Aavo Pikkuus sündis 23.11.1954 Karepal.
Rattasõitu hakkas rattasõitu harrastama juba väga noorelt. Tõsisemalt hakkas treenima 13-aastaselt. Peagi hakkas temaga tegelema Rein Kirsipuu, kes oli märganud poisi treenimistahet ja auahnust.
Oma esimese medali, hõbeda Liidu meistrivõistlustelt, sai Pikkuus 1974-ndal aastal trekil kuue päeva sõidus. Hiljem kogunes neid kokku 19, neist tosin kuldset. Eesti meistriks õnnestus tal tulla üheksal korral. Tähelepanuväärne on ka tema sõit rahutuuridel: 1974 viies, 1975 kolmas, 1977 esimene (sõitis kogu tuuri liidrisärgis), 1978 kuues, 1979 viies. Hämmastav stabiilsus!
Aavo Pikkuusi unistuseks oli pääseda olümpiamängudele ning ta pääseski meeskonnasõidu nelikusse koos Tsaplõgini, Tsukanovi ja Kaminskiga. Ja see nelik oligi Montrealis (1976) võitmatu.
Aasta pärast olümpiavõitu krooniti sama nelik Venezuelas maailmameistriteks. Kusjuures viimased 26 kilomeetrit läbisid mehed ilma Tsaplõginita, s.t. et nad pidid tegema palju rohkem tööd kui konkurendid.
Moskva olümpiamängude nelikusse valiti aga täiesti uued mehed. Ka grupisõidu meeskond ei õnnestunud Pikkuusil pääseda… poliitika! 1981. aastal tõestas ta veel, et ka mahakantud mees võib kõva spurtija olla ning tuli kriteeriumi meistrivõistlustel kuldmedalile. Seejärel loobus tippspordist.
Hiljem proovis rallisõitu ja ka mitte halvasti.
Aavo Pikkuus on Eesti Olümpiakomitee auliige.
(www.tac.ee)
Olümpiavõitja Pikkuus võitleb saatusega
Postimees. Neljapäev 14.11.2002
Olümpiavõitja Aavo Pikkuus pole pärast kahte ajuripatsi kasvaja operatsiooni ja järjestikuseid saatuselööke elule alla vandunud, kuigi teab, et õige pea võib teda oodata veel kolmaski lõikus või ülikallis ravi, millele rahakott vastu ei pea.
Jalgrattatreenerina teenib Pikkuus 1600 krooni kuus, alates oktoobrist saab ka 1200 krooni invaliidsuspensioni. Eesti Olümpiakomitee toetab olümpiavõitjaid aastas 50 000 krooniga, ent tänavu pole raha veel üle kantud.
Nii ületavadki apteegiarved Pikkuusi sissetulekuid. Endise rattaässa peres sirgub kolm tütart ja poeg – neist vanim on 21- ning pesamuna Aavo Patrick 10-aastane. «Tabanuks õnnetus vaid korra, rabeleksin välja,» ütleb Pikkuus. «Paraku ei näi hädadel lõppu tulevat.»
Päeval, mil Pikkuusiga tema Tartu kodus kohtume, on Montreali meeskonnasõidu olümpiakuld tulnud järjekordselt operatsioonilt, tohtrid eemaldasid rinnalt suure paise.
1970. aastate maailma üks paremaid rattureid vajub ohkega diivanile, otsekui saatuse irooniana säravad tema pea kohal kunagised võidukarikad. Auhinnariiulil mänglevad päikesekiired näivad ütlevat: fortuuna ei hooli kunagisest hiilgusest, murrab kõiki ühtviisi halastamatult. Pikkuusi on ta räsinud eriti julmal moel.
Hoobid tabasid rahena
1999. aastal hakkas tuhmuma Pikkuusi silmanägemine, ajuripatsi kasvaja tuvastanud arstid saatsid spordikuulsuse lõikuslauale. Tänavu kevadel andis jõudsalt lisandunud kehakaal olümpiavõitjale taas märku halvast pöördest. Üheksa tundi väldanud operatsioon päästis pimedaks jäämisest.
