Esmaspäeva õhtul peaks Vikerraadio eetrisse andma Keelekõrva 400. saate.
Tugevat tervist ja endise jonnakuse jätku Teile, proua Mari Tarand, emakeele hoidmise eest aastatkümnete jooksul!
Tänu kõigile teile, Keelekõrva taga varjul olevad vaiksed tegijad!
Pearahamaksu võtmise eesmärgil aeg-ajalt teostatav inimeste, eriti meeste üleskirjutamine.
Revisjonikirjad (ehk hingekirjad) – hingede revisjoni käigus koostatud talupoegade nimekirjad.
Viimane hingede revisjon toimus 1858.a.
Ajaloolugemikust
Vallakogukonna 1866.a. alanud reformi aluseks peetakse fakti, et
1864.a. palvekirja 5. punktis nõudsid talupojad vallakogukondadele ja vallakohtutele vajalikku iseseisvust mõisnike suhtes.
Varsti pärast seda töötatigi kindralkuberner P. Shuvalovi algatusel välja vastav projekt, mille keiser kinnitas 19. veebruaril 1866.
Kogukondade senist korraldust reformeerides ja sedavolikoguga täiendades ning mõisnike otsese järelevalve alt vabastades lõi 1866.a. “Maakogukonna seadus”(tavaliselt nimetatud vallaseaduseks) kindla õigusliku aluse talurahva kohaliku omavalitsuse tegevusele. Olemuselt kodanliku reformina kindlustas vallaseadus kogukonnas ülevõimu taluperemeeste kihile.
Patente der Livländischen Gouvernements-Verwaltung vom Jahre 1866. Riga, 1866, lk. 86-88, 90, 94-95, 97. Patent 25. maist 1866:
Ma koggukonna Seadus Baltia-merre kubbermangudele: Ria-, Tallinna- ja Kura-male. 19. veebruarist 1866.
(Valikuliselt)
Paragrahv 1
Maakogukonnaks nimetatakse see rahva hulk, mis ühe määratud maakrundi peal elab, mis riigivalitsuse kinnitamise läbi suuremaks koguks ühendatud on, ja kelle käsuseadus vastastikused õigused andnud ja peale pannud, mis nende kohus täita.
Maakogukonna liikmed on need inimesed, kes sellesama mõisa, kirikumõisa või priimõisa (Widme) järgi on ja kes seal revisjonikirjades ja ümberkirjutamise lehtedes üles pandud on; nõndasamuti ka need inimesed, kes oma endise seisuse õigustega tükis maakogukonna hulka on üles võetud.
Lisa. Inimesed, kes veel ei ole kogukonna hulka vastu võetud, jäävad ometi iseenesest sealt kogukonna liikmeks, mille jaost nemad endile talukohti päriseks ostavad või rendivad, ja nemad saavad siis kõik õigused kätte ja võtavad eneste peale, kõik kohut täita, mis sessinatses seaduses kinnitatud on.
Paragrahv 4
Kogukonda (ehk koguvalda) valitsevad:
1) kogukonna täiskogu ja volimeestekogu,
2) kogukonnajuhataja ja abimehed (eestseisjad),
3) kogukonnakohus.
Lisa. Kogukonnatalitajal ja abimeestel on luba, sedamööda kuidas tarvidus näitab ja volimehed seda kinnitavad, mõne seestpidise kogukonna ülevaatamise tarvis ametimehi seada, nõnda kui: väljavahtisid, haigemajade ja mu asutuste ülemaid; politseisulased ja muid teisi veel.
Paragrahv 6
Täiskogu liikmed on esmalt: kõik selle kogukonna järel täisealised ja oma käe peale asunud päriskoha pidajad ja need rentnikud, kellel niisugused kohad käes, kust kohtumaksusid maksavad ja mis mõisniku või kroonu, linnade või mõnesuguste asutuste päralt on; teiseks: muu kogukonna saadikud, keda seatud aastate peale iga kümne täisealise mehe pealt üks saadik valitakse. Neid valivad täiskogu liikmeks eneste seast kogukonna mõisasulased. talusulased ja ka need mehed, kes oma käe peal, aga ilma maadeta, ennast elatavad, see on: ilma et neil kogukonnas oma pärismaid või rendikohta oleks.
Lisa. Need, kes niisuguse süü ehk eksimuse pärast, mis nende oma või nende õigust ja au ära kaotab, kohtu kuulamise või trahvi all on, ja need, kelle üle kogukond kohtu käsu järele pab valvama, ja viimaks need, kes kogukonna käest vaesteabi saavad, – ei tohi täiskogu nõupidamisest osa võtta. Nõndasamuti võib kogukonnakohus neile meestele, kes ühe aasta ajal pole täitnud, mis kogukonna kohus on, seda trahvi mõista, et neil tükiks ajaks ei pea õigust olema, täiskogu hulka tulla.
Paragrahv 8
Lisa 2. See käsk, – et täiskogu mitte muidu ei pea kokku kutsutud saama, kui aga kogukonna ametimeeste ja volimeeste valimise, või ka sellepärast, et tahetakse kurja eluga liikmeid välja heita, – see käsk ei puutu mitte selle külge, kui ükslased kogukonna jaosliigid kokku tulevad, nõnda kui: a) päriskoha pidajate liik, b) koharentnikkude liik, c) mõisasulaste liik, d) peremeeste-sulaste liik, e) nende liik, kes oma käe peal ilma maadeta elavad. Need kogukonna liigid võivad talitaja lubaga kokku tulla üksnes selle tarvis, et iga liik oma ise tarviduste ja kasude pärast nõu peab; aga neid kõiki ühel hoobil kokku kutsuda on keelatud.
