• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

VE.: jõutõstmine Kohtla-Järvel

2003. aastal täitus praegusel jõutõstmise (powerlifting) föderatsioonil kümme aastat, kuigi ala ise sündis varem. Tahakski meenutada unustatud aastaid ja nende aastate elavaid legende.

115 aastat tagasi asutas Gustav Boesberg Tallinnas atleetide klubi, mis pani aluse raskejõustikule Eestis. Eestist on sirgunud palju tähelepanuväärseid sportlasi, näiteks Georg Lurich ja Georg Hackenschmidt, mitmekordsed maailmameistrid ja mitmesuguste raskustega sooritatud harjutuste rekordiomanikud. Nõukogude ajalgi ei saanud Eesti raskejõustik tagasikäiku.

Üks populaarsemaid raskejõustikualasid maailmas on jõutõstmine, kuhu kuuluvad kangiga kükkimine, kangi lamades surumine ja kangi tõstmine vöökohani – jõutõmme, mille Nõukogude Liidus avastas enda jaoks esimesena just Eesti.

Juhtus see 1979. aasta mais. Võistlustele, mille Alar Laev ja Mati Õun Tallinnas korraldasid, kogunesid üle vabariigi mitmesugused sportlased: nii kerge- kui ka raskejõustiku esindajad, kuulitõukajad, kettaheitjad, kulturistid ja tõstjad. Kohtla-Järvelt osalesid NSV Liidu meistersportlane klassikalises kahevõistluses, Eesti meistrivõistluste medalimees, raskekaallane Wilhelm Strants ja poolraskekaallane Georgi Ðitov. Viimane neist tuli vabariigi rekordiga – 172,5 kiloga – esikohale. Ðitov tuli 1980. aastatel veel mitu korda Eesti meistriks ja püstitas mitu rekordit. Tema parim tulemus oli 735 kilo (245+200+290).

Wilhelm Strants sai Tallinnas teise koha, jäädes alla ainult Toivo Kurele, ühele NSV Liidu ja maailma tugevamale tõstjale. Strantsi parim tulemus oli 770 kilo (280+180+310).

Sportlastel ei õnnestu alati üksikute harjutuste tulemusena parimat summat saada. Siiani on tulemus, mille Toivo Kurg nendel võistlustel saavutas, Eesti absoluutselt parim tulemus – 900 kilo (330+220+350). Meie omakandimees Ahto Paavo võinuks ühest tulemusest jagu saada, surudes 220,5kilost kangi. Ahto Paavo oli tol ajal üks Eesti tugevamaid kuulitõukajaid, NSV Liidu meistersportlane, kes ühendas edukalt kergejõustiku jõutõstmisega. Ta oli Eesti meister ja saavutas hea tasemega tulemusi (290+210+260=760 kg).

Esimeselt vabariiklikult võistluselt võtsid teatepulga üle teised kohtlajärvelased. Järgmisel aastal tuli Eesti meistriks ja rekordiomanikuks Aleksandr Rumjantsev ning jäi selleks mitmeks aastaks. 1985. aastal tuli ta Leedus Ðiauliais toimunud NSV Liidu mitteametlikel meistrivõistlustel kuni 75 kilo kaaluvate meeste seas esimeseks. Raskus, mida ta tookord paigalt liigutas, oli Nõukogude Liidu rekord (240+165+247,5=625,5).

1980. aastate algul hakkas esinema Valdur Paavilainen. Tulnud kuni 110 kilo kaaluvate meeste hulgas Eesti parimaks, sai ta sealtsamast Ðiauliaist hõbemedali, püstitades kükkimises rekordi 305 kilo. Tema absoluutselt parim tulemus ületas 800 kilo (320+200+300=820). Oma ala tõelise entusiastina tegi Paavilainen suuri jõupingutusi Eesti jõumeeste sidemete sõlmimiseks välismaa sportlastega ja rahvusvaheliste turniiride korraldamiseks.

Eesti meister ja mitmekordne jõutõstmise võistlustel osaleja oli ka Anatoli Sosnovski, NSV Liidu meistersportlane klassikalises tõstmises, kes esines kehakaalus kuni 75 kilo. Kogenud sportlane ja suurepärane treener, kes kasvatas neil aastatel üles Eesti tugevaima kahevõistlejate meeskonna, oli ka ise väga hea jõutõstja: 212,5+125+220=557,5 kilo.

Austust väärib Eesti võistluste mitmekordse medalimehe Evald Schwentke tulemus 250+160+250=660 kilo. Tänu temale rajati Jõhvi külla jõusaal, kus sirgusid paljud Eesti meistrid, sealhulgas ka Sergei Lobõntsev ja praegugi esinev Eduard Dobrõi.

1980. aastatel tulid mitmekordseteks Eesti meistriteks ja meistrivõistluste medaliomanikeks Viktor Guðtðin, paljude Oktoobri kolhoosi turniiride korraldaja, Aleksandr Golov ja Viktor Muhhin. Nende kolmevõistluse kogusumma ületas 600 kilo. Neil aastail oli tugev keskkaallane Anatoli Gorski, kes 1986. aastal võitis Georg Lurichi mälestusvõistlused. Tookord esinesid suurepäraselt Andrei Jakuð ja Jevgeni Kondraðov.

Alates 1986. aastast on endast teada andnud Juri Uit. Mitmekordne meistriks tulek ja head tulemused kehakaalus kuni 110 kilo jäid kauaks meelde suure jõu hindajatele – 285+197,5+285=767,5 kilo. Umbes samal ajal osalesid Uit ja nende ridade autor jõutõstmise sõpruskohtumises USA meeskonnaga – selle spordiala tunnustatud liidriga. Nendel võistlustel esinesime me väärikalt. Ette rutates ütlen, et praegu on olukord jõutõstmises veidi muutunud: kui rekordiomanikeks on peamiselt ameeriklased, siis mitmesugustel meistrivõistlustel võidavad venemaalased ja ukrainlased.

Tol ajal oli praegune tuntud kulturist Pavel Kossenko suurepärane keskkaallane ja poolraskekaallane. Ta oli Eesti võistluste mitmekordne medaliomanik kolmevõistluses tulemusega 600 kilo (220+140+240). 1980. aastate lõpus tulid Eesti meistrivõistluste võitjateks teisedki Kohtla-Järve atleedid: Valeri Kvitko, Hillar Ojamu ja Igor Poljakov.

1988. aastal toimunud Nõukogude Liidu esimestel karikavõistlustel täitsid kolm sportlast – Rain Suurkivi, Sergei Dermeljov ja Juri Tðelobitðikov – esimesena Eestis NSV Liidu meistersportlase normi jõutõstmises. Veidi hiljem lisandusid neile Georgi Ðitov ja Juri Uit.

Eraldi tahaks ära märkida Juri Tðelobitðikovi, kelle parim tulemus oli 870 kilo (310+260+300). Tänu rinna- ja käelihaste uskumatule tugevusele olid tema tulemused kangi lamades surumises lihtsalt fenomenaalsed ning 1990. aastate algul tõid need talle lamades surumise maailmameistri tiitli.

Ära ei tohi unustada ka selliseid sportlasi nagu Arkadi Aju, Albert Frolov ja Nikolai Plohhihh. Aju oli tugev kulturist, kes surus 200kilost kangi – praegu on see paljude unistuste piiriks. Frolov tegeles omal ajal maadlusega ja oli kuulsa Avo Talpase treeningpartneriks, kuid proovis end ka jõutõstmises. Hiljuti läks manala teele Nikolai Plohhihh – hea inimene ja väärikas sportlane, keda jäävad paljud mäletama.

Paljud loetletud atleetidest on töötanud või töötavad praegu Eesti Põlevkivi süsteemis. Seepärast tahaks meenutada aastatel 1988-1991 Estonia kaevanduse auhindadele peetud jõutõstmisvõistlusi. Laialdast vastukaja tekitanud turniirile tuli sportlasi paljudest liiduvabariikidest ja välismaalt. Võistlused toimusid nii heal tasemel, et nendeni ei küündinud paljude üleliiduliste ja rahvusvaheliste turniiride korraldus. Aitäh toetuse eest Eesti Põlevkivi juhtkonnale, sealhulgas peakorraldajale ja ürituse hingele Aleksandr Tultðinskile, aga ka Enn Lokole, Rein Rahuojale, Endel Paabile ja teistele.

14 aastat jõutõstmist on olnud sündmusterohked, ühes artiklis on seda kõike võimatu meenutada, seepärast tahab nende ridade autor vabandada kõigi mainimata jäänud sportlaste ees.

Elu läheb edasi – sirgub sportlaste noor põlvkond, kellel seisab ees võidukate traditsioonide jätkamine. 2003. aastal tulid juba kümneaastaseks saanud klubi Muskel Sport atleedid Eestis üldarvestuses teiseks.

Autor teeb omalt poolt ettepaneku parandada viga ja pidada jõutõstmise föderatsiooni asutamisaastaks 1979. aastat. Veel teen ettepaneku tähistada juubelit selle vääriliste võistlustega.

