Mustvees on veel praegugi lumi maas. Tuul on nii teravalt kõle, et tahab kondid seest võtta. Homme maetakse sellise ilmaga Mustvee kalmistu mulda 20aastane Dmitri Ganin. Mustveelased usuvad, et leinajaid võib tulla rohkem kui linnakeses eales nähtud. See on uskumatu surm, mida tõrguvad uskumast kõik, kes Dimat tundsid.

Ganinite pere on Kohtla-Järve venelased, kes tulid Eestisse, kui Dima oli alles neljakuune ja tütar polnud veel sündinudki. Nagu neile toonased riigivõimud olid passid ja paberid välja kirjutanud, nii ka jäi. Ema jäi ikka haritud ajalooõpetajaks, kes andis oma lemmikainet ka kohalikus koolis. Paari aasta pärast sündis Sveta. Siis saabus krahh. Kahe väikese lapse isa suri.

Neli aastat Dmitri klassijuhataja ja vene keele õpetaja olnud, samuti vanausuliste sekka kuuluv Anastassia Linnamäe mäletab hästi, et värskel tulijal ei olnud kooli sulandumisega mingeid raskusi. “Ta oli normaalne poiss, ei paistnud mitte millegi erilisega silma. Ei heas ega halvas mõttes. Iseloomult ei teinud ta vene kõnekäänu kohaselt sääselegi liiga. Õppeedukus oli tal nii ja naa – koolikeeles kolmed-neljad. Kuna ta oli sattunud lausa superklassi – 28 lõpetajast läks edasi õppima koguni 21 –, ei õnnestunud tal Mustvee kohta ebaloomulikult kõrgel foonil millegi erilisega silma paista. Kooli lõpetas ta möödunud aastal küll korralikult, ent stardipakku kõrgkooli ei saanud. Selleks jäid hinded kasinaks. Kui midagi meelde jäi, siis Dima armastus moodsa muusika vastu. Ta oli ka üle linna breikar ja diskor, üsnagi popp poiss. Seepärast oli tal küll palju sõpru klassikaaslaste seas, aga veelgi meelsamini käis ta läbi endast vanemate poistega, kel samuti noortemuusikaga omad suhted.

Taas pühib ennastki saatusel tublisti nüpeldada lasknud staažikas maa sool Anastassia vägisi silmale tükkivat veekalvet. Ta teab, mis tunne on lähedasest ilma jääda. Omal ajal kaotas ta seni selgusetutel asjaoludel abikaasa ja jäi kahte poega üksi kasvatama. Siis põles maha ta maja, kohe seejärel kaotas ka töö. “Ma tean, mida Vera tunneb. Palun, ärge minge teda tülitama. See tunne võib tappa.”

Nüüd on Vera Ganina jäänudki täiesti üksi, sest ka tütar Sveta tuli koju vaid venna matusteks. Tema õpib Sillamäel kokaks.

“Mustvee on omaette riik.”

Kuigi statistika räägib Mustveest seda, et siin on venelaste ja eestlaste suhe enam-vähem võrdne, ütleb Mustvee Vene gümnaasiumi direktor, ka Dmitri õpetaja olnud Jaan Rahuküla, et arvud ei räägi täit tõtt. “Tegelikult elab siin üks Mustvee, kellel ei ole rahvuslikul pinnal iial olnud mingeid nügelusi. Isegi mitte noorte seas, kus need on kiired tekkima.” Teda täiendab ka klassijuhataja: “Siinsed venelased ei olegi tegelikult venelased. Nad on vanausulised, kes on ühenduse oma iidsete juurtega juba kümneid inimpõlvi tagasi kaotanud. Neid ühendab esivanematega ainult keel, ei midagi muud. Vanausulised oma arusaamadega elust moodustaksid siin nagu omaette riigi, millel ei ole mingit sidet šovinismi ega natsionalismiga. Siin polnud vähematki pinnast üksteise vihkamiseks.”

Direktor ütleb Dima kohta, et kuigi kandis taskus vanematelt päritud punast passi, oli ta sisimas hoopis teist meelt. “Jah, ta ei osanud hästi eesti keelt, sest Kohtla-Järvel talle seda ainet ei õpetatudki. Aga ta õppis usinalt iseseisvalt ja oleks ilmselt sügisel sooritanud ka nõuetekohase kodakondsuse eksami. Ja poliitikast oli ta üldse nii kaugel kui Maa Päikesest. See ei huvitanud teda karvavõrdki. Mingite poliitiliste ideede pärast mässama – see on täiesti võimatu.”