Paragrahv 9
Volimeestekogu liikmed on: talitaja ja täiskogu poolt valitud volimehed (paragrahv 8). kogukonna-abimehed (eestseisjad) onligi, kui volimeestekogu nõu peab, aga nemad pole mitte otsust tegemas, vaid nõu andmas. Mitu volimeest tarvis läheb, seda määratakse kogukonna liikmete hulga järgi. On kogukonnas 200 kuni 500 liiget (paragrahv 1), siis ülevaatajakohus (paragrahv 32) nimetab, kas volimehi peab 8 või 10 või 12 olema; kogukondades, kus 501 kuni 1000 liiget, on neid 14 meest; kus 1001 kuni 2000 liiget, seal 16; kus 2001 kuni 3000 liiget, seal 20; viimaks kogukondades, kus enam kui 3000 liiget, seal 24 volimeest.
Volimeeste teine pool osa peab pärismaade pidajate ja rentnikkude liikidest, teine pool sulaste ja nende liigist olema, kes oma käe peal ilma maadeta elavad. Volimeeste ametiaeg on kolm aastat, aga ilma selle seadusega, et igal aastal kolmas osa neist korrapärast välja astub ja sestsamast liigist, kust väljaminejad olid, uued volimehed nende asemele valitakse. Kes kõige esimestena peavad välja astuma, selle üle heidetakse liisku; neid, kes on välja astunud, sünnib uuesti valida.
Lisa 1. Kogukondades, kellel on kuni 200 hinge, sünnib, kui nemad endile soovivad ise kogukonnavalitsuse ja tunnistavad, et neil selle ülespidamiseks küllalt jõudu on, 4 või 6 volimeest seada.
Lisa 2. Kui volimeeste summalugu ei anna jagada kolme ühesuurusesse jaosse, siis antakse talurahvaasjade komisjoni hooleks nimetada, mitu volimeest iga aasta uuesti tuleb seada.
Paragrahv 15
Igal mõisal ja igal kirikumõisal ja priimõisal (Widme), kus nõnda kui paragrahv 1 õpetab, maakogukond asutatud on, peab kogukonnale üks talitaja paragrahv 8 juhatamist mööda valitud olema. Tema abiks valib kogukonna täiskogu sedamööda, kuidas tarvis on ja kuidas ülevaatajakohus arvab (paragrahv 32), kuni neli abimeest (eestseisjat).
Paragrahv 25
Niikaua, kui Baltimere kubermangudes uued justiitskohtud seatakse, jääb kogukonnakohtu seisus ja võimus endise põhja peale niihästi vaidlemata kohtuasjade poolest, kui ka tsiviilvaidlemiste, politseisüüde ja muude asjade poolest, kus kohtu otsust soovitakse.
Kogukonnakohus võtab asju, mille küljes politseisüüd on, seletada: 1) kui see kaebab, kellele kahju tehti, või kui tema eest, et ise vajaealine on, tema vanemad või vöörmündrid kohtusse kaebavad; 2) kui mõisapolitsei, kui talitaja või abimehed kohtu otsust pärivad; 3) kui need, kes kurja töö nägijad olid, seda üles annavad.
Selle peale kuulab kohus asja järele ja mõistab oma otsust nõnda, kuidas trahvipolitsei käsud talurahvaseaduses õpetavad; kohus ise täidab siis ka, mis ta mõistnud.
Lisa. Tallinnamaa kubermangus peavad sedamööda, kuidas siin numbri all ja enne paragrahv 2 lisa 2 üles pandud on, kogukonnakohtud asutatud saama. Kuni uus justiitsseadus ei ole tehtud, saavad kogukonnakohtu liikmed nõnda kokku seatud, kuidas 13-ndal novembrikuu päeval aastal 1860 kinnitatud Riiamaa talurahvaseadus paragrahvid 325, 328 ja 337 käsib. Talurahvaasjade komisjoni hooleks kindralkuberneri juhatanise all jääb veel kinnitada, kui kaugele nende kohtute võimus tsiviilvaidlemiste ja politseikohtumõistmise juures peab ulatuma.
Paragrahv 28
Kogukonna ametite peale ei sünni valida neid, kes kohtu mõistmise läbi nuhtluse all olnud või kelle kohus mõistnud, et nende süü kahevahele jäänud; veel ei sünni valida neid, kes kohtu kuulamise all või muidu kohtu all on või kes mitu korda kurja eluviisi pärast politseinuhtlust saanud. Muidu sünnib kõiki kogukonna päralt mehi, kes täiesti 25 aastat vanad ja ristiusku on, kogukonna ametite peale valida. Aga kogukonna talitaja, abimehed ja kogukonnakohtu peavanem peavad ikka pärismaade pidajate või rentnikkude liigist valitud saama.
Kes kogukonna talitajaks ja kes kogukonnakohtu peavanemaks on, ei tohi selsamal ajal mitte kogunisti muud ametit enese peale võtta. Kas muidu üks ja seesama mees mitu teist ametit korraga võib pidada, see jääb kogukonna hooleks arvata.