SERGEI DERMELJOV
Teisipäev, 6.01.2004

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: jääpurjetamine

Jääpurjetajad said Haapsalu Eeslahel käe valgeks
05.01.2004

Eesti jääpurjetamise hooaja avavõistlustel Haapsalus oli DN-klassis kiireim favoriit Vaiko Vooremaa, Pärnu jahtklubi esindajaist jõudsid pjedestaalile Mihkel Kosk ja Merili Randmaa.

Pikaleveninud sügisest tüdinud jääpurjetajad üritasid laupäeval Haapsalus trenni teha, kuid paraku lõppes üritus enne veel kui alata sai. Õnneks jäid jääst läbi vajunud mehed ja nende kelgud terveks, kuid pühapäevaks oli öine külm lahele paksu jääkaane kasvatanud.

Vaiko Vooremaa haaras liidrikoha

Haapsalu Eeslahe peegelsiledal jääl jagus tosinale DN-klassi ja kuuele Optimisti purjega kelgul kihutajale mõõdukat tuult kuueks võistlussõiduks.

DNide avasõidul tuiskas esimesena üle lõpujoone kodulahte hästi tundev Vaiko Vooremaa, tema kannul said kohtunikult finishilipu Eesti eelmise aasta edetabelijuht Agu Tomingas Tallinnast ja Pärnu noormees Mihkel Kosk. Esitrio selja taga lõpetasid valitsev juunioride Euroopa meister Argo Vooremaa Haapsalust, suvises purjetamises kahel olümpial seilanud Peter Sharashkin Tallinnast ja regati ainus õrnema soo esindaja Merili Randmaa.

Janno Hool üritas nüride uiskude kiuste liidrite hulgas püsida, kuid jättis enne viimast ringi sõidu pooleli. “Ei uskunud, et jää nii kõva on,” kõneles Hool juunior. “Võtsin vaid ühe uisukomplekti kaasa ja ilmselt on tänane võidusõit läinud vett vedama.”

Kerge palaviku tõttu võistlust kõrvalt vaadanud Mati Hool oli Kose avasõidu tulemuse üle rõõmus. “Andsin purjemeistri Jüri Sharashkini tehtud uue seili Mihklile katsetamiseks ja tundub, et see “mootor” veab kelku päris kiiresti edasi,” ütles vanem Hool.

Teise sõidu lõpetasid koguni kaheksa roolimeest samadel kohtadel, mille nad said esimesel katsel. Kolmandaks võistluseks tuule jõud pisut rauges ja esikoha napsas Tominga ees Vooremaade dünastia noorim võsu Argo. Kosk suutis Vaiko Vooremaad hoida kaks ringi enda selja taga, alles viimasel allatuuleotsal pääses kahekordne Vana maailma meister noorest pärnakast mööda.

Mihkel ja Argo võitlesid kolmanda koha pärast

Avavõistluse viimases faasis jätkus Vaiko Vooremaa võidukäik. Enne kuuendat sõitu oli juba selge, teise auhinna saab Tomingas, kuid juunioride võidu ja üldarvestuses kolmanda pjedestaalikoha saatuse otsustab võrdselt punkte kogunud Argo Vooremaa ja Mihkel Kose duell.

Heas füüsilises vormis 19aastane pärnakas Kosk jooksis stardijoonelt oma Michelangelo-nimelisele sõiduriistale korraliku kiirenduse ja kihutas esimesse pöördemärki napi eduga põhikonkurendi ees. Ring-ringilt suurendas Pärnu üksik-jalaväepataljonis aega teeniv Kosk edu noore Vooremaa ees ligi saja meetrini, millest piisas, et hooaja avavõistlusel kolmandaks tulla.

Argo Vooremaa pidi leppima neljanda kohaga, Sharashkin oli viies ja Merili Randmaa kuues. Meie meestest said Tõnis Vare seitsmenda ja Rando Randmaa kaheksanda koha.

“Kelk oli väga kiire, kuid tegin ise mõne sõiduapsu,” kõneles Kosk. “Arvan, et suudan järgmisel nädalal Ungaris algavatel juunioride Euroopa meistrivõistlustel medali pärast võidelda.”

18aastane Merili Randmaa oli üllatunud, et suutis kuus meest selja taha jätta. “Mati Hool tegi mu kelgule uue põiktala ja sellest oli palju kasu,” ütles Randmaa. “Olen üpris kergekaaluline, nüüd jääb loota, et EMil valitseksid nõrgad tuuled.”

Optimisti purjega noortekelkude võidusõidul kuulus kolmikvõit meie poistele. Kiireim oli Karl Hannes Tagu, teisena lõpetas Karl Robert Trink ja kolmandaks tuli Jaan Akermann.

Igal trennipäeval on kulla hind

Eile hommikul Valgerannas jääluures käinud treenerid Mati Hool ja Tõnis Vare rääkisid, et külmade ilmade püsimisel võib Pärnu lahelgi paari päeva pärast purjetada.

Sel talvel vaid ühel päeval seilanud jääpurjetajatele kulub iga sõidutund marjaks, sest hiljemalt laupäeval peavad nad oma kelgud treilerile pakkima, et kolmapäeval Ungaris Balatoni järvel algavatele noorte MMile ja EMile jõuda.

Ice Optimistidel tuleb viimast aastat noorteklassis võistleval Jaan Akermannil madjarite maal kaitsta mullust Euroopa meistritiitlit. Pärnu jahtklubi treenerite arvates võib selle aasta tegija olla hoopis Karl Hannes Tagu, kes teenis läinud aastal EMi pronksmedali.

“Meil on tagataskus mitu trumpi,” ütles Mati Hool. “Vaikse tuule ja raske rajaga on Karl Hannes ja Merka (Merili Randmaa, J. K.) ilmselt esimeste hulgas, kui puhuma hakkab, võivad suuremad poisid Jaan ja Karl Robert kastanid tulest tuua.”

–>Joel Kukk
joel.k@postimees.prn.ee

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: tamm – peaaegu surematu puu

Tamm – peaaegu surematu puuArne Ader, loodusemees, SLÕL, laupäev. 20. september 2003

Arne Ader
VÕIMSAIM VÕIMSATE SEAS: Eesti jämedaim puu, 815 cm ümbermõõduga Tamme-Lauri tamm, on Urvastes teelisi tervitanud juba 680 aastat.

Vaevalt on peale tamme olemas veel mõni puu, mille kohta oleks kasutatud nõnda palju ülivõrdeid – just tema on see kõige võimsam, vastupidavam, pikaealisem, ilusam… Tamm on väljavalitu ja püha ning erinevad inimkultuurid on mõistnud seda üpris ühtemoodi.
 

Eestlaste maausus, keltide astroloogias või antiikaja mütoloogias on tammel kanda üpris sarnane roll – ta on hiiepuu, kõiges oleva jumala silm või siis ka lihtsalt loodusime, millel näikse olevat piisavalt pistmist meie tervise, eluõnne, püüdluste ja unelmatega.

Tamm meie looduses

Jääajajärgsel Eestimaal suutsid esimesed tammed sirguda umbes kaheksa ja poole tuhande aasta eest. Kliima soojenedes tundsid nad end siin üha paremini, nii et viis tuhat aastat tagasi moodustasid tammikud umbes poole meie metsadest. Tammemetsad olid siis nõnda tavalised nagu männikud tänapäeval.

Aga looduses on ju kõik pidevas muutumises. Umbes viiesaja aasta eest sai tammikutele soodne aeg lõpuks läbi ning nüüd on tammemetsi alles sajakordselt vähem kui parimail päevil. Me ilmastik on tasapisi jahenenud ja tammele sobival viljakal maal sirgub nüüd inimese soovil pigem kartul ja vili. Tammest on saanud üpris üksildane puu.

Tamm meis endis

Metsades üha haruldasemaks jäänud tammepuu on see-eest üha kindlamini jõudnud juurduda meie mõtteilmas. Tamm ei puudu ühestki tuntud eeposest ja tema nime kandvaid paiku tuleb ette kõikjal Euroopas. Hariliku tamme levikupilt ühtib kaunikesti täpselt Euroopa kaardiga, siiski puuduvad tammepuud kontinendi kõige põhjapoolsemates soppides ja samal ajal jätkub neid ka pisut kaugemale itta.

Eestis on Tamm kõige tavalisem perekonnanimi. Pole just kõige lihtsam telefoniraamatust mõne Tõnu Tamme numbrit leida, sest sellenimelisi telefoniomanikke on meil lausa mitukümmend!

Tamm on ühtlasi meie looduskaitse sümbol. Tammelehega märgistame selle, mis väärib meie arvates kõige hoolikamat hoidmist ja hoolt.

Surematu tamm

Vanad tammed võivad püsida üpris muutumatuna terve inimelu. Eks just seetõttu nad inimestele surematuna tunduvadki. Mõni oks neil ju vahel ka kuivab, või räsib pikne pisut tamme latva, aga puude üldilme sellest ju suurt ei muutu.

