkaja jaoks hoopis teistsugune kui näiteks autoaknast vaadates?

Ta on ikka täiesti teistsugune. Kui ma nüüd tõsiselt midagi ütlema hakkaksin, siis oleksid need niisugused banaalsused, mille peale mõni keskkooliõpetaja rabanduse saaks.

Aga teistpidi avastasin ma näiteks enda jaoks seda, kui soine maa on Eesti. Pidevalt on küsimus, kus telk üles panna. Teinekord on väga raske leida mingitki kõrgemat kohta.

Te valisite suhteliselt kõrvalise marsruudi.

Meie sooviks oligi käia mööda kõrvalisi teid, võimalikult otse. Ja me vältisime teadlikult suuri maanteid. Ja tõesti – paar korda jõudsime me välja niisugustesse kohtadesse, kuhu ma ise loodan kindlasti tagasi minna.

Need olid just niisugused kohad, kus me varem ei olnud kindlasti käinud. Peamiselt olid need küll Lõuna-Eestis, aga ka siin oli mitu väga huvitavat paika: võib-olla Virumaa oma inimestele tuleb see üllatusena, aga näiteks Porkuni oli koht, mis meid kõiki vapustas. Me ööbisime seal ühe künka otsas, nii et vaade oli ka suurepärane.

Kui pika maa te läbi matkasite?

Umbes 11 päeva, keskmiselt 25 kilomeetrit päevas. Eks ta umbes 250 kilomeetrit tuleb.

Kuidas teie jalad ennast nüüd tunnevad?

Eks meie jalad ja seljad said ikka oma osa. Jalanõud pidasid hästi vastu, see on ju A ja O, et sellisele rännule tuleb minna sissekäidud jalanõudes. Hullem oli see, et – kuigi ma olin enne ju ka jooksmas käinud – siis kui sa paned õlgadele seljakoti, väsivad ära niisugused kohad, millest seda kahtlustadagi ei oska. Need, mis tavalise trenni juures koormust ei saa. Raskus mõjub hoopis muudele kohtadele.

Kas sattusite raju kätte ka?

Ei, ilmaga meil enam-vähem vedas. Me olime seal Laeva ligidal soodes, ja siis sadas vihma, nii et mõni aeg oli küll suhteliselt lootusetu tunne. Aga teadagi – kus häda kõige suurem…

Üks jalgrattur sõitis mööda ja kui me tema käest küsisime, et kus võiks peavarju leida, ütles ta, et minge siit paar kilomeetrit edasi, siis jõuate minu hoovi. Et seal saate varju ja seal saate telkida.

Korra jõudsime ka ühte metsatallu, kus posti tuli tuua 10 kilomeetri kauguselt ja poeni oli 20 kilomeetrit maad.

Kus te ööbisite?

Kus juhtus. Ühel ööl ööbisime näiteks soos, ühes mahajäetud talus. Seal oli kõik enam-vähem nii nagu mahajäetud taludes ikka, aga elektriliinid olid kadunud mis kadunud.

Nii et saite Eesti inimeste elu-olust rohkem teada, kui seni aimata oskasite.

Jah, võib-olla tõesti. Sotsiaalsed kontaktid inimestega olid vägagi põnevad. Me oleme vist tõesti liiga “tallinlased”. Üsna Tartu külje all oli väike küla, mille juures Kadri Hinrikus ütles, et “ärme siia küll jää”. Meid kõiki vaevas tegelikult see sama tunne – paik tundus nii kriminogeenne.

Kui midagi konkreetset välja tuua, mis esmalt meenub?

Põhilised muljed on ikka pigem looduspiltidega seotud. On sellised üksikud ja haprad hetked, näiteks kusagil Otepää juures hommikune päikesetõus. Või näiteks Antslast välja tulles näha pisikesi järvi ja taustal Urvaste kiriku torni.

Sa jääd seisma, teed pilti ja samas saad aru, et tühjagi ei jää neile piltidele sellest tundest, mis sind hetkel valdab. Või lõpuks Porkuni ligidal, meie viimane ööbimiskoht! Kuidas sa seda üles pildistad? Minu jaoks oli see paik tõesti filmivääriline.