Paragrahv 35
Iga mõisa, kirikumõisa ja priimõisa (Widme) rajade sees jääb, sedamööda kuidas seesinane seadus juhatab, mõisapolitsei amet ja võimus mõisavanemale, kirikumõisa või priimõisa valitsejale toimetada, aga kroonumõisates selle mehe või selle kohtu hooleks, keda kroonumõisate domeenivalitsus seks arvab. Aga siin tuleb mõisapolitsei kohta mõisa rajadest kogukonna krunt maha arvata; see on: Kuramaal need talukohad, mis kogukonna liikmete käes on kas nende pärisomadena või rendi peal; Riiamaal taluorjusemaa ja Tallinna- ja Saaremaal talunuumamaa. Kogukonna krundis seisab politsei valitsus talitaja ja abimeeste käes üheskoos (kogukonnapolitsei, vaata paragrahv 19), aga politseikohtu asjad langevad kogukonnakohtu alla (vaata paragrahv 25).
ENSV TA Ajaloo Instituut. Ajaloo lugemik, 2.köide, lk 58-62, ERK 1964 alusel Avo Blankin
Riigikogu juhatus otsustas võtta menetlusse järgmised eelnõud ja
määras neile juhtivkomisjonid:
1. Väliskomisjoni poolt 27. märtsil algatatud Riigikogu otsuse “Euroopa asjade komisjoni moodustamine” muutmine eelnõu (1026 OE ). Eelnõu näeb ette nimetada Euroopa asjade komisjoni liikmeks Liina Tõnissoni asemele Riigikogu liige Peeter Kreitzberg. Juhtivkomisjoniks
määrati väliskomisjon.
2. Vabariigi Valitsuse poolt 28. märtsil algatatud Euroopa Ühenduse ja Eesti Vabariigi vahel kirjade vahetamise teel sõlmitud kokkulepe, millega lõpetatakse Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning Eesti Vabariigi vahelise assotsieerumislepingu (Euroopa lepingu) protokoll nr 1 tekstiili- ja rõivatoodete kaubanduse kohta ratifitseerimise seaduse eelnõu (1027 SE). Antud eelnõu heakskiitmise tulemusena lihtsustatakse Eesti ja Euroopa Ühenduse vahelist tekstiili- ja rõivatoodete kaubavahetusrezhiimi. Protokolli nr 1 kehtetuks tunnistamine on aluseks topeltkontrollisüsteemi kaotamisele ning võimaldab kokku hoida litsentseerimisega seotud kulusid. Juhtivkomisjoniks määrati põhiseaduskomisjon.
3. Vabariigi Valitsuse poolt 28. märtsil algatatud välismaalase seaduse muutmise seaduse eelnõu (1028 SE). Eelnõu käsitleb perekonna ühendamist Eestis, kui Eestisse elama asuda sooviv perekonnaliige on välismaalane. Seaduse eesmärgiks on tagada üksikisiku põhiõiguste ja vabaduste kaitse tulenevalt Põhiseaduse paragrahvidest 26 ja 27 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventiooni artiklitest 8 ja 12 tasakaalustatult Eesti riigi huvidega. Juhtivkomisjoniks määrati
põhiseaduskomisjon.
Riigikogu pressitalitus
Lurich Cupil näeb nelja riigi korvpallinoori
Homme algab Vinni spordihoones rahvusvaheline korvpalliturniir Lurich Cup, kus võistlevad noortemeeskonnad Venemaalt, Soomest, Lätist ja Eestist.
Väike-Maarjast alguse saanud pikkade traditsioonidega jõuproov koondab oma ajaloo kaheteistkümnendale turniirile 1986. ja 1987. aastal sündinud poiste klubimeeskonnad, kellel avaneb võimalus mängida ka kahe rahvuskoondisega.
Loe edasi Virumaa Teatajast
29.01.1994.a. kogunes Viru Kõrgepingevõrkude saali (Jõhvis Sompa t. 36) üle saja endise vabadusvõitleja – saksa vägedes teeninud mehed, soomepoisid, endised metsavennad, et panna alus oma organisatsioonile. Arutati loodava ühingu põhikirja, millele tehti hulgaliselt parandusi ja täiendusi ja pärast “iluravi” ning ligi tunniajalist arutelu tõdeti, et ühel häälel pandi alus Eesti Vabadusvõitlejate Ida-Virumaa ühendusele.
Kokkutulnud valisid 7-liikmelise juhatuse ja määrasid kindlaks tulevased töösuunad, millest tähtsamaks kujunes sotsiaalse kaitse ja suhete loomine vastavasisuliste organisatsioonidega meil ja mujal. Sellele järgnes tulevase ühingu liikmete registreerimisega seotud küsimuste lahendamine ja tulevase töö korraldamine.
Peagi tulid ued ülesanded, mis olid seotud sõjamälestusmärkide rajamisega ja Sinimägede memoriaali rajamisega seotud probleemid.
Eriti aktiivselt osaleti 1994.a. juulis Vaivara Sinimägedes Narva lahingute 50. aastapäeva üritustel. Viimastel aastatel on ühinenud vabadusvõitlejatega “Memento” liikmed ja koostöös korraldatakse üritusi ja täht- ja leinapäevade tähistamisi.
Arthur Ruusmaa, aluseks meenutused asutamisürituselt ja järgnevatelt kohtumistelt ja koosüritustelt.
Avo , ma arvan, et lisa võiksid küsida järgnevast ajaloost Viktor Roosipuu käest, kes on olnud kroonik ja päevikute koostaja.
Hermann Kalmo sündis 06.06.1885.a. Narva-Jõesuus. 1907.a. pärast Jamburgi Õpetajate seminari lõpetamist sai H. Kalmost õpetaja Narva-Jõesuu haridusseltsi koolis.1918-1944.a. oli ta samas koolis juhatajaks (hiljem kandis kool Narva-Jõesuu 6.kl.algkooli nime).