Kümmekond päeva hiljem sõidutati Pikkuus uuesti haiglasse, tema veresuhkru näiduks mõõdeti normist ligi kuus korda kõrgem 25,8.
Sama kiirelt kui tervis, sulas edu bisnises. 1992. aastal lükkas Pikkuus käima autovaruosade äri, 1996. langes tuleroaks kogu kaup. Olümpiavõitja tahtis talle omase jonnakusega tõestada: suudan taas jalule tõusta!
Peaaegu suutiski, kuid haiguspäevadel ajas üks kaastöötajatest käe firma kassasse. «Teist pauku äri enam välja ei kannatanud,» tõdeb Pikkuus. Kunagisest lootusrikkast ettevõtmisest jäi talle vaid võlakoorem.
Iga teine oleks hoopide kadalipus murdunud. Pikkuusiga toimus kummaline metamorfoos – ta veendus, et inimesed on paremad kui seni arvas. Olümpiavõitja on tänulik Oleg Ljadovile, Tiit Veeberile ja Ramon Lindalile, kes teda rasketel aegadel rahaliselt toetanud on. Samuti Eesti Olümpiakomiteele.
«Kogesin, et tänavale mind ei jäeta,» ütleb endine rattaäss. «Keegi ei saatnud kuu peale ega andnud mõista: su aeg on läbi!»
Ometi tuleb olümpiavõitjal tõega silmitsi seista – piinlik kokkuhoid on nende peres muutunud elunormiks. «Kord kuus saame endale lubada toitu, mida süda ihaldab. Õnneks mõistavad abikaasa ja lapsed olukorda,» kiidab Pikkuus. «Nemad ja allesjäänud vähesed sõbrad ongi aidanud jalul püsida.»
Pidas julmi lahinguid
Pikkuus pole ka kõige sandimatel hommikutel voodisse lebama jäänud. Ihuvalu ta ei pelga, kehaliste piinadega on harjunud maast madalast.
1997. aasta Rahutuuril kukkus olümpiavõitja kolmel korra puusale, luudele ei jäänud kriimugi liha. Pikkuusi haavad teibiti kinni, hotellitoa seina löödi kümnetolline nael, kuhu ööseks sai jala toetada. Pikkuus väljus lahingust võitjana.
Jalgratturina oli ta väsimatu võitleja. «Tshjort nerusski,» ütlesid vanad olijad NSV Liidu koondisesse jõudnud kollanokale. Pikkuus polnud ässadele tallata. «Kui veel kord kuulen, annan vastu nina!» kuulutas ta.
Treeningulaagris Adleris virutaski Gorelovile nii, et too üle heki lendas. Kamraadile appi tulnud Lihhatshovi ähvardas aga pooliku telliskiviga. Mõne aja pärast teadsid kõik: tshjordiga ei maksa tüli norida.
Koondises dikteerisid mängureegleid armeeratturid, Pikkuus relvajõududesse kuuluda ei tahtnud. «Olen põhimõtteline inimene, mulle ei meeldinud valskus ja käsumajandus,» põhjendab ta.
Ja meenutab, kuidas 1997. aastal Venetsueela velotuuril NSV Liidu meeskonna esindaja raja veerest röökis: mina, major Savitski, käsin sul mäkke sõita! «Saatsin ta pikalt,» lahendas olümpiavõitja olukorra eht-pikkuusilikult.
Harvad polnud juhused, mil armeeratturid eestlast maruste penidena ründasid ja kraavi trügida üritasid. «Liidu kriteeriumil käskis Kuibõshevi treener ühel sellil mulle ette tõmmata ja järsult pidurdada,» naerab Pikkuus. «Sõitsin tast üle, pärast mees nuttis: hammasratta jäljed selja peal! Sadulas oli minust raske jagu saada, võisin kelle tahes teelt pühkida.»