Edasi läheb jälle töiselt.

Eks ta praegu on, jah, nagu vaikus enne tormi. Elame-näeme, mis Riigikogu otsustab. Kas me saame sellest soost üle, nad ju arutavad ja otsustavad Eesti Televisiooni arengukava üle.

Me ei protesteeri millegi vastu, vaid me toetame. Et see, mille Riigikogu on juba kord vastu võtnud, jääks ka kehtima. Et nad seda ära ei unustaks.

Rünno Saaremäe
rynno@virumaateataja.ee

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Ruusmaa, Arthur – museoloog

Autor Avo | Avaldatud: 29. juuli 2002

Olen sündinud 22.oktoobril 1956. aastal kaugel Siberimaal Novosibirski
oblastis küüditatute perekonnas. Peale pooleteist aastast Siberi staaþi (vanematel muidugi rohkem, natuke üle 9 aasta) tulime tagasi Eestiise. Järgmised 17,5 aastat möödus mul Viljandimaal. Algul väikeses Rootsi talus ja alates 4.klassist Mõisaküla linnas. Mõisakülas alustasin ka oma museoloogilist tegevust. See oli 1968.a-l, mil alustasin tegevust Mõisaküla muuseumi noortesektsioonis ja esimeseks tööks oli tuletörjekiivri puhastamine ja korrastamine näituse tarvis.

Siin tegin ka esimest tutvust ajakirjaniku tööga ja kirjutasin oma esimesed artiklid muuseumi töö kohta. Peagi aitasin koostada näitusi ja olin ka giidiks muusikariistade näituse ajal. See on siiani meeles, sest nii palju korraga töötavaid vanu muusikariistu pole ma enam näinud.

Mõisaküla Keskkooli lõpetasin 1975.a kevadel ja proovisin minna õppima ajalugu Tartu Ülikooli. Esimene katse ebaõnnestus ja nii tuli minna aega teenima Nõukogude Armeesse. Kaks aastat olin tankistiks (ujuvtanki komandõriks) polaarjoone taga endises Karjala Soomes.1977 a-l sai armeeteenistus otsa tankivägede vanemseersandina.

Nüüd astusin Tartu Ülikooli nn. “null-kursusele” ajalugu õppima ja 1978a.-l sai minust üliõpilane, kelle kursustekaaslaseks said tulevased tuntud poliitikud Mart Laar, Küllo Arjakas, Lauri Vahtre, arheoloog Heiki Valk, TÜ õppejõud Eero Medijainen jt. 1983.a-l lõpetasin Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo- ja ühiskonnaõpetaja kutsega.

Side Mõisaküla muuseumiga säilis ka ülikooli ajal ja siis tegin ma väljavõtteid arhiivimaterjalidest, mis kajastasid Mõisaküla arengulugu. Oma museoloogiapraktika läbisin ka kodukoha muuseumis.
15. novembrist 1983.a-st kuni 16.jaanuarini 1999.a-l olin ametis Kohtla-Järve Põlevkivimuuseumi direktorina ja sellele järgnes töö Ida-Virumaa muinsuskaitse vaneminspektorina.

Alates 01.jaanuarist 2000. aastast olen ametis Võrumaa muuseumis teaduri ametikohal. Nii et muuseumitöö jätkub.

Virumaaga seovad mind praegugi Kohtla kaevandus-muuseum, kodu-uurijad, Kaitseliit, “Virveti” tantsijad, saksa sõjahauad ja Virumaa Leksikon.

Arthur Ruusmaa: siin valmivad artiklid Virumaa leksikonile:  
Virumaa perioodil tegelesin kodu-uurimisega, muinsuskaitsega (läbi Jõhvi Muinsuskaitse Klubi) Ida-Viru SOMSiga, turismiga (olen Ida-Virumaa atesteeritud giid) ,ajakirjanikutööga ( nii kirjutav, rääkiv ja ka näitav press) ja näituselise tööga.

Praegusel ajal tegelen Abel LEE tööde tutvustamisega. 

Arthur Ruusmaa

Juuli, 2002

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

  • Arhiiv