Õpetajaameti kõrval juhatas H. Kalmo Tuudur Vettiku poolt asutatud
Narva-Jõesuu segakoori ja algkooli 3-häälset lastekoori. 1930.a. jätkus tal jõudu ka õpilaste keelpilliorkestri asutamiseks ja selle juhatamiseks ja lisaks mängis kohalikus kirikus ka orelit.
Temast kujunes selle kandi üks tuntuim koorijuht, kes koos Tuudur Vettiku, Raimond Kulli ja Eduard Knudega oli mitmete Alutaguse laulupäevade üldjuht.
H. Kalmo oli ka aktiivne seltskonnategelane, korduvalt valiti ta Narva linna volikokku, ta kuulus Kaitseliidu Narva Maleva, kohaliku karskusseltsi “Kalju” ja tuletörjeühingu juhatusse ja mitu aastat oli Narva vaeslaste kohtu esimeheks.
Nimeka kodu-uurijana andis ta tänuväärset maetrjali Narva-Jõesuus suvitanud kirjanikule Eduard Vildele, kes kasutas neid mitmes kohalikul teemal kirjutatud jutustuses.
1944.a. evakueerus H. Kalmo Tallinnasse ja töötas aastaid mitmes asutuses raamatupidajana.
Hermann Kalmo suri Tallinnas 31.10 1972.a.
Arthur Ruusmaa, aluseks muuseumi kogudes olevad kodu-uurimuslikud tööd ja kodu-uurija Sulev Hurma kirjalikud materjalid.
August Kruusma sündis 25.11.1889.a. tollases Erra vallas Kulja külas talupidajate pere viienda lapsena. Hilisem külakoolmeister ja seltskonnategelane August Kraus (1937.a.-st Kruusma).
Esimesed kaks kooliaastat möödusid Savala külakoolis. 1903.a.-1909.a. jätkus haridustee Jõhvi Ministeeriumiskoolis. Sama kooli pedagoogikaklass andis õiguse õpetamiseks, kuid 3 aasta jooksul tuli veel õiendada õpetaja kutseeksam ja see sai tehtud Narva erakoolis.
1912-1917.a. oli A. Kruusma Erra algkooli juhataja-õpetaja ja osales aktiivselt Lüganuse Hariduse Seltsi tegevuses.
1915.a. valiti ta Aidu algkooli juhatajaks-õpetajaks, kuhu ta jäi 38 aastaks. A. Kruusma osales paljudel täienduskursustel ja omandas praktilisi kogemusi praktikumide läbiviimisel.
Olles Aidu kooli õpetajaks-juhatajaks, tuli tal täita veel ka muidki üleasndeid: ristis lapsi, saatis surnuid, pani rõugeid jms.
Kohe sai A. Kruusmast ka aktiivne tuletõrjeühingu tegelane ja ta valiti juhatuse sekretäriks ja oli peotoimkonna esimees ( tänapäevases mõttes
kultuuritöö juhataja). Tuletörjel oli peaülesandeks vana magasiaida
müüridele rahvamaja rajamine ja tulekustutusinventari muretsemine.
Kogu see tegevus vajas hulga raha ja seda soetati põhiliselt kultuuritööd tehes, seega tema koormus suurenes veelgi.
A. Kruusma tegeles aktiivselt ka Maidla Noorte Ühingus.
Pensionipõlves valiti A. Kruusma kohaliku kolhoosi revisjonikomisjoni esimeheks .1973.a. jäi A. Kruusma pensionile.
Oma kunagise õpilaskonnaga, kadunud Aidu, Aidu-Nõmme ja Aidu-Liiva elanikega koos tuli ka temal maha jätta vana koolimaja ja kodu, sest need jäid ette rajatavale Aidu (toonasele Oktoobri”) karjäärile.
Vana tubli koolmeister August Kruusma suri 11.01.1983.a. ja puhkab oma viimast und Lüganuse kalmistul.
Arthur Ruusmaa, aluseks muuseumi materjalid, kodu-uurija Johannes
Kangro materjalid.
Meie kandi varasema ajaloo uurimisel on väga tähtsateks allikateks
Tartus Eesti Riigiarhiivi fondides asuvad Kukruse mõisa ja selle omanikega seotud materjalid. Üheks olulisemaks võiks pidada kollektsiooni “Kukruse mõisa ürikute ja pitserite kogu” kus on 1951 säilikut aastatest 1230-1842. Selle kollektsiooni loojaks oli Karl Gustav Toll (1773-1813) ja seda täiendasid ja süstematiseerisid ajaloolane Robert Toll (1802-1876) ja Eestimaa rüütelkonna sekretär parun Harald Toll (1848-1909).
Selles kollektsioonis on kõrvuti meie kandi ajalooliste materjalidega palju huvitavaid andmeid teiste Eestimaa paikade kohta:koopia Peeter I ukaasist 1704.a.; Haapsalu (1541) ja Valga (1764) privileegide kinnitamise ürikud, omandiõiguste dokumendid (XIII saj.-1941), väljakirjutised revisjonidest ja vakuraamatutest, materjalid talupoegade müümise, kinkimise ja taastamise kohta (14797-1803), aadlike võlgadest (1443-1799), talupoegade värbamisest armeesse ja miilitsasse, samuti aadlike ja vaimulike biograafilised ja teenistusalased dokumendid (1501-1838) jne. Lisaks sellele kollektsioonile on omaette fondiks “Kukruse mõis”, kus on 364 säilikut aastatest 1538-1939 ja selles leiduvad Tollide isiklikud dokumendid-ürikud, genealoogilised materjalid, diplomid, tunnistused ja teenistuskirjad, perekonnaliikmete kirjakogud, pärandusdokumendid, perekonna nõukogu protokollid.