“Tal oli oma lõputunnistuse pärast üldse häbi,” täiendab klassijuhataja. Koos olla nad veel talvel nõu pidanud, et mõned eksamid tuleks ümber teha. “Siis oleks võinud kerge südamega kõrgkooli proovida.”

Miks Dima oli Tallinnas?

Dmitri Ganin oli vahelduva eduga Tallinnas kohe, kui selgus, et kõrgkooliaastat ei tule. “Elu Mustvees ei ole meelakkumine. Eriti Ganinitel, kus üks noormees peab peaasjalikult katma kolme. Ehitus on siingi magnet, mis vastupandamatu jõuga enda poole veab. Kõik vähegi tegijad on juba välismaal või Eesti suurte firmade rakenduses. Dima ei olnud ju suur tegija. Aga tal oli Tallinnas sõber, kes ehitust õppis ja tedagi lihtsamatele otstele kaasa võttis. Algul jupiti, hiljem juba pikemaks ajaks. Minu teada oli seekord Dima kodunt ära olnud juba kuid. Mitte spetsiaalselt rahutusteks pealinna sõitnud,” teab direktor.

Mis õieti juhtus Dimaga?

Seda ei tea ilmselt keegi peale politsei. Kui temagi. Või veel üks inimene, keda väidetakse olnud Dmitri Ganini kõrval kuni viimaste hetkedeni.

Mustveelaste kõrvu on jõudnud igasuguseid versioone. Küll olnud ta ühes Tatari tänava pubis ja väljunud sealt täpselt hetkel, mil röövrohutirtsude parv peale lendas. Nende amokk oli juba nii võimas ja suud nõnda vahtus, et surmahoobiks polnud vaja silpigi.

“Siinkandis levib ka teine versioon. Mulle helistas just täna hommikul üks Dima klassiõde, kes näinud kellegi amatööri videot, kuidas noormees mobiiliga märatsevat rahvasumma filmis. Vahest käis see kellelegi vastukarva. Igal juhul pole Dima tuttuut mobiili ega ka Nike spordisusse siiani leitud. Sosistatakse ka lihtlabasest kõrtsikaklusest, aga seda versiooni ma ei usu,” räägib direktor Jaan Rahuküla Mustvee vahel levivatest versioonidest.

Mustvees on Dima vaid ohver

Ehkki on 1. mai, töörahva suur rõõmupidu, näeb Peipsi-äärne Mustvee välja eriti nõiutult iseäralik. Kõik linnakese tänavad risti-rästi läbi sõites ei näe ainsatki hingelist. Mitte kedagi. Ehkki ka ilm on iseäralik ja ei meelita õue ainsagi präänikuga. Aga et täiesti inimtühi 1. mai…

“Te näete, milleni kogu see jama on viinud. Inimesed on oma ubrikutesse peletatud, nad lausa kardavad nina välja pista. Nagu oodates, et juhtub midagi hirmsat. Nagu juhtus Dmitri Ganiniga. See uudis oli meie linna mõõtudele liiga suur pomm, mis paiskas elu üle veeklaasi ääre.

Dimat ei pea keegi Mustveel kangelaseks, kes hukkus õige asja eest. Sest mingit õiget asja ju polnud. Ei venelaste ega eestlaste poolt. Õiget monoloogi ajaloos on pidanud ainult Hamlet. Eesti peaministri monoloog venelastega kukkus armetult läbi. Dialoog oleks aidanud. Oleks aidanud ehk ka Dimal elus olla,” sõnab lõpmatult kurb klassijuhataja.

Dmitri viimased sõnad olid: “Ärge tehke, ärge tehke!”

Massirahutuste ajal Tallinnas pussitamise ohvriks langenud Dmitri viimased sõnad sõbrale olid: “Ärge tehke, ärge tehke!” Ja siis – järgnes vaikus. Ema proovis pojale veel helistada, kuid telefoni keegi ei võtnud.

Dmitrit (20) pussitati 27. aprillil Tatari tänaval Woodstocki baari lähedal uue elumaja juures ja ta suri hiljem haiglas.

Ema Vera Ganina sõnul olevat Dmitri mõni hetk enne surma rääkinud sõbraga telefonis: “Üks sõber helistas talle ja küsis, mis seal toimub? Dmitri pani telefoni kõrva äärde, sõber kuulis lärmi, kuulis Dmitri hüüdeid ärge tehke, ärge tehke ja siis – vaikus. Ju siis teda rünnati.”