Meie vanarahvas on eristanud tamme elus kolme kolmesadat. Esimese 300 aasta jooksul pidada tamm kasvama kõrgemaks, järgmise 300 aastaga jämedamaks ja kolmanda 300 aasta vältel ei saa tema juures muutuma suurt midagi.

Meie jämedaimal ja auväärseimal puul, Võrumaal Urvastes kasvaval Tamme-Lauril, on hetkel eluaastaid 680. Ja tema kaunilt haljast võra vaadeldes julgeks küll uskuda, et just sellel puul võiks olla ðansse rahvatarkuse poolt pakutud maagilise 900 aastani kesta. Pealegi on tugevaimad tammede seas tõestanud rohkematki – Euroopa vanimate tammede eluiga on olnud isegi 1500 aastat ja enam.

Mõistagi pole tammed sõna otseses mõttes surematud. Aga võimsamad nende seast on näinud väga ammuseid aegu ja jäävad veel kauaks mäletama seda, mis toimub nende ümber praegu.

Kõik eriliselt võimsad tammed saavad alguse vaid pisikesest tõrust – vihje meile, inimestele, et kõik suur ja vägev siin ilmas saab kord alguse millestki väga väiksest ja väetist.

Heida ka pilk Loodusemehe pildipanka:

www.loodusemees.ee/pildipank.asp?

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Eesti loodus

Meeldejäävaid hetki Eestimaa looduses aastal 2003

Arne Ader ja Urmas Tartes, loodusemehed, SLÕL, laupäev. 27. detsember 2003

Taas on üks omanäoline aastaring täis saamas ja aeg on heita pilk möödunule – mis siis ikkagi meenub meile seoses aastanumbriga 2003?
 

Ühes võib olla kindel – kes pärast 6. augustil lõppenud ja ühtejärge kaks ööpäeva kestnud paduvihmasadu Valaste juga imetlema jõudis, ei unusta selle mürisevat kohinat vist mitte iialgi. Peente veepiiskade pilv ulatus joaastangust kuni mereni ja vikerkaar oleks kui taevast alla tulnud – see lamas külili vaateplatvormist allpool!

Ja 2003. aasta talv, oli see vast jäärohke! Laevateed kippusid vägisi kinni külmuma juba kesktalvel ja märtsis tuli inimestel ka luiki jäävangist päästa. Aga samas jagus kauneid jäämustreid rabalaugastele aprilli lõpuni ning sinililleõied olid veel lahti isegi mai roheluses.

Nii meenub muudkui pildi järel pilt, ja eks igaühele eelkõige see oma pildirida. Ilusaid hetki meie ilusas looduses meile kõigile ka uuel aastal!


RAHVUSLIND RAHVUSPARGIS: Juulikuus olid suitsupääsukesel Lahemaa rahvuspargis nokk ja tiivad tööd täis – pesatäis poegi ootas putukasuutäit. Vaid mõne hetke sai ta õunapuuoksal tiibu puhata.

VÄRVILINE VEEILU: Otsekui vabandades Saka küla üleujutatud maade eest, rõõmustas Valaste juga oma külalisi mõnusate vikerkaartega. Ka meri oli kalda juurest sinise asemel põnevalt poripruun.

SUVINE SUURVESI: Kevadine lumi sulas tähelepandamatult. Kui aga augustis tulnud paduvihm Saka küla põllud vee alla peitis, avanes Valaste juga kogu oma ilus ja võimsuses.

KORMORANID: Linnud, kellest meil viimasel ajal räägitakse tohutu palju ja teatakse väga vähe.

SEENERIKAS SUVI: Murumunad ja külmaseened kasvavad metsa all lausa hunnikutena.

KORRAGA KOLM KEVADÕIT: Tavaliselt näeme kõigepealt sinililli ja siis tulevad ülased. Tänavu kevadel võis maikuus Puhtulaiul nautida ka korraga kolme kevad-õit: võsaülane, kollane ülane ja sinilill.

UUS TAIMELIIK EESTIS: Saaremaa süvasadama asukohavaliku tarvis korraldatud inventooriumi käigus leidis botaanik Mari Reitalu Esimese ilmasõja aegsetest kaevikutest rohe-raunjala. See on liigi esmasleid Eestis.

HIRVEJAHT: Eredalt püsib meeles kevadine «Vereta jaht» Hiiumaal, mille käigus õnnestus paari päeva jooksul näha üle kolmekümne hirve.
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Tartu kunstikuu

Tartus algas kunstikuu
(06.01.2004)

Eile avati Tartus Raekoja platsil jääskulptuur “Emajõe Ateena ja tarkuse kivid”, mis on avalöögiks jaanuarikuisele kunstiüritusi koondavale programmile “tARTu kunstikuu”.

Foto: Aldo Luud

Ateena.jpg.jpg:  

Allikas

xxx

Jäine Athena troonib kunstikuul Emajõe Ateena keskväljakulAigi Viira,SLÕL, teisipäev. 6. jaanuar 2004

Aldo Luud
ATHENA TARTU RAEPLATSIL: Kujur Tiiu Kirsipuu ja Jääskulptuuride Stuudio valmistatud tarkusejumalanna jääskulptuur jääb ülikoolilinna valitsema kuni sulamispäevani.

Eilne õhtu kukutas Tartu raeplatsi ainuvalitsejate paigalt suudlevad tudengid ning väänas kunstiliseks linna nimegi – tarkusejumalanna Athena jääskulptuuri «Emajõe Ateena ja tarkuse kivid» avamine lõi avaakordi «tARTu kunstikuule».
 

Athena kiiskav jääkuju, millel kõrgust kaks meetrit, paelub majesteetlikkusega, mida teravmeelsemad tartlased jõudsid juba enne avamist võrrelda setu memmega. Need, kes vaimustusid jääjumalanna sõjakiivrist, kiitsid Athenat pesuehtsaks punkariks.

Kunstikuu annab fantaasiale tiivad, ei muud. Kujur Tiiu Kirsipuu ja Jääskulptuuride Stuudio valmistatud tarkusejumalanna jääskulptuur, mis jääb ülikoolilinna valitsema kuni sulamispäevani, peaks lisaks kunstikuule upitama pjedestaalile ka klassitsistliku arhitektuuri, loodab Tartu linnakunstnik, Athena kuju idee autor Anli Tummi. «Meil on Tartus klassitsismi seni vähe väärtustatud,» ohkab ta. «Et kunstikuu, olgu siis ka klassitsism.» Pajatab veel kui lektor, et klassitsism toetus antiikarhitektuurile, mille üheks eredaks väljendajaks oli ka Kreeka pealinn Ateena. Viimase tõttu kutsuti Tartut enne II maailmasõda Emajõe Ateenaks ning nüüd on siis neitsi Athena, kel omakorda tarkuslikud seosed Eesti väärikaima ülikooliga, ise omanimelises Lõuna-Eesti linnas kohal mis kohal.

Kunstikuu ürituste loetelu sarnaneb pigem pöörasele möllule kui hillitsetud kunstiaustamisele. «tARTu kunstikuu» kavva kuulub 26 näitust ja ligi poolsada muud kunstiettevõtmist. Teiste seas hiilgab kui kroonijuveel Tartu Ülikooli kunstigalerii Y tänane avamine maalikunsti õppetooli õppejõudude näitusega «Õpetajate tuba».

Kunagi asus neis võluvais, ent kulunuis keldriruumes boheemliku olekuga Küü galerii, kuid oma eelkäijaga pole uuel näitusepaigal mingit sidet, kinnitab maalikunsti õppetooli dotsent Anne Parmasto. «Samad ruumid, aga täiesti uus galerii,» lisab ta. Seni on Tartu hiilanud pigem näitusesaalide vähesusega kui üleküllusega, mistap on iga uue näitusesaali avamine kui suur pidupäev. Parmasto on nõus: «See on ülikoolilinn, kus peaks olema rohkem vaimsust kui kusagil mujal.» Vastse näitusepaiga galeristiks on teravmeelne ja -keelne kriitik Margus Kiis.

Kuid mitte ainult jääkujud ja galerii: kunstimöllule annavad vormi ja värvi ka Uus-Ihaste tänavatele nime andnud kunstnikke tutvustav loengusari Tartu kunstimuuseumis, «Tegevuskunstide öö» 16. jaanuaril Tartu lastekunstikooli uues majas, lumelinna «Vorm ja vaim» ehitamine Anne kanali juurde ning E-kunstisalongi heategevusoksjon Maarja küla toetuseks 28. jaanuaril. Needki on aga üksnes jäämäe (või -skulptuuri?) tipp – viimne kui jaanuarikuu sekund on kõikvõimalikku kunsti ääretasa täis.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Eesti tühjeneb…

Tallinna ja Tartu linnavalitsuse möödunud aastal korraldatud linlaseks registreerimise kampaaniad lõid valusalt väiksemaid omavalitsusi. Igasuguseid soodustusi pakkudes meelitas Tallinn kodanikuks koguni Võru linna täie inimesi, Tartu samasugune ettevõtmine tõi linnale juurde üle tuhande inimese ning protsess jätkub.