Samuti Kukruse jt. mõisate materjale alates XVII sajandist:ärakirjad ürikutest, omandiõiguse dokumendid, piiritülide asjad, rendi-, ostu- ja müügilepingud, vakuraamatud, maksude ja ehituste dokumendid, mõisaomanike kirjavahetus.
Lisaks on Tollide kogutud ürikud kroonikatest, koolide ja kirikute kohta, samuti Eestimaa kaardid, fotod koos negatiividega, ajalehtede väljalõiked – seega hindamatud väärtused ajaloo tarvis.
Pärast Harald Tolli surma omandati kõik tähtsamad ürikud pärijate poolt ja anti need üle toonasele Eesti Riiklikule Ajaloo Keskarhivile (praegusele Eesti Riigiarhiivile), kus uurijad saavad väärtuslikku lisamaterjali mitte
üksi Kukruse vaid üldse kogu Eestimaa ajaloo kohta.
Arthur Ruusmaa, aluseks Eesti Riigiarhiivi teatmik,Põlevkivimuuseu-
mi materjalid.
Lisada võiksin mõned fotod Kukruse mõisa ja mõisnike kohta.
Uudised
VE: Änniksaare küla kroonika
Avinurme on kuulunud muistsesse Vaiga muinasmaakonda ja Torma kihelkonda, hiljem Liivimaale Eesti idapoolsema osana. Endisaegne Tallinnamaa ja Liivimaa vaheline piir kulges piki Änniksaare küla ja Jaagapra talumaa põhjapiiril olevat oja pidi. Sama piir lahutas ka hilisemat Virumaad Tartumaast.
Muinas-Avinurmes tekkisid külad enamuses 2-3 pere kaupa üksikutel kõrgematel metsalagendikel kaugel teistest küladest. Enamus neist nimetatakse “…saareks”: Laurissaare, Teadussaare, Änniksaare, Peressaare jt.
Ei ole leidnud Tartu ega Tallinna riiklikes arhiivides täpseid andmeid, kus oleks ära märgitud, kuidas said külad oma nimed ja kes olid esimesed asukad, ent üht-teist siiski.
Esimesed asukad
Rahvapärimuses räägitakse, et Änniksaare küla asutasid 2 soomlast, kes laevahuku tagajärjel ei saanud Soome tagasi minna. Kuna teised paigad olid asustatud, peatusid nad Avinurme aladel ja rajasid kõrgemale metsalagendikule eluasemed ja võtsid omale eesti naised.
Sellest kirjutab ka Aliise Moora “Peipsimaa etnilisest ajaloost” (lk.54 ja 90): … XVII sajandi lõpul kahe taluga Änniksaare (Hannisksahr) mainimisest ning mitmest üksiktalust, millest hiljem Kiissa (Kiesosahr), Kõveriku (Kowersahr), Tammessaare (Tammesahr) ja teised külad moodustusid… Rahvapärimusel üksikute soomlaste olemasolust paistab faktiline alus olevat, sest 1732.a. Vaivara Udriku külas on kirja pandud üks soomlane, kes varem kuulunud Avinurme mõisa alla…
Teine rahvapärimus räägib, et Änniksaare küla tekkis endise Avinurme kirikuõpetaja Nurme uurimusel rahvasuu andmetel järgmiselt: üks rootsi kõrgem sõjaväelane, kelle kasutusel olnud Avinurme mõis, kinkis oma sulasele nimega Clauss Aen või Ann ühe “saare” elamiseks kõlbliku maatüki. Sulane võtnud omale eesti neiu naiseks ja nii tekkinud nende asupaigas Änniksaare küla ja järeltulijad nimetati Kalausteks. Sellenimelisi järeltulijaid on praegugi Avinurmes rohkesti ja välimuse järgi otsustades võib oletada neid tõeliselt soomlasteks või rootslasteks ja nende soontes voolab tõesti ehk piisake soomlaste või rootslaste verd.
Avinurme riigimõis asutati 1666.a. Kuna enamik talusid olid hajali suurte metsade vahel ja kompaktseid külasid ei moodustanud ja ainult süda-Avimurmes olid talud koos ühtse külana, oligi valik tehtud. Avinurme mõisa tegamisel saadeti siinsetes taludes elanud inimesed teistesse paikadesse laiali ja maa kuulutati mõisa omaks. Ümber asutasti 10-12 talu (kokku kuni 12 adramaad).
Alles 1906. aastal jaotati Avinurme mõisamaa kohalikele elanikele ja mõis kaotati.
Avinurmes anti rahvale perekonnanimed alles 1824-29 aastal (kuid Kalause ja Kallavuse nimelisi seal millegipärast ei mainita, ehkki Kallavuse, Kalause ja Kalaisi perekonnanimed on Avinurmes mainitud juba alates Poola revisjonist). Samuti on Lohusuu kirikuraamatutes perekonnanimena Kalaus või Kallavus juba 1722. aastast, kuid puuduvad igasugused andmed, kust need saadud või kelle poolt nendele antud. Ühe arvamuse kohaselt on Kallavus ja Kalavus (Kalaus) vahe tegemine seotud kirikuga – Kallavused olnud kirikuskäija rahvas aga Lohusuu kirikuõpetaja olnud sakslane… Mainigem, et Avinurmes veel kirikuehitamisele ei mõeldud.