Ühel Sotshi velotuuril lennutaski Pikkuus rajalt 70 konkurenti. «Armeemehed tulid jälle lintshima, tegin tagasi,» räägib ta vahejuhtumist. «Ütlesin neile: teinekord teate! Rohkem mind nügima ei tuldud.»
Edestab õpilasi ujulas
Medalitega palistatud sportlasteelt ei kahetse Pikkuus midagi. Pärast rattasõidust loobumist istus ta ralliautosse ja jõudis sealgi NSV Liidu koondisse.
Mõru maitset tundis esmakordselt suus alles siis, kui sini-mustvalged juba vardas lehvisid ja ta endise Dünamo ratturina pidanuks EVPde saamiseks vabariigi valitsusele palvekirja kirjutama.
EVPsid olümpiavõitja ei võtnudki. «Kõigepealt sülitatakse näkku ja siis tahetakse odekolonniga puhtaks pesta. Jätku endale!» lööb ta käega.
Pikkuus usub: spordist saadud karastus on aidanud ka hilisematele raskustele vastu panna. Samas on tänased võitlused hoopis teisest mastist.
«Ratturina saatis mind hasart, soov võimed mängu panna,» tõmbab Pikkuus kahe ajastu vahele veelahkme. «Praegu ei sõltu endast enam midagi. Moraalselt on see kohutavalt väsitav: üks hoop tabab teise järel, kõnnin nagu tunnelis. Selja taga varisevad käigud kinni, keeran paremale ja vasakule, aga välja ei pääse.»
Pikkuus meenutab, kuidas ta Moskva olümpiamängude eel veloergomeetril, hapnikumask peas, teste läbis. Tohtrid keerasid õhukraani kinni, avada enam ei suutnud. «Pedaalisin 180-se pulsisagedusega üle minuti, enne kui kokku varisesin,» räägib Pikkuus.
Nüüd läheb olümpiavõitja ka väikeste ponnistuste järel higiseks, ent sportlikku hasarti pole kaotanud.
«Esialgu suudan õpilastele ujulas veel ära panna,» lööb ta õitsele. «Olen õnnelik, et mul on treeningugrupp. Kui poleks kohustusi, muutuks elu nutuseks.»
Isa käe all harjutab ka Aavo Patrick. «Eile käis ta pukilt kaks korda hunnikusse,» räägib papa varjamatu uhkusega. «Ei pillinud ega midagi. Poiss pole äpu, tahtmist tal jagub.»
Pikkuus ise veedab suure osa päevadest taas uuringutel, lähiajal selgub, kas tuleb minna kolmandale ajuoperatsioonile või ootab ees ülikallis ravi.
«Tänaseks on peaaegu kõik ravimeetodid proovitud,» ütleb Pikkuus. «Ikka ja jälle olen lootnud rongile pääseda, aga vagun on alt ära sõitnud.»
Haigusele alla vanduda Pikkuus ei kavatse. «Ükskõiksemaks olen muutunud küll,» tunnistab kunagine raudmees. «Varem jooksin pisisjade pärast jalad rakku.
Nüüd näen: rabelemisel pole mõtet. Ausalt öeldes, ei tahaks enam päevast päeva võidelda, üle kõige unistan normaalsest rahulikust elust.»
Kes on Aavo Pikkuus?
Oleg Ljadov
endine tipprattur
Teist sellist ratturit pole Eestimaal sündinud. Aavo suutis hästi sõita nii mägedes kui eraldistardist, samuti suurepäraselt finisheerida. Terves suures NSV Liidus oli talle vaid kaks-kolm võrdväärset vastast.
Aavo üks suurepäraseid oskusi oli võime end täiesti tühjaks sõita. Pärast võistlust astus alati sadulast maha vana ja väsinud mees. Aga võit oli käes.
Ta oli tõeline proff, kuid kahjuks ei saanud end toonastes oludes täielikult realiseerida.