Need inimesed, kes Eesti kahte suuremasse linna lisandusid, pole põlised tallinlased ja tartlased. Need inimesed on maalt tulnud, kuid pole mitmetel asjaoludel pidanud vajalikuks elukohamuutust rahvastikuregistris vormistada.

Kuna sissekirjutuse kohustust Eestis pole, siis ongi paljud praegused tallinlased ja tartlased n-ö paberite järgi võrulased, saarlased või virulased. Et nad aga registri järgi on endiselt mõne väikelinna või valla elanikud, siis laekub ka nende tulumaks kodukanti, mitte Tallinna või Tartu eelarvesse. Samas jätkavad nad aga omavalitsuse pakutavate teenuste kasutamist, nagu ühissõidukid ning teed.

Kahe linna kampaania eesmärk oli suurendada oma maksutulu ning numbreid vaadates võib öelda, et see õnnestus. Nii Tallinn kui Tartu võivad alanud aastal loota üksikisiku tulumaksu laekumise suurenemist oma eelarvesse.

Kahe linna õnn on aga teiste linnade ja valdade õnnetus: need jäävad nüüd veelgi vaesemaks. Otsene seos kahe sündmuse vahel pole küll tõestatud, kuid asjaolu, et Võru maakond kaotas mullu 120 inimest, sest need registreerisid end mujale, on ikkagi kurvavõitu fakt.

Peale selle, et loomulik iive on meil negatiivne, on Võru maakond endiselt koht, kust inimesi kolib rohkem välja, kui asemele tuleb.

Vähe on asju, millega inimesi siia elama meelitada, sest puhas loodus võib ju ilus olla, kuid kõhtu see ei täida. Kui võrrelda kas või Võru ja Tallinna eelarvest makstavate sünnitoetuste suurust, on vahed mitmekordsed — võrulaste kahjuks, rääkimata keskmise palga erinevusest Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti vahel.

Kui aga mullu alanud kahe linna hoogne kasvamine jätkub, kipub ülejäänud Eesti tengelpung nii kõhnaks jääma, et raha ei jätku enam tänavategi lappimiseks, suurtest spordirajatistest rääkimata.

 

Võrumaa Teataja juhtkiri, teisipäev, 6. jaanuar 2004

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Paukson, Edda ja Eduard – astroloogid

Astroloogidest abikaasad Edda ja Eduard Paukson kinnitavad, et eestlased suhtuvad astroloogiasse mõistlikult, seda mitte pimesi uskudes. Astroloogilisi nõuandeid selle kohta, millisele ajale rihtida näiteks ostu-müügitehning või kevadine suurpuhastus, tasuks aga Pauksonite arvates järgida.

Eesti astroloogide liidu Interneti-lehelt võib lugeda, et astroloogieetika üks põhireegel on võimaluse korral vältida sõna “ennustamine” kasutamist. Kuidas siis oleks õige nimetada seda, mida te teete?

Edda: Tõepoolest, astroloogia pole ennustamine mitte kuskilt otsast. Ennustajad on selgeltnägijad ja suurelt jaolt ka kaardipanijad. Aga astroloogia on teadus omaette. Nüüd on ta juba teadus, sest teiste maade kõrgkoolides on astroloogia alana täiesti olemas.

Eduard: Astroloogia on võimalike sündmuste toimumise prognoosimine.

Edda: Jah, arvestades planeetide, Päikese ja Kuu liikumist. Näiteks saame inimesele ära öelda, et tal tuleb pingeline aeg. Teades, millised pinged võivad tulla, saab ta neid ära hoida või tublisti leevendada.

Eduard: Pingestatud planeediseisud pingestavad inimest ja tema võib siis esile kutsuda üht või teist liiki sündmuse, mitte ei kutsu planeedid ise midagi esile. Nad annavad oma mõjutuse, aga see, kuidas inimene reageerib nendele mõjutustele ja kasutab ära energia, mida need planeedid talle annavad, on hoopis iseküsimus.

Nii et inimeste vastuvõtlikkus tähistaevas toimuvale on väga erinev?

Edda: Loomulikult, ja tahe end analüüsida samuti.

Eduard: Kuid muidugi ühel ajal on inimesel lihtsam midagi korda saata, kuna siis planeetide mõjud aitavad seda teha, aga teisel ajal võib-olla mingil määral takistavad. See, kuidas inimene oskab neid takistusi võita, on jällegi iseasi.

Edda: Siin saab astroloog isegi nõu anda. Oletame näiteks, et inimesele mõjub Uraani pingeseis – ta kipub olema mässumeelne, kõigile kohe plärtsti midagi ütlema. Aga kui ta teab, mis teda mässamisele kallutab, suudab ta ennast veidikenegi tagasi hoida.

Mida mina soovitan, on lugeda kirjutist “Kuu mõju psüühikale”, mis on iga-aastases “Astroloogilises abimehes”. Kui ikka kuu on Jääras, on kõik mingil moel ärritatud, ja kui kuu on Vähis, on kõik kergemini solvuvad. Teinekord vaatan isegi, kus see kuu on, siis tean, kuidas isekeskis käituda.

Või näiteks väga lihtne asi – täiskuu. Täiskuupäeval on alati rohkem kuritegevust – seda on ka politsei kirjutanud –, sest inimesed lähevad agressiivseks. Ja tekib suur tegutsemisvajadus. Seda ei saa otseselt astroloogiaga seostada, aga millegipärast mõjutab täiskuu paljusid inimesi ja loodust tervikuna. Tihtipeale mõned ei maga sel ajal, lapsed eriti.

Kui koostate inimesele sünnikaardi, kas räägite talle ära nii hea kui halva, teades, et viimane võib astroloogiausku inimest tõsiselt traumeerida?

Eduard: Tegelikult peaks astroloog rääkima kõik ära, ka igasugused võimalikud ohud. Iseküsimus on, missuguste sõnadega seda esitada. Vähemalt mina olen seisukohal, et ka arst peaks oma patsiendile kõik ära rääkima, kõige hullemadki asjad, iseküsimus on, kuidas ta seda teeb. Kui ta ütleb, et jah, sinuga on nüüd kõik, sured maha, siis võib-olla ta sisendabki inimesele, et aeg on otsas, ja inimese organism juba võtab sellise oleku, et kõik on läbi. Sama lugu on ka astroloogiga, kuidas ta inimesele asju esitab.

Edda: Astroloogia ja psühholoogia käivad alati käsikäes. Ei ole head astroloogi, kes ei tunne psühholoogiat.

Miks peaks üldse sünnikaardi tellima? Võimalikke ohte teades võib ju muutuda täielikuks närvipuntraks.

Eduard: Kui ei taha ennast tundma õppida, siis ei peagi.

Edda: Astroloogia on tegelikult nendele inimestele vajalik, kes tahavad oma elu veidikenegi lihtsamaks teha, panna ta n-ö jooksma.

Eduard: Konkreetset sündmust me tõepoolest ennustada ei saa, küll aga seda, mismoodi planeedikombinatsioonid ja -seisud konkreetset inimest, mõne teatud päikesemärgi esindajat või meid kõiki ühel või teisel ajal mõjutavad ning missuguseid sündmusi need võivad tuua – tööpakkumine, armumine, kellegagi tülliminek vms.

Edda: Iga päev annavad iga planeet ja planeedikombinatsioon oma mõjutuse inimesele igas eluvaldkonnas. Ja neid ei ole sugugi vähe. Vaat siit koorubki välja küsimus, miks ajalehehoroskoobid on nii erisugused.

Kõik, mis seal on, on tegelikult õige. Aga miks nad on erinevad, näiteks ühes kohas pannakse Sõnnile armastust, teises raha-, kolmandas terviseasju jne? Asi on väga proosaline: ühe inimese või päikesemärgi kohta saaks üheks päevaks kirjutada keskmiselt kolm masinkirjalehekülge. Tekib ju küsimus, milline ajaleht suudaks selle ära paigutada, see pole võimalik. Ja siis läheneb astroloog asjale väga lihtsalt: paneme täna Jäärale armuasjad. See ei ole vale, mis ta sinna paneb, aga see on ainult üks murdosa päevahoroskoobist. Kui inimene tahaks tõesti teada, mis temaga võib toimuda, peaks ta kõik maailma ajalehesabad läbi lugema.

Mis mõte ajalehehoroskoopidel siis üldse on, kui tegelikult midagi teada ei saa?

Edda: See, et need sabad seal on, pole üldse halb. Inimene teeb ajalehe lahti, loeb horoskoobi läbi ja võtab seda kui meelelahutust, aga las ta võtab, kuid see tähendab, et ta natukenegi analüüsib ennast. Ja ma olen vahel õhtul päevahoroskoopi vaadanud, nii mõnigi asi on täppi läinud.