Nimesaamislugu
Kuna aga Põhjasõja aegu teenis Rootsi vägedes palju soomlasi, siis võib järeldada, et Kallavuste nimi on saadud soomlastelt. Änniksaare küla alguses olnud 2 perekonda, mis kandsid perekonnanime Kallavus.
Ka küla nimetus Änniksaare viitab soome nimele, kuna “änn” pidavat tähendama soome keeles kajakat, nii et esiasukad nimetasid küla “Kajakasaareks”, st Änniksaareks. (Eri aegadel on vahelduva eduga kasutusel olnud ka nimekuju “Enniksaare”- AB)
Tartu Riiklikust Arhiivist saadud andmetel on VI ja VII revisjoni järgi märgitud elanikel Avinurme mõisa kirjade järgi perekonnanimed veel puuduvad, küll aga Lohusuu kirikuraamatutes on Kallavused juba oma perekonnanimedega kirjas. Teistel peredel perekonnanimed puuduvad. Alates VIII revisjonist (1834.a.) on kõikidel peredel perekonnanimed olemas.
Kallavuste perekonnanime kandvate kahe pere talunimeks oli Jaagapra.
Algne Änniksaare oli sumbküla praeguste Jaagapra, Alumiste, Keskküla ja Kopra ning Juhandra maa-alal.
Umbes 1870. a. küla lapsed mängisid külakoplis, metsast tuli hunt ja viis ära umbes 4-5 aastase lapse ning teda enam kätte ei saadud.
1895-98.a. suvel olid suured äikesevihmad ning pikne lõi hooned põlema ja peaaegu terve küla hooned põlesid maha. Peale tulekahju hajutati küla ning osa talumajapidamisi viidi vanast külakohast (paarsada meetrit AB) eemale – Alliku ja Juhandra pered.
Küla – taluperede kogukond
Änniksaare külas oli 7 põhitalu, mis hiljem jagati poegade vahel väiksemateks.
Suurim oli selleks ajaks Alliku talu. Põhitöö oli põllumajandus ja karjakasvatus, talviti oli ka puunõude valmistamine ja nende müük laatadel, eriti Põhja- ja Lääne-Eestis. Käidi ka talust tallu omavalmistatud puunõusid müümas või teravilja vastu vahetamas, eriti lihanõusid ja teisi majapidamise riistu.
Alliku talu omanik oli Kalaus Jaak, tema naiseks oli Leena, pojad Madis, Osvald (suri noorelt), Osvald, Joosep ja Johannes, tütred Marie, Liisa ja Aliide. Talu päris Osvald, kes suri 25 aastaselt, pääle tema surma jagati talu Joosepi ja Leena vahel. Enne oli talust eraldatud Salgu ja Allikupealse väiketalud.
Leena lapsed olid tütar Loreida ja pojad Gerhard, Endel ja Johannes.
Liisa abiellus August Pihkvaga (kes suri noorelt), teist korda Kaarel Toomingaga. Augustil ja Leenal oli tütar Aino.
Endel lasti 1941.a. punaste poolt Kiissa ja Kruusoja vahelisel teel maha.
Samal päeval lasti maha ka Kiissas Aho talu Raja Toomas omas rukkis.
Jaagapra talu jagati kolme poja vahel. Jagaja oli Jüri Kallavus, naine Kadri (pärit Laekannu külast Jaapra talust). Pojad olid Andres, Jaan ja Madis. Kuna Andres pidi minema vene kroonusse 5-6 aastaks teenima, päästis teda kroonust ainult see, kui mees taluperemees on.
Nii saigi Andresele põhitalu, kuna vendadele Jaanile ja Madisele anti maatükid Jaagapra talust vastu Tudulinna valda – nende maatükid said nimeks Pikaalekere. Elumaja ja kõrvalhooned aitas Jaagapra talu ehitada mõlemale vennale.
Andrese naine oli Kadri (sündinud Jalakas, Maetsma külast Kopra talust). Andrese pojad olid Mihkel ja Jüri (surid noorelt) ning Johannes. Johannes võttis naiseks Katta-Rosalie (sündinud Errapart, Paadenurme külast Alumiste talust). Nende lapsed olid Ella, Karl (suri 6 kuuselt), Ilse, Meida ja Helmuth.
Jaan võttis naiseks Leena Sepa Lohusuust, neil oli 2 poega – Jüri ja Kaarel. Madis võttis naiseks Liisa Usai Lohusuu Ninasi külast. Nende lapsed olid Kata, Miili ja Aliide ning poeg Karl.
Andres Kalavus oli Lohusuu kiriku vanem ehk vöörmünder ning Johannes Avinurme kiriku (ehitati 1909.a. paiku) juhatuse liige ja vöörmünder.
Alumiste talu peremees oli Raja Madi. Tema naine Leena, lapsed olid Toomas, Kaarel, Leen ja Ann. Talu pärandati vanemale pojale Raja Toomas, kelle naiseks oli Pouliine (neiuna Müllerbek, pärit Virumaalt Venevere vallast Sillaotsa talust), lapsed Karl, ja Elfride.
Rahvasuu räägib, et Alumiste Madi talitanud ka talvel palja jalu ja ise rääkinud – näe, täna õite kõva külm ilm – võtab varbid punaseks… Madi lapselaps Elli käinud aga talv läbi palja sääri – ainult kirikusse või muidu Avinurme minekuks pannud sukad jalga..
