Raimond Kaugver sündis 25. veebruaril 1926 Rakveres raamatupidaja perekonnas. Õppis 1937-43 progümnaasiumis ja gümnaasiumis. 1950 – 61 töötas Tallinna trammitrustis, pidas lühemat aega ka muid ameteid (kaevur, puhkekodu abidirektor, teatri kirjandusala juhataja).
Aastast 1964 kutseline kirjanik.
R. Kaugveri sulest on ilmunud romaanid “Keskpäevavalgus” (1962), “Igapäevane leib” (1964), “Seitsmendas Läänes” (1965), “Nelikümmend küünalt” (1966), “Jumalat ei ole kodus” (1971), “ja kõik on kuhugi teel” (1974), “Suurte arvude seadus” (1978) ja “Disko” (1982),
jutustus “Keerdtrepp” (1976), novelli- ja jutustustekogud “60 minutit” (1968), “Tuuleveskid” (1974), “Külalisteraamat” (1977) ja “Oh mis kena maailm” (1983).
Teatrites on lavastatud “Seitse pikka päeva”(1959), “Kõrgeim määr” (1965), “Püsti, kohus tuleb” (1966), “Rong väljub hommikul” (1971, trükis 1973), “Oma saar”, “Tunneliefekt”, “Kiilasjää” jmt
Eesti Raadiole on Raimond Kaugver kirjutanud üle kahekümne kuuldemängu, mõningad neist on esitatud ka teiste maade raadios.
Raimond Kaugveri romaane on tõlgitud vene, soome jt. keeltesse.
Endel Nirk. Eesti kirjandus. Perioodika. Tln, 1983 alusel Avo Blankin
Pilvi Blankin sündis 13. jaanuaril 1955 Rakveres õpetaja perekonnas. Lõpetas Jõgeva keskkooli. Õppis 1979-84 Eesti Kunstiakadeemias tekstiilieriala, lõpetamise järel tegutseb vabakutselise gobeläänikunstnikuna. Eesti Kunstnike Liidu liige.
Pilvi Blankin-Salmini gobelään “Apokalypsis”(1990) kingiti Eesti Vabariigi kingitusena Kasahhi Vabariigile.
VE: Liiv, Juhan – luuletaja
Juhan Liiv sündis 30. aprillil 1864 Tartumaal Alatskivil kandikohapidaja pojana, õppis Kodavere kihelkonnakoolis 1879-84 ja lühikest aega Tartus Treffneri gümnaasiumis. Töötas ajakirjanikuna Tallinnas, Viljandis ja Tartus, esines perioodikas luuletuste ja juttudega. Avaldas lühiproosakogu “Kümme lugu” (1893), jutustused “Käkimäe kägu”(1893), “Vari” (1894) ja “Nõia tütar” (1895).
Jäi 1894 vaimuhaigeks ja pärast mõnekuulist haiglaravi elas peamiselt omaste juures (vt Jakob Liiv). Ajuti loominguvõimelisena kirjutas luulet ja miniatuure. Ajalehe “Uus Aeg” kaasandena avaldati Juhan Liivi haiguseelset loomingut sisaldav “Kirjatööde kogu” (1904). “Noor-Eesti” väljaandel ilmus kirjaniku ainus värsikogu “Luuletused” (1909 ja 1910), trükki jõudis ka tema miniatuuride kogu “Elu sügavusest” (1909).
Juhan Liiv suri 1. detsembril 1913.
Kirjaniku loomingu koguja ja uurija Friedebert Tuglas toimetatuna ilmusid Juhan Liivi “Kogutud teosed” (I-VIII, 1921-35). Üheköiteline teostekogu on avaldatud 1954 ja 1956, hiljem väiksemaid valimikke.
Juhan Liivi teoseid on tõlgitud vene, soome, ungari, esperanto jt. keeltesse.
Endel Nirk. Eesti kirjandus. Perioodika. Tln, 1983 alusel Avo Blankin