Meil ei ole Eestis inimesed sellised, nagu võib-olla Venemaal, Soomes, Saksamaal. Eestlane võtab astroloogiat väga mõistlikult.

Mida tähendab mõistlikult?

Edda: See tähendab, et ta ei hakka kõike pimesi uskuma, et oi, mul on täna siin öeldud, et pean käpuli kukkuma, ja kukubki.

Eduard: Ja väga vähe on neid, kes käivad, horoskoop pihus, ning ainult selle järgi elavad.

Edda: Mina leian, et astroloogiat tuleb kasutada siis, kui seda on vaja. Kuid muidugi igapäevaseid nõuandeid, mis on meie “Astroloogilises abimehes”, tasuks järgida. Üks asi on retrograadse Merkuuri aeg, mille mõju on vähemalt 90 protsenti inimesi omal nahal tunda saanud. Muide, alates 17. detsembrist kuni 6. jaanuarini on just see Merkuuri näiliselt tagurpidi liikumise aeg. Inimesed on siis märgatavalt hajameelsemad, mälu on kehvem, rohkem tuleb ette üksteisest möödarääkimist, raha ja dokumentide vargusi, liikluses esineb märgatavalt rohkem ummikuid ja muid segadusi jne.

Nõuanded kuluvad ära ka praktiliste asjade puhul, näiteks kahaneva kuu ajal on hea koristada ja pesu pesta. Olen täheldanud, et siis tuleb poole vähem pesupulbrit panna. Kasvaval kuul kipub pesu halliks jääma.

Samuti võiks neid järgida hammaste väljatõmbamisel, juuste lõikamisel ja, mis põhiline, silmade kontrollimisel, sest silmad näevad eri kuufaaside ja Marsi seisude ajal erinevalt. Milleks siis seda eirates riskida vale kangusega prillide saamisega?

Eduard: Ma ei teagi, kes olid esimesed, kes sellise tähelepaneku tegid, aga igatahes arstiteadlased on selle oma väljaannetes sõnastanud, et inimese silma vikerkesta tundlikkus on otseses sõltuvuses kuufaasidest. Mis see on? See on ju tegelikult astroloogia.

Tean mitmeid aednikke, kes ajavad näpuga “Astroloogilises abimehes” rida, millal kartul maha panna või kapsataimi istutada…

Edda: Jah, järgime meie vanarahva teadmisi, et kasvaval kuul pane maha need, mis üles kasvatavad, ja kahaneval kuul need, mis alla kasvatavad. Arvestame viljakaid ja viljatuid märke. Ma ei tea, kuidas meie vanaemad seda oskasid, meie vaatame tabelist, aga kuidas nemad oskasid seda taevast vaadata? Mina ei oska.

Kui on suured põllud, siis pole muidugi võimalik astroloogiaga arvestada, aga kui oled potipõllumees, siis võib ju vaadata.

Eduard: Meil on endal juhtunud selline lugu, et tahtsime panna maha herned ja leidsime selleks ainult ühe lühikese soodsa ajavahemiku öösel. Ma ei jõudnud peenra otsani välja, kui kell kukkus ja lõikas soodsa aja ära. Tulemus oli see, et õigel ajal pandud hernes oli üle pea ja edasi oli nagu kääridega ära lõigatud – kaunu kandis küll, aga oli madal. Maalehe fotograaf tegi sellest pilti ning see avaldati ajalehes.

Teine asi on muidugi see, et ei tohi arvestada ainult ühte asja, minna välja üksnes astroloogia peale. Et vot nüüd on planeetide seis soodne ja taim peab kasvama. Ei tohi ära unustada, et peale planeetide antavate astroloogiliste energiate ja mõjutuste tahab taim ikkagi saada tilgakese vett, parajat soojust, võib-olla pihutäie sõnnikut ka veel juurde.

Kas eestlased on sellised inimesed, kes loevad horoskoope teki all nagu Kroonikat: tehakse nägu, et absoluutselt ei huvita, aga tegelikult ikka huvitab küll…

Edda: Jah, väga paljud.

Eduard: Paljusid asju häbenetakse, mida ei pruugiks.

Edda: Me ei ole veel nii vabad. Aga mis mind naerma ajab: kui küsitakse mõne tuntud inimese käest, mida ta astroloogiast arvab, ja ta siis ütleb viisakalt, et see teda ei huvita, või otse välja, et see on jama. Aga kaks nädalat tagasi on ta minuga väga pikalt vestelnud ning ma olen talle teinud sünnikaardid, prognoosid ja mida kõike veel…

Eduard: Või helistab mõne päeva pärast ja küsib, kas me ei tahaks talle prognoosi teha.

Edda: On mõningad inimesed, kes on julgenud avalikult välja öelda, et nad kasutavad astroloogi abi. Neid ma hindan, aga see on muidugi inimese oma asi, ta võib seda ka varjata, palun väga.

Mujalt maailmast on teada mitmeid riigimehi, kellel on oma ihuastroloog. Kuidas on lood Eesti tuntud tegijatega?

Edda: Alustame Reaganist. Temal oli kõik suisa niimoodi paika pandud, et ta alustas kõnet näiteks kaks minutit õigest ajast varem või kolm minutit hiljem. Ja ta oli üks populaarsemaid presidente. Olen sada protsenti kindel, et Venemaa presidentidel on astroloogid. Aga mis puudutab Eesti poliitikuid, siis kuidas ma saan seda öelda?

Ma ei küsi nimeliselt, aga on see üldiselt Eestis kombeks?

Edda: On küll. Olen vaikselt jälginud mõne käitumist, kas ta on järginud neid asju. Väga paljud järgivad. Alati pole see võimalik, sest meie poliitika on niivõrd kiire, aga samas jälle vaatan, et mõni pareerib väga oskuslikult kriitilised olukorrad ära.

Ajakirjandusest on saadud lugeda, et teie nõustamisgraafik kipub olema sama tihe kui tuntud psühholoogidel. Kas teete koduseid vastuvõtte?

Edda: Varem võtsin inimesi kodus vastu, aga enam mitte. Mul tekkis 5-6 aastat tagasi üks segav faktor. Öeldakse, et kõikidel on mingid võimed. Olen alati väitnud, et mul ei ole mingeid ettenägemisvõimeid. Ma pole mingi ennustaja, aga siiski, visuaalne pilt annab mulle juba natukene liiga palju informatsiooni kätte.

Teine asi on see, et inimene on telefoni teel nõu küsides vabam, eriti kui on tõsised probleemid. Näiteks oli mul üks homode armukolmnurk, kus kõik kõigest teadsid ja kõik kolm mulle helistasid.

Astroloogia abistab inimest kas või abielukriiside või tervisliku probleemi korral. Või oletame, et keegi kaotab paugupealt töökoha. Mulle on nii paljud helistanud, nutavad läbi telefoni, vaata et otsivad juba nööri, aga ma vaatan inimese sünnikaarti ja saan öelda: “See ei olegi teile nii halb. Kui te kuidagi suudate majanduslikult aasta oodata, siis näete, et oli hea, et see juhtus. See seis avas teie ees uued, paremad võimalused.” Tihtipeale see niimoodi on.

Eduard: Et inimene vajab edasiminekut, aga see töökoht hakkas teda võib-olla juba kinni hoidma, liigselt piirama.

Kas on ka küsimusi, kus tõstate käed üles?

Edda: Jah, loomulikult. Üks valdkond on selline, millal saaks poisslapse või tüdrukutirtsu. Seda tahetakse väga palju teada, aga selle koha pealt tõstan käed püsti.

Ja teine asi, kui küsitakse: “Millal ma suren?” See on jälle selline asi, mida meie ei oska öelda. Jah, ühe asja võin ära näha, kui on potentsiaalne õnnetusjuhtumi oht, ja selle ütlen alati inimesele ära. Et hoidku näiteks jalga gaasipedaalil natukene õrnemalt peal. Ja õnnetusjuhtumeid on tänu sellele ära hoitud ning neid on mõned korrad ka juhtunud. Aga õnneks ei ole meie teada juhtunud midagi hirmsat.

Eduard: Astroloogiaga on selline asi, et ta on küll teadus, aga väga raske on sooritada teaduslikke katseid ja teha korduskatseid. Näiteks kui inimene pöördub astroloogi poole, et ta peab minema operatsioonile ja tahab teada selleks sobivat päeva. No otsime talle selle välja, tehakse lõikus ära, kõik läks korda, aga me ei saa teha korduskatset. Me ei saa suunata teda uuesti läbi tegema sedasama kirurgilist operatsiooni samas seisus, nagu ta oli meie juurde pöördudes, ebasobival ajal.