Keskküla talu peremees oli Kiik Joosep. Tema naine Marie ja lapsed Toomas, Johannes (naine Kata, lapsed Valter, Elmar, Voldemar ja Vernald), Anna ja Liisa, teisest naisest Kai aga August (suri noorelt) ja tütred Aliide ja Leida. Talumaa jagati kolme venna vahel, talu aga pärandati Toomasele, tema naine oli Marie, poeg Johannes, selle naine Ella, pojad Toomas, Joosep ja Ants. Seal elas ka vallaline Ida Kiik, poeg Harri. Õuemajas elas Johannes Kiik, naine Kata, poeg Valter, naine Linda, tütar Malle. Samas majas elas ka Kiik Anna Gustavi t, Augusti lesk.
Keskküla talust on eraldunud Linamaa talu, peremees Kiik Madis ja naine Marie.
Rahvasuu nimetab Keskküla Kaie esimeseks looduskaitseinspektoriks: lapsed ei tohtivat mustikal käies mustikaid koo vartega korjata – nii kaduvat mustikad metsast hoopiski. Seda, miks Kai ise metsast tulles mustikakimbu kaasa võttis, rahvasuu ei seleta … aga mäletab.
Juhandra talu peremees Jaakson Madis, naine Maria, Poeg Rudolf (vanapoiss), tütar Ella esimene mees oli Remsalu, teine vabaabielumees Mihkel Liivak, tütred Judith ja Maria.
Juhandra talust on eraldunud Kirivälja talu, selle peremees Paas August, naine Armilde, poeg Arvi.
Kopra talu peremees oli Jaan, naine Kadri, lapsed Juhan, Mihkel, Madis, Linda, Marie (jäi tallu) ja Anna (oli tumm). Talu jäi Juhanile, naiseks Kadri, lapsed Elmar, Marie, Linda ja Jaan. Juhani õe Kadri mees oli Unt Andres, kelle maja asus Väljara ja Mäesalu vahel ning käis Narva linnas äri ajamas. Järjekordselt Narva minemas, tuli Unt Andresele talle vastu Kopra Jaan (tema enda äi), kes läks metsast, kirves vöövahel, hagu tooma. Et Undil oli kaasas pudel viina ja Jaan kõva viinamees, istus ka tema vankrile ja sõitis ka Narva. Aga Narvas Unt poetas Andres Jaani vankrilt maha ja sõitis ise minema. Vaene Jaan pidi tulema Narvast jala tagasi, ja et ta oli palja jalu, oli tee pikk ja vaevaline – no nagu 120 novembrikuist kilomeetrit ikka…
Teine lugu pajatab Andrese suurest kahjurõõmust, kui maja põlema läks (või ise pani) – lõpuks saan lutikatest lahti – las põlevad…
Kopra Mihkel sai Kopra talu maadest moodustatud Lepiku talu, naiseks Leena, lapsed Madis ja Jaan. Madis sai Lepiku talu endale, vend Jaan aga Tammessaare, (mis peaks olema ilmselt kirjanik Heino Kiige kodutalu).
Kopra Madis sai aga Kaasiku talu.
Kuna Väljara talu oli välja mõõdetud riigi tagavaramaadest, suurde seitsmikku ei kuulunud. Peremees oli Kalaus Joosep, naine Kata, poeg Johannes, naine Aino, tütar Inge, Joosepi pojad Valter, Elmar, Madis, August, Johannes. 1941.a. mobiliseeriti vene sõjaväkke Valter ja Madis – Velikije Lukis langes Valter ning saksa poolel Elmar.
Metsaral elasid Leena ja tema poeg Hugo (laskis ennast 20.selt maha), ka elas seal õde Kata abikaasa Johannes Rongaga, siis veel õde Rosalia, kes oli abielus Iisakus. Seal olid August ja Andres vanapoisid ning Johannes, kes oli koduväiks Mäetagusel naise nimel Tõnuristi nimega. Leenat ja Katat kutsuti tagaselja “kassideks”: Metsa Leena Ossipov ja Kassi Kata Komarov.
Väljaotsa talu peremees oli Kaasik Johannes, naine Leena, Lapsed Heinrich, Leida ja Evald. Leena oli väga töökas perenaine, samuti mees Johannes. Külarahvas räägib, et hommiku poole sünnitas lapse, siis tegi õhtupoole teo leiba või läks rukist köitma või heinamaale loogu võtma. Poeg Heinrich oli suure luuleanniga poiss, kellelt on jäänud palju lugusid ja laule (üks lisatud). Johannes Kaasik sai 1905.a. mustsõdalisteks kutsutud liikumise pärast 50 vitsahoopi ja lisaks iga 5 järgi 1 kepihoobi. Rahvasuu aga räägib, et peks olla olnud hoopis Vene keisri pildi mahatõmbamise pärast.
Kuna põllumaa oli vähene ja vilets (V-VI boniteediga, A.Rummel) ning mets oli kodu lähedal, õpiti puunõude valmistamist juba väga noorena ja seda anti edasi põlvest-põlve. Nii, et külast välja minna ei tahetud, oma maja ehitati kas isa, venna või isegi naabri krundile.
Änniksaare küla on laienenud peaasjalikult väga suurest alepõllundusel saadud maade arvel, mida kinnitab ka Aliis Moora oma “Peipsimaa etnilises ajaloos”.
Küla, vald ja inimesed
Änniksaarest on jätkunud asjalikke mehi alati – olnud Avinurne vallavanemaid: Kalaus Jaan kolm korda järjestikku, so 9 aastat, sest siis oli vallavanema teenistuse aeg 3 aastat; Alumiste talust on olnud 2 korda vallavanemaks Raja Toomas, ent siis oli ühe ametiaja pikkuseks juba 4 aastat. Jaagapra talu peremees Kallavus Andres on olnud pikemat aega vallavaeste kohtu esimees. Jaagapra talust pärit on ka praegune vallavanem, samuti mitmendat vooru järjest.