Allar Levandi
endine tippkahevõistleja
Meie põlvkonna jaoks olid nii Pikkuus kui Ljadov legendid. Nende maksimalismi sporti suhtumises tõid Eesti treenerid sageli näiteks, NSV Liidu koondises rääkisid massöörid Pikkuusi ja Ljadovi suutlikkusest imelugusid.
Oma silmaga nägin rohkem Pikkuusi rallisõite. Seal tegutses ta samasuguse maksimalismiga ja saavutas edu. Pikkuus on sümpaatne inimene, külmaks ei jäta teda elus vist miski. Mõte kas meeldib talle või mitte, vahepealset leiget olekut ei tunne.
Urmas Karlson
Eesti Jalgrattaliidu peasekretär
Pikkuus sõitis ratast meeletu tahte, hasardi ja pühendumusega. Elas rolli nii sisse, et sundis keha unustama valu, külma ja väsimuse.
1997. aasta Rahutuuri finishiheitlustes järgnes üks ränk kukkumine teisele. Enamik sportlasi muutub niisuguste matsude järel pikaks ajaks ettevaatlikuks, Pikkuus risti ette ei löönud. Mõneti oli niisugune suhtumine isegi ebanormaalne.
Hilisemas elus on sportlasele positiivsed omadused põhjustanud ka tagasilööke. Pikkuus on kompromissitu – ta peab oma ideed ellu viima. Samas pole eetika tal lubanud üle laipade sammuda.
Tõnu Kees
tonu.kees@postimees.ee
***
SL Õhtuleht. Teisipäev, 11. veebruar 2003
Kohus mõistis olümpiavõitja omavolis süüdi
 SAI TRAHVIDA: Kohus karistas Aavo Pikkuusi omavolitsemise eest 10 000 krooni suuruse trahviga. |
|
Mitu aastat raske haiguse ja rahapuudusega võidelnud olümpiavõitjat Aavo Pikkuusi tabas järjekordne saatuselöök: Tartu maakohus mõistis ta eile kriminaalkuriteos süüdi.SL Õhtuleht
Kohus karistas Pikkuusi omavolitsemise eest 10 000 krooni suuruse trahviga. Ta pääseb raha maksmisest, kui ei pane kolme aasta jooksul toime uut tahtlikku kuritegu, ütles Tartu maakohtu sekretär BNSile. Pikkuus tunnistas kriminaalasja eeluurimise ajal oma süüd ja kohus langetas otsuse lihtmenetluse korras.
Tartu politsei algatas Pikkuusi vastu kriminaalasja mullu septembris. Siis võttis ta omavolitsedes 20aastaselt noormehelt jalgratta, mida pidas spordiklubile kuuluvaks.
48aastane Pikkuus sai tuntuks 1970. aastatel kui maailma paremikku kuuluv jalgrattur. Pikkuusi sportlaskarjääri kõrghetk saabus 1976. aastal, kui ta sai Nõukogude Liidu jalgratturite meeskonnasõidunelikus Montreali olümpiamängude kuldmedali.
Rattur loobus tippspordist 1981. aastal, kuid jätkas jalgrattatreenerina.
1992. aastal lükkas Pikkuus käima autovaruosade äri. See edenes, kuni 1996 langes kogu kaup tuleroaks. Sellest löögist sai Pikkuus üle. Mõni aasta hiljem SL Õhtulehele antud intervjuus hindas ta äri alal kõige suuremaks võiduks: «sain tulekahjust üle, võlad makstud, ei läinud pankrotti ega midagi».
Kuid siis riisus kaastöötaja firma kassat. «Teist pauku äri enam välja ei kannatanud,» tõdes Pikkuus Postimehele antud usutluses. Firmast jäi võlakoorem. Näiteks maksuametile ollakse üle 250 000 krooni võlgu.