Kontrollimaks, kas astroloogia peab paika või ei, saab teaduslikke katseid teha taimedega. Ja neid katseid on teinud kaunis paljud teadlased eesmärgiga astroloogia kehtivus ümber lükata. Aga oma katsete tulemusena on nad just nimelt tõestanud selle paikapidavust. Olen lugenud nende katsete kirjeldusi ja need on tõepoolest sooritatud kõiki teaduslikele eksperimentidele ja katsetele esitatavaid nõudeid järgides. On eemaldatud kõikvõimalikud kõrvalmõjud. Ja tee või tina, astroloogia töötab!

Kui meditsiini juurde tagasi tulla, siis olete varem korduvalt tsiteerinud arstiteaduse ja arsti kutse-eetika rajaja Hippokratese õpetust: ärge tungige terariistaga kehapiirkonda või organisse ajal, mil kuu asub seda piirkonda või organit valitsevas, sellega vastanduvas või ristuvas sodiaagimärgis. Kuivõrd arvestavad tänapäeva tohtrid astroloogilisi mõjutusi?

Eduard: Millegipärast on juba päris ammu see õpetus Hippokratese vandest ära koristatud. Aga Eesti ajal olevat see olnud.

Edda: 1975. aastal käisin Kanadas. Minu onu töötas haiglas ja olin väga imestunud, et Kanada kirurgid arvestavad astroloogiliselt soodsaid ja ebasoodsaid päevi. Arvestavad ka meie kirurgid, aga nad loomulikult ei räägi sellest, sest võib-olla mõni teine kirurg kõrval naerab.

On väga palju tingimusi, mis peaksid olema, et lõikus läheks hästi. Aga neid tingimusi on niivõrd palju, et võib-olla leiame aastas soodsat operatsiooniaega veerand tundi ja muidugi peame kusagilt tagasi andma. Aga loomulikult ei tohiks opereerida näiteks pea piirkonda, kui Kuu on Jääras. Ja täiskuu on muidugi kõige hullem, siis jookseb haav ohtralt verd ja ka mitmesuguste tüsistuste oht on kõige suurem.

Eduard: Täiskuupäeval ei tohiks teha ühtegi kirurgilist operatsiooni, muidugi kui pole lausa karjuvat vajadust. See on juba vanast ajast kirjas isegi juutide targas talmudis, et täiskuupäeval ei tohi sooritada poiste traditsioonilist ümberlõikamist.

Edda: Arstidel on loomulikult tohutu koormus ja alati ei saa seda vaadata, aga mõne kriitilise asja puhul tuleks seda teha. Näiteks hiljuti oli üks noormees, kellele tehti silmade laseroperatsioon. Ja arst ütles teise silma puhul, et ta ei julge seda lahti teha. Ilmselt oli arstil väga hea intuitsioon ja ta ei teinud seda. Aga poiss sai aru, et midagi on väga kehvasti, helistas mulle ja ma ütlesin: “Jumal tänatud, et ta seda silma lahti ei teinud.” Vaatasime sellele silmale õige päeva ja kõik läks korda.

Ja siis oli üks noor piiga, kes pidi ka minema silmade laseroperatsioonile. Leidsime talle väga hea päeva, aga see oli laupäev. Ja uskuge või mitte, see tüdruk ütles arstile, et konsulteeris astroloogiga, ja arst tegigi selle operatsiooni laupäeval. Tüdruk läks järgmisel päeval kontrolli ja arst ütles, et tal pole nii häid tulemusi olnud.

Mõni hambaarst on öelnud, et kui meil on märgitud soodne aeg hamba väljatõmbamiseks, on tal sel päeval igavene pikk järjekord ukse taga. Aga see on õige, sest kui tõmmata hammas välja õigel päeval, pole õhtuks isegi mingit valuaistingut. Välja arvatud akuutsed asjad – kui on ikka põletik, siis ei tohi hakata “Astroloogilises abimehes” tuhnima ja oodata kaks nädalat õiget päeva. Selle lõpptulemuseks oleks põletik lõualuus, silmades ja jumal teab kus veel.

Ja muidugi ei saa traumade puhul sobivat aega vaadata. Mul oli endal väga raske jalaluumurd. Samal päeval hoiatasin kahte inimest, et olgu ettevaatlikud, ja kell pool üks öösel juhtus endal õnnetus. Tagantjärele vaatasin, et operatsioon lõppes pool tundi enne seda, kui algas halb aeg. Ja ma ei tea, kas kiita seda arsti – jalal oli neli murdu, kruvid ja seibid olid sees pool aastat – või kiita tõesti taevatähti, aga minuga tehti imeline töö. Ja ma ei tunne isegi ilmastikumuutusi, mul ei ole see jalg valutanud ega midagi.

Kui suur töö on ühe aastahoroskoobi koostamine, mis jaanuaris ka Põhjarannikus ilmub?

Edda: See on tohutult suur töö. Tihtipeale ajalehed helistavad paar päeva varem, kas me saaksime teha järgmiseks aastaks horoskoobi. Põhjalikku horoskoopi teeme tegelikult kuu aega. Peame ju iga päeva välja arvestama ja vaatama, mis seal enam-vähem on.

Eduard: Kuigi meil pole võimalik aastahoroskoopi päeva kaupa anda…

Edda: … jah, peame ikka vaatama, et ajalehte ei peaks horoskoobi pärast viis tükki välja andma…

Eduard: … aga meil tuleb see endale selgeks teha, et mingi kokkuvõte teha. Me ei ole seadnud eesmärgiks teenida astroloogilise nõustamisega endale elatist. Noh muidugi, aega ja tööd selleks kulub ja eks me natukene võtame selle eest ka ikka midagi, aga mis meid siiani on elatanud, on “Astroloogilise abimehe” väljaandmine. 2004. aasta oma on juba viieteistkümnes.

Selle raamatuga teete ära isegi menukirjanikele. Harva kerkib mõne Eestis väljaantava raamatu tiraaþ üle 5000, teie omal on see püsinud stabiilselt üle kümne tuhande…

Edda: Jah, kui Eestis väljaantavate raamatute tiraaþid on keskmiselt 1000-3000, siis “Astroloogilise abimehe” oma on olnud viimased neli aastat 12 000. Varem oli see veelgi suurem, aga eks hind on tõusnud ja inimestel ei ole lihtsalt raha.

Kuidas teil käis see nõks läbi, et leidsite: astroloogia on just see, millega tahaks tegelda?

Eduard: Naljakas on see, et olen marksismi-leninismi vaimus välja õpetatud füüsik. Jumal hoidku, üks teadlane ei tohi ju uskuda niisugustesse asjadesse, mida ei saa otseselt käega katsuda, kaaluda ja mõõta. Nii et kunagi suhtusin sellesse väga skeptiliselt. Aga juhtus niimoodi, et üks tuttav tegi Eddale horoskoobi ja laulis seal igasuguseid asju, mis sundisid tollel mehel turjast kinni võtma, et räägi ära, mille põhjal sa niisugust juttu suust välja ajad.

Edda: Elasin pool aastat hirmu all.

Eduard: Vot see on just seesama asi, et inimesele tuleb kõik ära rääkida, iseasi on, kuidas. Siis ta hakkas mulle seletama niipidi ja naapidi. Mina muudkui pärisin ja lõpuks ta vihastas, viskas materjalid mulle laua peale ja ütles: “Loe ise.” Sirvisin neid materjale, muigasin ja järsku – ma ei mäleta, mis asi mul peas tiksuma hakkas – ma küsisin endalt: miks ka mitte?

Edda: Siis tuli 7-8aastane periood, kus me kaotasime kõik oma sõbrad. Sukeldusime ülepeakaela astroloogiasse, kirjutasime kõike kättesaadavat käsitsi ümber, sest tookord polnud käepärast paljundusvõimalust, klõbistasime kirjutusmasinat, ja nii ta läks.

Eduard: Aga küll see oli raske. Need materjalid, mis tollal saada olid, polnud sugugi täiuslikud, pahatihti olid nad vananenud ja sinna olid tõlkimistega vead sisse tehtud. Aga saime ikka nii palju targaks, et midagi hakkasime mõikama. Ja siis vaatasime sõprade ja tuttavate pealt, kas asi toimib. Näiteks et me ju tunneme seda inimest, hea sõber, no ei saa ju olla, et ta on kitsi! Aga hakkasime tema käitumist analüüsima ja tuli välja, et tõepoolest on.

Edda: Astroloogiaga oleme tegelenud täpselt 28 aastat. Aga selge on see, et mida kauem tegeled, seda rohkem märkad, kui vähe sa tead. Oleme teinud ka statistilisi uuringuid, uurisime narkomaania ja alkoholismi probleemi. Näiteks on väga hea, et kui lapsel on potentsiaalne narkomaania või alkoholismi oht, siia juurde kuulub ka ravimitundlikkus, siis ema seda teab. Siis saab ta ju oma last jälgida ja suunata.

Mees saab suguküpseks 21aastaselt ja kui ta sinnamaani suudaks joovastavatest ainetest hoiduda, siis oht ei oleks enam nii suur. Selleks ajaks on tema kesknärvisüsteem täielikult välja arenenud. Pean ütlema, et on mitmeid noormehi, kellega oleme saanud silmast silma rääkida ja kes on võtnud seda asja täiesti tõsiselt. Kuigi on ka seda, et kui mõnel on sünnikaardis see oht sees, kardab ta alateadlikult neid aineid. Väga paljudel täiskarsklastel on see sees.