Änniksaare ja kogu Avinurme valla inimesed olid väga ausad ja heatahtlikud, vargusi ja kuritöid tuli ette väga harva või puudusid üldse.
Üks õnnetu talu oli Alliku Kalaused, kus Jaani poeg Johannes laskis ennast jahipüssist maha, kuna isa pärandas talu teisele vennale, nooremale Osvaldile.
1928.a. oli Avinurmes veebruarikuine noorsõdurite kaitseväkke-saatmine. Üritusele läksid ka Linamaa talu peremees Madis Kiik koos naise Marie ja poja Osvaldiga ning Juhandra talu Rudolf Jaakson koos õe Ellaga. Avinurme raudteejaamas tekkis Juhandra ja Linamaa rahva vahel tüli, kuna Linamaa Marie oli nimetanud Juhandra Rudolfit ja Ellat pimedateks (kanapime), mille peale Jaakson Rudolf oli lüünud Marie Linamaale peaga vastu nägu, mille peale Linamaa rahvas oli vihastanud ja lubanud seda kätte tasuda. Linamaa rahvas oli palgiveo reega, kus oli ka palgiveo kang. Õhtul, kui hakati koju sõitma, ootasid nad Juhandra rahvast Avinurme vana vallamaja ja Mägi maja vahel. Kui Juhandra Rudolf ja Ella sinna jõudsid, lõi poeg Osvald puukangiga Juhandra Ella uimaseks, kuigi löök oli mõeldud Rudolfile, mitte Ellale. Ella viidi kiiresti öösel Tartusse kliinikusse venne Rudolfi ja õemees Jalakas Voldemari poolt hobustega kiirsõidul. Ella lamas Tartu haiglas 3 nädalat teadvuseta, kuid ta paranes mitme kuu pärast ja on normaalse mõistuse ja tervise juures, preaegu on ta ka vanana terve ja saab 30.VI 1990 83-aastaseks (A. Rummeli kirjapanemise aeg. AB).
Kohus mõistis Osvald Kiige vangi kaheks aastaks ja rahatrahvi 800 krooni valuraha; täit aega ta ei istunud, kuna lepiti kahe pere vahel kokku ning Osvald sai enne tähtaega vabaks.
Änniksaare külaga on läänepoolne osa on Nõmmküla ja idapoolne Jaaguvälja.
Änniksaare on Avinurme valla kõige idapoolsem küla (naabruses Tudulinna vald), mis kuulus muistsesse Viru muinasmaakonda, hiljem Eestimaale ja Virumaa maakonda kuni 1940. aasta suveni.
1941.a. augusti-hommikul võtsid punasõdurid Änniksaare külast kinni Kallavus Johannese, Raja Toomase Alumiste talust ja Karl Kalause Pikaalekere talust ning viisid karjamaale, et maha lasta. Heinamaal pandi mehed maha istuma, et nad ei saaks põgeneda ja jäeti kaks punasõdurit valvama. Nii vältas istumine 4-5 tundi, kuni tulid ohvitserid, kes vangid vabastasid, sest läbiotsimine ei andnud tulemusi. Kõige rohkem sai kannatada Kalaus Karl, sest tema sattus istuma punasipelgate pessa…
Põhjus: kaebus oma külast – varjatakse sakslasi, kuna hommikul olid kastejäljed heinamaal. Hiljem selgus, et jäljed jättis Kallavus Johannes, kes vara hommikul hobuseid heinamaale sööma viis…
1950. aastast kuulus Jõhvimaale, siis Kohtla-Järve rajooni, alates 1989. aastast aga Ida-Viru maakonda.
(Tuleb lisa)
Laule ja lauljaid on Avinurme-kandis alati jätkunud. Kui just viisid kippusid korduma, siis sõnad mitte… Üks neist on selline:
Kuulutati välja metsa-aktsioon
Kuuste vald see mõtles: esikoha toon
Rahvas aeti kodust välja,
Saed ja kirved võeti selga
ja siis Avinurme metsa sõideti
Refrään: Palju raskusi, kannatust ja piina
pidid Kuuste mehed üle elama.
Naisi armastama, muusikat ja viina,
ilma nendeta ei metsas olla saa.
Avinurmes oli elu päris sant
Noorematel algas seal siis armujant.
Ei seal tehtud tööd,
juurde võeti ka veel ööst,
millest väiksed armulood ka järgi jäid.
Refrään
Ühel mehel oli raha otsa saand
aga viinahimu oli ikka jäänd.
Pintsaku ta seljast andis,
pudel taskus jälle kõndis,
kuni mõistus oli hoopis kadunud.
Refrään
Maetsma küls leidus ka üks naisemees,
kellel Kuuste neiu oli kaisu sees.
Sauna lavale siis mindi,
palitu ka alla pandi
ja siis armastati kella kuueni.
Refrään
Kiissa külas elas naisevõtja mees,
kellel Kuuste neiu oli südames.
Metsavahi kaasa võtab
ja siis Kuuste valda tõttab,
et sealt neiukene endal kosida.
Refrään
Aasta möödus, sama aktsioon,
Kuuste meestel kodu tööd on hoos
et saaks kodus elu korda
ei siis pered külma karda
ja siis Avinurme metsa varuma.
Refrään
Kodu-uurija August Rummeli külakroonika, oma tädide ja ema mälestuste alusel Avo Blankin
…
Pilte Änniksaare küla kokkutulekult 13.07.2008