Enne viimast kõnet sõbraga oli Dmitri rääkinud emaga kahel korral.

“Sain teada, et ta on Vabaduse väljakul, kell üks öösel. Ma helistasin talle. Kuulsin lärmi läbi telefoni, küsisin, et kus sa oled? Ja ta vastas mulle, et olen sündmuste keskel. Nagu ema ikka, ehmusin ja ütlesin, et mine kohe sealt minema. Ta vastas, et ma olen veel natuke aega,” rääkis Dmitri ema Kanal 2 saatele “Reporter”.

“Natukese aja pärast helistasin uuesti ja kuulsin taas lärmi. Käskisin tal sealt lahkuda, küsisin, mida sa seal ometi teed? Tema vastas: “Ema, siin on nii põnev!” Ja lubas koju, üürikorterisse minna,” rääkis ema telesaates. “Ta lubas tagasi helistada, aga ei helistanud. Helistasin kolmandat korda, kuid keegi enam ei vastanud. Ma sain aru, et midagi on juhtunud.”

Pärast Dmitri surma hakkasid levima mitmed versioonid. Ühe pealtnägija sõnul tahtnud Dmitri peksta puruks Tatari tänava elumaja aknaid, kuid elanikud olid välja tulnud ja vastu astunud.

“Ühel hetkel tekkis mingisugune jama, aga kes selle noaga lõi, ma ei tea. Politseid ei olnud üldse sellel ajal ümber,” räägib pealtnägija, et mõningase vahega jäid maha lamama kaks noormeest. Üks neist viidi ära.

Teine olevat aga lamama jäetud. Kamp suundutud Woodstocki juurde laamendama. Majaelanikud olevat mehele kiirabi kutsunud.

SL Õhtulehe andmetel üritanud Dmitri tol saatuslikul õhtul kaklejaid hoopis lahutada ja korrale kutsuda.

Ühed teised pealtnägijad, kes tol õhtul koduaknast välja vaatasid, kuulsid, kuidas keegi oli eesti keeles karjunud: “Need on ju elajad, tõmmake tagasi!” Seejärel olid karjujad jooksnud Vabaduse väljaku poole. Sündmuskohal oli peksmine jätkunud: “Peksti kedagi, keegi kukkus, kummarduti tema kohale ja siis joosti ära Sakala tänava suunas. Noormees jäi lamama ja keegi jäi sinna juurde, kes oli, ei tea,” kirjeldab pealtnägija. “Kiirabiauto oli üle tunni aja seal ja teda püüti elustada,” meenutab pealtnägija. Tema sõnul oli ümberringi röökimist palju.

Põhja ringkonnaprokuratuuri pressiesindaja Gerrit Mäesalu sõnul Dmitri tapmises kahtlusaluseid ei ole. Mäesalu kinnitusel leiti tema taskutest esemeid, mis esialgsetel andmetel võivad pärineda Pärnu maantee kioski rüüstamisest.

Katrin Rohtla

Kiirabi jõudis viie minutiga

Esmalt teatasid Vene riigiduuma saadikud, et abi jõudmine noormeheni võttis liiga kaua aega. Saadikute sõnul kulunud selleks tund ja 40 minutit. Kuigi eile tunnistasid saadikud, et kiirabi jõudis kohale kaheksa minutiga, ei taganenud nad siiski sellest, et abi kutsuti kohale liiga hilja.

Tervishoiuameti erakorralise meditsiini osakonna juhataja Marek Seeri sõnul jõudis kiirabi sellele väljakutsele kohale viie minutiga. Samuti kinnitab Seer, et tol päeval ei jäänud abita ükski abivajaja.

…

Tapetud Dmitri ema: “Ärge kasutage minu poega enda huvides!”

 

KADRI PAAS
04.05.2007

JUMALAGA! Koolikaaslased, paljud mustveelased ja propagandistidest Vene ajakirjanikud jätsid möödunud nädalal Tallinnas märatsenud noormehega hüvasti.
Rein Sikk (Eesti Päevaleht)

Vene konsul, Öise Vahtkonna liikmed ja Vene telekanalid saatsid Mustvees eile viimsele teekonnale Tallinna rahutuste ajal surnuks pussitatud Dmitri Ganini.

