Ema püüdis aidata pojal Minskis haridust omandada ja sattus kohtu alla. “Seaduste puudulikkus ja ametnike kalkus seadsid meid väljapääsmatusse olukorda,” ütleb Ljudmila Golossova.
1996. aastal otsustas Kiviõli vene gümnaasiumi lõpetanud Aleksandr Golossov jätkata õpinguid Minski riiklikus lingvistikaülikoolis. Õppeasutus oli noormehe vanemate sõnul juba ammu välja valitud: Aleksandr käis Minskis ja veendus, et saab seal valitud erialal väga head teadmised. Noormees tegi kõrgkooli sissesaamiseks läbi hiiglasuure konkursi ja pääses tõlketeaduskonna päevasesse osakonda. Kõrgkooli nõudmisel kirjutas vastne tudeng end ajutiselt Eestist välja, et viieks õpinguaastaks ühiselamus sissekirjutus saada. Tookord ei osanud ta aimatagi, kui raskeks ta teekond teadmiste omandamisel osutub.
Järgmisel aastal kaotasid endise Nõukogude Liidu passid Eestis kehtivuse, seetõttu pöördus Aleksandr kodakondsus- ja migratsiooniameti (KMA) Kiviõli osakonda taotlusega saada välismaalase pass ja palvega jätta talle alles ka endise NSV Liidu sisepass. KMA peadirektori Andres Kollisti 1997. aasta 23. jaanuari käskkiri lubas jätta neile, kellel seda vaja oli, vana dokument alles, sest paljud SRÜ riigid ei tunnustanud sellel ajal halli passi. Noormees põhjendas avalduses oma palvet sellega, et teise riigi ülikoolis ei peeta välismaalase passi isikut tõendavaks dokumendiks ning seal kehtib endine Nõukogude pass.
KMA Ida-Viru ametnikud aga eirasid palvet ning ema sõnul tagastati tudengile ajutise Minski sissekirjutusega pass alles pärast seda, kui survet avaldasid OSCE missiooni esindajad ja ajakirjandus, kelle poole ema pöördus. Kuid pass oli juba kehtetu – sellesse oli kompostriga auk löödud.
“Kõrgkooli administratsioon tegi Aleksandrile ettepaneku vormistada talle kui välismaalasest tudengile rahvusvaheline viisa,” meenutab ema. “Ei tasu vist rääkidagi, milliseid kulutusi see perelt nõudis, kuid me otsustasime, et poeg peab hariduse saama.”
Sekeldused viisadega kestsid kaks aastat
Siis esitati ülikoolis ultimaatum: kui Aleksandr soovib õpinguid jätkata, tuleb tal dokumendid korda saada. Eesti kodakondsust poleks noormees tookord saanud, Valgevene kodakondsuse taotlemiseks tulnuks selles riigis aga seitse aastat elada. “Võõras riigis püüti sihikindlat tudengit aidata,” jätkab ema Ljudmila nende pere lugu. “Pojale anti õpingute ajaks erandkorras Valgevene sisepass ja selgitati, et riigist väljaspool see dokument ei kehti. Kuna Aleksandr polnud Valgevene kodanik, siis ei lubatud teda ka sõjalise kateedri loengutesse.”
Nii oli ajutise Eesti elamisloaga välismaalase pass noormehe jaoks kojusõidul korduvaks reisidokumendiks. Kuid Eesti ajutine elamisluba hakkas lõppema ja vaja oli alalist taotleda. Ema suundus KMA Kiviõli osakonda taotlust vormistama, kuid ei osutanud ankeeti täites, et pojal on teise riigi pass. “Teadsin, et tema Valgevene dokumendil pole kodakondsusega mingit pistmist,” rõhutab Ljudmila. “Kodakondsuse lahtrisse kirjutasin “välismaalane”, sest tegelikult polnud Aleksandr ei Valgevene ega ka Eesti kodanik. Pärast kõrgkooli lõpetamist kavatses ta koju tagasi tulla ja naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsust taotleda.”