1999. aastal hakkas tuhmuma Pikkuusi silmanägemine. Arstid avastasid tal ajuripatsi kasvaja ja saatsid lõikuslauale. Möödunud aasta kevadel vajas Pikkuus järjekordset lõikust. Üheksa tundi väldanud operatsioon päästis pimedaks jäämisest.
Pärast operatsiooni vajas Pikkuus hirmkalleid ravimeid. Piinlik kokkuhoid muutus tema peres elunormiks. «Kord kuus saame endale lubada toitu, mida süda ihaldab,» pihtis Pikkuus. «Õnneks mõistavad abikaasa ja lapsed olukorda. Nemad ja allesjäänud vähesed sõbrad ongi aidanud jalul püsida.»
Möödunud aasta lõpus kaalusid arstid kolmandat lõikust, kuid pidasid seda eluohtlikuks. Selle asemel soovitati 20 000 krooni kuus maksvat ravikuuri.
Kuur pidanuks algama käes-oleva aasta 1. jaanuaril, kuid lükkus rahapuuduse tõttu edasi. Eesti Sportlaste Ühenduse juurde loodud Pikkuusi toetuse erifond hakkas raha koguma.
Eelmise nädala lõpp tõi Pikkuusile lootust mõneks ajaks rahapuudusest jagu saada. Riik määras talle 300 000kroonise spordielutööpreemia, mis antakse üle 24. veebruaril.
Kreitzberg räägib Jõhvis EL tulevikust
Eesti Euroopa Liikumise pressiteade: 15.11.02
Eesti Euroopa Liikumine korraldab 15. novembril kl 10-13 Ida-Virumaal Jõhvis Eesti Euroopa Liikumise Ida-Eesti tugikeskuses Rakvere tn 14 piirkondliku EL tuleviku-teemaliste arutelu “EL tulevik ja Eesti”.
Esinevad Riigikogu aseesimees Peeter Kreitzberg ja Toomas Roolaid Kodanikuühenduste Kontaktgrupist. Arutelu eesmärk on kaasata Ida-Virumaa inimesi arutlema Euroopa Liidu tuleviku üle ning kaasa mõtlema, milline peaks EL olema, et ta vastaks eestlaste ootustele peale Eesti liitumist selle liiduga. Arutelud on avatud kõikidele huvilistele.
Ida-Virumaal toimuv arutelu on kuues 12-st piirkondlikust ümarlauast, mis katavad kõik Eesti 15 maakonda. Ümarlaudu viivad läbi Eesti Euroopa Liikumine, EL Tulevikukonvendi liikmed, eksperdid Eurointegratsiooni Büroost ja Tulevikukonvendi Eesti Kodanikuühenduste Kontaktgrupist.
Teemadest käsitletakse kõiki nelja tulevikudebati põhiteemat – pädevuse jagunemine EL-i institutsioonide ja liikmesriikide vahel, rahvusparlamentide roll EL-i otsusetegemises, lepingute lihtsustamine ja põhiõiguste harta staatus. Eraldi antakse ülevaade nii Eesti valitsuse kui kodanikuühenduste seisukohtadest antud küsimustes.
Esimene piirkondlik ümarlaud toimus 24. septembril Harjumaal Arukülas. Järgmine ümarlaud on planeeritud läbi viia 21. novembril Lääne-Virumaa inimestele Rakveres. Igas konkreetses piirkonnas toimuva arutelu toimumise aja ja koha kohta saab lisainfot Eesti Euroopa Liikumisest te. 6 935 235 või e-postiga
info@euroopaliikumine.ee .
Veebruariks 2003 valmib ümarlaudade osavõtjate hulgas läbiviidud küsitluse kokkuvõte, mis annab ülevaate, millised on osalenute hoiakuid EL toimimisest ja ülesannetest peale liidu laienemist ning milliseid EL arenguid peaks Eesti liikmesriigina toetama.
Projekti läbiviimist toetavad Avatud Eesti Fond, EL Infosekretariaat ja Eurointegratsiooni Büroo.
Lisainfo