Praegu on narkomaania ja alkoholism probleemid, millesse võiksid astroloogid sekkuda. Kuid meid on Eestis siiski niivõrd vähe ja väga paljud meid üldse ei usu.

Kas teie enda elu sujub sellepärast libedamalt, et oskate iga kell astroloogiast abi otsida?

Eduard: Vaatame suhteliselt tihti planeetide seise, aga enamjaolt takkajärele. Kui midagi tõsisemat on plaanis, siis oleme muidugi otsinud sobivaid ajaperioode. Aga alati ei ole päris täppi läinud, selles mõttes, et otsid välja väga sobiva aja mingi lepingu sõlmimiseks – sellise päeva, kus see leping oleks ühtviisi kasulik mõlemale poolele, mitte niimoodi, et üks tõmbab teisel naha üle kõrvade –, aga jõuab kätte see päev ja notar on haige või ei saa teist lepingupoolt kätte.

Edda: Üks nõrk koht meil mõlemal on muidugi raha, sest oleme raha suhtes väga ükskõiksed inimesed. Ja me vaidleme ühtelugu, aga huvitaval kombel polegi me vist üldse riius olnud. Oleme isegi kaks korda abiellunud ja pulmi pidanud, sest 20. pulmaastapäeval tegi abikaasa mulle ootamatu ettepaneku, et meie kooselu võiks ka kiriklikult ära kinnitada.

Vaatasin teie koostatud aastahoroskoopi Eestile selleks aastaks, kus te prognoosisite näiteks suurt edu tehnikasportlastele, ettearvamatuid tulemusi riigikogu valimistel, iibe võimalikku tõusu ja seda, et ametiühingud võivad detsembris oma nõudmised läbi suruda, kuigi see hakkab mõjuma hiljem. Milleks peaks vaimu valmis panema tuleval aastal?

Edda: Järgmist aastat ei taha ma puudutada, see tuleb jube. Just nimelt sellepärast, et kõik Euroopa Liidu miinused tulevad välja. Juba praegu tulevad. Nad ei saa ei põhiseadusega ega millegi muuga maha, ainult vaidlevad. Euroopa Liit ei too mitte midagi head, see on ilmselge. Kusjuures ütlesime selle otse välja juba enne referendumit. Meil oleks olnud mõistlik veidi viivitada, vaadata, mida see liit endast õieti kujutab.

SIRLE SOMMER-KALDA
Kolmapäev, 24.12.2003

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Saare, Tiit – heraldik

Tiit Saare: sümboolika annab edasi ajaloo nüansid

Riigi sümboolika toob esile ajaloo nüansid, jutustades meile möödunust rohkem kui lihtsalt mingi sündmuste jada, teab magistriõppes ajalugu tudeeriv ja Mäetaguse koolis ajalugu õpetav Tiit Saare (47), kelle poisipõlvest alguse saanud hobist uurida lippe ja vappe on sündinud raamatud “Lipud enne ja nüüd” ning “Sümboolikaleksikon”. Avaldamisjärge ootavad Saare käsikirjad “Eesti lipp ja vapp” ning “Baltisaksa mõisnike vapid”.

Raamatus “Lipud enne ja nüüd”, milles Saare annab ajaloolise ülevaate lippude tekkimisest ja arenemisest, meenutab ta üht varakevadist seika 1967. aastal, mil ta 12aastase poisikesena kinnitas kepi külge omavalmistatud lipu, et sellega kevadet tervitada.

“Mulle meeldis lapsepõlves lippe joonistada ja nendega mängida,” räägib Saare. “Riidetükki, millel olevat mustrit kasutati sümbolina, oli põnev uurida.”

Saare uurimisobjektiks on sümbol ise ning see, kus ja miks see tekkinud on. Oma huvi lippude uurimise vastu põhjendab Saare sellega, et sümbolite maailmas on lipp üks omapärasemaid ja müstilisemaid nähtusi. Kõigepealt juba see, et lipusümbolid – olgu need siis lehvival kangal või vardaehiseks – peavad asuma kõrgemal kui inimese pea. Lippude suhtes ei jää vist mitte keegi ükskõikseks, lipud võivad tekitada nii pühalikku hardust kui ka vihkamist – olenevalt sellest, millega mingi lipp kellelgi seostub.

Uurida võis, avaldada mitte

Nõukogude ajal võis toonastelt liiduvabariigi lippudelt Saare sõnul nii mõndagi huvitavat välja lugeda – ehkki nendel kangastel domineeris punane, oli seal ka teisi värve, mis iseloomustasid rahvuse identiteeti.

“Kui hiljem selgusid nende rahvuste tegelikud rahvusvärvid, siis oli huvitav võrrelda, kui paljud rahvusvärvidest olid esindatud nõukogudeaegsetel sümbolitel,” ütleb Saare.

Saare sõnul oli punalippude ja viisnurkade ajal suhteliselt lihtne kaevuda eelnenud ajastu sümbolitesse – heades raamatukogudes ei olnud tsaariaegsed entsüklopeediad peidetud.

“Vene Nõukogude Föderatiivses Sotsialistlikus Vabariigis olid nõukogude korrale vaatamata väga tugevad heraldika- ja sümboolikauurijad. Samas kui meil Eestis nagu eirati seda ning sümboolika uurimine oli rohkem asjaarmastajate asi,” sõnab Saare. “Venemaal oli see mõnes mõttes isegi objektiivsem. Nii näiteks trükiti 1972. aastal suures tiraaþis ära Ivanovi raamat “Flagi gossudarstv mira”, kus Eesti, Läti ja Leedu trikoloorid sees olid. Ilma igasuguste kommentaarideta, et kodanlikud või klassiteadlikud. Eesti jaoks oli see aga seotud poliitikaga, seal oli meie ajalugu, mida oli vaja eitada ja mille suhtes oldi väga närvilised. Seega oli kaks erisugust seisukohta.”

Lippude ja sümbolitega tol ajal lehvitada ei tohtinud, kitsas ringkonnas võis neid uurida, nende avaldamine aga oli iseküsimus.

Palju legende

Lippude ajalooga tegelnud Saarel kulus esimestest lippe ja vappe täisjoonistatud vihikutest artiklite avaldamiseni peaaegu kolm aastakümmet.

Oma artiklites ja raamatutes püüdis Saare enda sõnul kõrvaldada mõningaid lippudest ja vappidest kujunenud väärtõlgendusi.

“Püüdsin mitmesuguseid allikaid võrreldes tõde leida ja selgust saada, millised legendid ja müüdid on rohkem tõepärased, ning neid siis niimoodi esitleda,” ütleb Saare. Müüte on sümboolika maailmas väga palju.

Klassikalise näitena toob Saare Taani lipu: see, et punane valge ristiga lipp 1219. aastal Tallinna all toimunud lahingus taevast alla langes, on puhas legend, mis tekkis 17. sajandil. Lipu enda ajalugu, mida Taani ajaloolased on uurinud, räägib sellest, et tegelikult kasutati Danneborgi (taani keeles Taani kangas) esimest korda hoopis 14. sajandi teisel poolel.

Legendide väljamõtlemine ei ole Saare sõnul haruldane, osalt on see prestiiþi küsimus – tagantjärele püütakse tunnistada, et meil on need ja need sündmused aset leidnud ajal, mil neid tegelikult polnud.

“Sama asi kehtib ka Eesti vapi puhul, mille kohta on levinud väide, et seda kasutati 13. sajandil Harju-Viru vasallkonna embleemina. See on väär. Kuninga pitseri tagakülge lihtsalt tõlgendatakse Eesti vapina. Allikad näitavad, et tegelikult saame Eesti vapist rääkida kõige varem alates 16. sajandi lõpust, 17. sajandi algusest,” teab heraldikauurija.

Legendid on Saare sõnul põhjendatud sellega, et sümbolite abil püütakse rõhutada oma ajaloolisust. Sooviga teha ennast iidsemaks ja auväärsemaks. Meie kultuur põhinebki ajaloolisusel ja ajaloolistel traditsioonidel. Kui meil on mingisugused pidepunktid ja me saame hüpoteetiliselt väita, et meil oli see asi olemas, kuigi tegelikult seda ei olnud, siis miks mitte.

“Ajaloolased on kriitilised, nad lähtuvad tõsiasjast, et usu, aga kontrolli,” ütleb Saare. Tema sõnul on muidugi tore, kui legendid kinnitust leiavad. “Aga samas on siin ka intrigeeriv moment sees, kui saad näidata, et see, mida kõik räägivad, on tegelikult vale.”