Piiril avastati teine pass
2001. aasta 19. jaanuaril sõitis Aleksandr koju. Vene piiril lehitsesid kontrollijad halli passi ja nõudsid sissesõiduviisat. Aleksandr esitas seepeale Valgevenes välja antud dokumendi, mis selgitas tema seaduslikku viibimist Venemaa territooriumil. Noormehel lubati edasi sõita, kuid Vene piirivalvurid teatasid oma Eesti kolleegidele, et Aleksandril on kaks passi. Eesti seadused seda ei luba, seepärast võeti hall pass piiril ära ja anti üle KMAle.
“Täitsime võimude korralduse ja läksime KMAsse, et kanda elamisloa kleebis alles jäänud dokumenti,” ütleb Ljudmila. “Ametnik keerutas seda käes, märkis, et “see pole kuidagi selline”, ja pani kleebise sisse. Seejärel naasis Aleksandr Minskisse. Viie päeva pärast helistati meile aga politseist ja öeldi, et 2001. aasta 13. veebruaril on poja suhtes Eesti kriminaalkoodeksi paragrahvi 187 1. osa järgi algatatud kriminaalasi. Seal on juttu sellest, et valeandmete esitamise või info varjamise eest Eesti kodakondsuse, isikut ja kodakondsust tõendavate, elamisloa, välismaalase passi jm taotlemisel karistatakse trahvi või kuni kahe aasta pikkuse vangistusega. Poeg kuulutati rahvusvaheliselt tagaotsitavaks.”
Põhjused pole tähtsad
Ljudmila sõnul tegeles asjaga kolm uurijat, kuid tundub, et ühtki neist ei huvitanud juhtunu põhjused. Keegi neist ei pööranud tähelepanu “kuriteo” motiividele, tähelepanu ei pööratud ka korduvalt tööalaseid lohakusi teinud ja ebaseaduslikult dokumendi rikkunud KMA ametnikele.
Uurimise käigus vabastati Aleksandr süüdistusest, sest ema tunnistas üles, et “valeandmetega” ankeedil on tema allkiri. Käekirja ekspertiis tuvastas, et ankeedi on täitnud Ljudmila, kuid ei kinnitanud, et allkiri kuulus talle või Aleksandrile. “Püüdes sellest olukorrast väljapääsu leida, pöördusime Eesti saatkonda Minskis, Eesti õiguskantsleri ja muude instantside poole, kuid konkreetseid vastuseid oma küsimustele me ei saanud.”
“Ma ei ole kurjategija”
Prokurör tegi ettepaneku arutada asja lihtsustatud korras: nõustuda süüdistusega ja maksta miinimumtrahv 480 krooni. Ljudmila keeldus, sest enda arvates polnud ta süüdi, ning seepärast menetleti kohtuasja tavalises korras. Juunis toimus esimese astme kohus ning kohtunik Jüri Sakkart langetas otsuse määrata talle valeandmete esitamise eest 1500 krooni trahvi. Ljudmila ja tema advokaat esitasid apellatsiooni.
“Ma ei näe ei enda ega poja süüd Eesti riigi ees,” selgitab naine. “Seaduste puudulikkus ja ametnike kalkus seadsid meid väljapääsmatusse olukorda. Kulutasime viis aastat närve ja raha, nüüd aga tahetakse meist kurjategijad teha. See on pitser kogu eluks ning ma loodan, et kõrgema instantsi kohus leiab aega, et asjasse paremini süveneda.”
Aleksandr jõudis selle ajaga, kui passide ümber sekeldati, ülikooli lõpetada, kuid otsustas saadud teadmistele rakendust leida teises riigis – seal, kus ta ennast vajalikuna tunneb. Praegu elab ta USAs ega teagi, et ema on dokumentide pärast siiani kohtu all.
IRINA KIVISELG
Laupäev, 5.07.2003
Kalev Lilleorg
HÄMMINGUS: Sularahaautomaat andis Kristjanile 100kroonise, millel üks külg on jäänud valgeks – ainult turvamärgid on omal kohal.
Valitsuse klantsmemorandum
Valitsuse klantsmemorandum
Kommentaar – Ülo Mattheus – 9. juuli, 2003 19:02
Võimul olev valitsus on oma koalitsioonilepingus deklareerinud koostöömeelt. Selle üheks väljenduseks on küllap ka kolmapäeval allkirjastatud valitsuse ja tööandjate koostöömemorandum. Veel Siim Kallase ajal sõlmis valitsus samalaadse dokumendi Kirikute Nõukoguga. See kogemus osutas, et ühe huvigrupiga sõlmitud lepe põhjustab proteste teiste huvigruppide poolt ja jätab mulje valitsuse erapoolikusest.
– – – – –
Erinevad koostöödokumendid ja memorandumid on küllap ühiskonnaelu paratamatu osa. Kõige laiemat tähelepanu on pälvinud presidendi poolt algatatud ühiskondlik kokkulepe ja valitsuse tellitud Eesti tulevikuarenguid analüüsiv strateegia “Säästev Eesti 21”.
Koostöötahte üldiselt positiivsete suundumuste juures ilmutavad end paratamatult ka negatiivsed märgid. Eesti Kaubandus-Tööstuskoja ja Eesti Tööandjate Keskliiduga allkirjastatud memorandumi kõrval tasub meenutada ka möödunud aasta 17. oktoobril sõlmitud ühishuvide protokolli Kirikute Nõukoguga. See protokoll rõhutas kristlike konfessioonide olulist rolli ühiskonnas, pani aluse kaplaniteenistuse edendamiseks riigiasutustes ja rõhutas usundite õpetamise vajadust riiklikus haridussüsteemis.
See ühishuvide protokoll põhjustas valulise reaktsiooni Eesti mittekristlikke usundeid ühendava ümarlaua poolt, mis leidis, et valitsuse ja Kirikute Nõukogu vahel sõlmitud ühishuvide protokoll kõneleb kavatsusest muuta luteri usk riigiusundiks.
Sellesama ühishuvide protokolliga algas tegelikult ka diskussioon usundiloo kohustusliku õpetamise üle üldhariduskoolides, paisudes eriti ägedaks praeguse valitsuse ajal. Tõneäoliselt vaid haridusministri Toivo Maimetsa vastuseisu tõttu jäid usuõpetuse pooldajad sedakorda alla.
Oma huvide esindamiseks üritas ka Eesti mittekristlikke usundeid ühendav ümarlaud sõlmida valitsusega ühishuvide protokolli, kuid Siim Kallase valitsus mittekristlaste sellekohasele kirjale ei vastanud.
Valitsuse niisugune tegevus jättis paratamatult mulje, et tegutseti vaid ühe grupi, antud juhul tugevama, kristliku kiriku huvides.
Sõlmides sedakorda ühepoolse koostöömemorandumi tööandjatega on valitsus taas astunud ohujoonele, kus valitseb risk saada süüdistatud erapoolikuses.
Tööandjad ja ametiühingud on paistnud silma sellega, et nad on üldjuhul püüdnud probleeme lahendada kolmepoolsete läbirääkimiste kaudu, kus valitsus on olnud seni vaid vahendaja rollis. Eesti Ametiühingute Keskliidu esinaise Kadi Pärnitsa sõnul on siiski ka ametiühinguil olemas valitsusega kahepoolne koostöölepe, mis sõlmiti juba Mart Laari valitsuse ajal. Samas lõid ametiühingud eelmise, Siim Kallase valitsuse ajal läbirääkimiste ukse kinni ja on valmis neid jätkama alles nüüd uue valitsusega. See tõstab paratamatult üles küsimuse ühepoolsete koostöölepete vajalikkusest üldse.
Täna valitsuse ja tööandjate vahel sõlmitud memorandumis ei ole ilmselt midagi niisugust, mis võiks kahjustada töövõtajate või ametiühingute huve, kuid nii või teisti jääb kogu protsessile külge lobitegemise maik, kus üritataks mingeid asju ajada teisi asjast huvitatud osapooli kaasamata.
On täiesti loomulik ja oodatud, et valitsus teeb koostööd. Veelgi enam – päris kindlasti peaks valitsus tegema seda kõigi ühiskonna gruppide ja osapooltega, neist ühte või teist eelistamata.
Lõpetuseks jääbki üle loota, et valitsus ei lähtu vaid kellegi lobitegevusest, vaid näitab ka ise üles initsiatiivi. Selle tulemusel võiks sündida küllap veel sadakond memorandumit. On iseküsimus, kas neid klanitud ja deklaratiivsevõitu pabereid ikka niiväga vaja on?