Eile maeti Mustvee kalmistule möödunud nädalal mäsu ajal Tallinnas surnuks pussitatud Venemaa kodanik Dmitri Ganin (20). Noormees suri 27. aprilli varahommikul Mustamäe haiglas operatsioonilaual.

Prokuratuuri teatel oli Dmitri üks sadadest poeröövlitest ja rüüstajatest. See on tõendatud videokaadritega ja noormehe taskutest leitud esemetega, mille peal on Vabaduse väljaku kõrval Pärnu maanteel asuva kioski hinnasildid.

Sellest hoolimata olid sadade kohalike inimeste, Dmitri sõprade, klassikaaslaste ja õpetajate kõrval matusel ka Vene konsul Nikolai Bondarenko, Öise Vahtkonna tegelased ja kümmekonna Vene telekanali ajakirjanikud.

Dmitri ema kutsus poliitikuid korrale

Oma endist õpilast tuli viimsele teekonnale saatma ka pragune Mustvee gümnaasiumi direktor Marianne Tarelkina, kes varem õpetas Mustvee vene gümnaasiumis eesti keelt. Tema sõnul oli matus väga südamlik ja rahumeelne.

Dmitrit leinasid nii eestlased kui ka venelased, noored ja vanad.

Tarelkina arvates püüdsid Vene ajakirjanikud lahkunu sõpradelt ja tuttavatelt pealetükkivalt intervjuusid saada. Kõik Dmitri klassikaaslased ütlesid neile ära. Noored ei tahtnud rääkida ka Eesti meediakanalitega.

“Nii juhtuski, et selgitusi andsid näiteks minule täiesti võõrad inimesed. Kohati tundus, et reporterid ja telekaamerad isegi segasid matust,” räägib õpetaja.

TV3 “Seitsmestes uudistes” näidati Dmitri endise töökaaslase intervjuud Vene ajakirjanikule. See mees valetas seal, et Eesti politsei hakkas korrakaitsjaid pudelite ja kividega loopinud tegelasi esimesena peksma.

Mustvee linnapea rääkiski, kuidas inimesed on politsei käitumises pettunud ja kardavad nüüd lapsi ja naisi põhjuseta peksnud korravalvurite järgmisi samme.

Aga Dmitri ema käitumist Marianne Tarelkina kiidab.

“Konsul pidas kõne. Õnneks püsis ta raamides… Seejärel tänas Dmitri ema kõiki linnaelanikke, kes teda on aidanud. Ja juhtis seejärel tähelepanu asjaolule, et tema poeg oli kohalik, tal olid eesti ja vene sõbrad, ja ta palus poega mitte enda huvides ära kasutada. Seisin täpselt konsuli selja taga. Nägin, kuidas ta nõksatas ja tõmbas pea õlgade vahele. Varsti pärast seda lahkus ta Mustveest,” kirjeldab Dmitrit VIII klassist alates õpetanud pedagoog.

Justkui Jeltsini matused

Õpetaja kõneles eile ka Dmitri kunagiste klassikaaslastega. “Rääkisin Dmitri klassikaaslastega. Arutasime, et kui Dima oleks teadnud, et tema punasest passist ja Vene kodakondsusest nii palju jama tuleb, poleks ta nagu klassikaaslasedki 16aastaselt passi tahtnudki. Oleks kindlasti oodanud kodakondsuse saamise ära,” on direktor veendunud.

Mustvee vene gümnaasiumi direktori Jaan Rahuküla sõnul maeti Dmitri vene õigeusu kombestiku kohaselt. Esiteks kõneles vaimulik kirikus, seejärel viisid noormehe klassikaaslased Dmitri tema koju. Ka seal rääkis vaimulik. Lõpuks kanti põrm kalmistule, kus taas sai sõna papp. Teekond surnuaeda võis olla paar-kolm kilomeetrit pikk. Kogu selle aja jooksul ei pandud kirstule kaant peale. Nii on õigeusklikel kombeks.

“Ega Jeltsini matustest palju puudu ei jäänud. Kohal olid Öise Vahtkonna liikmed, Vene riigi esindaja. Hästi palju Vene ajakirjanikke. Kõnedel siiski poliitilist maiku juures polnud. Ilus matus oli,” kiitis ka Rahuküla.

Temagi rõhutas, et Mustvees vahet ei tehta, kes on eestlane, kes venelane. Mõlemast rahvusest inimesi oli ka Dmitrit ära saatmas. “Dmitrit maeti kui tavalist Mustvees üles kasvanud elanikku,” lisab koolijuht.