Kolme vapi autor

Kui nõukogude ajal mõtles Saare, millised võiksid olla Eesti sümbolid, ja tegi vihikutäie vapikavandeid, siis taasiseseisvunud Eesti Vabariigis on kolme Ida-Virumaa valla – Mäetaguse, Jõhvi ja Maidla vapid tema ideedest sündinud.

“Ega nende väljamõtlemine kerge töö ole. On vaja leida sobiv motiiv, mida kasutada,” ütleb Saare. Näiteks Mäetaguse valla vapi väljamõtlemine oli väga raske, sest Mäetagusel ei olnud peale vallas oleva kolmetipulise mäe vapil midagi esile tõsta. Et sellest aga korralikku vappi teha, tuli mäe taustaks midagi lisada.

“Kolmekümnendatel aastatel osales Mäetaguse koorejaam Berliini võistlustel ja sai sealt ergutusauhinna. Et Berliini vapil oli karu, siis arvasin, et seda motiivi võiks ka Mäetaguse valla vapil kasutada, liiatigi on ümberringi Alutaguse metsad, kus on palju karusid.”

Jõhvi ja Maidla vapi väljamõtlemine oli kergem.

“Jõhvi valla vapil tahtsid vallajuhid näha eesti rahvusmustrile tuginevat motiivi, mida nemad kutsusid karukelladeks, aga mis tegelikult on Jõhvi naise käisemuster, tulbimuster, seega tegin ettepaneku teha need vapil sellistena, nagu on kohalike rahvarõivaste käistel.”

Maidla valla vapi idee on saadud ajaloolise Maydelli suguvõsa vapi algselt kujutiselt. Vapil on kuldsel kilbil sinine ärastala kolme hõbedase kalaga.

Endale mõtles Saare vapi välja juba poisipõlves. “Sellest ajast on pärit üks vapimotiiv, mis mulle väga meeldis. Mõnes mõttes ma varastasin selle motiivi – see kujutab endast kilpi, millel on kahel väljal punane rist ning kahel väljal hõbedane ja sinine rist.” Seda vappi ei ole Saare ametlikult registreerinud. “Aga sellega on hea näiteks visiitkaardil tekkivaid tühje kohti täita,” ütleb ta.

ERIKA PRAVE
Laupäev, 3.01.2004

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Silmet Grupp – üks Ida-Viru suurimatest lootustest

Lisaks
Silmet – enamus-välisosalusega mulmetallitootja
Silmet jätkab kindlal kursil

XXX

Silmet Grupi juht Tiit Vähi hindab läinud aastat edukaks: ettevõtte keskkonnainvesteeringud on muutnud tehase nõuetele vastavaks ning nüüd vabanev ressurss võimaldab Silmet Grupil arenemist jätkata.

Tiit Vähi hindas Silmet Grupi läinud aasta suurimaks saavutuseks edukat keskkonnaarendust – paari aasta investeeringud on muutnud ettevõtte Euroopa keskkonnanõuetele vastavaks.

Vähi hinnangul on Silmetil suuremate keskkonnainvesteeringute aeg möödas, kuna ettevõte on keskkonnaministeeriumiga sõlmitud kokkulepped täitnud ning võib nüüd oma ressursse tootmise arendamiseks kasutada. Ta tunnistas, et Silmetile oli päris kurnav muuta nõukogudeaegne tehas praegustele normidele vastavaks tootmisettevõtteks. “Nõukogudeaegses Silmetis ei pööratud keskkonnale üldse tähelepanu,” rääkis Vähi. “Meil tuli mõne aasta jooksul väga palju ja väga kulukat ära teha.”

Uus energiaplokk

Hoolimata suurtest kulutustest keskkonnakaitsele, on Silmet viimase aasta jooksul palju edasi arenenud, märkis Vähi. Varsti läheb Silmetis käiku soojuselektrijaama uus, 56 miljonit krooni maksnud plokk. Selle seadmed on Vähi sõnul ilmselt moodsaimad Eestis.

Ka sadamaehitus läheb Vähi sõnul plaanipäraselt edasi – sadamaehituse esimene järk peaks kava kohaselt valmima 2005. aasta kevadeks.

“Algav aasta tuleb Silmetile stabiilne,” ütles Vähi. “Viimasel kahel-kolmel aastal oleme investeerinud umbes 40 miljonit krooni keskkonnaprojektidesse, täitnud keskkonnaministeeriumile antud lubadused ning saanud kätte jäätmekäitlusload. Nüüd võime vabamalt hingata ning pöörata rohkem tähelepanu näiteks tootearendusele.”

Muldmetallide tootmine jätkub

Oktoobris taaskäivitas Silmet muldmetallide tootmise, mille ettevõte oli suvel turu madalseisu ning toormetarne raskuste tõttu sulgenud.

Silmet saatis mullu juuli alguses sadakond muldmetallide tootmisega seotud inimest kolmekuulisele sundpuhkusele ning sulges turu madalseisule viidates ajutiselt muldmetallide tootmise. Juba siis lubas Silmet Grupp, et oktoobris tootmine taaskäivitatakse.

Ometi pole muldmetallide tsehh töös endises mahus. Vähi sõnul on Silmetil raske konkureerida samuti muldmetalle tootva Hiinaga. “Tegu on kommunistliku riigiga ning päris selged turumajanduse reeglid seal ei kehti,” põhjendas ta.

Samas on alanud aasta Silmetis toodetava tantaali ja nioobiumi turul Vähi arvates stabiilne. “Muldmetallide ning tantaali ja nioobiumi turg erinevad üksteisest suuresti. Kahte viimast on Hiinas väga vähe,” rääkis Vähi.

ARGO SOOLEP
Laupäev, 3.01.2004

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Prillop, Kalev – Ida prefektuuri juht

Aasta algusest Ida- ja Lääne-Virumaa ning Narva prefektuure koondava Ida prefektuuri uus juht Kalev Prillop lubab suurendada töötajate arvu ning muuta korrakaitsjad mobiilsemaks.

Kalev Prillop

Eilsest ametis olev endine politsei sideohvitser Peterburis Kalev Prillop kinnitas, et esimesed paar kuud kuluvad uue struktuuri töölesaamiseks, sellealasteks nõupidamisteks kulus ka esimene tööpäev prefektina. “Kindlasti tekitab seniste prefektuuride ülesannete jagamine osakondade vahel esialgu segadust, ka inimestele,” tunnistas ta ning lisas, et protsessi võivad venitada ülesannete juriidilised üleandmised.

Kui aga uus struktuur kord tööle saab, siis tahab prefekt muuta politseiüksused senisest mobiilsemaks ja koondada need ühtse juhtimise alla. “See puudutab just patrulle ning annab võimaluse suunata neid sinna, kuhu vaja, ega seo neid mingi kindla väikese territooriumiga,” tunnistas ta.

Paikuselt noort jõudu

Lisaks lubab uus politseijuht tööle võtta senisest rohkem korrakaitsjaid. “Praegu teeme selleks vajalikke remonditöid ja sisustame ruume,” selgitas prefekt. Tema sõnul on see eeltöö uute inimeste töölevõtmiseks, et pakkuda neile korralikke töötingimusi. Lisaks uute ametkondade juhtide töölevõtmisele, kes alustasid koos uue prefektuuriga, hakkab kevadel pärast Paikuse politseikooli lõpetamist tööle kümmekond uut korrakaitsjat.

Prillop loodab, et kõige selle tulemusena muutub politsei töö kolmes endises prefektuuris inimlähedasemaks ja sujuvamaks. Enim tuleb Prillopi hinnangul Ida prefektuuril tähelepanu pöörata narkokuritegudele. Ida-Viru maakonna spetsiifikast lähtudes tuleb tema arvates suurt rõhku panna ka metsavargustele ja sellega seonduvatele maksupettustele.

Ida prefektuuril on kolm funktsionaalset osakonda – teenistus-, korrakaitse- ja kriminaalosakond. Teenistusosakonna ülesanne on analüüsida ja koordineerida prefektuuri tegevust ning lahendada personali- ja majandusküsimused. Kriminaalosakonna vastutusalas on narko- ja majanduskuriteod ning kuritegelike ühenduste poolt toime pandud kuriteod, samuti kogu prefektuuri kriminaalpolitsei tegevuse juhendamine ja kontroll. Ülejäänud kuriteoliigid jäävad territoriaalsete politseiosakondade tegevusvaldkonda. Korrakaitseosakonnale jääb koordineeriv ja kontrolliv funktsioon. Lisaks tulevad korrakaitseosakonna alluvusse seniste prefektuuride arestimajad ja korrapidamisteenistused.

Prefektuuril on kolm territoriaalset osakonda: Jõhvi osakond, mis on loodud Jõhvi ja Kohtla-Järve osakondadest ning mille eesotsas on ülemkomissar Ain Kruuse, Narva osakond, mida juhib ülemkomissar Aleksandr Taraskin, ja Rakvere osakond. Kiviõli, Iisaku ja Sillamäe politseijaoskondade asemel on konstaablijaoskonnad.

GERLI ROMANOVITÐ
Laupäev, 3.01.2004

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud